pühapäev, detsember 11, 2011
Jäneseaasta kirjutamata kriitika
Traditsioonilised jäneseaasta märksõnad on kodu, perekond, kunst, diplomaatia ja rahu. Kahtlemata head ja rahustavad asjad, kui mõelda nende vastanditele. Ent mis oleks, kui oleksime käesoleval aastal hiina horoskoopi pisut enam eiranud ja kultuuripealinna idülli kriitikaveergudel veidi rohkem häirinud? Ka hiljuti Sirbi vahel ilmunud Kunstikriitika eris diagnoositi – taaskord – kroonilisi haigusi ning kutsuti – taaskord – üles rohkemale kriitikale. Aga – härga sarvest, inimest sõnast – millised siis on need jäneseaastal ilmumata jäänud kriitikatekstid? Artishok kutsub üles kollektiivse kirjutamise eksperimendile: jätke kahetsusväärselt kirjutamata kriitikateksti lühitutvustus antud postituse kommentaariumisse ja et oleks lõbusam, tippige kasutajanimeks mõne tuntud kriitiku nimi.
NT. Sister Wendy ütles...
Andres Serrano Piss Christ pole jumalavallatus
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
NB! SÄILIVUSE JA AVATUSE HUVIDES PALUME KASUTADA ARTISHOKI BLOGI KOMMENTAARIUMI!
NB! Kui valite postitamiseks identiteeti, siis Nimi/URL nõuab lisaks nimele ka url aadressi (Uniform Resource Locator), kui te seda ei tea või enda oma avaldada ei soovi, kopeerige reale mõni avalik, näiteks yhikas5.ttu.ee.
Teie Artishok
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
15 kommentaari:
Tere.
Kuulate saadet Tartu oksendab
Kunstimaailm ja inimõiguste seire
10. detsembril tähistati maailmas inimõiguste päeva. Kas sina tead, millised on peamised inimõigused ja et need kehtivad olenemata riigikorrast universaalselt? Eesti poliitiline eliit inimõiguste alase teadlikkusega – või sooviga seda välja näidata – just ei hiilga. Tartu Kunstimuuseumi Eesti Kunstimuuseumiga liitmise saagas on kultuuriminister Rein Lang TKM töötajate kriitilised sõnavõtud meedias tembeldanud „hirmuks kaotada tööd“ ja mitte nende õiguseks kõnele. Kuulduste kohaselt ei kiitnud ministeerium heaks ka Tartu Kunstimuuseumi plaanivälist protestinäitust ning keeldub seetõttu jutule võtmast TKM direktorit Reet Marki, kes on juba kuid kultuuriministrilt audientsi palunud.
Võõras mure? Väliseesti kunsti olematu retseptsioon.
Kumu ja Tartu Kunstimuuseumi suurprojekt „Eesti kunst paguluses“ pidi tegijatele tähendama tohutut eeltööd – rääkimata väliseestlaste endi aastakümnete pikkusest vabatahtlikust tööst oma kultuuri talletamisel – alustades arhiivtöö ja väliseestlastega suhtlemise ning lõpetades mandriteüleste komandeeringute ning tööde kohale toimetamisega maailma eri otstest. Projekti retseptsioon aga oli pea olematu: ainsana jäid silma Ragne Nukki pisike artikkel Äripäevas ja Heie Treieri ja Andris Feldmanise artiklid Kostabist Kunst.ee-s. Kas meil on mõtet teha suurnäitusi, kui me ei suuda nende poolt esitatud uut infot läbi seedida kunstiteaduslikuks informatsiooniks? Võibolla tuleks kaaluda varianti vähem näitusi, aga toimiv tugistruktuur? „Eesti kunst paguluses“ näitus ja kataloog oleks eeldanud mitte üksnes arutelusid ajakirjanduses väliseesti kultuuri tähendusest eesti kultuurile, vaid ka tihedamat kunstiteadlastele mõeldud ettekannete päeva. See oleks olnud loogiline jätk 2008. aasta kirjandus-, muusika- ja kunstiteadlasi koondavale Kumu sügiskonverentsile „Kunst paguluses“. Antud juhul jäid aga näitusest maha tõeliselt uhke kataloog ning väliseestlaste kingitused muuseumidele, kes ei olnud nendeks tulmeteks kogumispoliitilika mõttes ilmselt valmis. Oletame, et me kodueestlastena tajusime kodu kaotamise traumaga tegelevate kunstnike loomingus meile võõrast ängi, millega me ei suutnud suhestuda, inimlik, ent seda enam oleks siin olnud materjali huvitavaks retseptsiooniks. Oletame, et me ootasime väliseesti kunstilt enamat, ent avastasime vanemate kunstnike puhul palju traumale keskendumist ja nooremate kunstnike puhul kommertsiaalsusesse kaldumist, sama lugu, kuivõrd väärtuslikke järeldusi oleks siit saanud teha eksiilkultuuri problemaatikaga tegelemiseks. Nüüd jääb meile 1994. aastal hulgaliselt vastukaja tekitanud peamiselt Eesti ja Rootsi kogudel põhinev eksiilkunsti näitus ja 2010.-2011. aastal vist (?) toimunud (?) lisaks Rootsile ja Eestile ka USA ja Kanada kogudel põhinev pagulaskunsti näitus.
(ma küsiks selle pildi kohta - jäneseaasta ja jänese naeratus? kas mind mõnitatakse?)
(Ärge ole paranoiline, Sister, Teid toodi näiteks kui kuulsat kunstikriitikut ja jäneseaasta on astroloogiline fakt, nii et pange nüüd ilusasti kirja, mis Teie arust kunstikriitikas vajaka jäi sel aastal.)
J`accuse museums of b...t! Of bogusly turning themselves into smash-hit consumer circuses, box-office sensations of voyeurism and hipster showbiz!
Tegin hiljuti NY Magazine`ile kunstiaasta kokkuvõtteid, kus ütlesin välja, et see, mis kunstimuuseumides relational aesthetics mõjul maad võtab, on täielik b...t! Mida te naerate? Ega Marina Abramovic’i fundraising söömisorgia „The Survival MoCA Dinner“ LA Kaasaegse kunsti muuseumis ja Carsten Höller`i liumäed ja karussellid New Yorgi New Museum`is pole ainsad näited. Täpselt sama asi toimub teil Tallinnas. Võtke kasvõi Kumu kõige ambitsioonikama kaasaegse kunsti näitusena välja reklaamitud Gateways. Olgem ausad, näituse kunstiline latt oli madal, põhiline oli rahvast gadgetitega hämmastada ja pakkuda neile näppimiseks interaktiivseid atraktsioone, et nad ei tunneks, et kunst on kõrge, kauge ja kättesaamatu. Timo Tootsi Memopol ja Julius Poppi bit.fall olid seejuures vähesed kvaliteetsed erandid. Aga by the way, see Karin Hallas-Murula intervjuu Postimehes oli väga hea! Ega te muidu ei võtaks never ever neid teemasid üles ega ei kirjutaks neid artikleid näitusest kui avalikust ruumist, mille sisuga täitmisel peaksid kaasa rääkima nii sootsium kogu oma kirevuses kui teadmisi ja kogemuspagasit omavad spetsialistid. aga gotta run now.
Oh, mu NYM artikli link ka:
http://nymag.com/arts/cultureawards/2011/museums-as-playgrounds/
Vähem promoartikleid! Rohkem probleemartikleid!
Näitused, millest ilmus häid promoartikleid ja täitsa korralikku kunstikriitikat, ent mis väärinuks probleemartiklit:
"Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu" Kumus - Katrin Kivimaa artikkel Sirbis oli ainus, mis puudutas küsimust, kas avangardkunsti ja sotsrealismi kokkupanek õigustas ennast ka sisuliselt või oli tegu blockbuster formaadist tuleneva tandemiga?
Liina Siib "Naine võtab vähe ruumi" Veneetsia biennaalil - antiviktimistlik liikumine feminismi sees peab naiste olukorra parandamist ohvrirepresentatsiooni taastootmise kaudu problemaatiliseks. Keegi oleks võinud selleaastast Eesti paviljoni ka selle kandi pealt analüüsida, ehkki Elo-Hanna Seljamaa artikkel näituse kataloogis oli mitmes mõttes suurepärane ning Maria-Kristiina Soomre artikkel puudutas tabavalt naise positsiooni biennaali institutsioonis.
Marina Abramovic Tartu Kunstimuuseumis - kiitus Rael Artelile maailmakunsti maaletoomise eest, aga kuhu jäid eesti feministide Abramovici Eesti debüüti kontekstualiseerivad käsitlused? Ehkki Kaire Nurga Sirbi artikkel oli probleemartiklile tegelikult päris lähedal.
"Kontiunuum. Kunst kui taju" Kunstihoones - kuivõrd näituse kuvand meedias oli glamuurne, oleks tahtnud sinna juurde lugeda mõnda fenomenoloogilist käsitlust, kuivõrd kunsti ja taju probleemistiku eelis on, et sellele saab läheneda teaduslikust aspektist. Anna Iltnere Arterritory artikkel oli sellegipoolest väga hea ja mitmete vaatepunktidega tasakaalustatud.
Ammu lubatud looke Eesti kassetileibelitest..väga tahtsin. Ei ole plaanist loobunud veel.
Tulevikuvisioonid Kunstihoonest:
Karin Hallas-Murula ja Anders Härm "I'm lovin' it"
ART IST KUKU NU UTist.
On arusaadav, mida Eiche ja Artel üritasid teha - seda väljendas kunagi väga hästi näiteks ka Non Grata joonistatud Eesti kaart, kus Pärnust kiirgas sidemeid ja kontakte kogu maailma, st Tallinn ei ole kuidagi olemuslikult vajalik, et olla/luua rahvusvahelisust. Lisaks on loomulikult ka sümpaatne ülevalt-tulnud, üsna formaalse kontseptiga „Tartu Kunstikuu“ ümber mängimine nutika anagrammiga (mis saab praeguses kunstielus võrsuda ilmselt ainult Tartu üldisest rammusast semiootilis-lingvistilis-kirjanduslikust pinnasest) ja selle asemel kaasaegsema ja rahvusvahelisema kursi võtmine. Aga see, mis sel aastal välja tuli, oli natuke liiga normaalne, natuke liiga mainstream rahvusvaheline kunstisündmus.
Ma pean tunnistama, et mulle meeldis ka vana Tartu Kunstikuu. Meeldis, et see oligi kergelt kodukootud hõnguga, pisut pöörane, väga eklektiline, kõikuva kunstilise jms tasemega, aga kuidagi ehe. Ma valisin endale programmist oma üritused, aga samas teadsin, et on terve hulk üritusi, kuhu ma kunagi oma jalga ei tõsta, aga ilmselt tõstsid sinna oma jalgu hoopis teised inimesed. Tundus, et kõik teevad midagi, angažeeritud olid kõikvõimalikud kohad, rühmitused, inimesed jne. Võibolla on mu pilt nostalgiast udune ja seestpoolt paistis kõik kuidagi teisiti, ilmselt summeeris Eiche altpoolt tulev initsiatiiv võtta asjad enda kätte mitmeid meeleolusid Kunstikuu suhtes. Ja väga tore, et asi enda kätte võeti, aga suurium hüpe sisulises plaanis juhtus festivaliga ära eelmisel aastal, kui üritust ennast oli väga vähe, aga toimusid uuringud, kaardistamine, olukorra ja konteksti mõtestamine – või vähemalt püüded seda teha.
Sel aastal, kui me pidime saama nö uuringute tulemusi, saime me aga eelkõige jõudemonstratiooni. Et Tartu VÕIB OLLA NORMAALNE ja normaalsuse kriteeriumeid on (NB kõik algajad, aga ambitsioonikad kultuurikorraldajad!), et a) siia tulevad rahvusvahelised kuraatorid, kes töötavad muuhulgas ka kohalike kunstnikega, b) et siia on võimalik tuua rahvusvahelisi A-klassi kunstistaare, c) festivalil on lisaprogramm (talkid, skriiningud jms võõrsõnad) ja d) et seda kõike valmistatakse ette „public preparationiga“ - formaat, mida ma usun, et Artelil siiski ei ole võimalik vaatamata soovile patendeerida ning mis sisaldab väikseid „pildil püsimisi“ ettevaatavalt, näiteks järjepanu avaldatud kuraatorite dialooge.
(järgneb)
(järgnes)
ART IST KUKU NU UT vastas kõigile nendele kriteeriumitele, nii et formaalselt oli kõik väga paigas. Aga midagi oli selle normaliseerumisprotsessiga lootusetult kaduma läinud. Miks seda kõike teha Tartus? Jääb paratamatult mulje, et kui Artel, kellel nägu eelkõige see festival nüüd on, oleks võinud soodsa tööpakkumise korral teha seda ka Elvas, Viljandis, Narvas jne; kohaspetsiifika, mis võiks teha asjad huvitavaks, oli pea täielikult puudu. Tartu oli sees negatiivse tühikuna – rahvusvahelised kuraatorid kureerisid näituse KEELDUMISED, Tartu enda noorkunstnikud tegid näituse TARTUST ÄRA, kohaletoodud kunstistaari näitus keskendus kunstniku KANNATUSELE, mis haakus hästi samal ajal lahvatanud uudisega Tartu Kunstimuuseumi võimalikust SULGEMISEST jne. Ma ei suuda usukuda, et see ongi Tartu kohaspetsiifika, pigem tundus see sobilik(kohustuslik?) alaväärsus/provintsikompleks, mille rauda taguda nii Eesti sees kui Eestist väljapoole ja mida on pärast hea enda saavutusena müüa. Näete, siin ei olnud enne mitte midagi, ainult mingi maavillane, rahvakultuuritasemega „kunsti“festival, aga vaadake, mida meie sellest tegime! Isegi Tallinn pole suutnud endale MARINA ABRAMOVICI näitust lubada!
Kahte peamist näitust vaadates oligi tunne, et enamus eelarvest on läinud eelkõige normaalsuse tekitamiseks – kuidas luua viltusest majast black box, kuidas ehitada Kunstimajast white cube galerii jne. Tartu tundub olevat midagi ebatäiuslikku, vildakat nii otseses kui kaudses tähenduses, midagi, mida peab standardiseerima, rahvusvahelise kunstielu normidele vastavaks kureerima-ehitama. Selles mõttes oli selleaastase festivali tugevaim osa KUKU NUNNU stipendiumiga võidetud grupinäitus „Tartust ära“, mis puudutas korraga väga mitmeid pitsitavaid teemasid, aga tegi seda mitte ohvrirollist lähtudes (kuigi see ikka vahel lõi natuke välja), vaid tounge-in-cheek huumoriga. Näitusel olevad tööd olid väga erineva tasemega nagu ikka grupinäitustel, aga hea grupinäituse tunnus ongi see, et nõrgematele töödele luuakse toetav kontekst ja need ei hakka häirima. Minu konkurentsitu lemmik oli järjekorra-automaat, mis võimaldas siseneda Ygalerii taharuumidesse, pimedusse, sealt edasi ja edasi, ustest sisse ja välja, treppidest üles ja alla, tagasiteed ei ole, uks on lootusetult seestpoolt kinni, pimeduses passivad kaks segaduses välismaalast, lõpuks õnnetusb meil ära tabada, et hoovi viiv uks käib lihtsalt raskelt ja on tegelikult avatud, ka hoovi värv käib raskelt, aga lõpuks paiskume sealt välja tänavale, lõbustades oma teatava hämminguga galerii ees suitsetajaid. Kes seisavad tegelikult bussipeatuses „ÄRA“. Kas oleks võimalik kogu ängi, igikestvat pitsitust, ühiskondliku survet, isiklikke dilemmasid, Tartut, Eestit jpm tabavamalt kokku võtta kui selle bussipeatuse ja selle sildiga?
See, et Tartu Kunstikuust sai ART IST KUKU NU UT, on väga tore ja omab palju potensiaali. Aga kogu selle potensiaali juures jõuda tulemuseni, et „siin ei ole ju midagi“ on lati alt läbi jooksmine. Tartu kunstielu on olnud väga huvitav jälgida – ilmselt on siin palju väljastvaatamise romantikat, aga ülikooli taust, teatav linnaline/ruumiline kompaktsus jms on kaasa toonud tihti sõna toimivas tähenduses interdistsiplinaarseid sündmuseid, tugevama DIY mentaliteedi, mingi spetsiifilise elustiili, mis vahel annab väljundeid muuhulgas ka kunsti, disaini, muusikasse jne. Küsimus ei ole „positiivsete“ külgede tagaotsimises ja linnale mingi esindusliku imidži tekitamises läbi kunstifestivali, kuid praegu jäi domineerima pigem kuraatori programmiline enesekehtestamine, uue linna kaasaegse kunstielu kaardile „vallutamine“ lähtudes mainstream`se art worldi loogikast.
Margaret
No tõesti oleks tahtnud kirjutada loo Enn Kunila näitusest, selle retseptsioonist, poliitilisusest ja populaarsuse põhjustest. Kogusin vahepeal isegi artikleid, kuigi no tegelikult peaks kindlasti arvesse võtma ka muud meediat... Keegi peab selle lihtsalt ette võtma, seltsimehed! Mida avaramalt ja kriitilisemalt positsioonilt, seda parem.
Tere. Kommentaar kommentaarile.
Üldiselt olen solidaarne selle paguluse-näituse vähese retseptsiooni kriitikaga. AGA minu silmis oli TKM töögrupi suur samm esialgu seegi, et nad kaardistasid kunstnikud ja olukorra. Mis sest, et nad näiteks polnud teadlikult raamatu "Mark Kostabi ja East Village'i kunstielu" eestikeelsest tõlkest ja kirjutasid kunstniku eesnimed vales järjekorras. Mis sest, et pagulaskunsti fenomen jäi tegelikku uurimist alles ootama. Peaasi, et fenomen on praegu kaardistatud näituse ja raamatuna, ilmselt rohkemaks esialgu võhma ei jätkunud. Ses mõttes, minu lugupidamine.
Teemaga on siiski seotud palju tabusid veel kuni siiamaani ja need on objektiivsed. On näiteks analüüsitud US hiinlaste psüühikat ja see esindab sama mustrit kui US eestlaste psüühika - see on pagulase psühholoogia, mis on spetsiifiline, konserveeriv, samas kodumaad igatsev, aga mingis imelikus (kodumaal elavatele rahvuskaaslastele võõras) tähenduses, st kodumaad ennast ja sealseid inimesi sageli umbusaldatakse ning elatakse oma "mullis", ettekujutuses kodumaast. Pluss külma sõja aegsed poliitilised kompleksid. See kõik võib olla väga valus kogemus. Kuidas seda nüüd neutraalselt ja kunstiteaduslikult sõnastadagi. Ma isiklikult olen sellega ääripidi kokku puutunud ja teatud hetkedel on kogemus olnud "karju appi". Nii et teema anlüüsi peaks alustama hoopis sealt, multikulti ja psühholoogia alasest kirjandusest ja siis saab kunst ka selgemaks.
Reeli Kõiv andis oma hiljutises Haameri monograafias väga hea empaatilise käsitluse sellest pagulase psühholoogiast, aga muidugi Reelit sinna töögruppi ei võetud. Miks, ma küsin. Ta oli just äsja suure osa Rootsit läbi reisinud ja inimestega suhelnud ja värskelt teemas sees. Aga noh, eks igal pool, ka TKM-is ole oma institutsionaalne poliitika.
Lugupidamisega, Heie Treier
Kommentaar kommentaari kommentaarile
Kindlasti ei olnud see kivi näituse tegijate, vaid potentsiaalsete kirjutajate kapsaaeda. Eestis tehakse liiga palju uurimuslikus mõttes töömahukaid näitusi, mis jäävad igasuguse analüüsita. Ja see on üks väga konkreetne põhjus, miks me võime rääkida kunstikriitika kriisist Eestis. Mea culpa, ka mina ei jõudnud pagulastest kirjutada, kuigi eksiil on psühholoogilises mõttes kohutavalt huvitav, ja justnimelt, ameeriklastelt oleks võtta hulgaliselt kirjandust sinna juurde. Ma tean, et Tartu Ülikoolis kirjutati näituse ettevalmistamise ajal päris mitu pagulaste teemalist lõputööd, et ilmselt see pagulaskunsti uurimise laine lööb ühel hetkel ootamatult üles ja see retseptsioon tuleb tagantjärele. Aga praegu on päris palju peata kappamist minu arust. Võibolla sellepärast me ei teagi, mis on hea näitus?
Liisa,
kui sa ütled, et Tartu Ülikoolis kirjutati pagulasnäituse ajal mitu lõputööd, siis ilmselt olid sa neist informeeritud, mis ei tähenda, et kõik teised oleks pidanud seda teadma. Need noored töötasid värskelt läbi vastava kirjanduse ja mind oleks huvitanud nende värskete tulemuste kuulamine, võib-olla nende reflektsioon näitusest, isegi kui nad polnud kunstiteadlased.
Aga selline analüüs, mida ma oleks pagulasnäituselt oodanud, ilmnes kahe konkreetse pallaslase TKM kirjastatud monograafias: Karin Luts ja Eerik Haamer. Mõlemad raamatud olid täis uut infot ja uusi vaatenurki. Analüüsi. Pluss omaette "uurimust" on esitanud pagulaste laste põlvkonna kohta Kari Bie Erenurm kaasaegses kunstis. Nii et seda teed mööda tuleks edaspidi edasi minna. Heie
Postita kommentaar