kolmapäev, oktoober 09, 2013

Tuvide lihalikkus ja armastuskirjad


Kaader filmist "Püha Maria"

Mai Söödi (s 1983) isiknäitus “Tuvitaltsutaja Maria” Tallinna Linnagaleriis (14. juuni – 8. juuli 2012) ja Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis (13. märts – 7. aprill 2013). Kaia Otstaki vestlus kunstnikuga, mis nüüd Artishokini jõudis.

Linnusita leha sees eristab kõikjal tuviskulptuure kesk haistmismeelte eest hoolitsevate hunnikutega. Mängib video, kus Mai Sööt Neitsi Maarjale laulab. Jah, tekkis soov meenutada ammuolnud näitusi; Söödi enda eeskujul, kes ammusest Piibliloost arusaamise tee ette võttis.

K: Linnusitt Tallinna Linnagaleriis?
M: See tuli esiteks Piibliloo järgi, kus Püha Vaim laskus Neitsi Maarja peale. See oli visuaalselt nii tugev, et haarasin sellest kinni. Teiseks, kui hakata süvenema kunstilisse loosse, kus midagi jumalikku sai lihaks, siis mind huvitaski viimane. See liha ei ole midagi, mida peaks põlgama. Uurisin, kuidas Jumala lihaks saamist tahkelt ette kujutada. Tuvi ka kogu oma lihalikkuses ja võib-olla räpakuses, kuhu juurde kuuluvad ka väljaheited. Kuidas metafüüsilist hämu tahkeks, rahvakeelde tuua ja see üle võlli keerata. Tegelikult ei ole tuvil kogu selles loos nii suurt tähtsust. Kuid Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ei tahtnud ma seda paljudel praktilistel põhjustel kasutada.
K: Tartu näitusele lisandus see-eest valgetest tuvidest kirjutatud “MARIA”.
M: See oli teistsugune mäng. Need tuvid alluvad Mariale. Maria ütleb midagi ja nemad teevad. Nad avaldavad üksteisele armastust ja kirjutavad tema nime. See ei tohiks olla puhtalt lihalik tegu, vaid võiks olla ka romantiline, emotsionaalne.

Nõnda hüppab Sööt üle arutluste, kas ja kuidas Piiblilooga on, otse uurimisse, kuidas selle lihalikkust kujutada. Püha Vaim mõne kuulduse kohaselt sisenes Maarjasse kõrva kaudu. See kujund esineb 2010. aasta Jaan Toomiku korraldatud Seanaha festivalile loodud performance’s „Püha Maria“, kus Sööt kõrgel oleva koti purustab ja määratlematut vedelikku oma kõrva langeda laseb.

M: Oma performance’i ehitasin välja “O Pia Virgo” laulust. Lähtusin sõnadest, millesse sisse elades hakkasin mõtlema naise rolli peale ja põhjusele, miks ma laulan Maria ülistuseks ja mida temas ülistan. Kas ei ole see silmakirjalik?

Sööt laulab: „Maria, sa oled isiksus!“

K: Kuidas sündisid need sõnad?
M: Läbi loogilise arutluse. Algul küsisin, kes see Maria on. Andmed tema kohta puuduvad, teame teda Jeesuse emana ja sellepärast teda ülistatakse. Ma ei saanud aru, mille pärast teda ülistatakse, kuid hakkasin mõtlema, et võib-olla polegi lihtne olla Jeesuse ema. Ei ole lihtsalt ema... Mida see tegelikult tähendab? Aga on olemas andmed Jeesuse kohta, kellel oli ebatavaline elu. Ühel hetkel ei kuulanud enam oma vanemaid, vaid läks kirikutesse jutlusi pidama ja hulle asju tegema, läks vastuollu judaismiga ja tekitas konflikte. Maarja oli ilmselt oma poja poolel. Piibli järgi sai ta juba varem ilmutuse ja oli ette valmistatud, tal oli vastutus ja missioon kaitsta või kaasa minna. Ta ei keelanud: “Kus sa hull lähed?! Ole kodus nagu teised lapsed!” Arvan, et ta nõustus selles usu kuulutamises. Maarja oli mässaja, läks oma pojaga. Ega ma ei tea, kuidas see asi oli, aga kui võtta Piibli järgi; kui arvestada seda tõena, elada sellele kaasa; siis Maarja sai ilmutuse Jumalalt. Ta pidi ka seletama oma mehele, et mingi Püha Vaim tuli tema peale. See kõik on nii segane, et seda ei tea, aga kui võtta nii nagu Piibel tahab, et me seda võtaksime, siis see lihtne ei ole.
K: “Tuvitaltsutaja Maria” juures tundus, et Maarja isiksusena ei tule välja mitte see, mida ta otsustas või tegi, vaid kuidas ta oli. Mitte konkreetne karakteristika ei tee temast isiksust, vaid tema olemine.
M: Talle saab omistada hoolivust ja võib-olla tervendavat jõudu. Neitsi Maarja koopasse Lourdesesse lähevad palverändurite hordid, kes on halvatud, vigased mingit moodi, kus siis ime läbi tervenetakse. Seal on hästi suur hoolitsev, armastav jõud. Selles on ka juba mingi karakteristika sees. Muidu ma ei saanud aru, mis see täpselt on, sest igal pühakul on oma valdkond, aga tema valdkond on lihtsalt see, et ta on naine, eeskujulik ema. Nagu ettesöödetud formaat naistele, millised nad olema peaksid, midagi mille poole palvetada. Aga selles võib olla midagi, millega on naisi võib-olla aheldatud keskaja jooksul.
K: Kas sulle tundub, et praegu kehtivad samad ideaalid?
M: Ma ei tea, milline ta oli. Tema eeskujuks toomine võis olla ideoloogiline otsus. Vabalt võisid mingid faktid moonutatud olla. Ema Teresa oli kaasaegsematest selline ja teda hinnatakse ka.
K: Aga Eesti keskkonnas? Kui jälgida mitmeid feministlikke loosungeid on tihtilugu rõhutatud just tugevuse aspekti ja muud taolist, mis ei haaku selle ideaaliga. Kas see hoolitsemine on hetkel väärtus?
M: See on huvitav tõesti. Kui ma hakkasin mõtlema selle peale, siis ei tulnud reaalsest elust mingeid näiteid ette, kus naine annaks endast kõik ja lihtsalt hoolitseks. Arvan, et on inimesi, kes seda mingil määral ikkagi teevad. Põhimõtteliselt nagu on väärtus, aga see on üks teiste seas. Kas sa tead mõnda hästi hoolitsevat inimest?
K: Üksikindiviidide tasandil võidakse hoolivus välja tuua, aga laial skaalal näib see vajalike omaduste seas märkimata jäävat.
M: See on paradoks, et ühest küljest tegelevad inimesed hästi palju ümbritsevaga ja teiste inimestega, aga jätavad enda hooletusse, aga teisest küljest on nad hästi egoistlikud. Hoolitseval ja hoolitseval on võib-olla ka vahe. Enda puhul tunnen, et parim hool, mis mulle on osutatud, on karm hool. See on õpetanud: „Võta nüüd see tööriist endale kätte ja ehita endale mingi asi valmis,” ega iseenesest midagi ei muutu. Võib-olla olen ka muutunud selle läbi. Varem uskusin rohkem armastuse väesse, aga nüüd olen hakanud uskuma, et jalaga persse jõud suudab rohkem (muidugi juhul kui seal ka ikka armastus juures on). Ma ei tea, kuidas jookseb piir selle vahel, kus on õige inimesi aidata ja kus mitte. Vahel tulevad inimesed omi muresid jagama ja ma püüan neid aidata, aga mingil hetkel püüan end aidata. Ei jõua kõigele kaasa elada. See on üks teema, mida kavatsesin „Püha Maria“ performance’isse sisse tuua. Paluda Neitsi Maarjalt salvi, millega ennast määrida, et kõigele kaasa ei elaks, et suudaks sirget teed valida.
K: Kas Püha Maria projekti raames muutusid ka sinu arusaamad?
M: Hakkasin mõtlema ema rolli peale. Sel ajal, kui Neitsi Maarja elas oli see midagi väga loomulikku, aga tänapäeval on see suur kangelas- ja vägitegu, mida kõik isegi ette ei võta. Selles mõttes ma ei tohiks alahinnata lihtsalt ema olemist. Võib-olla see ongi kangelastegu ja võib-olla võib selle eest ka austada inimest. Aga ma ei toonud seda eraldi sisse. Videos käsitlesin uskliku ja korraliku tüdruku esteetikat. Teistsugune tunnetuslik ja visuaalne tasand tulid pildile.
K: Kas tants Püha Maria auks toimus videos Balti jaama tunnelis, kuna seal on kerjused?
M: Kohti valisime Silja Saarepuuga koos, aga see tunnel oli just minu soov, sest on vastukaaluks kiriklikule luksusele ja pühalikule pidulikkusele (kuigi kirikud ei ole enam väga rikkalikud), aga see on lihtsa ja vaese inimese koht. Kõrge ja madal kõrvuti. Kerjus ei ole ka halvem. Osad tuvid on pühad ja valged, teised on rentsli hallid; elavad kõrvuti ja on Issanda loomakesed. Madalus on ka alati tõmbav olnud, mõte tänava jutlusest on põnev.

Sööt tantsib Neitsi Maarjale. Roomab koolitüdruku seelikuga mööda tunnelit, on vastu maad.

M: See on kõige enam küsimusi tekitanud osa. Ma ei leidnud õiget viisi tantsida. Selles on üllatuse moment, et viskan pikali ja hakkan roomama. Kontseptuaalne seletus on see, et “Säh sulle, Maarja! Siin on need aastasadade alandused, see, mida on sinust teistele eeskujuks toodud“ Seda oodatakse, et ole maadligi ja alandlik. See on ka üks aspekt, mida on Neitsi Maarjale omistatud, mis ei pruugi olla omistatud võib-olla isegi temale, vaid pigem nendele ühiskondlikele normidele. Silja Saarepuu arvas, et ma peaksin olema koolitüdrukulik ja nohiklik.
K: See andis viite justkui sellele tänapäevasele jaapani pedofiiliale.
M: Andis või?!
K: Kogu aeg mõtlesin, et kas see viide on siin sees või mitte. Iseenesest hea ühendus eri kultuuride ja väärtuste vahel üheaegselt. Tekitab konflikti. Korraks su aluspüksid paistavad seeliku alt. Ühelt poolt naine kui ema ja teisalt koolitüdruk, kes vastava „kultuuri“ järgi ihasid tekitab.
M: Täitsa huvitav, sest sellist viidet ei ole siiamaani keegi loonud. Ei ole ise osanud seda niimoodi vaadatagi. Ma lihtsalt ei pidanud end enam nii tüdrukuks, et selline tunne võiks tekkida... Aga ma arvan, et see võiks seal sees olla küll. See võib-olla kuulub sinna juurde, on tänapäevane.

Sööt askeldab köögis, ta kleit muutub punasest siniseks ja sinisest punaseks.

M: Mõlemad on Neitsi Maarjaga seostatud värvid. Tavaliselt on punane kleit ja sinine hõlst ümber.
[...]
M: See religioosne teema on täielik möödaminek! Seda ütles mulle minu meelehärmiks Priidu Beier, et sellega ei ole mõtet Eestis tegeleda, et võib-olla hoopis Lõuna-Euroopas.
K: Kas see ei tekita tunnet, et just peaks?
M: Ei tea, ei tekita tegelikult. Ega kedagi väga ei puuduta. Ehk loob selline olukord rahuliku keskkonna, et võib rahus arvata, mida soovib. Eestis on usk nii tagaplaanil, et võib ka selle peale mõelda, et miks ta on nii tagaplaanil. Kas peaks reegleid uuendama, reformima. Kiriklike tõekspidamistega ei ole see minu näitus võib-olla kooskõlas. Mind ei lubatud kirikusse filmima. Samas ma ei arvanud, et see oleks kirikut solvav, pigem dialoogile kutsuv. Aga dialoogi ei tekkinud ühegi kogukonnaga – ei usklike, ega mitte usklikega (ühe usklikuga, kes esiti näitusest välja jooksis, tekkis dialoog). Kõrvaline teema, aga omamoodi on kummaline nii outsider teemat käsitleda.


Väljajäänud kaader filmist "Püha Maria"


Videostill performance´ist "Püha Maria" Seanahk II-el


Foto näituselt Tallinna Linnagaleriis


Vaade näitusele "Tuvlitaltsutaja Maria" Tartu Kunstimajas, foto Liina Siib



foto "Tuvitaltsutaja Maria" installatsioonist Dresdenis, festivalil Sicht/Beton/Ung, foto Janno Bergmann

Kommentaare ei ole: