EISERNER BESEN
IDEED MAGAVAD RAEVUKALT
Reedel 07 märtsil avatakse Linnagaleriis Margus Tamme näitus "SEE OLI PARIM PIDU. JA MA EI KÄINUD SEAL" Seoses sellega annab Artishok Records välja singli, kus peal näitusel kõlav muusika.
Eisener Besen - ansambel Edasi, häälitseb Roomet Jakapi
Ideed Magavad Raevukalt - ansambel Luarvik Luarvik, deklameerib Roomet Jakapi, tekst Ragnar Redbeard "Might Is Right"
Singli kaas: Mihkel Kleis
Näituse ametlik info:
SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et reedel, 7. märtsil kell 18 Tallinna Linnagaleriis Margus Tamme ruumiinstallatsioon "SEE OLI PARIM PIDU. JA MA EI KÄINUD SEAL"
Näituse arhitekt: Argo Peever
Teostaja: Kaarel Narro.
Muusika: Luarvik Luarvik feat. Roomet Jakapi "Might is Right"
Valgus: Adam Decolight
See oli parim pidu. See oli pidu, kus piiriks oli taevas. See oli pidu, kus nähtamatu käsi tantsitas kõige tugevamaid, kõige ilusamaid ja kõige kohanemisvõimelisemaid. Maailm kuulus meile.
See pidu on nüüd läbi. Majandus langeb ja ressursid lõppevad, jõed ajavad üle ja meri tõuseb, et uputada ülekuumenenud majandus. Rock'n roll on läbi. Otsas.
Ka meie väike afterparty siin väikses riigis, see väike pidu, mis algas siis, kui suured peod olid juba lõppemas, kui Thatcher ja Reagan olid juba pillid kotti ja kõrvad pea alla pannud. Meil läks alles siis lahti, ülbetel 90ndatel. Aga nüüd on seegi läbi. Briti poissmehed võivad uttu tõmmata, ka siin pole enam midagi vaadata. Pole meil enam mingit majandusimet, mida imetleda. Milton Friedman has left the building. See oli tore, kuniks seda jätkus. Aga nüüd on see läbi.
Mina jõudsin kohale alles siis, kui hakati juba tulesid põlema panema.
"Blessed are the strong, for they shall possess the earth -
Cursed are the weak, for they shall inherit the yoke.
Blessed are the powerful for they shall be reverenced among men
Cursed are the feeble for they shall be blotted out.
Blessed are the bold for they shall be masters of the world -
Cursed are the humble, for they shall be trodden under hoofs.
Blessed are the victorious, for victory is the basis of right -
Cursed are the vanquished for they shall be vassals forever!"
Ainult Ragnar Redbeard veel laulis.
See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal.
Margus Tamm
Erilised tänud: Kultuurkapital,Tauno Metsaviir Tallinna Linnavalitsusest, Arno Peever, Dimitri Demjanov ja Olga Zabotina restoranist Gloria.
teisipäev, märts 04, 2008
ARTISHOK RECORDS esitleb: SEE OLI PARIM PIDU. JA MA EI KÄINUD SEAL / LUARVIK LUARVIK / EDASI
teisipäev, jaanuar 22, 2008
Kunsti rahastamise mõttepark
(klõpsates näeb suuremalt + päevakava!)Sel neljapäeval, 24. jaanuaril kell 11, täpselt kuu aega enne vabariigi aastapäeva algust, toimub Kultuurikatlas (Põhja pst 27A) järjekordne mõttepark, millel arutletakse kaasaegse kunsti rahastamise ja selle tulevikuperspektiivide üle.
Vaadeldakse kunsti rahastamist laiemalt kultuuripoliitika raamistikus, kaalutakse riigi ja erasektori poolseid kunsti rahastamise viise, motiive ja sellega seotud probleeme.
Mõttepark uurib olemasolevaid kunsti rahastamisviise ja seadusandlust, kunstiga seotud riiklike institutsioonide, suurettevõtjate, metseenide ja kunstikogujate huve ning nägemusi. Ja mõtestab kaasaegsesse kunsti toetamise/investeerimise tähendusi.
Kuidas on kunstipoliitika ja rahastamine korraldatud mujal maailmas? Kuidas on sellega seotud
kultuuripoliitikauuringud? Millised tingimused ja missugune keskkond on Eestis erasektorile kunsti toetamiseks loodud? Mõttepargil kõnelejad esindavad teoreetilisi ja praktilisi nägemusi, kunsti rahastamisest ja kunstipoliitikast.
Esinejad: Anu Kivilo, Piret Lindpere, Karlo Funk, Armin Kõomägi, Mari Kartau, Kaja Kaasik.
Seminarile eelneb Tallinna loomemajanduse visiooni uuringu tutvustus (kell 10-11), mille viivad läbi Katri Ristal, Veiko Jürisson ja Külliki Taffel.
Mõtteparki korraldavad Margaret Tali ja Maarin Ektermann koostöös Kultuurikatla ja Tallinna loomemajanduse visiooniprojekti komisjoniga.
reede, detsember 28, 2007
pühadetervituse asemel
Üldiselt tegus kahetuhandeseitsmes aasta:
- jaanuaris Kumus 90ndate kultuuriklubi ja Liisi Eelmaa personaal Tartus
- juulis kolmanda sektori teemaline ümarlaud omaalgatuslike kunstiprkatikate suvelaagris Pärnus
- septembris kaks ümarlauda loovtööstuse, autoriõiguste ja Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni teemadel (koos Ave Randviiriga) ning Liisi Eelmaa näituse remake Linnagaleriis
- detsembris Artishok Recordsi käivitamine
- läbi aasta jooksev kunstikriitika blogis
- koostöö alustamine Cheesiga
- koostöö alustamine Sally stuudio ja Art This Weekiga
- koostöö alustamine Fotokvartalsiga
Järgmise aasta prognoositav tööplaan:
- 24 jaanuar kunsti ja rahastamise teemaline mõttepark Kultuurikatlas (koos Margaret Taliga)
- 16.-17. veebruar Talvefoorum
- kevadel kaasaegse kunsti erikursus Sally Stuudios
- juulis näituseprojekt Evald Okase Muuseumis Haapsalus
- juulis Artishoki aastanäitus Linnagaleriis
- detsembris Maris Palgi personaal Hobusepeas
Üldised ülesanded:
- MTÜ moodustamine, st ka nö nõuandva kogu moodustamine
- tegevustoetuse otsimine tekkivatele kõrvalharudele
- nelja suuna väljatöötamine: kunstikriitikale pühenduv blogi, probleemikesksed erinumbrid, Artishok Records ja live-üritused (näitused, loengud, mõttepargid)
- süstemaatilisem koostöö teiste väljal tegutsevate initsiatiividega
- koostööpartnerite ja analoogsete ettevõtmiste otsimine piiritagant
- erinumbrite väljaandmine: esimene peaks keskenduma omaalgatuslike kunstipraktikate hetkeolukorra kaardistamisele Eestis, taustaks üldised kolmanda sektori arengud
Ühesõnaga, Artishok areneb ning otsib ennast ja teisi. Happy hunting!
teisipäev, detsember 18, 2007
Alustab Artishok Records
Artishok, mis seni on tegutsenud peamiselt kunstikriitika blogina, on muutunud ahneks. Me tahame rohkem! Me tahame, et Artishok räägiks, laulaks ja mängiks pilli!
Seepärast on nüüd olemas Artshok Records, mis hakkab tasapisi tegelema helifailide tekitamise ja levitamisega. Peamine tähelepanu saab olema (omakorraldatud) mõtteparkide ja loengute audiojälgedel, kuid avalöögina on Artishokil hea meel esitleda hoopis Riho Kalli kogumikku Põlva 666!
Stay tuned!
Riho Kall "Põlva 666"
Autor oma muusikast
Albumi materjalist on osa salvestatud veel siis, kui mul oli idee seda ainult taustana kasutada kavandataval näitusel, mis pidi käsitlema absurdseid olukordi huvi- ja kunstitegevuses. Fotonäitus avab asjaolud ausa, robustse ent sügava ja kohati lõbusa graffitiga kaetud objektide kaudu Põlvamaal ja Hispaania linnakestes.
Põlva Noortekeskuses improvisatsioonilisi heliteoseid luues ja kodust kaasavõetud kassettmakiga lindistades hakkasin järjest enam ja enam mõtlema iseseisvale demokogumikule, mis oleks hoopis erinev, kui eelmine album aastate jooksul kirjutatud lauludest akustilise kitarri saatel. Tahtsin ennast näidata raskemast küljest, samastuda mõttes olnud näituse motiividega.
Osa antud kogumiku lugudest on valmistatud Eesti Kunstiakadeemia nüüd lammutamisele mineva peahoone klassis 314, ruumis, kuhu elasin kolme bakalaureuseaasta jooksul sisse koos oma klassikaaslastega. Siin oli juba võimalus salvestada otse arvutisse ning kasutada seda omamoodi pillina, mis lubab ühel muusikul teha iseendast bändi.
Lugudes on voli antud segatud tunnetele ja mälestustele puberteedieast, mis kipub teenimatult ununema. Õnneks on aga nostalgiat tekitav keskkond ikka veel olemas kusagil nurga taga. Artist igatseb loodusesse tagasi. Siingi on väärtusi, millest võiks olla suur abi isikliku maailma ehitamisel, kuid mida me ei osanud näha. Pealinnas kohatud mõistmine eeldab üle silla jõudmiseks veidi eemal seismist ja elu inventeerimist.
Lood "Möhh-möhh", "Come As You Are" ja "Kutse" on tehtud koos lo-fi-akustik-tekno-space-rock-ansambliga Kuldaveärt Karud ning plaat on sensitiivselt seotud praegu Draakoni galerii keldris toimuva näitusega "Oma tuba".
kõik ilus saab rikutud
vallatu
pohmakas
eraldii
give it away
hommikul õue
la isla bonita
jänes jookseb.mp3
möhh möhh
come as you are
ma ei tunne sind ära
vabadus
kooll
kutse
põdra maja
looduse ilu
roheline konn
tõsised mehed
teisipäev, november 27, 2007
reede, september 14, 2007
Mõttepark vol 2 Katlas!
mõtteparkide plakat linnaruumis17. 09
ehk esmaspäeval
toimub Kultuurikatla sügisprogrammi VERTIKAAL raames
mõttepark vol 2:
"Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused"
Iga alustav organisatsioon peab enda jaoks teatud emaküsimused selgeks mõtlema: kuidas ennast kultuuriväljal positsioneeritakse? Millised on potensiaalsed sihtrühmad? Millised võiksid olla loodava, kolmandast sektorist lähtuva organisatsiooni suhted era- ja avaliku sektoriga?
Klassikalist kultuuritehase formaati edasi arendades soovib alles alustava organisatsiooni Kultuurikatla tuumikrühm loodavat platvormi siduda eelkõige uute tehnoloogiate ja keskkonnateadlikkusega. Linn ootab Kultuurikatlalt ennekõike uute töökohtade loomist (kultuuritööstuse tähe all). Kas enda sidumine kultuuritööstuse mõistega peletab automaatselt eemale osa võimalikke huvilisi? Kas ja kuidas peab potentsiaalne koostöötaja end müüma, et üldse katlasse pääseda? Erasektor on projekti toetamise vastu huvi üles näidanud, kuid kuidas säilitada sõltumatus rahastajate maitsest?
--------------------------------------------------------------
pressiteksti välised isiklikud taustamõtted:
Kultuurikatel on olemas olnud natuke üle aasta ja kogu selle aja on ta ühelt poolt väga pildil olnud ja teiselt poolt, kui hakata lähemalt vaatama, siis ei ole täpselt aru saada, kus maal hetkel ollakse. Avalikkuse ette on jõudnud suuresõnalised ja kohati utoopilised tulevikuvisioonid, nö ideaalplaan, kus Katla puhul ei räägita enam lihtsalt kultuuritehasest, vaid kui "inkubaatorist" (Veronika Valk), "valgustuskeskusest" (Peeter Jalakas) jne. Minu jaoks on põhiline küsimus, et mida need sõnad antud juhul tähendavad? Päevalilled katusel ja oma lasteaed on muidugi igati lahe, aga kuidas seda hoonetekompleksi nüüd konkreetselt täitma asutakse? Kuidas antakse neile sõnadele sisu?
Ilmselt just niisugustele küsimustele vastamiseks sai kokku kutsutud väga prominentse koosseisuga Katla Loomenõukogu (iseenesest väga hea taktikaline samm - suur kogu mõtleb, kuidas võiks tegutseda ja siis tuumikgrupp tegutsebki). Samas nendel paaril istumisel (üldse on vist toimunud 3 tükki), kus ma käsin, sai väga kiiresti selgeks, et nii suure kogu puhul räägivad kõik lihtsalt oma seisukohalt, mis tähendab lihtsalt palju erinevaid arvamusi.
Kogu jagamine gruppidesse (mina kuulusin/kuulun? kunstigruppi) oli juba efektiivsem, vaatasime läbi kõik laekunud teemakohalised taotlused ja arvutasime välja selle sektsiooni tööks kuluda võivad ruumimahud jms. Samas pole sellest midagi hiljem kuulda olnud ja mind uht isiklikult ka huvitab, et mis siis nüüd saab? Millal saab? Taustaks: Artishok taotles Katlasse oma projektiruumi, mida võiks jagada erinevate initsiatiividega. Lause, mida kõik omaalgatuslikud parktikad kasutavad, et "tule ja tee, millal tahad" mulle päris õige ei tundu - Katla puhul ongi võluv just mõte sünergilisest keskkonnast, kus sa võid mitut asja ühe õhtu jooksul koos presenteerida. Ning sul on olemas mingi elementaarne infrastruktuur (mis, tõsi, hakkab Katlasse vaikselt tekkima). Aga ikkagi, kui ma käisin suve lõpus Artishokile siis konkreetselt mingit võimalikku ruumi vaatamas, siis oli suhtumine selline, et jah, tore, aga mida sa toodad? Töökohti? Ei. Toodan midagi sümboolsest, praktiliselt mõõdetamatut ja ei tahaks oma põhirõhku ka kunstialaste huviringide-workshoppide korraldamisele panna (mis kindlasti meeldiks avalikkusele, linnale, erainvestoritele jne, sest "avatud stuudio" ja "kunstnik töötab lastega" on kõige arusaadavamad variandid). Minu üks põhimuresid ongi, et kuidas Katel säilitab selle piiri, et mitte muutuda päris kultuurimajaks (tulles vastu üldsuse soovidele) ja kuidas mitte ära kapselduda? Küsimus pole siinkohal üldse kõrge ja madala vastandamisest.
Ruumi seal vähemalt esialgu tegelikult väga palju ei ole, kuna kaks suurt saali on väga eriotstarbelised, keldri väljaehitamine esialgu tulevikuplaan ning ülejäänud maht on väikeste tubadega endine kontoriblokk. Polymeris on palju avaramad võimalused kohe kättesaadavateks stuudioruumideks, tundub mulle.
Katla puhul on oluline tema seotus konkreetse kohaga - mastaapse hoonetekompleksiga, mis sunnib paratamatult kainelt ja kinnisvaraomanikuna mõtlema. Nii on Katel paratamatult seotud ka kultuuritööstusega, sest peab hakkama end mingil hetkel vähemalt mingil määral ise ülal pidama. Kultuuritööstuse sõna on Eestis endiselt tabu, ning selles nähakse peamiselt poliitikute väljatöötatud kunstlik konstruktsioon, mis vabastab nad vastutusest ning võimaldab kultuuri ennast-ise-ära-majandavaks muuta. Ühesõnaga, a priori halb ja see on uskumatu, milliseid halvustavaid reaktsioone selle sõna kasutamine esile kutsub. Aga kuna Katel ei ole üksnes idee kultuuritehasest (nagu ajas vahepeal Polymeri grupp), mida saaks ükskõik kuhu ümberistutada, siis niisama hakkan-kuskilt-otsast-peale- ja-vaatan-mis-siis-juhtub tegevusplaan ei tööta. Mõttepark püüabki analüüsida, kuhu end siis kahe ülejäänud sektori vahel paigutatakse/kuhu võiks end paigutada.
Positsioneerimise külge käib ka küsimus - mis on Kultuurikatla ja Polymeri omavahelised suhted? Kuigi kumbagi organisatsiooni pikas tulevikuperspektiivis veel päris kindlalt olemas ei ole (Polymer kuulub teatavasti kinnisvaraarendajale Brem), tundub siiski, et Tallinnas tegutseb kohekohe kaks kultuuritehast. On seda Tallinna jaoks liiga palju või mitte? Ametlikult on Polymeri Kultuuritehas MTÜ Kultuurikatel liige - et siis nagu haruettevõte? Alluv? Samas tegutseb Polymer just selle ise-hakkan-kuskilt-otsast-peale loogika järgi juba edukalt mitu aastat.
ajakava:
12.00 Hommikukohv ja tervitussõnad korraldajatelt
I osa Loovuse arendamise keskused
12.15-13.15 Maria Mölder, Katrin Makarov, Imre Mürk, Pille-Triin Männik „Tallinna loovklastrid”
13.15-13.45 Veiko Jürisson „Tallinna loomemajanduse visiooni projekti tutvustus”
13.45-14.15 Mark Sepp Tallinna Linnavalitsusest „Mida ootab linn Katlalt”
14.15–14.45 kerge lõuna Katlas
II osa Kultuurikatla case study
14.45–15.15 Peeter Eerik Ots ja Peeter Jalakas Kultuurikatlast
15.15-15.45 Ragnar Siil “Miks toetab/ei toeta Kultuuriministeerium Kultuurikatelt”
15.45-16.15 Berk Vaher “Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused”
16.15- Diskussioon
Mõttepark vol 1 toimus 09. sept ja teemaks oli "Kultuuritööstuse praktilisi probleeme intellektuaalse omandi näitel"
Mõtteparke korraldab Artishok (Maarin Ektermann ja Ave Randviir) koostöös Kultuurikatla ja Noorloomaga.
Rohkem kõike:
kultuurikatel.eu
artishok.blogspot.com
ehk esmaspäeval
toimub Kultuurikatla sügisprogrammi VERTIKAAL raames
mõttepark vol 2:
"Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused"
Iga alustav organisatsioon peab enda jaoks teatud emaküsimused selgeks mõtlema: kuidas ennast kultuuriväljal positsioneeritakse? Millised on potensiaalsed sihtrühmad? Millised võiksid olla loodava, kolmandast sektorist lähtuva organisatsiooni suhted era- ja avaliku sektoriga?
Klassikalist kultuuritehase formaati edasi arendades soovib alles alustava organisatsiooni Kultuurikatla tuumikrühm loodavat platvormi siduda eelkõige uute tehnoloogiate ja keskkonnateadlikkusega. Linn ootab Kultuurikatlalt ennekõike uute töökohtade loomist (kultuuritööstuse tähe all). Kas enda sidumine kultuuritööstuse mõistega peletab automaatselt eemale osa võimalikke huvilisi? Kas ja kuidas peab potentsiaalne koostöötaja end müüma, et üldse katlasse pääseda? Erasektor on projekti toetamise vastu huvi üles näidanud, kuid kuidas säilitada sõltumatus rahastajate maitsest?
--------------------------------------------------------------
pressiteksti välised isiklikud taustamõtted:
Kultuurikatel on olemas olnud natuke üle aasta ja kogu selle aja on ta ühelt poolt väga pildil olnud ja teiselt poolt, kui hakata lähemalt vaatama, siis ei ole täpselt aru saada, kus maal hetkel ollakse. Avalikkuse ette on jõudnud suuresõnalised ja kohati utoopilised tulevikuvisioonid, nö ideaalplaan, kus Katla puhul ei räägita enam lihtsalt kultuuritehasest, vaid kui "inkubaatorist" (Veronika Valk), "valgustuskeskusest" (Peeter Jalakas) jne. Minu jaoks on põhiline küsimus, et mida need sõnad antud juhul tähendavad? Päevalilled katusel ja oma lasteaed on muidugi igati lahe, aga kuidas seda hoonetekompleksi nüüd konkreetselt täitma asutakse? Kuidas antakse neile sõnadele sisu?
Ilmselt just niisugustele küsimustele vastamiseks sai kokku kutsutud väga prominentse koosseisuga Katla Loomenõukogu (iseenesest väga hea taktikaline samm - suur kogu mõtleb, kuidas võiks tegutseda ja siis tuumikgrupp tegutsebki). Samas nendel paaril istumisel (üldse on vist toimunud 3 tükki), kus ma käsin, sai väga kiiresti selgeks, et nii suure kogu puhul räägivad kõik lihtsalt oma seisukohalt, mis tähendab lihtsalt palju erinevaid arvamusi.
Kogu jagamine gruppidesse (mina kuulusin/kuulun? kunstigruppi) oli juba efektiivsem, vaatasime läbi kõik laekunud teemakohalised taotlused ja arvutasime välja selle sektsiooni tööks kuluda võivad ruumimahud jms. Samas pole sellest midagi hiljem kuulda olnud ja mind uht isiklikult ka huvitab, et mis siis nüüd saab? Millal saab? Taustaks: Artishok taotles Katlasse oma projektiruumi, mida võiks jagada erinevate initsiatiividega. Lause, mida kõik omaalgatuslikud parktikad kasutavad, et "tule ja tee, millal tahad" mulle päris õige ei tundu - Katla puhul ongi võluv just mõte sünergilisest keskkonnast, kus sa võid mitut asja ühe õhtu jooksul koos presenteerida. Ning sul on olemas mingi elementaarne infrastruktuur (mis, tõsi, hakkab Katlasse vaikselt tekkima). Aga ikkagi, kui ma käisin suve lõpus Artishokile siis konkreetselt mingit võimalikku ruumi vaatamas, siis oli suhtumine selline, et jah, tore, aga mida sa toodad? Töökohti? Ei. Toodan midagi sümboolsest, praktiliselt mõõdetamatut ja ei tahaks oma põhirõhku ka kunstialaste huviringide-workshoppide korraldamisele panna (mis kindlasti meeldiks avalikkusele, linnale, erainvestoritele jne, sest "avatud stuudio" ja "kunstnik töötab lastega" on kõige arusaadavamad variandid). Minu üks põhimuresid ongi, et kuidas Katel säilitab selle piiri, et mitte muutuda päris kultuurimajaks (tulles vastu üldsuse soovidele) ja kuidas mitte ära kapselduda? Küsimus pole siinkohal üldse kõrge ja madala vastandamisest.
Ruumi seal vähemalt esialgu tegelikult väga palju ei ole, kuna kaks suurt saali on väga eriotstarbelised, keldri väljaehitamine esialgu tulevikuplaan ning ülejäänud maht on väikeste tubadega endine kontoriblokk. Polymeris on palju avaramad võimalused kohe kättesaadavateks stuudioruumideks, tundub mulle.
Katla puhul on oluline tema seotus konkreetse kohaga - mastaapse hoonetekompleksiga, mis sunnib paratamatult kainelt ja kinnisvaraomanikuna mõtlema. Nii on Katel paratamatult seotud ka kultuuritööstusega, sest peab hakkama end mingil hetkel vähemalt mingil määral ise ülal pidama. Kultuuritööstuse sõna on Eestis endiselt tabu, ning selles nähakse peamiselt poliitikute väljatöötatud kunstlik konstruktsioon, mis vabastab nad vastutusest ning võimaldab kultuuri ennast-ise-ära-majandavaks muuta. Ühesõnaga, a priori halb ja see on uskumatu, milliseid halvustavaid reaktsioone selle sõna kasutamine esile kutsub. Aga kuna Katel ei ole üksnes idee kultuuritehasest (nagu ajas vahepeal Polymeri grupp), mida saaks ükskõik kuhu ümberistutada, siis niisama hakkan-kuskilt-otsast-peale- ja-vaatan-mis-siis-juhtub tegevusplaan ei tööta. Mõttepark püüabki analüüsida, kuhu end siis kahe ülejäänud sektori vahel paigutatakse/kuhu võiks end paigutada.
Positsioneerimise külge käib ka küsimus - mis on Kultuurikatla ja Polymeri omavahelised suhted? Kuigi kumbagi organisatsiooni pikas tulevikuperspektiivis veel päris kindlalt olemas ei ole (Polymer kuulub teatavasti kinnisvaraarendajale Brem), tundub siiski, et Tallinnas tegutseb kohekohe kaks kultuuritehast. On seda Tallinna jaoks liiga palju või mitte? Ametlikult on Polymeri Kultuuritehas MTÜ Kultuurikatel liige - et siis nagu haruettevõte? Alluv? Samas tegutseb Polymer just selle ise-hakkan-kuskilt-otsast-peale loogika järgi juba edukalt mitu aastat.
ajakava:
12.00 Hommikukohv ja tervitussõnad korraldajatelt
I osa Loovuse arendamise keskused
12.15-13.15 Maria Mölder, Katrin Makarov, Imre Mürk, Pille-Triin Männik „Tallinna loovklastrid”
13.15-13.45 Veiko Jürisson „Tallinna loomemajanduse visiooni projekti tutvustus”
13.45-14.15 Mark Sepp Tallinna Linnavalitsusest „Mida ootab linn Katlalt”
14.15–14.45 kerge lõuna Katlas
II osa Kultuurikatla case study
14.45–15.15 Peeter Eerik Ots ja Peeter Jalakas Kultuurikatlast
15.15-15.45 Ragnar Siil “Miks toetab/ei toeta Kultuuriministeerium Kultuurikatelt”
15.45-16.15 Berk Vaher “Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused”
16.15- Diskussioon
Mõttepark vol 1 toimus 09. sept ja teemaks oli "Kultuuritööstuse praktilisi probleeme intellektuaalse omandi näitel"
Mõtteparke korraldab Artishok (Maarin Ektermann ja Ave Randviir) koostöös Kultuurikatla ja Noorloomaga.
Rohkem kõike:
kultuurikatel.eu
artishok.blogspot.com
Artishok toodab: Liisi Eelmaa Linnagaleriis!
Liisi Eelmaa
vol 2
Linnagaleriis
12. - 25. september
Linnagalerii näitusel tulevad eksponeerimisele kolm videotööd, mis märgivad stenograafia-taustaga Liisi Eelmaa liikumist õpitud teatri väljendusvahenditest kaugemale. Kergelt nihestatud dokumentaalidena üles võetud lood portreteerivad karismaatilisi liidreid ja institutsioone eri väljadelt. Need "väljatõsted" on kõik oma liigi tüüpilised esindajad: hull kunstnik, sihiteadlik noorpoliitik ja ustavad (institutsiooni)jüngrid. Uuritavad on jäädvustatud nende omas keskkonnas, neil on lastud endal rääkida ning Eelmaa kolab, videokaamera käes, nendes erinevates omamaailmades ringi nagu turist või Alice imedemaal.
Eero Barndõk, aka muusik Barbariz pihib MSNs, kuidas teda painab Eelmaa näoga naisdeemon, tume kuninganna. Koos võetakse ette puhastav ristikäik läbi erinevate hingehoidjate. Barbariz käib ja pihib; Preester, Psühholoog, Ema ja messi-Shamaan kuulavad ta ära ning annavad nõu - näiteks psühholoog soovitab käia rohkem jalutamas ning süüa puuvilju, preester mitte mõelda selliseid mõtteid jne.
Noorpoliitik on oma prohveti juba leidnud. Töövarjuna käib ta kannul Andrus Ansipil, oma iidolist alati paar meetrit tagapool, jälgides, tõlgendades, jäljendades. Ta usub riigijuhtide jumalikku väljavalitusse. Noormees räägib kaamerasse sündinud juhi maneeridega segast, aga soravat juttu, millele Eelmaa video miksib vahele momente nii religioossetelt kui ilmalikelt juhikoolitustelt.
Oma kõige värskemas videos portreteerib Eelmaa hoopis institutsiooni kui selgelt välja kujunenud kirjutatud- ja kirjutamata reeglitega kogukonda. Video esimene pool miksib kokku suure hulga erinevate ususektide- ja kogukondade liikmete vastuseid küsimusele, kuidas iseloomustada Jumalat. Video on üles võetud nö kiir-tänavaküsitluse stiilis, õhus on eksamisooritamise meeleolu ning vastajad etlevad oma justkui päheõpitud vormelit järgides. Iseloomustused on ühelt poolt väga sarnased (Jumal on ülim) ning teiselt poolt lahknevad kohati isegi ühe kogukonna liikmete vahel. Ometi on need kogukonnad üksteise suhtes sallimatud. Video teine osa tõstatab läbi Aleksander Eelmaa personaalse jutustuse esile sama range vahettegemise ilmalikus kogukonnas, teatris.
Eelmaa kui jutuvestja kaadri tagant läheneb oma uuritavatele malbelt, kuid see pehmus on taktikaline. Veenvad kaadrid on kätte saadud intervjueeritavat terroriseerimata, agressiivset juhtme-kokku-ajamis-strateegiat (a la Borat või ESTO TV) asendab objekti ettevaatlik kompamine. Alustatud laused sumbuvad ja lõpetamata küsimused jäävad õhku rippuma, grotesk ja kunstiline kujund ilmuvad ilma, et kaamerahoidja peaks stsenaariumisse “naljakaid kohti” sisse kirjutama.
Kui Eelmaa on endale huvipakkuva eksemplari välja valinud, lavastab ta end koos selle persooniga huvitavasse olukorda ning hoiab siis kaamera sündmuste iseeneslikku kulgemist järgides sisselülitatud. Ettesatunud kummalistest juhustest saavad “lavastuse” osad, mis keeravad kesksele stseenile vindid peale ning väikeste kõrval- ja taustategevuste kaudu nihestub dokumentaalne pealiin, sündmused arenevad omasoodu, neil lastakse ennast nähtavaks teha nii, et kogu vidokaamerasse jääv maailm hakkab mõjuma totaalse näitelavana. Olles avatud ettesattuvatele seikadele, on Eelmaal eriline huvi katkestuste ja errorite vastu ning seda nii tehnilises kui narratiivses plaanis. Iseloomulikud on käsikaamerakvaliteet, hüplik pilt ja keskse loo katkestamine sisselõigutud võõr-kaadrite ja animatsioonidega. Pea kõik “puhta filmi” vead (mida on väga kerge vältida, välja lõigata, üle retusheerida), saavad mõnuga sisse jäetud. Eelmaa kogub “vigu” (ka enda omi), kaose käike selles mängus, kus peategelased püüavad sooritada võimalikult perfektseid rolle.
Liisi Eelmaa personaalnäitus vol 1 toimus Artishoki toodanguna jaanuaris ´07 Y-galeriis Tartus. Linnagalerii näitus juhtus tänu Anders Härmi ootamatult kutsele, millele tuli kiiresti reageerida. Töödekomplektid siiski üksteist ei korda, Linnagaleriis on kolmandana lisaks juures esimest korda Kumu lõpetajate näituse eksponeeritud institutsiooni-video. Samuti ei korda ennast ruum - Linnagalerii traditsioonilisse valgesse kuupi oleks olnud üsna raske tekitada Y-galerii hästiliigendatud, väikeseruumilist hubast atmosfääri. Nii ongi videod serveeritud anonüümses auditooriumimeeleolus ning kerget võõrandumist rõhutavad laest rippuvad kõrvaklapid.
Näituste kuraator Maarin Mürk
tänud:
Tartu Kunstimaja, MoKS, Y-galerii ja Linnagaleriist Toomas, kes installeeris kannatlikult kõike.
Liisi harutab juhtmeid
avamisele süveneti kohe töödesse
vol 2
Linnagaleriis
12. - 25. september
Linnagalerii näitusel tulevad eksponeerimisele kolm videotööd, mis märgivad stenograafia-taustaga Liisi Eelmaa liikumist õpitud teatri väljendusvahenditest kaugemale. Kergelt nihestatud dokumentaalidena üles võetud lood portreteerivad karismaatilisi liidreid ja institutsioone eri väljadelt. Need "väljatõsted" on kõik oma liigi tüüpilised esindajad: hull kunstnik, sihiteadlik noorpoliitik ja ustavad (institutsiooni)jüngrid. Uuritavad on jäädvustatud nende omas keskkonnas, neil on lastud endal rääkida ning Eelmaa kolab, videokaamera käes, nendes erinevates omamaailmades ringi nagu turist või Alice imedemaal.
Eero Barndõk, aka muusik Barbariz pihib MSNs, kuidas teda painab Eelmaa näoga naisdeemon, tume kuninganna. Koos võetakse ette puhastav ristikäik läbi erinevate hingehoidjate. Barbariz käib ja pihib; Preester, Psühholoog, Ema ja messi-Shamaan kuulavad ta ära ning annavad nõu - näiteks psühholoog soovitab käia rohkem jalutamas ning süüa puuvilju, preester mitte mõelda selliseid mõtteid jne.
Noorpoliitik on oma prohveti juba leidnud. Töövarjuna käib ta kannul Andrus Ansipil, oma iidolist alati paar meetrit tagapool, jälgides, tõlgendades, jäljendades. Ta usub riigijuhtide jumalikku väljavalitusse. Noormees räägib kaamerasse sündinud juhi maneeridega segast, aga soravat juttu, millele Eelmaa video miksib vahele momente nii religioossetelt kui ilmalikelt juhikoolitustelt.
Oma kõige värskemas videos portreteerib Eelmaa hoopis institutsiooni kui selgelt välja kujunenud kirjutatud- ja kirjutamata reeglitega kogukonda. Video esimene pool miksib kokku suure hulga erinevate ususektide- ja kogukondade liikmete vastuseid küsimusele, kuidas iseloomustada Jumalat. Video on üles võetud nö kiir-tänavaküsitluse stiilis, õhus on eksamisooritamise meeleolu ning vastajad etlevad oma justkui päheõpitud vormelit järgides. Iseloomustused on ühelt poolt väga sarnased (Jumal on ülim) ning teiselt poolt lahknevad kohati isegi ühe kogukonna liikmete vahel. Ometi on need kogukonnad üksteise suhtes sallimatud. Video teine osa tõstatab läbi Aleksander Eelmaa personaalse jutustuse esile sama range vahettegemise ilmalikus kogukonnas, teatris.
Eelmaa kui jutuvestja kaadri tagant läheneb oma uuritavatele malbelt, kuid see pehmus on taktikaline. Veenvad kaadrid on kätte saadud intervjueeritavat terroriseerimata, agressiivset juhtme-kokku-ajamis-strateegiat (a la Borat või ESTO TV) asendab objekti ettevaatlik kompamine. Alustatud laused sumbuvad ja lõpetamata küsimused jäävad õhku rippuma, grotesk ja kunstiline kujund ilmuvad ilma, et kaamerahoidja peaks stsenaariumisse “naljakaid kohti” sisse kirjutama.
Kui Eelmaa on endale huvipakkuva eksemplari välja valinud, lavastab ta end koos selle persooniga huvitavasse olukorda ning hoiab siis kaamera sündmuste iseeneslikku kulgemist järgides sisselülitatud. Ettesatunud kummalistest juhustest saavad “lavastuse” osad, mis keeravad kesksele stseenile vindid peale ning väikeste kõrval- ja taustategevuste kaudu nihestub dokumentaalne pealiin, sündmused arenevad omasoodu, neil lastakse ennast nähtavaks teha nii, et kogu vidokaamerasse jääv maailm hakkab mõjuma totaalse näitelavana. Olles avatud ettesattuvatele seikadele, on Eelmaal eriline huvi katkestuste ja errorite vastu ning seda nii tehnilises kui narratiivses plaanis. Iseloomulikud on käsikaamerakvaliteet, hüplik pilt ja keskse loo katkestamine sisselõigutud võõr-kaadrite ja animatsioonidega. Pea kõik “puhta filmi” vead (mida on väga kerge vältida, välja lõigata, üle retusheerida), saavad mõnuga sisse jäetud. Eelmaa kogub “vigu” (ka enda omi), kaose käike selles mängus, kus peategelased püüavad sooritada võimalikult perfektseid rolle.
Liisi Eelmaa personaalnäitus vol 1 toimus Artishoki toodanguna jaanuaris ´07 Y-galeriis Tartus. Linnagalerii näitus juhtus tänu Anders Härmi ootamatult kutsele, millele tuli kiiresti reageerida. Töödekomplektid siiski üksteist ei korda, Linnagaleriis on kolmandana lisaks juures esimest korda Kumu lõpetajate näituse eksponeeritud institutsiooni-video. Samuti ei korda ennast ruum - Linnagalerii traditsioonilisse valgesse kuupi oleks olnud üsna raske tekitada Y-galerii hästiliigendatud, väikeseruumilist hubast atmosfääri. Nii ongi videod serveeritud anonüümses auditooriumimeeleolus ning kerget võõrandumist rõhutavad laest rippuvad kõrvaklapid.
Näituste kuraator Maarin Mürk
tänud:
Tartu Kunstimaja, MoKS, Y-galerii ja Linnagaleriist Toomas, kes installeeris kannatlikult kõike.
Liisi harutab juhtmeid
avamisele süveneti kohe töödesse
avamiskõned ...
.. ja aftekas. Liisi ja Säde naerus
kingiks saadud kõrvitsPS jaanuarinäituse materjal on siin
neljapäev, september 06, 2007
Artishoki mõttepargid Katlas! vol 1
mõtteparkide plakat, kujundus M. Tamm
09 09
ehk sel pühapäeval
toimub Kultuurikatla sügisprogrammi VERTIKAAL raames
mõttepark vol 1:
"Kultuuritööstuse praktilisi probleeme intellektuaalse omandi näitel"
Mõttepark püüab kaardistada kultuuritööstuse hetkeolukorda Eestis ning keskendub peamiselt ühele konkreetsele probleemile – intellektuaalse omandi küsimusele. Kaasaegses kultuuris on erinevad ideede recyclingu vormid tihedalt kasutusel – kunstnikud kasutavad meetoditena hommage’i, tsitaati, pastišši, kollaaži, remixi jms. Samas on tulemuseks uue tähendustekihiga laetud teos. Seega – kus maalt on tegemist intellektuaalse omandi kuritarvitamisega? Millised on alternatiiv- ja vastustrateegiad kohati äärmusteni läinud copyrighti-poliitikas?
Loengutele järgnevad Noorlooma töötoad autoriõiguste teemadel!
Lisaks: Mihkel Kleisi coverite-set, Sten Köningi multietendus ja Tristan Priimägi remixitud muusika valik!
Aja kAVA:
12.00-12.30 Hommikukohv ja tervitussõnad korraldajatelt
12.30-13.00 Ilmar Raag “Kas ja kuidas arendada kultuuritööstust Eestis?”
13.00-13.30 Indrek Naur „Autoriõiguste KKK”
13.30-14.00 Dmytri Kleiner “Creative commons, copileft and anticopyright” (inglise keeles)
14.00-15.00 Diskussioon
15.00-16.00 kerge lõuna Katlas
16.00 NoorLooma töötoad autoriõiguste teemadel
19.00 VERTIKAALI pidulik avamine
20.00 Mihkel Kleis – spetsiaal-Djset coveritest
Sven König „Scrambled? Hackz!“ - festivali “Temps d’Image“ raames EST/SW
Tristan Priimägi – väike pidu töödeldud lugude seltsis
Mõttepark vol 2 toimub 17.sept ja teemaks on "Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused" (rohkem infot ilmneb varsti!)
Mõtteparke korraldab Artishok (Maarin Ektermann ja Ave Randviir) koostöös Kultuurikatla ja Noorloomaga.
Rohkem kõike:
kultuurikatel.eu
artishok.blogspot.com
Tulge ja arutame!!!
------------------------------------------------------------------------------------------------
Ilmar Raag
Indrek Naur
Dmytri Kleiner
Sven König
Mihkel Kleis
Tristan Priimägi
ehk sel pühapäeval
toimub Kultuurikatla sügisprogrammi VERTIKAAL raames
mõttepark vol 1:
"Kultuuritööstuse praktilisi probleeme intellektuaalse omandi näitel"
Mõttepark püüab kaardistada kultuuritööstuse hetkeolukorda Eestis ning keskendub peamiselt ühele konkreetsele probleemile – intellektuaalse omandi küsimusele. Kaasaegses kultuuris on erinevad ideede recyclingu vormid tihedalt kasutusel – kunstnikud kasutavad meetoditena hommage’i, tsitaati, pastišši, kollaaži, remixi jms. Samas on tulemuseks uue tähendustekihiga laetud teos. Seega – kus maalt on tegemist intellektuaalse omandi kuritarvitamisega? Millised on alternatiiv- ja vastustrateegiad kohati äärmusteni läinud copyrighti-poliitikas?
Loengutele järgnevad Noorlooma töötoad autoriõiguste teemadel!
Lisaks: Mihkel Kleisi coverite-set, Sten Köningi multietendus ja Tristan Priimägi remixitud muusika valik!
Aja kAVA:
12.00-12.30 Hommikukohv ja tervitussõnad korraldajatelt
12.30-13.00 Ilmar Raag “Kas ja kuidas arendada kultuuritööstust Eestis?”
13.00-13.30 Indrek Naur „Autoriõiguste KKK”
13.30-14.00 Dmytri Kleiner “Creative commons, copileft and anticopyright” (inglise keeles)
14.00-15.00 Diskussioon
15.00-16.00 kerge lõuna Katlas
16.00 NoorLooma töötoad autoriõiguste teemadel
19.00 VERTIKAALI pidulik avamine
20.00 Mihkel Kleis – spetsiaal-Djset coveritest
Sven König „Scrambled? Hackz!“ - festivali “Temps d’Image“ raames EST/SW
Tristan Priimägi – väike pidu töödeldud lugude seltsis
Mõttepark vol 2 toimub 17.sept ja teemaks on "Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused" (rohkem infot ilmneb varsti!)
Mõtteparke korraldab Artishok (Maarin Ektermann ja Ave Randviir) koostöös Kultuurikatla ja Noorloomaga.
Rohkem kõike:
kultuurikatel.eu
artishok.blogspot.com
Tulge ja arutame!!!
------------------------------------------------------------------------------------------------
Ilmar Raag
Indrek Naur
Dmytri Kleiner
Sven König
Mihkel Kleis
Tristan Priimägiesmaspäev, september 03, 2007
neljapäev, august 09, 2007
Cheese 23|07
(Kõigepealt väike teadaanne: alljärgnev numbriülevaade juhatab sisse Artishoki ja fotoajakirja Cheese koostööprojekti - igas Cheese numbris ilmub spetsiaalselt selle numbri jaoks loodud Artishoki lehekülg, mille kujundab Margus Tamm. Vastukaaluks avaldab Artishok omakorda uue Cheese numbri värske ülevaate, mille koostab Laura Kuusk. Teabevahetuse eesmärk on siduda omavahel Eestis ilmuvaid omaalgatuslikke väljaandeid ning nende lugejaid.)
Juulikuine fotoajakirja Cheese number on heinaajale ebaomaselt sisutihe. Kaaneloo kangelane on seekord fotograaf Nicholas Sinclair, keda intervjueerib Marge Monko. Küsimuste ja vastuste järgnevusest moodustub vestlus, mille lugemise teeb nauditavaks eriti asjaolu, et jutt on sidus ning küsimused asjakohased, kuna ka küsitleja on portreefoto spetsialist. Lisaks intervjuule ka üheksal leheküljel suurepäraseid üht- või teistpidi portreefotosid Sinclairi loomingust.
andreas w kirjutab oma lapsepõlvetraumadest Anna Hintsi fotoseeria "Lapsepõlve õppetunnid" taustal. Pakkudes kaht erinevat autoripositsiooni, on nii Hintsi fotod kui andreas w tekst siin Isiklikud ja samastumist pakkuvad ühtaegu. Ühesõnaga- autorite duo sobib siin hästi nagu.... rusikas silmaauku (me kõik oleme ju varases lapsepõlves ära õppinud, mida see tähendab, eks?).
Käesolevast Cheese'i numbrist leiab ka nii mõnedki fototudengite tegemisi kajastavad lood. Eesti Kunstiakadeemia fototudeng Karel Koplimets seletab oma fotoseeria "Kahtusalused" tagamaid, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia 1. kursus räägib oma näitusest "Avatud olemus". Vastne moemagistre Kristina Paju võtab kokku oma magistritöö vaikusest moefotograafias, mis valmis koos fotograafide Anna-Stina Treumundi ja Kaisa Eichega.
Kooliteemadel jätkates leiame nende kaante vahelt Ahto Külveti intervjuu Tartu Kõrgema Kunstikooli külalisprofessori Robin Dance'ga (algus varasemates numbrites 19/20).
(Meta)teooria huviliste rõõmuks võtab kunstiteadlane Indrek Grigor sõna semiootikadoktori Peeter Linnapi fotoloogiaseeria teemal, mis läbi seitsme Cheese'i numbri (12/05-19/06) ilmunud.
Kunstisündmustest kirjutab seekordne Cheese Marge Monko näitusest "Uurimusi kodanlusest" Helsinkis Soome fotograafia projektiruumis ning Piret Räni reklaamikriitilisest näitusest "21. saj. aabits" Tartus Y-galeriis, samuti ka Ilja Sundelevitsi ning Anna Altsuki projektist "Tsoon".
Lisaks traditsioonilised pressi- ja loodusfoto ning tehikarubriik, mis seekord siiski veidi proportsionaalsemad. Ehk on aidanud meie ajakirjandusruumi korrastada uue tehnikaajakirja Maatriks ning loodusfotole pühendatud LoFo ilmumine.
Käesolevat Cheese'i numbrit ei kugistanud ma selle sisu tiheduse ning suhtelise ühtluse tõttu alla ühe ampsuga, jättes ebameeldivad tükid taldrikule kuivama, vaid haukasin osade kaupa, kuni kogu number oli läbi seeditud.
Laura Kuusk
Juulikuine fotoajakirja Cheese number on heinaajale ebaomaselt sisutihe. Kaaneloo kangelane on seekord fotograaf Nicholas Sinclair, keda intervjueerib Marge Monko. Küsimuste ja vastuste järgnevusest moodustub vestlus, mille lugemise teeb nauditavaks eriti asjaolu, et jutt on sidus ning küsimused asjakohased, kuna ka küsitleja on portreefoto spetsialist. Lisaks intervjuule ka üheksal leheküljel suurepäraseid üht- või teistpidi portreefotosid Sinclairi loomingust.
andreas w kirjutab oma lapsepõlvetraumadest Anna Hintsi fotoseeria "Lapsepõlve õppetunnid" taustal. Pakkudes kaht erinevat autoripositsiooni, on nii Hintsi fotod kui andreas w tekst siin Isiklikud ja samastumist pakkuvad ühtaegu. Ühesõnaga- autorite duo sobib siin hästi nagu.... rusikas silmaauku (me kõik oleme ju varases lapsepõlves ära õppinud, mida see tähendab, eks?).
Käesolevast Cheese'i numbrist leiab ka nii mõnedki fototudengite tegemisi kajastavad lood. Eesti Kunstiakadeemia fototudeng Karel Koplimets seletab oma fotoseeria "Kahtusalused" tagamaid, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia 1. kursus räägib oma näitusest "Avatud olemus". Vastne moemagistre Kristina Paju võtab kokku oma magistritöö vaikusest moefotograafias, mis valmis koos fotograafide Anna-Stina Treumundi ja Kaisa Eichega.
Kooliteemadel jätkates leiame nende kaante vahelt Ahto Külveti intervjuu Tartu Kõrgema Kunstikooli külalisprofessori Robin Dance'ga (algus varasemates numbrites 19/20).
(Meta)teooria huviliste rõõmuks võtab kunstiteadlane Indrek Grigor sõna semiootikadoktori Peeter Linnapi fotoloogiaseeria teemal, mis läbi seitsme Cheese'i numbri (12/05-19/06) ilmunud.
Kunstisündmustest kirjutab seekordne Cheese Marge Monko näitusest "Uurimusi kodanlusest" Helsinkis Soome fotograafia projektiruumis ning Piret Räni reklaamikriitilisest näitusest "21. saj. aabits" Tartus Y-galeriis, samuti ka Ilja Sundelevitsi ning Anna Altsuki projektist "Tsoon".
Lisaks traditsioonilised pressi- ja loodusfoto ning tehikarubriik, mis seekord siiski veidi proportsionaalsemad. Ehk on aidanud meie ajakirjandusruumi korrastada uue tehnikaajakirja Maatriks ning loodusfotole pühendatud LoFo ilmumine.
Käesolevat Cheese'i numbrit ei kugistanud ma selle sisu tiheduse ning suhtelise ühtluse tõttu alla ühe ampsuga, jättes ebameeldivad tükid taldrikule kuivama, vaid haukasin osade kaupa, kuni kogu number oli läbi seeditud.
Laura Kuusk
kolmapäev, jaanuar 24, 2007
Artishoki telekärjed Kumus (pildid)
toormaterjal Kumu keldris
Raul the arhitekt
-------------------------------------------
Tanel Rannala fotod:
parasiitorganism
reede, jaanuar 19, 2007
Artishok toodab vol 2 ------ LIISI EELMAA
Videoinstallastioonid Y galeriis 16. - 28. jaan 2007
Kahel nädalal presenteerib Y galeriis oma uuemaid ja seninägemata töid Liisi Eelmaa. Kergelt nihestatud dokumentaalidena üles võetud lood portreteerivad kohalikke karismaatilisi liidreid eri väljadelt; need "väljatõstetud" on kõik oma liigi tüüpilised esindajad: kunstnik on hull, sõjamees on patrioot, riigijuhil kaameraga kannul käia ei lubata ning rahva barrikaadiele viinud
tegelase sarm põletab veel 15 aastat hiljemgi. Tõstes uuritavad oma loomulikust elukeskkonnast ja toetavatest tugisüsteemidest välja ning lähenedes neile läbi taktikalise pehmuse, annab kaamera taga seisja soft enesepositsioneerimine lugudele aga nihkekihte juurde. Veenvad kaadrid on kätte saadud intervjueeritavat terroriseerimata, agressiivset juhtme-kokku-ajamis-strateegiat asendab objekti uje kompamine. Eelmaa lähenemine oma „materjalile“ on fragmentaarne ja irratsionaalne ning lõpuks on dokumentaalkaadrid kokku miksitud metafüüsilise maiguga ruumiinstallatsiooniks.
Eelmaa personaalnäitus on teine osa Artishoki poolt toodetud näituste sarjast, mille algus tehti lahti septembris 006 Billeneeve maalinäitusega Kultuurikatlas. Näitust toetavad Tartu Botaanikaaed, Tartu Kunstnike Liit, MoKS, Kultuurkapital ja Vanemuine.
Kuraator Maarin Mürk
artishok.blogspot.com
Margus Kiis, ygalerist
www.ygalerii.blogspot.com
Liisi
detail Leo Kunnasest
detail Yst
detail Yst
detail Y-st
Liisi ja Maarin
Y galerist Margus Kiis ja Liisa
Elnara Taidre ja Margus Tamm
Tellimine:
Postitused (Atom)
