Artishok lekitab:
--------------------------------------------------------
Eesti Kunstiteadlaste Ühing kutsub:
Kunstikompleks.
Vaidlused asjade seisu üle.
Kumu auditooriumis 29. oktoobril 2010, kell 10.00
Teooriabuum ja teooriaväsimus, uued institutsioonid ja saneeritud vanad, blogid ja sotsiaalvõrgustikud, vaatemängutööstus, šedöövrid, kriitika ja promo, vastuhegemoonia ja kohandumine, avalikkused ja klannid – kunstiteaduses on midagi muutunud. Kunstiteadlaste Ühing püüab oma seekordse sügisese seminaripäevaga selgust tuua kunstiajaloo, -kriitika ja -teaduse muutuvatesse süsteemidesse, välja tuua erinevaid seisukohti, otsida vastuseid ja esitada uusi küsimusi. Tavapärase konverentsiformaadi asemel on seekord tegu nelja diskussiooniblokiga, kus kaks kõnelejat esitavad alustuseks oma teesid ning seejärel laiendavad oma seisukohti paneeldiskussiooni käigus.
10:00 Museion ja academia – pilt ja teooria?
Kersti Markus - Krista Kodres – Sirje Helme – Kadi Polli – Katrin Kivimaa
Kersti Markus, Krista Kodres:
Sirje Helme:
Krista Kodres, Kadi Polli jt.:
Katrin Kivimaa, Kadi Polli, vaba mikrofon:
12.00-13.00 Vana ja uus kunst
Maarin Ektermann – Tiina Abel - Linda Kaljundi – Tiina Mall Kreem
Maarin Ektermann:
Tiina Abel:
Tiina Mall Kreem, Maarin Ektermann, Linda Kaljundi:
Vaba mikrofon:
Vaba mikrofon:
14.00-15.00 Kunstiajakirjandus
Andreas Trossek – Eha Komissarov – Indrek Grigor – Mari Laaniste
Andreas Trossek:
Eha Komissarov:
Indrek Grigor:
Mari Laaniste:
Vaba mikrofon:
15.00-16.00 Alternatiivsed institutsioonid
Airi Triisberg – Andres Kurg – Anders Härm – Martin Rünk
Andres Kurg:
Airi Triisberg:
Anders Härm:
Martin Rünk:
Vaba mikrofon:
16.00-16.30 Päevast teevad kokkuvõtted Mart Kalm, Jaak Kangilaski ja Virve Sarapik
Mart Kalm:
Jaak Kangilaski, Virve Sarapik:
Virve Sarapik, Jaak Kangilaski, Mart Kalm:
teisipäev, detsember 21, 2010
Kunstiteadlaste kunstikompleks
neljapäev, juuli 08, 2010
Artishok Records tutvustab: Keith Haring`s Playlist
Artishok Records käis Viinis Kunsthalles, kus oli avatud Keith Haring`i retrospektiiv.
Sellise huvi põhjuseks oli järgmine loogiline arutluskäik:
eeldus: KH oli grafomaan
fakt: KH on kuulus
järeldus: ta hängis õiges seltskonnas
------------------------------------------
lõppjäreldus: ta kuulas õiget muusikat
Ja voilaa - lubage esitleda, Keith Haring`i playlist. Sulakuld.
esmaspäev, juuni 07, 2010
chaneldyor / valik lugusid 1998-2000.
Artishok records esitleb:
chaneldyor
valik lugusid 1998-2000.
chaneldyor on seni olnud üldsusele tuntud vaid kui jurist, kirjanik ja performancei- ning maalikunstnik. Kuid lisaks sellele on ta ka ajutantsumuusik, kes elas möödunud sajandil, suri möödunud aasatuhandel ning debüteeris kaks aastat tagasi.
Autor ise kommenteerib albumit järgmiselt:
"Lood on valminud ajavahemikus 1998 kuni 2000. Kümme aastat kuulasin oma lugusid salaja ise, kohati lausa igapäevaselt, kuni 2008 Eclectical esimest korda laiviga välja tulin."
1984
bluewhale
era
francisc
helloween
idibam
pohhuine
uncool
victory
plaadikujundus: chaneldyor
teisipäev, aprill 13, 2010
Hotell Pärnu: Rael Artel Gallery : Non Profit Project Space 2004-2008
Nüüd, kus Raeli galerii sulgemisest on möödunud 2 aastat ning galerii tegevust kokkuvõtva raamatu ilmumisest umbes aasta, on loogika tuima rütmi järgi käes aeg teha galeriist ja raamatust kriitikupoolne ülevaade.
(Artikli lõppu on lisatud audioarhiiv Ville Kaarel Viirelaiu, Tanja Muravskaja ja Indrek Grigori ettekannete ja laiema diskusiooniga, mis toimus Y-galeriis "Hotell pärnu" esitluse ajal. )
Peab kohe ütlema, et raamat ei vastanud ootustele. Väikest viisi kunstiajaloolasena lootsin raamatu koostamisest kuuldes, et tuleb mõnus dokumentaalne kogumik, millest saab väga käepärane allikas kõigile tulevastele uurijatele. Rael aga arvas ilmselt pisut teisiti ja küllap arvas hästi. Sisuliselt ei ole tegemist mitte dokumentaalse kogumiku, vaid galeristi mälestustega. Raamatu lõpus on küll loetelu kõigist nii Pärnus kui Tartus toimunud näitustest, kuid pildis ja tekstis leiavad kajastamist vaid valikulised projektid. Sedagi mitte kronoloogilises järjekorras või ruumidest lähtuvalt, vaid esmapilgul ebamääraseks jääva sisulise loogika alusel.
Ülevaade algab installatsioonidega, millel rõhuasetus ruumil kui sellisel. Nende hulgas on nii Anu Vahtra linnaruumiga tegelev foto projekt “Visandivihik. Pärnut dekonstrueerides: paigad, inimesed”, Andreas W “Tühi muster”, ruumi majanduslikku kuritarvitamist käsitleva “Depressioon”, “Valge küüliku uru” labürint kui ka paljud teised. Seejärel vaadeldakse neid Tartu Linnaraamatukogu keldri ruumides asunud galerii tekstikeskseid näituseid, mis olid osa Raeli kuraatoriprogrammi kontseptsioonist - alates sealsest avanäitusest “Raamatukogu projekt. Kunstniku dialoog ruumiga”, jätkates projektiga “Tekstist masinani” ja lõpetades Andreas Trosseki pilti ja teksti ühendavate narratiivide valikuga „Narratiivsus piltides”.
Sellele mustvalgele teksti ja pildi kogumikule, mis annab põgusa ülevaate 16 näituse sisust ja kohati ka meediakajastusest, järgneb majanduslikel ja tehnilistel põhjustel eraldi esitatud, parasjagu mahukas ning erinevaid projekte meenutav värvireprode pakk. Raamatu lõpu moodustavad Anu Vahtra tehtud pildid Pärnu garaažist ja Kaarel Nurga fotojäädvustused Tartu Raamatukogu keldrist, nende vahele on pistetud Raeli seletuskiri ja tehniline info nagu loetelu toimunud näitustest ning ilmunud kriitikast. Kusjuures vähemalt viimane ei ole täielik.
Ma saan aru, miks Rael Vahtra ja Nurga fotod raamatusse lisada otsustas, aga mustvalgetena ja suhteliselt väikeses formaadis ei pääse nad eriti mõjule. Sellisel juhul oleks vast võinud neid kaasata veelgi väiksemas mahus, aga see on ausalt öeldes juba liigne irisemine. Nagu ilmselt ka märkus, et samas äratoodud faksiimile valitud külaliste raamatu lehtedest on minu arust ebamugavust tekitavalt mõttetu ega oma mingit sisulist väärtust. Selle asemel oleks võinud ära märkida galerii näitusi saatnud Minimal Magazini, üht funktsionaalseimat väljaannet, mida olen eales näinud. Galerii ajaloo ilmselt ainus kataloog, mis kaasnes Elnara Taidre kureeritud Kiwa ja Vindi ühisnäitusega, oleks samuti mainimist väärinud ja ma arvan, et mitte ainult Tartu kontekstis.
Paratamatult on sel raamatul kergelt morbiidne maik, juba ainuüksi sellepärast, et ta ilmus galerii sulgemise puhul. Raeli enese tegevust reflekteeriv seletus ja selle aluseid kommenteeriv artikkel kogumiku lõpus muutub antud kontekstis, osalt ka oma pealkirja tõttu (“Viimane viisaastak: faktid ja mälestused”) järelhüüdeks hea galerii kureerimisepõhimõtetele. Vähe veider probleem, kas pole? Galerii sünnil taoliste seisukohtade manifestatiivne sõnastamine oleks klišeelik ülbitsemine, aga olukorras, kus galerii lõpetab oma tegevuse vaid rahastamise katkemise tõttu, mõjub sõnastatud programm paratamatult morbiidsena, sest kuratoorse programmi võib nähtu tõestusel õnnestunuks ja toimivaks kuulutada. Usun aga, et Raeli eesmärgiks kogumiku koostamisel ei olnud mitte testamendi kirjutamine, vaid ühe eduka etapi kokkuvõtmine. Põhjus, miks ma seda testamendina lugema kipun, peitub asjaolus, et Tartule tähendas Raeli galerii sulgemine minu arvates vaieldamatult parima näituse- ja ainsa kuraatoriprogrammiga pinna kadumist. Rael ise seevastu lõpetab oma loo hoopis kinda viskamisega: “Tartus oli ja on jätkuvalt säärastele projektidele publikut ja veelgi olulisem – on selliste projektide tegijaid. Kõigil on kodanikuühiskonna tingimustes võimalus oma nägemusi, tõekspidamisi ja maitset realiseerida. Jõudu tööle” (lk. 166). Ehk nagu öeldakse – tehke järele või makske kinni. Millegipärast tunnen end selliseid üleskutseid lugedes alati puudutatuna.
Aga veel valusamalt puudutatuna tundsin ma end lugedes järgmist nö. tavagalerii tööpõhimõtete kirjeldust, millele Rael end vastandas: “Ma ei tahtnud neid [kuraatoreid-kunstnike] panna situatsiooni, kus vahetult enne installeerimise algust ilmub kunstniku-kuraatori ette galerist ja hakkab üles lugema tegevusi, mida kõike selles ruumis teha ei tohi: alates suitsetamisest-söömisest ja aukude puurimisest seintesse, lõpetades ruumi keskel asuva skulptuurigrupi liigutamisega. Ja peale näpunäidete jagamist ulatatakse kunstnikule-kuraatorile ainsa universaalse töövahendina kollane nätsupall ja kaotakse taharuumi lehte lugema.” (lk.158). Kellel omal kogemus puudub, uskuge mind, täpsemalt ja halastamatumalt ei oleks saanud üldist olukorda kirjeldada ja seda ütleb teile mitte kunstnik-kuraator, vaid galerist.
Rael seadis kunstnikud-kuraatorid tehnilise piirangu asemel silmitsi hoopis sisuliste piirangutega ja seda eeskätt oma kureerimispõhimõtete kaudu. “Nii näiteks üllatusid kunstnikud-kuraatorid selle peale, et valin sinna ruumi kunstnike nende teoste kvaliteedi järgi, et ruumil on oma programmilised eelistused, et ei eksisteeri kunstnike järjekorda ning, et mul võivad olla ka mõned sisulised küsimused nende loomingu kohta” (lk.161). Juhtusin ka ise Tartus korduvalt kuulma Raeli seletamas, et lubatud on vaid grupinäitused või raamatukogu keldri kui ruumiga seotud projektid. Ainsaks kõrvalekaldeks sellest normist sai Tellervo ja Oliver Kochta-Kalleinen’i film “Utoopia ehitajad”.
Raeli galerii näituseprogrammi fenomeni teise poole moodustas galeriile galeristi kodaniku nime andmine, milles egomaniakaalsuse asemel näen hoopis eetilist positsiooni. Galerii loomise ajendiks oli Raeli sõnul saanud situatsioon, kus enamus meie näitusepindadest töötasid (ja töötavad tänini) konkursi korras konveiermeetodil, “kus aktsepteeritakse kõike ja kõiki kes vähegi töö välimuse või autori nime poolest kvalifitseerus ja mille teostamise eest oli kunstnik-kuraator nõus ainuisikulist varalist vastutust võtma”. Rael aga loobus konkursist ja koostas näituseprogrammi ise autoreid valides, ettepanekuid tehes, vastutades sealjuures oma enese nimega. Seega egomaniakaalsuse asemel oli galerii aluseks hoopis hulljulgelt moraalne positsioon.
Ma kipun olema kriitikameeleta, kui kirjutan millestki, mis mulle meeldib, aga mis iganes kriitikat üldisemalt või konkreetselt Raeli projektile ja käesolevale raamatule osaks saab, tuleb siiski möönda kaht kõigutamatut asjaolu, mis muudavad selle testamendi väärtuslikuks: 1) esitatud kriitika meie näituse pindade suhtes, mida ülal tsiteerisin, on põhjendatud ja paikapidav – seega probleem, millele Rael oma galerii projektiga vastata püüdis, oli/ on olemas ja 2) Rael mitte ei sõnastanud, vaid teostas oma positiivse projekti!
Ainus ja mulle isiklikult väga oluline kriitiline moment on selles, et projekt ei osutunud jätkusuutlikuks. Positiivse külje pealt vaadates võime võtta antud raamatut kui tõestust iseseisva galeriiprojekti võimalikkusestle Maarjamaal. Puudutades aga jällegi egotripi teemat tuleb öelda, et Rael Artel Gallery Non Profit Projekt Space’i põhiline probleem oli see, et ta oli Rael Artel Gallery. Tõenäoliselt oleks galerii võinud hea tahtmise korral sellisena ka masu üle elada ja veel pikalt kesta, aga niivõrd tsentraalselt administreerituna oli tema lõpp või algse vormi äratundmatuseni moondumine paratamatu ja Raeli otsus tegevus lõpetada antud kontekstis ilmselt ainuõige. Küsimus on ainult selles, kuidas Raeli kogemus järgmisse jätkusuutlikusse projekti suunata.
Indrek Grigor
Salvestus raamatu esitlusel aset leidnud vestlusringits Y-galeriis
5. september 2009
Rael Arteli sissejuhatus
Ville Kaarel Viirelaid
Tanja Muravskaja
Indrek Grigor
Paneelarutelu
teisipäev, märts 23, 2010
Artishok Records pidu & teooria fotokildudes
Laupäeval 20. märtsil East Creative Space´is toimunud Artishok Recordsi õhtu oli live üritus ja jäägu seda siia meenutama prožektorikumas tehtud hägused pildid. Õhtu kava oli üldjoontes selline: 19:31 kevade algus, 20-02:00 pidu ja teooria! Täpsemat aimu toimunust allpool! Pildistasid Maarin Mürk, Liisa Kaljula ja Margus Tamm, kommenteeris Liisa Kaljula.
Artishok Records Party & Theory on Saturday March 20th in East Creative Space was a live event so be it that the photo flash backs here are a bit blurry. Evening program was, generally speaking, as following: 19:31 beginning of spring, 20-02:00 party and theory! To get to know more, unfold and scroll down! Photos by Maarin Mürk, Liisa Kaljula, Margus Tamm, comments by Liisa Kaljula.
Esimesena astus üles Oliver Laas, kes käsitles kinkemajandust ja kaasaegseid loovpraktikaid, samal ajal taustal Autharktose slaidiprogramm hetkel aktuaalsetest netileibelitest ja nende paiknemisest muusikamaastikul
Kapist välja: Artishok Recordsi alt tuli seekord välja kümme aastat tagasi salvestatud arvutiimprovisatsiooni EP "Moriarty 2000". Kes on Moriarty? Uuri välja.
Samal ajal retiinale: Mihkel Kleisi kokku pandud plaadiümbriste valik popkultuuri mahlakast varasalvest
Tagasi teooria juurde! Järgmisena tõmbas tähelepanu Rene Mäe loeng ja esitlus eristuvast kultuuritootmisest ja sõltumatutest muusikaüritustest, kaamerasilma jäid küll teesid, paraku aga mitte sotsioloogi ennast
Edasi! Eelmine AR alt riliisinud ansambel Edasi esines koosseisus Mihkel Kleis (süntesaator, percussion), Priidik Hallas (vokaal), Taavi Tulev (elektroonika), Tanel Rander (mandoliin) ja
Margo Pajula (trummid), taustaks Jaan Evarti slaidshow tema omatehtud plaadiümbriste kogust
Live-slaidshow-loeng-live-slaidshow... Me kurnasime nad ära!!!
Aga kosutus oli teel...
AR pidu & teooria kokkupanija Margus Tamm teadustab järgmise esinejatepaariku Maile Tali ja Tõnu Kaalepi, kes vestlevad Melodija plaadikujundustest
Taustaks Maile Tali paljukiidetud slaidid ENSV vinüülikujundustest
Duo Sequoia valmistub rokkima, paremini paistab Lotte Jürjendal
Igati rahvuslik
01:00: Tõnis Kahu, abiks karisma ja bändimikker, teooriapoolt lõpetamas
Tsirka 02:oo: Chaneldior paneb peopoolele meeleoluka punkti
DIY!
neljapäev, märts 18, 2010
ARTISHOK RECORDSI PIDU
Ajakava
laupäev 20 märts
EAST (Pikk 36)
uksed lahti 20 00
21 00 Oliver Laasi loeng "Kinkemajandus ja loomingulised praktikad"
21 30 Moriarty EP presentatsioon ja live
22 00 Rene Mäe loeng "Eristuv kultuuritootmine ja sõltumatud muusikaüritused"
22 30 Edasi live
23 30 Maile Tali / Tõnu Kaalep räägivad ENSV Melodija plaadikujundustest
00 00 Sequoia live
01 00 Tõnis Kahu loeng
01 30 Chaneldior live
02 Autharktose koostatud ülevaade netileibelitest
02 15 plaadimuusika
Visuaalid
Jaan Evarti iomakäeliste plaadikujunduste kogu
Maile Tali kogu ENSV plaadiümbristest
Mihkel Kleisi valik plaadiümbriseid popkultuuri varasalvest
MORIARTY "2000" EP
1. Ghosttrain
2. Roller
3. Rubber size
4. Prosto tak
5. Rubber fat
6. Popguitar
Pikem intervjuu: http://www.penny-l.blogspot.com/
EP kujundus: Margus Tamm
pühapäev, märts 14, 2010
IT`S COMING
Artihok Records on 2007. aastal kunstikriitikablogi Artishok kõrvalharuna alustanud netileibel. Oma tegevusega taotleb Artishok Records immateriaalset tulu - toodang on tasuta, kapital sümboolne ja majandusmudeliks teenetemajandus. Recordsi alt on seni muusikat avaldanud
Kreatiivmootor, Stella, Edasi ja Riho Kall. Muusikat saab kuulata ja alla laadida aadressil
artishok.blogspot.com
Sel laupäeval toimub Recordsi esimene avalik üritus. Tegemist on eksperimentaalse formaadiga, kus muusikute live-esinemised vahelduvad teoreetikute live-esinemistega.
Üles astuvad:
*Moriarty - live, EP "2000" esitlus
*Oliver Laas - loeng "kinkemajandus ja loominguline praktika"
*Edasi - live
*Tõnis Kahu - loeng
*Jaan Evart - "Erinevad esitajad" - visuaalne ülevaade omakäelistest plaadikujundustest
*Rene Mäe - loeng "eristuv kultuuritootmine ja sõltumatud muusikaüritused"
*Sequoia - live
*Maile Tali & Tõnu Kaalep - ülevaade Nõukogude Eesti plaadikujundustest
*Chaneldior - live
*Autharktos - ülevaade netileibelitest
*Mihkel Kleis - visaalne valik plaadikujundustest popkultuuri varasalvest
Kohtumiseni,
teie Artishok
teisipäev, detsember 01, 2009
Artishok Records esitleb: EDASI!
Artishok Recordsil on puhas rõõm esitleda värsket muusikat:
EDASI
"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"
Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.
Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.
Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on
pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku
matusemeeleoluga.
Mihkel Kleis
Kuula nüüd:
PIKSE LITAANIA
APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?
laupäev, oktoober 03, 2009
Artishoki Aastanäituse kataloogi Tartu esitlus
Artishoki Aastanäituse kataloogi esitlus Tartus 01:59:47
teisipäev, september 01, 2009
Verekutse
Ahti Seppet annab aru (20:55).
Hästi toimetatud ja meeldivat ERR-i reportaazi saab kuulata
siit
Näitusel eksponeeritud installatsioonid: „Koalitsiooni sünd“ ja „Lenini lapsed“ on valminud väljapandud puutöödega paralleelselt aastatel 1997-2009. Ning eksponeeritud sellel näitusel enamsti esmakordselt.
1988. aasta kevadel Vietnamis olles kutsusid kohalikud noored meid, nõukogude inimesi, särasilmselt Lenini lasteks. Tol korral, kui meil Eestis olid esimesed kokkuhoidvad iseseisvustuuled puhumas, tundus see nõutukstegevalt kohatu. Mõtlesime, et meid see ei puuduta- VENE VÄRK.
Samas on selle mõtte tõlgendus mind jälitanud ja aeg-ajalt eredamalt esile pressinud: kui elujõuline on „Sovietlik vereülekanne“, kui viljakas sigivus.
Idealistlikult võiks arvata, et demokraatlik riigikord pakub võimaluse kõigil tasanditel iseseisvalt mõelda ja EETILISELT tegutseda. Üllatudes tuleb tänagi tunnistada, et vaadates meie ümber võimuuimas tegelasi, näeme esirinnas tublisi leninlasi, kes oma päritolu teadvustamata, rõõmustegusalt ringi sebides, ometi eelkõige verekutset järgivad.
NB! Töö teostamise tõukejõuks oli muuhulgas ka M. M. Boži suurepärane maal V. I. Lenin.
Näitus jääb avatuks 13. septembrini
Tänan Eesti- ja Tartu Kultuurkapitali
Huvitavaid elamusi,
Tänulik autor
