Artishok on eksperiment, mis uurib kapitaliringlusest ja riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika võimalikkust. Kunstikriitika kunstikriitika pärast. Vt. ka noorus kohustab. /// Kõik, kes soovivad teha kaastööd, edastada infot või avaldada arvamust: artishokmovement@gmail.com
ARTISHOK
Artishok on eksperiment, mis uurib kapitaliringlusest ja
riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika
võimalikkust. Kunstikriitika kunstikriitika pärast.
Vt. ka noorus kohustab.
Kõik, kes soovivad teha kaastööd, edastada infot või
avaldada arvamust:
artishokmovement@gmail.com
Klassikaraadio eetris kaks korda kuus neljapäeviti!
Artishok Records presents: Hello Killu
V Artishok Biennale
IV Artishok Biennale A+B=AB14
III Artishok Biennale
III Artishoki Biennaali kataloog nüüd saadaval nii paber- kui e-raamatuna! TELLI SIIT!
III Artishok Biennale catalogue now available in paperback and e-book! ORDER FROM HERE!
Tervist, kas te mäletate sellist asja nagu Artishok Records? Ei ole hullu, kui ei mäleta, sest Artishoki harud kaovadki ja ilmuvad taas üsna sporaadiliselt... Kunagi sai see ellu kutsutud mõttega kaardistada “kunsti ja muusika ja helide” vahelisi kohtumisi, kunstnike eksperimente muusikaga jne; lisaks võibolla ehk ka levitamaks audiofaile salvestatud intervjuudest ja diskussioonidest... Vahepeal oligi juba täitsa võimalik leida Artishoki lehelt Mihkel Kleisi, Riho Kalli, Stellat, Kreatiivmootorit jpt. Aga siis juhtus meil tehniline fopaa ja enam pole seal juba tükk aega midagi; mõned lood leidsid endale koha päris maailmas, sattudes plaatidele jne. Aga mõte sellest väljakuulutatud “recordsist” elas kusagil edasi.
Õnneks on Hello Killu – Hello Upan ja Killu Sukmit, kellele sai see mõte kunagi õhku visatud ja kes ei lasknud sel enam päriselt meelest minna. Nii et tegelikult ei peaks olema “Artishok Records esitleb”, vaid “Artishok Records tänab tagant torkimast”.
Hello Killu on bass & drum, mitte drum & bass. Hello Killu muusikat on iseloomustatud kui ajaviitepunki, doomi või intellektuaalset rokkmuusikat ja olgugi, et osalistele meeldib väga Kim Gordon ja Kate Schellenbach, sarnanevat nende muusika ühe fänni arvamuse järgi ikkagi kõige rohkem Hello Killule. Enne Hello Killut mängiti koos bändides Extrafine ja Paul Cole & Ring My Bell – Hello bassil, Killu trummidel.
Hello Killu nelja looga EPd esitletakse 05. juunil Kultuuriklubis Kelm. Artishok Recordsi taas-ilmnemisel on lisaks veel esinemas Marita Lumi oma kandleseelikutega – see on performance, eksperimentaalne muusika ja vaimukas sketš; mänguline ja teatraalne etteaste ning innovatsioon nii seelikute- kui ka kandle-maailmas!
Orienteeruv Ajakava:
19.00 hakkab kõlama taustamuusika
20.00 esile astub Marita Lumi kandleseelikute-duo!
20.30 mõned küsimused Marita Lumile ja tema kandleseelikutele ning jätkub taustamuusika 21.30 Hello Killu!!
22.30 mõned küsimused Hellole ja Killule! Seejärel lõppeb ametlik osa
ja algab jälle taustamuusika! Võimalus külastada baari, sotsialiseeruda
ning arendada vesteluseid kunstist ja muusikast!
Rubriigis loe kolleegi, oli Kunstiministeeriumis 21.01.2013 eetris Indrek Grigori Tartu möliseb saade, mis heitis pilgu raamatule “Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”, mille autoreina on arvele võetud Tõnis Saadoja kui laemaali autor, Paul Kuimet kui laemaali valmimisprotsessi dokumenteerija ja raamatus mainitavate monumentaalmaalide pildistaja, Gregor Taul kui teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autor, Aliina Astrova kui Tõnis Saadoja intervjueerija, Indrek Sirkel kui kujundaja ning Eero Epner kui järelsõna autor.
Alljärgnevalt toome teieni saate täispika versiooni.
Aasta aega tagasi, 2011. aasta juulis toimus Põhuteatris Asteriski korraldatud vestluspäev, mille raames erinevad kõnelejad võtsid sõna tee-ise teemadel. Õhuline teatrimaja ja õhutav Kultuuripealinna staatus tiivustasid ettekandeid.. Olgu need nüüd tee-ise-akadeemiana järelkuulatavad. Elisabeth Klementi avasõnad + Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi Märzist.
Indrek Sirkel enesekirjastamisest.
Laur Kaunissaare munast ja kanast, julgusest ja turvatundest.
Rene Rebane Hobilaborist.
Jaan Evart ja Rael Artel ühistest trükistest.
Marit Ilison kontseptuaalsest moeloomisest.
Gregor Taul oma elust isekirjastamise prisma läbi.
Festivali Klaaspärlimäng kava raames toimus 21.07. 2012 Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis Kalev Mark Kostabi klaverikontsert "Kostabi kohtub klaveriga". Loomulikult oli Artishoki raadio võttegrupp kohal, et salvestada nii kontserti kui teha maestroga intervjuu.
Kontserdi salvestus (pärast esimest pala kõlavad Peeter Vähi sissejuhatavad sõnad):
Heie Treieri intervjuu Kalev Mark Kostabiga Tartus Rüütli tänaval Veini ja Vine ees:
Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis
Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale. Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.
I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis. Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.
Olmevirtuaalsus Virtuality of Day-To-Day Existence visuaalne installatsioon keskkonnas installation in environment Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond
II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008””“Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.
III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”. Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.
IV kanne:
Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused. Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku. Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest. Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.
V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.
VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2” Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu. Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge. Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.
Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...
Tartu möliseb kangutas taaskord oma arhiiviuksi ning seekord pääses ilmavalgust nägema Artishok Recordsi esimene raadioteatri katsetus "The Secret Diary of a Curator". Tegemist on dokumentaaliga, mis koondab 2010. aastal Loop galeriis eksponeeritud näituse "Duul 2010" ettevalmistuse ajal näituse kuraatori Indrek Grigori poolt peetud päeviku väljavõtted ja kirjavahetuse galerist Laura Kuusega. Materjal on enne osaliselt ilmunud inglisekeelses tõlkes veebiväljaandes The Baltic Notebooks of Anthony Blunt
Tekst: Indrek Grigor ja Laura Kuusk Teksti toimetas: Anti Saar Loevad: Indrek Grigor ja Laura Kuusk Helioperaator: Indrek Grigor
23.12. 2009. Laura Kuusk on Tartus, kaasas Wladislaw Novaki näitus.
...
6.05.2010 siin kaasas pilt Loopi seinade mõõtmetega, sh. külgseinad. Osad külgseinad on lühemad, kuna sisemise seina katteks on kappa, mis teeb külgseinu lühemaks. Muul juhul on külgseina pikem mõõde see, mis on ta laius ilma kappata siseseina peal. väljast on laius 26 cm kõrgus 33 cm sügavus (kui on kinni) 16 cm, kumbki pool väljast sügavus 8 cm.
20.05.2010 Loop galerii oli täna Laura EKA üliõpilaste näitusega Tartu Kunstikoolis. Näituse üles leidmine oli paras ettevõtmine. Õnneks jooksin kogemata kokku skulptuuri osakonnas töötava Laila Talunikuga, keda hakkas asi huvitama ja kes aitas mul otsida. Lõpuks leidsime kooli uuest majast ühe joonistustunni mille keskel seisis ka Luup.
19.10.2010. Tere Indrek Loop on praegu Margit Säde-Lehni käes, andsin talle sinu numbri, tema vanaema teeb seal näitust parajasti ja peale seda nad toimetavad Loopi sinu kätte.
24.10.2010 Mul on kuri kahlus, et kui Laura saatis mulle kirja sisuga, et galerii liigub näituselt näitusele just sellisena, nagu ta eelmisest näitusest jäi, ja et igaühel on omavoli olemasolevat kasutada või siis katta, teadis ta, kui kohutavas olukorras ruum on. Tundub, et Loopi on guaššidega värvitud. Kui Peeter seda nägi, ohkas ta sügavalt ja soovis mulle jõudu... Töö käigus selgus probleem ka Loopi aknaraamidega: need ei ole mitte puust vaid plastikust, mis raskendab oluliselt mu tööd. Ühele raamile tegin kuuma ja pahtlilabidaga ka korralikult haiget.
01.10. 2010 Luup sai lõpuks keldrist üles ateljeesse, oleks varemgi saanud, aga mul ei olnud ateljee võtmeid. Õhtul naelutasin fassaadi tagasi ette ja pahteldasin kust vaja.
05.10. 2010 Oh, millised romantilised kunstnikumyydi pildid!
Nadjal on juba terve ports töid valmis, tillukesed akvarellid. Ta on ikka uskumatult töökas.
Peetril on üks akvarell, üks tušijoonistus ja hulganisti kavandeid. Raunol on Tallinna personaalnäituse tööd valmis ja lubas hakata täna õhtul maalima. Mihkel Ilusale helistasin ja ta lubas reedeks vähemalt mõne maali.
6.10. 2010. Tegin täna käepärastest vahenditest katseruumi ja suutsin leida täiesti toimiva lahenduse siinide paigutamiseks.
Põhiline mure oli, kas ja kuivõrd õnnestub traat pingule tõmmata. Katsetused läksid suhteliselt hästi, aga lõppesid probleemiga lampide siinile kinnitamisel. Nimelt ei saa neid lihtsalt niisama riputada, ühendus ei ole piisavalt stabiilne ja lamp hakkab vilkuma ja virvendama.
10.10.2010. ...küpsetasin eile õhtul kaeraküpsiseid ja katsin hommikul kööki laua koos küpsiste ja teega ning tegin lokaalhuumori korras kannutäie punasesõstra morssi.
13.10.2010 Parketti galerii põrandaile ei jõua, nii et läksime ikkagi õlitamise teed.
7.10.2010 Päeval rääkisime ka maalidest. Rauno Thomas rääkis midagi Hitleri portreest. Mihkel Ilusale helistasime, loomulikult ei ole tal midagi valmis. Eneselegi üllatuseks ma üldse ei muretse. Kas see on märk ebaprofessionaalsusest? Kui enese vastu aus olla, siis mis kuraator ma ikka olen. Reaalsuses olin muuseumis, olen Kunstimajas ja ka Loopis näituse tehnik.
15.10.2010 Rauno hüppas hommikul kantseleisse ja ladus mulle peo peale Hitleri ja kolm õpikust maha maalitud haiget last: tühise trauma tagajärjel tekkinud hematoom, sügelised ja tuulerõuged.
Pärast lõunat saabusid Mihkel Ilusa kolm tööd. Nadja käis bussil vastas.
17:05 said tuled lõpuks installitud ja viisin galerii alla fuajeesse, kuhu ta eksponeerituks jääb.
Inimesi oli üle ootuste palju ja näitus võeti väga hästi vastu.
31.10.2010 Laura andis kõigile üle sümboolsed diplomid.
