Tartu möliseb kangutas pisut oma arhiiviust ja välja pudenes Artishoki biennaali ajal salvestatud videolõik Kaisa Eiche performancist "Loves Me. Loves me not".
Kaisa Eiche installatsioon-performance'it käsitleva Tartu möliseb saate täisversioon on leitav siit
kolmapäev, aprill 06, 2011
Tartu möliseb kangutab oma arhiiviust
neljapäev, jaanuar 13, 2011
Kunst ja tele toho pele
Novembrikuu Ekspressis küsis Karin Paulus, et kui televisioon vajab kunstirahva seisukohavõttu, siis kelle poole pöördutakse? Ja vastas, et eks ikka habemega vanameeste poole, nagu Heinz Valk, Jüri Arrak ja Enn Põldroos. Sest laisa meedia arvamusliidritena mõjuvad kolm kuningat usutavalt, neist kiirgab arhetüüpset isakuju, mida eesti patriarhaalne ühiskond armastab. (Loe http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/karin-paulus-roiskuvad-viljad-kunstipollul.d?id=35002057) Gregor Tauli Artishoki artiklist kannustust saanud EKA MET fondi lugu eilsetes kultuuriuudistes oli armas illustratsioon Pauluse artiklile (Loe ja vaata http://uudised.err.ee/index.php?06222418). Kuigi fondist tuli välja ka antud kontekstis tunduvalt sensatsioonilisem leid, Ülo Soosteri 1949. aastast pärinev lõputöö "Tartu tänava asfalteerimine", mainiti telesaates ikka vaid Enn Põldroosi kadunud diplomitöid. Ning kuna noorelt kunstiteadlaselt Gregor Taulilt, kes fondi lammutatavast majast isiklikult välja tassis ja säilitamiseks selekteeris, ei õnnestunud kommentaari saada, pöörduti ikka Harry Liivranna poole. Miks see nii on, et isegi kui tegu on kultuuriuudistega, on tele jaoks ikka olemas ainult Ennud ja Harryd? Artishok TV-le kommenteeris sotsioloog Pierre Bourdieu:
Levi võimsuse tõttu seab televisioon kirjutava ajakirjanduse ja üldse kultuurilise maailma täiesti kohutava probleemi ette. Massidele mõeldud ajakirjandus, mis kunagi tekitas hirmujudinaid (Raymond Williams on esitanud hüpoteesi, et kogu romantiline revolutsioon luules tekkis selle õuduse tõukel, mida inglise kirjanikele sisendas massiajakirjanduse ilmumine), näib selle kõrval tühiasi. Oma ulatuse ja täiesti erakordse kaaluga tekitab televisioon tagajärgi, mis pole küll enneolematud, kuid ometi täiesti ebatavalised.
Näiteks võib televisioon ühel õhtul tuua kaheksasi uudiseid vaatama rohkem inimesi kui kõikide Prantsuse päeva- ja õhtulehtede lugejad kokku. Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tahes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match`ile - , seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. Igapäevases elus räägitakse palju vihmast ja ilusast ilmast, sest see on probleem, mis kindlasti kedagi ei riiva – kõige ehtsam pehme teema, välja arvatud siis, kui te oma puhkuse ajal vestlete vihma ootava talupojaga. Mida rohkem ajaleht laiendab oma levi, seda rohkem läheb ta üle omnibus-teemadele, mis ei püstita probleeme. Aine konstrueeritakse vastuvõtja tajukategooriatele sobivalt.
Seepärast ongi nõnda, et kogu eespool kirjeldatud kollektiivne töö, mis kaldub ühtlustama, labastama, „konformiseerima“, „depolitiseerima“ jne., sobib täiuslikult, ehkki tema subjektiks sõna tõsises mõttes ei ole mitte keegi, sest mitte keegi pole midagi sellist kunagi mõelnud ega tahtnud. Sedasama võime tihti märgata ühiskonnas: näeme juhtuvat asju, mida keegi ei taha ja mis näevad välja nii, nagu oleks neid tahetud („see on tehtud selleks“). Just sellepärast on lihtsakoeline kriitika ohtlik: ta jätab tegemata kogu töö, mis on vajalik selliste ilmingute mõistmiseks nagu näiteks tõsiasi, et ehkki keegi seda ei tahtnud, ehkki keegi finantseerijatest kuigivõrd ei sekkunud, loodi ikkagi nii veider asi nagu „teležurnaal“, mis sobib kõigile, kinnitab tuntud ja teada asju ning ennekõike jätab puutumata vaimsed struktuurid. Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine -, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. Sellise revolutsiooni tegi maalikunsti vallas Manet, pöörates ümber fundamentaalse vastanduse kaasaja ja antiigi vahel, mis oli kogu akadeemilise õpetuse aluseks. Kui sedavõrd võimas vahend nagu televisioon kas või veidikegi võtaks suuna niisugusele sümboolsele revolutsioonile, siis, ma kinnitan teile, seda tõtataks takistama... Tegelikult on aga nõnda, et kuigi seda keegi ei pea nõudma, ei tee televisioon midagi sellist lihtsat tänu konkurentsi loogikale ja kirjeldatud mehhanismidele. Ta on täiuslikult kohandunud publiku vaimsetele struktuuridele.
Antud lõik on pärit loengust „Televisioonist“, mille prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu pidas televisiooni otse-eetris 1996. aastal. Tekst on tervikuna kättesaadav Loomingu Raamatukogu sarjas 1999/30. Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull.
Vahendas Liisa Kaljula
reede, juuli 23, 2010
Mr. Bernstein seal ja siin
Boris Bernstein on eesti kunstiteaduse Suur Vana Mees. Seda tõsiasja kinnitasid statistiliselt Artishoki aastakokkuvõtted 2009: kõige enam mainitud nimi neis oli Boris Bernstein. Viimased aastakümned Ameerika Ühendriikides resideerunud eesti kunstiteadlaselt ilmus läinud aastal Eestis kaks tähelepanu pälvinud raamatut: „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ ning mälestusteraamat „Vana kaev“. Aasta lõpus tegi ta ootamatu kunstiteadusliku comebacki Tartu Kunstimuuseumi kuuekümnendate ametlikule kunstile pühendatud ettekannete päeval „Tulevik sünnib täna“.
Nii ei jäägi Artishokil muud üle, kui kuulutada 2009 Bernšteini aastaks. Tugev virtuaalne käepigistus ja respect!
Sellega seoses toob Artishok TV teieni vanameistri eksklusiivse videoloengu „Karm stiil – siin ja seal“. Loeng on lindistatud Bernsteinide California kodus 2009. aasta augustis ja ainukordselt ette mängitud Tartu Kunstimuuseumis sama aasta septembris. Filmis perekond Bernstein, tõlkis ja subtiitrid lisas Mailis Hudilainen.
Lisaks vaata ka:
Gregor Tauli arvustust Kulka aastapreemia pälvinud kogumikule
„Visuaalne kujund ja kunstimaailm“
Martin Rünk`i intervjuud Boris Bernsteiniga 2006. aasta Estonian Art`is
Artishoki toimetuse nimel Liisa Kaljula ja Indrek Grigor
Karm stiil - seal ja siin from Artishok on Vimeo.
neljapäev, aprill 01, 2010
Ninanips kinganinadele ehk veelkord kõmulisest "Stiimuli puudumisest" Pariisis
Nagu kuulda ja näha on olnud, avati Pariisi südalinnas 59 Rue de Rivoli`l Erkki Luuki kureeritud Kiwa, Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni ühisnäitus „Lack of stimulus“, mille motoks "See on väga huvitav, onu.".
Artishok toob teieni skandaalseks kujunenud näituse vahetust kogemusest sündinud Hannes Pikkati följetoni ning lisame taustana siia juurde veel Kiwa ja Toomas Thetloffi rindearuanded.
Ninanips kinganinadele ehk veelkord kõmulisest "Stiimuli puudumisest" Pariisis
Kui nädalapäevad tagasi Pariisi galerii 59 Rivoli trepil peaaegu käpuli käisin, sajatasin endamisi oma laiskust, lohakust ja kanapimedust. Nüüd, kus seesama trepiaste on ületanud uudistekünnise, tean, et süüdi ei olnud minu töntsid jalad ega töntsid silmad, vaid tönts vaim. Ehk siis tavaline vaimupimedus, mida võib oodata inimeselt, kes käib näitustel haruharva ja kui käib, siis mütsiga löömas.
Tuleb tunnistada, et kontseptuaalkunstnike näitust ei maksa süvenemata läbi jalutada isegi siis, kui puudub igasugune stiimul. Ega ikka ei maksa küll. Ükskõiksus võib saada saatuslikuks ja sa ei pruugi isegi märgata, kuidas kõik sinuga juhtus.
Tagantjärele tean, et tookordne komistamine polnud muud kui mind ootamatult tabanud kunstikogemus. Kunstiteos oli mind kõnetanud, ilma et mul oleks teosest aimugi olnud. Enese aimamata olin osalenud performansis ja minu „etteaste“ oli olnud laitmatu, loomulik ja sundimatu. Seda võis lugeda vernissaažile kogunenute nägudelt, kust peegeldus emotsioone siirast ehmatusest varjamatu kunstinaudinguni. Pärastpoole oli võimalus isiklikult kaasa elada paljude teistegi vahetule komistamisaktile, kuid olukorra kogu ilu ja võlu jäi tookord lõpuni kohale jõudmata. Võib-olla olin ainus, ma ei tea, ometi, ka pime kana leiab tera, kasvõi nädal aega hiljem värsketest uudistest! Kohalekutsutud olid muudetud väljapaneku osaks, vabatahtlikeks taiesepikendusteks, mida publiku vahel salapäraselt ringi siuglevad soliidse väljanägemisega kunstikontseptualistid ise rahulolevalt konsumeerisid, veini ja snäkkide vahele ühe ja teisega vesteldes. Esialgu näis näitus tahumatu, tasapisi hakkab aga kohale jõudma selle mitmetahulisus. Tuleks tagasi minna lahtiste silmadega ja nüüd, kus see on ohutu, üles otsida ka kõik teised konksud, mis pealiskaudsele pilgule avastamata jäid.
Kunstnikud on kodus tagasi, aga nende kunst elab oma elu edasi loojaist sõltumata. Isegi see "aste, mida tegelikult polnud" ja mida nüüd tegelikult ka enam ei ole. Aga mis siis, kui keegi sel trepil sellegipoolest komistab? Kui keegi oma nina veriseks kukub absoluutselt ilma kunstniku abita? Kas veri trepiastmel on kunst ja kellele see kuulub — kunstnikule, ninaomanikule või galeriile? Kui kaugele kunst suudab minna? Quo vadis, ohtlik ja skandaalne eesti kunst?
On kunstikaugele uitlejale ninaprilli tehtud, Pariisi kolleegidele on konnasilmadele astutud, on tõstatatud suuri küsimusi. Järelikult võib näitust lugeda kordaläinuks juba praegu, kus see on alles poolepeal. Aga lootkem, et skandaale tuleb veel. Ja-jaa, ka Sinu teeklaasis võib ennast peita Loch Nessi koletis!
Hannes Pikkat
– „Kuidas läks?“
– „Asjad on käimas ja lähevad veel edasi.“
Koha taustast: Pariisi südalinnas aadressil 59 Rue de Rivoli on sügisest avatud kunstikeskus ja galerii, mis enne seda oli 10 aastat squat. Kunstnikest skvotterite aktiivse tegevuse tõttu ostis linnavalitsus (üle hulga aja vasakpoolne, sotside ja roheliste koalitsioon) pangale kuulunud maja ära, finantseeris remondi ja aitas avada kunstikeskuse. Logistiliselt asub 59 Rivoli ERITI heas kohas, Louvre`i ja Pompidou keskuse vahetus läheduses, inimestevoolu keskpunktis, seega eesti kunst on nähtavamal kui kunagi varem!
Näitusest "Lack of stimulus" lähemalt allpool olevas pressiteates, lühidalt — tegu eesti ERITI uue ideekeskse ja kontseptuaalse kunstiga. Näitus avanes kenasti — Eesti saatkond, Kultuuriministeerium ja Kaia Kiik 59 Rivoli galeriist aitasid avamisest ilusa sündmuse teha. Kohal oli ka ETV Pealtnägija võttegrupp ja suur hulk Pariisis elavaid eestlasi.
Täiskontseptuaalne näitus võeti üldjoontes kenasti vastu. Üllatusena vallandusid aga vahetult peale näituse avanemist seni pikka aega latentsena hõõgunud organisatsiooni sisemised vastuolud. Ühel pool kutselised mässajad, kes on nüüdse legaalse kunstikeskusena kaotanud oma peamised vaenlased (poliitiline kord, linnavõim, politsei), teisal seltskond, kes soovib üles töötada hästi toimivat kaasaegse kunsti keskust. Sõjaolukorra vallandanud päästikuks osutus näitus "Lack of stimulus". Kõnealune Toomas Thetloffi teos "Ettevaatust, aste!" ületas oma kontseptuaalsuses kriitilise piiri ning sattus endiste skvotterite vandalistliku tsensuuri objektiks. Iseenesest lihtne kontseptuaalne žest — ühe trepiastme 3 sentimeetrit kõrgemaks ehitamine tundus "süütutele mässajatele" piisavalt ohtliku ettevõtmisena — endised süütepudelite loopijad hakkasid ühtäkki vaenlasekuju puudumist kompenseerima murega näitusekülastaja turvalisuse pärast. Teos eemaldati öö varjus ja peideti kunstikeskuse nõukogu ülejäänud liikmete eest. Hetkel on selle asukoht teadmata nii näituse kuraatorile kui teose autorile. Kokkuvõtteks saab öelda, et näitus "Lack of stimulus" (ek „stiimuli puudumine“) täitis oma eesmärgi — füüsilised objektid suubusid täiskontseptuaalsesse ruumi. See on väga huvitav, onu.
"Lack of stimulus" nimel,
kiwa
toomas thetloff
tere indrek!
viibin hetkel pariisis , 'art security' frantsiisile kohalikku ostjat leidmas. kui see ei õnnestu, siis proovin vähemalt mõne agendi juurde värvata, sest head materjali on siin piisavalt!
kohe lähen ka politseisse oma kunstiteose varguse kohta avaldust kirjutama. eks näis kuidas sündmused edasi arenevad.
parimad tervitused!
ilm on sombune.
toomas
Pildistas Jaanus Samma
teisipäev, märts 09, 2010
Artishok TV rahvusluskriitilise näituse avamisel Kumus ☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺
Veebruari esimesel neljapäeval avati Kumu kaasaegse kunsti galeriis rahvusvaheline näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel”. Artishok TV koosseisus Liisa Kaljula (mikrofon) ja Minna Hint (kaamera) käis välismaa kunstnikelt kommentaare noolimas ja pääses ka punasele vaibale kuraator Rael Arteli ja tema kodumaiste väljavalitute jutule. Liisi Eelmaa lõikas kokku.
Artishok TV on the opening of the critical exhibition on nationalism in Kumu
On February 4th international exhibition „Let`s Talk About Nationalism! Between Ideology and Identity“ was opened to the public in Kumu Art Museum, Tallinn, Estonia. Artishok TV was on the spot to ask comments of the participating artists and broke to the red carpet to also have a talk with the curator Rael Artel. Liisa Kaljula interviewed, Minna Hint filmed, montage by Liisi Eelmaa.
neljapäev, veebruar 11, 2010
Artishok TV Pärnu Filmi- ja Video Festivalilt
(to reach to English version, scroll down and press 'Unfold'!)
Läinud aasta detsembris toimus järjekordne rahvusvaheline Pärnu Vilmi- ja Fideo Festival. Tuleb märkida, et tegemist oli vähemalt kolmekordselt erakordse sündmusega:
1.Pärnu Filmi- ja Video Festival on ainus videokunsti-festival Eestis
2.Pärnu Filmi- ja Video Festival on üks Eesti ajaloo kõige pikemate traditsioonidega kultuuriüritusi - oma 15nda toimumiskorraga edestab Fideofestival napilt Graafikatriennaali (toimunud 14 korral), jäädes omakorda napilt alla Tantsupeole (toimunud 18 korral). Ja aastal 2021 jõuab Pärnu Filmi- ja Video Festival järgi Laulupeole.
3.Pärnu Filmi- ja Video Festival õitseb nagu lill kodumaise majanduse varemetel – nimelt toimus seekordne üritus kogu täiega ühes Pärnu suurematest kaubanduskeskustest, masu tõttu tühjaks jäänud müügipindadel.
Et saada festivalist tasakaalustatud, laiapõhjalist ja sisussetungivat ülevaadet, esitas saategrupp kõigile videokunstnikele kolm küsimust:
1. „What is your name?“
2. „What is the title of your work?“
3. „What is the meaning of your work?“
Juubelihõngulist üritust käis jäädvustamas Artishok TV, koosseisus Liisi Eelmaa, Indrek Grigor ja Margus Tamm.
vt. ka:
http://www.performance.ee/fideofestival/
ajaloomälu värskendamiseks vt ka 1998 aasta Õhtulehte
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=19584
***********************
Now, in English:
In December 2009 took place another episode of annual Pärnu International Film- and Video Festival. Must be said that this was at least in three ways very exceptional event:
This is the only video-art festival in Estonia
This festival has one of the longest traditions among cultural events held in Estonia – with its 15th anniversary in 2009 it outraces closely Graphic Art Treinnal (held 14 times), but comes off second best to National Dance Fest (held 18 times). And in 2021 will Film- and Video Festival catch up with National Singing Fest.
Film- and Video Festival blossoms on the ruins of local economy – this time the whole event was held in one of the biggest departement stores in Pärnu, which was left empty after hard times in economy.
Jubilee-atmosphere was documented by Artishok TV crew (Liisi Eelmaa, Margus Tamm, Indrek Grigor). And to get well-balanced, comprehensive and invasive overview, they asked from all videoartists three questions:
1. „What is your name?“
2. „What is the title of your work?“
3. „What is the meaning of your work?“
Dear viewers, results are here! For more information about festival, go to official homepage: http://www.nongrata.ee/film/film.html
esmaspäev, veebruar 08, 2010
Kriitik psühhoanalüüsis. Vestlus dr. Kiwaga
Vestlus dr. Kiwaga on esimene saade sarjast Kriitik psühhoanalüüsis, kus kriitik käib erinevatele kunstnikele kurtmas end vaevavaid traumasid ja probleeme. Esimese teraapiaseansi osaliseks sai Indrek Grigor, kellel õnnestus saada dr. Kiwa vastuvõtule viimase ajutises kabinetis Y galeriis näituse 0-protseduurid raames.
Vestluse täispika versiooni vaatamiseks voldi postitus lahti:
kolmapäev, veebruar 03, 2010
SILERUUM
Kiwa ja Anti Saare performance Y galeriis 27.01.2010 näituse 0-Protseduurid avamisel ja Anti Saare raamatu "Tekste siledast ruumist" esitlusel.
0-protseduurid from Artishok on Vimeo.
27. jaanuaril kl 18 toimub Tartus Y galeriis (Küütri 2) üritus SILERUUM.
Ürituse raames avatakse Ki wa näitus „0-protseduurid“ ning esitletakse Anti Saare uut raamatut "Tekste siledast ruumist".
Ürituse SILERUUM üldteemaks on nullkraadilise representatsiooni ja olematuse võimalikkuse strateegiad kaasaegse kirjanduse ja kunsti kokkupuutepunktis.
Üritust modereerib Elvis Kollom.
*
Viimati sai kunstnik Kiwa loomingut näha Tartus 2004 aasta veebruaris Y galeriis koos Mihkel Kleisi ja Andres Lõoga ühisnäitusel „Ma olen tsitaat“.
Ki wa näitust võib nimetada selle 6-aastase perioodi best off-iks, mis komplekteeritud spetsiaalselt Tartu näituse jaoks, kuid ekstravagantsiks on valminud ka täiesti uued teosed.
Ki wa näitus „0-protseduurid“ on autori sõnul "üks võimalik ruum, kus vaikida olematusest".
Ki wa kui mütoloogilise tegelasega otsustasin ma pikka aega mitte tuttavakski saada. Ki wa on meedias, galeriides, pidudel, teda tsiteeritakse seltskonnas jne. Teda kirjeldatakse sadade nimedega, mis ei vii selgusele lähemale. Ki wa ei ole olemas, aga ka seda on nagunii
juba keegi varasemalt kuskil öelnud.
Varasematest ja uutest nothingoloogilistest teostest loodud ruumiinstallatsiooni eksponeeritakse Tartus esmakordselt. Varem on neid teoseid osaliselt näidatud KUMUs, Draakoni ja Artdepoo galeriides Tallinnas, Moskva Tsereteli galeriis, Prantsusmaal Pariisis ja
Lille'is.
“0-protseduurid” juhivad tähelepanu hulgale küsimustele seoses neurolingvistiliste situatsioonide ning formaalsetest loogilistest operatsioonidest lähtuvate ja keelt tühistavate või lõpetavate olukordadega.
Anti Saar on varem avaldanud jutukogu “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” ning romaani “Nemad kaks”. Tema värske proosakogu „Tekste siledast ruumist” tegeleb lühijuttude vormis autorile juba varasemalt
omaste teemadega: kirjasõna tinglikkus, mälestuste konstrueeritus, loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse olulisus jne.
Kord pseudodokumentaalse masinlikkuse, kord paradoksides põikleva arutluse kaudu püüab Saar igast üksikust tekstist läbi kumama panna selle alguse ja otsa, milleks on kõikevõimaldava juhuse ja unustuse „sile ruum”.
Näitus jääb avatuks kuni 13. veebruarini 2010.
Y galerii on avatud T- R kella 11 - 18 ja L kella 12 – 16.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ning Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond.
Esitlusel on võimalik Anti Saare raamat soetada soodushinnaga.
Lugupidamisega,
Kaisa Eiche
Y galerii
neljapäev, oktoober 01, 2009
Kunstivaba kuu
Lugupeetavad
Artishokil on rõõm esitleda oma uue ettevõtmise Artishok TV pilootsaadet! Kuna kunstisaated on televisooniekraanilt kadunud, siis ei ole mõtet neid ka pikalt taganutma jääda. Jällegi - netis on ruumi küllalt!
Artishok TV püüab vastavalt oma võimetele lünka täita ning lindistas esimese asjana üles Tartus toimunud vestlusringi Kunstivaba kuu teemadel. Jutuks tuli eelkõige sealsete galeriide ja muuseumi hakkama saamine majanduslanguse tingimustes, kultuuripoliitika ja kunsti rahastamine laiemalt.
Vestlusringis osalesid Markus Toompere, Margus Kiis, Kaisa Eiche ja Indrek Grigor.
Küsisid Maarin Mürk & Kati Ilves.
Filmisid-monteerisid Toomas Thetloff & Pärt Ojamaa
Kunstivaba kuu from Indrek Grigor on Vimeo.
reede, oktoober 03, 2008
esmaspäev, märts 24, 2008
Kui mina lõpuks kohale jõudsin
Kui mina lõpuks kohale jõudsin oli isegi Margus juba minema tõmmanud.
reede, oktoober 26, 2007
neljapäev, mai 31, 2007
Erik Alalooga „Parakinemaatiline fantasmagooria“
Tartu Kunstnike Majas 16.05-10.06.2007
Mulle on üldiselt film tundunud siiani kõige haaravama meediumina, aga Alalooga näitusel kogetu põrmustab ka parima režissööri, midagi nii (sõna otseses mõttes) haaravat ei ole ma enne kunagi kogenud.
Ultrafenomenaalne agregaatkunst Indrek Grigoriga peaosas
Tellimine:
Postitused (Atom)
