Artishok avaldab Maarin Mürgi ja Airi Triisbergi intervjuu Eesti Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu liikmetega, mis on tehtud 27. jaanuaril 2011. aastal. Intervjuu oli Sirbi erinumbri “Kunstitöötajate hääl” tarbeks, kuid kuna lisaks kunstitöötajate problemaatikale käsitleti intervjuus veel mitmeid teemasid, siis siinkohal toome teieni ka intervjuu täistranskriptsiooni, mis on tunduvad pikem kui Sirbis avaldatu.
Kohal olid Lylian Meister, Piret Lindpere, Eeva Käsper, Kristjan Jagomägi, Kadi Polli ja Hannes Starkopf, lisaks ka Kulka tegevjuht Raul Altmäe, puudus sihtkapitali aseesinaine Reet Mark, kes viibis Tartus.
Kunstitöötajate hääle leiate tänasest Sirbist ja http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=6&Itemid=10&issue=3332
Maarin Mürk: Millised on nõukogu liikmete rollid, kas tajute teatud huvigruppide esindatust või vastupidi esindamatust?
Lylian Meister: mina näen, et me oleme lihtne ekspergrupp, mitte kultuuripoliitikud, kuid loomulikult on keegi saatnud meid ennast esindama.
Kadi Polli: me ei saa kogu aeg tunnetada, millise sihtgrupi poolt oleme esitatud.
Eeva Käsper: organistasioonid esitavad ju mitmeid kandidaate ja valiku teeb minister. Kord on see siiapoole, kord sinnapoole.
Kristjan Jagomägi: Me kõik täiendame üksteist, nii et see küsimus ei ole päris korrktne, keda esindame.
Airi Triisberg: see on siiski õigustatud küsimus, et kuidas te tunnetate enda rolli. Kuidas te näiteks tõmbate piiri selle organistasiooni toetamise vahel, kes teid on esitanud. Kuidas te neid huvisid tasakaalustate.
LM: ma ei esinda mingit abstraktset kunstiakadeemiat, vaid ikkagi üliõpilaste huve, või neid huve, mis ei ole apriori institutsionaalsed. Ma väga vaatan, et noorem kunst ja meie magistrantide põlvkond saaks jala ukse vahele. Ja kolleegid, kes EKAs ei tööta ja ei tunne noori võibolla nii hästi, peavad teatud määral minu arvamust kuulda võtma. On näiteks rida ekskursioone, mis ei ole põhjendatud, kus me ei näe tulemit, kus tudengid pole olnud kaasatud näiteks materjalide ettevalmistamisesse – seal võin ka mina lihtsalt inimesena öelda, et see pole põhjendatud. Tihti on Kunstiakadeemia seadmed kasutatavad ka kunstnikele väljaspoolt akadeemiat, nt e-meedia keskuses või nahakunstiosakonna spetsiifilise masina ost. Kui selliste masinate kasutamiseks ja töökorras hoidmiseks mõni teine koht asutataks, siis see vajaks ka dubleerivat ruumi ja eraldi hooldajate töötasusid. Nagunii me Kulkaga masinate oste eriti ei rahasta ja ruumide remonti üldse mitte. Aga paljudele juurdepääsetavaid töövahendeid oleme vahel rahastanud, EKAle, Litokeskusele – avatud institutsioonidele. Vahel tuleb kunstiakadeemia huve kolleegidele põhjendada, vahel nad küsivad, miks nad seda Haridusministeeriumist ei osta, aga mina tean, et seal ei ole ressurssi selleks.
Hannes Starkopf: Ma ütleksin vahele, et mina peaks esindama kõiki kujutavaid kunstnikke. Kuna ma ise olen skulptor, siis ma saan kaasa rääkida seal, kus on skulptorid. Aga me kõik vaatame pilti laiemalt.
MM: kas on mingid huvgrupid, mille puhul te tunnete, et mis oleks nagu katmata selle koosseisuga?
KJ: Disainivaldkond on jaotunud tegelikult kahe sihtkapitali vahel. Disain peaks olema palju laiemalt esindatud ja olema võib-olla lausa eraldi sihtkapital, sest väga paljud disainerid töötavad ka mittekommertslikel eesmärkidel – neile peab osutama tuge. Eelkõige taotlevad abi noorema generatsiooni tegijad, sest nemad saavad juba aru, et iga töö eest ei pea raha küsima. Ja ka soovile end rahvusvaheliselt koolitada oleme vastu tulnud – olen oma kolleegide käest saanud head tagasisidet, kui palju viimasest on kasu olnud.
LM: toetame muuseumioste kolmel muuseumil: TKM, EKM (enamasti kaasaegse kunsti oste) ja ETDM, aga see raha läheb muuseumi kaudu ju sisuliselt kunstnikele.
KP: see, kelle poolt me oleme esitatud, näitab meie kompetentsi selles valdkonnas. Mina olin ka eelmises koosseisus ja selles koosseisus on võibolla rohkem kunstiteadlaseid ja kunstiametnikke. Aga kui ma võrdlen, et kas otsused on läinud kuidagi kiiva, siis ma ei saaks seda mingil juhul öelda. Kuigi tundus, et mingi otsusteni jõuti läbi aktiivselt tegutsevate kunstnike eelmises koosseisus kiiremini, aga ei saa küll öelda, et kunstiamentikud ja kunstiteadlased kunstielu ei tunneks. Ei saa öelda, et kunstnikud olid kuidagi rohkem kunstnike poolt. Ikkagi on eesmärk leida võimalikult häid projekte.
Piret Lindpere: meie ei tee kultuuripoliitikat – sihtkapitali koosseis on valitud väga piiratud ajaks. Kuni meil moodustuksid mingid suuremad printsiibid, on meil aeg juba vahetada. Ideaal oleks 7 inimest: 1 tarbekunstnik, 1 skulptor, 1 vabade kunstide esindaja, 1 kunstiteadus ja muuseum, 1 disain, 1, kes esindab noori tudengeid ja kunstiharidust ja 1, kes esindab regionaalset, väljaspoolt Tallinna kunsti, tingimata vajalik. Meil üks katab natuke ühte ja natuke teist. See on tõeline puzzle, mida minister tegema peab – seal peab olema vanuseline, sooline tasakaal. Praegune koosseis on väga hea, aga ta on natuke keskea poole kaldu. Mille kompetents meil puudu on, on justnimelt üks periood noort avangardset kunsti. Kui ma ükskord varem olin koosseisus, siis oli meil Marco Laimre ja tõepoolest kuulad huviga, kuidas ta noorte kunstnike taustast räägib; meil jääb taustsüsteemist kohati vajaka. Oluline ongi, et mitte me ei esinda huvigruppe, vaid suudame anda adekvaatset taustainfot otsustamisel.
KP: eelmine jaotus oli meil Katrin Kivimaa, kes ka väga teadis noort kunsti ja Marko Mäetamm, kes õpetas. Suure osa Kulka taotlustest moodustavad ikkagi noored ja nüüd pead googeldama ja vaatama Cvd, sest sa lihtsalt ei tea neid nimesid. Tudengite ja tundmatute kunstnike tasand on tugevalt esindatud ja nad saavad suure osa. Probleem on pigem lõpetanute tasandiga – magistritööks veel küsid, aga peale seda on tühik ja siis tuleb keskealiste tasand. Aga seda gruppi on küsijate hulgas ka protsentuaalselt väga vähe, nii et see probleem on kuskil mujal.
KJ: Paljude taotlejate eneseturundamine on üsna puudulik. Autorid ei tegele piisavalt eneseturundamisega. Meie otsime tihtipeale tikutulega inforaasukesi, mis on juhuslikult kuhugi (Internetti) maha jäetud. Ei oska ju vaid õigekirja järgi hinnata kui tõsine projekt on. Meie tööks on ka vajadusel lisainformatsiooni kogumine. Mõnel pole ehk aimugi, kui vähe infot tema kohta saadaval on (või ei ole).
LM: disainerite hulgas on küll palju küsijaid ka kooli juba lõpetanute hulgas, kes ei küsi endale stipendiumi, vaid osalevad projektides või konkurssitel, on vaja asju saata jne. Aga statistikat me ei ole teinud ja seda tegelikult oleks huvitav vaadata, millist protsenti saavad institutsioonid ja eraisikud. Kunstiakadeemia tegevus, milleks Kulkalt raha küsitakse, on ka väga projektipõhine. Meie siin oleme ka projektipõhine organisatsioon, meil on ka seaduses kirjas, et me ei saa teha etteulatuvaid kokkuleppeid, meie raha laekumine on iga kuu erinev.
MM: Kas nõukogu on omavahel kokku leppinud ka mingid kirjutamata reeglid, et näiteks publikatsioone rahastatakse teatud jaotuses?
PL: on muidugi, meil on kindlate institutsioonide ja väljaannetega kindlad summad.
LM: aga me vaatame need summad igal aastal ikka üle – näiteks kas on võimalik jätta muuseumiostude summa samaks.
PL: Kunstiteaduslikke Uurimusi – meil on kokkulepe, et me katame honorarid, seda summat muidugi ka vaadatakse kogu aeg ümber. Estonian Arti honorarid käivad meie kaudu, et nad võivad kindlad olla, et nad saavad.
HS: me iga kord ikkagi vaatame asja ka sisuliselt. Lahtreid pole.
Raul Altmäe: see kindlasti ei tähenda, et lahtrisse võiks kirjutada, et soovime järgmiseks aastaks ka. Taotlus peab olema sisuline, vaatamata sellele, et on olemas mingid eelnevad teadmised.
KP: Ei Estonian Art ega Kunstiteaduslikke Uurimusi saa olla 100% kindel, et nad toetust saavad. Eelmise koosseisuga masu alguses vaatasime kõik need ajakirjad üle, kas väljaandmist on võimalik jätkata. Samas on väljaannete ja institustioonide juhid meile teada andnud, milline on see toetussumma kvartaalselt ja oleme seda võrrelnud kunstihoone toetussummat Tartu Kunstnike Maja omaga, et nad oleksid Tallinnas, Tartus ja Pärnus proportsioonis. Muidugi võib Harry Liivrand teha suurema taotluse ja tihti ta teebki, aga see peab siis olema ikka väga põhjendatud.
MM: kas need kokkuleped institutsioonide ja ajakirjadega – kas need on teil kirjalikud kokkulepped? Kas see põhineb isiklikul lobbyl või kuidas see kokkuleppele jõudmine käib?
PL: Veneetsia Biennaali kohta on leping 1999 aastat Kultuuriministeeriumi, Kunstikeskuse ja Kulka vahel, keegi pole seda lepingut katkestanud, kokku on lepitud ühise koostöö protokoll, et Eesti osaleb VBl.
LM: selliseid lepinguid me ei võigi ametlikult sõlmida.
RA: ühtegi kokkulepet ei ole, aga kindlasti on peetud läbirääkimisi, millised on vajadused ja võimalused.
MM: juhid käivad vaibal teil? Kuidas see suhtlus teil toimub?
LM: on olemas teatud tavad, keegi polegi enam pidanud tulema vaibale. Aegajalt omakeskis seda mõtleme, et kas summad on korrelatsioonis. Kui hakkaks summasid ära võtma, siis kutsuks vaibale. Nad on ikka harjunud juba rahastusega – näiteks kolm non-profit näitusepaika, mis ei tohi võtta kunstnikelt mingit tasu näituste tegemise eest (Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstnike Maja ja Pärnu Uue Kunsti Muuseum). Neile on summad olnud aastate jooksul sarnased, masu ajal pole ka vähenenud, et inimesed teaksid planeerida. Kunstihoone küsib palju raha ka projektipõhiselt juurde või kunstnikud küsvaid näituste jaoks, tavaliselt antakse osa. Samuti VB on olnud reeglina kaasrahastatud Kulka poolt, me pole seda kunagi isegi kahtluse alla seadnud. Kulka on alati kaasrahastaja, me pole millegi otsene tellija, 100% kinnimaksja ja 10% omaosalust on seaduses kirjas. Samuti oleme Graafikatriennaali toetanud kõigi nendel kordadel, me ei saa seda teha korraga, sest meil pole jaotuses nii palju raha, aga läbi kahe aasta siis. Reeglina traditsiooniliselt toimivaid Eesti kunsti esindusbiennaale toetame. Lepinguid meil on keelatud sõlmida, kuna Kulka on projektipõhine.
RA: neid koostöö kokkuleppeid on Kulka teinud ja teeb ka edaspidi. See puudutab aga kõige rohkem filmivaldkonda.
PL: Kulka ei saa ikkagi ühepoolselt öelda, et sorry, rohkem me nüüd raha ei anna.
KJ: aluseks on ikkagi taotlemine, ei ole nii, et keegi saab pimesi raha. Taotlemine on A ja O.
KP: need on pigem legendid, et mingist jaotusest toetatakse rohkem näituseid või publikatsioone vms.
LM: see tuleb võibolla sellest, et kunagi meil oli trükiste poliitika. Kuna trükistel on niipalju osiseid, siis küsiti juba näiteks fotograafitööle ära ja selle eraldamisega me juba andsime märku, et seda trükist tahame. Aga siis tuli kogueelarve, mis tänu ülikallile kujundajatööle oli näiteks pool miljonit – siis olime juba raha pannud tühja, sest oli selge, et projekt tervikuna on liiga kallis. Seetõttu mõtlesime, et suuremate trükiste nagu monograafiad ja isikkataloogid korraldame kevadeti eraldi vooru ja nägime selle jaoks ka ette rahasumma, mida sai tollal säilitada.
MM: seda enam ei ole?
RA: see oli kolm aastat tagasi.
LM: aga need asjad ei ole siduvad, iga koosseis leiab oma tööstiili. Selle koossisuga oleme nüüd jõudnud selleni, et oleme palunud ikkagi trükiste puhul kogueelarvet. Näiteks Eesti Kunstiajaloo sarja puhul, kuhu on läinud palju teadusrahasid ja Kulka rahasid – et kaua see veel kestab, palju me veel peame panema jne. Ja siis tõesti toimus kohtumine kahe meie sihtkapitali liikeme ja prof Krista Kodrese vahel, kutsuti kokku töökoosolek, sest Kulkal pole ka soovi, et selline raamatusari lõpetaks ilmumise.
KP: selle koosseisu puhul oli see ainuke selline ametlik kokkusaamine.
MM: küsitakse rahasid tegevustoetus, projektitoetus ja osalevad kunstnikud veel eraldi. Kas te näete mingeid kohti, kus seda taotlemise ja toetamise loogikat võiks parandada?
EK: sellest ongi tihti väga raske läbi närida, aga selle taga on meie kui nõukoguliikme töö.
LM: muidugi oleks ideaalne, kui me ei peaks väga suuri tegevustoetuseid projektipõhiselt maksma. See rahastus peaks tulema kusagilt mujalt.
HS: lähemal ajal ei ole see vist võimalik.
PL: aga ta võiks olla. Näiteks Kunstihoone majanduskulude katmine võiks tulla igal juhul Kultuuriministeeriumi eelarvest.
KP: vaatasin ka vastuseks sellele kriitikale, et Kulka rahad lähevad institutsioonidele: meil oli 198 eraisiku taotlust ja 114 institutsionaalselt, aga nende hulgas riigiinstitutsioone on ainult EKA, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Ülikool, EKM, TKM, ETDM. Kõik ülejäänud on sihtasutused, MTÜd, kunstnike erinevad rühmitused jne. Meie suurem googledamise aktsioon viimasel ajal on a la “pintslid&pasunad” ja kõik need teised toredad MTÜd, mis sünnivad igaks eralduseks. Riigiasutused ei küsi kunagi tegevustoetust, need on puhtalt projektipõhised taotlused, näituse, raamatu või ostu tegemiseks. Kunstihooned ja EKKM, kes küsivad tegevustoetusteks – muidugi me ei taha anda, tahaks anda projektipõhiselt, ikka näitusekuludeks, mitte üldiselt.
AT: need käärid ongi seal, et ei ole kaetud infrastruktuuri kulutusi.
LM: mida meie saaksimne teha – keelduda nendele maksmisest? Juhtub ju see, mida me ei taha tegelikult.
MM: võibolla Kulka nõukogu saaks survestada ministeeriumit?
PL: me ei survesta kedagi. Me võtame nad enda vastutusele, aga siis tuleb järgmine kulka koosseis ja ütleb, et enam ei anna. Kui paneme neile tegevustoetuse lahtri, siis see on meie vastutusel. Jube lihtne on anda projektipõhiselt.
KP: eelmine koosseis ikkagi pidi vaatama tõtt, et kas näiteks Kunstihoone läheb kinni, sest tegevusrahasid enam ei ole? Ja kas paneme kinni Kunstiteaduslikke Uurimusi? Kunst.ee? Loomulikult see koormus, mis on Kulkal – see ei tohiks nii olla.
LM: muidugi me võiksime kunstihoonega anda signaali riigile ja karistada riiki ja võibolla see olekski õige, võibolla nad tuleksid kokku ja eraldaksid mingi raha, aga samal ajal me peatame sellega tasuta näitusetegevuse võibolla aastaks. See ei ole nii, et lõikad Eesti kunstielust aasta Kunstihoone ja galeriide näituseid välja.
KP: sama on ajakirjadega. Need ongi need vähesed õnnetud, mis veel alles jäänud on.
LM: seetõttu mina ei hääleta selle poolt. See on muude meetodite küsimus. Ma olen siin võibolla ka mitte otseselt parempoolne, pigem keskel, aga et niimoodi streigiga paneks kinni, ei.
KJ: see, et jagatakse nii üksikisikule kui institutsioonile annab koosseisule väga holistliku ülevaate. Ehk siis juhul kui meil seda ülevaadet ei oleks, siis oleks väga raske neid otsuseid teha. Loomulikult, need kes piina tunnevad, on sealt kuskilt altpoolt ja ütlevad, et üldse ei anta ja suured ütlevad, et vähe antakse – see on tüüpiline.
MM: selline mitmekordne taotlemine annab tõesti nõukogule küll hea ülevaate, kuid taotleja enda positsioonist on olukord, kus kõik eri tüüpi taotljejad on ühes potis koos – võibolla oleks võimalik seda rahajagamist selgemalt struktureerida, et institutsioonid konkureeriksid institutsioonidega, eraisikud koos eraisikutega jne?
AT: teie jutust võib teha järelduse, et mingid sisemised kokkulepped mingites piirides on, aga võibolla võiksid need olla läbipaistavamad?
LM: kuna on tegemist projektipõhise rahastamisega, on suuremad projektid ja väiksemad projektid.
HS: iga projekti taga on ju inimesed.
KP: riigiinstitutsioonid küsivad ju ka peamiselt inimestele. Jagada see vähene raha veel näiteks nelja rühma ja panna kandideerima siseselt, ei anna mingit tulemust. Nad on kõik ristpõimumises ja me ei suuda mõelda, kes millises kategoorias kandideerima peaks. Ma ei arva, et see raha sellise loogika korral kuidagi teistmoodi jaguneks.
EK: me ei jaga ju gruppidele, vaid mingi projekti kõrgetasemelisusele ja professionaalsusele.
HS: jagame neile, kes selle projekti taga on.
RA: igalt poolt tuleb ju taotluseid ja igale poole saab raha antud, aga kui te projekte tegelikult võrdlete, siis ei võrdle ju eraisikuid institutsiooniga, vaid kumb institutsioonidest on parem ja kumb kunstnikest on parem.
HS: mingi võrdlus siin ikka käib ka. Ja kui me täismahus anda ei saa, siis me võibolla ei anna üldse, pole ju mõtet tilgutada ka.
LM: ka eraisikute puhul on suuremad ja tõsisemad projektid eelistatud. Samas on inimeste vajadused väga erinevad.
AT: kui te enne rääkiste sellest publikatsiooniprojektist, kus kulud kasvasid ja kasvasid, siis asi, mida ma kunstnike käest üsna tihti kuulen, on see, et kirjutatakse projekt, koostatakse eelarve ja siis tuleb raha poole vähem. Ja siis hakkab kogu projekti väljamõtlemise ja mõtestamise protsess otsast peale.
KP: Sellist „poole vähem“ standardit ikka ei ole, see kõlab lausena võib-olla paremini. Siis oleme ikkagi näinud, et taotluses on mingi bluff sees olnud.
AT: üks osa sellest bluffist on, et lõppkokkuvõttes ei jää sellest summast mitte kunagi midagi kusntnikule töötasuks. Kas see on teil mingi põhimõte või kuidas see tuleb, et on terve finantseeritud kunstisüsteem, mille keskmes on kunstniku töö ja see on tasustamata?
HS: esiteks meil on raha vähe ja kui meil on kaks võrdset projekti, kas siis anname ühele kõik ja teisele mitte midagi või mõlemale midagi? Väiksema summaga kunstnik saab juba midagi teha, honorar jääb küll saamata. Teiseks, kunstnik peab millestki elama ka, loomulikult on see õige, selle jaoks ongi need stipendiumid mõeldud. Juba esimeses koosseisus, kus ma ka olin, üritasin ajada rohkem neid pikaajalisi stipendiume, aga kuidagi see Kulka seadus ei luba neid väga anda. Mina toetaks, et oleks neid palju rohkem aastaseid stipendiumeid. Nüüd me paar tükki panime vist juurde.
KP: See on olnud meil üks vestlusteemasid küll. Aga see, et kunstnikel on raske end ülal pidada – see ei ole Kulkas lahendatav.
MM: kelle lahendatav see on?
KP: Tuleb leida see ühiselt, aga ainuüksi meie kätes see kindlasti ei ole. Kulka ei saa olla sotsiaalgarantii kunstnikele.
RA: projekti on ju ka sisse kirjutatud, et igale osale eelarvest me ei saagi finantseeeringut anda, see on reeglite järgi.
KP: Ma olen ka väga seda meelt, et anda aastaseid või isegi kaheaastaseid stipendiume, seda mitte ainult väikeste summadega, ja siis on see üks “Ela ja sära”, vaid et neid ikka oleks, et saaks põhitööna tegeleda kunstiga. Aga kui me praegu näeme läbi, et elamisrahad on näituseprojekti sisse kirjutatud, siis me anname ikkagi neile ridadele eelarves, mis tunduvad antud projekti teostamiseks hädavajalikud.
AT: Tuleks tagasi vastutuse juurde - mis see lahendus siis ikkagi oleks? Näitusepraktikat finantseeritakse Kulka kaudu, ja kuna rahade suurenemist valdkonnas näha ei ole, siis kõik ootused suunatakse ikkagi Kulkale. See olukord..
KJ: mis olukord?
PL: olukord, et kunstnikud teevad näituseid, aga raha ei saa.
AT:...et kunstnik on ainuke agent väljal, kelle töö on tasustamata. Võib rääkida, et kas on hästi või halvasti tasustatud, aga toimub kogu süsteemi finantseerimine..
HS: kuraatorid, kujundajad – kõik saavad!
KJ: Disainerina näen neid asju ehk pisut teistmoodi. Igal asjal on oma hind ja kunstnik taotleb oma töö teostamise kulude katteks Kulkalt raha. Näitust ei tee ta sellepärast, et galeristile raha maksta ja et radiaatorites soe vesi oleks, vaid sellepärast, et saavutada oma tõenäolise ostjaga kontakti ja paremal juhul mõni oma töö maha müüa. Kuna ta on siit taotlenud palju raha, siis tal on paremad võimalused see töö maha müüa.
MM/AT: aga me ei tegutse ainult tootedisaini valdkonnas ja kunstiturg on Eestis suhteliselt olematu! Ka praktikatelt, mille turuväärtus on väga madal, ei tohiks eluõigust ära võtta!
KJ: ostmine ei pruugi ainult rahaline olla, osta võib ka kuulsust!
HS: tippusid ostab kunstimuuseum. Ma toetan mõtet, et põhimõttelislet peaks kogu kunsti saama müüa, ka kohaspetsiifilisi installatsioone ja performanceid, aga tuleb jõuda lihtsalt sinnamaani, et neid sinu käest ka ostetakse!
PL: kui kirjanik kirjutab ka romaani, siis ta võib saada Kulkalt stipi mingiks perioodiks, et ta saab seda kirjutada, aga.
KJ: kallid kunstiinimesed peaksid aru saama, miks nad seda kõike üldse teevad. Kui nad on kunstniku tee endale ette võtnud, siis nad on otsustanud, et nende kutsumus, nende amet, nende töö ja sissetulek sõltub sellest. Meil on kapitalistlik ühiskond.
LM: meil on selles asjas siin ka erinevad seisukohad. Autorihonoraride üle siin Kulkas vaielnud ja mina olen alati olnud autorihonoraride rahastamise poolt, aga siin on juhtunud väga lihtsad ja pragmaatilised asjad: tihti on autorihonorare küsinud ka EKKM või mingi muu MTÜ, siis sel juhul me ei suuda rahastada tervet näitust, mille jaoks honorare küsitakse. Oleme olnud sunnitud andma näiteks poole vähem, ei ole samas autorihonorare sealt maha tõmmanud, aga tihti jääb see taotleja valikuks – kas ta korraldab selle näituse või ta maksab neid honorare. Teine asi, kui autor ise küsib, loomingulise stipendiumina ja neid me oleme ka maksnud rohkesti. Tihti aga jäetakse see autorihonorar sealt ise välja. Meilt küsitakse palju sihtstipendiume ja kui on näha, et asi ei ole nii tohutult siht, et selle stipendiumiga tehakse ainult oma loomingut, siis selle jaoks on lihtsalt loomingulised stipendiumid. Kulka ei ole nüüd küll töötasu andja, aga näiteks mulle on küll tundunud, et kunstist kirjutajad ei liiguta küll sulge enne, nad tasu saavad.
MM/KP: ei ole nii!
LM: kunstnike tasu saamine on siiski suurem probleem kui kunstiteadlastel.
RA: kunstniku palga maksmine ei ole meie teema.
KJ: Kulka toetus on tunnustus!
RA: siin on alati mõttekoht, kas see üksikkunstnikule antav kunstistipendium on piiav, kas neid stipendiumeid on piisavalt arvuliselt ja seda suurendada.
PL: mitte, et selle töö tegemiseks läks mul nii palju raha, sellest palun 10% endale!
RA: see on siis töötasu, mis ei ole Kulka mõttega ühene.
AT: aga teie käest taotlevad raha ka institutsioonid, kes on kunstniku tööandjad. Näituse tellijad laiutavad käsi, et meie käed on seotud, raha honorarideks ei ole, kui Kulka annab, siis saab.
EK: milline näitus maksab üldse kunstnikule?
RA: kunstnik ei ole ju ühegi institutsioonide töötaja!
MM: kui institutsioonid küsivad raha kirjutaja, lektorite, kuraatorite töötasudeks, siis te ju muutute ka tööandjateks?
KJ: mitte mingil juhul ei muutu me tööandjaks! Me räägime infrastruktuurist, et näitud üldse toimida saaks, et kunstnik saaks oma tööd üles panna, on vaja väga palju inimesi, sest kunstnik enamjaolt ei tea, mida tal on vaja. Institutsioon korraldab näituse ja kunstnikul võimaldatakse seal oma tööd üles panna, muuseum pakub talle ju omamoodi teenust.
KP: meie ei otsusta, et see kuraator sellele näitusele, sellise honorariga.
LM: aga institutsioonid ei ole meile kunstnike töötasusid ka esitanud; välja arvatud osad, kelle puhul me pole seda ka keelanud, aga me pole suutnud neid täiel määral rahastada ja seega ka need, kes on küsinud, on sellest tihtipeale loobunud. Küll aga on Riigikontroll juhtinud tähelepanu sellele, et me ei maksa stipendiume inimestele, et nad teeksid institutsiooni jaoks mingit tööd. Et näiteks eraisik küsib töö tegemiseks mingi institusiooni jaoks teatud summat, annab institutsiooni raamatu välja vms. Peaks küsima institutsioon ise kogu projekti kuludeks ja seal sees on koos maksudega tööleping. Oleme püüdnud suunata rahastusskeemi natukene selgemaks.
EK: meil on siisn väikene segadus – et me räägime stipendiumistest ja töötasudest.
KJ: töötasudest me ei räägi!
AT: räägime ikka!
EK: kõigile osapooletele on parem kui kunstnik saab stipendiumi.
MM: see küsimus, et kes peaks tegelema kunstnike töötasudega, on küsimus pigem sellest, kuidas te määratlete ennast ikkagi kunstipoliitikas - te olete üks rakuke, mis teeb teatavaid otsuseid, millel on teatavad tagasjärjed. Kas teie tunnete ennast (potensiaalse) mõjugrupina, kellel võiks kunstnike töötasude küsimuses olla mingid selged seisukohad?
PM: kunstnike töötasude või sotsiaalsete garantiide osas?
AT: need käivad ikka koos.
HS: kuna meil on ikka üsna muljetavaldav ports raha, siis muidugi on sellel mingi mõju.
KP: pigem on meil see sisuline mõju, mida tehakse, millised projektid sünnivad.
KJ: meil ei ole strateegiat.
KP: Kulka praegu on ikka projektipõhine, mitte ei tegele sellega, kes kunstnikkond üldse on ja kuidas ta saaks endale sotsiaalsed grantiid. Kulkal on küll teatud sotsiaalsed meetmed, näiteks elutöötoetus.
PL: matusetoetus.
KP: isegi see mainstream-gurpp, kes siit raha saab, ka nemad ei saa igakuist elatistoetust. See on laiem küsimus ja Kulka funktsioon on siin teine.
MM: aga mida te arvate, kes peaks siis tegelema kunstitöötajate töötasu küsimusega?
PL: loomeliidud tegelevad.
KJ: mina olen eluaeg olnud ise tööandja nii endale kui teistele. Sotsiaalsete garantiidega Eestis tegelebki tööandja, nii et kui kunstnikud on ise endale tööandjad, siis maksku aga sotsiaalmaksu, koguge sukasäärde, soovitan, Kulka aitab kaasa oma igapäeva eesmärkide täitmisel. Selles mõttes me tajume seda abifunktsiooni küll.
AT: maksu maksmine põhineb eeldusel, et on olemas sissetulek.
KJ: osasid makse tuleb maksta isegi eelnevalt, kui sissetulekut ei ole. Nii et kui te tahate maksundusest ja töötasudest rääkida, siis...
AT: me tahame sissetulekutest rääkida. Reaalsus on see, et kuraatorid tellivad kunstnikelt tööd ja see on töösuhe ja kuskil on see kunstniku tööandja – kes see siis on? Me ei taha väita, et kunstniku tööandja on Kulka, aga ta ju rahastab kunstnike tööandjaid. Kellel on see vastutus?
EK: ma arvan, et see on väga suur ja väga väga palju laiem teema ja see algab sellest, mis on kunsti eelarve Kultuuriministeeriumis. Kunsti mainest laiemalt ka.
LM: teglelikult ka Eesti maksupoliitikast.
EK: toon sellise näite: kui on need luulelugemised telekas, siis näitleja, kes seda luuletust loeb, saab kindlasti tasustatud (sest neid on tariifid kindlad), aga see kunstnik, kelle töö seal ka lõpus näha on, ei saa selle eest, et ta oma töö sinna kohale veab, sellega seal toimetab ja pärast ise ära viib, mitte midagi!
PL: ei ole ju nii!
EK: on!
PL: sa tead?
EK: jah, ma tean kindlalt!
KJ: aga reklaami eest tuleb maksta mujal maailmas!
EK: see on üleüldine mentaliteedi küsimus. Kunstnikele töötasude küsimine ei ole meil veel traditsiooniline ja see võiks olla norm. Aga need asjad on kuidagi nii kujunenud. Ma ise olen ka kunstnik ja kui mina ise seda ei muuda, ise oma tööd ei väärtusta, siis ei väärtusta seda keegi teine ka!
LM: ma saan sinust aru, aga vaadates seda saate formaati, siis need kunstnike tööd sinna üldse ei sobi, need on sinna lihtsalt topitud, kunstnikud on need sinna ise toppinud!
MM: HS, kas te toppisite ise oma töö sinna?
HS: EKLi kaudu tuli see, minu esimene küsimus oli ka, et kas sellest tuleb mingi autorihonorar. Öeldi, et eraldi honorari ei ole, aga kui sa oled autorikaitse ühingu liige, siis on selle kaudu väike tasu valiku näitamise eest tuleks.
MM: näitlejale on see samuti reklaam, mille eest ta saab veel ka tasustatud.
KJ: see on pisut teine asi, siin ei saa vaadata lihtsalt neid küsimusi. Me kõik tuleme süsteemist, kus üks kohutav riik maksis väga palju raha kunstnikele (tasustamise süsteem oli keeruline ja nomenklatuurne). Aga ühel päeval sai see otsa ja pidi hakkam enda eest ise hoolt kandma. Aga kunstniku kutse oli väga prestiižeks saanud ja sellest ajast on olnud massiline kunstnike ületootmine. Inimesi, kes maksu riigikassase maksaksid, on aga vähe ja tõsti need summad on selle toreda elamuse eest väga väikesed. Muuseumipiletid võiksid ehk olla suurema hinnaga, paraku inimesed ei saa endale lubada kallimat piletit. Praegu on lihtsalt see aeg, kus kunstnikel tuleb oma elukutset hakata teistmoodi defineerima.
MM: ettevõtjana, FIEna?
KJ: jah, miks mitte ka tööle minna.
MM: kuhu minna kunstnikuna tööle?
KJ: iseendale võib ka tööd anda. Selle otsuse peab inimene tegema ehk juba keskkoolis.
LM: esimene asi, mida ütleb ka Marko Mäetamm vabade kunstide sisseastumisaktusel, on, et palun, kui teil on vähegi võimalik siia mitte tulla, siis ärge tehke seda. Inimesed, kes EKA vabad kunstid lõpetavad, neid ei ole valesti informeeritud, nad teavad, mis neid ees ootab. See on ka riikide valiku küsimus; juhul kui Eesti jätkab väga parempoolsena, siis on ikkagi küsimus, kuidas kaasata erakapitali töö ostmise, rahastamise jms kogemusse. Kindlasti tuleb ära õppida erakapitaliga suhtlemise keel. Kulka ei ole riiklikult rahastatud, me tõesti teenime seda igakuist protsenti.
KP: ühed huvitavamad küsimused, mis panid meid teismoodi mõtlema ja arutama, milline on Kulka valmisolek astuda raha pudistamisest erinevate loojate vahel edasi, oli siis, kui küsisid Temnikova&Kasela galerii ja EKL, et promoda meie kunstnike messidel. Küsiti suure aastanäituse suuruseid summasid, et ühte või kolme kunstnikku turundada. Üks asi on see, kas meile meeldib see kunst, mida nad tahavad turustada; teine küsimus, kas me usaldame neid. T&K on tegutsenud veel liiga vähe, me ei tea, kas nad saavad hakkama, nii et me ütlesime mõlemale täismahus ei. Aga kas sellised asjad on Kulka roll?
LM: veel stipendimitest: meil oli sel aastal 11 aasta läbi makstavat stipendimit ja “Ela ja sära”. Me tegelikult kuulutasime ka välja poole suuremad stipendimid, aga neid nagu ei taodeldud, siis tegime väiksemaid juurde. Nüüd tulevasest jaotusest teeme ka stippe juurde, mis on suuremad, aga pooleaastased ja projektipõhised. On ka näiteks kunstikuraatori stipp. Oma suvisel strateeginõupidamisel jõudsime selleni, et neid stippe tuleb lisada.
EK: minu jaoks Kulka ülesanne on toetada väga laiapõhjaliselt erinevaid projekte, diapasoon on niivõrd lai. Me ei saa panna ühte patta eaka juubliari elutöönäitust ja kaheks tunniks sündivat performanceit.
KP: meie sihtkapital ongi elanud üle viimase aja kõige järsema laienemise – disain on nii tugevalt juurde tulnud, aeg-ajalt on suured heliprojektid, tants jne. Kogu interdistsiplinaarus on juurde tulnud.
AT: Soomes on nüüd see, et stipendimid on maksustatud, millega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Et kui kunstnik saab kaheaastase stipendiumi, siis kust Haigekassa kindlustus tuleb?
KP: See oleks Eesti riigile lausa “rõõm”, kui saaks lõpuks ära maksustada Kulka stipendiumid! Praegu häirib teatud instantse kindlasti väga, et kellelgi tuleb puhas raha ja Eesti riik ei saa sellest sentigi. Viimase aja suur muutus ongi, et kõik käib läbi institutsiooni. Kohe, kui tundub, et on olnud tellimus, teeb loojaga lepingu juba institutsioon ja maksud tulevad peale.
PL: Rahandusministeeriumist tuli enne valimisi väga huvitav info: otsustati uurida, kui palju kunstnike on, kelle pealt siis riik maksaks ära sotsiaalmaksud. Kas keegi oskab öelda, palju neid kunstnikke on? Ja kui palju neid veel siis tekib, kui selgub, et riik võtaks selle kohustuse enda kanda? Preagu sa pead end ikkagi vormistama FIEna, et sa saaksid vabakutselise toetust.
AT: kas te näete sellises olukorras mingit võimalust reageerida? Kas teil on koht, kuhu seda adresseerida? Kõige põletavam on ilmselt tervisekaitsekindlustus, mis on ainult 13%.
HS: põhimõtteliselt ei ole ju kohustuslik endale Haigekassa kaarti teha, sa võid seda teha näiteks Ergos oma stipendiumi rahadest siis.
KP: kui küsimus on selles, kas Kulka saaks kuidagi oma summasid suurendada, siis see saab suureneda ainult alkoholi juues ja hasartmänge mängides. Meil siin nõukoguna oma hoob kaasarääkimiseks summa suurendamises puudub.
PL: Ükskõik kui suured need stipid ka pole, ikka leitakse, et maksud peaksid pealekauba olema!
LM: Selleks aastaks enam Kulka rahadele langust ei prognoosita ning juba eelmine aasta oli parem kui lootsime. Me olime siis ettevaatlikud ja ei jaganud kogu kvartaalset raha välja, vaid hoidsime mingid summad ette. Eelmise aasta lõpus jagasime selle raha laiali, kuna prognoosid ei olnud negatiivsed.
EK: tohutu samm oleks juba siis, kui me vabaneksime tegevustoetuste kohustusest ja kui kunstnik vabaneks sellest, et ta peaks maksma galerii üüri. Kui riik oleks selle peale mõelnud ja suurendaks seda olematut protsenti Kultuuriministeeriumi eelarves, siis jõuaksime tegelikult selle projektipõhisuseni, mis Kulka peaks olema.
KP: Samas, nii kui riik võtaks need suured hiiud meie kaelast ära, siis tekiks kohe EKKM, projektiruumid jne. Need institusioonid algul ongi projektipõhised, aga kasvavad tegevustoetuse vääriliseks. Täitsa uutele algatustele üritab Kulka tegevustoetusi esialgu mitte anda, et las natuke arenevad, siis on selge, kas hakata jälle üleval pidama või mitte.
PL: Kindlasti oleks kultuuripoliitiliselt väga vale ja ohtlik (aeg-ajalt riigieelarve struktuuri korrastamispüüete käigus esitatud plaan) suunata kogu kolmas sektor Kulkasse ja jätta riigieelarvesse vaid riiklike asutuste toetused - see tähendaks, et riik loobuks toetamast institutsioone ja sündmusi, mis on talle endale väga olulised.
reede, veebruar 11, 2011
KuRa intervjuu
neljapäev, jaanuar 13, 2011
Kunst ja tele toho pele
Novembrikuu Ekspressis küsis Karin Paulus, et kui televisioon vajab kunstirahva seisukohavõttu, siis kelle poole pöördutakse? Ja vastas, et eks ikka habemega vanameeste poole, nagu Heinz Valk, Jüri Arrak ja Enn Põldroos. Sest laisa meedia arvamusliidritena mõjuvad kolm kuningat usutavalt, neist kiirgab arhetüüpset isakuju, mida eesti patriarhaalne ühiskond armastab. (Loe http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/karin-paulus-roiskuvad-viljad-kunstipollul.d?id=35002057) Gregor Tauli Artishoki artiklist kannustust saanud EKA MET fondi lugu eilsetes kultuuriuudistes oli armas illustratsioon Pauluse artiklile (Loe ja vaata http://uudised.err.ee/index.php?06222418). Kuigi fondist tuli välja ka antud kontekstis tunduvalt sensatsioonilisem leid, Ülo Soosteri 1949. aastast pärinev lõputöö "Tartu tänava asfalteerimine", mainiti telesaates ikka vaid Enn Põldroosi kadunud diplomitöid. Ning kuna noorelt kunstiteadlaselt Gregor Taulilt, kes fondi lammutatavast majast isiklikult välja tassis ja säilitamiseks selekteeris, ei õnnestunud kommentaari saada, pöörduti ikka Harry Liivranna poole. Miks see nii on, et isegi kui tegu on kultuuriuudistega, on tele jaoks ikka olemas ainult Ennud ja Harryd? Artishok TV-le kommenteeris sotsioloog Pierre Bourdieu:
Levi võimsuse tõttu seab televisioon kirjutava ajakirjanduse ja üldse kultuurilise maailma täiesti kohutava probleemi ette. Massidele mõeldud ajakirjandus, mis kunagi tekitas hirmujudinaid (Raymond Williams on esitanud hüpoteesi, et kogu romantiline revolutsioon luules tekkis selle õuduse tõukel, mida inglise kirjanikele sisendas massiajakirjanduse ilmumine), näib selle kõrval tühiasi. Oma ulatuse ja täiesti erakordse kaaluga tekitab televisioon tagajärgi, mis pole küll enneolematud, kuid ometi täiesti ebatavalised.
Näiteks võib televisioon ühel õhtul tuua kaheksasi uudiseid vaatama rohkem inimesi kui kõikide Prantsuse päeva- ja õhtulehtede lugejad kokku. Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tahes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match`ile - , seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. Igapäevases elus räägitakse palju vihmast ja ilusast ilmast, sest see on probleem, mis kindlasti kedagi ei riiva – kõige ehtsam pehme teema, välja arvatud siis, kui te oma puhkuse ajal vestlete vihma ootava talupojaga. Mida rohkem ajaleht laiendab oma levi, seda rohkem läheb ta üle omnibus-teemadele, mis ei püstita probleeme. Aine konstrueeritakse vastuvõtja tajukategooriatele sobivalt.
Seepärast ongi nõnda, et kogu eespool kirjeldatud kollektiivne töö, mis kaldub ühtlustama, labastama, „konformiseerima“, „depolitiseerima“ jne., sobib täiuslikult, ehkki tema subjektiks sõna tõsises mõttes ei ole mitte keegi, sest mitte keegi pole midagi sellist kunagi mõelnud ega tahtnud. Sedasama võime tihti märgata ühiskonnas: näeme juhtuvat asju, mida keegi ei taha ja mis näevad välja nii, nagu oleks neid tahetud („see on tehtud selleks“). Just sellepärast on lihtsakoeline kriitika ohtlik: ta jätab tegemata kogu töö, mis on vajalik selliste ilmingute mõistmiseks nagu näiteks tõsiasi, et ehkki keegi seda ei tahtnud, ehkki keegi finantseerijatest kuigivõrd ei sekkunud, loodi ikkagi nii veider asi nagu „teležurnaal“, mis sobib kõigile, kinnitab tuntud ja teada asju ning ennekõike jätab puutumata vaimsed struktuurid. Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine -, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. Sellise revolutsiooni tegi maalikunsti vallas Manet, pöörates ümber fundamentaalse vastanduse kaasaja ja antiigi vahel, mis oli kogu akadeemilise õpetuse aluseks. Kui sedavõrd võimas vahend nagu televisioon kas või veidikegi võtaks suuna niisugusele sümboolsele revolutsioonile, siis, ma kinnitan teile, seda tõtataks takistama... Tegelikult on aga nõnda, et kuigi seda keegi ei pea nõudma, ei tee televisioon midagi sellist lihtsat tänu konkurentsi loogikale ja kirjeldatud mehhanismidele. Ta on täiuslikult kohandunud publiku vaimsetele struktuuridele.
Antud lõik on pärit loengust „Televisioonist“, mille prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu pidas televisiooni otse-eetris 1996. aastal. Tekst on tervikuna kättesaadav Loomingu Raamatukogu sarjas 1999/30. Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull.
Vahendas Liisa Kaljula
reede, oktoober 15, 2010
Interview with James Elkins, vol 1
KTKDK presented: "Intensive graduate seminar: Art, art history and visual studies: contemporary problems and concepts of research and writing"
20. - 22. September 2010
Prof. James Elkins, School of the Art Institute of Chicago
----------------------
On one very gloomy morning (wind+rain), during mr. Elkins`s 3-day stay in Tallinn, we went walking to Tallinn Zoo, 3 graduate students and James Elkins. Mr. Elkins had special interest to animal movement patterns, that he wanted to observe, but unfortunately we didn`t see almost any animals or in fact, we didn't see anything remarkably interesting at all. But afterward we did this interview. Plus another one - more about art criticism - which will get published here soon too. Extracted version of this interview vol 1 is published at local cultural weekly Sirp (and Elkins is there the cover star of this week!). Questions and photos by Maarin Murky.
This isn't your first visit to Tallinn – can you tell a little bit when was the previous time and in what matters were you here?
It was about three years ago and it was Peeter Linnap from Tartu who invited me. I didn't know where Tartu was, I came from some long trip and I came in late at night and Peeter picked me up and said that we are going to drive to Tartu. I was thinking it will take something like 15 minutes! (laughs) So I was in Tartu for couple of days, met people at academy. Time I spent in Tallinn was only day and a half, Heie Treier was the person who showed me around. At this time there was big controversy about this memorial and now I see this big ugly monument is ready on Freedom square! It`s very fascistic. It`s a little bit rocky and reminds this constructivist monument other side of the square (Independency Clocks by Leonhard Lapin – MMurky). So it`s very unlucky monument, most of the people would think it belongs to the Third Reich, it looks like a Nazi monument.
Yes, we all have also noticed that problem. Except our government.
Žižek would say that your government knew exactly what it was doing.
I don't want to think further this line! Lets go back to academy-field! When you were mapping current state of Kunstwissenschaft, then you pointed out that there isn't many texts written about how this discipline operates, how is it doing what it is doing etc. This kind of self-reflectiveness is more widely common among scientists for example?
Yes, comparison is very true compared to science. There is enormous amount of literature trying to describe what makes science scientific. There is philosophy of science and history of science, arguments about what constitutes as hypothesis, as an experiment, falsifications etc. Karl Popper for example and all that stuff has existed for long time. Even in other humanities there is this kind of literature - literary criticism and -philosophy has lots of discussion what would comprise as interesting reading, theories of close reading for example what I'm interested in. There is active debates in art science but in art history – there is almost nothing, only around 6-7 papers written about this. Longer is one essay from Oskar Bätschmann and a book by David Carrier called „Principles of Art History Writing“. But this book is very eccentric in relation to discipline too, so very few people read that. He also says himself in this book that he knows that whats he is doing is unusual.
Most art historians don't want to think that their discipline has any useful rules. That would take away from freedom that you need to interpret any artwork, artworks are all different etc, it would be kind of dogma.
There is of course in and outside of art history literature about individual methods – semiotics, psychoanalysis etc. What is missing is mega theory, larger theory, an account how do you move from one theory to another and under what circumstances you choose theories. How do you know Jaques Lacan is right person for you to use? There is no meta theory like that. That's why art history is in state that art historian writes that „now I finished with my semiotic interpretation and now I will use ethnological interpretation“. That's the problem.
So Kunstwissenshaft has kind of disadvantage among other disciplines?
It depends how do you use this word. If you use it in terms of iconography, then it is, and method, more or less discussed, more or less defined – then you don't have those issues.
You pointed out comparative analogy between 4 fields: Kunstwissenschaft: art history : : Bildwissenschaft: visual studies. Could you open this a bit more?
Kunstwissenschaft in some of its older senses is identified with Panofsky`s style and iconography, so it is kind of a prehistory to contemporary art history in two senses: first, it is still one of the methods that is used, and second, because it`s the progenitor of what people say we are all decent. Bildwissenschaft is much more recent, but now people like Horst Bredekamp in Berlin are claiming that it has been around much longer, from the beginning of century and he is identifying people like Alois Riegl and Aby Warburg who were using this already. So now there is this sense that there was thing called Bildwissenschaft earlier as 20th century, so it is taken as some sort of predecessor of visual studies. I actually don`t think it`s so important issue, although I'm lecturing about it. Just interesting is how people who are in visual studies, they know that they are doing something what hasn't been around for long time and they feel they need deeper history so they keep inventing different genealogies for themselves.
But yes, more important here is Kunstwissenschaft`s relation to visual studies. What is happening right now is studies of mass media and advertising are threatening art history. And only reason why those people in visual studies need to look back in history is because they are coming in university space where art history is accepted discipline.
In your lecture you also mentioned art history melting into visual studies?
This is what is happening worldwide right now. One reason why I keep getting invitations to lecture is that I'm being asked to be a doctor to come and save art history department because they feel threatened by visual studies. (laughs) This has been going on like 15 years or so. Every time university starts offering courses on something like television people will go there and not to analyzing Michelangelo. Sooner or later it will be crises. And even aside from all those academic questions what philosopher do you prefer, where does the history of your discipline go – aside from those, what most people look today is TV not Michelangelo. So whole cultural heritage art history represents is under threat. And in addition to that are academic battles over methodology issues and art history is loosing. It can be either good thing – Michelangelo could be used in interesting new ways or it`s a horrible thing because next generation don't know anything about old churches for example.
So you personally see this process as tragedy or new possibilities opening up or?
Its both. Art history still has most thorough articulated set of possibilities for interpreting art than any other discipline. But if art history would be forgotten, because everyone like Žižek then that's a problem. It`s a historical loss. One of the examples I like to use with this is woman who writes art criticism in Toronto, she wrote this lovely newspaper piece that talks about how they came with their friends late at night out of club and passed by art museum which had Henry Moore sculpture in front of it and they noticed someone has crashed the car onto it – it had little bit of white paint on it and oil on the street. So she wrote about this in her art magazine column, which is about visual culture criticism. But she doesn't care about Henry Moore, she even doesn't care if its scratched, its just a funny thing that got oil on it. This is the attitude art historians get nightmares about.
More about Bildwissenschaft - what fascinates you most about Bildwissenschaft, its totality? In sense that if you rethink concept of image, it also means redefinitions of all concepts involved – language, perception etc. So it means creating a new filed.
Again there are two answers. Bildwissenschaft as German term is a name for certain practice in German speaking practice and in Scandinavia, but it`s not known in the rest of the world. In North-America Bildwissenschaft is basically unknown, in English speaking countries most texts are not published; same for Spanish speaking countries. So Bildwissenschaft is complected and it means different things in different contexts, but all in all still it`s small. For example in China where they have visual studies (named in China's terms of course) they take students out to historical sites so they could appreciate them. It has nothing to do with visual studies and Bildwissenschaft. So this is one answer.
The other answer is that if you rethink concept of visual you definitely rethink all other concepts in art history. It has required lots of work in order that art history would stretch itself to encompass performance art etc, whatever has happened during last four decades. So visual studies is even beyond those. You need to use language of advertising etc but you also need to think and invent what images are in general. And for example I'm interested in images in science so you have to go more broadly than this even.
But visual studies and Bildwissenschaft are not really doing their work, most work is being done in philosophy.
In discussion about Bildwissenschaft and also about Western – non-Western connections you are asserting that we shouldn't leave problematic concepts/or historically dominated trajectories out – like does post-colonialism, which focuses mores „on the other side“. So challenge seems to be in expanding, not excluding concepts?
I can give you double answer again.
You know by the way there are philosophers who have obsession about certain numbers, like Hegel was all about three, and I have decided that Jacques Ranciere, everybody love now, has always answers in fours and I think I read somewhere that Lacan said that subconscious can read pass six.
Yes, so there is two issues here. About post-colonial and that's a pity we haven't spoken much about this – Estonia is paradigmatic post-colonial, it`s been repeatedly post-colonial, all these theories should match perfectly. Post-colonial writing is predominant way for people who want to address specific local art practices around the world. If you are looking for Birma modernism articles on that you see that most of them are written during last 10-15 years by post-colonialist theorists. There is art history but most articles are about post-colonial. Post-colonial theory is all about identity construction, national, regional, local, glocal, so post-colonial theory isn't aimed to art objects in terms of their art content. That's the big problem for art history and art criticism, it`s like mixing oil and water – you can do it, but if you leave them to be, oil and water separate so you have two discourse again.
The other issue here is linked to book I just finished – „Chinese Landscape Painting as Western Art History“. It`s a full-length study of Western art historical appreciation of Chinese landscape painting. First art historians went there and made those big eurocentric claims, most famous one that China never had Renaissance, so they never became modern. They were keeping saying that Han dynasty is Modernist and the Quin dynasty is Baroque and things like that. Then they became aware of that and they stopped doing that, but then there was long period of where art historians still permit themselves to use criteria for those periods, but not period names. Like Ming dynasty period artists are „dynamic“, which is Baroque criteria. So the point of my book is that people become more and more sensitive trying to adapt what they know what they recognize to be Western, they try to avoid everything they can identify as Western projection but they can never finish this active avoidance because underlying motifs of studying are Western, art history structures are Western. Art history hasn't come into terms with that that sensitivity cant solve this problem.
So I have eccentric definition of non-Western – art practice is non-Western if art history book that is written in this area requires references to Paris, Rome, London, New York in order to tell their story. Poland in that sense is non-Western, Estonia is definitely non-Western. This way of thinking has direct effect on pedagogy, because when you become a teacher how do you present this material without making references? How far can you go – can you do without talking about Duchamp? So if you can, then paradoxically you are Western, because all machinery of art history is Western. So if you can relay on Other narrative then you are Western, not some kind of other exotic non-Western.
One of the most common ways has been adding new qualities. I think best example is Czech Cubism, and what makes Czech Cubism different from Picasso in late 20-30s, is that they add „spirituality“. But this is just inaccurate, scholars will say immediately that there is spiritualism – whatever that is – in Picasso's work too!
You propose eight ways what to do with artists, who are locally significant, but fall out of map of dominating understanding of modernist art. What from those do you see as most potential?
Again there is two answers. In terms of potential the best possibility would be uniting discourse with theory. But in the end it is lots of false solutions, because it differs the questions of scientific work. For me the best solution I have thought is – and I'm imagining this book, which I mentioned I cant finish writing, something like „Painting from 1900-2000“ – that every chapter in this book would start with page long glossary, everything used in this chapter. Example could be Chilean Cubism, which is very good example of modernist culture that had no Cubism. So if you talk about Cubism in Chile you can`t mean very much. So my best solution so far would be to ask the readers to suspend their disbelief to the length of the chapter that they know what these terms mean. To suspend their disbelief that Cubism could mean nothing but a formal arrangement. Because if you don't do something to rework those mental concepts then I think everything is inaccurate from the beginning.
One of your filed of interest is non-Western and Western understandings and (mutual) dealings with art history, it`s basic concepts or what could be something like art history in different context. For me it seemed that there is sense of hopelessness in your writing about possibility to overcome this deep „lost-in-translation“ gap.
Yes, it`s pretty hopeless (laughs). You really don't see happening use of non-Western concepts or methods. I would actually like to make interview with Krista Kodres that if she had all the students she ever wanted and they all were brilliant students and in 20 years – what would happen. If you get 20 Estonian PhD every year, all publishing, in 20 years you would have 400 art historians and thousands of pages texts – what would it be? Would that be Estonia as new theory capital to where people would come to study new amazing theories? Or would it be Estonia as equal player in the field of the most advanced application of theories like Jacques Ranciere reading? Or would it be some unforeseeable new richer kind of art history that everyone want to read? It`s not clear to me where the integration of theory leads. So yeah, quite pessimistic, why not.
Do art historians need theory and what is the relation between art history and theory?
The straightforward answer is that you don't need to know that you are using theory in order to be using theory. Especially very traditional art historians who do nothing but identify saints and their legends, of course they have theory too. This is somethings post-structuralism has taught us that there is no such thing as text without theory. So really the question is that would art history texts be more interesting or perhaps more truthful or relevant if the author NAMES the theory. There is no easy answer, but the simplest answer is that trivial; weather or not the person names the theory or not. And it even may be trivial that art historians notice that they have a theory. There is this kind of architecture historian we used to call pillar and post historian – most possible conservative historian type who goes and measures pillars and posts. But of course there is theory there too – that theory is positivist theory that goes back to 19. century German theories.
So most responsible answer to your question is, that no, it doesn't matter, because theory is always in the work.
Then, slightly different answer would be also no, it also doesn't matter, but in this case because it`s often a fiction that you can control a theory. Often theory is superficial in order what is being tried to interpret, so mentioning Jaques Lacan isn't always necessary, because argument can precede without it. Or the other possibility is that historian is not in control of theory, so they are just using a little part of it or another part so it is not actually example of the theory. In Chicago where I teach I like to make distinction about learning Lacan as you would do in art history or how you would do in universities other departments. The use of terms is so different. So in that sense theory is also not important because it`s not controlled.
All of that is on one side. On the other side are arguments why theory is important, that has more to do with international community. If you don't engage some name of theory to your text which has something to do with local theory, then people from different contexts don't have particular reason to read your text. Unless they visit Tallinn, then they of course read the texts. But if they are not visiting and not studying Estonian art then only reason they have to read your text is that you might have interesting use of the theory. So theory is extremely important for international communities. So from my point of view it would be the only very important reason why theory is important.
What are your reflections about Estonian art historian community you have met here? You also collected all the seminar participants abstracts about their research and gave individual feedback to those.
I think it`s fairly typical for smaller or medium sized countries. Lot of your education (and I'm just basing this on my tiny little experience, reading few pieces of articles translated into English) is about objects, I don't want to use word conservative way, because it`s meaningless in this context, but traditional object-based education. And then you come to certain level, there comes a question how to incorporate the theory. So theory comes to you from outside. This is of course changing now.
The opposite would be in large countries and universities that by the time you finish your college degree you already had maybe three years when you have seen artworks through theory. There is lot of courses where you first read Foucault and then discover Velasquez`s „Las Meninas“, not the other way around. The book I wrote on this subject („Our beautiful, dry, and distant texts: art history as writing“) I draw a distinction about normal art history and what`s being called a theory. I just call it „normal“ because statistical average shows that most of the journals are not about theory. So in this book I argue that not only normal art history is suffused with theory in a normal post-structuralist thinking of text but it actually has – because it`s older – more expectations, protocols etc than theory texts. In that sense theory texts are more simple. Sometimes I get into discussion with people who write theory texts and they say they could write „this conservative way“ too but I think no, actually you couldn't. You are not capable for that because there are rules for that and they come with long experience. These texts are often very rich, and I'm using this term spider web here. The most primitive spiders just make a line and wait insects to get stuck in there. If they get better they build those irregular webs you can see on basement. And as evolution progress then in the middle of web would come little platform and most evolved spiders built symmetrical webs. Irregular web is like normal art history – no clear structure, no clear direction, but in there often is some kind of platform that keeps you interested as a reader. Complexity of artwork is all around you and complexity of text is all around you it`s very immerse if you are fly – you are in big trouble. But the opposite to that is contemporary art theory driven art history text, which has beautiful symmetry, but complexity of historical situation is often missing.
Connections between art historian communities worldwide – it`s also demonstrating gap between Western and non-Western? Also concerning for example your coming here as star of international art historian/art theorist community? How to really connect during those kind of shortly – timed situations when clearly we here are happy that person like you has found time?
Let`s start an anti-theory-colonialist movement! To stop large colonial invasions of people in search of theory, exotic art examples or even of people like me in search of international examples too, sometimes there is good reasons to stay local!
esmaspäev, august 23, 2010
May I Introduce You - Asterisk*
Asterisk* is a portable book shop from Tallinn, popping out in places you wouldn't have expected and selling books you wouldn't have dreamed of. Gregor Taul, a student of art history, asked Elisabeth Klement and Laura Pappa, the two girls behind Asterisk*, to tell about their project for Artishok and its foreign readers.
1) Would you please tells us in a few words, what is Asterisk* ?
Asterisk* is a bookshop devoted to the promotion and production of printed matter from young graphic designers and illustrators. We call ourselves a portable book shop but it could be seen more as an event or a tiny fair rather than the conventional idea of a book shop.
2) From where and how do you get the books you sell?
Asterisk started from the lack of possibilities for distribution of our own and our colleagues' small edition publications so we created a platform to spread printed matter that we felt needed to reach a larger audience.
The majority of the books are made by students, graduates and teachers of the graphic design department of the Estonian Academy of Arts. Among those are student works that have been made in very small editions and limited resources, graduation projects that are then printed in fairly larger editions and artists’ books, art theory and critical readers in contemporary art that have been published by the Art Academy or by the initiative of the designers themselves. A noticeable amount of books in our selection are connected to the Rietveld Academy in Amsterdam where Elisabeth studied. Then there are also a number of publications acquired from other small publishers or bookshops in Europe that we felt could be of importance to our visitors as there hardly is any interesting contemporary artist books or theory readers in the local bookshops.
3) How do you choose the places where you sell? You have been to Riga and Zürich, while in Tallinn you have visited EKKM, Telliskivi Creative Space, former EKA building and the New World Community. Do people invite you as well?
Let's not forget KINOMAJA and EAST gallery.
For us a very important part of the book shop is to introduce new and interesting locations or shed light on unused old spaces. We feel the situation with cultural spaces or non-profit galleries in Tallinn has really been quite sad for years. Specific spaces have their own crowds and any mixing hardly takes place so mainly we have picked places we ourselves really like to attend and think should get more publicity.
Our hosts have so far had a really good reception towards our undertaking and we are also very thankful for their hospitality.
We indeed have received invitations to attend different fairs in Estonia or be a part of other larger events but we do like to keep our independence and rather not put ourselves in a situation where we are just a booth of books in the middle of let's say a handicraft fair. Not that we don't like handicraft of course…
4) How is it with funding or do you need any money at all to keep the store going? It seems to me, that the books, leaflets, poster or postcards you sell are remarkably cheaper than, well any of the Taschens sold in chain bookstores (not to mention that most of the things you sell have a print-run less than a hundred..). Asterisk* is obviously a project for the public good.
For us Asterisk has never been about making a profit. It's what we love to do and we are therefore willing to invest all the needed resources to keep it running. As well as managing this bookshop with no address, we are also working together as graphic designers under the name Asterisk.
We have tried to keep the prices quite low so all the books, posters etc would be affordable to anyone who visits. All the books and other publications are sold with the price that is equivalent to resources needed for producing them, plus a very small percentage that would cover our expenses of things like printing advertisement posters. This is all to reach as many people possible and find prospective readers to the publications offered. Last fall we were very happy that through us a student work by Toom Tragel was published by Rollo Press and through Rollo was sold at last years New York Book Fair. (http://www.rollo-press.com/publications/baldessari-sings-lewitt/)
It's also obvious that larger bookstores have hundreds of employees waiting for their monthly salaries. When it comes to Asterisk, there's only the two of us and as said earlier – where not doing it for the profit but for spreading the ideas. That's what keeps us going. The question of funding comes in when we need to travel abroad though. So far the Cultural Endowment of Estonia, the graphic design department at EKA and of course our families have helped us out.
5) Continuing with the topic of the last question. In April 2009 me and my friend Annika opened a store called Primitiiv in Tartu. All the things "sold" there were free of charge. In order to "buy" something, one had to give something in exchange. When Primitiiv was closed in August 2009, a webpage-based newspaper wrote a story about the "dead exchange store". Within a day lot's of readers commented on the article, stating that the people behind Primitiiv are idiots, as they don't know anything about PR or just proper advertising (the problem was that nobody had heard anything about Primitiiv before). One of the anonymous commenters said that she lived on the same street as Primitiiv, probably passed the store twice everyday, but still didn't know anything about it! I didn't know whether I should I cry or laugh, but luckily another commenter residing in England replied (in Estonian) that he/she hadn't been to Estonia for years but knew about Primitiiv already before it was opened..
So what I'm asking is that, whether you feel the lack of one PR geek next to you, or facebook and a couple of posters around the town will do the job for you? And I suppose it's a question of goals and subgoals.. Whether you want to open "a real bookstore" one day etc..
Our goal so far hasn't really been about reaching the masses but more about gradually widening the small circle of people that find interest in the books we offer. It's true that we don't have large banners around the city or any advertisements in papers but we haven't really felt the need for it, perhaps the day will come for buying the front page of EESTI EKSPRESS for our cause, but for now we are fine. We like the way the word slowly spreads from mouth to mouth. Seeing more and more new faces every event means the circle is gradually getting wider already. Everyone is truly welcome.
Becoming a "real bookstore" is of course a very logical next step and something we have had in the back of our minds for quite some time. This existing in physical space definitely brings a lot of practical problems for us and until now we have been weighing the pro's and con's, but we are hoping that Asterisk will have an address at one point.
6) Back to basics. Tell us about your favourite bookstores.
We do think that at least one good book is to be found in every bookstore. Here are some that have more than one:
Occasional Bookstore (http://www.dextersinister.org/)
Motto Distribution (http://www.mottodistribution.com)
Section 7 Books (http://www.castillocorrales.fr/section7/section7.html)
TRUE TRUE TRUE (http://truetruetrue.org/)
7) What do you think about the general situation regarding the flea-markets, inspiring second-hands, art/design/book-stores in Tallinn at the moment? Any favourites? What does Tallinn lack?
What art/design/book stores? Similar to the demise of small basement shops and the never-ending sprouting of shopping malls in the beginning of the mid nineties when talking about book shops in Estonia there seem to be now only big chains like RAHVA RAAMAT and APOLLO. No specialized film, music or art book shops, only "departments" in mammoth book stores which try to stock up on a little bit of every genre. This results in a meager selection of TASCHEN overpriced coffee-table art books, some local printed matter and because of the uninteresting variety there is little rotation in the selection and most of the tomb-stone like glossy easygoing art-books end up within a year in the "sale" bin looking mangled and abandoned.
The book shop in KUMU which one could say is the only straight forward art book shop in Tallinn, does indeed have a very limited selection of artist's books and some theory readers but you reach it once you get past the the piles of tasteless tourist jewelry, postcards and KUMU memorabilia. The truth is that the shop so far was not even run by the art museum itself. We heard that now changed, but let's see.
There is though a number of good second-hand bookstores that offer a great variety of books that have been sold out in regular bookstores. One should definitely look for the ones situated outside of the city centre for from these shops you can really find some rarities and also they are less overpriced. The same goes for second-hand clothes stores.
8) Any special plans with Asterisk* for the year 2011?
The time is too soon for announcements, but the near future takes Asterisk to Berlin. We are at Motto Art Book Fair "Unter dem Motto" 3-5 of September. (http://www.mottodistribution.com/site/?page_id=6953)
9) Tell us about the Holland connection (concerning Asterisk as well as the overall Estonian graphic design)?. I know that Elisabeth is studying in Rietveld Academy. But also many other authors of the books you sell come from Rietveld Academy.
As for us, Elisabeth graduated from the Rietveld Academy this summer and is now working for the school and Laura who just graduated from the Estonian Academy of Arts is starting there this autumn, so as of September we are both residing in Amsterdam indefinitely.
But if we talk about the education of graphic design in Estonia, then the connection is that within the last seven years a generation of Estonian graphic designers have studied and graduated from The Rietveld Academy and returned to teach at the department in the Estonian Art Academy. The Rietveld is a really interesting school for studying graphic design at the moment and the department's approaches on teaching and talking about graphic design have definitely had a lot of influence on the way it is taught at the Estonian Art Academy. Also within the recent years a long list of lecturers that teach at the Rietveld have given workshops or lectures at the department. But it should be said that it's not only the Netherlands' influence, there have also been designers and lecturers coming to teach from Great Britain, Switzerland, Germany, France etc.
10) Asterisk is publishing books itself as well.. Tell us something about your "publishing house".
Officially we have published two publications, sociologist Rene Mäe's thesis "Sõltumatute Muusikaürituste korraldajate motiivid, hoiakud ja tegevuspraktikad" and Elisabeth's and Margo Niit's reader "Vikerkaar", a carefully made selection of texts published in the Estonian magazine Vikerkaar that touch upon publishing, graphic design and close subjects to it. "Vikerkaar" is also a retrospective of the magazine's legendary design by Jüri Kaarma.
It is quite easy to let words with high brow connotations like "publishing house" make things seems more serious than they are when in fact we see the act of publishing more as basic sharing. The founder of Hyphen Press, Robin Kinross has once explained the simple meaning of publishing:
"There’s something I do continually: if I see a newspaper article that I think will interest someone else, I cut it out and give it to them. Or I make two photocopies, and give one to that friend and the other to someone else. Maybe that’s the publishing activity at its most basic: perhaps it’s an instinct rather than a disease."
So for instance the variety of student works that we offer, both Estonian and foreign, that don't really spread through other channels, could be called Asterisk's publications. What we are trying to achieve with organizing this miniature "publishing house"/fair/bookshop on wheels is creating an interest in the field of production and distribution of artists' books, small-scale publications and lo-fi publishing culture in Estonia. One of our goals is also to spread the word about printed matter of Estonian graphic designers and artists in Europe and the other way around. Even though each time we have more books from abroad in our selection and we're now and then visiting other countries, we consider Asterisk entirely an Estonian endeavour. We are very much open to suggestions on interesting material that would need publishing and also to collaborations with writers or artists.
11) What about other people selling there stuff at Asterisk*? Can people come to you and ask whether you'd like to sell the cool book I printed myself?
Since the beginning of Asterisk almost two years ago we have tried very hard to keep the selection fresh. As for the student works, it used to be so that when we found something interesting and worthy of spreading, we told the author of the publication to make an edition of it for us to sell. Mostly we approach the authors and encourage them to producing more copies, but now it is happening more and more often that people come to us suggesting they produce this or that.
With every new event, the number of offset-printed books has grown but this definitely doesn't mean there's no room for laser-printed and self-bound booklets. On the contrary – the less copies of a book the more valuable it is. We are up for all offers, as long as both the content and the production are made with care and devotion. As said in our previous answer, we are very much open for suggestions.
12) Regarding books and printing in Estonia, what do you think we lack the most? For example I miss all the possible small-scale magazines. I miss the EKA magazine. I even miss the embarrasing night-life magazine Heat.
Every year there are only a handful of books published in Estonia that are well designed, thought through and respectful towards the reader and the content. Our "25 Most Beautiful Books" competition is very much a joke and while there are surprisingly a lot of books being published none of the publishers and graphic designers making them are asking themselves the most important questions like how much, what way and why to print. Right now there is still a common belief that when not printed in offset a publication is not a "real book", this leads to print runs larger than needed and eventually piles of leftover copies. Very little interest is shown towards investing in ways for publications to be made in smaller editions.
The culture of zines and pamphlets has always been hand-in-hand with different subcultures and the idea of spreading a cause. Seems that right now in Estonia the Jehowas witnesses are the only ones doing a good job of running their small scale magazines–when meeting one you'll never walk away without some printed matter. We have to agree, Heat was a truly embarrassing publication, but none the less served it's purpose well and seems that even in it's ugliness, it has left big shoes to fill.
Thank You!
For more information visit http://graphicdesign.ee/asterisk
***
Phots taken from graphicdesign.ee/asterisk and Asterisk's facebook page
reede, juuli 09, 2010
Uued ametimehed
Nüüd võib uute ametikohtade puhul palju õnne soovida nii Indrek Grigorile, kellest sai Tartu Kunstimaja uus galerist kui Markus Toomerele, kes eelnimetatud ametipostilt liikus edasi Tartu Kunstnike Liidu juhatajaks! Artishokil on rõõm näha Tartus toimuvaid liikumisi ja sel puhul ka esmased välk-intervjuud mõlema persooniga (nii välk-lähenemine oli, et Grigori leping kirjutati alla intervjuu toimumise ajal Werneris).
Alustades Markus Toomperega – raame paika pannes, kui kaua kestab Tartu Kunstnike Liidu esimehe ametiaeg?
MT: See on fikseeritud kolme aasta peale. Kui võhma siis veel on, võiks muidugi edasi kandideerida.
Kas sinul või Indrekul oli konkurente ka nende ametikohtadele?
Minul ei olnud. Ja Indrekule tehti lihtsalt ettepanek, kutsuti otse.
Kui palju on TKLil liikmeid?
TKLis on natuke üle 120 liikme ja mingis situatsioonis oleme jäänud EKLi alaliiduks, endal alaliite ei ole.
TKLi ealine proportsioon?
Viimastel aastal olnud suurenenud noorte liitujate osakaal. TKLi iive on seega positiive, juurdekasv on suurem. Tendents on see, et meie keskmine vanus nooreneb, mitte vananeb.
Millised on sinu lühema- ja pikemaajalisemad eesmärgid seoses TKLiga?
Lähim eesmärk on ikkagi finantsküsimused. TKLi peamine finantstegevus on pindade rentimine ja kinnisvara haldus. Äriline pool on see põhiline suur ülesanne, et see kasumlikumalt tööle panna. Jooksvalt toimub ka arengukava koosamine, mis võiks määrata meie sisulise arengu edaspidiseks. Praegu on olukord ikkagi see, et projekte on hästi palju, aga nad liiguvad kõik eri suundades. Võiks paika panna kindlad suunad, kuhu me liigume.
Kinnisvaralise tegevuse kohta – palju TKLil üldse pinda on ja kuidas peaks toimuma selle kasumlikumaks muutmine?
TKLil on kokku umbes 5000 rm pinda kahes hoones, Vanemuise 26, nn Tartu Kunstimaja, kus asuvad 25 ateljeed, 3 eksponeerimissaali + väljaüüritud pinnad kunstipoele ja pizzabaarile; keldris asub praegu veel graafika töökoda. Selle majaga on suhteliselt lihtne, ajaga on välja kujuenud, kuidas kõik töötab. Keerulisem juhtum on Ujula 1, endine ARSi maja – peale ARSi kokkukukkumist on hoone olnud välja renditud erinevatle rentnikele. Hetkel on seis selline, et sellega on tegeletud päev korraga ja seega ta funktsioneerib praeguseks hetkeks väga omamoodi. Seda võiks kaasajastada. Praegu asub seal kõikvõimalikku, õmblustsehhist restauraatoriteni, bändide prooviruumidest Mati Miliuse kunstikogu ladustamiseni, lisaks on esimesel korrusel end sisse seadnud teoloogiline loovakadeemia. Sümbioos on seal muidugi võimas. Samas on väga praktilised probleemid, vaja on luua remondifond, välja vahetada elektrisüsteemid jne.
Rääkides nüüd TKLi sisulise arengu seisukohast, milline oleks sinu visioonis TKLi roll ja mõte?
Arengukava koostamise aspektist ma ei tahaks seda sisulist rolli veel praegu lukku lüü, kuna veel ei ole oma sõna sekka öelnud selle juures olevad koostööpartnerid nagu Tartu linn ja Kultuuriministeerium ega ka väliseksperdid; nad teevad seda suve jooksul. Peale seda on võibolla lihtsam end positsioneerida. Kunstnike liit võib olla alates ametiühingust kuni tsunfti või gildini, variante on palju. Minu roll selle arengu puhul on eelkõige majanduslikust aspektist tulenev – et oleksid toetused oma liikmetele, projektidele jne.
Mingeid kadinaalseid muutuseid hoobilt ei tule, ma näen seda evolutsioonilise arenguna, et järkjärgult nädata end kui tugevat ja toimivat organisatsiooni, kes pakub kunstnikele tugisüsteemi ja samas on ka KOVle partneriks, näiteks sõpruslinnade kultuuriprogrammi programmi koordineerimise juures. Üldiselt tahaks pöörata rohkem tähelepanu kvalitatiivsele tegevusele – pole oluline, kui palju projekte on lõpuks ette näidata, aga oluline on, et need, mis olid, oleksid tõesti head olnud.
Kunstnike liitudel on ka potensiaal kaasa rääkida palju laiemates küsimustes, see on kanal, mis on piisavalt esinduslik ja mida seeõttu ka kunstimaailmast väljaspool kuulatakse.
Muidugi, aga mida ma olen alati Tartu kohta öelnud ja mis on Tartu õnn, on see, et siin on pädev ametnikkond. Poliitikud võivad siin vahetuda ja igasuguseid trikke teha, aga ametkond on siiski piisavalt kvalifitseeritud, et head taset säilitada. Näiteks on Tartu linnas olemas monumendi komisjon, mis koosneb sellistest tegelastest, et on suhteliselt väike võimalus, et sealt midagi väga halba tuleb. Tartus on need asjad nõnda tööle saadud.
Sinu ideaal-TKL?
Mul on teatud plaanid või püüded, aga neist on väga vara veel rääkida. Need peaksid enne teatud staadiumisse jõudma, et üldse suud lahti teha.
Indrek Grigor, Tartu Kunstimaja värske galerist, millised on sinu lühema-ja pikemajalised eesmärgid?
Kirjutuslaua peaks korda tegema. Ma veel ei saa täpselt aru muidugi, kes meist millise laua saab...
MT: Kõik tähtsad paberid on kaustades, kõik jooksvad projektid on laua peal laiali.
IG: Selge, kõik pikaajalised projektid on lühiajaliselt laua peal laiali. Kõigepealt tuleb muidugi käesolev näituseprogramm üle võtta ja kohaneda, ka puht tehnilistes küsimustes, kus midagi asub et ma majas enam ära ei eksiks ja kus on kellegi ateljee jne.
Millal järgmise aasta programmitaotlusi vastu võtma hakkate?
01. juulist kuulutatakse konkurss välja ja septembri lõpuni on projektide laekumine. Aga järgmise aasta programmi kallal töö tegelikult juba käib – räägin kunstnikega, arutasime liidu juhatuses projektide valimise korda jne.
Nagu Markus siin enne mainis, siis tema põhitöö on numbrite lugemine – see on ka tema kui galeristi tegevuses tunda olnud – galerii sai ta endale päris tugeva miinusega ning selle väljamajandamisega on ta väga hästi hakkama saanud. Kunstimaja eelarvelised võimalused on … no ütleme, et on märkimisväärne, et on eelarve.
Kuna kogu galerii majandustegevus käib nagunii läbi liidu ja selle juhatuse, siis ma loodan, et ehk meil õnnestub Markusega teha tööjaotus, et tema jääb numbrite peale ja minul õnnestub tegeleda rohkem sisulise poolega. Mina oma muuseumi taustaga nt. absoluutselt ei hooma riigi ja linnavalitsuse masinavärki. Mul oli kirgas elamus, kui käisin linnavalitsuse korraldatud seminaril, kus Jaan Elken ja Piret Lindpere tutvustasid tulevast protsendiseadust, kuhu juurde käisid väga konkreetsed sisenaljad, kuidas üht või teist seaduse punkti oli vaja sõnastada, et rahandusministeerium nõus oleks. Need on küsimused, millega ma muuseumis üldse kokku ei puutunud. Üks põhjus miks ma üldse nõustusin Kunstimajja minema oligi, et Markus jääb ikkagi sinna edasi ja säilib järjepidevus.
Galerii töös esialgu revolutsiooni ei kavatse. Ennekõike püüan projekte rohkem kutsuda ja suunata, et tekiks mitmekesisem pakkumine. Sõnaga kõigile avatud projektipõhine näituse taotlemine jääb, kuid tuleb hakata galeristina rohkem ise tagant utsitama.
Mis puudutab välisnäituseid, mida Tartus paraku vähe, ja reeglina tähelepandamatud, siis ma ei näe võimalust, et me suudaksime siin tõusulainega lüüa, aga lähemal ajal tahaks teha rohkem koostööd Läti ja Leeduga. Mingid kontaktid on juba ka loodud, nii et me alustame sellelt rindel ja vaatame kuhu tee edasi läheb. Soome Instituudiga on traditsiooniliselt head suhted.
Tahaks end ka rohkem tallinnlastele meelde tuletada. tartlased naljalt Tallinnasse ei jõua, tallinlased siia samuti mitte, aga neil pole sellest ka probleemi, sest kui Tallinnas pole eksponeeritud olnud, siis ei olegi olemas olnud, see on väga levinud suhtumine. Tartu end maailma nabaks ei pea, aga mida nad seal põhjarannikul teevad ega sellest ka väga aimu pole. Ehk üheks eesmärgiks oleks, et ka Eesti sisene eksport-import natuke paremini tööle hakkaks.
Kui palju näituseid on nö ette antud, millega aastaplaani tehes pead arvestama?
Iga aastase traditsiooniga on vaid Tartu kunsti aastanäitus. Geront, mis tulenevalt sellest, et EKL-il on veel terve rodu alaliite, mis oma aastanäitusi teevad, on tallinnlastele hästi tuttav näituse formaat. Tartus on see kõikvõimalikke eksperimente kogenud. On olnud žüriitu näitus, on olnud kuraatori näitus, on olnud žürii ja kujundaja koostöö. Läheb keeruliseks, aga küll me mõtleme veel midagi välja.
Väike surve programmile tuleneb ka sellest, et tegemist on Tartu Kunstnike Liidu galeriiga, aga olles kaks aastat näituse komisjonis istunud, võin öelda, et see ei ole halvav.
Milline võiks olla Kunstimaja positsioon/nišš Tartu teiste näitusepindade seas?
Kunstimaja on Tartu ainus traditsiooniline kunsti galerii. Traditsiooniline nii ajaloolises mõttes, hiljuti oli 50. juubel, kui ka sisuliselt, kõige klassikalisem valge kuup. Ka Nooruse galerii klassifitseerub valgeks kuubiks, aga see on tugevalt Kõrgema Kunstikooli külge seotud ja Y galerii kus programm sõltumatum, ei ole jälle kuup. Tampere maja, Lastekunstikooli galerii ja Ferrotrumm, mis nüüd Pärmivabrikust Trükimuuseumisse kolis, on ambivalentsemad pinnad.
Sõnaga Kunstimaja üritab olla see mida nimi ütleb ta olevat ja mida ta ka üldiselt olnud on, nimelt Tartu kõige suurem ja esinduslikum kaasaegse kunsti galerii. Lihtsalt, meie pale vajab pisut värskendamist.
Räägi natuke kriitikute tasustamisest, mille Markus sisse viis – kuidas töötab, kuidas leiate kirjutajad jne.
On üleüldine mure, et kunsti kriitikat ilmub meil vähe. Markus otsustas sellega seoses möödunud aasta, et hala ei aita, tuleb tegutseda ning kuulutas, et on nõus kriitikule galerii poolt maksma. See tundub küll esmapilgul korruptsioonihõngulisena, aga olenemata sellest, et kriitika ei ole Eestis ületasustatud, ei võimalda meie eelarve kedagi ära osta. Markusel ei olnud ilmselt mahti sellega piisavalt aktiivselt tegeleda, aga ütleme, et möödunud aasta jooksul ei kaasnenud galeriil sellega olulisi kulutusi. Püüan selle projekti nüüd siiski taas üles soendada ja seda mitte ainult otseselt Kunstimaja kajastusest lähtuvalt, vaid selleks, et tekiks natuke suurem kirjutajate väli. Kusjuures siin valitseb natuke skisofreenne olukord. Ühelt poolt räägitakse kogu aeg sellest, kuidas kultuuri rubriike tõmmatakse ajalehtedes koomale, samas on pidev probleem, et keegi ei kirjuta ja või et kirjutab kitsas ring nimesid – nii on ausalt öeldes, vähemalt minule isegi umbmääraselt keeruline hinnata, mis siis ikkagi tegelikult lahti on. Aga lähtudes empiirikast võin väita, et Tartus on näituste kajastajate hulk väiksem kui toimetajate nõudlus, seda tunnen kirjutajana omal nahal, seega võib selles arvu laiendamise osas esialgu ka “pimesi” liikuda.
Kelle arvelt see laiendamine aga toimuma peaks, on vaata et veel keerulisem küsimus. Tartu Ülikoolis kunstiajaloolastele kunstikriitikast ei õpetata. Kõrgemas Kunstikoolis vist mõnedel erialadel mingi taolise sisuga kurus on, aga ütleme nii, et institutsionaalsel tasandil kriitikuid ei koolitata. Seega ei jää suurt muud kui piltlikult öeldes linnapeale küttima minna. Kunstiajaloo osakonnaga olen ise natuke seotud, rääkisin seal paari kolleegiga. Semiootika osakonnas on viimasel ajal kunsti- ja visuaalsemiootika õpetamise olukord paranenud ja Peeter Toropi projekti vaimus on nad kõik kirjutavad inimesed… Seega jah – lihtsalt otsin. Püüan inimestele selgeks teha, et ülikoolile kirjutate niisama, aga nii uskumatu kui see ka ei ole, leidub selliseid veidraid asutusi, kus kirjutamise eest makstakse. Akadeemilisele moraalile mõjub see väga laastavalt, aga see on ülikooli, mitte minu probleem.
Kaisa Eichel Y-galeriis on sarnase sisuga projekt, kuigi tema eesmärgiks on vist galerii aastat kattev kogumik. Ei ole olnud võimalust sellest täpsemalt rääkida, aga ma loodan, et meil õnnestub ka kirjutajate osas koostööd teha.
Laest võetud arv, aga mulle tundub, et kui õnnestuks sõelale tabada viis kirjutajat, oleks tagatud nii elementaarne näituste kajastus (praegu jääb nii mõnigi asi kajastamata olenemata sellest, et toimetajal oleks huvi), kui terve konkurents ja kriitikute omavaheline kollegiaalne suhtlusring.
Pildistasid Maarin Mürk ja Karl Theodor Grigor
