How to Write about Contemporary Art?

III Artishok Biennale catalogue published in Lulu and Amazon online stores

 

On Thursday 21st February III Artishok Biennale catalogue is presented in Solaris Apollo book store in Tallinn, Estonia. For the English readers and e-readers, the catalogue is concurrently published and made available in Lulu and Amazon online stores.

Artishok Biennale is an experimental exhibition format brought to life in 2008 in Tallinn, prompted by a vacuum in the noughties art criticism – especially in the generational young art criticism – but also by the wish to examine the automatic procedures of the art world and untangle the clusters of symbolic capital. 10 young artists, 10 young critics, and 10 intense exhibition days with a new show presenting one work of art and ten reviews opening each morning.

The catalogue rewinds working process of III Artishok Biennale, allowing to observe how solid final outcomes turn to sketchy initial designs, installed exhibitions in the Contemporary Art Museum of Estonia in autumn to nominations in the web platform Artishok in spring. Though lion`s share is taken by one hundred critical reviews that, side by side, make us ponder upon how to write about contemporary art? How to describe that which challenges existing language?

The foreword is written by citizen activist and cultural theorist Tarmo Jüristo, whereas New York based sociologist Alix Rule and artist David Levine ask in their notorious critique whether the International Art English that accompanies contemporary art worldwide, has come to serve anything but exclusive ends? And in the end, as we live in an era of biennales, one of the founders of Artishok Biennale, Maarin Mürk calls for organising art criticism biennales all around the world.

The 290 page catalogue with black and white reproductions is edited and published by Liisa Kaljula, designed by Tuuli Aule and Jaan Evart, and printed on demand by Lulu Press. All the texts are in Estonian and English.

The catalogue is available either in paperback or as an e-book in Lulu and Amazon online stores: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q

Contact:
Liisa Kaljula
III Artishok Biennale curator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Paperback and e-book, 290 pp

Curator, editor, and publisher:
Liisa Kaljula

Designers:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Forewords: Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Afterword: Maarin Mürk

Participating artists:
Art Allmägi (EST), Madis Katz (EST), Epp Kubu (EST), Andrus Lauringson (EST), Ats Parve (EST), Tanel Rander (EST), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST), Paco Ulman (EST), Anu Vahtra (EST).

Participating critics:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor (EST), Marian Kivila (EST), Mihkel Kunnus (EST), Oliver Laas (EST), Meelis Oidsalu (EST), Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul (EST), Annika Toots (EST), Triin Tulgiste (EST).

Photos:
Paul Kuimet

Estonian language editors:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

English language editors:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Translators:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Print and distribution:
Lulu Press

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?

III Artishoki Biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring Apollo raamatupoes

Neljapäeval, 21. veebruaril kell 18 esitletakse Solarise Apollo raamatupoe avatud pinnal III Artishoki Biennaali kataloogi ning jätkatakse möödunud aasta lõpus Eesti meedias tekkinud kaasaegse kunsti diskussiooni vestlusringiga "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?". Esitlusel kuulutatakse välja ka järgmise Artishoki Biennaali kuraator ja toimumiskoht.

Vestlusringis osalevad ajaloolane Marek Tamm, kunstiteadlane Krista Kodres, kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, kunstiteadlane Rebeka Põldsam Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest, kunstnik ja kunstikriitik Margus Tamm ning ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek. Vestlusringi modereerib III Artishok Biennaali kuraator Liisa Kaljula.

Eesti kaasaegsel kunstil on selja taga üks rahvusvaheliselt edukamaid aastaid, ometi on meie ajakirjanduses viimase poole aasta jooksul olnud rekordiliselt palju juttu kaasaegse kunsti närusest avalikust positsioonist. Sageli jõutakse neis aruteludes küll välja tõdemuseni, et süüdi pole mitte kaasaegne kunst, vaid kaasaegne kriitika, millel nappivat vajalikku vaimukust või lennukust, et siduda kaasaegset kunsti laiema publiku ja aktuaalsete ühiskondlike protsessidega. Levinud on ka arvamus, et kunstiringkonnal enesel puudub soov laiema publikuga kontakti astumiseks ja üldsuse kaasamiseks valitutele mõeldud mängu. Kriitikat kunsti kõrval oluliseks pidav Artishoki Biennaal on loodud just nende probleemide teadvustamiseks.

III Artishoki Biennaali kataloog sisaldab tagasivaadet kogu biennaali tööprotsessile alates kevadistest nominatsioonidest ja suvistest kavanditest kuni sügiseste väljapanekuteni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lõviosa võtavad enesele aga sada arvustust noortelt eesti, läti ja soome kunstikriitikutelt Saara Hacklinilt, Indrek Grigorilt, Marian Kivilalt, Oliver Laasilt, Šelda Puķītelt, Gregor Taulilt, Annika Tootsilt, Triin Tulgistelt ning kohaliku kultuurikriitika „pahadelt poistelt“ Mihkel Kunnuselt ja Meelis Oidsalult.

Trükisoojale kataloogile on eessõna kirjutanud Tallinna Ülikooli kultuuriteooria doktorant ja blogi Memokraat üks eestvedajaid Tarmo Jüristo. Lisaks on kataloogi jaoks tõlgitud New Yorgis baseeruvate sotsioloogi Alix Rule'i ja kunstniku David Levine'i möödunud aastal online-meedias laineid löönud artikkel „International Art English“, kus võetakse lähema vaatluse alla, miks on kaasaegsest kunstist kõnelemisel kujunenud välja vaid valitutele arusaadav žargoo. Kataloogi järelsõnas annab Artishoki Biennaali üks algatajaid Maarin Mürk biennaali valemi vabavaralisse kasutusse, kutsudes üles kriitikabiennaalide korraldamisele üle kogu maa.

Eesti- ja ingliskeelsete tekstide ja mustvalgete reproduktsioonidega 290-leheküljelise kataloogi on koostanud ja välja andnud Liisa Kaljula, kujundanud Tuuli Aule ja Jaan Evart ning trükkinud Lulu Press.

Kataloog on saadaval Apollo raamatupoodides üle kogu Eesti, peatselt ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatavas Lugemiku raamatupoes ja Tallinna erialaraamatukogudes.

Kataloogi saab nii paberraamatu kui ka e-raamatu kujul tellida Lulu.com võrgupoest aadressil: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type=&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q=

Kontakt:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

Artishoki Biennaal sai eksperimentaalse näituseformaadina alguse 2008. aastal, tingituna teatavast vaakumist Eesti 2000. aastate kunstikriitikas. Etteantud valemi kohaselt pannakse igal hommikul üles uus näitus ühe kunstiprojekti ja kümne arvustusega – ja nii kümme päeva järjest. Iga järgnev kuraator on biennaali valemile aga omalt poolt midagi juurde lisanud: 2010. aastal lisas Kati Ilves biennaalile kümme kunstnikuvestlust, 2012. aastal Liisa Kaljula kümme nominatsiooniesseed. Mis võiks oodata ees 2014. aastal?


III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Kataloog, 290 lk.

Kuraator, kataloogi koostaja ja väljaandja:
Liisa Kaljula

Kujundajad:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Eessõnad:
Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Järelsõna:
Maarin Mürk

Biennaalil osalenud kunstnikud:
Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra

Biennaalil osalenud kriitikud:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste

Fotod: Paul Kuimet

Eestikeelsete tekstide toimetajad:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

Ingliskeelsete tekstide toimetajad:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Tõlkijad:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Trükk ja levi:
Lulu Press

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kriitik psühhoanalüüsis. Grupiteraapia

Sarjast "Kriitik psühhoanalüüsis" - Grupiteraapia.
Terapeut Toomas Thetloff
Kunstnik Madis Katz
Kriitik Indrek Grigor

Salvestatud 15.10. 2012 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kohvikus. Vestlus toimus näituseprojekti Artishoki Biennaal raames : http://www.artishokbiennale.org/

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

III Artishoki Biennaal (X x X x X x X x X) 10.-20. oktoobrini Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis

Kolmapäeval 10. oktoobril kell 17 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis III Artishoki Biennaal (X x X x X x X x X)

Artishoki Biennaal on 2008. aastal ellu kutsutud eksperimentaalne näituseformaat, mille tingis teatav vaakum Eesti nullindate kunstikriitikas. 10 noort ärksat kunstnikku, 10 noort ärksat kriitikut ja 10 ärksust eeldavat näitusepäeva igal hommikul üles mineva uue, ühest teosest ja kümnest arvustusest koosneva näitusekomplektiga. Eesmärgiks luua hetkeks teatava ideaalse kunstimaailma kangastus, milles kõik selle komponendid oleksid esindatud parimal kujul: kriitikatuld mitte pelgavad kunstnikud, erinevaid maitse-eelistusi ja maailmavaateid kandvad kriitikud ning – last but not least – nõudlikku näitusekogemust mitte kartev publikum. X x X x X.

Biennaali kolmandal toimumiskorral on selle algne missioon endiselt aktuaalne. Ikka ja jälle esile kerkivat müüti siseringile tehtavast kaasaegsest kunstist, mille mudelvaatajaks on kunstiajaloo spetsialist, saab kummutada vaid pealetulev põlvkond julgeid ja vaimukaid kirjutajad, kes tunneksid end iga hetkega muutuval kaasaegse kunsti maastikul kodus, mistõttu jätkub selle ilusa ja kummalise struktuuri täiustamine tema enda geneetilise koodi alusel. Kui 2010. aastal lisandus biennaalile X publikurohket artist talki – tulemuseks AB ruudus ehk X x X x X x X – siis seekordseks lisanduseks on X esseistlikku nominatsiooni Artishokis – AB kuubis ehk X x X x X x X x X.

Kevadel kümne kriitiku tahtel sõelale jäänud kümme kunstnikku on sügisel teie ees, avades päev-päeva, mikronäitus-mikronäituse haaval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kolmel korrusel paiknevat biennaaliekspositsiooni, saatjaks sada eesti- ja inglisekeelset kunstikriitilist teksti. III Artishoki Biennaalil puudub üks kuraator, üks kunstiline juht ning kesksete küsimusteks võiksid olla: Kuidas kureerida paljusust? Kuidas ristata omavahel kunsti ja demokraatiat? Kuidas teenida üheaegselt esteetikat ja poliitikat?

Kui esimesed kaks biennaali on aset leidnud linnagaleriides, sümmeetriliste põhiplaanide ja siledate seintega valgetes kuupides, siis seekord hõivame Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, mis on oma olemuselt skvott, düsfunktsionaalse ruumiplaani ja eklektilise interjööriga väljakutseid esitav ekspositsioonipind, ent ka katsetele avatud uus muuseum, mis otsib teed teistsuguseks institutsionaliseerumiseks.

Osalevad kunstnikud: 

Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra.

Osalevad kriitikud: 

Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LVA), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste.

Biennaali avamine iga päev kell 17!

Ajakava: 

10.10 Epp Kubu
11.10 Paco Ulman
12.10 Triin Tamm
13.10 Timo Toots
14.10 Art Allmägi
15.10 Madis Katz
16.10 Ats Parve
17.10 Anu Vahtra
18.10 Tanel Rander
19.10 Andrus Lauringson
20.10 Biennaali lõpetamine ja pidu

Artist x critic talk iga päev kell 18!

Ajakava: 

10.10 Epp Kubu x Rebeka Põldsam
11.10 Paco Ulman x Mihkel Kunnus
12.10 Triin Tamm x Margit Säde Lehni (eesti ja inglise keeles)
13.10 Timo Toots x Oliver Laas (inglise keeles) 
14.10 Art Allmägi x Marian Kivila
15.10 Madis Katz x Indrek Grigor
16.10 Ats Parve x Gregor Taul
17.10 Anu Vahtra x Saara Hacklin (inglise keeles)
18.10 Tanel Rander x Triin Tulgiste
19.10 Andrus Lauringson x Šelda Puķīte (inglise keeles)
20.10 Saara Hacklini loeng „Taju lahknevused. Merleau-Ponty ja kaasaegne kunst“ (inglise keeles)

Näitused avatud iga päev kell 17-21. Tasuta sissepääs!

Näituse tiim: 

Kuraator Liisa Kaljula
Graafiline disain Tuuli Aule, Jaan Evart
Kujundus Neeme Külm
Tekstid Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Keiu Virro

Toetavad: 

Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Läti Suursaatkond

Lisainfo:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
+3725162688

Artishoki Biennaal
www.artishokbiennale.org

Artishoki Veebiajakiri
www.artishok.blogspot.com

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
www.ekkm.ee

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kunstikriitiku treeninglaagri aruanne

Seoses Artishoki biennaali raames toimuva tour de critic’i algusega viibis kunstikriitik Indrek Grigor eelsoojendusena 19.07.-29.07. kahenädalases treeninglaagris MoKSi residentuuris Moostes. Artishokil on hea meel vahendada alljärgnevalt sportlase enese koostatud ülevaadet laagri elust ja oma üldvormist.




Esimese päeva pärastlõuna ja õhtu möödus rahulikult enese sisseseadmise, materjalide jaotamise ja algeliste lugemisharjutustega. Kuid juba öö hakul ründas esimene toimetaja.
Järgmised kaks päeva olid täielik piin. Lugeda ei saanud ega üritanudki. Sundisin end äärmuslike vahenditega kirjutama, kuid tulemused olid pigem keskpärased. Skeemidest ja joonistest hoolimata ei allunud tekst mingile kontrollile. Iga alapunkti lõpus (kokku sai kolm), lubasin enesele, et järgmisest punktist alates võtan kursi teoreetilistelt arutustelt konkreetsele strukturalistlikule analüüsile, aga mis ei õnnestunud, see ei õnnestunud. Teise päeva lõpuks sai kergelt alamõõduline lugu siiski kokku millega pärast mõningast kõpitsemist isegi rahule võis jääda. Ka keeletoimetus kiitis loo kõigest hoolimata üldiselt heaks. Toon alljärgnevalt ära väikse valiku toimetaja kommentaaridest:
Nii, siinsed parandused põhjustas n-ö kategooriaviga, mille teed, tuues kõrvutusaluseks ühelt poolt aktandi (seikleja, kafkalik v heinsaarelik tegelane) ja teiselt poolt (iseloomu (episoodilisus).
Indrekul on stress, siinjuuresid ja sealjuuresid hakkavad korduma.
No way!
Muinasjutt justnimelt on “päris” – ta ei ole päris
Siin minu meelest üks väga oluline moment, mille jätad tähelepanu alt välja: nimelt, et emotsioon, mida kunst eeldab, peaks olema päris – ja mitte “päris” – erinevalt n-ö kaasamängust mängu situatsioonis. Või Sa ei nõustu?
No siin vb juba vastadki mu probleemile. Seega minu poolest kõik ok.
Norin: oled 100% kindel, et taotluseks pole rõhutada just elutegelikkuse tinglikkust?
‘Ümberseadistatavad’? Praegune lahendus ei kõlba kindlasti.

Lõpp hea, kõik hea, ent kaks päeva tööd laagri tingimustes ja selline tulemus... See ei mõjunud ausalt öeldes eriti julgustavalt.

Edasi läks hetkeks lõbusamaks. Alustasin Kunstimisteeriumi järgmise saate ettevalmistustega süvenedes Aleksander Kiossevi enesekolonisatsiooni käsitlevatesse tekstidesse. Poolteist päeva üsna tulemuslikku tegevust, kuni saabus taas ähvardusena laagrieelsetest lubadusest tingitud kohustus esitada kandidatuur maailmameistrivõistlustel oslemiseks. Vana rasva pealt laabus see aga lõpuks siiski üllatavalt ladusalt, ning tulemusel ei olnud viga. Ehk võiks öelda, et esimene nädal kulus sisuliselt soojenduseks.

Teise nädala alguses ähvardas esialgu taas agoonia. Minu ees laiutas Tõnis Vindi esteetiline universum millega ei osanud midagi peale hakata... Uurisin teda nii ja naa, aga ühtki nurka ei suutnud leida, alustain paberile küsimuste kirjutamisega, selgitamaks välja uuritavate tekstide dominante, aga ka see ei tahtnud kuskile viia, Kuni teispäeva õhtul toimus järsku avanemine. Tundsin kuidas maaailm väga tasavägiselt aga siiski tervikuna kontrollile alluma hakkas. Järgnes palavikuline kirjutamine koos adrenaliini puhangust tingitud võimetusega magada.

Neljapäeva õhtuks kujunenud olukorda iseloomustab ilmekalt järgnev väljavõte isiklikust vestlusest: “"Sain Helme just retsitud, nüüd valida kas alustan Komisaarovi artikliga või teen Taidrele enne otsa peale."

Igapäevane rutiin oli selleks hetkeks juba enamvähem välja kujunenud. Äratus kell 10, kell 12-17 töö stuudios, maksimaalselt kolme tee ja tualeti pausiga. 17-19 õhtusöök, 19-00 töö, seejärel kuni 5 km. jalutuskäik väljas ja 15 vertikaalset kätekõverdust, 01-03 töö.

Laagri eelviimane päev, ehk laupäev 28.07. oli ametlik puhkepäev. Moostes toimus sel puhul rahvapidu, lubasin omale mõned koduõlud ja sašlõki ning veetsin aega selgitades Roosale Panterile kui suurepäraseid metodoloogilisi võtteid Eha Komisaarov Vindi analüüsi juures rakendab.

Kokkuvõttes valmis laagris veedetud aja jooksul reaalselt küll vaid kaks väiksemat artiklit, aga lugesin end täielikult sisse enesekolonisatsiooni teooriasse ja sain valmis suurema osa Tõnis Vindi kumu näitusega kaasnenud albumi artiklite retsensioonist, ning julgen väita, et olen viimase paari aasta parimas vormis.

MÄNGUD VÕIVAD ALATA!



Liikumisskeem esimesel nädalal.


Liikumisskeem teisel nädalal.


Mina ja Vint.


Mina ja Roosa Panter

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Šelda Puķīte x Andrus Lauringson

ITCHY & SCRATCHY
Tõlkinud Liisa Kaljula

Andrus Lauringson „Õnn“ 2009 (Andrus Lauringsoni kodulehekülg)

EELLUGU

Enne kui ma alustan esseega teemal, miks Andrus Lauringsoni looming mulle silma ja meelde jäi, pean ma rääkima ühe loo. Umbes aasta tagasi oli mul tarvis intervjueerida läti kunstnikku Evelina Deičmanet1 tema näituse „Burt Nieks“ puhul, mis toimus ajavahemikul 17. juuni kuni 10. juuli Berliini rahvusvahelises kunstnikeresidentsis Künstlerhaus Bethanien.2 Näitus oli värskelt avatud, aga mul ei olnud mitte mingisugust võimalust seda külastada. Niisiis ehitasin ma oma näituse kohta käivad küsimused üles mõningate märkuste, visandite ja fotode põhjal, mis oli toona minu jaoks täiesti uus asi. Seega nüüd, aasta hiljem, olen ma jälle samas olukorras. Lugu tuleb valmis kirjutada visanditele, fotojäädvustustele, internetiallikatele ning kuraatori ja kunstniku antud kommentaaridele toetudes. Murran siiani pead, kas selline arvustuse tüüp sarnaneb arheoloogiale, veidrale infokollaaži vormile või distantsilt mängu jälgiva vaatleja vajalikule tõlgendusele.

Andrus Lauringson (1978) köitis mu tähelepanu oma veidra huumori ja sotsiaalkriitilise vaatega asjadele, kohtadele ja inimestele. Tal on eriline võime kombineerida ja organiseerida ideid ja teemasid igapäevaste ja kultuuriliste märkide abil. Pean ühtlasi ütlema, et olen alati uskunud, et need kunstnikud, kes on õppinud erinevatel aladel, suudavad tänu kogemuse interdistsiplinaarsele laadile luua nii vormilt kui sisult huvitavamaid töid kui need, kes on keskendunud ühele asjale. Andrus Lauringson on siin priima näide. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meediakunsti ja graafilist disaini ning Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste. Pean ühtlasi ütlema, et Lauringsoni nimi ei olnud mulle päris tundmatu, kuna ta on osalenud grupinäitusel „Bad Joke #2“ Riga Art Space`is, mille kureeris 2008. aastal Johannes Saar. See oli seesama aasta, mil Jaan Toomikul oli samas paigas suur soolonäitus „Nähtamatud pärlid“ (16.05-15.06.2008). Lauringson osales ka Kirke Kangro kureeritud grupinäitusel „Skulptuur ja palimpsest“ Nabaklabis Riias. Nii et mingis mõttes me oleme varem kohtunud.

Näituse „Skulptuur ja Palimpsest“ plakat (Nabaklab)

ITCHY & SCRATCHY

Uus meedia – video, heliinstallatsioon ja igapäevased esemed – on Lauringsoni loomingus valdav. Kunstnik kasutab ka installatsiooni ja vaimukaid kollaaže, millel on mitmeid postmodernismist pärit jooni, mis tõestab viimase elujõulisust ja järjepidevust ka 21. sajandil. Kunstnik tunnistab, et ta otsib ikka veel üht stiili või teemat, millel pikemalt peatuda, ent püüan sellest hoolimata visandada Lauringsoni kunsti põhijooni. Kuna ma olen näinud vaid kahte näitust, otsustasin analüüsida vaid kindlaid töid väljaspool näituse konteksti.

Lauringsonil on vaieldamatu huumorimeel, mida on tunda nii tema töödes kui suhtlemises inimestega. Võibolla on seda parem tõlgendada kerge irooniana, mänguna, mis paljastab samaaegselt ka tegelikkuse tumedaid külgi. Näiteks kirjeldab kunstnik üht või teist järgnevatest ainevalikutest kui sügelust. „Vaimselt on see sama mõnus nagu sügada sealt, kus sügeleb (selle asemel, et sügada ikkagi, kuigi sügelus on ammu kadunud või sügada ettejuhtuvatest kohtadest, lootes sattuda sügeluse peale). „Sügelus“ võib minu jaoks olla miski, mida ma loen, kuulen või näen ja mis jääb mind kummitama.“3 Täpselt nii sündis teos „Kasiino“ (video, 2006).4 Näeme videos mängupõrgu silti nimega „Casino“. Nime hääldavad kahe lapse hääled, viidates seega sõltuvuse ohtudele, mis ei ähvarda üksnes meid, vaid ka järeltulevaid põlvesid. Lauringson kasutab reklaami visuaalset keelt, andes ilusale valgusobjektile tema tegeliku, maski maha rebiva tähenduse. Teksti kasutamine kunstis pole iseenesest midagi uut. See tuleb kontseptualistidelt, näiteks Bruce Nauman`i helendavad kirjad, ja ilmselt isegi varasematest aegadest, ent Lauringsoni mäng laste häältega mõjub efektselt. Töö oli väljas näitusel „Uus laine“ Tallinna Kunstihoones aastal 2007.

Andrus Lauringson „Reply / Replay“ 2008 (Andrus Lauringsoni kodulehekülg)

Interaktiivses heliinstallatsioonis „Reply / Replay“ (2008) kaasatakse potentsiaalne vaataja / kuulaja / osaleja tema tahtest sõltumata. Kunstnik on installeerinud ühte majja salvestus- ja kõlarisüsteemid, et salvestada tänavamüra ja möödakäijate vestlusi. Ühe- või kahesekundilise viivitusega originaalhelist kordub salvestatud materjal kõlarite abiga. Mulle tundub, et see on töö, milles kunstniku huvi keskkonna ja teda ümbritsevate inimeste vastu näitab end kõige enam. Nii nagu ka „Kasiinos“, muudab Lauringson kunstiteose siin instrumendiks, mille abil tõmmata vaatajate tähelepanu ja ümber hinnata igapäevast rutiini, harjumusi, elusüsteemi. Reaktsioon on tõenäoliselt selle mängulise kampaania eesmärgiks, reaktsiooni formeerumine millelegi nii tavalisele nagu seda on tänavamüra.

Püsides ikka veel iroonia teema juures tahaksin appi võtta veel kaks Andrus Lauringsoni tööd – “Mudaravila” (2009), mis oli eksponeeritud suvisel kunstifestivalil “Seanahk” Haapsalus, ja “Õnn” (2009). “Mudaravila” on installatsioon, mis on tehtud massaažilauast, millelt võib leida muda ja muda seest alternatiivse meditsiini instrumente. Sel geniaalsel viisil muutub muda ravimist ravitavaks objektiks. Veel üks töö, milles toimub rollide vahetus. Selle töö jaoks andsid inspiratsiooni Haapsalu arvukad mudaravilad. Küsimus on, kui tervislik see muda tegelikult on ja mida ta õieti esindab?

Andrus Lauringson „Õnn“ 2009 (Andrus Lauringsoni kodulehekülg)

Igapäevaste esemetega mängu elemendid on kohal ka kollaažis „Õnn“. Kunstnik võtab ajakirjadest suvaliste sportlaste pilte ja nagu ulakas laps liidab nad kokku argiste asjadega, muundades nad seeläbi naljakateks mutantideks. See töö tekitab vääramatuid assotsiatsioone Salvador Dalí vuntsidega, mis on kinnitatud Mona Lisa huule külge või teiste kunstipraktikatega, mis muundavad või rikuvad teiste inimeste loomingut, et eitada teatud standardeid või stereotüüpe. Ajaloolisest vaatenurgast tuleb siin ilmselt ära märkida ka dadaistide kool. Sel konkreetsel juhul meenub ka noore läti kunstniku Kristiāns Brekte näitus “Trofeed” Riga Art Space`is. Mõningad tema tööd olid teostatud nagu isetehtud koomiksid, mis olid kokku pandud ülesõidetud konnadest tehtud kollaažidest.5 Muidugi vormib Lauringson oma sõnumid palju õrnematest materjalidest.

MÄRKIDE SÜSTEEM JA SELLE TÄHENDUSED

Andrus Lauringson ei ole lihtsalt naljahammas. Iga kombineeritud kollaaž, kokku pandud installatsioon või paigaldatud video on tehtud selleks, et sisse seada kindla sõnumi huvides toimivat märkide süsteemi. Igal valitud esemel, kohal, helil, ja võibolla isegi värvil on loo üles ehitamisel kindel koht ja roll. Sel moel toimides on üheks tänuväärsemaks materjaliks muidugi igapäevased esemed, kuna nad on ette kodeeritud teatavat muljet looma, mida saab seejärel rekonstrueerida või kasvada lasta, luues uusi konnotatsioone.

Näiteks töös “Kapaskoop” (2007)6, mida sai näha Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli Maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” Tartu Kunstimuuseumis, kasutas kunstnik oma installatsioonis ühte Hispaania kodusõja sümbolit, Robert Capa “Langevat sõdurit” (1936). Siin ei ole asi fotos kui kõvas, dramaatilises dokumentaalses materjalis, vaid pigem kui võimalikus võltsingus. Nimelt alates 1970. aastatest on mitmed asjatundjad väljendanud kahtlust foto dokumentaalse olemuse osas ja mitte sugugi vähem kujutatud sõduri identiteedi osas. Kunstnik, selle asemel, et kasutada sümbolit, kasutab küsimust selle rekonstrueerimisest.

Andrus Lauringson „Rongkäik“ 2010 (Artishok)

Töös „Rongkäik“ (2010), mis oli väljas näitusel „Kättemaks“ Tallinna Kunstihoones, on tähenduste muutus silmanähtavam, ilma et see nõuaks spetsiifilisi teadmisi. Kunstnik näitab rongkäiku eesti rahvariietesse rõivastunud inimestega. Nihe seisneb faktis, et kõik inimesed videos on mustanahalised. See annab rahvuslikule paraadile täiesti uue tähenduse. Küsimus on sügeluses (kasutades kunstniku sõnavara). Tüüpiliselt eestiliku dekonstruktsioon võib viidata rasside ja rahvuste konfliktile, immigratsioniprobleemidele või mõtisklustele rahvuse eksistentsist. See on huvitav, kui erinevaid tõlgendusi see töö võib pakkuda, samas kui tegemist võib olla ka lihtsalt naljaga.

KOKKUVÕTTEKS

Lauringson on huvitatud sellistest kunstnikest nagu Santiago Sierra, Maurizio Cattelan ja Aram Bartholl, keda seob temaga huvi igapäevase vastu, erinevad massikultuuri aspektid ja vaimukate lahenduste loomine täpselt paraja annuse kriitilisusega.

Kunstnik, vastates küsimusele tulevikuplaanide kohta, ütleb, et võibolla teeb ta täispöörde tagasi psühholoogia juurde, avab oma kunstipraktikal põhineva teraapia ning paneb sellele nimeks sügamisteraapia. Või Itchy & Scratchy.


Šelda Puķīte on Riias tegutsev kunstikriitik ja vabakutseline kuraator, kes on kaitsnud magistrikraadi Läti Kunstiakadeemias kunsti- ja kultuuriajaloo erialal, analüüsides läti nõukogude perioodi maalikunsti plastilist keelt.




AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...


1 Evelīna Deičmane (1978) - Evelīna Deičmane lõpetas Läti Kunstiakadeemia Visuaalse kommunikatsiooni osakonna 2007. aastal. Ta on osalenud mitmetel märkimisväärsetel rahvusvahelistel näitustel nagu Sidney Biennaal (2006), 2. Moskva Biennaal (2007), Manifesta 7 (2008) ja 12. Kairo Biennaal (2010). Koos Miks Mitrēvicsiga esindas ta Lätit 53. Veneetsia Biennaalil 2009. aastal. Veel: http://www.arterritory.com/popup.php?type=1&id=233&lang=en
2 Veel: http://www.bethanien.de/kb/index/trans/en/page/exnews/mon/0611
3 Tsitaat teksti autori ja Andrus Lauringsoni vahelisest kirjavahetusest.
4 http://egotrip.planet.ee/index.php/wurks?start=2
5 http://www.artspace.riga.lv/en/izstades/izstade?izspas=305
6 http://video.google.com/videoplay?docid=-4116548860848815741

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Elnara Taidre x Tanel Rander

Tanel Randeri mütogeograafia sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive

Tanel Rander "Decolonize This" 2012 (foto kunstnikult)

Tanel Rander on tõenäoliselt rohkem tuntud läbi oma pidevalt paljunevate kunstnikunimede, millega ta tähistab eri valdkondi ja suundi oma kunstipraktikates, struktureerides neist kohati vasturääkivatest katkenditest üht tervikut-süsteemi. Kunstikroonikasse ta on jäänud muuhulgas järgmiste pseudonüümide ja kollektiivse autori nimede all: chaneldior, chaned:or, chaneldyor, Chanel Rantie, C:, Anon Porx jpt. Siiski oleks siinkohal otstarbekam esitleda teda oma kodanikunime all, mis justkui koondab erinevaid projekte ja nendega seotud identiteete; seda enam, et oma viimasel isikunäitusel (“Decolonize This”, 2012, Y-galerii) on ta esinenud just selle nimega.

Käesolev tekst käsitleb Tanel Randeri visuaalse kunsti valdkonnaga seotud projekte – jättes kõrvale tema tegevuse kirjanduse ja muusikavaldkonnas – läbi maastiku narrativiseerimise ja mütologiseerimise mõiste. Mütogeograafia on tema jaoks nii isiklik kunstimeetod kui ideoloogiline praktika, mis ühendab individuaalse ja kollektiivse müüdiloome, aga ka selle kriitika. Randeri projektide detailse kirjelduse ja analüüsi asemel üritaksin pigem tuua välja nende üldised, olemuslikud jooned – seda enam, et ta ise defineerib oma kunstipraktikaid muuhulgas äärmusliku eksistentsialismi kaudu.

Olemusliku tabamise taotlus väljendus juba Randeri magistriprojektis “Geneesia” (2010; vt http://www.artun.ee/vk/kunstMA/Tanel_Rander.pd ja http://chnldr.blogspot.com/2010/05/blog-post.html), mis võttis kokku maastikuga seotud olemuslikke alusnarratiive, püüdes teksti abil sõnastada ja visuaalse kunsti vahendite kaudu lavastada maastiku mütoloogilist kvintessentsi. “Geneesia” pakkus fiktiivse mudeli, mis ühendas geo-, kosmo- ja antropograafiat – käsitledes inimest kui saart ja samas saart tegevuspaigana, oli see korraga nii mikro- kui makrokosmilise narratiivi loomiskatse.

Näituse "Geneesia" vaade (2010, EAST galerii)

Samas keskendub Rander järjepidevalt pigem mitte fiktiivsetele, vaid reaalsetele maastikele – kuigi tema reaalsete maastike käsitlus võibki sageli sarnaneda fiktsioonile. Randeri projektid käivitavad kohamütoloogiat, nii vahetult kohaga seotud legende ja mütopoeetilist potentsiaali, kui selle poolt “aktiviseeritud” isiklikku müüdiloomet. Tema isiklike “maastikuliste obsessioonide” alla kuuluvad Tartu ja Lõuna-Eesti, aga ka laiemalt territoorium Eestist lõuna poole ettekujutatavat telge – meridiaani – mööda. Soovi korral võiks siit muidugi välja lugeda mütoloogilise opositsiooni Põhi-Lõuna: näiteks Nikolai Gogoli teostes on toimunud külma, ametliku Peterburi vastandumine soojale, rahvalikule Ukrainale ning sarnane loogika toimib ka tänapäeva Eestis Tallinna ja Tartu kohati lausa mütologiseeritud vastandamises. Siiski tundub, et Randeri puhul on need seosed keerulisemad – vastukaaluks Eesti üsna iseenesestmõistetavale Põhjamaade-orientatsioonile soovib ta otsida alternatiivseid (ja võrdseid) dialoogipartnereid postkommunistlikus ruumis Ida-Euroopas.

Tartu teemaga on seotud kontseptuaalsed ekskursioonid, ekspeditsioonid (vt nt http://emajoeksp.blogspot.com/) ja teised sündmused, muuhulgas sarjast “Tammeöö”, mis on tänaseks toimunud juba mitu aastat. Siin on tähtsalt kohal osaluse efekt, genius loci otsingud, tavalise ületamine ja teatud unenäolise atmosfääri loomine tuttavates (linna)kohtades, mis tekitavad nihkeid igapäevase reaalsuse piiratud tajumises.
“Tammeöö” toimub koostöös Erkki Luugiga, kellega on Randeril tekkinud omapärane loominguline sünergia, mis sarnaneb kollektiivsele autorlusele. Kui Luuk on sageli tekstide ja olematute sõnade autor, siis Rander pakub võimalusi nende kujundite visualiseerimiseks ja füüsiliseks teostuseks, keskkonna ja performancei tasandile viimiseks.

Performance-installatsioon "Tammeöö" (2009, Tartu Kultuuritehas)

Kui uute sõnade loomine aitab pääseda keele piiratusest, siis uute tegelaste ja maailmade loomine on jällegi viisiks laiendada reaalsust: selle tähelepanuväärseteks näideteks on näitused “Kesktalvine hnott” ja “Uriaadi lõpp” (mõlemad 2010), mis lavastavad süngeid omamaailmu kohati väga minimalistlike võtete abil.

Näituse "Kesktalvine hnott" vaade (2010, Tallinna Linnagalerii)

Näituse "Uriaadi lõpp" vaade (2010, Y-galerii)

Omamütoloogia on Randeri jaoks vahend erilisse reaalsusse sisseminekuks ja selle töölepanekuks: et see ei jääks obskuurseks, vaid oleks reaalselt võimalik. Selleks muudab ta ka iseennast oma mütoloogia osaks (või vastupidi, muudab omamütoloogiat oma elu orgaaniliseks osaks?). Kääbuse kostüüm, milles Rander sageli esineb, kujutab endast omamoodi idiosünkraatilist narratiivi. Paljudes müütides kuulub kääbustele vahepealne positsioon müütide aja ning ajalooliste epohhide vahel. Kääbused on tugevalt seotud stiihiaga, kus nad elavad (mäed, mets) – nad on selle peremehed. Kääbustel on sageli n-ö ktooniliste tegelaste tunnused – enamasti on nad seotud maa ja maa-aluse maailmaga: mägede, koobaste, kaevandustega. Kui saksa folklooritraditsioonis on kääbused kurjad ja ohtlikud, siis inglise rahvaluules on need lahked, võivad anda head nõu, õpetada inimestele metallitöö saladusi jne.

Kääbuse tegelane – Tanel Randeri idiosünkraatiline narratiiv

Randeri kääbus toimibki mõnes mõttes vahendajana ajaloolise (argipäevase) ja müütilise (maagilise) reaalsuse vahel. Kehastudes maastiku “peremeheks” on ta ühtlasi ka teejuht, kes jagab maastikukogemust vaatajatega ning pakub vahendeid sellesse sisenemiseks justkui salaukse – omamütoloogilise raamistiku, mis lavastab piirkonteksti tavalise ja ebatavalise maailma vahel – kaudu. Loo jutustamisel on maagilise akti potentsiaal – mütoloogilise loo kuulajad traditsioonilises kontekstis on ühtlasi ka selle kui tõestisündinud sündmuse tunnistajad. Siin väljendub mütoloogilise loo võime viia kuulajaid üle mütoloogilisse aeg-ruumi. Oma “lugude” jutustamist teostab Rander maksimalistlikult. Kaasates lisaks tekstile ja kõnele fotograafia, video, maali ja tegevuskunsti elemente, muusikat, installatsiooni ning “leitud” objektide kõrval ka sama kategooria alla sattuvaid maastikke, loob ta mitte ainult erilise keskkonna, vaid omaette aeg-ruumi.

Oma töödes puudutab Rander suuri, eksistentsiaalseid teemasid, muuhulgas kollektiivse teadvustamatuse elu ja kujundeid unenägudes ning teisi, sageli müstiliste protsessidega seotud nähtusi, mille olemasolu või olematust on võimatu tõestada. Võiks öelda, et tema käsitlusviis otsib kolmandat teed modernistliku objektiivse tõe deklareerimise ja postmodernistliku subjektiivse mängulisuse vahel. Randeri väikesed narratiivid on sageli dialoogis suurte, metanarratiividega, kuid autor väldib nende absoluutse tõena agressiivset pealesurumist ning jagab neid pigem üht võimaluse, poolisikliku fantaasiana, mida vaatajal on samas võimalik tõsimeeli aktsepteerida. Tema pakutud konstruktsioonide totaalsus ja sugestiivsus ei jäta kindlasti ükskõikseks ning võivad panna nägema maailma natuke teisiti, kasvõi korraks. Seda meetodit võiks iseloomustada nn kummastuspõhimõtte kaudu, mis võimaldab argipäeva asjade pragmaatilisest rutiinist väljapääsemist veidra või irratsionaalse aspekti kaasamise kaudu. Randeri töödes ei leidu mitte juhuslikult viiteid Joseph Beuysile, kes kritiseeris Lääne absolutiseeritud ratsionaalsust, taotledes selle tasakaalustamiseks Ida irratsionaalsust. Seejuures on ta omakorda kriitiline Beuysi Ida-ekspluateerimise suhtes, eelistades eksotiseerimise asemel olukorra ja/või koha immanentse irratsionaalsuse esiletoomist – mis ei välista ka transtsendentset aspekti.

Irratsionaalse, piiripealse seisundi taotlusega – hüpnootiline loo jutustamine, muusikataust või pikk rituaalne toiming - performance – lavastab Rander justkui reaalsusele eelnevat illusiooni, mis võib samas kasvada pärisreaalsuseks. Kuigi loomulikult mitte selliseks, millega oleme igapäevaselt harjunud, vaid Teise, metafüüsilisel loogikal põhinevaks reaalsuseks, mida meie uuspositivistlik mõtlemine tõrjub. Samas me ei märka oma igapäevases maailmavaates metafüüsilisel tasandil toimivaid tõekspidamisi, mis tunduvad loogiliste ja ainuõigetena – näiteks rahvus- ja riigimüüdid. Neid Rander omakorda dekonstrueerib – võttes taas aluseks maastike sümboolse potentsiaali ja demonstreerides nende sümbolite ideoloogilist konstrueeritust.

Näituse "Decolonize This" vaade (2012, Y-galerii)

Randeri uuemad tööd keskenduvad postkolonialistlikus võtmes dekonstrueerivatele teooriatele ja praktikatele. Postkolonialistlikke teooriaid näeb ta vahendina, mis võimaldavad artikuleerida ja kontekstualiseerida geograafiliste nähtustega seotud mütoloogiat. Tema varasemad žestid, näiteks ekspeditsioon Eesti kontekstis marginaalseks muutunud maastikul ja selle fenomenoloogiline analüüs (Juhan Liivile pühendatud ekspeditsioon “Käkimäe kägu”, 2009, Alatskivi; vt http://juhanliiv.blogspot.com/), on kasvanud üle eksplitsiitselt poliitilisteks uurimuslikeks projektideks (vt http://minusilmad.blogspot.com/). Viimane näitus “Decolonize This” (2012) manifesteerib autori katset analüüsida maastike müüte ning pakkuda alternatiivseid lahendusi, pannes neid töötama enda kasuks. Nõnda balansseerivad Tanel Randeri tööd huvitaval kombel de- ja remütologiseerimise vahel, kuskil sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive.


Vaata ka: http://chnldr.blogspot.com
http://tartutrash.blogspot.com/



Elnara Taidre on kunstiteadlane ja kriitik, kes töötab Eesti Kunstimuuseumis ning uurib Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris omamütoloogiat.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Seoses hea tavaga rääkida kohe kõik ausalt ära annab Artishok teada, et kirjutaja haigestumise tõttu lükkub esseedesari kahe nädala võrra edasi

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Indrek Grigor x Madis Katz

Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis



Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale.
Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.


I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.


Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond



II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008”” “Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.

III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”.
Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.



IV kanne:


Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused.
Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku.
Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest.
Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.





V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.








VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2”
Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu.
Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge.
Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.





Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.










AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Margit Säde Lehni x Triin Tamm

TRIIN TAMM JA TEMA MÄÄRAMATUSED

Triin Tamm "Last Step First" 2009 (foto Triin Tamm)

SISSEJUHATUS EHK SAAVUTUSE SURM

Üks Triin Tamme esimestest töödest kujutas endast kohmakat pätsikest patafixi, millele oli peale tembeldatud ”The Death of Effort” (”Saavutuse surm”, 2008). Näitustel tihti kasutatud kinnitusmaterjali, eesti keeli ”nätsu” ootamatu reinkarnatsioon kunstitööna annab märku sellest, et kunstnikku huvitab mänguruum, kus oleks kohmakuse kõrval (peos voolitud patafixi pätsike) samaaegselt ruumi ka perfektsusele (tembeldatud kiri), seostele (saavutus riputada üles iseenda töid ja selle saavutuse nurjumine), aga ka nende puudumisele (no aga tegelikult, kuidas see kõik ikkagi seotud on?).

Triin Tamm (s. 1982) sisenes kunstimaailma toiduahelasse tagurpidi, alustades oma kunstnikukarjääri retrospektiiviga Grenoble’is OUI Kaasaegse Kunsti Keskuses 2009. aastal. Sealjuures tõi kunstnik lauale kõik spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud tööd ja ka ettepanekuid võimalikeks töödeks, mis omamoodi realiseerusid näitusega kaasnevas publikatsioonis või õigemini selle dekonstrueeritud kataloogis. Ühtlasi andis see kunstnikule lisaks galeriiruumile 192 lehekülge, kogumaks kokku ka oma kõige kurioossemad teosed - abrakadabra performance’id, raskestimõistetavad objektid ja skulptuurid, tüpograafilised harjutused ning ootamatud nõuanded teemadel “Kuidas segada halli” ja muud taolist. Margus Tamm (!) leiab siinsamas Artishoki blogis, et “skisoidne ja selgete seosteta pildimaterjal” ei anna “„kunstniku elust ja loomingust“ tavapärast asjalikku ülevaadet, kuid teeb seda teistsugusel viisil, pakkudes fragmente autori psühhogeograafiast.”1

Ka “Retrospektiivi“ ette valmistades ei üritanud Tamm ühtegi näitusega seotud sammu või tegevust ruumis peita, vaid vastupidi - ta kirjutas need vaatajale meeldetuletuseks seinale. Nimekiri sisaldas praktilisi ja näituse installeerimisel üsna iseenesest mõistetavaid juhtnööre nagu “värvi seinad uuesti valgeks, pese põrand, teisipäeva pärastlõunal too tööd”, aga ka mängulisemaid meeldetuletusi nagu “ära ärka üles liiga hilja, voldi laua stabilisaatorid, ära ärka üles liiga vara, ära unusta midagi, kui vajalik, tee töösid juurde” ning “saada Eestist veel klišeesid”.2

KOGUTUD TEOSED EHK KONTEINERID JA GENERAATORID

“Retrospektiivi” kataloog esindab Tamme loomingus olulist generaatorite ja konteinerite liini. Raamatut lehitsedes tekib ahvatlus vaadelda seda ebastandardse tellimiskataloogina, kus kunstnik varustab publikut kõikvõimaliku kummalise kunsti ning selle kategoriseerimisega seotud käibetõdedega. Siiski jääb teos piisavalt immateriaalseks nagu selle ärarebitud tühjad kaanedki, millest omakorda valmis spetsiaalselt EKKM-i kollektsiooni ning näituse “Muuseumi failid I: Kogutud Printsiibid” jaoks kontseptuaalne annetus “Collected Work” (“Kogutud teos”, 2011). See pidulikult vitriini asetatud "Retrospektiivide" kaante retrospektiiv koosnes 400 isekirjastatud raamatu rebitud kaantest ning neid ümbritsevast kilevaakumist. Meenub Marcel Broodthaersi esimene kunstitöö “Pense-Bête” (“Meeldetuletus”, 1964), mille puhul oli samuti tegu vitriiniga, mis eksponeeris osaliselt kipsi valatuna tema samanimelise luuleraamatu 44 müümata eksemplari.

Näitusel “Next to Nothing” (“Peaaegu mitte midagi”, 2010) EKKM-is võtab Tamm oma huviorbiiti kontseptuaalse kunsti tõlgendamise ilma selle täpset konteksti tundmata. Seth Siegelaubi kontseptuaalse koopiaraamatu vormis grupinäitus “The Xerox Book” (“Koopiaraamat”, 1968) pakkus seitsmele kunstnikule töötamiseks standardse A4 formaadi, kindla arvu lehekülgi ning koopiamasina. Sellise teadliku tootmisprotsessi tingimuste ühtlustamisega soovis kuraator välja tuua osalevate kunstnike projektide erinevused ning nende kaudu mõista paremini ka iga kunstniku tööd. Juba kontseptuaalse koopiaraamatu taaslavastamine audioraamatuna tundub üsna absurdse ettevõtmisena, kuid mis jääb esialgsetest teostest järele, kui neid “lugeda” niiöelda tühjalt lehelt, nagu teeb seda raadiohääl Tõnu Karjatse? Martin Rünk leiab, et “neid visuaalselt minimalistlikke projekte kirjeldades korrigeerib ta oma tõlgendust iga pööratava leheküljega ja annab sellega mõnusalt edasi erialase ettevalmistuseta, kuid kunsti suhtes empaatiliselt meelestatud inimese analüüsiprotsessi.”3

“A Stack of Books as well as it is A Book of Stacks” (“Raamatukuhi kui ka raamat kuhjadest”, 2011) puhul ongi tegu täpselt sellega, mille kunstnik väidab selle olevat - raamatukuhi, mis koosneb raamatust, mis omakorda koondab endast erinevad raamatuid ebatavalistest, väljamõeldud ning salajastest keeltest. Meenub Robert Morrise “The Box with a Sound of Its Own Making” (“Kast koos selle tegemise heliga”, 1961).

Retrospektiiv ei jäänud viimaseks korraks, kui Tamm tegi asju vales järjekorras. Imetlusväärne objekt "Last Step First" (“Viimane samm esimesena”, 2009) on palju mitmetahulisem, kui esialgu arvata võiks. See tilluke funktsionaalne mudel saunast, mis ei mõju ainult oma kauni interjööri, vaid ka minimalistliku leiliga, on tehtud tagantjärele peale seda, kui Grenoble’i kunstnikud ehitasid 2008. aasta talvel OUI Kunstikeskusesse Muhu EKA Tamse baasi saunast inspireeritud elusuuruse töötava koopia.

“The Carousel Collection” (“Karusselli Kollektsioon”, 2011 - kestev) on rändkollektsioon, mis kunstnike permanentsele koostööle tähelepanu juhtides koondab ja eksponeerib erinevate loomeinimeste poolt annetatud 35 mm slaide. Meenub Robert Filliou ja George Brechti idee ülemaailmsest igikestvast võrgustikust "Eternal Network" (“Kestev Võrgustik”, 1968) - koostöömudelist, kus ei eksisteeri piire kunstniku ja publiku vahel, sest mõlemad töötavad ühise eesmärgi nimel. Kõrvutades kokkusobimatud kohad, asjad, suhted ja ideed, saab ”Karuselli Kollektsioonist” kameeleon, mis kehastub kord reisikirjaks minevikust, kord loengu pildimaterjaliks - loodud paljude poolt, kuid esitletud ühtse tervikuna.4

Triin Tamme ”Archeology of Things To Come”5(“Tulevate asjade arheoloogia”, 2009 - kestev) on andmebaas kogutud ütlustest, pealkirjadest või kontekstist väljarebitud mõtetest, millele on antud võimalus ümber- või taaskehastuda näituste või kunstiteoste pealkirjadeks. Idee soodustab ringlust ning uute kontekstide loomist juba kasutusel olevatele näituste või kunstitööde pealkirjadele, aga ka võimalust alustada täiesti puhtalt lehelt. Tamme pealkirjade andmebaasi võib ühtlasi vaadelda nii inspireerivate kaootiliste märkmetena kui ka lõputu jutustusena. Meenub Brian Eno ja Peter Schmidti loominguliselt assisteerivad kaardid ”Oblique Strategies” (“Kaudsed strateegiad”, 1975).6 Ka Tamm lisab pealkirju nagu Eno strateegiaid vastavalt vajadusele, mängides justkui intellektuaalset Solitaire'i, kus ei eksisteeri ühtegi ainuõiget või edukat lahendust. Meenub ka Raymond Queneau ”100 000 000 000 000 poeemi” ning rida sealt: “Kallis lugeja, naerata enne kui su huuled jäävad tummaks”. Kõik Triin Tamme enda tööd ja näitused on saanud nime tema andmebaasist - kord valides huupi, kord hoolikamalt. Näiteks tema hiljuti avatud isiknäitus Antwerpeni Objectif Exhibitions galerii esimest korda kasutataval keldrikorrusel sai pealkirja, mis figureeris mõlema, nii kuraatori kui kunstnike eelistuste seas.

EI SAANUD, EI OLNUD, EI TULNUD EHK PAREM VARBLANE PIHUS KUI KAKS KATUSEL

Objectif Exhibitions’i kuraator Chris Fitzpatrick nendib näituse saatetekstis, et ”Wasn't There Yesterday” (“Polnud seal eile”, 2012) on näitusele igati sobiv pealkiri, sest teda tõesti ei olnudki eile seal. Pressitekst toob välja, et planeerimisvea tõttu ei saanud Tamm Antwerpenisse ise kohale sõita, ent kahetsedes oma puudumist ja omades nii levinud Eesti nime, õnnestus Tammel kutsuda vernissaažile teine, Antwerpeni lähedal elav Triin Tamm. Fitzpatrick märgib veel, et näituse pealkiri ei kajastu ainult praktilisuses, vaid ka vahendamise küsimustes ning professionaalsete nõudmiste võimatuses.7

Tamm üritab teha täpselt nii palju kui vaja, vahel isegi veel vähem. Kuidas näiteks pöörata tähelepanu näitusele, mida ei toimunud? Töövihik ”Incomplet Material” (“Lõpetamat aine”, Rollo Press 2010) on kirjastatud näituse “German, French, Spanish & Many Others...” puhul, mida ei toimunud 27.03-10.04.2010 Corner College’is Zürichis. Töövihik sisaldab Kopli Kunstikooli õpilaste kalligraafilisi harjutusi teemal ”Mida me tahaksime koolis õppida?”. Noored soovivad suuremas osas studeerida kunsti, disaini ja arhitektuuri. Üldjuhul jääb aga õhku rippuma küsimus ”miks?” ning kunstikallakuga keskkooli noorte unelmad mõjuvad kokkukogutuna pigem filosoofiliste haikude kui võimaliku reaalsusena. Paljude teiste hulgast jääb silma siiras tõdemus: ”Koolis võiksime õppida pelmeenide praadimist ja nende söömist, kui kõht piisavalt tühi on, nagu praegusel hetkel.”

Kunstihariduse teemadel võtab kunstnik pooljuhuslikult ja mitteametlikult sõna 2010. aasta Kunstiakadeemia lõputööde näitusel Telliskivis. Fakt on see, et Tamm ei ole kunagi Eesti Kunstiakadeemias õppinud, selle lõpetamisest rääkimata. Ometigi õnnestus tal arvukate arhitektide bokside vahel kaaperdada väike nurgake, kus ta eksponeeris oma lõputööd ”Models & Constructs, aka 2 Cool 4 School” (“Mudelid ja konstruktsioonid ehk liiga lahe kooli jaoks”, 2010), mis koosnes riidepuul rippuvast T-särgist kirjaga ”Never Again” (“Mitte kunagi uuesti”) ning EKA vanast majast leitud kompositsiooniteemalistest õppeslaididest. Meenub disaineri, poeedi ja õpetaja Norman Potteri raamat “Models & Constructs: margin notes to a design culture” (“Mudelid ja konstruktsioonid: disanikultuuri ääremärkused”, Hyphen Press 1990), mis sisaldab lisaks autori kommentaaridele mõtlemisest ja tegemisest ka tema luuleloomingut. Siinkohal oleks sobiv joonealustes märkmetes tsiteerida paar rida tema värsivormis performance’i “In:quest of Icarus” käsikirjast.8

Triin Tamme jaoks ei ole midagi kindlat, vaba päevaplaan annab võimaluse potentsiaalseks tööks, aga ka mittemillegi tegemiseks. Tamme jaoks ei ole kunsti loomine seotud tähtaegade, närvilisuse, psühholoogiliste pingete ja väsimusest kokkuvarisemisega. Nii ongi tema töö ”Naked Life” (“Paljas elu”, 2009) seeria tühjaks jäetud kalendermärkmiku lehtedest. Tamme paeluvad õhkõrnad piirid töö, puhkuse, asendus- või kõrvaltegevuste vahel. Meenub Mladen Stilinović ja tema töö “Artist At Work“ (“Kunstnik tööl”, 1978). Selline jõudeolek ei tähenda aga Tamme jaoks tingimata kunstitööde mitteteostamist, vaid hüpoteesi, et midagi ei pea produtseerima, kui tingimused seda ei luba. Meenub Lawrence Wieneri “Declaration of Intent” (“Kavatsuse deklaratsioon”, 1968).9 Aga olgem valvel, Tamme tihti reprodutseeritavad kunstiteosed eksisteerivad, isegi külluses.

MÄÄRAMATU SURROGAATKUNSTNIKU MAASTIKUD

Margus Tamm kirjutab, et „Retrospektiivi“ juures on kindlasti oluline, et Triin Tamm on ühes isikus nii albumi kunstnik, disainer kui kirjastaja ning kogu produtseerimisprotsessi endaleallutamisega suudab ta vältida seda, et „Retrospektiivi“ sisu ja vormi vahel puudub katkestus.10 Tõsi see ju on, et Tamm (Triin, ja kes teab, võib olla ka Margus) on enda jaoks kohandanud enamuse kunstimaailma poolt pakutavatest rollidest. Nii hõlmab tema praktika erinevate kunstiprojektide, manöövrite ja minimaalsete sekkumiste kõrval ka suuremat projektijuhtimist ja kirjastustegevust ning nüüd hiljuti ”Karusselli Kollektsiooniga” kaasnevalt ka kuraatori ja kunstikoguja rolli. Tamm ei saa olla kõikjal korraga ja seepärast on ta harva oma töös üksi. Peegeldades norme ja standardeid, laenab ta kõigilt midagi, ka iseendalt.

Kuidas siis ikkagi on selle Triin Tamme genereeritud määramatusega? Loogikas või matemaatikas on määramatus vastus küsimusele, mille tegelikku vastust ei suudeta leida. Kuraator Stéphane Sauzedde toob ”Retrospektiivi” saatetekstis välja, et Triin Tamm on sündinud küll 20. sajandi lõpus ja pärit Ida-Euroopast, ent tal ei tundu olevat püsivat elukohta ning samuti ei kuulu ta ühtegi kindlasse kunstiringkonda.11 Tamme saatev ebamäärasus ongi see, mis teeb tema praktika loomemajanduse kontekstis äärmiselt külgetõmbavaks, sest sellel umbmäärasusel on kohalolekut. Kohati on see ennastpeegeldav, mõtisklev, sõnakehv, kuid samal ajal viipav, kollaboratiivne, mitmekihiline või midagi vahepealset - ta valib mitte öelda. Meenub intervjuu Ameerika kirjaniku David Foster Wallace’iga, kus küsiti, kas tema töö on ”realism” või ”metafiktsioon”, millele ta vastas, “et ei ole see ega teine, või siis mõlemad, aga pigem kui miski muu on see meta-erinevus-nende-kahe-vahel”.12


Margit Säde Lehni on vabakutseline kuraator.











AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...


1 http://artishok.blogspot.com/2010/02/25-kauneimat-eesti-raamatut-2009.html
2 klišee - reljeefse joonistusega kõrgtrükiplaat
3 http://www.sirp.ee/index.php option=com_content&view=article&id=11035:koik-on-nii-nagu-enne-aga-miski-pole-enam-endine-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3307>
4 Chris Fitzpatric, vestluses, 2012
5 http://archeologyofthingstocome.blogspot.com/
6 http://stoney.sb.org/eno/oblique.html
7 http://www.objectif-exhibitions.org/
8 ...
My boy, I think it’s time you learnt to fly.
Another lesson: how to survive, to live, and
be like me, a wise old bird. My secret? - work;
to learn the labyrinthine code; then play, my
son, to break it. And no short cuts in learning.
You see those feathers by your feet? - yes them

that you-know-who has dined on. Come on -
So what, you say. A mixed up kid? - too bad.
developed late, and that.

And did I learn?
…
9 1. The artist may construct the piece. 2. The piece may be fabricated. 3. The piece need not be built.
10 http://artishok.blogspot.com/2010/02/25-kauneimat-eesti-raamatut-2009.html
11 http://www.e-artnow.org/announcement-archive/archive/2009/9/article/ACTION/2420/
12 http://www.newyorker.com/reporting/2009/03/09/090309fa_fact_max?currentPage=all

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Saara Hacklin x Anu Vahtra

Fotograafiast ja linnast: Anu Vahtra invasiivsed ajutised kujutised 
Tõlkinud Liisa Kaljula

 Anu Vahtra "Mõõdud varieeruvad" 2009 (foto pärit Anu Vahtra koduleheküljelt)

Prantsuse filosoof Jean-Luc Nancy kirjutab teoses "Trafic/Déclic" (2004), kuidas linn ja fotograafia kuuluvad teineteisele. Nancy jaoks on siin konkreetne viide linnas tehtud varastele fotograafilistele eksperimentidele – mõelge kas või stuudioakendest tehtud linnavaadetele –, ent lisaks sellele on mõlemad lahutamatult seotud ajaga. Nancy rõhutab vaid silmapilku püüda suutva fotograafia ajutist iseloomu, esindades efemeerset, sundides paigale puuduvat, otsides kohalolu. Linn seevastu on seotud liikumisega. Ta pakub puhkehetke teelolijale – sellele, kes paigale ei jää. Tõepoolest, fotograafiat ja linna ühendab Nancy järgi see, et nad on mõlemad süsteemid, mis on mõeldud mööduva kinnipüüdmiseks.

Anu Vahtra (s. 1982) on noor Eesti kunstnik, kes on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias, veetnud semestri Konsthøgskolenis Bergenis ning kaitsnud bakalaureusekraadi Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis. Tema looming tegeleb fotograafiaga, olemata ometi selle poolt piiratud. Õigupoolest võib tunduda, et Vahtra töödel on niisama palju seost kujutiste kaotamisega (nt „Mõõdud varieeruvad“ 2009) või nad võivad läheneda performance-kunsti küsimustele (nt „Stage 1“ 2011) või vormida ruumi ennast (nagu „Austusavaldus Gordon Matta-Clark`ile“ 2009), seega lükates fotot kui meediumit hoopis kõrvale.

Vahtra töömeetodites on üks tähelepanu tõmbav joon. Tema loomingul, mis kasutab sageli fotot, on tugev kohaspetsiifiline iseloom, kuna kunstnik võtab lähtekohaks eksisteeriva ruumi. See aga ei tähenda, et ta järgiks teatud mustrit. Näiteks „Untitled (A line has two sides aka any of the twenty-four triangles)“ (2011) tungib otse linna: tegu on videoprojektsiooniga valgele hoonele, millele Vahtra kuvab seeria mustvalgeid fotosid samast kohast, hägustades erinevust kujutise ja linna vahel ning tuues ühtlasi esile aspekte ümbrusest, mis jäävad igapäevatajus märkamatuks, pannes seeläbi ette ruumi teistsugust kogemist.

Vahtra mustvalgete kujutistega installatsioonid – millest saame aimu fotolt „Mõõdud varieeruvad“ (2009, 25 x 20 cm) – rõhutavad fotograafia ajutist iseloomu. Ta kasutab madalakvaliteedilisi trükitehnikaid nagu kserokoopia, luues tapeedimõõtu, 1:1 skaalas installatsioone, mis peegeldavad ümbritsevat ruumi. Selle tulemusena on vaataja igapäevasesse tajusse segatud lisatõlgendus, milles reaalsus on mustvalge kujutisega ühte sulatatud või läbi selle filtreeritud. Valides lihttehnoloogilise meetodi ja mustvalge kujutise, mängib Vahtra paradoksaalsel kombel teatud eheduse tundega – mõelge hetkeks dokumentaalfoto traditsioonile – kui ka joonib alla tegelikkusest võõrandumist. Tulemuseks on mitmekordselt ajutine ruumikogemus: teos on kohaspetsiifiline ja hävitatakse hiljem, muundatud kogemuse aluseks olev kujutis haihtub.

On ühtlasi juhtunud, et kunstnik on planeerinud töötada spetsiifilise ruumiga, ent juurdepääs sellele on talle keelatud. Teoses „Juurdepääs ainult territooriumi valdaja loal“ (2010) kohtub vaataja kuhja offset trükis plakatitega. Vahtra plaan töötada Tallinna Kunstihoone katusega blokeeriti bürokraatia poolt ja ta ei saanud kunagi katusele pääsuks vajalikku luba. Plakatil on linnu perspektiivist, Vabaduse väljaku teises küljes asuva hoone katuselt pildistatud Kunstihoone. Ent koht, mida Vahtra silmas pidas, on vaataja nägemisalast eemaldatud: katuse kohal on plakatis auk. Paradoksaalselt võib august üheaegselt mõelda kui väljajäetud vaatest, kuid samuti kui avausest teise maailma...

Vahtra loomingu teemad on meile tuttavad kunstiajaloost. Tema töödes on esindatud nii küsimused mimeesist kui trompe l`oeil`st, ehkki tundub, et kavatsus vaatajat petta on siin asendatud kutsega aistingulist kogemust keskkonnast hetkeliselt teravdama. Mitmes mõttes sunnib see paratamatult mõtlema Nancy küllalt julgele väitele linna ja fotograafia ühtekuulumisest. Vahtra viis fotograafiat kasutada rõhutab nii meediumi kui linna ajutist iseloomu: mis oli kunagi seal, on nüüd kättesaamatu. See, mille peale tema loomingus mängitakse, on efemeersuse tekitamine.

Saara Hacklin kaitses hiljuti Helsingi Ülikoolis doktoritöö „Taju lahknemised. Merleau-Ponty fenomenoloogia võimalused kaasaegse kunsti analüüsimisel“. Teadustöö kõrval on ta töötanud kuraatorina ja kirjutanud kunstist erinevatele väljaannetele, muu seas võrguväljaandele Mustekala.info.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

AB kuubis esitleb: Tõnis Saadoja x Paco Ulman

Mängud majade, sõnade ja pilvede vahel. Lühike ülevaade Paco Ulmani fotoloomingust

Paco Ulman "Untitled" (foto Paco Ulmanilt)

2009. aasta kevadel olid Tallinnas paralleelselt avatud kunstnike Jaanus Samma ja Paco Ulmani näitused (Jaanus Samma „Pargis“ Draakoni galeriis; Paco Ulmani „Tallinnas“ Hobusepea galeriis). „Meeldivalt autistlikud väljapanekud,“ kõlas üks arvamus, „Samma oma siiski pisut vähem“. Jaanus Samma autoportreesid mängukahuriga Palais Royal`i pargis uitava poisi näol võis lugeda kui tundliku noormehe mossis repliiki kauni, kuid dogmaatilise traditsiooni suunal: „Ma tahaks selle õhku lasta, sest ma ei suuda kunagi olla sama väärikas ja õige.“ Teisalt mõjusid pildid kunstniku katsetena sulandada oma inimlik jõuetus siiski ajaloolisesse reglementeeritud pargikeskkonda.

Kui Jaanus Samma kõhklevat suhestumist autoritaarsesse kultuurikonteksti oli võimalik lugeda vähem või rohkem selgelt, eeskätt kasutatud sümbolite abil nagu prantsuse park, suurtükk ja orden, siis Paco Ulmani dialoog kohaliku linnaruumiga ei tõukunud ühestki konventsionaalsest sümbolist.

Ometi sisaldas Ulmani näitus kuraator Andreas Trosseki esimest1 katset konstrueerida kunstniku varasemate tööde kõrvale selgelt literatuurne vaatenurk – lihtsa vastanduse abil kuhjata Ulmani muidu tühjad linnavaated inimestega üle, et näha, „kuidas käituksid teatud piirkonnad Tallinnas juhul, kui linnaruumi tabaks lokaliseeritud anomaaliana ootamatu “inimuputus”, harjumatult tihe inimkehade kontsentratsioon?“2 Pelgalt illustratiivseks nimetatud kontseptuaalne arendus jäigi, sest inimeste puudumine varasematel piltidel ei olnud siiski peamine, mis Ulmani fotod raskesti artikuleeritavaks tegi. Katse lihtsa vastanduse abil varasemale loomingule polaarne seletus leida (ning seeläbi kunstniku retseptsiooni konserveerida) ei osutunud visuaalselt kuigivõrd usutavaks.

A ja B pooleks eraldatud näitusel mõjus veenvamalt ikkagi galerii alumine korrus, B-pool, Ulmani varasema, täpsemalt sõnastamata, kuid visuaalselt kontsentreerituma seeriaga, mille tee näitusesaali oli kindlasti subjektiivsem ja hambulisem kui ülemise korruse selge ülesandepüstitus. Alumise korruse väljapaneku kasuks rääkis ülesvõtete fragmentaarsus ning üksikute piltide paiknemine tervikus pigem pehmete väärtuste nagu kompositsioon, värvi- ja valguslahendus alusel, kuid ka subjektiivne objektivalik ning tuntavalt omapärane meeleolu, mida toetas erinev ilmastik piltidel. Ulman tunnistab, et sobilik atmosfäär on pildistamisel määrav.3

Ulman pole ümbritsevat keskkonda dokumenteerides ideoloogiline või kriitiline nagu seda eeldaks samade kaadrite puhul ajakirjanduslik lähtepunkt. Tema fotod pole ka illustratiivsed, sest väga keeruline oleks öelda, mida need täpselt illustreerivad. Päevakajalised sotsiaalsed kommentaarid Ulmani fotodes on loetavad vaid sekundaarsete vihjetena. Fotoseeria „Põhja-Tallinn“(2009) ei ole sobiv konverentsile, kus arutatakse linnaosa arengut, detailplaneeringut või keskkonna kujundamist vastavalt inimvajadustele. Sadamaparklas seisvad rekkad ei räägi transiidiärist ega reisilaevade interjöörid („Tallinn-Helsinki-Stockholm“, 2011) tööjõuliikumisest Eesti ja Soome vahel.

Jõuetust oma fotosid artikuleerida nendib ka Ulman ise, viidates, et loominguliste impulsside tajumiseks on tarvis kõik väline ära unustada, mõelda mitte millelegi. Hilisemad definitsioonid tunduvad talle aga liialt üldistatud. Ulman on ka öelnud, et pildi kontekst lõppeb selle servadega.4 Intuitiivse dialoogina võib Ulmani praktikat pidada edukaks, sest tema hoolikalt komponeeritud ülesvõtetele Tallinna aedlinnadest, tühermaadelt ja nurgatagustest puudub väljakujunenud raamistus isegi kohalike elanike teadvuses. Silmatorkav ei ole mitte konkreetse koha äratundmine5, vaid see, kuidas Ulman valitud keskkonda portreteerib. Ulman on kindlasti üks neid fotograafe, keda võib kadestada eeskätt seetõttu, et tal pruugib vaid märgata ning vajutada päästikut, et olemasolevast aegruumist oluline välja noppida.

Ühe foto („Tiigiveski“, 2008) sünnilugu kirjeldab ta nii:

„Mul on alati marslase tunne, kui leian midagi sellist. Asjade seis ja loogiline järjestus on avastatud. Antud töö puhul oli juba kaugelt lähenedes selge, et siit saab midagi. See oli hea päev, kuna valgus oli väga eripärane. Ilm oli niiske ja palav, selline, mis tavaliselt eelneb äikesetormile. Pilvekiht taevas, millest kumas läbi päike, varjud olid pehmed ja vaevumärgatavad. Lageda taeva all oli palav ja valgusküllane, Tiigiveski pargis aga mõnus, pime ja jahe. Parkimisplats oli piisavalt avar, et valgus langeks ainult autodele, jättes muu varju. Kadreeringus oli huvitav dilemma, kuidas tõlgendada seda autorivi; on see hunnik objekte või üks tervikobjekt või üks objekt ja selle koopiad? Kas originaal on kusagil nende seas? Oluline oli mitte seda otsust vastu võtta, vaid leida kadreering, kus kõik tõlgendused on olemas. Pildistasin umbes kümmekond kaadrit erinevatelt distantsidelt, erinevatest külgedest. Tükk aega läks, et leida see „õige“ asetus ja kadreering.“6

Ulmani linnafotod sunnivad näiteks mõtlema, kui palju arhitektid projekteerivad oma majadele avanevaid vaateid reaalses keskkonnas teiste hoonete ning haljastuse vahel? Arhitektiharidusega Ulman leiab oma vaatenurgad, kuid kas keegi on need varem teadlikult konstrueerinud? Pigem on mahtude ja proportsioonide kujunemine linnaruumis sedavõrd kontrollimatu ja muutuv protsess, et ühe ehitise projekteerimisel ei saa kunagi ette näha keskkonna pidevat muutumist, vaikset ümberkujunemist, igapäevast liikumist selle ümber. Suur osa Ulmani ülesvõtteid ongi loodud spontaansetes, ajaliselt ja tähenduslikult mitmeplaanilistes piirsituatsioonides, kus pildi rõhuasetus ei ole kujutatud koosluse tekkepõhjustega seotud. Kaadrisse püütud kooslus meenutab mõne oma tunnuse tõttu midagi muud kui on tema algupärane tähendus. Komisjonipoes lae alla tõstetud diivanite, staadionimurul vedelevate pappkastide, pargiveerde rivistatud valgete kaubikute või kilega kaetud maja taga on vähem või rohkem põhjuslikke seletusi, aga Ulmani viis meile olukorda kirjeldada väldib meelega loogilisi viiteid. Ulmani meetodiks on juhuslikkuse ja möödavaatamise märkamine ning selle kujundlik kadreering talle sobivas atmosfääris.

Kunstnikku huvitavadki selgelt üksikud momendid ning mitte laiem kontekst. Näiteks inimtühjad meelelahutusalad reisilaeva pardal mõjuvad Ulmani fotodel seda kummalisemalt, et kunstnik on neid portreteerinud mitte panoraamsete ruumivaadete, vaid fragmentidena. Interjöör ja mööbel muutuvad Ulmani käsitluses materjaliks väljaspool nende otstarvet või tähendust. Ulman on korduvalt väljendanud, et tema paleuseks ongi pigem ulme, ebareaalne puudutus realistliku maailma sees.7 Seetõttu mõjub ka harilik reisilaev tema fotodel kui kosmosejaam ajaloolisest ulmefilmist. Madalas rannikuvees asetsev U-kujuline lumine vorm jääb aga veelgi mõistatuslikumaks. Seda enam, et Ulman isiklikult pole kirjeldatud objekti samas kohas enam hiljem näinud.

Kas Ulmani looming on pigem humoorikas või irreaalne, sõltub ilmselt ka vaatajast. Kui tõstukid plangu taga, millele on maalitud ekskavaatorid, mõjuvad koomiliselt, siis hiiglaslike palgivirnade vahel liikuv puudekoormaga metsaveoauto, mille suurus palgikoormatega võrreldes taandub mänguliselt väikseks, mõjub pigem kosmiliselt. Ulmani piltides võimendub mänguasjamaailma kättesaamatu salapära, sest vaatamata teadmisele, et see kõik oligi päriselt nii, osutavad mõõtkavaga manipuleerivad kadreeringud eeskätt paralleelsusele, mitte vastavusele. Pigem lavastusele kui dokumentatsioonile.

Ulmani linnafotodel firmamärgina mõjuv udu saab lavastusliku keskkonna 2010. aasta fotoseerias „Untitled“. Samanimeline koomiks (2009) kujutab paneelelamute lahustumist pilvedeks tühja maapinna kohale, kus enne asus linn. Lisaks arvutis joonistatud piltidele lavastab Ulman situatsiooni ka reaalses ruumis, kuid vastupidises mõõtkavas, tekitades ehitusjärgus siseruumidesse valged aurupahvakad. Lavastuslik lähenemine fotole, mis jäi mõnevõrra kohmakaks ülerahvastatud linnavaadete puhul, saavutab siseruumi suletud pilvede näol filigraanse viimistluse. Õnnestumise põhjusena võib näha kontrollitava olukorra eelistamist liiga juhuslikule liikumisele. Üksikute inimfiguuride pildistamine eraldi ülesvõtetena sama kaadri sees ning kogutiraaži sulatamine üheks pildiks järeltöötluses pidi paratamatult lähtuma inimeste liikumistrajektoorist tänaval. Kunstlikult tekitatud aurupilv oli ilmselt aga kordades staatilisem ja paindlikum partner sobiva kadreeringu otsinguil. Kunstnikul õnnestus reaalsete vahenditega lavastada olukord, mis ei erine absoluutselt tema juhuslikest märkamistest välises, kontrollimatus ruumis. Tulemuseks on tähenduslik vaakum või autonoomia, mis tasalülitab nii dokumentaalsuse ja lavastuse kui näivuse ja tegelikkuse kategooriad. See on mäng, mille abil puhastatakse teadvuses ülekoormatud alasid või vastupidi, laetakse alakoormatud aladele uut raskust. Mäng kui vahend vabaduse leidmiseks igapäevases ratsionaalses teadvuses.

Mängu ideega ühendab Ulmani ülesvõtteid ka kunstiajalooline paralleel Tallinna noorte arhitektide happening’ idega linnaäärsetel tühermaadel 70. aastate esimese poolel.8 Toona tegevuskunsti katsete abil tühjendatud tähendusväljad, mis sünkroniseerusid visuaalselt mängude toimumispaigaga, on tuttavad eelkõige Jüri Okase fotodelt. Kaasaegsetest linnapildistajatest on Paco Ulmani looming nii keskkondade (jäätmaad, mererannad, tööstushooned) kui kohandatava kadreeringu näol ka sisuliselt Okase loominguga enim kohakuti. Tänased sotsiaalsed seosed majade ja keskkondade taga on erinevad kui nelikümmend aastat tagasi, kuid loogika Okase ja Ulmani ülevõtetel on sarnane. Topograafiline nägemislaad, mis käsitleb (ruumilist) kaadrit kui mahtudena korrastatud tasapinda, on tunnuslik mõlemale. Kui Okas kasutab peaaegu eranditult objektide frontaalvaateid, siis Ulman on mitmeplaanilisem ja tema kadreeringud ka üheselt defineerimatud. Ometi võib Ulmani loomingus näha loogilist jätku Okase „Väikse moodsa arhitektuuri sõnastikule“, sest Ulmani kadreeringutes (laiemalt) on sarnane loogika Okase kaardistatud anomaaliatega ehituskultuuris. Sarnasuse pidepunktiks mõlema autori puhul on kindla vaatepunkti kohandamine portreteeritava arhitektuurse koosluse suhtes. Samm vasakule või paremale muudaks juba pildi mõtet.

Kui esteetikat kirjeldatakse läbi omadussõnade, siis teksti liigendusi, võrdlusi ja seoseid luuakse sidesõnade abil. Talvised ülesvõtted supelrannast, udused parkimisplatsid, jäätmaad, pilved, unustatud või arusaamatud kooslused Ulmani piltidel ongi sidesõnad suurema teksti seest, mida kunstnik meieni peatükkide kaupa igapäevasest reaalsusest toimetab. Sidesõnasid ära jättes muutub iga tekst robotlikuks ning pika peale ka seosetuks. Pelgalt sidesõnadele keskendudes muutuvad aga tekstis oluliseks järeldused enne ja pärast neid. Ühel Ulmani ülesvõttel trollibussi lõõtsaosast (debüütnäituselt “Linnalülid“, 2008), kus ühissõiduki esi- ja tagaosa jäävad fotol mõlemale poole kaadri servadest välja, pole selge, kus on sõiduki esimene, kus tagumine pool. Meile näidatakse ainult ühenduslüli, mille küljes olevad tähendused peame ise paika seadma. Ulman ei vahenda meile tervikpilti, vaid kriipsutab siin-seal fotografeerides alla sidesõnu, et me seeläbi oma rõhuasetused ning järeldused isiklikes suurtes piltides üle vaataks. Sidesõnade ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid, et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, justkui, otsekui hulgast, juhib Ulman meie tähelepanu kõige sagedamini kolme viimase kasutusele.


Tõnis Saadoja on vabakutseline kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas.








AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...


1 Andreas Trossek on kureerinud ka Paco Ulmani kaks esimest väljapanekut „Linnalülid“ (Tallinna endine Projekteerijate Maja, 2008) ja „Linnalülid II“ (Eesti Kunstiakadeemia galerii, 2008), osaledes pigem tööde välja valimise, mitte loomise protsessis.
2 Andreas Trossek, tsitaat näituse „Tallinnas“ pressiteatest.
3 Vestlus kunstnikuga
4 Ibid.
5 Ulman ei pea vajalikuks oma linnafotodele eraldi pealkirjade leidmist, vaid lisab poeetilistele ülesvõtetele dokumentaalselt linnaosa või koha nime, kus ülesvõte on tehtud. Nt. Kitseküla, Mustjõe, Pirita, Suur-Sõjamäe.
5 Vestlus kunstnikuga
6 Ibid.
7 Ibid.
8 Mari Laanemets „Pilk sotsialistliku linna tühermaadele ja tagahoovidesse: happening’ id, mängud ja jalutuskäigud Tallinnas 1970. aastatel“ - Kunstiteaduslikke Uurimusi 2005/4 (14).

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back