Audiitorite Markus Toompere ja Peeter Krosmanni küsimustele ja etteheidetle vastab kantsler Indrek Grigor.
pühapäev, juuni 08, 2014
Kunstiministeeriumi siseaudit 2014 (tsenseeritud lõigud)
Audiitorite Markus Toompere ja Peeter Krosmanni küsimustele ja etteheidetle vastab kantsler Indrek Grigor.
reede, mai 09, 2014
Critics lullabies to Jevgeny Zolotkos exhibition “Lukewarm”
1. James Brown “This Is a Man’s World”
Zolotko's artistic world is very much centered on the masculine conflict. The fallacy of mankind rests on the father-son relationship. The woman is pushed into the background, or if she appears as for example in the 6th part of the installation “Things” on the attic of Tartu Art House, she is the representation of divine purity, not part of the temporary world.
2. 2pac - Changes [That’s Just the Way It Is]
The chorus of 2pac’s Changes repeats “That's just the way it is. / Things are never gonna be the same”. The world is corrupt and there is nothing we can do about it. The people are as indifferent towards each other as they are towards their things, as Zolotko has pointed out. Inspiration for including this track came from Zolotkos’ audio installation “Dialogue on the staircase”. It is an neverending story (the narrative literally goes in a loop), of two dudes meeting on the stair of an apartment building and having a small talk about work - which nowadays means working abroad, and life - which means mainly domestic violence.
3. Lady Gaga “Judas”
“I am just a holy fool…” Here comes the christianity theme… Lady Gaga is is like Nescafe 3in1 instant coffee. She bears all the facets of the desire that gives meaning to the world and determines its value. The unconditional, but blind love of Virgin Mary, the submissive desire of Mary Magdalene and the ambition to own the monopoly of truth and justice that lead to the betrayal of Christ. “Jesus is my virtue and Judas the demon I claim to”
4. Dead Ringers “The Last Supper”
This is a Man’s World Pt. 2. Judas is a strong symbol for the weakness of mankind, both Lady Gaga as well as Dead Ringers video stress it. While in Gaga’s video Judas is a macho led by different passions, in Dead Ringers he is more of a trickster with cash, which is obviously more in line with how Zolotko himself would like his betrayal to be seen. An individual redemption (“I will go and hang myself”) instead of an open trial, by a crowd who thinks they are without sin.
5. USA For Africa - We Are the World
“We can't go on pretending day by day / That someone, somewhere will soon make a change / We all are a part of God's great big family”. Jevgeni uses children as the pure, undamaged souls, to whom we try to pass our knowledge failing to accept that in their sincerity they understand more of the world than we do. 2pac’s Changes featured the lyrics “I’d love to go back to when we played as kids / but things changed, and that’s the way it is”. This inability to reach back to one’s own childhood seems to trigger an interest in one's father, to him you will always be a child. It seems to be no coincidence, that the fifth part “Ecce Homo” of the installation “Things” in Tartu Art House attic depicted a son carrying his father back from the realm of the dead, formally resembling Pieta where Christ's body is lying on Virgin Mary’s knees. It is a depiction of total hopelessness – the sincere and pure child in us is dead. But as we know from the story, Christ was revived! The whole theme of “Lukewarm” actually starts from the question whether we can wash the sin from our hands, and be revived like the fish in a children's science fiction TV show in “Lukewarm. Prologue”.
6. Sabrina “Boys, Boys, Boys”
The visual impact of Zolotko’s exhibition without any question relies on the aesthetic language introduced to the art scene by Joseph Beuys. So again it’s all about boys boys beuys.
7. Snap “The Power”
Zolotko may claim, that all of us, including himself, who is incapable of articulating what he wants to express, are corrupt. But his attitude towards the viewer, who, to understand or judge his work, must, in his opinion, be the one without sin, proves that, despite everything, Zolotko [thinks that he] has got the power.
kolmapäev, veebruar 12, 2014
Sunday Morning Pancaces: Vahram Muradyan & Sveta Bogomolova
Sunday Morning Pancakes is a social format called to life to save the art critic from permanently damaging his or her stomach. As we all know the important talks are being held with a glass of wine in a nice bar. But to the colleagues who, can not keep up with the intensity of the institutional art world, a good alternative might be to ask the artist for a round of Sunday morning pancakes… Feel free to try this at home! Vahram Muradyan and Sveta Bogomolova Exhibition Tartu Art House 22.11.-15.12. 2013 The transcription of the interview was published in Echo Gone Wrong
neljapäev, oktoober 31, 2013
The Manifesto of the Tape Player
Karel Nepraš "Great Dialogue", 1966

In August 2013 we visited Prague, and, among other things, did talk, behind a few glasses of beer, our local contact Rita half unconscious.
First part of the manifesto was composed in the morning of August 16 at Grand cafe orient (cafe situated in one of the most famous cubism influenced houses in central Prague) and the second part in the evening of the same day (which was our last evening of staying in Prague) in Cafe Rybka.
Jaroslav Kučera Prague, Družba buffet at Václavské square; 1975
reede, oktoober 25, 2013
Niekolaas Johannes Lekkerkerk "Shadows of a Doubt"
Curator Niekolaas Johannes Lekkerkerk talks about the exhibition "Shadows of a Doubt". Questions by Indrek Grigor Recorded in Tallinn 03.10. 2013 Shadows of a Doubt Tallinn Art Hall 2 -- 27 October 2013 Tallinn Photomonth presents Shadows of a Doubt, a group exhibition at Tallinn Art Hall that brings together works by seventeen international artists, proposing different ways to engage with the experience and conditions of the present moment. According to the curator of the exhibition Niekolaas Johannes Lekkerkerk (Rotterdam, The Netherlands), Shadows of a Doubt aims to provide an active space for "an appointment with thought". "The present moment is always unstable and fleeting," said Lekkerkerk. "I'm inviting the viewer to reflect on how individual memories, collective histories, fears and hopes inform and obscure the experience of the present." Whilst Shadows of a Doubt is a central part of the programme of Tallinn Photomonth, it is not a photography exhibition. "The concept of time is essential to the way we think about photography; and photography, in turn, is instrumental to how not only our memories, but also our expectations for the future are formed," said Kristel Raesaar, artistic leader of the festival. Curator: Niekolaas Johannes Lekkerkerk. Participating artists: Nina Beier, Persijn Broersen & Margit Lukács, David Raymond Conroy, Filip Gilissen, Ane Mette Hol, Toril Johannessen, Flo Kasearu, Gert Jan Kocken, Laura Kuusk, Oliver Laric, Gabriel Lester, Katja Novitskova, Magali Reus, Meriç Algün Ringborg, Jani Ruscica, Mario García Torres, Tarvo Varres
teisipäev, oktoober 15, 2013
Tanel Randeri kommentaar näitusele "Kus lõped sina, algan mina"
Tanel Randeri kommentaar näitusele "Kus lõped sina, algan mina". Küsib Indrek Grigor Intervjuu on algselt salvetatud Klassikaraadio saate Kunstiministeerium tarbeks (14.10. 2013) "Kus lõped sina, algan mina" Tartu Kunstimaja suur saal ja monumentaalgalerii 28. september -- 20. oktoober 2013 Tallinna Fotokuu laieneb esmakordselt Tartusse ning esitleb Tartu Kunstimajas näitust Kus lõped sina, algan mina. Anneli Porri kureeritud näitus pakub läbilõiget Eesti kaasaegsest fotokunstist, võttes keskse teemana vaatluse alla ruumi ja keskkonnataju. Foto koos fotol kujutatuga aitab mõtestada poliitiliselt, sotsiaalselt ja ka tajuliselt muutuvat keskkonda. "Fotograaf saab olla vaatleja või sekkuja, kes oma tegevusega loob või teeb nähtavaks inimese ja keskkonna vahelisi suhteid ja sõltuvusi," ütles näituse kuraator Anneli Porri. "Ühelt poolt defineerib subjekt teda ümbritseva keskkonna, aga teisalt loob keskkond subjekti, annab talle tähenduse ja ajaloo." Kus lõped sina, algan mina koondab üht võimalikku valikut Eesti fotokunstist aastatest 1992—2013, jagunedes omavahel põimuvateks alateemadeks: poliitiline ja ideoloogiline ruum, isiklik ruum, fotograafiline ruum ja transtsendentne ruum. Näitus laenab oma pealkirja Helen Meleski samanimeliselt teoselt, mis uurib ruumikäitumist igapäevastes töösituatsioonides. Kuraator Anneli Porri. Osalevad kunstnikud: Dénes Farkas, Johnson & Johnson, Flo Kasearu, Margot Kask, Eve Kiiler, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Marco Laimre, Peeter Laurits, Kristina Norman, Helen Melesk, Marge Monko, Krista Mölder, Birgit Püve, Raul Rajangu, Liina Siib, Laura Toots, Anna-Stina Treumund, Tõnu Tunnel, Anu Vahtra, Vergo Vernik, Visible Solutions OÜ
pühapäev, oktoober 13, 2013
Anneli Porri ringkäik näitusel "Kus lõped sina, algan mina".
“Kus lõped sina, algan mina” Tartu Kunstimaja suur saal ja monumentaalgalerii 28. september – 20. oktoober 2013 Tallinna Fotokuu laieneb esmakordselt Tartusse ning esitleb Tartu Kunstimajas näitust Kus lõped sina, algan mina. Anneli Porri kureeritud näitus pakub läbilõiget Eesti kaasaegsest fotokunstist, võttes keskse teemana vaatluse alla ruumi ja keskkonnataju. Foto koos fotol kujutatuga aitab mõtestada poliitiliselt, sotsiaalselt ja ka tajuliselt muutuvat keskkonda. “Fotograaf saab olla vaatleja või sekkuja, kes oma tegevusega loob või teeb nähtavaks inimese ja keskkonna vahelisi suhteid ja sõltuvusi,” ütles näituse kuraator Anneli Porri. “Ühelt poolt defineerib subjekt teda ümbritseva keskkonna, aga teisalt loob keskkond subjekti, annab talle tähenduse ja ajaloo.” Kus lõped sina, algan mina koondab üht võimalikku valikut Eesti fotokunstist aastatest 1992—2013, jagunedes omavahel põimuvateks alateemadeks: poliitiline ja ideoloogiline ruum, isiklik ruum, fotograafiline ruum ja transtsendentne ruum. Näitus laenab oma pealkirja Helen Meleski samanimeliselt teoselt, mis uurib ruumikäitumist igapäevastes töösituatsioonides. Kuraator Anneli Porri. Osalevad kunstnikud: Dénes Farkas, Johnson & Johnson, Flo Kasearu, Margot Kask, Eve Kiiler, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Marco Laimre, Peeter Laurits, Kristina Norman, Helen Melesk, Marge Monko, Krista Mölder, Birgit Püve, Raul Rajangu, Liina Siib, Laura Toots, Anna-Stina Treumund, Tõnu Tunnel, Anu Vahtra, Vergo Vernik, Visible Solutions OÜ
neljapäev, august 29, 2013
Hedonist: Vein ja Vine
esmaspäev, jaanuar 28, 2013
Konspekteeritud ruum
Rubriigis loe kolleegi, oli Kunstiministeeriumis 21.01.2013 eetris Indrek Grigori Tartu möliseb saade, mis heitis pilgu raamatule “Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”, mille autoreina on arvele võetud Tõnis Saadoja kui laemaali autor, Paul Kuimet kui laemaali valmimisprotsessi dokumenteerija ja raamatus mainitavate monumentaalmaalide pildistaja, Gregor Taul kui teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autor, Aliina Astrova kui Tõnis Saadoja intervjueerija, Indrek Sirkel kui kujundaja ning Eero Epner kui järelsõna autor.
Alljärgnevalt toome teieni saate täispika versiooni.
teisipäev, november 06, 2012
Kriitik psühhoanalüüsis. Grupiteraapia
Sarjast "Kriitik psühhoanalüüsis" - Grupiteraapia.
Terapeut Toomas Thetloff
Kunstnik Madis Katz
Kriitik Indrek Grigor
Salvestatud 15.10. 2012 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kohvikus.
Vestlus toimus näituseprojekti Artishoki Biennaal raames :
http://www.artishokbiennale.org/
pühapäev, august 26, 2012
CONTINUUM_THE PERCEPTION ZONE raamatuesitlus
CONTINUUM_THE PERCEPTION ZONE raamatuesitlus.
Kuraator Maria Arusoo
Heli Kiwa ja Joel Tammik
Kultuurikatlaaed
03.08. 2012
„Continuum_the perception zone" suggests space as a scale. It is the continuum where space is constituted differently- that is, the spacial perception which typically allows the viewer to experience his surroundings and, as a consequence to control them, is now shifted and the familiar frame of references becomes distorted.
kolmapäev, august 22, 2012
Kunstikriitiku treeninglaagri aruanne
Seoses Artishoki biennaali raames toimuva tour de critic’i algusega viibis kunstikriitik Indrek Grigor eelsoojendusena 19.07.-29.07. kahenädalases treeninglaagris MoKSi residentuuris Moostes. Artishokil on hea meel vahendada alljärgnevalt sportlase enese koostatud ülevaadet laagri elust ja oma üldvormist.
Esimese päeva pärastlõuna ja õhtu möödus rahulikult enese sisseseadmise, materjalide jaotamise ja algeliste lugemisharjutustega. Kuid juba öö hakul ründas esimene toimetaja.
Järgmised kaks päeva olid täielik piin. Lugeda ei saanud ega üritanudki. Sundisin end äärmuslike vahenditega kirjutama, kuid tulemused olid pigem keskpärased. Skeemidest ja joonistest hoolimata ei allunud tekst mingile kontrollile. Iga alapunkti lõpus (kokku sai kolm), lubasin enesele, et järgmisest punktist alates võtan kursi teoreetilistelt arutustelt konkreetsele strukturalistlikule analüüsile, aga mis ei õnnestunud, see ei õnnestunud. Teise päeva lõpuks sai kergelt alamõõduline lugu siiski kokku millega pärast mõningast kõpitsemist isegi rahule võis jääda. Ka keeletoimetus kiitis loo kõigest hoolimata üldiselt heaks. Toon alljärgnevalt ära väikse valiku toimetaja kommentaaridest:
Nii, siinsed parandused põhjustas n-ö kategooriaviga, mille teed, tuues kõrvutusaluseks ühelt poolt aktandi (seikleja, kafkalik v heinsaarelik tegelane) ja teiselt poolt (iseloomu (episoodilisus).
Indrekul on stress, siinjuuresid ja sealjuuresid hakkavad korduma.
No way!
Muinasjutt justnimelt on “päris” – ta ei ole päris
Siin minu meelest üks väga oluline moment, mille jätad tähelepanu alt välja: nimelt, et emotsioon, mida kunst eeldab, peaks olema päris – ja mitte “päris” – erinevalt n-ö kaasamängust mängu situatsioonis. Või Sa ei nõustu?
No siin vb juba vastadki mu probleemile. Seega minu poolest kõik ok.
Norin: oled 100% kindel, et taotluseks pole rõhutada just elutegelikkuse tinglikkust?
‘Ümberseadistatavad’? Praegune lahendus ei kõlba kindlasti.
Lõpp hea, kõik hea, ent kaks päeva tööd laagri tingimustes ja selline tulemus... See ei mõjunud ausalt öeldes eriti julgustavalt.
Edasi läks hetkeks lõbusamaks. Alustasin Kunstimisteeriumi järgmise saate ettevalmistustega süvenedes Aleksander Kiossevi enesekolonisatsiooni käsitlevatesse tekstidesse. Poolteist päeva üsna tulemuslikku tegevust, kuni saabus taas ähvardusena laagrieelsetest lubadusest tingitud kohustus esitada kandidatuur maailmameistrivõistlustel oslemiseks. Vana rasva pealt laabus see aga lõpuks siiski üllatavalt ladusalt, ning tulemusel ei olnud viga. Ehk võiks öelda, et esimene nädal kulus sisuliselt soojenduseks.
Teise nädala alguses ähvardas esialgu taas agoonia. Minu ees laiutas Tõnis Vindi esteetiline universum millega ei osanud midagi peale hakata... Uurisin teda nii ja naa, aga ühtki nurka ei suutnud leida, alustain paberile küsimuste kirjutamisega, selgitamaks välja uuritavate tekstide dominante, aga ka see ei tahtnud kuskile viia, Kuni teispäeva õhtul toimus järsku avanemine. Tundsin kuidas maaailm väga tasavägiselt aga siiski tervikuna kontrollile alluma hakkas. Järgnes palavikuline kirjutamine koos adrenaliini puhangust tingitud võimetusega magada.
Neljapäeva õhtuks kujunenud olukorda iseloomustab ilmekalt järgnev väljavõte isiklikust vestlusest: “"Sain Helme just retsitud, nüüd valida kas alustan Komisaarovi artikliga või teen Taidrele enne otsa peale."
Igapäevane rutiin oli selleks hetkeks juba enamvähem välja kujunenud. Äratus kell 10, kell 12-17 töö stuudios, maksimaalselt kolme tee ja tualeti pausiga. 17-19 õhtusöök, 19-00 töö, seejärel kuni 5 km. jalutuskäik väljas ja 15 vertikaalset kätekõverdust, 01-03 töö.
Laagri eelviimane päev, ehk laupäev 28.07. oli ametlik puhkepäev. Moostes toimus sel puhul rahvapidu, lubasin omale mõned koduõlud ja sašlõki ning veetsin aega selgitades Roosale Panterile kui suurepäraseid metodoloogilisi võtteid Eha Komisaarov Vindi analüüsi juures rakendab.
Kokkuvõttes valmis laagris veedetud aja jooksul reaalselt küll vaid kaks väiksemat artiklit, aga lugesin end täielikult sisse enesekolonisatsiooni teooriasse ja sain valmis suurema osa Tõnis Vindi kumu näitusega kaasnenud albumi artiklite retsensioonist, ning julgen väita, et olen viimase paari aasta parimas vormis.
MÄNGUD VÕIVAD ALATA!
Liikumisskeem esimesel nädalal.
Liikumisskeem teisel nädalal. Mina ja Vint.
Mina ja Roosa Panter
teisipäev, august 21, 2012
Laimre on toru

Artishok TV-l on hea meel tuua teieni Indrek Grigori poolt Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas juhendatud loengu/ seminari käigus sündinud artikli "Laimre on toru" avaliku ettelugemise salvestus.
Sama loengu käigus üliõpilaste Arvi Andersoni, Hanna Parmani, Inga Ulena, Ingel Vaikla, Keiu Maasiku, Liina Pääsukese, Roman- Sten Tõnissoo, ja Sohvi Viigi ühistööna valminud video "Viis luust ja lihast positsiooni".
Ning artikli ja video esitlemisele järgnenud Marco Laimre kommnetaar videole ja artklile.
Ühe artikli sünd viies pildis
Indrek Grigori fotodokumentatsioon artikli "Laimre on toru" idee sünnist seminari arutluste käigus, materjaliga töötamisest kuni artikli skeemi loomise ja kirjutamiseni. 




esmaspäev, mai 21, 2012
AB kuubis esitleb: Indrek Grigor x Madis Katz
Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis
Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale.
Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.
I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.
Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond
II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008”” “Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.
III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”.
Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.
IV kanne:
Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused.
Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku.
Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest.
Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.
V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.


VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2”
Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu.
Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge.
Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.
Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...
neljapäev, mai 17, 2012
esmaspäev, mai 14, 2012
The Secret Diary of a Curator

Tartu möliseb kangutas taaskord oma arhiiviuksi ning seekord pääses ilmavalgust nägema Artishok Recordsi esimene raadioteatri katsetus "The Secret Diary of a Curator".
Tegemist on dokumentaaliga, mis koondab 2010. aastal Loop galeriis eksponeeritud näituse "Duul 2010" ettevalmistuse ajal näituse kuraatori Indrek Grigori poolt peetud päeviku väljavõtted ja kirjavahetuse galerist Laura Kuusega.
Materjal on enne osaliselt ilmunud inglisekeelses tõlkes veebiväljaandes The Baltic Notebooks of Anthony Blunt
Tekst: Indrek Grigor ja Laura Kuusk
Teksti toimetas: Anti Saar
Loevad: Indrek Grigor ja Laura Kuusk
Helioperaator: Indrek Grigor23.12. 2009.
Laura Kuusk on Tartus, kaasas Wladislaw Novaki näitus.
...
6.05.2010
siin kaasas pilt Loopi seinade mõõtmetega, sh. külgseinad.
Osad külgseinad on lühemad, kuna sisemise seina katteks on kappa, mis teeb külgseinu lühemaks. Muul juhul on külgseina pikem mõõde see, mis on ta laius ilma kappata siseseina peal.
väljast on laius 26 cm
kõrgus 33 cm
sügavus (kui on kinni) 16 cm, kumbki pool väljast sügavus 8 cm.20.05.2010
Loop galerii oli täna Laura EKA üliõpilaste näitusega Tartu Kunstikoolis. Näituse üles leidmine oli paras ettevõtmine. Õnneks jooksin kogemata kokku skulptuuri osakonnas töötava Laila Talunikuga, keda hakkas asi huvitama ja kes aitas mul otsida. Lõpuks leidsime kooli uuest majast ühe joonistustunni mille keskel seisis ka Luup.
19.10.2010.
Tere Indrek
Loop on praegu Margit Säde-Lehni käes, andsin talle sinu numbri, tema vanaema teeb seal näitust parajasti ja peale seda nad toimetavad Loopi sinu kätte.
24.10.2010
Mul on kuri kahlus, et kui Laura saatis mulle kirja sisuga, et galerii liigub näituselt näitusele just sellisena, nagu ta eelmisest näitusest jäi, ja et igaühel on omavoli olemasolevat kasutada või siis katta, teadis ta, kui kohutavas olukorras ruum on. Tundub, et Loopi on guaššidega värvitud. Kui Peeter seda nägi, ohkas ta sügavalt ja soovis mulle jõudu...
Töö käigus selgus probleem ka Loopi aknaraamidega: need ei ole mitte puust vaid plastikust, mis raskendab oluliselt mu tööd. Ühele raamile tegin kuuma ja pahtlilabidaga ka korralikult haiget.
01.10. 2010
Luup sai lõpuks keldrist üles ateljeesse, oleks varemgi saanud, aga mul ei olnud ateljee võtmeid.
Õhtul naelutasin fassaadi tagasi ette ja pahteldasin kust vaja.
05.10. 2010
Oh, millised romantilised kunstnikumyydi pildid!
Nadjal on juba terve ports töid valmis, tillukesed akvarellid. Ta on ikka uskumatult töökas.

Peetril on üks akvarell, üks tušijoonistus ja hulganisti kavandeid. Raunol on Tallinna personaalnäituse tööd valmis ja lubas hakata täna õhtul maalima. Mihkel Ilusale helistasin ja ta lubas reedeks vähemalt mõne maali.
6.10. 2010.
Tegin täna käepärastest vahenditest katseruumi ja suutsin leida täiesti toimiva lahenduse siinide paigutamiseks.
Põhiline mure oli, kas ja kuivõrd õnnestub traat pingule tõmmata. Katsetused läksid suhteliselt hästi, aga lõppesid probleemiga lampide siinile kinnitamisel. Nimelt ei saa neid lihtsalt niisama riputada, ühendus ei ole piisavalt stabiilne ja lamp hakkab vilkuma ja virvendama.

10.10.2010.
...küpsetasin eile õhtul kaeraküpsiseid ja katsin hommikul kööki laua koos küpsiste ja teega ning tegin lokaalhuumori korras kannutäie punasesõstra morssi.
13.10.2010
Parketti galerii põrandaile ei jõua, nii et läksime ikkagi õlitamise teed.
7.10.2010
Päeval rääkisime ka maalidest. Rauno Thomas rääkis midagi Hitleri portreest. Mihkel Ilusale helistasime, loomulikult ei ole tal midagi valmis. Eneselegi üllatuseks ma üldse ei muretse. Kas see on märk ebaprofessionaalsusest? Kui enese vastu aus olla, siis mis kuraator ma ikka olen. Reaalsuses olin muuseumis, olen Kunstimajas ja ka Loopis näituse tehnik.
15.10.2010
Rauno hüppas hommikul kantseleisse ja ladus mulle peo peale Hitleri ja kolm õpikust maha maalitud haiget last: tühise trauma tagajärjel tekkinud hematoom, sügelised ja tuulerõuged.
Pärast lõunat saabusid Mihkel Ilusa kolm tööd. Nadja käis bussil vastas.
17:05 said tuled lõpuks installitud ja viisin galerii alla fuajeesse, kuhu ta eksponeerituks jääb.
Inimesi oli üle ootuste palju ja näitus võeti väga hästi vastu.






31.10.2010
Laura andis kõigile üle sümboolsed diplomid.
















