neljapäev, märts 14, 2013

Sigrid Viir - New York VOL 3 - Photoville!

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Järgnev pildireportaaž tõmbabki kolmeosaliselt seerial otsad kokku, eelmiste osadega on võimalik tutvuda siit:
VOL 1 aka NY Sigridi enda sõna ja pilgu läbi:
VOL 2 aka Maarin Mürgi pikk intervjuu Sgridiga, mitte ainult NYst: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-ja-palju-muud-vol-2.html


Järgnevalt aga siis natuke nostalgitsemist "mulluse lume" teemadel - Maarin Mürk kaevas oma arhiivist välja Photoville jäädvustusi ja kirjutas (väga subjektiivseid, üldse mitte kunstikriitilisi) muljeid juurde. 

Phtoville ellukutsujaks on New Yorkis Brooklynis baseeruv artist-run-organisatsioon „United Photo Industries“, mille peamiseks eesmärgiks on ebatavaliste ja ootamatute fotonäituste ning sündmuste loomine. Juunis 2012 esimest korda toimunud ambitsioonikas ettevõtmine tekitas Brooklyn Bridge Parki ajutise "fotoküla": kokkusaamis-, suhtlemis-, vaatamis- ja näitamiskoha. Trendikas pop-up formaadis pandi rõhku nö erilistele eksponeerimis-tingimustele - kõik näitused toimusid konteinerites, mille vahele oli pikitud lette ja laudu, kus olid kohad sisse võtnud kõikvõimalikud fotosse puutuvad organisatsioonid ja väljaanded. Nälga ja janusse ei pidanud seal trailer park`is ka kannatama ning pidevalt toimusid vestlusringid, skriiningud, töötoad jms melu. Sihtgrupiks olid selle küla puhul nii professionaalid (fotoga tegelevad kunstnikud, kuraatorid, kriitikud, kollektsionäärid) kui ka nö tavapublik, vaatamist ja hängimist jätkus kõigile. Kokkuvõttes oli üritus midagi messi, näituste-kobara ja kohtumispaiga vahelist, mis iseenesest formaadina on täitsa huvitav. Võib-olla näituste pool oli natuke igavam kui ma oleksin oodanud - enamus kunstnikke püüdis konteinerist teha lihtsalt valget kuupi, aga konteiner ei lasknud end niisama lihtsalt allutada ning nii jäigi sisse teatav hõõrdumine vormi ja sisu vahel; st mõned projektid oleksid kindlasti tugevamini mõjunud just klassikalises galerii-formaadis. See on tegelikult eelkõige kivi kunstnike-kuraatorite kapsaaeda, kuna enamasti jäeti kasutamata Photoville eripärane profiil, võimalus teha midagi natuke vabamat, mängida formaadiga jne - koha atmosfäär oli selleks valmis. Ehk see juhtub järgmistel Photoville`idel - 2013. aastal kerkib küla kümneks päevaks septembris!

Photoville`i koduleht: http://photovillenyc.org/about.html

Sigrid Viir astus Photoville`il üles järgnevalt:
näitus „Routine Crusher“, eksponeeritavad tööd:

Seeria:
Routinecrusher no: PRO-160S-1597-B10
Wanderlust no: REALA-J64-4051-B15
Archievement counter no: RXP-1186-C8
Up pointer no: KODAK-400NC-1206-2
Compromise no: RXP-1209-18

Lisaks:
Nude With Parents (2009)


Näituse saatetekst Maarin Mürgilt:
Sigrid Viir esitleb Photoville näitusel kahte projekti, mis tõid talle hiljuti Pulse kunstimessi preemia.
Mõlemad projektid tegelevad nö asjade tavapärase seisundiga ning kompavad viise, kuidas seda „asjade seisu“ provotseerida. Kunstnik mängib tavalise, igapäevase ning laialt levinud arusaamadega, võttes neid (kohati sõna otseses mõttes) koost lahti ja konstrueerides kokku millekski uueks. Tulemuseks on perfektselt läbimõeldud ja viimistletud objekt, mis läbi oma tuttvaliku algmaterjali ja selle nihestamise õrritab vaatajat. Viir loob uusi situatsioone, mis üllatavad, lõbustavad ja panevad vaataja samaaegselt tundma ka teatud ebamugavust.

Laste ja vanemate suhted, avalik/privaatne ruum, kirjutamata käitumuslikud normid ning ühiskonnas levinud tavad seatakse kahtluse alla kui kunstnik poseerib alasti koos oma isa ja emaga. Kuigi kolm portreed on esteetilised ja siivsad, on neis ometi midagi väga häirivat. Vaatajad saavad seda näha läbi piiluaukude ning kõigist saavad tahes-tahtmata vujeristid. Olles sattunud tunnistajateks ühe perekonna intiimsuse paljastamisele, ei ole ka vaataja ise enam kaitstud, hakates märkama oma kogemusi hoopis teisest perspektiivist. Piiluja perspektiivist. Viir tuletab (endale ja teistele) meelde, et selles, mida me tajume avaliku või privaatsena, pole midagi iseenesestmõistetavat, sotsiaalsed normid on konstrueeritud ning läheb vaja tegelikult väga vähe, et neid piire irriteerida.

Vaatajad seisavad silmitsi ootamatuga ka kohtudes kummaliste skulpturaalsete objektidega, mis kujutavad mingisuguseid seninägematuid masinavärke või tegelasi. Igapäevased esemed, mis leiduvad igavates ning kindlale korrale allutatud keskkondades (näiteks fuajees, klassiruumis, köögis jne) on ümberorganiseeritud massiivsetesse installatsioonidesse ja üles pildistatud. Tundub nagu oleks kunstnik kogemata leinud natuke hullunud „väikese inimese“ – tavalise mutrikese, töömesilase – tegutsemise jäljed. Obesssiivsed konstruktsioonid on samas ka väga loovad ja leilikud. Fotodest on omakorda saanud kipakad, viltused, ebaloogilised objektid, millele on just-nagu-ametlikud seerianumbrid ja kujutlusvõimet ergutavad pealkirjad. Kõigil neil foto-skulptuuri-installatsiooni vahepeal olevatel objektidel tundub olevat mingisugune funktsioon, aga milline täpselt, jääb sõltuma vaataja valmidusest mängulise lähenemisega kaasa minna. Ettearvatav funktsionaalsus on pööratud pea peale, vaba ja loomingulist käitumist piiravad keskkonnad on ümber muundatud millekski kummaliseks, rutiin on purustatud, stress maandatud – vähemalt mõneks ajaks on igav argipäev võidetud!

Sigrid Viiri näituse Photoville`il produtseeris Karin Laansoo, teoats Eesto Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Edasi piltide juurde:









Sigrid Viiri konteiner, tõesti üks ebatraditsioonilisemaid väljapanekuid Photoville`il:




Väike spontaanne kaaperdus:
Lõpuõhtu edenedes läksid paljud sotsialiseeruma ja lauad jäid tühjaks; meil oli samal ajal vaja kohta, kus lihtsalt korraks maha istuda. AGA kuna setting oli paigas, siis võtsime sujuvalt ka Rahvusvahelise Fotokeskuse esindamise enda peale ning suhtlesime huvitatud inimestega täitsa vabalt. Lauale panime välja kogu varanduse, mis kellelgi kotis oli, sättisime kenaks ekspositsiooniks mh nt õuna, Naja käe, raamatud, vanad fotod, postkaardid jms. Lõpuks jäime vahele Photoville korraldajatele (kellele ka me enesekindlalt esitlesime end kui ICPd), aga nemad olid hoopis väga rahul, sest millisele korraldajale ei meeldiks natukene interventsiooni!

Rahvusvahelise Fotokeskuse ühed kõige viljakamad diskussioonid sel õhtul tekkisid Eesti kunstniku Sigrid Viiri ja NY elava kuraatori Karin Laansooga.

Alternatiivse Foto Keskuse inimesed oli koju või pidutsema läinud ning neid ei olnud keegi ka kaaperdanud...


Mujal karpides käis ka veel elu ja näidati kunsti.

Töö ööpimeduses

Mahnattan näitas end pimedas eriti fotogeenilisest küljest

Öine kõnnitee-pizza vädetavalt ühest parimast NY pizzakohast Brooklynis, kus ma olin just paar kuud tagasi oma Lonley Planeti järgi linna avastavate sõpradega 45 minutit ukse taga laua-järtsus seisnud...saabus mai ja soojad ilmad ning parimast pizzakohast sai rahulikult kõikke eluks vajalikku kaasa osta (pizzakoha nime ei mäleta, vaadake Lonley Planetist vms :)


Tagantjärele on raske mõista, miks meil tuli mõte metroos sellist korralikku klassipilti teha... igatahes, pildil on Photoville`il üles astunud kunstnikke, eestlasi, tudengeid, sõpru, kuraatoreid, aktiviste, kreeklasi, taanlasi, ameeriklasi, valgeid särke, musti seelikuid jne.

JOU!
Edasi on tsenseeritud, sest me jõudsime kuskile pisikesse tühja tehnobaari ja hakkasime tantsima. Aga väga tore õhtu oli kokkuvõttes!

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, veebruar 14, 2013

Sigrid Viir - New York, vol 1

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Miks selle kõige avaldamine nii kaua aega võttis... Lubadus kajastada osutub tihti keerulisemaks väljakutseks kui algul tundub; intervjuude transkribeerimine, toimetamine ja edasi-tagasi pendeldamine võtab aega. Jne. Parem hilja kui mitte kunagi... Sigrid ise ja tema osalusel toimuv Visible Solution OÜ võidab muudkui auhindu (kõige viimati jagatud aastapreemia Kulka Kujutava-ja rakenduskunsti sihtkapitalilt), nii et ehk on nüüd hea hetk arhiivisahtlid avada. Asugem asja kallale, siin on
VOL 1 ehk mida Sigrid ise NY külastusest Artishokile kokku pani:



////////////////

Kokkuvõtlik kokkuvõte reisist New Yorki ehk
Sama oluline kui see, et ma...on see, et ma... 

olen hiljaks jäänud
olen aeglane.
Läheksin  tagasi,
kasvõi kohe.

Mul vedas, jälle.
Kodulehtedel lubatud kiire ei olnud minu jaoks piisav.
avastasin, et olen rumal, isegi loll
tegutsesin.
nutsin.
helistasin.
Eestlasi on vähe ja vahel on see kasulik.
magada ei saanud ja esmaspäeval olin kohal tund enne avamist
sain oma uue biomeetrilise passi 6 h-ga.

jõudsin kohale ja väljas oli valge
nägin musti, valgeid, kollaseid, pikki, lühikesi, pakse ja stiilseid, keskmisi ja inetuid, turiste, täpilisi triibuliste kingade ja ruudulise pluusiga, koera, karjuvaid, värvivaid, nutvaid, pikki, neutraalseid, lõbusaid, inimesi. Korraga. Metroos.
Jõudsin kohale, väljas oli pime.

eksisin suunaga, olin surmväsinud.
magasin elutoa diivanil ja ajavahest tingitud iseärasusi ei ilmnenud
ärkasin New Yorgis.

Jõin tohutult vett, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu.
pidin peaaegu minestama, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu
panin näitust üles ja hiljem võtsin maha.
Olin New Yorgis.

Tunne oli nagu vaataks postkaarti.
pildistasin vaheldumisi digiseebile ja filmile
ahmisin õhku, vaateid, vaatamisväärsusi, inimesi, linna.
kulutasin jalgu, raha, aega, filmi, patareisid
sain suured ja kohutavad vesivillid, tuttavaks, targemaks, kogenenumaks, avatumaks, kurvemaks, õnnelikumaks.
Veendusin, et universum paisub pidevalt ehk, et mida rohekm teed seda rohkem jääb teha.

ostsin kodutule naisele Big Mac eine, kokakoolaga
tutvusin ühe kuulsusega.
sattusin kahel korral stiiliblogi lehekülgedele
käisin kinos, peol, näitustel, turul, külas, eesti konsulaadis, Bronxis ja Cony islandil, raamatupoes, kirikus, kohvikus, pargis.
magasin peakonsuli diivanil
sõitsin taksoga, kollase ja mustaga, metrooga, praamiga, autoga, jalgratta ja bussiga.

William Lamson@Perugi galerii
Taryn Simon@MOMA
Noam Toran@MoMA
Lara Favoretto@PS1
Klara Liden@New Museum
Rineke Dijikstra@Guggenheim
Tomas Saraceno@Metropolitan

Lennujaamas, pisikeses, istusin taksosse, sõitsin suurele kesklinna väljakule, et einestada 50 m kõrgusel ja siis hakkasin aegamööda alla tulema.

 ////////////////

Vaata Sigridi fotokompositsioone NYst (klõpsates näeb galeriina suuremalt, detailsemalt, rohkem):

     




Carlos Motta: We Who Feel Differently @ New Museum
Ken Weathersby @ PIEROGI galerii




TOMAS SARACENO: Cloud City @Metropolitan Museum of Art


Maurizio Cattelan and Pierpaolo Ferrari @ Chelsea, High Line

Taryn Simon: "A Living Man Declared Dead and Other Chapters I- XVIII"@ MoMA




Klara Liden: Bodies of Society @ New Museum




Lorna Simpson: Parts @ Metropolitan Museum of Art

Lara Favaretto: Just Knocked Out @ MOMA PS1

Klara Liden, kaader videost



Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, oktoober 08, 2012

Windowshopping Fotomessil


Maarin Mürk käis Eesti Fotokunstimessil ning tegeles windowshopinguga (tegevus, kus vaadatakse pakutavat niisama, ilma tõsise ostusoovi/-võimaluseta).


Kuna mul puudub isiklik kunstikogu (eelkõige prekaarse elustiili, aga natuke ka selletõttu, et olles pidevalt nö jooksvas kunstielus sees, on väga väha taieseid, mida ma igapäevaselt enda ümber näha suudaksin), siis kujunes järgnev valik täiesti vastutustundetult - mul ei olnud kohustust mingit olemasolevat kogu täiendada, mingit olemasolevat/potensiaalselt tekkivat tervikut silmas pidada, kuhugi midagi investeerida, Eesti fotokunsti seisu aastal 2012 määratleda ega midagi muud sellesarnast. Kaunil päikselisel oktoobrikuu laupäeval patseerisin muretult ringi ja ladusin mängult korvi just seda, mida hing antud hetkel saadaolevast ihkas.





Võtsin mõned Ulvi Tiidud, seeriast "Teine mälu", 2010, tükk 300.-. Sellepärast, et mulle vahel täitsa sümpatiseerivad nunnukad retrofotod valguskastil.

Gabriela Liivamägi "Observer", 2011, 500.-
Liivamägi, Kaisa Eiche ja Triinu Pungitsa koostööd on alati väga hea tervik, mille puhul ei saa silmi ära ei fotolt, lavastuselt, atmosfäärilt, rõivastelt, modellilt ega üldse. Liivamägi blogi (http://plahvatus.blogspot.com/), kus ta oma fotosid näitab, on väga äge ja ma olen tema salajane fänn juba pikka aega. Aga iga kord kui ma satun kokku Liivamägi fotodega nö kunstikontekstis, siis ei tule sealt kogu see ägedus minu jaoks enam välja. Mul on tunne, et oma näitustele ja nüüd ka Fotomessile valib ta liiga püüdlikult "kunstilised" tööd, liiga korralikud pildid. Võibolla see ongi see koht, kus oleks vaja kuraatorit, kellel oleks mingi visioon ja näeks natuke distantsilt, mida võimendada, kuhu rõhud asetada jne (selline koostööd tundus mulle väga hästi töötavat Paco Ulmani ja Andreas Trosseki puhul)?

Nii et antud Liivamägi ma soetaksin siis just sellepärast, et a) see on Liivamägi! b) võrreldes teiste messil väljas olnud töödega on see tunduvalt intrigeerivam c) nagu messihalli läbisadav katus tõestas, sobib Eesti rõskesse kliimasse igal juhul, kuna on trükitud PVC kangale.


Rääkides Paco Ulmanist... siis võtaksin selle ükskiku eksinud pilvekese ka (kui mul oleks kabinet, siis ma paneksin selle võib-olla näiteks töölaua vastu seinale). Seeriast "Nimeta", 2009, a 50.-


Liina Siibilt võtaks ka natuke, seeriast "Ameerikas", 1998/2012, tükk 190.-

Seisundifoto, Edward Hopper, American Appareal (vaadake nende reklaame - sukkpüksid, lolitad ja koduporno!), pinge, agressioon, erootika, tühjus, abitus, kohmetus, vujerism, melanhoolia, bittersweet.

Marge Monko seeriast "Nimeta", 2012, tükk 125.-
Tühjad, aga täisvalgusega reklaamtahvlid on üks kaasaja linnakeskkonna vastuolulisemaid sümboleid, mida aeg-ajalt kohates tekib peas kerge lühis. Reklaamvalgus on jahe ja pealetükkiv ning selle agressiivsust ei peata isegi tõsiasi, et midagi välja valgustada nagu polekski. Nii saab "täistuled peale" tühjus, midagi, mida kapitalismi loogika järgi ei tohiks olemas olla. Aga ta on, misiganes põhjustel just praegu juhuslikult nii; süsteem töötab edasi sellest pisiasjast välja tegemata, elektrihind muudkui tõuseb, tühjus aga on ja jääb.

Marge Monko, seeriast "Manufaktuuri langus", 2009, 300.-

Kui ülejäänud seeria jääb minu jaoks liiga lihtsaks "vareme-romantikaks", siis selles kangelasnaise unustatud monumendis tuleb välja omaaegne kollektiivne-ühiskondlik utoopia, selle metafüüsiline ja pitsitav tühjus, poeetika, manufaktuuri langus - ja kõik see võimendatuna läbi Eestimaa sügise halluse, troostituse, kõdu ja kadu.

Anna-Stina Treumund "Frieda ja Sabine", seeriast "Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari", 2012, 500.-

AST, kes tuli mõned aastad pildile väga sihikindlalt programmilise LGBT kunstnikuna, on selle seeriaga jõudnud kaasaja lesbide elustiili kajastamiselt kujutletavasse minevikku, kus "nendest lugudest" küll avalikult ei räägitud, aga küllap need olemas olid. Nii hakkabki tänapäeva rikutud/valgustatud vaataja otsima pildilt teatud tegevusliini, tõlgendama teatud situatsioone kuidagi feministlik-queerlikust vaatepunktist ja nii need lood järsku olemas ongi. Loomulikult on sellised "prillid" vägivaldsed, kantud kaasaja soovist leida endale juured, tunda end teatud ühiskonna poolt marginaliseeritud traditsiooni kandjana, salajasse sõsarkonda kuulujana.
Mulle meeldib konkreetne pilt eelkõige selle poeetika pärast, ja just selle kaasajale omase vägivaldsuse pärast kirjutada üle kõik, mis olnud, vaadata seda vastavalt oma vajadustele/soovidele/tühikohtadele. Millest kogu see kaasaegne retro-vaimustus - see ongi soov allutada endale ajalugu. Ei pea leppima sellega, et mis on olnud, see on olnud - me loome kõik uuesti, võttes vanad vormid, aga täites selle meile vajaliku sisuga.

Ja lõpuks võtaks siis ühe pusa ka, kui juba võtmiseks läks! Arne Maasik "Pusad", 2001, 3000.-

Mäletan Maasiku näitust Tallinna Kunstihoonest, kui need pusad kõik järjest välja olid ning siis ei avaldanud see üldse mingit muljet - et nii lihtne nali ongi?! Aga vaadates seda pusa üksinda ruumiavaruses rippumas, siis hakkas pusa üsna psühhedeelselt hargnema küll. 

***

Üldiselt tuli valik kokku selline nunnu, poeetiline ja natuke melanhoolne. Post-industriaalsel maastikul, vanas tootmishoones oli kogu messi meeleolu kuidagi retrolik ja helge. Isegi tööd, mis püüdsid vaatajat/ostjat provotseerida, mõjusid ikka kuidagi leebelt. Sulnist nädalavahetuse-meeleolu võttis natuke vähemaks Liina Siibi räägitud lugu endisest töölisest, kes Fotomessi ruumides elavhõbedatsehhis 40 aastat töötas, siia kõik oma hambad ja tervise jättis, aga ka ise tsehhi juures olnud pimikus fotosid ilmutas. Ja nüüd ka Fotomessi külastas.
Ma ei tea, kuidas fotokunstnikud sellele messile koha saavad - kas nad ise avaldavad soovi või kutsutakse korraldajate poolt - aga üldiselt tahaks näha veel rohkem kunstnikke ja töid, veel suuremat valikut. Üldiselt aga on väga hea meel, et selline asi juba kolmandat korda toimub ning eraldi rõhutamist väärib kogu messi saatnud tihe filmide, diskussioonide jms tegevuste programm. Seoses sellega, et Eestist väljapoole messidele minek on viimase aasta jooksul aktiviseerunud, on hea, et seda formaati ka siin püütakse tutvustada. Rohkem punaseid täppe kõigile!



Voldi lahti / Unfold