Täna algab Balti jaama ootepaviljonis VI Artishoki biennaal

VI Artishoki biennaal on kaasaegse moe näitus, mille eesmärk on pakkuda välja erinevaid võimalusi, kuidas käsitleda rahvusidentiteeti ja rahvuslikku moodi. Näitus esitab väljakutse levinud arusaamale rahvusest kui millestki etteantust ja suletust.

Näitusel osalevad kaheksa kunstnikku, kes moekunsti vahenditega mõtestavad rahvusidentiteeti ja peegeldavad kaasaegse rahvusluse mitmekülgset olemust. Teosed on eksponeeritud koos üheksa kirjutaja tekstidega, mis näituse jaoks loodud töid käsitlevad.

Osalevad kunstnikud ja kriitikud on erinevate taustadega – kunstnike hulgas on nii igapäevaselt moedisainerina töötavaid kunstnikke kui ka tunnustatud visuaalkunstnikke. Kriitikud tegutsevad erinevatel väljadel, olles taustalt nii antropoloogid, kunstiteadlased, filosoofid, sotsiaalteadlased, kirjanikud kui ka moeteadlased.

Artishoki biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, kus iga osalev kunstnik esitab näitusele uue teose ja iga kriitik kirjutab esitatud teoste kohta artikli. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega. See on ainuke omalaadne kunstibiennaal Eestis, mis ühendab võrdsel platvormil kunstnikke ja kirjutajaid ning eksperimenteerib nende omavahelise suhtega.

Kuraator: Sten Ojavee

Korraldaja: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Artishok

Näitusel osalevad kunstnikud: Dmitri Gerasimov, Ragne Kikas, Laivi, Kris Lemsalu, Claudia Lepik, Tanja Muravskaja, Kärt Ojavee, Jaanus Samma

Näitusel osalevad kirjutajad: Aet Annist, Gustav Kalm, Oliver Laas, Margit Lõhmus, Francisco Martinez, Siim Nurklik, Aleksander Rostov, Anne Vetik, Annamari Vänskä

Graafiline disainer: Sandra Kosorotova

Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, GO Group, Kultuuriministeerium, Nordic Culture Point, Viru Keskus, Sirowa/Maxfactor


VI AB kava:

Laupäev, 20. oktoober
18.00 Jaanus Samma teose avamine
18.30 Vestlus kunstnik Jaanus Samma ja VI AB kuraator Sten Ojavee vahel

Pühapäev, 21. oktoober
18.00 Claudia Lepiku teose avamine
18.30 Vestlus seto kultuurilisest identiteedist ja rahvuspärandist. Vestlevad rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun ja kunstnik Claudia Lepik

Esmaspäev, 22. oktoober
18.00 Kärt Ojavee teose avamine
18.30 Vestlus rahvusidentiteedist ja rahvusliku moe arengutest tänapäeval. Vestlevad Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja Piret Puppart, Columbia ülikooli antropoloogia osakonna õppejõud Gustav Kalm ning kunsti- ning moekriitik Anne Vetik

Teisipäev, 23. oktoober
18.00 Dmitri Gerasimovi teose avamine
18.30 Vestlus subkultuuridest ja rahvuslusest Müürilehe kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov ning kunstnik ja VI AB kirjutaja Aleksander Rostov

Kolmapäev, 24. oktoober
18.00 Laivi teose avamine
18.30 Kunstnikuvestlus: kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus ja Laivi

Neljapäev, 25. oktoober
18.00 Kris Lemsalu teose avamine
18.30 Kunstikriitika lugemisgrupp kunstiteadlase Maarin Ektermanniga

Reede, 26. oktoober
18.00 Tanja Muravskaja teose avamine
18.30 Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi avalik filosoofiaseminar. Seminari juhib filosoof Oliver Laas dialoogis kirjandusteadlase Piret Peikeriga

Laupäev, 27. oktoober
18.00 Ragne Kikase teose avamine
18.30 Vestlus moeajaloost ja -teooriast. Vestlust veab moeuuringute abiprofessor Annamari Vänskä Aalto Ülikoolist

Pühapäev, 28. oktoober
18.00 Artishoki artiklikogumiku 2006–2018 esitlemine
18.30 VI AB moedemonstratsioo

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Veneetsia giid 2015

Kellel veel (üldse Veneetsias) käimata ning ka neile, kes lähevad juba mitmendat korda. Soovitused linnaosade kaupa. Sisaldab nii kunsti, vaatamisväärstuseid kui ka soovitusi vaimutoidule lisaks ka kehakinnitusteks.
Lühem ingliskeelne survival guide siin (Šoti paviljonilt)

NB järgneva jutu saab ka alla laadia - siit!


Üldiselt
Veneetsia on saar(estik), südalinnas elab pidevalt ca 30 000 inimest, koos maismaaga (Mestre, Marghera) on elanikke ligi 300 000. Turiste käib päeva jooksul läbi kordades rohkem ja see on põhiline tööstusharu, seega ei tasuks pahandada, kui inimesed tänaval ja ühistranspordis ei ole kõige viisakamad, sest mitte kõik neist ei ole ise valinud elu muuseumis. Teenindajad, kelle elu ja sissetulek turistidest sõltub, on üldjuhul väga heatahtlikud, aga reserveeritud.

Kui olla linnas lühidalt ja tahta midagi (Biennaalil) näha, on mõistlik võtta transpordikaart (24-48-72 tundi) ja sõita kaugematesse kohtadesse vaporettoga (saab vähem kitsastel tänavatel jalutada ja äraeksimist nautida, aga rohkem vee peal loksuda ja kiiremini kohale). Pikema aja jaoks (ja kui plaanis tagasi tulla) tasub Piazzale Roma ACTV kontoris teha endale Venezia Unica kaart, mis maksab 50 eur ja millega on kõik piletid oluliselt soodsamad. See eeldab natuke süvenemist ja kodutööd, põhimõtteliselt on see sarnane Tallinna Ühiskaardiga ja selle saamiseks tuleb pisut andmeid jagada.

Vastupidiselt üldiselt levinud arvamusele, siis Veneetsias saab tegelikult väga hästi süüa, lihtsalt need asjad, mis on kindlasti head, on spetsiifilised - kala ja kalatoidud, sh teatud tüüpi pasta ja tapase-tüüpi snäkid cicchetti, samuti tramezzini ehk võileivataskud, kus kahe röstsaia tüüpi saia vahele on palju häid asju topitud; kindlasti tuleks proovida baccala’ mantecatot ehk tursavahtu kas siis leivasnäkil või polentaga - maisipuder - eelroaks; ka jäätisega on õigetes kohtades siin linnas hästi - tasub usaldada oma silma: ohu märgid on erksad värvid ja liiga vedel konsistents, mis viitavad pulbrite ja vee sisaldusele…

Kui istuda kõige esimesse kohta (või ka viiekümneviiendasse) maha, ilma teadmata, kelle oma on koht ja miks just seda kohta usaldada, on suur võimalus pettuda, nagu ka Tallinna vanalinnas. Maha istudes tuleb nagunii olla valmis rohkem maksma, see ei ole karistus, võib pigem käsitleda tipina - inimene kõnnib sinu pärast kaks korda vähemalt õue ja see on juba hinna sees (Itaalias ei ole tipi maksmine nii tavaline, kuigi keegi ei pahanda ka). Võileibu ja kohvi soovitaks igal juhul tarbida baarileti ääres trügides, ja mitte ainult raha pärast.

Veneetsia jook on spritz. Al Aperol (ehk aperoliga) on tavaline, aga vb natuke lääge ja seda saab endale Tallinnas ka teha (prosecco+aperol+mullivesi+apelsiniviil+oliiv). Pigem küsida seda “al Cynar” (tšinaar) - artišokibitteriga, mis annab mõnusalt mõruma maigu. Seda siis aperitiiviks. Lihtsalt prosecco on ka täiesti aktseptaabel jook, see on kohalik (Treviso kandist) ja virgutab hästi.

Biennaali paviljonid ja satelliitnäitused linnas on üldiselt tasuta, Arsenale-Giardini pilet, mis tagab ühe sissepääsu kummalegi alale on 25.- eurot, mõlemal alal on kohvikud ja baarid, seega võib - kui aega on - veeta seal ka terve päeva. Biennaali vaatamiseks soovitaks (näiteks Giardini või Arsenale raamatupoest või biennaali peakotreri raamatupoest San Marco linnaosas) hankida giidi (short guide), milles iga teose ja paviljoni kohta väike lahtikirjutus.

Näitus/paviljon, mida ei ole näinud, aga kuhu sõitmist siiski julgeks soovitada kui aega on - on Armeenia paviljon armeenia kloostri saarel San Lazzaro. Armeenia paviljon võitis biennaali kuldlõvi ja räägib armeenlusest ja diasporaast… ja muidugi peetakse seda preemiat väga poliitiliseks, aga mis seda ei oleks. See näitus on avatud kell 13-17.30 ja sinna tuleb sõita ekstra paadiga. Kuni 18. oktoobrini sõidab tavaline liinilaev nr 20 San Zaccharia/San Marco peatusest kell 13.10, 14.20, 15.10 (tagasi 15.25, 16.45, 17.25). PS saar ise on ka ilus.

Kui kunstist kõrini ja tahaks randa (või augusti lõpus filmifestivali pärast, et staare näha), tuleb sõita Lidole. Sinna sõidavad mitmed paadid, suurtest nr 1 ja 2 (kiirem). Lidol tuleb kõndida laevapeatusest otse (nii et vesi jääb selja taha) risti üle saare ja teisel pool on juba “päris” meri ja päris rand. #surmveneetsias #hotelExcelsior #mostradelcinema

Piazzale Roma / raudteejaam / Cannaregio
Veneetsiasse saabumise võimalustest kaks kolmest suubuvad siin - bussiga (lennujaamadest nt) Piazzale Roma bussijaamas, rongiga Santa Lucia rongijaamas (Ferrovia).

Bussijaamast / Piazzale Romalt saab jala edukalt Dorsoduro ja Santa Marta või ka Santa Croce ja San Polo linnaosadesse. Siin on ka enamiku vaporettode lõpp-peatused ja suur COOP (supermarket). Veneetsia kõige uuem sild - Calatrava sild (suht ebamugav jalakäijatele) läheb raudteejaama poole.
Raudteejaamast läheb sild üle suure kanali Santa Croce / San Polo linnaosadesse. Kui silda ei ületa ja jalutada rahvavooluga kaasa mööda üht peamist tänavat (Strada Nuova), jõuab läbi Cannaregio linnaosa lõpuks välja Rialto piirkonnani San Marcol (või vasakule hoides hoopis haigla ja Arsenaleni). Strada Nuova on üks väheseid suuri-laiu tänavaid Veneetsias, mille ääres on ka palju nö tavalisi toidu- ja olmepoode, sh üks suurem toidupood Conad. Raudteejaamas on ka suur vaporetto-peatus ehk et ühistranspordiga saab sealt ka igas suunas edasi.

Cannaregio linnaosas väga palju Biennaali paviljone ei ole.

Siin oli Islandi paviljon - Christoph Bücheli rajatud Veneetsia esimene mošee, aga see on tänaseks suletud. Kui vastupidiseid uudiseid ei ole (korraldajad pevad selleks läbi murdma väga suurest vastusurvest ja bürokraatia-tõketest, hetkel on asi kohtus), siis võib täna imetleda kinnist kiriku-ust koos kogu itaaliakeelse dokumentatsiooniga, et milles probleem (tegelikult - asi läks poliitiliseks, kuna mai lõpus olid kohalikud valimised ja katoliiklikud jõud - kirik ja mõned kohalikud prouad-härrad - ei pidanud õigeks, et endises kirikuhoones, mis küll 1969 aastast kõike muud - laopinnast spordisaalini - sisaldanud, aga formaalselt ei ole de-sakraliseeritud, sellist hirmsat asja korraldatakse). #pagulaskõne #miksnadsiistulevadmeieõuele

Täiesti subjektiivselt - see võib olla teie biennaalikülastuse üks kõrghetki. Soovitaks selle kohta ka eelnevalt lugeda, aga see, mis meeldis, oli eelkõige see füüsiline külastajakogemus, mis pani seieri võbelema kunstivaataja-küüniku ja võõrale pinnale astuva kultuurituristi eetika vahele, ehk et sisekõne, mille lühiseid võimendasid ruumi pikitud detailid (tegemist oli tõsise ja toimiva mošeega, mida esitleti - ka linnavõimule - kui kunstiprojekti/näitust ehk mittesakraalset ruumi) ja kohalikud elanikud, kes oma religiooni- ja kultuuriteooriaid sealsamas spontaanselt lahkasid. Kuna see oli ajaloolises linnas esimene ja ainus mošee ja kohalik kogukond võttis selle kohe omaks ning hakkas aktiivselt kasutama, oli ametlikuks versiooniks sulgemise põhjusena lisaks liiga suurele külastajate hulgale (ruumis korraga rohkem inimesi kui lubatud) julgeolekurisk.

Multikulti konteksti jätkuks on Cannareggios täiesti olemas ajalooline Geto - tänaseni aktiivne juudi kultuuri keskus sünagoogide ja koššer-restoranidega.

Cannaregios on paviljonidest veel Mauritiuse paviljon, mis on huvitav eelkõige selle poolest, et selle kuraatoriteks on Alfredo Cramerotti ja Olga Jyrgenson. Alfredo oli Eesti paviljoni žüriis ja Olga on Eesti päritolu. Näitus asub palees, mille akendest on ilus vaade suurele kanalile. Šoti paviljon on samas piirkonnas, kuid sinna veel ei ole jõudnud, seega ei oska kommenteerida.

Söögikohtadest-baaridest on Cannareggio kõige tihedam ja parem kanaliäärne Fondamenta Ormesini ja Fondamenta Misericordia. Näiteks baar/restoran Al Timon, või jätkuvalt popp kalarestoran Paradiso perduto. Mõlemas tasub rohkem kui üksi minnes igaks juhuks laud varem kinni panna.

Dorsoduro
Dorsoduro on Veneetsia “ülikoolikampus” ja ühtlasi kõige rahulikum linnaosa eluolu mõttes - siin on piisavalt “tavalist elu” ja kõige vähem turiste (kui päris äärelinnad välja arvata). Ülikoolidest on siin nii Ca’ Foscari, kunstiakadeemia kui UIAV (arhitektuuri- ja kunstide ülikool) põhilised õppehooned. Tänu sellele on siin linna ühed paremad raamatupoed, sealhulgas uue nähtusena Veneetsia “Lugemik” ehk Bruno (augustis puhkavad). Lemmikraamatupood võiks olla La Toletta - neil on ka eraldi kunsti- ja arhitektuuriraamatute osakond.

Ülikoolide lähedus tähendab ka rohkem baare, seega õhtuks tasub igal juhul siia tulla - kõige legendaarsem koht, kus õhtuti seltsielu (ja päeval teistsugune elu) käib, on Campo santa Margherita - siin on kõige legem baar Caffe Rosso - kui juua spritzi, siis vähemalt korra siin, mängureeglid on, et kui istud väljas, siis jood klaasist ja maksad tiba rohkem (aga hinnad on 2,50 vs 3 eurot) või kui baarist joogi võtad, jood topsist ja seisad niisama väljakul. Päevasel või varasemal õhtusel ajal on neil kindlasti ka võileibu. Väljakul on ka täiesti hea pitsarestoran (turistikas, Rosso poole seljaga olles vasakul nurgas), veel mitu baari ja paar täiesti uut söögikohta, üks natuke eksootilisem ja teine hipsterim, mõlemat ok (sh vege). Üks trahter Rossoga samal väljakupoolel on veel Osteria alla Bifora - elegantsem ja suurema söögi-joogivalikuga. Santa Margheritast edasi Rialto poole liikudes (üle silla, väikese väljaku paremale üles ja siis pikka tänavat pidi pisut paremale liikudes) on tore kiirsöögikoht Bigoli - pastat viie eri kastmega, silma all keedetult a la hiinakas, 5.- ports.

Teine tore koht, kus ilusa ilmaga õhtul päikeseloojangut vaadata, on Zattere kaldapealne, seal on üks legendaarne aperetiivikoht Il Chioschetto - siin on vahel ka elava muusikaga kontserdid. Zatterel on ka üks suurem toidupood - Conad (endine Billa), see on San Basilio vaporettopeatuse lähedal Zattere lõpus. Restorane leidub veel Calle lunga S Barnaba pikal tänaval, ka nende puhul võib popimal õhtul hea õnne peale minek tähendada pikemat jalutuskäiku, aga kuna söögikohti on palju, siis üldiselt midagi lõpuks ikka leiab. Kui nälg tahab silmanägemise võtta, siis kuni kella 20-ni on avatud baarid-snäkikohad ka Fondamenta Nani ääres (Zattere ja Accademia vahel). Kõige legem tramezzino koht on Bar alla Toletta - peaaegu et kohustuslik on siin üks (enne)lõunane võileib teha (näiteks teel raudteejaamast jala Accademia regiooni või Eesti paviljoni)…

Biennaal on Dorsoduro linnaosas kohal eelkõige Leedu paviljoni näol, mis asub aiakeses Palazzo Zenobio õuel, FONDAMENTA SOCCORSO, DORSODURO 2596. See paviljon asub Bruno raamatupoega paralleelsel kaldapealsel, mis jääb ka Campo Santa Margherita ja Zattere lähedusse. Ilmselt tasub siin kasutada elektroonilist kaarti, teine variant on minna San Basilio vaporettopeatusest kogu aeg otse “sisemaale” mööda kanaliäärset kuni tekib kanalite täisnurga all ristumiskoht (ehk edasi kuidagi enam ei saa), siis pöörata paremale ja varsti on paremat kätt ka Leedu viit. Leedu on linna sees üks kaugemaid paviljone, kui Giardini-Arsenale poolt vaadata.

Lisaks Leedu paviljonile on Dorsoduros mitu olulist muuseumi, alustades vana kunsti mekast Gallerie dell’Accademia, Peggy Guggenheim Collection ja Punta della Dogana. Neist kolmest võiks hetkel kõige rohkem kaaluda prantsuse kunstikollektsionääri François Pinault muuseumi Punta della Doganas, kus on hetkel väljas Taani paviljoni kunstniku Danh Vo kaaskureeritud näitus Slip of the Tongue - väga maitsekas ja kohati ka väga huvitav, heal tasemel (aga lõpuks natuke tüütu) näitus (Veneetsia on kindlasti paremaid näinud, seega kitsa ajaraami puhul ei ole see vist top 5 soovitus, samas muuseumidest kindlasti top 1).

San Marco
Dorsoduro ühendus üle suure kanali (lisaks vaporettodele ja gondli-traghettole, mis sõidab 2 euro eest risti üle kanali päris mitmest punktist) on Accademia sild (Accademia vaporetto-peatusest). Kohe silla teises otsas on Palazzo Franchetti kus toimub üks satelliitnäitustest Glasstress Gotika. Selle on kureerinud Ermitaaži kuraator Dimitri Ozerkov ja sellest võtab osa ka Kris Lemsalu, pool näitust asub Murano saarel (klaasikeskus).

*Väga Olulisest*
Eesti Paviljon - asub San Samuele väljakul Palazzo Malipieros. Kui teed küsida, siis tasub küsida Palazzo Grassi juurde - see on suur kaasaegse kunsti muuseum (sama mis Punta della Dogana) ja asub meie paviljoni vastas. Siia pääseb lihtsalt ka vaporettoga nr 2, peatuse nimi on San Samuele. Paviljon asub kõrgel teisel korrusel kohe hallis majas (suur viit on ka väljas).

Näitust valvavad Eesti tudengid, seega saab selgitusi emakeeles, aga üldiselt soovitaks alustada vaatamist lugemisest ja keskendumisest ja nö arhiivitoast, kus on seinal Esimehe elu ajajoon ja laual lugemiseks toimikud. Toimikud on ka kataloogis ära trükitud, seega võimalus on teha ka kodutööd. Parem on nendega end kurssi viia selleks, et ülejäänud näitus asetuks konteksti pigem kohe, mitte tagantjärele. Aga samas - iga näitusekogemus on igal juhul individuaalne ja ilma lugu selle detailides teadmata võib impressioon olla võibolla isegi tugevam. Näitusel on fotod, installatsioon, videod ja kindlasti ei tohiks kahe silma vahele jätta looži, mis lõpetuseks natuke hingamis- ja mõtlemisruumi pakub. Ooperi-seoseid aitab lisaks Esimehe loole ja looži aariale võibolla kõvemini kinni sõlmida Othello, Veneetsia mauri meenutamine. Paksemat värvi lisab ehk ka taustateadmine, et legendi järgi elas Palazzo Malipieros omal ajal Casanova. Need on aga isiklikud seosed, seega kui need asjasse ei tundu puutuvat, unustage ära, kunstnik neid kohustuslikuna välja ei paku. Fenice ooperimaja ei ole igal juhul paviljonist ka väga kaugel, seega päris ooperi vaatamiseks külastage nende kodulehte.

Teine oluline paviljon meie regioonis on Küpros - asub Eestiga samas palees, teisel pool sisehoovis (Eesti paviljonist väljudes pöörata paremale, paremale ja kohe veelkord paremale). Siin ruumides oli pikalt ka Eesti paviljon (2003-11 ehk John Smith, Mark Raidpere, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Liina Siib). Küprost esindab nende hetkel kõige kuumem kaasaegse kunsti nimi Christodoulos Panayotou (osales 2011 ka Kumu fotokuu näitusel Beyond). Võtke gramm aega ja laske endale seletada või võtke infobuklett ja süvenege - Jaanusest hoopis erineva stiiliga, väga huvitav kohaspetsiifiliste viidetega näitus. Küprose näituse kataloog "Two Days After Forever. A Reader on the Choreography of Time" tundub ka ajakohane.

Turismimeka epitsentris San Marco väljakul Marciana raamatukogus on samuti biennaali üks huvitavatest rahvuspaviljonidest, mida siis, kui aega on, tasuks kindlasti ka külastada - Uus Meremaa. See asub esiteks päris olulises ajaloolises interjööris ja tegeleb ka täiesti aktuaalsete teemadega - ehk post-Snowden maailma küsimustega. Kunstnik Simon Denny on küllalt oluline nimi kunstimaailmas, seega on igal juhul põhjust näitus oma silmaga üle vaadata. Projekti osa on ka Marco Polo lennujaama saabumisterminali ja pagasilintide tsoon, seega sedakaudu Veneetsiasse sõites tasub silmad lahti hoida ja pool paviljonist on nähtud.

San Marco linnaosa tervikuna on Veneetsia südalinn ja kui meie paviljonide “nurk” välja arvata, siis kindlasti on see kõige turistlikum piirkond. Sööma siia ei tuleks, aga kohvi on enamasti igal pool hea ja jäätist leiab ka, samuti on siin ilmselt linna kõige fancymad pasticceriad (kondiitrid).

Castello
Castello linnaosas asuvad nii Giardini della Biennale kui Arsenale ehk biennaali põhikohad. Väliste paviljonide osas siin soovitusi polegi, biennaali on siin rohkem kui vaadata jaksab.

Alustaks ikka Giardinist. Kuraatorinäitus on siin - Itaalia paviljoni nimelises näitusemajas - just tervikuna kompaktsem ja annab kogu biennaalile parima võimaliku võtme. Kuraator Okwui Enwezor annab näituse lugemiseks kolm filtrit: Garden of Disorder, Liveness: On Epic Duration ja Reading Capital. Näitustest võiks Giardini noodivõtmeks võtta esimeses ruumis (ja rahvusvahelises kontekstis esimest korda nii keskselt) eksponeeritud Itaalia kunstnik Fabio Mauri tööd (fašismi-natsismi-trauma kriitiline lugemine, pagulaste-põgenike teema, “the end”), eriti koosmõjus ühe Kuldlõvi-võitja, Adrian Piperiga (“Everything will be taken away”)… Kapital ja selle uued lugemised ning performatiivsus-kohalolu on samuti Giardini näituse võtmeks. Soe soovitus lühigiidi abil eksponeeritud töödele rohkem ligi saada kehtib nii siin kui Arsenales, aga teoste koosmõju on Itaalia paviljonis minu arvates väga hästi “orkestreeritud”. Kindlasti peatuks Arena lava ääres pikemalt või korduvalt, kui vähegi natuke aega on.

Giardini rahvuspaviljonid. Paviljone on palju, kui on aega, siis õige kunstiturist vaatab kõiki, kui aega on vähem, siis sellest valikust saab piisavalt mitmekesise pildi:
1. USA - Joan Jonas on kahtlemata legend
2. Soome paviljon - sest see on Soome
3. Poola (Giardini "tagaotsas" - üle väikese kanali) - Halka/Haiti - Poola rahvusliku ooperi lavastamine Haitil, Poola sõdurite järeltulijate külas, kolonialismi-vabadusvõitluse-enesmääramise absurditeater.
4. Belgia - Vincent Meessen & guests
5. Šveitsi paviljon - Pamela Rosenkrantz
6. Taani - Danh Vo
7. Põhjamaad - Norra - helikunst
8. Holland - Herman de Vries
9. Saksamaa - Olaf Nicolai, Hito Steyerl, Tobias Zielony, Jasmina Metwaly, Philip Ritzk
10 Suurbritannia - Sarah Lucas (tööde teostamisel osales ka Kris Lemsalu)
11. Rumeenia - Adrian Ghenie maalid
12. Austria - paviljoni arhitektuuri nihutav projekt
13. Kreeka - sest see on Kreeka

... see on Giardini pingerida, mis ei vasta päriselt geograafiale,… mis võtab NATUKE liiga palju aega, et päriselt kõike jõuda - nt Poola videot peab natuke aega vaatama, samuti Saksamaad, kui mingit muljet tahta saada. Ei raiskaks aega Venemaaga, näitus on erakordselt nõrk (kuigi mastaapne), aga samas - võibolla peaks, just sellepärast, et see on Venemaa…

...

igal juhul edasi - Arsenale.
Siin ei olegi muud varianti, kui vaadata alustuseks ära Enwezori peanäituse teine osa, mille siduvaks motiiviks on sõna jõud ja kõik see maailma segadus ja korralagedus täna, noodivõtmeks Bruce Nauman ja Adel Abessamed. Siin on ka palju videokunsti, nii et kui põhjalikult vaadata, võtab aega, läbijooksu arvestaks enam-vähem tunniga, kui videoid vaatama ei jää… Aga vaataks kindlasti Steve McQueeni, Theaster Gatesi (NB seal peab kindlasti pilt olema, vahepeal see nt ei töötanud), Sonja Boyce’i ja Chantal Akermani videoid ja süveneks korra Harun Farocki arhiivi.
2. Arsenale lõpus algavad järjest rahvuspaviljonid (Arhitektuuribiennaali ajal on siin ka Eesti paviljon, tavaliselt seal, kus praegu on Kosovo, Albaania jt).

Rootsit esindab seekord Lina Selander, paviljoni on pannud kokku Moderna Museet.
Kosovo projekti taga on Flaka Haliti, kuraator Nicolaus Schaffhausen, Viini Kunstihoone peakuraator.

* Läti paviljoni jõudmiseks tuleb lõpuks Iiri paviljonist õue minna ja siis ta seal kohe järgmise nurga peal ta ongi. Varuge sinna gramm energiat, tore paviljon on, kui olete enne Sipelgapesa dokki näinud, kõnetab võibolla veel rohkem.... Mehed ja nende garaažid on teemaks, multimeedia-sektsioonkapi-intarsia vormiks.

.. Peale Lätit tuleb jälle natuke õues kõndida ja nüüd tuleks ka kella vaadata - kas on veel aega ja kui palju, sest paremat kätt lõppu jäävad Itaalia, Hiina ja mõned peanäituse installatsioonid, aga see on massiivne... ja praeguseks on mulje selletagi põhimõtteliselt käes.

... kui aega on kõvasti ja eriti huvitab, võib Arsenale lõpust minna veel üle vee (aga kontrollige kindlasti laeva-aegu), sadama-tüüpi olukorras teisel pool vett on Läti eesistumise näitus Ornamentalism, mille on kureerinud kuulus Vene kuraator Viktor Misiano ja mis koondab nende kunstipreemia Purvitis Prize võitjaid.

PS tagasi linnas, suure vee ääres Giardini ja Arsenale vahel kaldapealsel (seal, kus toimusid ka Eesti esimese paviljoni performance’id 1997) Riva di Sette Martiri on Ukraina paviljon HOPE.
Castello söögikohtade osas - neid on. Giardini ja Arsenale oma võileivakohvikute kõrval võib usaldada Via Garibaldil ühte päris korralikku restorani Il Nuovo Galeon (aga kui ma Tripadvisorit loen, siis peab siin vist olema “kohaliku õnne” - et alati väga ei vea ja ei pruugi olla liiga odav). Kindlasti ei soovita süüa tänava alguses “mittekohalikes” pizza- ja muidu-kohtades, usalduskrediit tõuseb, mida tänava lõpupoole (Giardinisse suubuva Garibaldi monumendiga väljaku lähedus ja sealt edasi).

Tripadvisori abil leiab vähe pidulikumaks õhtusöögiks veel sellise koha nagu Osteria Oliva Nera. See on ausalt turistidele suunatud, aga tõesti väga hea köögiga koht Arsenale ja San Marco vahepeal, kuhu julgeks inimesi teist kordagi viia, kui tähistamiseks põhjust.

San Polo, Santa Croce
Tore linnajagu kus seekord eriti näitusi ei ole, kui välja arvata Fondazione Prada näitus Portable Classic, Ca’ Pesaro (Cy Twombly), Palazzo Fortuny, Scuola Grande di San Rocco (Tintoretto), Basilica dei Frari (Tizian)… Söögikohtadest: La Zucca - toredas kohas, hea toit. Natuke fancym Antiche Carampane - investeering, aga väga hea kala (kohalikud kurdavad, et kallis, et varem oli parem ja polnud turiste… - ehk klassika)… Aga võiks otsida Tripadvisorist abi igal juhul, ta üldiselt ei valeta. Rialto turg on Veneetsia põhiline, selle ääres on õhtuti ka päris hea melu - baarid jne, ja seal on ilmselt ka vähem-turistikaid restorane kui need, mis esmapilgul silma jäävad.
Jäätisekohtadest legendaarseim on samuti San Polo linnaosas - Alaska.
Aamen.

Aga pilte ka:

 Läti näitus Ornamentalism

 Mauritiuse paviljon

 Luca Monterastelli Itaalia paviljonis

 Teadagikes

 Hans Haacke Giardini peanäitusel

 Islandi paviljon

 Jeremy Deller Giardini peanäitusel

 Keskpäevane ummik

 Küprose paviljon

 Veneetsia seinu

 Eesti paviljon öösel

 Dora Garcia performance Arsenale põhinäitusel

 Campo Santa Margherita päeval

 Arsenale

 Arena ala Giardini peanäitusel

 Accademia

 Saksa paviljon

 Teadagimis

 Poola paviljon

 Uus-Meremaa paviljon

 Vaade näituselt Punta della Doganast (Elmgreen & Dragset)

  Vanessa Beecroft Itaalia paviljonis

Šveitsi paviljon

Zattere ja sulnis rahu

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Lühike suvetöö Kondase tarbijaühistus ehk tootmises olevate uute materjalide käsitlemine

Aeg meenutada sooja suve kust kõik alguse sai! 7.-10. juulini oli grupp insenere Viljandis Kondase Keskuse verandal intensiivis. Teemaks uus materjal: nõudluse prognoos, turu-uuring, tootearendus, toorme ladustamine, materjali käsitlemine, pakkimine, toodangu ladustamine, veo planeerimine, tellimuste käsitlemine, transport, klienditeenindus jms küsimused.

Artishokile läkitati järgmine fotoreportaaž ning kui see kõik liiga krüptiliseks jääb, siis selle lingi alt saab selgust, millega see "grupp insenere" intensiivis olles ikkagi tegutses: http://www.muurileht.ee/ekkmis-esitletakse-novembri-lopul-uut-ajakirja-kunstiprojekti-uus-materjal/ 

Niisiis:

Proloog tootearendusele ja personali kogunemine

Tootearendus on saanud hoo sisse - selekteeritakse materjale, hinnatakse nõudlust ning kombitakse piire

Lõviosa inseneridest on ringi kogunenud ning aktsioonis. Esimesed prototüübid on genereeritud, kuid toimub pidev defektide kõrvaldamine ning välja töötatud materjali lihvimine

Tooriku detailid on laotatud tasapinnale ning järjestatud vastavalt oodatavale konstruktsioonile. Prognoositakse võimalikud materjalikulud ning pakkimismeetodid. Hoolimata toote tasapinnalisest füüsilisusest on tegemist suure sammuga edasi, mis tõmbaks iga inseneri suunurgad kõrgemale..

Kondase Keskuse veranda õhk on mõtetest paks - ideid kontsentreetitakse, visatakse õhku, püütakse taas teise nurga alt kinni, peegeldatakse üksteisele ning laidetakse maha kui esiplaanile tõstetu ähmaseks jääb

Toimub individuaalne mõtete sorteerimine. Vahepeal tuleb koguda tekstide ja piltide rägastikust lisaproove, et tulemus saaks tulekindlam

Kolimine verandalt loodusesse ei peata tööprotsessi muutumist järjest tehnilisemaks. Mõtted vajavad õhku!

Vaikselt hakkab tekkima rahulolu (kellel hakkab, kellel mitte) ning tsehhi lõpust paistab esimene keevitusvalgus

Tootearendus on jõudnud esimese etapi lõpuni. Materjalide prototüübid on sorteeritud ning ootavad edasisi välisekspertide testimisi

Insenerid lahkuvad, igal ühel tükike toormaterjali taskuis….. Edasi!

Tööde ülevaataja Gregor Tauli analüüs: naivism oli Paul Kondasel ainult suitsukate millegiga päriselt tegelemiseks

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kutse kriitikahuvilistele - registreerimine Kriitikakooli Vormsil!

Kõik joonistused pärinevad Joonmeedia ülestähenduste hulgast aastast 2011 "Kunstikriitika päev - diagnostika" MÄRZ projektiruumis

20. - 23. augustil leiab Vormsil aset omaalgatusliku kultuurimeedia korraldatav Kriitikakool, mis toob kokku nii alles alustavad kirjutajad kui ka need, kellel juba rohkem või vähem kogemusi ette näidata.


TEEMAD, MIS KÄSITLEMISELE TULEVAD:
* Kriitika kui avalik kõne – kriitik kui avalik intellektuaal
* Kriitika objektiivsuse võimalikkusest, “kriitikateadus”?
* Hinnangulisuse kriis * Kriitika keeled. Erinevad kanalid, käsitlemisviisid ja -hääled.
* Diagnostika – kriitika seisund meil ja mujal
* Kriitikute taustad – kunstnik kriitikuks / kunstiajaloolane kriitikuks jne

Algatus lähtub olukorrast, kus Eestis on viimastel aastatel tulnud juurde küll kanaleid, kuhu kirjutada, kuid järjest enam mõjutab jooksva kultuurielu kajastamist just kirjutajate puudumine. Erinevates ülikoolides õpetatavad kriitika-alased kursused ei ole piisavad, et anda kirjutamisest huvitatutele nii taustateadmiseid, praktilisi näpunäiteid kui ka võimalust mitte-akadeemilise teksti kirjutamist järjepidevalt harjutada. Ning kuigi kohti on, kus avaldada, kannab kultuuriväli väga harva välja kriitiku kui elukutse – toimetajatel ei ole tihti aega „töötada“ koos autoritega teksti kallal, anda korduvat tagasisidet jne, mistõttu jääb ka learning-by-doing areng hüplikuks.

KRIITIKAKOOLIL ON KOLM OSA:
* Tekstiseminarid, kus püütakse saada ülevaadet, millised arutelud kriitika kui sellise ümber lähiajal on toimunud;
* Harjutused – tekste kirjutada kohapeal ei jõua, kuid kavas on erinevaid väiksemad sõnade ja tekstidega seotud ülesanded, nii ise kui kollektiivselt tegemiseks;
* Kohtumised kriitikutega – Vormsile on kutsutud ka mitmeid praegu tegutsevaid kultuurikriitikuid, kes jagavad oma kogemusi ja vaateid kriitikale. Tulla on lubanud Tõnis Kahu, Ingrid Ruudi, Anders Härm, Andreas Trossek, Margus Tamm, Jaak Tomberg, Tristan Priimägi, Triin Ojari, Aare Pilv jt.

Osalejad saavad kriitikakooli lugemiku, kus sees on seminarideks vajalikud lugemismaterjalid ning kokku kogutud soovituslikud artiklid.

KODUSE TÖÖNA VÕIKSID OSALEJAD:
* Lugeda läbi tekstid, valmistudes nende üle arutama (iseenesest jõuab lugeda ka kohapeal, jooksvalt)
* Lugeda kodus või jooksvalt kohapeal läbi külaliskriitikute soovitatud artiklid
* Saatma ise ühe soovitusliku lugemise – hea kriitika näide, ükskõik mis ajast või ruumist
* Saatma ühe oma teksti näite – kohapeal analüüsitakse neid anonüümselt

PRAKTILIST:
* Kriitikakool on osavõtjatele tasuta, kuid eelregistreerimisega – kokku ainult 20 inimest! Eelregistreerimine kuni 17.augustini omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
* Üritus leiab aset Vormsil, Rumpos talukompleksis; ööbimine väljaehitatud katusealuses ühes suuremas ruumis. Olemas on voodid-voodipesud-käterätid. Meri lähedal. Süüa saab kolm korda päevas. On saun ja dušš.
 * Transport – Vormsile tuleb sõita ise bussiga – käigus on otseliinid Tallinn-Rohuküla. Bussipiletid tuleb endal soetada. Praamipiletid osaluse sees ning Vormsi sadamast ürituse toimumiskohta on ka transport korraldatud. Oma autoga tulijatel tasub kindlasti broneerida autole praamil koht.

Kriitikakooli Vormsil teeb võimalikuks omaalgatuslike kultuurimeediate koostöö ja Hasartmängumaksu nõukogu 2014. aasta suurprojekti toetus. Vormsil kohtuvad Artishoki [1], Müürilehe [2], Rada7-e [3], U [4], Värske Rõhu [5], ÕU-e [6], Lasteteatrite blogi [7] jt (omalgatusliku)kultuurimeediaga tegelejad.

Kõik küsimused, ettepanekud jms: omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
Kohtumiseni Vormsil,
Maarin Mürk ja Keiti Kljavin,
Kriitikakooli toimkond

[1] http://artishok.blogspot.com/[2] http://www.muurileht.ee [3] http://www.rada7.ee/ [4] http://www.urban.ee/ [5] http://www.va.ee/ [6] http://ou.edicy.co/[7] http://lasteteater.wordpress.com/

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Online kunstikriitika seminar Helsingis

Soome Kunstiakadeemia ootab neljapäeval 7. veebruaril kell 14 algavale online kunstikriitika seminarile, kus oma tegemisi tutvustavad ja asjade seisu püüavad mõtestada kirjutajad ja toimetajad põhjamaade võrgukriitika väljaannetest Kunsten.nu (Taani), Konsten.net (Rootsi), Kunstkritikk.com (Norra), Mustekala.info (Soome) ja Artishok (Eesti).

Since a large part of today's art criticism is published online, this fact makes us confront several questions. The most poignant of these are probably concerned with the quality and the amount of criticism: the growing number of diverse media: online journals, blogs and discussion forums. What are the affects of this kind of development, and how does it affect the style and form of writings, as well as the practices of evaluating art? How has the fastness of publishing changed the pace of writing about art? Is it possible for virtually anyone to be a critic, and what is the significance of expertise and specialisation today? And further, has online art criticism made changes upon the art market?

These and similar questions will be discussed in the Nordic seminar on Internet Art Publications at the auditorium of the Finnish Academy of Fine Arts on February 7, 2013 at 2–6 pm. Participants include writers and editors of various online art journals: Kunsten.nu (Denmark), Konsten.net (Sweden), Artishok (Estonia), Kunstkritikk.no (Norway) and Mustekala.info (Finland). The seminar will take place in English.

14.00-14.15: Opening

14.15-14.35: Introduction: PhD Martta Heikkilä, The Academy of Fine Arts: The Place and Time of Art Criticism Today

Presentations of online journals:

14.40-15.00: Kunsten.nu (Denmark): Matthias Hvass Borello

15.05-15.25: Konstkritikk.no (Norway): Jonas Ekeberg

15.30-15.50: Mustekala.info (Finland): Pirkko Holmberg

15.50-16.10: COFFEE PAUSE

16.10-16.30: Artishok (Estonia): Liisa Kaljula

16.35-16.55: Konsten.net (Sweden): Anders Olofsson

17.00-17.45 Panel Discussion (chair TBA), participants Matthias Hvass Borello, Jonas Ekeberg, Saara Hacklin (Mustekala.info), Liisa Kaljula and Anders Olofsson

17.45-18.00 General discussion and wrap-up

For more information, please contact Martta Heikkilä (martta.heikkila@kuva.fi)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishoki aastakokkuvõtted 2012

Manifesta! Fui! Documenta! Öäk! Skeene! Ossa! Vint! Vau! Kohalikule kunstile edukaks kujunenud aasta võtavad kokku Indrek Grigor, Marika Agu, Tanel Veenre, Triin Tulgiste, Margus Tamm, Gregor Taul, Liisa Kaljula ja kõik, kes te seda postitust kommentaaridega täiendate! Ilusat puhkust ja head uut kunstiaastat!

Marina Abramovic, pühademeeleolus


INDREK GRIGOR

Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” on vaieldamatult aasta kõige olulisem näitus. Ma ei olnud tingimata rahul kujundusega ja kohe üldse ei olnud ma rahul asjaoluga, et Tõnis Vindi taolise korüfee näitus oli surutud väga väikesele pinnale, kui samal ajal suures saalis laiutas Madalmaade romantism kahtlemata suurepäraset erakogust, ent … Ma loodan, et Eesti Kunstimuuseumi juhtkonnal on siiamaani hommikul peeglisse vaadates iseenese pärast piinlik.
Näitusega sama nime kandev album on aasta olulisim publikatsioon - tähenduses jätkusuutlikuim oma mõjult ajaloo telje mõlemas suunas. Selle koha garanteerib albumile Eha Komissaarovi artikkel “Ruum ja raamat Tõnis Vindi loomingus” mis on esimene tõsiseltvõetav metakriitiline käsitlus Tõnis Vindi loomingust.

Möh! Fui! Öäk! Ossa! Vau! Kaasaegse kunsti klassika” näitus oli minu jaoks ennekõike oluline just Jaan Toomiku teose “15. mai - 1. juuni 1992” remake’i eksponeerimise tõttu. Sellega seoses on aasta kunsti sündmuseks Toomiku kultusteose taastootmisõiguse ostmine Tartu Kunstimuuseumi kogusse. Köler Prize’i projekti jätkumine oli väga tervitatav, sest eesti kunsti peavoolu seisukohalt on tegemist ainsa tõsiseltvõetava preemiaga. Flo Kasearu oli preemiad kahlemata ära teeninud, ent kurvaks tegi ülejäänud nominentide suhteline nõrkus. Viimane on öeldud pidades silmas just uusi töid.
Aasta kõige monumentaalsem teos oli Jevgeni Zolotko pool aastat väldanud “Asjad” Tartu Kunstimaja pööningul. Siinjuures tuleb möönda, et Tõnis Saadoja laemaali teatris No99 ei ole käesoleva kokkuvõtte kirjutamise hetkeks veel avalikkusele esitletud (ja ridade autor ei jõua seda paraku ka kindlasti selle aasta jooksul vaatama), ehk tegelikult võistlus alles käib.
Aasta kuraatoriprojekt oli Kirke Kangro “Eksootika”, nii hästi kureeritud kooslust ei ole enam ammu näinud.

Tehniliselt kõige paremini teostatud näitus oli Triztan La Brazi “Lost and Found” Loop galeriis. Sellel näitusel minu kui näitustetehniku süda nii hüppas rõõmust kui kängus kadedusest.
Artishoki kontekstis ei saa mainimata jätta ka Artishoki biennaali, mis see aasta kuraator Liisa Kaljula valikute tõttu oli esmakordselt klassikalisema näituse ilmega. Ent sarnaselt Vindi ja Zolotko näitustega omandab see projekt täielikud mõõtmed alles raamatu ilmumise järel, mis nii biennaali kui Zolotko puhul nihkub tulevasse aastasse.

Tehnikuid tuleks tihedamini sundida näituseid tegema. Teine hea näide samast rubriigist oli Neeme Külma Hobusepea galerii näitus “Pinnavirvendus”. Üldiselt on käsitööoskus meie kunstiväljalt tõrjutud, ainsaks erandiks paar maalikunstnikku ja mõned Tartu Kõrgema Kunstikooli taustaga skulptorid, kellele on õpetatud, et hea kunst on suur töö. Seetõttu on igasugune kutsemeisterlikkuse ülesnäitamine tänapäeva peavoolu kunsti kontekstis vastuvõetavas vormis enam kui tervitatav.

Kõige silmapaistvamaks muutuseks aktuaalse kunsti väljal oli kontseptualismi lõplik läbimurre kohalikus peavoolu näitusepildis. Protsessi eelajaloona töötavad minu jaoks Anders Härmi poolt EKKM-i kureeritud näitus “Next to Nothing” (2010) ja Maria Arusoo “Continuum_the perception zone” (2011), viimase kataloog ilmus muideks alles 2012 suvel ja väärib kindlasti esile tõstmist. Kontseptualismi lõpliku jõudmise peavoolu domineerivale ehk enesestmõistetavale kohale aga viis lõpule ART IST KUKU NU UT`i raames Chris Fitzpatrick’u poolt kureeritud “Sõida tasa üle silla” ja Margit Säde kuraatoriprojekt “AND SO ON AND SO FORTH” Kim?’is.

Kriitikuna tooksin esile, et kunstikriitikale oli enesereflektsiooni osas hea aasta. Jällegi oli tegemist juba 2010. aastal Märzi projektiruumis alanud kunstikriitika lugemisgruppide ja 2011. aastal samas toimunud kunstikriitika ümarlaua poolt aktualiseeritud kunstikriitika oma naba uurimise jätkumisega. Tartus toimus ürituste sari “Semiootika ja kultuurikriitika”, nii seal peetud kunstikriitikaalane vaidlus kui mitu järgnevat diskussiooni jõudsid artishok TV vahendusel ka laiema üldsuse ette.

Festival ART IST KUKU NU UT suutis käima tõmmata terve arvamuslugude jada, mille juures on oluline, et lood ilmusid päevalehtede veergudel mitte erialameedias.Kuluaarides on kuulda, et järgmine aasta tõotab veelgi positiivseid arenguid.

Jaan Toomiku remake (äsja ühe purgi võrra vaesemaks jäänud)

Epp Kubu ja Rebeka Põldsam ABIII artist  x critic talkil

Dénes Farkase teos Kirke Kangro kureeritud näitusel "Eksootika" (Foto: denesfarkas.com)

Neeme Külma "Pinnavirvendus" Hobusepea galeriis (Foto: eaa.ee)

"Sõida tasa üle silla" Nooruse galeriis (Foto: artistkukunuut.org)

MARIKA AGU

Näitus:
- Raul Keller, helikunsti näitus "KLANG!" Eesti Meremuuseumi Püssirohukeldris. Ajakirjast KUNST.EE saab lugeda Andreas Trosseki ülevaadet näitusest.
- Jean Tinguely püsiekspositsioon Museum Tinguelys, Baselis. Kineetilise kunstiga on see häda, et teosed kuluvad. Tinguely muuseumi eksponaatide töögraafiku järgi oli võimalik mõnda teost oma täies hiilguses töötamas näha vaid kord tunnis. Ekspositsiooni üleval hoidmiseks peavad muuseumi tehnikud tegelema ennastkulutavate masinate varuosade otsimisega. Mootorid, rihmad, hammasrattad teenivad abstraktset kolinat, ehmatavat ketipeksu – absoluutselt ebapraktilist süsteemi, mis oma enesekülluse tõttu mõjub väga võluvalt.
- Jass Kaselaan "Aed" Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Indrek Grigor ja Eike Eplik püüdsid Kunstiministeeriumi saates lahendada näituse sisulist mõistatust. Harva pakub lahendamatu mõistatus siiski meeldivat elamust – piisab ainuüksi selle loodud keskkonnas viibimisest.
- MÖH? FUI! OSSA! VAU! - ART IST KUKU NU UT, Tartu Kunstimuuseumis. Arvestades kaasaegse kunsti üle polemiseerivate artiklite hiidlainet selle näituse tagajärjel.

Teos:
- Diverse Universe Performance Festival Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Publikut töödeldi mitme performance'iga, kuid kõige eredamalt jäi meelde viimane – grande finale, kus mängiti läbi stsenaariume, mis tuginesid tugevate sümbolite virrvarrile – Miki Hiir ruuporisse karjumas, stereotüüpne Jeesus verest nõretamas, hoidmas käes kuivatatud kalu, mida assistendid järjekindlalt leegiheitjatega püüdsid põlema panna, jaapani Lolita talumas kergeid hoope tagumikule jne jne... Aistingute taluvuspiir oli põhja keeratud, peale vaatemängulisuse lämmatas ruumi täiesti talumatu hais, kõrva röögiti mingeid loosungeid – ühesõnaga – ülekehakogemus.
- Tõnis Saadoja laemaal NO99 teatris.Teost esitletakse koos raamatuga "Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879-2012".
Sündmus:
- IV Rahvusvaheline konverents, Teaduslik konverents. Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Kohal kahjuks ei käinud, kuid konverents on tagantjärgi vaadatav Tartu Ülikooli televisiooni kodukalt. Vahel ikka tuleb ette piinlikke momente, mis tulenevad konverentsi formaadist ja delikaatsest õhkkonnast. Pseudoteaduslikud ettekanded IV Rahvusvaheline konverents, Teaduslik konverentsil just  kutsusidki sellised olukordi esile ja kasutasid seda oma tugevusena.
- Tartu Kunstimuuseumi direktoriks valiti Rael Artel.
- Marge Monko, Sigrid Viir ja Timo Toots välismaal auhindu võitmas.

Publikatsioon:
- "Mitte-Tartu", Topofon.Psühhogeograafilis-hallutsinatoorne proosakogumik. Tekstide autorid Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Aare Pilv, Tanel Rander, Lauri Pilter, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Jaak Tomberg, Kaja Pae, andreas w, Mehis Heinsaar, Erkki Luuk, Maarja Pärtna, Kiwa.
- Kenneth Frampton "Moodsa arhitektuuri ajalugu", EKA (Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Ruudi ja Eva Näripea)

(Foto: EPL Vallo Kruuser)

Tinguely (Foto: Internet)

Ars electronica!

Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents (Foto: Internet)

TANEL VEENRE

Tunnistan on kimbatust selja taha vaadates, mälul on omad plaanid ning tundub, et kultuurisündmuste talletamine ei kuulu sellesse kavva. Õnneks asendab mu hõredat mälu üha enam arvuti ning nii sobrasin ma oma EPLi folderis (kirjutan ju aastas ca 75-st eri kultuurisündmusest). Nii ujusid pinnale järgmised verstapostid sest aastast, kusjuures minu rõhk on pigem disainil, moel ja ehtel.

Publikatsioon:
- Raamat "Mood ja külm sõda"  mõjus mulle paju enam kui kohati veretuks jäänud näitus. Põhjalik uurimus, mis pugev ihu vahele just vahetute sissevaadetega uuritavasse aega. Raamatu koostasid Eha Komissarov ja Berit Teeäär, kujundas Tuuli Aule.

Teos:
- Videoelamuse sain ma Flo Kasearu tööst Creative Estonia - hoogne satiir kogu selle loovmajanduse ja pseudofolk-käsitöö teemadel.
- Eesti ehtes sain elamuse Julia-Maria Künnapi loomingust, mida ta näitas oma kodus köögilaua taga enne kui saatis need fantastilised kivigraveeringud näitusele Itaaliasse. See on segu hämmastavast tehnilisest teostusest ja klaarist ideest. Sulavad kivid kui inimese ja looduse suhte äraspidine pitser.
- Minu sisekujunduspreemia läheb Mary Jordanile ja Erik-Niiles Krossile Kõue mõisa eest - see on muinasjutuline, õõvastavalt ligitõmbav, intrigeeriv kompott.
- Marit Ilisoni performance ETDMis tarbekunsti triennaali avamisel - tundlikkus + totaalsus.
- Liisi Eesmaa kollektsioonTallinn Fashion Week`il - popkultuur oma eredaimal kujul. Ning teise olulise moesündmusena mainiks Karolin Kuusiku tagasitulekut moeväljale iseenda nime all - tema kollektsiooni esitlus oli detailideni läbimõeldud ja üdini hea maitsega teostatud tervik.
- Toidukunsti loorberid annaks ma restoranidele Tigu, Salt, NEH ja Vihula mõisa uuenenud köögile.
- Narva kolledži fassaad- monumentaalne! Hoone projekteerisid Eesti arhitektid Katrin Koov, Indrek Peil ja Siiri Vallner. Sisekujunduse autor on Hannes Praks.
- Arhitektuuris ei saa mitte mööda ka Lennusadamast, kus antusega on ümber käidud ülinutikalt. Hoone projekteerisid KOKO arhitektid.

Välismaailmast on jäänud kummitama...
- Kaasaegsest ehtest Jorge Manilla võimsad ja tumedad monumendid inimkehal, Ruudt Petersi viilutatud Lunastajad, Alexander Blanki mutanteerunud (nagu kogu popkultuur) talismanid.
- Mõne nädala eest käisin Veneetsias Tadao Ando renoveeritud endises Veneetsia tollilaos, kus eksponeerib oma kaasaegse kunsti kollektsiooni François Pinault. Väga mõjus pind ja valik - Sigmar Polke tumemeelsed hiigellõuendid ja Maurizio Cattelani marmorist surilinad ründasid otse südant.

Tegelikult ma ju valetaks kui ma kunstnikuna ei mainiks vahetult mind puudutavat. Ehtekunstirühmituse õ h u L o s s (Piret Hirv, Kristiina Laurits, Eve Margus-Villems, Villu Plink, Kadri Mälk, siinkirjutaja) näitus Itaalias Paduas Oratorio di San Roccos, mis oli erakordne just tänu toimumiskohale – renessansiaegsed freskod palvela saali seintel moodustasid nagu turvava kihi meie ja välisilma vahele.
Ning "Minu kuningriik" Kunstihoone galeriis ... sai taas välja öeldud ning on võimalik edasi põleda värske õliga.

Flo Kasearu "Creative Estonia" (Foto: flokasearu.eu [foto autor Tanja Muravskaja])

TÜ Narva Kolledž (Foto: ut.ee)

Smooritud põrsa lõige, punane kapsas kadakamarjadega + õuna-punaveini kaste – NEH (Foto: Facebook)

TRIIN TULGISTE

Näitus:
- ART IST KUKU NU UTi näitused
- Kaido Ole "Kena kangelane ja küllaga vaikelusid"
- Neeme Külm "Pinnavirvendus"
- Tõnis Vint "Tõnis Vint ja tema esteetiline universum"
- "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik"

Sündmus:
- Artishoki biennaal
- Kunstidiskussiooni käivitumine meedias
- Tartu Kunstimuuseumi uue direktori valimine

Teos:
- Taavi Piibemann "Eesti eksootika"
- Jevgeni Zolotko "Asjad"
- Jaan Toomik "Projekt 16.5.1992–31.5.1992"

Publikatsioon:
- Tõnis Vindi näituse kataloog
- Kaljo Põllu "Igavene tagasitulek. Kaljukunstist kogu maailmas"
- ART IST KUKU NU UTi trükised

Eike Epliku näitus "Tüdruk, kes kõike armastas" Artist Kuku Nu Uti raames

Tõnis Vinti kataloog

Taavi Piibemann "Eesti eksootika" (Foto: muurileht.ee)

MARGUS TAMM

Näitus:
- “Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” Kumus, kuraator Elnara Taidre. Kõik toimis, kõik osapooled – klassik, kuraator, arhitekt ja disainer – täiendasid tervikut. Vindi tööd, Raul Kalvo näitusearhitektuur ja Tuuli Aule kujundatud kataloog modustasid stiilse ja totaalse visuaalse kogemuse. See on umbes nagu minna Tõnis Vindi koju, vaadata tema vannituppa (kes on vaadanud, see saab aru, millest räägin) ja korrutada seal nähtu 22ga.
 Neeme Külm Hobusepea galeriis.
- Jass Kaselaan“Aed”. Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii. Üldmulje: must.
- “Pimeduskiirus ja teised lood” Kumus, kuraatorid Jaakko Niemelä ja Eha Komissarov. Üldse võiks olla rohkem selliseid näituseid, kus on pime ja tuled vilguvad. Üldmulje: must.
- Kaido Ole “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumus. Oli nagu olema peab, eksole. Üldmulje: hall ja vikerkaar.
- Jätkuvad trendid on modernismiarheoloogia ja soviet chic, millede tuules toimus ka mitu huvitavat väljapanekut: näiteks Andres Kurgi ja Mari Laanemetsa kureeritud "Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitekuur Nõukogude Liidus 1960-1980" Tarbekunsti- ja disainimuuseumis ning fotograaf Frédéric Chaubini “Nõukogude kosmosemajad” Arhitektuurimuuseumis. Psühhedeelne interjöör ülehelikiirusega nõukogude reisilennukile, kosmosejaama meenutav arhitektuur nõukogude lastevanglale. Loetellu võiks lisada ka Moskva Disainimuuseumi avanäituse, mis pakub nõukogude disaini aastatest 1950 kuni 1980. Üldmulje: punane ja vikerkaar.
- Vene graafilise disaini ekspositsioonid “Vene kaaseaegne plakat” ja “Rodchenko 120” Marko Kelkishevi kureeritud HGDFi raames. Venelased lihtsalt teevad asju omamoodi. Üldmulje: punane ja must.

Näituseaasta kokkuvõte: must on must.

Sündmus:
- Narva kolledži avamine (Kavakava arhitektid). Kogu arhitektuurse ilu juures on tegemist eelkõige suurejoonelise geopoliitilise žestiga. In your face, Ivangorod!
- Välismaa äravallutamine - Austria Ars Ekectronica pani kinni Timo Toots, NY Pulse noppis ära Sigrid Viir, Viini Henkelile pani käpa peale Marge Monko. Neid oli veel. Hulk äramärkimisi ja väljavalimisi oli ka. In your face, kodumaa!
- Tõenäoliselt tuleks sündmuseks lugeda ka sajandi kunstiröövi ART IST KUKU NU UTil. PS. Ma tean, kes seda tegi. On veel, palju inimesi, kes teavad. Aga ei ütle (ei, see ei olnud näitusekorraldajate meedia-hoax).

Teos:
- Paco Ulman “My Little Red Riding Hood” AB III-l. Üldse võiks olla rohkem selliseid kunstivideosid, kus punane sportauto tõmbab ketsi.

Publikatsioon:
- Hilka Hiiop. "Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?” Ei ole lugenud, tõenäoliselt ei loe ka (lapanud olen), aga olen täiesti veendunud, et tegu on klassikaga.
- Erkki Luuk, c: “Tammeöö”. Ei ole lugenud, kui kätte satub, siis loen (kaant olen näinud), aga olen täiesti veendunud, et tegu on klassikaga.

Artishok 2012: Biennaal Lätti, artiklid kogumikku, omaalgatused institutsioonideks, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga.

Kaido Ole KUMUs

Paco Ulman "My Little Red Riding Hood" (Foto: mustekala.fi)

GREGOR TAUL

Teos:
- Renzo Piano “Shard” – Londonis valmis Euroopa kõrgeim hoone, mis katastroofiliselt sisutühja kujundina võtab kokku nii eelnenud kui järgneva dekaadi sellel mandril.
- 10 x 10 meetrit (Eva Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai Sööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson) manifest “Inimmetsandus” ja performance KIASMAs – kompaktne ja koomiline tõlgendus traagilisele olukorrale.
- Salto arhitektide “Fast Track” – Salto muudab maailma nii väikeseks kui suureks. Ka Kavakava TÜ Kolledž Narvas on nii arhitektuurne, kunstiline kui poliitiline trampliin.
- Alari Orava plakat üritusele “Kaleidoskoop. 5 aastat täis” – Orava aastatepikkune tänavaorigami sai lõpuks disainigalal auhinnatud! (Pronks väikese trükise kaalukategoorias).
- Tõnis Saadoja laemaal teater No99s – lihtsalt kuradi hea maalikunstnik, kuigi ma sellest järellihvimise vajadusest lõpuni aru ei saanud. 

Sündmus:
- Kohalike kunstnike rahvusvaheline edu, kõrgelennuline kommertsgalerii jms, et see kõik igapäevaseks kujuneks.
- Eesti, läti ja leedu urbanistide mõttevahetus konverentsil “Art in Public Space” Riias – viljakas on teha koostööd inimestega, kelle ees seisavad sarnase iseloomuga, ent vormilt eripärased (linna-alased) küsimused.
- EKA kunstihariduskonverents “Avalikud ootused” – vabade kunstide teaduskonna eestvõttel korraldatud mõttetalgud oluliste küsimuste üle (milline peaks üks kunstiakadeemia üldse olema?), mil kahe päeva jooksul tegeleti intensiivselt enesereflektsiooniga.
- Katarsis projektiruum – hädasti oli vaja tegutsemisruumi, ainuüksi arvamuse avaldamisest ei piisa.
- Memory Marathon Serpentine Gallery’s – kolmepäevane mammutkonverents, mille jooksul enamasti põnevad inimesed lakkamatult mäletamisest kõnelesid. 

- Külluslik disainiauhindade gala, mis tõi pähe mõtte, et korralduskulud võisid ületada auhinnafondi. Imelikul kombel tasus suurelt tegemine justkui ära: elegantne miljöö, seksikad inimesed, maitsekad võidutööd said meedias positiivse vastuvõtu osaliseks, kinnistades “disainiskeene” kõrget positsiooni (kuigi prestiiž pigem takistab siinse disaini maale tulekut). Mind huvitab, kas punaste vaipadega avalikkusele lähenemine toimiks ka EKA puhul (uue maja küsimustes)? 

Näitus:
- Paul Kuimet, Mikko Rikala “Clouds and Waves” – tehniline nauding.
- Sigbjørn Bratlie, Arne Langleite, Filipe Cravo “The Schnork Chronicles” Pebre tänava Tiivas – groovy ekskursioon läbi Oslo modernistlike skulptuuride, mis lõi eriliselt leitsakulise meeleseisundi.
- Mitškid Kondase keskuses – Peterburi ja Grigori Lotmani kool.
- Theaster Gates “My Labor is My Protest” Bermondsey White Cube’is – näitus (ja muidugi näitusesaal) nagu kosmoselaev
- Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis – Sirkli võimekas projektijuhi töö, Neeme Külma ja Ralf Lõokese hämmastav kujundus ja EKA graafilise disaini osakonna suurepärane monopol.
- “Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” ETDMis (kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets) ja Elnara Taidre kureeritud Tõnis Vindi KUMU näitus olid kõige vingemad ajaloonäitused.
- Kaido Ole “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumus. 

 
Trükis:
- Ivar Saki tüpograafia ajalugu + ülejäänud EKA doktoritööd (Hilkka Hiiop, Liina Keevallik, Urve Sinijärv, Riin Alatalu, Sirje Helme [kaitseb 2013, lõputöö pdf Internetis juba saadaval). Kooli nõukogu ja rektoraat on ülevatest näpunäidetest kinni hakanud (ei saa olemas olla ülikooli ilma tugeva doktoriõppeta) ning aiva suurem energiapanus suunatakse doktorikooli arendamisele. Lähiaastatel lisandub plejaad kunstidoktoreid. Ma pole päris kindel, kas see on hea mõte, kuigi mõistan, et see on paratamatu osa EKA ellujäämisvõitlusest.
- Kenneth Framptoni „Moodne arhitektuur“ (tõlkisid Ingrid Ruudi ja Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia)
- Triin Tamme “Notes and Instructions On How to Use the Bookcatalogtest” - New Yor Art Book Fair tellis oma tänavuse spetsiaalse kunstnikuraamatu Tammelt.
- Metropolis M (eriti 5. number) – kaine kunstiajakiri.
- Jacques Maritain “Kunstniku vastutus” – hiilgav, et tõlgitakse, kuid kas see nüüd siinses kontekstis kõige relevantsem tõlketeos on?
- Emmanuel Levinasi „Teisiti kui olla ehk teispool olemust“ ja mitmed teised Tallinna Ülikooli kirjastuse hästi valitud tõlketeosed. 

Artishok 2012: Aasta alguses nurisesime selle üle, et Müürileht on kõik meie kirjutajad ära võtnud. Aasta lõpus arutlesime, et Müürileht on üllatavalt kiiresti etableerunud (ja kohati igavalt turvaliseks muutunud), nii et Artishoki blogi, mis oma ebaregulaarsuse pärast ei pea muretsema ära mandumise/tõusmise pärast, on  üllatuslikult elujõuline. Biennaaliga on teisiti, ootused on aina kõrgemad, iga järgnev kuraator võib üha ulatuslikumalt põruda/õnnestuda. AB III juures olid minu jaoks põhiliseks sisutekitajaks artist critic talkid ja 10 (õieti 20) sissejuhatavat teksti. Loodetavasti rokib Artishok 2013. aastal blogi ja biennaali vahele jääval väljal (näitused, lugemisgrupid jms).

 

Minister võtab EKA konverentsil vastu kingituse

Fast Track (Foto: salto.ee)

Orava Kaleidoskoop

LIISA KALJULA

Näitus:
- Abstract Possible (kuraator Maria Lind) Tensta Konsthallis Stockholmis
- Documenta (kuraator Carolyn Christov-Bakargiev) Kasselis
- Mood ja Külm sõda (kuraatorid Eha Komissarov ja Berit Teeäär) ja Tõnis Vint ja tema esteetiline universum (kuraator Elnara Taidre) Kumus - olin just jõudnud Sirbis nuriseda, et Eestis kasutatakse näituse kui meediumi eeliseid harva ära, kui...
- Sõida tasa üle silla (kuraator Chris Fitzpatrick) festivalil Art ist kuku nu ut Tartus
- Eksootika (kuraator Kirke Kangro) Kunstihoones
- Neeme Külm „Pinnavirvendus“ Hobusepea galeriis
- Merike Estna „A big painting and a small painting“ Temnikova ja Kasela galeriis
- Mart Vainre „Konstruktor“ Kunstihoone galeriis
- Tanel Rander "Decolonize This" Y galeriis
- Gordon Matta-Clark ja Didier Faustino „Interventions" Natalie Seroussie galeriis Pariisis

Sündmus:
- Eesti kunstnikud saavad välismaal auhindu
- Kunstiakadeemia kohale tekib parkla
- Kunst.ee muutub kakskeelseks kvartalajakirjaks
- Postimehe Arvamuses kerib end lahti kaasaegse kunsti diskussioon
- Kolmandat korda toimub Artishoki Biennaal
- Kirjastus Lugemik üürib kontori ja ehitab poodi
- Eesti tahab kodanikuühiskonnaks - miks ei võiks Eesti olla innovaatilne ka poliitiliselt, küsib Tarmo Jüristo Memokraadis http://memokraat.ee/2012/06/milleks-meile-vabakond/
 
Teos :
- Flo Kasearu „We Are on the Way“
- Karel Koplimets „Suburbs of Fear“
- Paco Ulman „My Little Red Riding Hood“
- Tõnis Saadoja No teatri laemaal 

Publikatsioon
- Texte zur Kunst erinumber „The Curators“ - ajakiri hakkab uuel aastal käima ka Kumu raamatukogus
- Hilkka Hiiopi doktoritöö „Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?“ (Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum)
- Continuum_the Perception Zone kataloog (toimetaja Maria Arusoo, kujundaja Indrek Sirkel, Lugemik)
- Kumu ilusad paksud kataloogid (kujundaja Tuuli Aule, Eesti Kunstimuuseum)
- Kenneth Framptoni „Moodne arhitektuur“ eestindus (tõlkijad Ingrid Ruudi ja Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia)

Abstract Possible

Continuum kataloog läbiloetuna

Merike Estna suur ja väike maal

Pierre Huyghe Documental

ELNARA TAIDRE

Näitus
- Paarikuna toiminud „Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” (kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets) ja „Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.–1970. aastatel” (kuraatorid Lolita Jablonskienė, Kai Lobjakas ja Iliana Veinberga) Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis
- Köler Prize’i näitus EKKM-is
- „Pimeduskiirus ja teised lood” (kuraator Eha Komissarov) Kumus
- „Pre-Raphaelites: Victorian Avant-Garde” Tate Britain’is
- Damien Hirsti retrospektiiv Tate Modern’is 

Sündmus
- Näituselt „Möh! Fui! Öäk! Ossa! Vau! Kaasaegse kunsti klassika” eksponaadi varastamisega seoses käivitunud diskussioon kaasaegse kunsti ja kunstikriitika üle
- Artishoki biennaali III (kuraator Liisa Kaljula) EKKM-is ja seda raamistav programm
- EKA galerii taasavamine
- Kumu sügiskonverents „Kunst ja reaalpoliitika”
- Rahvusvahelised auhinnad eesti kunstnikele – Marge Monko, Simo Toots, OÜ Visible Solutions
- Temnikova &Kasela galerii (rahvusvaheline) tegevus

Publikatsioon
- Madalmaade kunst Kadrioru kunstimuuseumis” (koostaja Greta Koppel)
- „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” (koostaja Liis Pählapuu)
- „Mood ja külm sõda” (koostajad Eha Komissarov ja Berit Teeäär)
- „Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99-s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”

Teos:
- Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone (arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil)
- Tõnis Saadoja laemaal Teater No99s
- „Asjad” – Jevgeni Zolotko suhestumine Tartu Kunstimaja pööninguga kuues osas

Jevgeni Zolotko "Asjad" (Foto: muurileht.ee) 

Damien Hirst (Foto: arrestedmotion.com)

KATI ILVES

Näitus:
- Documenta 13, Kassel, Saksamaa. Kuraator: Carolyn Christov-Bakargiev
- Manifesta 9, Genk, Belgia. Kuraator: Cuauhtemoc Medina
- New Nordic Fashion Illustration, Helsingi Disainimuuseum, Soome. Kuraator: Toomas Volkmann
- Picasso/Duchamp, Moderna Museet, Stockholm, Rootsi. Kuraatorid: Daniel Birnbaum, Ronald Jones, Annika Gunnarsson
- Pimeduskiirus ja teised lood, KUMU, Tallinn, Eesti. Kuraatorid: Eha Komissarov, Jaakko Niemelä
- Jõeruum, Kaarsild, Tartu, Eesti. Kuraatorid/tiim: Jarmo Kauge, Ingrid Ruudi, Tiit Sild
- MÖH!, FUI!, OSSA!, VAU! ART IS KUKU NUUT'i raames Tartu Kunstimuuseumis, Tartu, Eesti. Kuraator: Rael Artel
- Neeme Külm "Pinnavirvendus", Hobusepea galerii, Tallinn, Eesti
- Raul Keller "KLANG!", Eesti Meremuuseumi Püssirohukelder, Tallinn, Eesti

Sündmus:
- "Sound Around Kaliningrad" - üritus, näitus, ümarlaud, jne. Parima korraldusega sündmus, kus iial käinud. Venemaal! "Sound Around Kaliningradi" korraldab Venemaa kaasaegse kunsti keskuse Balti haru (asub Kaliningradis), ürituse kuraatoriks on Daniil Akimov. Kutsutud esinejate nimekiri oli mitmekesine - alustades Ida-Euroopa helikunsti vanameistri Vladimir Tarasoviga (tüüp, kes Ilja Kabakoviga koos saundi tegi), kaasates rootslasi Mats Lindströmi ja C. M. von Hausswolffi, Berliinis resideeruvaid taanlastestest vinüüli-insenere Greta Christenseni ja Camilla Sørenseni (esinevad nime all Vinyl Terror and Horror), JG Thirlwelli, Kiwa, jpt. Erinevad kohad, Kaliningrad, Venemaa
- "Sound of Stockholm", Stockholm, Rootsi. Laivid ja ümarlauad. Meeldejäävamateks: Tarek Atoui, Stian Westerhus, Ryoji Ikeda. Enim vapustas aga EMSi (Rootsi Elektroonilise Muusika Sihtasutus vms) ning Fylkingeni külastus. Esimene on elektroonilise muusika stuudiote keskus (residentuurikoht/programm), direktoriks Mats Lindström, teine helikunstnike-heliloojate liit, direktoriks Susanne Skog, mis tegutseb alates 1933. aastast ning omab muuseas ka Ilmar Laabani heliloomingulist pärandit. "Sound of Stockholmi" ajal (aga mitte selle raames) oli Bonnieris avatud ka näitus "More Than Sound" (kuraator Theodor Ringborg), mis koos SoS programmiga kokku üsnagi tugeva elamuse andis.
- "Freq_Out 8", Moderna muuseum, Stockholm, Rootsi. C. M. von Hausswolffi käe all toimuv ürituste seeria, mis ühtekokku toimub 12 korda. Freq Out toimub põhimõttel, et iga helikunstnik saab endale sageduse, mille sees toimetada. Siis tullakse kokku 48 tunniks ja mängitakse erinevatel sagedustel olevad helid kokku. Kõik saavad iga sageduse korra läbi mängida. Esimene Freq Out toimus 2003. aastal Kopenhaagenis. Moderna oli üsnagi ambient. Fingers crossed, on lootust, et 11 tuleb KUMUs!
- Marie Iversen/Kajsa Karolina Sandström tantsuetendus "It's My Own Invention (Looking Through The Glass)", KUMU auditoorium, Tallinn, Eesti. Marie Iversen on taani kunstnik, kelle interaktiivne installatsioon "Retroaction VIII" oli 2012. aastal algul väljas KUMUs näitusel "Spatium. Taani kaasaegne kunst" (kuraator Maria Kjaer Themsen). Iverseni installatsioon koosnes tehnoloogiast ja tühjustest - täpsemalt, kuidas tehnoloogia, kasutades mitte midagi, loob uut ruumi. Sama tehnikat kasutades tegid Iversen ja Sandström (Rootsi päritolu tantsija-koreograaf) KUMU auditooriumis etenduse, lisades komplekti ka peeglid. Lummav näide sellest, kuidas mitte millestki saab väga vähesega väga palju.
- Jaak Tombergi ja Tõnis Kahu loengud näituse "Pimeduskiirus ja teised lood" finissaažil. KUMU auditoorium, Tallinn, Eesti. Kui lasta verbaalselt andekatel inimestel rääkida sellest, millest nad kõige paremini rääkida oskavad, ei saagi tulemuseks olla muud kui 10/10. Tomberg rääkis elektrivalgusest, täpsemalt selle puudumisest või vähesusest sci-fi's, Kahu black metali süngetest ihadest.

Teos:
- Karel Koplimets "Hirmu suburbid", installatsioon
- Flo Kasearu "Creative Estonia", video

Publikatsioon:
- Elnara Taidre koostatud kataloog "Tõnis Vint ja tema esteetiline universum", Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Hilkka Hiiopi doktoritöö "Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?“, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Eha Komissarovi ja Berit Teeääre koostatud kataloog "Mood ja külm sõda", Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Sven Vabari koostatud "Mitte-Tartu", Topofon 2012

 

Documenta Manifesta

Duchamp Modernas

Freq_Out 8 Modernas

Ikeda Sound of Stockholm

Iversen Sandström Kumus

Jõeruum Tartus

Thirlwell Kaliningradis

Tomberg Kumus

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back