Hämmeldunud ja segaduses, aga õnnelik

Disainist kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.


IKEA skandinaavialikult lakoonilise mööbli väljanägemine on pigem heas mõttes iseloomutu, küll aga on ikooniliseks saanud selle mööbli kokkupanemine. Nimelt lükkab IKEA valmisdetailidest mööbli tegemise töö enamasti tarbija kaela, andes omalt poolt kaasa vaid instruktsiooni ja kruvikeeraja. Tarbija elu see lihtsamaks ei tee. Ometi on IKEA maailma populaarseim mööbliturustaja. Järelikult ei tooda IKEA mitte kõige paremini disanitud mööbliesemeid, vaid ta toodab kõige paremini disainitud probleeme. Hoolikalt balansseeritud mööbli-puzzlesid, millede lahendamine on täpselt nii keeruline, et lisaks mööbliesemele omandab kasutaja ka isikliku saavutus-kogemuse.

*

Õnnestunud disainiks tihti peetakse midagi, mis teeb elu lihtsamaks. Kas ongi nii lihtne? 

 

 

Praegusaja ettevõtluskultuuris, eriti loomemajanduses on kinnistunud narratiivne retoorika: kõik tootjad on “loojutustajad”, igal tootel on “oma lugu”. Antud sõnadekasutus võib olla juba üleekspluateeritud (vt. nt Stefan Sagmeister: “You are not a storyteller“), kuid selle populaarsusel on põhjus. Nimelt sobib loojutustamine kirjeldama kaasaegset tarbimiskultuuri, kus disaini eesmärgiks, rohkemgi kui probleemilahendamine, on tarbijaelamuse pakkumine. Hea lugu kahtlemata pakub elamust.

Hea lugu on huvitav. Ideaalselt lihtne probleemilahendus ei ole huvitav. “Kangelane tappis lohe, kuna ta oli lohest tugevam,” ei ole huvitav lugu. Disain, “mis teeb oma töö ära”, on ... okei, aga ei enamat.

Nõnda kõneles Sagmeister

Akadeemilise disainiuurimuse fookusesse on viimastel aastatel jõudnud disainifilosoofia, mis läheb kaugemale pelgalt meeldiv ja kasulik olemisest. Kõneldakse näiteks disruptiivsest (segadusttekitav, lõhkuv, segav) disainist. Viimase all peetakse üldiselt silmas disaini ja ühiskondlikku aktivismi ühendavaid algatusi, gerilja-aiandusest sotsiaalkriitiliste infograafikuteni. Tegemist on üldistusjõulisemagi kontseptsiooniga, mis võimaldab kirjeldada disainipraktikaid laiemalt: nii saab väita, et disain ongi olemuselt alati disruptiivne. Isegi kui tegemist lihtsa, probleemilahendusele suunatud disaini-ideoloogiaga, kaasnevad uute lahendustega alati ka uued probleemid. Ka kõige praktilisem uudne disainilahendus tekitab esialgu segadust, nõuab õppimist ja omaksvõtmist.

Reklaamiuuringutes on ilmnenud, et nö keerulisemad reklaamplakatid, mis nõuavad pikemat lahtimõtestamist, tekitavad enamikus vaatajates kestvama ja positiivsema emotsiooni. Disainitud sõnumi vastuvõtjas käivitub tõlgendamise protsess, mida võiks võrrelda naudinguga heast kirjanduslikust tekstist. Reklaami puhul oli tulemus siiski vastuoluline: vaatajad said positiivsema elamuse ja mäletasid reklaami, aga ei mäletanud tingimata, mida reklaamiti. Vähem utilitaarse graafilise disaini puhul ei pruugi sellist probleemi eksisteerida ja vaataja-kasutaja mängulusti arvestades saab tõdeda, et lihtne disainilahendus ei ole parim lahendus.

Veelgi kaugemale minnakse disainiuuringutes, rääkides nö külluslikust tootekogemusest (rich product experience), mis peaks hõlmama laiemat ampluaad emotsioone, kui üksnes positiivseid (vt. nt Steven Fokkinga, Pieter Desmet). Ehk siis, arutelu all on, milliseid uusi produktiivseid võimalusi avab disainis negatiivsete emotsioonide teadlik kasutamine. See võib kõlada kummastavalt, kuid kui minna tagasi loojutustamise-metafoori juurde, siis raskused ja tagasilöögid ongi igasuguse narratiivse konstruktsiooni kesksed käivitajad. Disain, mis pakub rikkalikumat kasutajakogemust, loob kokkuvõttes positiivsema ja sügavama emotsionaalse sideme kasutaja ja disainobjekti vahel.

Kui tundub, et antud mõttekäik jääb liialt abstraktseks, siis vaadatagu alguses olevat IKEA näidet:

“Kangelane püstitas riidekapi, see oli raske, vahepeal juba tundus, et midagi ei tule välja, aga – pikk lugu lühidalt - lõpuks sai ta sellega hakkama. Happy End.”

Kokkuvõttes.

Rääkides kaasajal disainist, peame me rääkima ka kasutajakogemusest. See tähendab, et disaini puhul on fookus asetunud tootmiselt vastuvõtule ning disain ei ole mitte lõpuni viimistletud valmisobjekt, vaid see on narratiivne protsess, kus disaini-tarbijal on aktiivne ja suveräänne osalus. Sellest tulenevalt ei pea disain tingimata püüdlema ainult mugavuse ja lihtsuse poole, kuna ka disaini kasutav inimene pole oma loomult tingimata ainult mugav ja lihtne.

The Art of Storytelling

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

MERE LAUL / Jutustus Raul Meelest.

Raul Meelest kirjutab Margus Tamm. 

Artikkel valmis ajakirja Estonian Art tellimusel.

I

ARM ELULE

Lapates Raul Meele retseptsiooni, jääb silma sõna müüt läbiv kasutamine: omamüüt, müüdiloome, kunstnikumüüt, maailmamüüt. Kunstnik Raul Meele näol on järelikult tegemist autoriga, kelle kunstnikutee on võrreldav müüdiga, mahub müüdiloo raamidesse. Tõsi, Raul Meele elu pole olnud meelakkumine - kunstnikukarjääri rajamine pole kulgenud lihtsalt, biograafias leidub kangelasele vääriliselt nii triumfe kui tagasilööke, loometee pole sirgjooneline, see on otsiv ja, võib oletada, et nii mõnigi kord ka ekslev. Kuid, lõpp hea, kõik hea ning vaadates kasvõi käesolevat, suurepärast ja suurejoonelist retrospektiivi KUMU suures saalis, saab öelda, et tegemist on õnneliku lõpu müüdiga.

Õnneliku lõpu müüti tuntakse imemuinasjutuna. Vladimir Proppi klassikaline käsitlus “Imemuinasjutu morfoloogia” (orig. 1928) sätestab, et imemuinasjuttude muutumatuteks elementideks on tegelaste funktsioonid, mis, olenemata konkreetsetest asjaoludest, on olemuselt muutumatud. Kokku loetleb Propp 31 funktsiooni, ühes loos ei pea need kõik olema esindatud, kuid funktsioonide järjekord on alati sama. Hilisem strukturalistlik narratoloogia, sh. Juri Lotmani kunstilise teksti struktuuri käsitlus, lähtub oluliselt Proppi pärandist. Keskne on idee, et süžee käivitub piiri ületusest. Lugu saab alguse siis kui üks tegelane lahkub oma ettemääratud kohalt ja astub üle oma senise maailma läve, teise, tundmatusse, imelisse maailma. Sellisest tegelasest saab kangelane. Kangelase tee ei ole kerge, ta mitte üksnes ei pea võitlema piiritaguse maailma uute ja ennenägemata ohtudega, vaid, mis veelgi hullem, piiriületamise akt muudab ta võõraks ka koduste jaoks. Teda ei tunta enam ära. Nii võib kangelane jääda pikalt kahe maailma vahele hulkuma, pärimata muinasjutulist poolt kuningriiki või leidmata võimalust isakoju naasta.

Raul Meele müüdil on kaks omavahel seotud süžeeliini.

Esiteks, Raul Meel on hariduselt elektriinsener. Mõnes teises ühiskonnas poleks see olnud võibolla märkimisväärne puue, kuid väikeses ja seda suletumas, semitotalitaarse ühiskonnakorraldusega ENSVs tähendas see, et Raul Meel ei ole kunstnik. Kunstnikud tulid ERKIst ja kuuulusid Kunstnike Liitu. Mitte nagu Raul Meel. Seega oli Raul Meele astumine Teaduslik Tehnilise Revolutsiooni (TTR) inseneride armeest kunstiavangardi esirinda oluline distsiplinaarne piiririkkumine. Nii ei olnud ette nähtud. Ometi otsustas ta selle meeletu sammu astuda.

II

ULM REALE

Kui on plaanis asuda teekonnale, mille käigus tuleb illegaalina ületada piiri, siis kuidas selleks valmistuda? Võtmesõnaks on sobiv varustus. Reisimoon peab olema maksimaalselt kompaktne. Võimalikult multifunktsionaalne, kokkupandav ja lahtivõetav. Lihtne ja vastupidav. Konverteeritav ja hõlpsasti peidetav. Suurepärane näide on lauake-kata-end, aga ka näiteks šveitsi nuga, magamiskott, pommivöö või kokaiini täis kondoomid. Või ka näiteks kirjutusmasina monospaced-kirjatüüp.

Esimesed teosed, millega Raul Meelel õnnestus 1960ndate lõpul ületada distsiplinaarne piir ja edukalt kunstimaailma välja jõuda, kujutasid endist nn kirjutusmasinajoonistusi.

Kes töötanud erinevates meediumites, teab, et tekst on väga ökonoomne meedium. Teksti tegemine nõuab minimaalselt ressursse ja valmistekst on seejuures äärmiselt kompaktne (laota põrandale laiali Tammsaare kogutud teosed ja sa saad ühe keskmise Valdur Ohaka maastikumaali pinnalaotuse). Võrdsete tähelaiustega monospaced-kirjatüübi kasutamine muudab teksti ka äärmiselt vastupidavaks: et täheruum on kõigi häälikute puhul sama, saab tekstiosiseid vabalt asendada ja ümberkombineerida, ilma et teksti tervikstruktuur laguneks. Ainus, mis sel juhul veel teksti jäigaks ja kohmakaks muudaks, oleks narratiiv. Ja sellest Raul Meel ettenägelikult loobus. Tema kirjutusmasinajoonistuste semantilised üksused on kas morfeemi või sõna, harvem fraasi pikkused, täislauseid kohtab haruharva. Tekstijupikestest või üksikutest kirjamärkidest moodustatud kompositsioonid leidsid 1960ndate-70ndate Eesti kunstiavangardis sooja vastuvõtu ja tõesti, imelisel kombel, insenerist saigi kunstnik.

Suutmata kunstimaailmas siiski püsivalt kanda kinnitada, jäi Meel mitmeks aastakümneks (täpsemalt, aastani 1987) kahe maailma vahele edasi-tagasi sõeluma, töötades Projekteerimisinstituudis insenerina ja osaledes aktiivselt kunstielus. Pidev kahe maailma vahel laveerimine oli kindlasti stressirohke, kuid ka piisavalt tulutoov, lubamaks Raul Meelel kasvatada nii vaimset kui materiaalset sõltumatust. Lisaks tekkis edasi-tagasi üelpiiri-liikumisest arvestatav kogemus, kuni lõpuks suutis Raul Meel koguni terveid insenertehnilisi käsiraamatuid kunstiväljale sisse smugeldada. Kuid see oli alles algus.

Raul Meele teine müüdimõõtu tegu on - ta suutis oma kunsti toimetada läbi raudse eesriide.

ENSV oli oluline illegaalse transiidi keskus. Lisaks märkimisväärsetele heroiinikogustele (vt. Vladimir Wiedemann, “Maagide kool”), liikus üle ENSV piiri kapitalistlikku Läände ka kõige kõrgema avangardisisaldusega kunstiprodukt, mida toonases N Liidus valmistada suudeti. Läänemaailmas oli selle vastu arvestatav nõudlus, kuid ka Nõukogude piirivalve oli valvel: kui varem kasutasid avangardistid võimalust saata oma graafilisi teoseid Läände posti teel, siis 1970ndatel tõhustati kontrolli ja ka graafilisi teoseid sai edaspidi välismaale postitada üksnes eriloa alusel. Oma loometöid üle piiri toimetada õnnestus nüüd vähestel. Räägitakse, et ENSV-s oli üks avatud meelega ametnik, kes aitas kunstiteoseid lihtkirjadeks vormistada. Räägitakse, et see ametnik olla olnud koguni J. K-M. ise (nimi toimetusel teada). Igal juhul läbis hulk ümbrikke kõige kvaliteetsema Nõukogude avangardkunstiga ikkagi takistamatult tolli ja jõudis Läände. Kuid ka see pidu sai läbi. Oli vaja midagi nutikamat välja mõelda.

Raul Meel lävis kohaliku autoriteedi, Tõnis Vindiga, kelle kaudu arenesid välja kontaktid Moskva põrandaaluse kunstimaailmaga. Meel hakkas läbi käima Ülo Soosteri grupeeringuga, nende kaudu tutvus ta Moskva ühe mõjukama allilmaliidri Ilja Kabakoviga. Metropolis koondunud üleliidulise põraandaaluse kunsti võrgustik omas mõningaid hästitoimivaid kontakte Lääne diileritega ja Raul Meel suutis avanenud võimalusi edukalt ära kasutada. Küllap tuli kasuks nii praktiline insenerimõtlemine kui ka varasem kogemus, mis saadud kunsti- ja insenertehnilise maailma vahelise piiri ületuste käigus.

Arusaadavalt suutis aina raudsemaks muutuvast eesriidest läbi lipsata vaid kõige kompaktsemalt pakendatav avangardkunst: seeriapõhine, minimalistlik, abstraktne ja kontseptuaalne. Raul Meele geniaalseimaks leiutiseks antud kontekstis tuleb pidada 1970ndatel alustatud graafilist seeriat “Taeva all”. Teoreetiliselt kuulub seeriasse 5328 graafilist lehte, mis kõik aga on kirjeldatavad üherealise valemi variatsioonidena. Hiiglaslik teos, mida oli võimalik transportida täiesti nähtamatult, ehk nagu Raul Meel ise meenutab: “enda sees, minu peas, minu südames” (vestlus Andres Kurega, 2014). Võis jalutada üle piiri, muretult lasta end tolliametnikel läbi otsida, endal kuustuhat graafilist lehte südames.

Nii juhtuski, et paar lehte sellest seeriast jõudis välja Lääne-Saksamaale, kus need pälvisid 1974 aastal Frecheni graafikatriennaalil II preemia. Seda võitu võibki tinglikult lugeda Raul Meele teise kangelasteo, veelgi imelisema piiriületuse äravormistamiseks.

III

ERE MULLA

Oli ka sissekukkumisi: Raul Meele diilid Sao Paolo Biennaali, MoMA ning Flash Artiga õnnestus Nõukogude korravalvel nurjata. Kuid – tegu oli tehtud, süžee kandis ja pikemas perspektiivis polnud müüdi kulgu väärata enam võimalik. Järgnes see, mis järgnema pidi.

Vladimir Proppi kirjeldusel seisneb imemuinasjutu finaal kangelase ära tundmises, mispeale kangelane asub troonile. Ja tõesti, 1980ndate lõpus tunti Raul Meel viimaks ometi ka kodumaal ära. Järgnes laviinina ametlik tunnustus ning tõus klassikustaatusesse. Raul Meel istus väljateenitud troonile.

Raul Meele viimaste kümnendite loomingu – rituaalsete tuleinstallatsioonide, kunstnikuraamatu “Saalomoni Ülemlaul” jm – kaudu kõnelebki publikuga uus, varasemast kangelasest erinev arhetüüp, kõneleb preester-kuningas. 

Aga see on juba üks teine lugu...

 

Kangelane (foto: Jaan Klõšeiko) 

 
... ja tema teekond

 

Meelevaldne tõlgendus Kuningas Saalomoni ülemlauust.   

Arhetüüpiline preester-kuningas Mesopotaamiast

DIALOOGID LÕPMATUSEGA

Kumu kunstimuuseum, 09.05 – 12-10. 2014

Näitusevaade: Kumu

Antud näituse kohta on raske öelda midagi peale ülivõrrete.

Geniaalne kunstnik – Raul Meel – check. Kindlakäeline kuraatoritöö – Eha Komissarov, Raivo Kelomees – check. Perfektne näitusekujundus – Raul Kalvo, Helen Oja – check. Kaunis kataloog – disainer Tuuli Aule – koos hulga nauditavate esseedega – Eha Komissarov, Raivo Kelomees, Virve Sarapik jt. – check. Tervik, mis on suurem kui eelloetletu summa – check.

Isiklik ahhaa-elamus saabus lugedes kataloogist Eha Komissarovi teksti, kus mulle korraga juhatati kätte seos 20. sajandi avangardi ja metallsõrestikest näitusekujunduse vahel. Peale seda läksn näitust kohe uuesti vaatama.

-------------

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishoki aastakokkuvõtted 2012

Manifesta! Fui! Documenta! Öäk! Skeene! Ossa! Vint! Vau! Kohalikule kunstile edukaks kujunenud aasta võtavad kokku Indrek Grigor, Marika Agu, Tanel Veenre, Triin Tulgiste, Margus Tamm, Gregor Taul, Liisa Kaljula ja kõik, kes te seda postitust kommentaaridega täiendate! Ilusat puhkust ja head uut kunstiaastat!

Marina Abramovic, pühademeeleolus


INDREK GRIGOR

Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” on vaieldamatult aasta kõige olulisem näitus. Ma ei olnud tingimata rahul kujundusega ja kohe üldse ei olnud ma rahul asjaoluga, et Tõnis Vindi taolise korüfee näitus oli surutud väga väikesele pinnale, kui samal ajal suures saalis laiutas Madalmaade romantism kahtlemata suurepäraset erakogust, ent … Ma loodan, et Eesti Kunstimuuseumi juhtkonnal on siiamaani hommikul peeglisse vaadates iseenese pärast piinlik.
Näitusega sama nime kandev album on aasta olulisim publikatsioon - tähenduses jätkusuutlikuim oma mõjult ajaloo telje mõlemas suunas. Selle koha garanteerib albumile Eha Komissaarovi artikkel “Ruum ja raamat Tõnis Vindi loomingus” mis on esimene tõsiseltvõetav metakriitiline käsitlus Tõnis Vindi loomingust.

Möh! Fui! Öäk! Ossa! Vau! Kaasaegse kunsti klassika” näitus oli minu jaoks ennekõike oluline just Jaan Toomiku teose “15. mai - 1. juuni 1992” remake’i eksponeerimise tõttu. Sellega seoses on aasta kunsti sündmuseks Toomiku kultusteose taastootmisõiguse ostmine Tartu Kunstimuuseumi kogusse. Köler Prize’i projekti jätkumine oli väga tervitatav, sest eesti kunsti peavoolu seisukohalt on tegemist ainsa tõsiseltvõetava preemiaga. Flo Kasearu oli preemiad kahlemata ära teeninud, ent kurvaks tegi ülejäänud nominentide suhteline nõrkus. Viimane on öeldud pidades silmas just uusi töid.
Aasta kõige monumentaalsem teos oli Jevgeni Zolotko pool aastat väldanud “Asjad” Tartu Kunstimaja pööningul. Siinjuures tuleb möönda, et Tõnis Saadoja laemaali teatris No99 ei ole käesoleva kokkuvõtte kirjutamise hetkeks veel avalikkusele esitletud (ja ridade autor ei jõua seda paraku ka kindlasti selle aasta jooksul vaatama), ehk tegelikult võistlus alles käib.
Aasta kuraatoriprojekt oli Kirke Kangro “Eksootika”, nii hästi kureeritud kooslust ei ole enam ammu näinud.

Tehniliselt kõige paremini teostatud näitus oli Triztan La Brazi “Lost and Found” Loop galeriis. Sellel näitusel minu kui näitustetehniku süda nii hüppas rõõmust kui kängus kadedusest.
Artishoki kontekstis ei saa mainimata jätta ka Artishoki biennaali, mis see aasta kuraator Liisa Kaljula valikute tõttu oli esmakordselt klassikalisema näituse ilmega. Ent sarnaselt Vindi ja Zolotko näitustega omandab see projekt täielikud mõõtmed alles raamatu ilmumise järel, mis nii biennaali kui Zolotko puhul nihkub tulevasse aastasse.

Tehnikuid tuleks tihedamini sundida näituseid tegema. Teine hea näide samast rubriigist oli Neeme Külma Hobusepea galerii näitus “Pinnavirvendus”. Üldiselt on käsitööoskus meie kunstiväljalt tõrjutud, ainsaks erandiks paar maalikunstnikku ja mõned Tartu Kõrgema Kunstikooli taustaga skulptorid, kellele on õpetatud, et hea kunst on suur töö. Seetõttu on igasugune kutsemeisterlikkuse ülesnäitamine tänapäeva peavoolu kunsti kontekstis vastuvõetavas vormis enam kui tervitatav.

Kõige silmapaistvamaks muutuseks aktuaalse kunsti väljal oli kontseptualismi lõplik läbimurre kohalikus peavoolu näitusepildis. Protsessi eelajaloona töötavad minu jaoks Anders Härmi poolt EKKM-i kureeritud näitus “Next to Nothing” (2010) ja Maria Arusoo “Continuum_the perception zone” (2011), viimase kataloog ilmus muideks alles 2012 suvel ja väärib kindlasti esile tõstmist. Kontseptualismi lõpliku jõudmise peavoolu domineerivale ehk enesestmõistetavale kohale aga viis lõpule ART IST KUKU NU UT`i raames Chris Fitzpatrick’u poolt kureeritud “Sõida tasa üle silla” ja Margit Säde kuraatoriprojekt “AND SO ON AND SO FORTH” Kim?’is.

Kriitikuna tooksin esile, et kunstikriitikale oli enesereflektsiooni osas hea aasta. Jällegi oli tegemist juba 2010. aastal Märzi projektiruumis alanud kunstikriitika lugemisgruppide ja 2011. aastal samas toimunud kunstikriitika ümarlaua poolt aktualiseeritud kunstikriitika oma naba uurimise jätkumisega. Tartus toimus ürituste sari “Semiootika ja kultuurikriitika”, nii seal peetud kunstikriitikaalane vaidlus kui mitu järgnevat diskussiooni jõudsid artishok TV vahendusel ka laiema üldsuse ette.

Festival ART IST KUKU NU UT suutis käima tõmmata terve arvamuslugude jada, mille juures on oluline, et lood ilmusid päevalehtede veergudel mitte erialameedias.Kuluaarides on kuulda, et järgmine aasta tõotab veelgi positiivseid arenguid.

Jaan Toomiku remake (äsja ühe purgi võrra vaesemaks jäänud)

Epp Kubu ja Rebeka Põldsam ABIII artist  x critic talkil

Dénes Farkase teos Kirke Kangro kureeritud näitusel "Eksootika" (Foto: denesfarkas.com)

Neeme Külma "Pinnavirvendus" Hobusepea galeriis (Foto: eaa.ee)

"Sõida tasa üle silla" Nooruse galeriis (Foto: artistkukunuut.org)

MARIKA AGU

Näitus:
- Raul Keller, helikunsti näitus "KLANG!" Eesti Meremuuseumi Püssirohukeldris. Ajakirjast KUNST.EE saab lugeda Andreas Trosseki ülevaadet näitusest.
- Jean Tinguely püsiekspositsioon Museum Tinguelys, Baselis. Kineetilise kunstiga on see häda, et teosed kuluvad. Tinguely muuseumi eksponaatide töögraafiku järgi oli võimalik mõnda teost oma täies hiilguses töötamas näha vaid kord tunnis. Ekspositsiooni üleval hoidmiseks peavad muuseumi tehnikud tegelema ennastkulutavate masinate varuosade otsimisega. Mootorid, rihmad, hammasrattad teenivad abstraktset kolinat, ehmatavat ketipeksu – absoluutselt ebapraktilist süsteemi, mis oma enesekülluse tõttu mõjub väga võluvalt.
- Jass Kaselaan "Aed" Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Indrek Grigor ja Eike Eplik püüdsid Kunstiministeeriumi saates lahendada näituse sisulist mõistatust. Harva pakub lahendamatu mõistatus siiski meeldivat elamust – piisab ainuüksi selle loodud keskkonnas viibimisest.
- MÖH? FUI! OSSA! VAU! - ART IST KUKU NU UT, Tartu Kunstimuuseumis. Arvestades kaasaegse kunsti üle polemiseerivate artiklite hiidlainet selle näituse tagajärjel.

Teos:
- Diverse Universe Performance Festival Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Publikut töödeldi mitme performance'iga, kuid kõige eredamalt jäi meelde viimane – grande finale, kus mängiti läbi stsenaariume, mis tuginesid tugevate sümbolite virrvarrile – Miki Hiir ruuporisse karjumas, stereotüüpne Jeesus verest nõretamas, hoidmas käes kuivatatud kalu, mida assistendid järjekindlalt leegiheitjatega püüdsid põlema panna, jaapani Lolita talumas kergeid hoope tagumikule jne jne... Aistingute taluvuspiir oli põhja keeratud, peale vaatemängulisuse lämmatas ruumi täiesti talumatu hais, kõrva röögiti mingeid loosungeid – ühesõnaga – ülekehakogemus.
- Tõnis Saadoja laemaal NO99 teatris.Teost esitletakse koos raamatuga "Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879-2012".
Sündmus:
- IV Rahvusvaheline konverents, Teaduslik konverents. Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Kohal kahjuks ei käinud, kuid konverents on tagantjärgi vaadatav Tartu Ülikooli televisiooni kodukalt. Vahel ikka tuleb ette piinlikke momente, mis tulenevad konverentsi formaadist ja delikaatsest õhkkonnast. Pseudoteaduslikud ettekanded IV Rahvusvaheline konverents, Teaduslik konverentsil just  kutsusidki sellised olukordi esile ja kasutasid seda oma tugevusena.
- Tartu Kunstimuuseumi direktoriks valiti Rael Artel.
- Marge Monko, Sigrid Viir ja Timo Toots välismaal auhindu võitmas.

Publikatsioon:
- "Mitte-Tartu", Topofon.Psühhogeograafilis-hallutsinatoorne proosakogumik. Tekstide autorid Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Aare Pilv, Tanel Rander, Lauri Pilter, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Jaak Tomberg, Kaja Pae, andreas w, Mehis Heinsaar, Erkki Luuk, Maarja Pärtna, Kiwa.
- Kenneth Frampton "Moodsa arhitektuuri ajalugu", EKA (Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Ruudi ja Eva Näripea)

(Foto: EPL Vallo Kruuser)

Tinguely (Foto: Internet)

Ars electronica!

Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents (Foto: Internet)

TANEL VEENRE

Tunnistan on kimbatust selja taha vaadates, mälul on omad plaanid ning tundub, et kultuurisündmuste talletamine ei kuulu sellesse kavva. Õnneks asendab mu hõredat mälu üha enam arvuti ning nii sobrasin ma oma EPLi folderis (kirjutan ju aastas ca 75-st eri kultuurisündmusest). Nii ujusid pinnale järgmised verstapostid sest aastast, kusjuures minu rõhk on pigem disainil, moel ja ehtel.

Publikatsioon:
- Raamat "Mood ja külm sõda"  mõjus mulle paju enam kui kohati veretuks jäänud näitus. Põhjalik uurimus, mis pugev ihu vahele just vahetute sissevaadetega uuritavasse aega. Raamatu koostasid Eha Komissarov ja Berit Teeäär, kujundas Tuuli Aule.

Teos:
- Videoelamuse sain ma Flo Kasearu tööst Creative Estonia - hoogne satiir kogu selle loovmajanduse ja pseudofolk-käsitöö teemadel.
- Eesti ehtes sain elamuse Julia-Maria Künnapi loomingust, mida ta näitas oma kodus köögilaua taga enne kui saatis need fantastilised kivigraveeringud näitusele Itaaliasse. See on segu hämmastavast tehnilisest teostusest ja klaarist ideest. Sulavad kivid kui inimese ja looduse suhte äraspidine pitser.
- Minu sisekujunduspreemia läheb Mary Jordanile ja Erik-Niiles Krossile Kõue mõisa eest - see on muinasjutuline, õõvastavalt ligitõmbav, intrigeeriv kompott.
- Marit Ilisoni performance ETDMis tarbekunsti triennaali avamisel - tundlikkus + totaalsus.
- Liisi Eesmaa kollektsioonTallinn Fashion Week`il - popkultuur oma eredaimal kujul. Ning teise olulise moesündmusena mainiks Karolin Kuusiku tagasitulekut moeväljale iseenda nime all - tema kollektsiooni esitlus oli detailideni läbimõeldud ja üdini hea maitsega teostatud tervik.
- Toidukunsti loorberid annaks ma restoranidele Tigu, Salt, NEH ja Vihula mõisa uuenenud köögile.
- Narva kolledži fassaad- monumentaalne! Hoone projekteerisid Eesti arhitektid Katrin Koov, Indrek Peil ja Siiri Vallner. Sisekujunduse autor on Hannes Praks.
- Arhitektuuris ei saa mitte mööda ka Lennusadamast, kus antusega on ümber käidud ülinutikalt. Hoone projekteerisid KOKO arhitektid.

Välismaailmast on jäänud kummitama...
- Kaasaegsest ehtest Jorge Manilla võimsad ja tumedad monumendid inimkehal, Ruudt Petersi viilutatud Lunastajad, Alexander Blanki mutanteerunud (nagu kogu popkultuur) talismanid.
- Mõne nädala eest käisin Veneetsias Tadao Ando renoveeritud endises Veneetsia tollilaos, kus eksponeerib oma kaasaegse kunsti kollektsiooni François Pinault. Väga mõjus pind ja valik - Sigmar Polke tumemeelsed hiigellõuendid ja Maurizio Cattelani marmorist surilinad ründasid otse südant.

Tegelikult ma ju valetaks kui ma kunstnikuna ei mainiks vahetult mind puudutavat. Ehtekunstirühmituse õ h u L o s s (Piret Hirv, Kristiina Laurits, Eve Margus-Villems, Villu Plink, Kadri Mälk, siinkirjutaja) näitus Itaalias Paduas Oratorio di San Roccos, mis oli erakordne just tänu toimumiskohale – renessansiaegsed freskod palvela saali seintel moodustasid nagu turvava kihi meie ja välisilma vahele.
Ning "Minu kuningriik" Kunstihoone galeriis ... sai taas välja öeldud ning on võimalik edasi põleda värske õliga.

Flo Kasearu "Creative Estonia" (Foto: flokasearu.eu [foto autor Tanja Muravskaja])

TÜ Narva Kolledž (Foto: ut.ee)

Smooritud põrsa lõige, punane kapsas kadakamarjadega + õuna-punaveini kaste – NEH (Foto: Facebook)

TRIIN TULGISTE

Näitus:
- ART IST KUKU NU UTi näitused
- Kaido Ole "Kena kangelane ja küllaga vaikelusid"
- Neeme Külm "Pinnavirvendus"
- Tõnis Vint "Tõnis Vint ja tema esteetiline universum"
- "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik"

Sündmus:
- Artishoki biennaal
- Kunstidiskussiooni käivitumine meedias
- Tartu Kunstimuuseumi uue direktori valimine

Teos:
- Taavi Piibemann "Eesti eksootika"
- Jevgeni Zolotko "Asjad"
- Jaan Toomik "Projekt 16.5.1992–31.5.1992"

Publikatsioon:
- Tõnis Vindi näituse kataloog
- Kaljo Põllu "Igavene tagasitulek. Kaljukunstist kogu maailmas"
- ART IST KUKU NU UTi trükised

Eike Epliku näitus "Tüdruk, kes kõike armastas" Artist Kuku Nu Uti raames

Tõnis Vinti kataloog

Taavi Piibemann "Eesti eksootika" (Foto: muurileht.ee)

MARGUS TAMM

Näitus:
- “Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” Kumus, kuraator Elnara Taidre. Kõik toimis, kõik osapooled – klassik, kuraator, arhitekt ja disainer – täiendasid tervikut. Vindi tööd, Raul Kalvo näitusearhitektuur ja Tuuli Aule kujundatud kataloog modustasid stiilse ja totaalse visuaalse kogemuse. See on umbes nagu minna Tõnis Vindi koju, vaadata tema vannituppa (kes on vaadanud, see saab aru, millest räägin) ja korrutada seal nähtu 22ga.
 Neeme Külm Hobusepea galeriis.
- Jass Kaselaan“Aed”. Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii. Üldmulje: must.
- “Pimeduskiirus ja teised lood” Kumus, kuraatorid Jaakko Niemelä ja Eha Komissarov. Üldse võiks olla rohkem selliseid näituseid, kus on pime ja tuled vilguvad. Üldmulje: must.
- Kaido Ole “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumus. Oli nagu olema peab, eksole. Üldmulje: hall ja vikerkaar.
- Jätkuvad trendid on modernismiarheoloogia ja soviet chic, millede tuules toimus ka mitu huvitavat väljapanekut: näiteks Andres Kurgi ja Mari Laanemetsa kureeritud "Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitekuur Nõukogude Liidus 1960-1980" Tarbekunsti- ja disainimuuseumis ning fotograaf Frédéric Chaubini “Nõukogude kosmosemajad” Arhitektuurimuuseumis. Psühhedeelne interjöör ülehelikiirusega nõukogude reisilennukile, kosmosejaama meenutav arhitektuur nõukogude lastevanglale. Loetellu võiks lisada ka Moskva Disainimuuseumi avanäituse, mis pakub nõukogude disaini aastatest 1950 kuni 1980. Üldmulje: punane ja vikerkaar.
- Vene graafilise disaini ekspositsioonid “Vene kaaseaegne plakat” ja “Rodchenko 120” Marko Kelkishevi kureeritud HGDFi raames. Venelased lihtsalt teevad asju omamoodi. Üldmulje: punane ja must.

Näituseaasta kokkuvõte: must on must.

Sündmus:
- Narva kolledži avamine (Kavakava arhitektid). Kogu arhitektuurse ilu juures on tegemist eelkõige suurejoonelise geopoliitilise žestiga. In your face, Ivangorod!
- Välismaa äravallutamine - Austria Ars Ekectronica pani kinni Timo Toots, NY Pulse noppis ära Sigrid Viir, Viini Henkelile pani käpa peale Marge Monko. Neid oli veel. Hulk äramärkimisi ja väljavalimisi oli ka. In your face, kodumaa!
- Tõenäoliselt tuleks sündmuseks lugeda ka sajandi kunstiröövi ART IST KUKU NU UTil. PS. Ma tean, kes seda tegi. On veel, palju inimesi, kes teavad. Aga ei ütle (ei, see ei olnud näitusekorraldajate meedia-hoax).

Teos:
- Paco Ulman “My Little Red Riding Hood” AB III-l. Üldse võiks olla rohkem selliseid kunstivideosid, kus punane sportauto tõmbab ketsi.

Publikatsioon:
- Hilka Hiiop. "Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?” Ei ole lugenud, tõenäoliselt ei loe ka (lapanud olen), aga olen täiesti veendunud, et tegu on klassikaga.
- Erkki Luuk, c: “Tammeöö”. Ei ole lugenud, kui kätte satub, siis loen (kaant olen näinud), aga olen täiesti veendunud, et tegu on klassikaga.

Artishok 2012: Biennaal Lätti, artiklid kogumikku, omaalgatused institutsioonideks, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga.

Kaido Ole KUMUs

Paco Ulman "My Little Red Riding Hood" (Foto: mustekala.fi)

GREGOR TAUL

Teos:
- Renzo Piano “Shard” – Londonis valmis Euroopa kõrgeim hoone, mis katastroofiliselt sisutühja kujundina võtab kokku nii eelnenud kui järgneva dekaadi sellel mandril.
- 10 x 10 meetrit (Eva Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai Sööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson) manifest “Inimmetsandus” ja performance KIASMAs – kompaktne ja koomiline tõlgendus traagilisele olukorrale.
- Salto arhitektide “Fast Track” – Salto muudab maailma nii väikeseks kui suureks. Ka Kavakava TÜ Kolledž Narvas on nii arhitektuurne, kunstiline kui poliitiline trampliin.
- Alari Orava plakat üritusele “Kaleidoskoop. 5 aastat täis” – Orava aastatepikkune tänavaorigami sai lõpuks disainigalal auhinnatud! (Pronks väikese trükise kaalukategoorias).
- Tõnis Saadoja laemaal teater No99s – lihtsalt kuradi hea maalikunstnik, kuigi ma sellest järellihvimise vajadusest lõpuni aru ei saanud. 

Sündmus:
- Kohalike kunstnike rahvusvaheline edu, kõrgelennuline kommertsgalerii jms, et see kõik igapäevaseks kujuneks.
- Eesti, läti ja leedu urbanistide mõttevahetus konverentsil “Art in Public Space” Riias – viljakas on teha koostööd inimestega, kelle ees seisavad sarnase iseloomuga, ent vormilt eripärased (linna-alased) küsimused.
- EKA kunstihariduskonverents “Avalikud ootused” – vabade kunstide teaduskonna eestvõttel korraldatud mõttetalgud oluliste küsimuste üle (milline peaks üks kunstiakadeemia üldse olema?), mil kahe päeva jooksul tegeleti intensiivselt enesereflektsiooniga.
- Katarsis projektiruum – hädasti oli vaja tegutsemisruumi, ainuüksi arvamuse avaldamisest ei piisa.
- Memory Marathon Serpentine Gallery’s – kolmepäevane mammutkonverents, mille jooksul enamasti põnevad inimesed lakkamatult mäletamisest kõnelesid. 

- Külluslik disainiauhindade gala, mis tõi pähe mõtte, et korralduskulud võisid ületada auhinnafondi. Imelikul kombel tasus suurelt tegemine justkui ära: elegantne miljöö, seksikad inimesed, maitsekad võidutööd said meedias positiivse vastuvõtu osaliseks, kinnistades “disainiskeene” kõrget positsiooni (kuigi prestiiž pigem takistab siinse disaini maale tulekut). Mind huvitab, kas punaste vaipadega avalikkusele lähenemine toimiks ka EKA puhul (uue maja küsimustes)? 

Näitus:
- Paul Kuimet, Mikko Rikala “Clouds and Waves” – tehniline nauding.
- Sigbjørn Bratlie, Arne Langleite, Filipe Cravo “The Schnork Chronicles” Pebre tänava Tiivas – groovy ekskursioon läbi Oslo modernistlike skulptuuride, mis lõi eriliselt leitsakulise meeleseisundi.
- Mitškid Kondase keskuses – Peterburi ja Grigori Lotmani kool.
- Theaster Gates “My Labor is My Protest” Bermondsey White Cube’is – näitus (ja muidugi näitusesaal) nagu kosmoselaev
- Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis – Sirkli võimekas projektijuhi töö, Neeme Külma ja Ralf Lõokese hämmastav kujundus ja EKA graafilise disaini osakonna suurepärane monopol.
- “Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” ETDMis (kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets) ja Elnara Taidre kureeritud Tõnis Vindi KUMU näitus olid kõige vingemad ajaloonäitused.
- Kaido Ole “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumus. 

 
Trükis:
- Ivar Saki tüpograafia ajalugu + ülejäänud EKA doktoritööd (Hilkka Hiiop, Liina Keevallik, Urve Sinijärv, Riin Alatalu, Sirje Helme [kaitseb 2013, lõputöö pdf Internetis juba saadaval). Kooli nõukogu ja rektoraat on ülevatest näpunäidetest kinni hakanud (ei saa olemas olla ülikooli ilma tugeva doktoriõppeta) ning aiva suurem energiapanus suunatakse doktorikooli arendamisele. Lähiaastatel lisandub plejaad kunstidoktoreid. Ma pole päris kindel, kas see on hea mõte, kuigi mõistan, et see on paratamatu osa EKA ellujäämisvõitlusest.
- Kenneth Framptoni „Moodne arhitektuur“ (tõlkisid Ingrid Ruudi ja Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia)
- Triin Tamme “Notes and Instructions On How to Use the Bookcatalogtest” - New Yor Art Book Fair tellis oma tänavuse spetsiaalse kunstnikuraamatu Tammelt.
- Metropolis M (eriti 5. number) – kaine kunstiajakiri.
- Jacques Maritain “Kunstniku vastutus” – hiilgav, et tõlgitakse, kuid kas see nüüd siinses kontekstis kõige relevantsem tõlketeos on?
- Emmanuel Levinasi „Teisiti kui olla ehk teispool olemust“ ja mitmed teised Tallinna Ülikooli kirjastuse hästi valitud tõlketeosed. 

Artishok 2012: Aasta alguses nurisesime selle üle, et Müürileht on kõik meie kirjutajad ära võtnud. Aasta lõpus arutlesime, et Müürileht on üllatavalt kiiresti etableerunud (ja kohati igavalt turvaliseks muutunud), nii et Artishoki blogi, mis oma ebaregulaarsuse pärast ei pea muretsema ära mandumise/tõusmise pärast, on  üllatuslikult elujõuline. Biennaaliga on teisiti, ootused on aina kõrgemad, iga järgnev kuraator võib üha ulatuslikumalt põruda/õnnestuda. AB III juures olid minu jaoks põhiliseks sisutekitajaks artist critic talkid ja 10 (õieti 20) sissejuhatavat teksti. Loodetavasti rokib Artishok 2013. aastal blogi ja biennaali vahele jääval väljal (näitused, lugemisgrupid jms).

 

Minister võtab EKA konverentsil vastu kingituse

Fast Track (Foto: salto.ee)

Orava Kaleidoskoop

LIISA KALJULA

Näitus:
- Abstract Possible (kuraator Maria Lind) Tensta Konsthallis Stockholmis
- Documenta (kuraator Carolyn Christov-Bakargiev) Kasselis
- Mood ja Külm sõda (kuraatorid Eha Komissarov ja Berit Teeäär) ja Tõnis Vint ja tema esteetiline universum (kuraator Elnara Taidre) Kumus - olin just jõudnud Sirbis nuriseda, et Eestis kasutatakse näituse kui meediumi eeliseid harva ära, kui...
- Sõida tasa üle silla (kuraator Chris Fitzpatrick) festivalil Art ist kuku nu ut Tartus
- Eksootika (kuraator Kirke Kangro) Kunstihoones
- Neeme Külm „Pinnavirvendus“ Hobusepea galeriis
- Merike Estna „A big painting and a small painting“ Temnikova ja Kasela galeriis
- Mart Vainre „Konstruktor“ Kunstihoone galeriis
- Tanel Rander "Decolonize This" Y galeriis
- Gordon Matta-Clark ja Didier Faustino „Interventions" Natalie Seroussie galeriis Pariisis

Sündmus:
- Eesti kunstnikud saavad välismaal auhindu
- Kunstiakadeemia kohale tekib parkla
- Kunst.ee muutub kakskeelseks kvartalajakirjaks
- Postimehe Arvamuses kerib end lahti kaasaegse kunsti diskussioon
- Kolmandat korda toimub Artishoki Biennaal
- Kirjastus Lugemik üürib kontori ja ehitab poodi
- Eesti tahab kodanikuühiskonnaks - miks ei võiks Eesti olla innovaatilne ka poliitiliselt, küsib Tarmo Jüristo Memokraadis http://memokraat.ee/2012/06/milleks-meile-vabakond/
 
Teos :
- Flo Kasearu „We Are on the Way“
- Karel Koplimets „Suburbs of Fear“
- Paco Ulman „My Little Red Riding Hood“
- Tõnis Saadoja No teatri laemaal 

Publikatsioon
- Texte zur Kunst erinumber „The Curators“ - ajakiri hakkab uuel aastal käima ka Kumu raamatukogus
- Hilkka Hiiopi doktoritöö „Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?“ (Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum)
- Continuum_the Perception Zone kataloog (toimetaja Maria Arusoo, kujundaja Indrek Sirkel, Lugemik)
- Kumu ilusad paksud kataloogid (kujundaja Tuuli Aule, Eesti Kunstimuuseum)
- Kenneth Framptoni „Moodne arhitektuur“ eestindus (tõlkijad Ingrid Ruudi ja Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia)

Abstract Possible

Continuum kataloog läbiloetuna

Merike Estna suur ja väike maal

Pierre Huyghe Documental

ELNARA TAIDRE

Näitus
- Paarikuna toiminud „Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” (kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets) ja „Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.–1970. aastatel” (kuraatorid Lolita Jablonskienė, Kai Lobjakas ja Iliana Veinberga) Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis
- Köler Prize’i näitus EKKM-is
- „Pimeduskiirus ja teised lood” (kuraator Eha Komissarov) Kumus
- „Pre-Raphaelites: Victorian Avant-Garde” Tate Britain’is
- Damien Hirsti retrospektiiv Tate Modern’is 

Sündmus
- Näituselt „Möh! Fui! Öäk! Ossa! Vau! Kaasaegse kunsti klassika” eksponaadi varastamisega seoses käivitunud diskussioon kaasaegse kunsti ja kunstikriitika üle
- Artishoki biennaali III (kuraator Liisa Kaljula) EKKM-is ja seda raamistav programm
- EKA galerii taasavamine
- Kumu sügiskonverents „Kunst ja reaalpoliitika”
- Rahvusvahelised auhinnad eesti kunstnikele – Marge Monko, Simo Toots, OÜ Visible Solutions
- Temnikova &Kasela galerii (rahvusvaheline) tegevus

Publikatsioon
- Madalmaade kunst Kadrioru kunstimuuseumis” (koostaja Greta Koppel)
- „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” (koostaja Liis Pählapuu)
- „Mood ja külm sõda” (koostajad Eha Komissarov ja Berit Teeäär)
- „Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99-s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”

Teos:
- Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone (arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil)
- Tõnis Saadoja laemaal Teater No99s
- „Asjad” – Jevgeni Zolotko suhestumine Tartu Kunstimaja pööninguga kuues osas

Jevgeni Zolotko "Asjad" (Foto: muurileht.ee) 

Damien Hirst (Foto: arrestedmotion.com)

KATI ILVES

Näitus:
- Documenta 13, Kassel, Saksamaa. Kuraator: Carolyn Christov-Bakargiev
- Manifesta 9, Genk, Belgia. Kuraator: Cuauhtemoc Medina
- New Nordic Fashion Illustration, Helsingi Disainimuuseum, Soome. Kuraator: Toomas Volkmann
- Picasso/Duchamp, Moderna Museet, Stockholm, Rootsi. Kuraatorid: Daniel Birnbaum, Ronald Jones, Annika Gunnarsson
- Pimeduskiirus ja teised lood, KUMU, Tallinn, Eesti. Kuraatorid: Eha Komissarov, Jaakko Niemelä
- Jõeruum, Kaarsild, Tartu, Eesti. Kuraatorid/tiim: Jarmo Kauge, Ingrid Ruudi, Tiit Sild
- MÖH!, FUI!, OSSA!, VAU! ART IS KUKU NUUT'i raames Tartu Kunstimuuseumis, Tartu, Eesti. Kuraator: Rael Artel
- Neeme Külm "Pinnavirvendus", Hobusepea galerii, Tallinn, Eesti
- Raul Keller "KLANG!", Eesti Meremuuseumi Püssirohukelder, Tallinn, Eesti

Sündmus:
- "Sound Around Kaliningrad" - üritus, näitus, ümarlaud, jne. Parima korraldusega sündmus, kus iial käinud. Venemaal! "Sound Around Kaliningradi" korraldab Venemaa kaasaegse kunsti keskuse Balti haru (asub Kaliningradis), ürituse kuraatoriks on Daniil Akimov. Kutsutud esinejate nimekiri oli mitmekesine - alustades Ida-Euroopa helikunsti vanameistri Vladimir Tarasoviga (tüüp, kes Ilja Kabakoviga koos saundi tegi), kaasates rootslasi Mats Lindströmi ja C. M. von Hausswolffi, Berliinis resideeruvaid taanlastestest vinüüli-insenere Greta Christenseni ja Camilla Sørenseni (esinevad nime all Vinyl Terror and Horror), JG Thirlwelli, Kiwa, jpt. Erinevad kohad, Kaliningrad, Venemaa
- "Sound of Stockholm", Stockholm, Rootsi. Laivid ja ümarlauad. Meeldejäävamateks: Tarek Atoui, Stian Westerhus, Ryoji Ikeda. Enim vapustas aga EMSi (Rootsi Elektroonilise Muusika Sihtasutus vms) ning Fylkingeni külastus. Esimene on elektroonilise muusika stuudiote keskus (residentuurikoht/programm), direktoriks Mats Lindström, teine helikunstnike-heliloojate liit, direktoriks Susanne Skog, mis tegutseb alates 1933. aastast ning omab muuseas ka Ilmar Laabani heliloomingulist pärandit. "Sound of Stockholmi" ajal (aga mitte selle raames) oli Bonnieris avatud ka näitus "More Than Sound" (kuraator Theodor Ringborg), mis koos SoS programmiga kokku üsnagi tugeva elamuse andis.
- "Freq_Out 8", Moderna muuseum, Stockholm, Rootsi. C. M. von Hausswolffi käe all toimuv ürituste seeria, mis ühtekokku toimub 12 korda. Freq Out toimub põhimõttel, et iga helikunstnik saab endale sageduse, mille sees toimetada. Siis tullakse kokku 48 tunniks ja mängitakse erinevatel sagedustel olevad helid kokku. Kõik saavad iga sageduse korra läbi mängida. Esimene Freq Out toimus 2003. aastal Kopenhaagenis. Moderna oli üsnagi ambient. Fingers crossed, on lootust, et 11 tuleb KUMUs!
- Marie Iversen/Kajsa Karolina Sandström tantsuetendus "It's My Own Invention (Looking Through The Glass)", KUMU auditoorium, Tallinn, Eesti. Marie Iversen on taani kunstnik, kelle interaktiivne installatsioon "Retroaction VIII" oli 2012. aastal algul väljas KUMUs näitusel "Spatium. Taani kaasaegne kunst" (kuraator Maria Kjaer Themsen). Iverseni installatsioon koosnes tehnoloogiast ja tühjustest - täpsemalt, kuidas tehnoloogia, kasutades mitte midagi, loob uut ruumi. Sama tehnikat kasutades tegid Iversen ja Sandström (Rootsi päritolu tantsija-koreograaf) KUMU auditooriumis etenduse, lisades komplekti ka peeglid. Lummav näide sellest, kuidas mitte millestki saab väga vähesega väga palju.
- Jaak Tombergi ja Tõnis Kahu loengud näituse "Pimeduskiirus ja teised lood" finissaažil. KUMU auditoorium, Tallinn, Eesti. Kui lasta verbaalselt andekatel inimestel rääkida sellest, millest nad kõige paremini rääkida oskavad, ei saagi tulemuseks olla muud kui 10/10. Tomberg rääkis elektrivalgusest, täpsemalt selle puudumisest või vähesusest sci-fi's, Kahu black metali süngetest ihadest.

Teos:
- Karel Koplimets "Hirmu suburbid", installatsioon
- Flo Kasearu "Creative Estonia", video

Publikatsioon:
- Elnara Taidre koostatud kataloog "Tõnis Vint ja tema esteetiline universum", Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Hilkka Hiiopi doktoritöö "Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?“, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Eha Komissarovi ja Berit Teeääre koostatud kataloog "Mood ja külm sõda", Eesti Kunstimuuseum, 2012
- Sven Vabari koostatud "Mitte-Tartu", Topofon 2012

 

Documenta Manifesta

Duchamp Modernas

Freq_Out 8 Modernas

Ikeda Sound of Stockholm

Iversen Sandström Kumus

Jõeruum Tartus

Thirlwell Kaliningradis

Tomberg Kumus

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sisust ja vormist

Margus Tamm kirjutab graafilise disaini väljapanekust "Sisu ja vorm".

Artikkel on valminud ajakirja Estonian Art tellimusel.


näitus

SISU JA VORM I
Kaasaegne Eesti graafiline disain
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
20.04.-17.06.2012

Kuraator: Indrek Sirkel
Korraldajad: Kirjastus Lugemik ja Eesti Kunstiakadeeia graafilise disaini osakond

raamat-kataloog

SISU JA VORM II
kirjastus Lugemik
2012

Koostajad: Indrek Sirkel ja Anu Vahtra





Graafilise disaini näituseid toimub suhteliselt harva. Levinumad formaadid on avatud konkursil põhinevad ülevaated, isikunäitused või retrospektiivsed kuraatorinäitused. Kuraatorinäitused, mille paatoseks on kõnelda graafilisest disainist siin ja praegu, on veel üsna haruldane formaat. Sestap ongi antud juhul kõige huvipakkuvam formaadist tulenevate võimaluste kasutamine, kuraatorinäituselt oodatav eneseartikulatsioon ning välistuste ja eristuste mehhaanika.


Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi näitusel “Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001-2010” eksponeeritakse tarbedisaini, mille autoriteks EKA graafilise disaini osakonna õppejõud ja nende õpilased. Enamik töid on valminud kultuuriinstitutsioonide tellimusel, kuid sekka mahub ka näiteks töövihikuid, rulalaudu, plaadikujundusi, T-särke, logosid. Positiivne on, et kõike, mida saaks lapata, ka saab lapata.
Kummalisel kombel aga ei leia näituselt disainiobjektide kohta mitte mingit lisainformatsiooni – isegi mitte autorite nimesid. Rene Mäele antud intervjuus põhjendab kuraator Indrek Sirkel oma otsust seisukohaga, et “jättes autorite nimed esile toomata, koondub vaataja tähelepanu objektile endale”. Peab ütlema, et see väide ei ole eriti veenev – autorifunktsiooni käsitleva kultuurteoreetilise debati aluskontseptsioone on, et justnimelt autorinimi võmaldab mingi objekti esiletulemist, selle tajumist tähendusliku ja terviklikuna. Samuti võiks küsida, et kas poleks siis ka kuraator ise, omaenda loogikast lähtudes, pidanud jääma anonüümseks, et esile saaks kerkida “ekspositsioon ise”. Kuraatori kõhklused seoses “elava” graafilise disaini eksponeerimisega valges kuubis on igati asjakohased (intervjuus võrdleb ta näitusesaali asetatud plakatit linnutopisega). kuid valitud lahendus pigem võimendab “topise-effekti”.
Nimeta, päritoluta, originaalkontekstist võõrandatud disainobjektid on näitusel organiseeritud pigem formaalse kui sisulise järjepidevuse alusel – seinal on koos palaktid, laual on koos trükised – ekspositsioonile annavad ühtsuse kuraatorinimi, muuseumiseinad ning stiilne näitusemööbel (twistiga laudade autoriteks on Neeme Külm ja Ralf Lõoke). Sellist eksponeerimisviisi võiks iseloomustada mõistega wunderkammer. Antud eel-museaalne praktika pärineb 16. sajandist, kuid on viimastel kümnenditel leidnud rakendamist ka näiteks kaasaegse kunsti väljapanekutel. Kultuuriloolane Francesca Fiorani iseloomustab wunderkammerit kui “mäluteatrit, mis siseruumi viidud mikroskoopilise taasesituse kaudu sümboliseerib patrooni kontrolli välise maailma üle”. Võttes näitust “Sisu ja vorm” wunderkammerina, on ka mõistetav, miks enim eksponeeritud töid pärineb kuraatorilt endalt ning ka ülejäänud tulevad tema lähimast ümbruskonnast. Tegemist on isikliku mäluteatriga.
Kuna graafiline disain alles otsib valges kuubis endale sobivat formaati, on kõik katsetused teretulnud. Kuid võibolla aidanuks veenvama tulemuseni eraldi süvenemine muuseuminäituse kui narratiivse keskkonna dünaamikasse – case-studysid leiab nii museaalsetest praktikatest üldiselt kui ka näiteks kunstväljalt, kus erinevate näituseformaatide, samuti autor-kuraatori positsioonidega on ohtralt eksperimenteeritud.


Õnneks on näitusele järgnenud raamat-kataloogis “Sisu ja vorm II” näituse eksponeerimiskontseptsioonist loobutud. Iga pildi kõrval on autori nimi ning tekst, kus autor selgitab oma ideid, kirjeldab tööprotsessi - või ka ette tulnud takistusi - ning nii avanevad mitmed tööd, mis näitusel varju jäid.
Kataloogis on jäädvustatud mitusada disainiprojekti ja kahtlemata on juba see oluline sündmus. Mitte vähem oluline ei ole, et kataloog sisaldab kolme temaatilist esseed. Kui vaadata graafilisele disainile laiemalt, on tegemist alles emantsipeeruva distsipliiniga, mis hoogsalt kasvatab enda ümber tekstikihti. On ilmunud mõnedki tõsiseltvõetavad eriala-ajalookäsitlused ning tunda annab kasvav vajadus analüütilise enesekirjelduse ning distsipliiniülese kriitika järele.

Rene Mäe essee “Graafiline disain kui kultuuriline töö” põhineb tema RASI magistritööl ning pakub hästi läbikirjutatud analüüsi kultuurilise töö eripäradest kaasaegses riskiühiskonnas. Et artikkel on pigem teoreetiline kui empiiriline – graafilised disainerid on siin vaid üks põgus näide prekariseerunud uuest keskklassist (Mäe / Wittel) – võib kirjapandut laiendada ka teistele loovtöö valdkondadele ning antud essee võiks olla soovituslikuks lugemiseks igale rakenduskunsti tudengile.

Graafilise disaini kesksemad kirjutised pärinevad näituse “Sisu ja vorm I” kuraatorilt, EKA graafilise disaini osakonna dotsent Indrek Sirkelilt ning osakonna professor Ivar Sakkilt. Liites siia näituse ülipretensioonika alapealkirja (kaasaegne Eesti graafiline disain), võib küll öelda, et kõik eeldused ajalugu kirjutada on olemas.
Lugema asudes tunduvad aga mõlemad tekstid liig fragmentaarsed et isegi kaardistada tervikule pretendeerivat probleemide ringi. Kui mitte muud, siis oleks mõlema mainitud essee puhul soovinud tunduvalt tugevamat toimetamist. Kirjutised sisaldavad eraldivõttes huvitavaid katkeid (näiteks Indrek Sirkeli poolt refereeritud Robin Kinrossi arutlus aligned left tekstilao ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist), kuid terviklikum analüüs läheb ekslevate mõtete, autobiograafia ja üksikjuhtumikirjelduste segadikus kaduma.
Ekslemised algavad tegelikult juba (enese)määratlusobjekti tähistavast terminoloogiast – selgusetuks jääb, kas kirjeldatakse kaasaegset graafilist disaini, põlvkonda, koolkonda või “koolkonda” (Sirkel), uue aastatuhande graafilist disaini või siis hoopis noori (Sakk). Kui juba ühe ja sama essee raames neid, tegelikult vägagi erinevalt tõlgendatavaid mõisteid pidevalt segamini aetakse, on sisukama aruteluni jõudmine keeruline. Sirkeli-Sakki tekstide põhjal saab öelda, et kaante vahele koondatud graafilised disainerid on ausad, metoodilised, kaasamõtlevad ja meisterlikud. Kindlasti see ka on nii, kuid vaevalt et tegu on omadustekogumiga, mille abil saaks üht või teist koolkonda, põlvkonda, sõpruskonda või õppetooli eristada.

Keskne argument, mida näituse pressitekstis, intervjuudes kui ka Sirkeli ja Sakki esseedes toonitatakse, on, et eksponeeritud disainerite looming seisab vastu turuloogika domineerimisele. Peab küll ütlema, et töödest see otseselt välja ei tule – on ju praktiliselt kõik eksponaadid tellimustööd (ning vaevalt, et keegi usuks, et kunstimuuseum, gurmeekohvik, rulapark või Eesti Laulu konkurs on turuloogikast puutumata). Tundub, et kuraator Sirkel peabki turuloogikale vastandumise all silmas eelkõige seda, kui disaineri on vabakutseline ning tema töö projektipõhine (niisuguse töökultuuri antipoodina kirjeldab ta reklaamibüroode töökultuuri). On tõsi, et aina rohkem graafilisi disainereid ei teosta enam selgelt piiritletud töölõiku suuremas tootmisahelas, vaid on vabakutseliste töövõtjatena tunduvalt enam individualiseerunud (Mäe / Beck & Beck-Gernsheim). Samas iseloomustab prekariseerumine kaasaja turumajandust laiemalt ja kohe päris kindlasti ei saa öelda, nagu seisaks vabakutseline disainer vastu turuloogika domineerimisele – pigem on ikka tegemist ühe kohanemistaktikaga (või nagu sõnastab oma essees Rene Mäe – organisatsioonilise alternatiiviga reklaamibüroodele).
Kokkuvõttes võibki öelda, et kuigi kuraatori sõnavõttudest joonistub välja terav vastandus (“mõtlevad disainerid” vs reklaamibüroode “üheksast-viieni visuaalset soga tootvad hiirenühkijad”), pole tegemist maailmavaatelise vastandusega.

Sirvides kataloogi lõpus olevaid biograafiaid, tuleb siiski esile üks selgelt ühendav omadus – tegemist on Schengeni viisa põlvkonnaga, peaaegu kõik esindatud disainerid on pärast EKAsse astumist käinud end täiendamas välisülikoolis. Ning rõhuvas enamuses teinud seda Hollandis Gerrit Rietveldi Akadeemias. Et maailmas on tuhandeid disainiharidust pakkuvaid kõrgkoole, on selline erisuhe kindlasti märkimisväärne ja tähenduslik. Siin oleks võimalus arutleda, miks on just Hollandi disainikooliga tekkinud niivõrd tihedad sidemed ja kuidas selline, üsna ühesuunaline kultuurivahetus on EKA graafilist disaini kujundanud. Või kuidas suhestub Hollandi disainikool kohaliku disainipärandiga, näiteks 1980ndate fotoplakatiga (Jüri Haini väljend)? “Sisus ja vorm”ist seesugustele küsimustele vastuseid ei leia ja sellest on kahju. Kindlasti oleks EKA graafilise disaini õppetooli ja Rietveldi akadeemia vaheliste suhete avameelsem analüüs andnud “Sisu ja vorm”ile tunduvalt selgema aluse enesemääratlemiseks kui liialt sisutuks jääv turuloogikale-vastandumise või aus-ja-tubli-olemise retoorika.


Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et Eesti kontekstis on juba ainuüksi graafilise disaini näituse toimumise ning mahuka kataloogi avaldamise fakt ise täiesti arvestatav sündmus. Presentatsioon ei ole kohati küll kõige paremini läbimõeldud, kuid seda võib soovi korral pidada ka areneva ning oma kohta ja kuvandit alles otsiva distsipliini tunnuseks. Igal juhul annab “Sisu ja vorm” põhjaliku ülevaate EKA graafilise disaini õppetooli viimase kümnendi tegemistest.

SISU JA VORM I
näitusefotod: Anu Vahtra

das Wunderkammer

SISU JA VORM II

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back