Uues koalitsioonilepingus on seatud eesmärgiks loomemajandust käsitleda osana Eesti uuest majandusest. Antud temaatika on pälvinud kultuurivaldkonnas võrdlemisi palju arusaamatust ja sarkastilisi kommentaare. Üritan lühidalt vaadelda loomemajanduse perspektiive ja seletada võimalikke valupunkte.
Kultuuripoliitiline probleem
Enne kui hakkan vaatlema majanduslikke perspektiive, tuleb ette võtta poliitiline situatsioon. Esiteks tuleb tõdeda, et Eestis (uue vabariigi ajal siis) pole kunagi olnud kultuuripoliitikat. Eksisteerinud on mingisugused eelistused ja teatavad suundumused, kuid kultuuripoliitikat kui sellist pole olnud, mis on hea. Probleem aga tuleneb sellest, et niinimetatud kultuuripoliitikana on meil ära sõnastatud juhised selle kohta, mida hakata peale Eesti kultuuri surnud osaga – konserveerimisega, renoveerimisega, eksponeerimisega. Elava osa rahustamiseks on võrdlemisi hästi toimiv Kultuurkapitali süsteem. Kuid vabariigi arengu ja heaolu kasvuga jäi elav osa Eesti kultuurist kõrvale, sellega tegelejate heaolu jäi tagaplaanile ja aastate jooksul süvenenud rahulolematus hakkas esile kerkima. Kultuuriinimeste rahustamisega aga on Kultuuriministeerium hätta jäänud, kuna riigieelarve suhtes on KM vaeslapse rollis. Loomemajandus on nagu päästerõngas, mis annab KM-ile umbes kümneks aastaks võimaluse kasutada retoorikat, mis juhib tegelikelt probleemidelt tähelepanu eemale. Toon välja KM-i nägemuse loomemajandusest:
http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x1239
Kultuuriministeeriumi eesmärk loomemajanduse arendamisel on tõsta kultuur erinevate poliitikate keskmesse, soodustada ettevõtlusalast aktiivsust loovsektorites, luua loovettevõtetele tegutsemiseks soodne keskkond ja aidata kaasa võrgustike tekkele, hoogustada kultuurieksporti ning tähtsustada kultuuri rolli piirkondliku konkurentsivõime tõstmisel.
Uhke, kas pole?
Kuid ega see nii lihtne ole. Ent sellest hiljem, kõigepealt vaatame neid eesmärke lähemalt.
KM-il on eesmärk tõsta loomemajanduse arendamisel kultuur erinevate poliitikate keskmesse. Milliste, paluks? Olgu, saame aru, tegu on loosungiga ja ega keegi eeldagi, et seda tõsiselt peaks võtma, kuid siiski. Loomemajanduse meede on olnud avatud aastast 2007. Tähendab, juba neli aastat peaks kultuur olema erinevate poliitikate keskmes. Minu meelest on kultuur olnud viimased neli aastat skandaalide keskmes ja seda peamiselt lahkunud ministri tõttu (jamad muuseumide raamatupidamise tsentraliseerimise, teatrite rahastamise ja muuga). Teiseks, kui paljude ja milliste poliitikate keskmes kultuur üldse olla saab?
KM plaanib soodustada ettevõtlusalast aktiivsust loovsektoris. Siin on KM ääretult silmakirjalik: ühest küljest soodustatakse väikeettevõtlust, mis on ääretult tore, samas lastakse tõsta kultuurisündmuste piletite käibemaksu (aastatel 2008-2009 tõusis etendusasutuste piletite käibemaks viielt protsendilt kaheksateistkümnele, hiljem veel kahekümnele), mis mõjub ettevõtluse aktiivsusele ju pigem negatiivselt.
Ning jätkatakse toredate ja sisutühjade fraasidega. Põhjuseks, miks ma nõnda kriitiline olen ja antud loosungi üldse ette võtsin, on asjaolu, et sellest juhindumine peaks olema KM-i põhitegevus, mitte loomemajanduse läbi saavutatav tulemus. Veel enam, loomemajanduse väliselt on KM tegutsenud loosungile risti vastupidiselt, mis on leebelt öeldes valdkonna nörritamine ja viitab loomemajanduse mõiste kasutamisele diversioonina ametlikus retoorikas, et tähelepanu kitsaskohtadest eemale juhtida.
EL-i struktuurifondidest on loomemajanduse arendamiseks perioodil 2007-2013 ette nähtud 98 miljonit krooni. Lisaks toetab valdkonda KM ja minu teada panustavad sellesse ka kohalikud omavalitsused. Seega täpset numbrit selle kohta, kui palju loomemajandusse investeeritakse, on keeruline määratleda, aga ilmselgelt on jutt viisakalt üle 100 miljoni krooni ulatuvast summast. Kogu oma lugupidamise juures tublide ettevõtete suhtes, kes neis keskustes ja inkubaatorites toimetavad, ma lihtsalt ei usu, et loomemajandusse investeeritud raha tagasi tuleb. Olgu, me võime õlale patsutada ja uhkust tunda, et oleme oma hoovi sikutanud 98 miljonit krooni struktuurifondide raha, kuid juba printsiibist lähtudes ei teeni need ettevõtted kunagi tagasi seda summat, mis neisse investeeritakse. Aga see selleks.
Enim hämmastab mind, miks on loomemajandus KM-i haldusalas. Selle valdkonna puhul on tegu puhtalt ettevõtlust toetava ideoloogiaga ja seetõttu peaks ta kuuluma hoopis Majandusministeeriumi alla. Täpsemalt, MM-i käsutuses on meetmed, mis otsapidi just loomamajandusse puutuvadki. Minu meelest on suurepärane Rein Langi mõte viia kogu autoriõiguse temaatika üle justiitsministeeriumi haldusse, kuna sel on lihtsalt kompetentsi rohkem. Sama mõttekäiku võiks rakendada ka loomemajanduse puhul.
Kuid minnes probleemi tuumani, peab vaatama natukene kuiva statistikat. Loomemajanduse osakaal Eesti SKP-st on ligikaudu 3% (http://www.looveesti.ee/loomemajandusest.html) (sama lingi alt tasub vaadata ka loomemajanduse jaotumist, eriti seda, mis asub loomemajanduse südames: core creative fields). Ütlen kohe, et mina seda protsenti adekvaatseks ei pea – aga sellest natuke hiljem – on vähemalt mingi statistiline mõõdik. Eesti riigi SKP aastal 2010 (http://www.stat.ee/43097) oli 13,9 miljardit eurot, võtame siit 3% ja saame kultuuri osaks SKP-st 0,417 miljardit eurot. Kultuuriministeeriumi eelarve aastal 2010 oli 0,152 miljardit eurot. Ma tulen nüüd korraks tagasi tolle kolme protsendi juurde. Esiteks pole loomemajanduse alla arvestatud sporti, mis minu meelest on viga, niivõrd kui tegu on kultuuriministeeriumi halduses oleva valdkonnaga, mis allub ühtlasi loomemajanduse loogikale. Teiseks aga, mis mind eriti häirib, on see, et pole välja toodud statistilise mõõtmise metoodikat. Sest kultuuri toime majandusele avaldub enim tema kaasnevas mõjus ning ma kahtlen, kas seda sinna kolme protsendi sisse on arvatud. Kaasnev mõju saab olla mõõdetav, see tähendab, on võimalik hinnata näiteks seda, kui palju suurenes poodide käive Viljandi Folgi ajal. Samas jääb enamus kaasnevast mõjust raskesti hinnatavaks või täiesti määramatuks. Me teame, et kultuuripealinna staatus mõjutab Tallinna ettevõtlust ja panust SKP-sse, samas ei saa me seda fikseerida, kuna tegu võib olla hoopis kruiisiturismi hoogustumise või suureneva vene turistide hulgaga. Ühtaegu on kultuur omakorda väga suur turismi mõjutaja, see tähendab paljud neist turistidest poleks Tallinnas, kui siin poleks suurenenud tähelepanu kultuurile.
Kuid kultuuri mõju majandusele on veelgi laiaulatuslikum. Eesti viimaste aastate kõige tagaotsitum tegelane, innovatsioon, tekib ainult teadusest ja/või kultuurist ning keegi ei kahtle vajaduses teadusse investeerida. Laiemas pildis aga mõjutab kultuur konkreetselt ka sotsiaalset keskkonda: kas ma tahan siin elada? Vastus sellele küsimusele mõjutab omakorda väga tugevalt majandust. Kultuuri ja majanduse seotuse problemaatika viib selleni, et läbi meie kultuuritegelaste ja -sündmuste kuvandub pilt Eestist tervikuna. Ükski Welcome to Estonia kampaania või suurmessil osalemine ei suuda asendada ega isegi ligilähedalt konkureerida sellega, milline on Eesti kultuuri panus riigi PR-kampaanias. Kahjuks ei suudeta seda veel teadvustada.
Sellest tuleneb ka minu probleem Reformierakonna kultuuripoliitika ühe aluspõhimõttega, et kultuuri saab investeerida siis, kui majandusest raha üle jääb. Kui kultuuri ja majanduse suhteid natukene põhjalikumalt vaadelda, siis avaldub selgelt, et kultuuri toodetud tulu on valdkonnast lihtsalt välja suunatud ja jäetud mulje, et raha lihtsalt pole. Väljendan taas kord oma seisukoha, et kultuur ei soovi kellegi teise raha või mingeid jääke, kultuur soovib enese poolt toodetud kapitali, et see valdkonda tagasi investeerida. Mind ärritab seisukoht, et kultuuril peabki olema vaeslapse roll, eriti arvestades, et tegu on majanduslikult väga tootliku ja kasumliku valdkonnaga. Siit minu üleskutse: lp. kultuuriminister ja Kultuuriministeeriumi ametnikud, lõpetage see pull ära – ei ole enam naljakas (pole kunagi olnud). Vaadake oma valdkonna statistikat, mõtelge natuke, vaadake peeglisse, võtke julgus kokku ja tehke midagi selleks, et teie vastutusel olevast valdkonnast sellises koguses ressurssi minema ei kanditaks. Ehk siis võite vaadata ka kantselei sügavuses tehtud arengukava ja leiate, et suur osa probleemidest ei takerdugi rahapuudusse.
Markus Toompere
esmaspäev, mai 23, 2011
Kultuur ja majandus. Loomemajandus
kolmapäev, aprill 27, 2011
Kunstikriitikast Venemaal
Seoses Artishoki läheneva 5. sünnipäevaga otsustasin teha väikese ülevaate kunstikriitika hetkeseisust Venemaal. Arvestades siinset rahvaarvu, kultuuriruumi geograafilist ulatust, kirjalisi traditsioone, vene emigrantidest kunstnikkonda laias maailmas jne, tuleb öelda, et vene kunstikriitikast kirjutamine kujutab enesest pigem kümne kohaliku kunstiteadlase elutööd kui ühe võõramaalasest magistrandi kahenädalalist naiivset pilguheitu. Seega palun heal lugejal arvestada kirjutaja teadmiste lünklikkusega.
Minu uurimismeetod oli kaunis lihtne: 4. aprillil lappasin läbi kõik päeva- ja nädalalehed, mis tol päeval ühes Nevski prospekti kioskis müügil olid. Kui lehes juhtus kunstikriitikat olema, lugesin artikli läbi ning tegin sellest subjektiivsed järeldused antud väljaande kunstikriitilise olukorra suhtes. Järgneval nädalal töötasin sama taktikaga läbi kõik kunstiajakirjad, mis mulle armsas raamatukogus kättesaadavad olid.
Lisaks kohtusin artikli tarbeks kirjandusuurija ja Smolnõi Vabade Kunstide Instituudi õppejõu Stanislav Savitskiga (http://gallery.vavilon.ru/people/s/savitsky-s/), kes aitas mul elementaarsusi sügavamalt mõista.
Kirjutab Peterburi korrespondent Gregor Taul.
1
Alustuseks terminoloogiast. Venemaal on kunstikriitika kohta käibel kaks mõistet: traditsiooniline художественная критика ja Läänest laenatud арт–критика . Kui esimest kasutatakse n-ö kanoonilisest kunstist kirjutamise puhul, siis viimane termin viitab spetsiifiliselt kaasaegsest kunstist (kaasaegselt) kirjutamisele. Selline keeleline käitumine tekitab emsapilgul kahtlustuse, et kas vene kultuur ei vannu mitte liiga kergesti alla igasugustele anglitsismidele, kuid mõelgem siinkohal kas või xix sajandi vene kirjandusele ja selle keelele, veendumaks, et vene kultuuri eriomane võime imeda enesesse (ja kodustada) võõraid elemente, võib anda suurepäraseid tulemusi. Igal juhul on see tavaline asi, et kui ajakiri tutvustab tagaküljel oma autoreid, siis mõned neist esitlevad end kui art-kriitikuid, teised on aga hudošestvennõi kriitikud.
2
Vesteldes Stanislav Savitskiga, rõhutas viimane, et hetkel on Venemaal raske rääkida eraldiseisvast kriitiku positsioonist. Enamik kaasaegsest kunstist kirjutavatest inimestest on samal ajal ka kuraatorid, galeristid, õppejõud, kunstnikud vms. Küllap on see asjade seis kogu Lääne kultuuris, et inimesed paigal ei püsi ning kombivad erineval moel oma professionaalsuse piire. Seda tasuks silmas pidada ka enne eesti kunstikriitika hetkeseisu hukkamõistmist.
3
Savitski mainis põgusalt ka vene kunstikriitika (ja kunstiajaloo kirjutamise) jagunemist kolmeks kaunis lahusseisvaks põlvkonnaks, mis paratamatult teineteisest eriti aru ei saa ega lugu pea. Rahvusliku peavoolu moodustavad seejuures suurte kunstimuuseumide vanema põlvkonna kunstiajaloolased, kes "vihkavad kaasaegset kunsti".
4
Ülevaade 4. aprilli ajalehtedest (suvalises järjekorras):
"Россисийская Газета" (http://www.rg.ru/) 31. 03 - 06. 04 - ülevenemaaline ühiskondlik-poliitiline nädalaleht, mida annab välja valitsus. Ilmub 1990. aastast, tiraaž 180 000, lugejateks on kodulehe väitel "rahumeelsed konservatiivsete vaadetega täiskasvanud". Ajalehte trükitakse 46 linnas ning neil on ka ingliskeelne võrguleht Russia Beyond the Headlines (http://rbth.ru/). 31. märtsi numbris oli 16-st leheküljest üks pühendatud kultuurile, millest 9/10 rääkis teatrist, ülejäänu kõneles ameerika filmist. Kunstikriitika puudus.
Литературная Газета (http://www.lgz.ru/) 30.03 - 05.04 - on Venemaa Sirp, mis nimetab end uhkelt Delvigi ja Puškini samanimelise ajalehe järeltulijaks (ajakiri ilmus 1830 - 1831 ja 1840 - 1849; 1929. aastal otsustasid Nõukogude kirjanikud jätkata traditsiooni ning sellest ajast ilmub ajaleht tänaseni). Käesoleva numbri 12-lt A2 formaadis lehelt leiame ühe ca 5000-tähemärgise artikli nostalgilisest Federico Fellinit kujutavast fotonäitusest Moskvas. Ajalehe eelviimaselt leheküljelt leiame ka intervjuu vana kooli režissööri Stanislav Govoruhhiniga, kes 75. juubeli puhul oma maalide näituse avas.
Võib arvata, et Sirbi panus eesti kunstikriitikasse on helgem kui Literaturnaja Gazeta panus vene kunstikriitikasse.
Санкт–Петербургский Курьер (http://kurier-media.ru/) 31.03 - 06. 04 - Peterburi nädalaleht, kus pole kirjas sõnagi kunstist. Võrguväljaandes on eraldi kultuurisektsioon, kus ilmus kuu aega tagasi artikkel (õigemini pressiteksti ümbersõnastus) Ermitaaži näitusest Prado kunstimuuseumi kogudest.
Вечерний Петербург (http://www.vppress.ru/) 01.04 - Peterburi päevaleht, mis ilmub 1917. aastast. 32-st leheküljest poolteist on pühendatud kultuurile, millest ühel on ca 2000-tähemärgine artikkel Maria Gisichi galerii (http://www.gisich.com/) uuest näitusest, kirjutajaks Tatjana Kirillina. Arvustatavaks näituseks on Dmitri Gretski ja Jevgenia Katsi "Magda&Lena". Väikeste vahenditega võimekas kunstikriitika.
Новости Петербурга (http://novostispb.ru/) 30.03 - 05.04 - Peterburi konservatiivne nädalaleht, kus pole sõnakestki kunstist, küll aga terve lehekülg teatrist.
Известия (http://www.izvestia.ru/) 1.04 - 03.04 - 1917. aastast ilmuv üleriigiline populaarne päevaleht. Sarnaselt teistele päevalehtedele koosneb nendegi kultuurikülg teatriarvustustest, kuigi sekka on sattunud ka ca 3000-tähemärgiline artikkel ühest Moskva maalinäitusest. Siinkohal võiks üldistada, et juhul kui üleriigilised päevalehed midagi kunstist kirjutavad, siis on see enamasti ikka Moskvaga seotud.
Коммерсант (http://www.kommersant.ru/daily/) 02.04 - üleriigiline majandusele põhenduv päevaleht, mida antakse välja Peterburis. Kõige veidram ajaleht, mida ma kunagi käes olen hoidnud - käesoleva numbri 52-st A2 formaadis leheküljest oli 49 täidetud loeteluga pankrotistunud firmadest. Kunstikriitikast seal loomulikult juttu ei olnud.
St Peterburg Times (http://www.sptimesrussia.com/) 30.03 - ingliskeelne Peterburi nädalaleht, millel soovitan silma peal hoida. Avaldavad adekvaatset poliitilist teavet olukorra kohta Venemaal ning kirjutavad tihti ka väga hästi kunstist Peterburis ja mujal Venemaal. Ajakirja toimetaja Sergei Tšernovi blogist (http://sergey-chernov.livejournal.com/) leiab teinekord ka Tallinna näituste reportaaže.
Kokkuvõttes võiks öelda, et kunstikriitika on ajaleheveergudelt eemale kandunud (kui see seal kunagi üldse oli).
5
Kunsti- ja kultuuriajakirjad (suvalises järjekorras):
Искусство и образование - kvartalis korra ilmuv ajakiri, mis avaldab kunstipedagoogika-alaseid artikleid. Ajakirjas ei avaldata küll kunstikriitikat, kuid see-eest on see oluline täiendus venekeelselsele kunstiteaduslikule teoreetilisele kirjandusele. Ajakiri jaotub kuueks erinevaks peatükiks ning iga peatüki alt leiab kaks-kolm asjakohast teaduslikku artiklit. Käsitletakse nii kunstiteooriat, uusi tehnoloogiaid, kunsti- ja muusikaõpetamise metodoloogiaid, koreograafiat jne. Tiraaž 1000.
Юный Художник - kord kuus ilmuv kunstiajakiri, mis tutvustab kooliealisele lugejaskonnale nii kunstiajalugu kui ka kaasaegseid kunstnikke. Viimases numbris näiteks täiesti arvestatav artikkel Fluxuse olulisusest Ida-Euroopas kunstis. Eelmises numbris tutvustav artikkel kunstibiennaalidest. Igal juhul arukas viis kunstipubliku ja muidu intelligentsete inimeste kasvatamiseks.
Vikerkaare-suguseid igakuiseid ühikondlik-kultuurilisi (kirjandus)ajakirju ilmub Venemaal kümmekond. Olulisemad neist on ehk Звезда, Знамя, Иностранная Литература, Москва, Нева, Наш Современник, Октябрь , kuid vaid viimane neist avaldab järjepidevalt kunstikriitikat (ja väga head teist!). Eraldi tooksin kirjutajana välja Klara Sajeva. Oktoobri tiraaž on 2500.
Культура и время on neli korda aastas ilmuv ühiskondlik-kultuuriline ajakiri, mille rõhuasetus lasub traditsioonilisel kunstil. Viimane number pühendus Roerichi paktile (http://en.wikipedia.org/wiki/Roerich_Pact), kuid pea 40 lehekülge pühendati ka Sandro Botticellile. 13 leheküljel kirjutatakse Vene Ajaloomuuseumis avatud india kunsti näitusest. Tiraaž 1200.
Наше Наследие on kolm korda aastas ilmuv muinsuspärandist kõnelev ajakiri. 150 leheküljel räägitakse ikoonidest, peredvižnikutest, samovaridest ning jagatakse kasulikku infot kollektsionääridele. Tiraaž 5000.
Третьяковская галерея (http://tretyakovgallerymagazine.com/) on Tretjakovi galerii aastas neljal korral ilmuv paralleelselt vene- ja ingliskeelne ajakiri, mis kajastab kunstimuuseumis aset leidvaid näituseid. Näitused on enamasti kanoonilised ning seetõttu on ka ajakirja sisu pigem kunstiajalooline. Tiraaz 3000.
Диалог Искусств (http://www.di.mmoma.ru/) on Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumi 6 korda aastas ilmuv väljaanne, mis ilmub samuti paralleelselt vene- ja ingliskeeles. Tiraaž 5000.
Русское Искусство (http://www.rusiskusstvo.ru/) - kvartalis korra ilmuv rahvuslikule kunstiajaloole pühenduv ajakiri. Iga number on pühendatud erinevale teemale, nii näiteks keskendus 2011. aasta esimene number vene mõisakultuuri pärandile, 2010. aasta 3- number aga Andrei Rubljovile. Suurepärane klaasikaline kunstiajaloo kirjutamine ning külluslik pildivalik. Tiraaž 5000.
Искусство (http://iskusstvo-info.ru/) - samuti kvartalis korra ilmuv ajakiri, millel samuti teemanumbrid. Viimase numbri teema oli näiteks abstraktsionism ja geomeetria. Jääb mulje, et ajakirja peamine eesmärk on vene kunstiajaloo naitamine Lääne kunstiajaloo peavooluga. Kui jutt käib abstraktsionismist, tõlgitakse ära Clement Greenbergi artikkel maalijärgsest abstraktsionismist, Frank Stella ja Donald Juddi dialoog, Hans-Ulrich Obristi intervjuu Pierre Soulage'iga ning tutvustatakse takka veel Cy Twomblyt. Täheparaadile järgnevad artiklid vene klassikutest ja tänapäevastest abstraktsionistidest, kes valimatult suure abstraktsionismiloo olulisteks osalisteks kirjutatakse.
Собрание шедевров on on neli korda aastas ilmuv vene kunstialaloole pühendunud kunstiajakiri, mida iseloomustab kirjutajate rafineeritud akadeemilisus. Lugejatele tuvustatakse uue külje alt vene kunsti- ja arhitektuuriajaloopärle ning kajastatakse ka seda, millega on vene kunstnikud saanud hakkama väljaspool Venemaad. Tiraaž 2000.
Kokkuvõttes võiks öelda, et andekatel vene kunstikirjutajatel ei tohiks esineda probleeme avaldamispinna leidmisega. Iseasi, kas kümmekond kunstiajakirja (mille tiraažid ulatuvad kõige enam 10 000-ni) pole mitte liiga vähe 140-miljonilise rahvaarvu jaoks..
6
Olgu trükistega, kuidas on, aga kõige suurem osa kunstikriitikas (või vähemalt kunstist kirjutamisest) leiab tänapäeval aset ikka Internetis. Lugeja kurvastuseks ei ole ma siinse blogosfääri kaardistamisele seni aega pühendanud ega oska seetõttu välja tuua olulisemaid kirjutajaid. Aga üks lehekülg, millel kindlasti tasub peatuda, on Artishoki-laadne OpenSpace (http://www.openspace.ru/), mille kunsti-sektsiooni alt leiate rohkelt artikleid ja intervjuusid.
7
Kui uut teada saan, annan teada.
esmaspäev, aprill 18, 2011
Tartu linna visuaalse üldilme parandamine
1.1.Välisreklaami kujundusprintsiibid kehtestatakse eesmärgiga tagada Tartu linna visuaalse üldilme parandamine, arvestades sealjuures linna piirkondade erisusi ja vajadusi.
Tartu välireklaami kujundusprintsiibid: http://info.raad.tartu.ee/webaktid.nsf/web/viited/TLVM2003123000019
Tartu vanalinna muinsuskaitseala ja kaitsevööndi kaart: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=0&page_id=952
neljapäev, märts 31, 2011
Peterburi seinad
9. klassi lõpueksamil Prahasse ütles giid, et küll te näete, mõne aasta pärast on ka Tallinna tänavate seinad samaväärselt täissoditud. Aga ei näinud, nii ei läinud. Tänagem või süüdistagem selles - kuidas kellelegi - eestlaste loomuomast alalhoidlikkust, linnavalitsuse tulemuslikke vastulahinguid või üleüldist fantastilist leplikkust. See-eest on Peterburis kõikvõimalike seinapindade moonutamine omandanud linnapildis sedavõrd totaalse ulatuse, et raske on leida mõnda maja, elektrikappi, liiklusmärki või bussipeatust, mida poleks soditud, kritseldatud, sirgeldatud või klepsudega täidetud.
Järgnevalt Gregor Tauli fotopäevik Peterburi seinadest.
1
Järgnevad fotod võiksid kirjeldada mis tahes Peterburi kesklinna tänavat suvalisel ajahetkel. Kesklinna prospektide ja uulistate seinad on küll metropolilikult kirjud, aga ka pagana üksluised.
Kehel eelneval fotol on luksuslik Stroganovi palee Nevski prospekti alguses. Hoone on ühtlasi Vene Muuseumi filiaal. Grafiti nime ei küsi.
Eelmisel fotol Volõnski tee Talvepalee läheduses.
Gorohhovaja tänava sein
Sein Nevski prospekti Raamatumaja kõrval
Eelnevad kolm fotot kõnelevad huvitavast paradoksist. Paar aastat tagasi tuli Vene muuseum välja minu arust väga hea mõtte ja teostusega - Gribojedovi kanali ääres asetsevatele majadele "riputati" elusuurused koopiad muuseumi meistriteostest. Maali kõrvale pandi ka tutvustav tekst telefoninumbriga, millele helistades võib kuulata lühiloengut antud maali kohta. Õnnetuseks ei pidanud õue toodud maalid eriti kaua vastu - need kas pätsati või lõhuti kohapeal. Vandalismi järel näeb olukord Vene muuseumi ja Nevski prospekti vahel välja eriti markantne, just nagu oleksid antiinstitutsionaalsed grafiti-inimesed pidanud maha triumfaalse lahingu nende jaoks läppunud Vene Muuseumi vastu.
Aktiivne reklaamija Kazanskaja tänaval.
Pilt on tehtud Dostojevskaja metroojaama juures.
Hei mees, müü mulle oma auto! Marata tänav.
Tagaplaanil Arktika ja Antarktika muuseum Marata tänaval.
Uulitsa Dekabristov
S. Tjulenina tänav Kaasani kiriku taga.
Gorohhovaja tänav.
Kaks eelmist fotot kirjeldavad olukorda Sadovaja tänaval.
Lomonossovi tänav, kuhu koonduvad mitmed klubid ja pubid. Mais tahaks kirjutada artikli Peterburi plakatitest, siis tuleb suur hunnik neist kindlasti Lomonossovi tänava piirkonnast.
Tavapärane talvevaade Moika jõele. Eks 5 miljoni inimese sekka mahub ikka piisavalt idioote, kelle käsi keskmisest kergemini toole kanalisse lennutab. Kuigi samas on pisut ebaaus mõista hukka siinseid inimesi, kes prügikaste ei kasuta. Kultuur on selline, "kõik" teevad nii: sööd šokolaadi, saab otsa - viskad paberi maha; lõpetasid aga kaldapealsel õlle - jätad pudeli sinnasamma. Tõused toolilt püsti - viskad tooli minema.
Valesti (tegi, et) parkis.
Gorohhovaja tänav
Moika kaldal. Kõik aiapostid on äramärgistatud!
2
Eelnevad fotod kirjeldasid olukorda kesklinna tänavatel, s.t seal, kus voorivad miljonid turistid ning kus linnaisad tunnevad häbi, et fassaad on korrast ära - vohab erosioon, nii füüsiline kui vaime.
Kesklinna seintel pudub kunstilise väärtusega grafiti. Eks see on kaunis mõistetav, kuna ikka leidub kusagil mõni korrakaitsja, kes grafititegija vahele võtaks. Seetõttu elutseb intrigeerivam osa grafitist arusaadaval kombel kangialustes ja sisehoovides, kus autoril on rohkem aega oma tööga tegeleda. Õnnetuseks on aga suurem osa kesklinna kangialustest tänaseks päevaks suletud elektrooniliste väravate taha. Too ühtviisi salapärane, teisalt tüütult otsekohene viina- ja kusehaisune raskolnikovilik kangialuste- ja trepikodadekultuur on välja suremas.
Kesklinna grafiti (aga ka plakatite ning šabloonikunsti) ainsaks paeluvaks osaks on poliitilised sõnumid. Grafiti on läbi ajaloo olnud poliitilise võitluse usaldusväärseks pärisosaks, mis on alustatud revolutsioone, lõpetanud sõdu, svõidelnud välja vabaduse jne.
Ülemise viie autoriks on Grupp Peremen ("muutuste grupp"): http://groupper.livejournal.com. Nad taotlevad paremat kodulinna. Viimane suurem aktsioon oli neil suunatud jääpurikate ja linnavalitsuse (kes esimeste eemaldamisega hakkama ei saa) vastu. Peremen on julge ja ülbe, natuke liigagi, sest kui kohtad ühe šablooninga tehtud töid kahekümnes erinevas kohas, muutub see tüütuks.
Rksmb puhul on tegemist noorte kommunistidega (http://rksmb.ru/about_en.php). Nad on aktiivsed ennast nii seintel kui tänavatel demonstreerima. Viimati pidasid nad USA-vastase miitingu viimase saatkonna ees 29. märtsil (http://www.sptimesrussia.com/index.php?action_id=4&photo_id=23&photo_action=1).
Alumise šablooni taga seisavad siinse grafitimaailma vanad ässad grupist Zatšem? ("milleks?"): http://www.google.com/images?hl=en&client=safari&rls=en&q=зачем+граффити&bav=on.2,or.r_gc.r_pw.&um=1&ie=UTF-8&source=og&sa=N&tab=wi&biw=1279&bih=600.
Õigeuskliku organisatsiooni misjonimissioon.
3
Kui liikuda kesklinnast välja, jääb teele aina enam kangialuseid, mis on avatud. Kui teil on huvi ja aega urbaanseteks sekeldusteks, siis kõndige need erinevate linnaosade kangialused süsteemselt üksteise järel läbi.
Suurepärased isetekkelised Peterburi müüti ketravad reljeefid. Kamennoostrovski prospekt.
Donskaja tänav Vassili saarel.
Ligovski prospekti kultuuritehase õu.
Klassika!
Viimased kolm fotot pärinevad samuti Kamennoostrovski prospektlt. See on prospekti poolt vaadates ülimalt elegantne maja, mis ehitati XX sajandi alguses neoklassitsistlikus stiilis (seal elas 20. aastatel parteiboss Kirov, kelle kodumuuseumi külastamist ma interjöörihuvilistele tungivalt soovitan). Maja tagahoov on hoopis teine ooper: sein laguneb, aknad on katki, kõikjal grafiti ja haisevad prügikonteinerid. Mulle tundub, et selline fassaadi-tagahoovi dihhotoomia iseloomustab kogu Peterburi..
Tagahoov Liteinõi prospekti ja Belinskovo tänava nurgal.
Marata tänav.
Dostojevskovo tänava tapeet
Kahe ülaloleva grafiti autoriks on grupp nimega Incubus Project, mis on tuntud ja tunnustatud nii Peterburis kui ka ülejäänud Venemaal ja küllap natuke ka piiri taga, sest neil oli Berliinis galeriinäitus. Incubus Project loob industraalseid kujutisi, toob välja juhtmeid ja kanaleid, ammutab inspiratsiooni Kraftwerkist ja Amon Tobinist, rikastades seinasid tabavalt kohaspetsiifiliste mitmekihiliste trafarettidega. Vt: http://www.stencilrevolution.com/photopost/showgallery.php?ppuser=120320&cat=500 ja http://www.urbanartcore.eu/incubus-project-stencil-art-photos/.
Taskupärane hostel, kus Peterburis ööbida: Graffity Hostel (http://www.graffitihostel.ru/en)
4
Kui proovida teha mingisuguseid üldistusi siinsete seinte kohta, siis võiks kriitilise noodina öelda, et Peterburi tänavakunstil (olgu see grafiti, trafaretikunst või plakatid) puudub originaalne keel. Sõna otseses mõttes - siin on raske leida grafitit, mis oleks kirjutatud kirillitsas. Lõviosa on ikka ladina tähestikus ning inglise keeles. Sama võib öelda ka visuaalse keele kohta, mis on laenatud Lääne populaarkultuurist.
Seda, miks enamus tagidest ingliskeelsed on, kirjeldab järgmine väljavõte ühest suvalisest ameerika reisiblogist:
It is disappointing to see many english words, hip-hop nicknames and negative slogans popping up in many locations in St. Petersburg. It is always disappointing to see graffiti on historical buildings and art anywhere.
This is one part of American culture we wish had not appearred in Russia. The music and dancing is great but the graffiti ... There is a group trying to organize hip-hop culture in Russia in their own way, you can see on their website and write to them about what you think. So far I just see a copycat of the American hip-hop 25 years ago.
Hip-hop culture, music, break dancing and prolific graffiti, has fertile ground in Russia because it was not allowed in 1970 when hip-hop culture started in America.
The grafitti branding is found in arches, courtyards, buildings and fences and as happened in America, the local government is playing catchup to stop the vandalism part of the activity.
(http://www.virtualtourist.com/travel/Europe/Russia/Gorod_Sankt_Peterburg/Saint_Petersburg-564323/Warnings_or_Dangers-Saint_Petersburg-Street_Crime-BR-1.html#ixzz1IBOB8kT0)
Üheks õpetlikuks näiteks võiks Peterburi grafitikunstnikele olla Odessas tegutsev võrratult omapärase visuaalse keelega grupp supergrafika (http://damncoolpics.blogspot.com/2008/08/odessa-graffiti-street-art.html).
Aga nüüd näiteid kodustatud Ameerikast:
Vassili saarel Peterburi Kunstiakadeemia külje all.
Eelmised 2 on Petrogradi saarelt.
Said nüüd, Banksy!
5
Naljakaks osaks Peterburi seintest on rüütellikud armastusavaldused.
Kusagilt sealt ülevalt sai Ira teada, et teda armastatakse.
Gribojedovi kanal Kaasani kiriku ees.
6
Mõned pildid võitlusest grafiti vastu.
Täiskohaga töökoht!
Kui seinale on kogunenud piisav hulk sodi, siis värvitakse teatav hulk ruutmeetreid korraga näiteks roosaks. Tulemuseks on väga lollid mustrid.
Ülaloleva fotoga järgmine lugu. Kõndisin mõned nädalad tagasi kella seitsme paiku õhtul mööda Nevskit Fontanka poole ühte raamatupoodi loengut kuulama. Loengu teemaks oli sotsiaalne protest (http://theoryandpractice.ru/seminars/13959-sotsialnyy-protest-11-3). Ajastus oli täpne, sest alles mõned päevad tagasi olid kunstirühmituse Voina liikmed keset päeva Nevski prospekti lõpus peksa saanud. (http://www.sptimesrussia.com/index.php?action_id=2&story_id=33696&highlight=art%20market) Lühidalt: Mõni aeg tagasi ostis Banksy eeluurimise all vangis istunud kunstnikud kautsjoni vastu vabaks. 3. märtsil kõndisid kunstnikud koju pressikonverentsilt, kui neid ründas kamp mehi, kes neid linnarahva ees peksma kukkusid. Kamp karjus, et kodanikud, hoidke eemale, me oleme korrakaitsjad! Ja mis kõige hullem - nad olidki politseinikuid, kes hetkel tööl ei olnud. Jälk värk.
Vot, kõndisin siis kõrvaklapid peas Fontanka poole. Ühes käes kannan ikka fotokat, et juhul kui midagi silma jääb, siis kohe klõpsan. Jelissejevi kaubamaja juures tajusin, et minuga samas suunas liigub räuskav mees, kes inimesi tülitab. Ei lasknud ennast häirida ning jalutasin kiires tempos edasi. Olin mehe juba unustanud, kui jõudsin tolle grafitini, millest ülal pilt oli. Kuna oli pime aeg, läks objektiivi sättimisega kauem aega, kuni ühtäkki see vastik sell, keda enne olin tüli norimas näinud, mind ründas. Haaras õlast, tõukles ja mörises mulle näkku, et siin ei tohi pildistada, kelleks ma ennast pean. Kõige hirmsam tema käitumise juures oli see, et ta apelleeris ülejäänud linnarahvale, et minu puhul on tegemist ohtliku inimesega, kelle vastu peaksid kõik sallimatust välja näitama. Fanaatiline ja vist stalinistlik suhtumine, et kui sa ei ole meiega, oled sa meie vastu ja keegi ei tohi olla sinu poolt. Jа grafiti pildistamine on tingimata spioneeriv + intellektuaalne tegevus, mida tuleb koheselt takistada. Õnneks olid selleks päevaks ajad muutunud - ei rutanud keegi purjus meest toetama, nagu ei teinud keegi ka minu täbarat olukorda märkama. Inimesed proovisid lihtsalt oma elu elada. Tajusin heroilise šansi lähedust, tõukasin mehe pikali ja kõndisin ruttu minema, ilma et oleksin kordagi tagasi vaadanud.
Loengus, mida kuulama läksin, räägiti peaasjalikult Voinast (http://en.free-voina.org). See oli nii kihvt kogemus. Väike loenguruum meenutas esmalt autokooli teooriatundi, kuhu on kogunenud 15 võhivõõrast inimest, keda ei ühenda siin maailmas miski muu, kui soov autoga sõita. Ainult et sealsed inimesed tahtsid sotsiaalselt protestida. Tunniajasele loengule järgnes tunniajane aktiivne vaidlus, et kuidas ja mis ja miks ja kellega, millal protestida ja kas Venemaal on sellest üldse kasu.. Kogu saal võttis üksteise järel sõna. Keegi tõi näiteks soome poliitilise teatri, keegi teine rääkis, et Venemaa tagumistes nurkades on Interneti-ühendus riigi poolt teadlikult kallimaks tehtud, et inimesed ei pääseks nii kergelt ligi vabale informatsioonile ja toituksid kindla sisuga telekanalite uudistest.. Auditoorium koosnes säravatest noortest ja keskealistest inimestest, kes loengu lõppedes nagu üks pere Nevski poole tagasi jalutasid.
Kuulates pealt nende inimeste nurinat, et lõppkokkuvõttes on nad võimu (see kõikjale valgunud koll, mis algab sünnitusmajast ja võiks lõppeda surnuaia valvuriga) suhtes võimetud, hakkas neist kohati päris kahju, nii et ikka meenusid need Georgi Fedotovi sõnad: "Vene elu ja vene riiklus - kaose katkematu ja piinarikas ületamine tahte ja mõistusega."
7
Moskvad elab grafitikunstnik nimega Igor Ponosov (http://prokvadrat.ru), kes on koostanud kolm raamatut vene tänavakunstist. Esimesed kaks neist, trükitud 2005. ja 2007. aastal, on sirvitavad ka Internetis (http://objectsbook.ru/index.php?/books/first-book/). Viimane raamat on 2009. aastast, seda Internetis ei ole. Seal õhutab ta vene tänavakunstnikke end loominguliselt realiseerima ka läbi kolmedimensiooniliste objektide. (Eks seegi on paratamatu paradoks, et kahes esimeses raamatus hurjutab ta venelasi originaalsuse puudumise pärast, kuid kolmandas riidleb, et miks me ei tee juba kolmedimensioonilisi asju nagu teised Läänes.. Oh jah, see on üks lai teema, et mis siis ikkagist on originaalne, kas temaatika või tehnika, stiil või käekiri, hing või miski muu.
Aga ühel hommikul leidsin Moikalt kurja ussiga võitleva vanamoori. Ma arvan, et tal on lugu, aga ma ei suuda seda üles leida.
