SILLER-SILLERI-SILLER-LÄR-LÄR-LÄR...
Mai Sööti maalide-assamblaazhide näitus „Ma soovin, et mul keksukumm varvaste vahele ei jääks“ Y galeriis (Tartu, Küütri2) 6 – 25 juuni 2006
Peale Freudi on lapsepõlv (ehk siis eluaastad umbes 1 – 12) ehk üks läbisõimatumaid ja samas ülekiidetumaid perioode inimese elus. Kui keegi mingi käkiga hakkama saab või on lihtsalt lurjus, siis ikka arvatakse, et põhjused on ikka seal elu algupooles. Ja muidugi on ajast aega levitatud müüti nagu oleks iga inimese latseiga see kõikse amsam ja toledam. Mõlemad väited on muidugi paras pullikaka. Inimene ja ta isiksus kujuneb välja peamiselt teismeeas, siis saavad valmis tema head ja vead. Ja eks me ikka mäletame, kui vastik oli olla väike: enamik asju oli keelatud, sõnaõigust polnud, jõudu vastu hakata samuti, vägivald ähvardas igalt poolt, väikese inimese osaks jäi ainult oma unistusi fiktiivselt läbi mängida (mis polnud muidugi SEE). Aga lihtsalt on hea ajada vastutus nähtustele, mida enam muuta ei saa või lihtsalt nostalgitseda. Lapsepõlv on selleks piisavalt ohutus kauguses.
Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng Mai Sööt (sünd 1983) käsitleb oma (kohati kolmemõõtmelistes) maalides just varajast lapsepõlve, õigemini mälestuselemente sellest. Teatavasti on varjutab meie eriti algseid mälestusi salapärane amneesia (mis on tingitud tõenäoliselt asjaolust, et mõtlemine ja mälu on suuresti tekstikeskne ja alguses me rääkida ju ei oska), mille tõttu oma kolmest esimesest eluaastast mäletame vaid üksikuid detaile. Huvitav, et Mai Sööti maalidel on samad jubinad, mis kinnistusid ka minu ajus: üksikud või lõhutud mänguasjad („Lõvipea“, „Vaade loomaaiale“), omajoonistatud autod (nimeta maal, „Miljöö 2“), kõiksugu enda täissoditud objektid, mille eest sai kärkida („Pollock“), vanaema närune põll madalast vaatepunktist („Miljöö1“), detailid täiskasvanute maailmast („Lõvipea“, „Helgisallo“). Igale poole vahele on lükitud pealtnäha ohutuid aga edasimõeldes mitmemõttelisi elemente nagu lilleõied, mis sarnanevad samas seinale silgerdatud fallosekujutistega. Seksuaalsus pole tegelikult murdeealiste pärusmaa, ka koolieelikutel on oma erootilised tundmused. Mis küll kaovad kohe kui kõlab koolikell. Vähemalt mõneks ajaks.
Ainult, et minu mälestustes oli kõik pastelsetes toonides ja alalõpmata udune, teravad olid vaid väga lähedased objektid, kuigi ma polnud siis veel lühinägelik. Sööt maalib selgelt ja teravalt erksate värvidega, paigutades perspektiivitusse ruumi objekte seosetult-spontaanselt, tekitades nõnda omamoodi sürrealismi.
Maalijana on Sööt oma nooruse kohta kiiresti leidnud siinses (eriti Tartu) kontekstis omapärase neoprimitivistliku väljenduslaadi, milles võib sarnasusi leida 80-ndate USA kuulsuse Roy De Foresti jts-ga. Katkiste mänguasjade ja tekstiili maalile kleepimine meenutab sama kümnendi Raul Rajangut.
Aga Mai Sööt tundub, et leidnud need üksikosad, mis kuuluvad peaaegu meie kõigi esimestesse mälestustesse. Nii et jah, see armas neetud lapsepõlv on vist mingis mõttes enamikel peaaegu et sama, kuigi oleme sündinud väga erinevatel aastatel ja erinevates tingimustes.
Margus Kiis
PS. Pealkiri on valitud allakirjutanu ühe peamise varajase kuulmismälestuse, Vikerraadio raadiolastesaate „Siller“ psühhedeelselt kajama pandud signatuuri järgi.
