Eesti Kunstiakadeemia Disainiteaduskonna lõputööd

Väljas on/olid nad Disainigaleriis. Võibolla asi on minus, kuid midagi jalustrabavalt ägedat väljapanekul näha ei olnud. Järsku on süüdi selles erakordselt igav näitusekujundus: kui eksponaadid on nii primitiivselt esitatud, ega nad ei saa rabada siin midagi. Järgneb valik töödest, mis lähenesed “jalustrabava” kategooriale enam kui teised. NB, kategooria sügavalt personaalne, seega valik ei pretendeeri adevakaatne olema.

Äge asi nr 1.
Arvata võib, et Pavel Sidorenko loodud muster-grill leiab südame iga kitšist lugupidava koduperenaise ning gurmaanist trendihoora südamesse. Nimelt sellel grillil küpsedes, muutub teie Sockmannist ostetud ilus seafilee veelgi ilusamaks. Vastavalt praadimiseks valitud grillresti reljeefile, ilmuvad söögitegemisprotsessi käigus seafileele kas looma-linnu-, barokne, või kaardimänguteemalne muster. Ahja, grillida saab ka muid asju, ärme piira end fileega. Näiteks kallima reiele saaks jätta Sidorenko leiutise abil kena pääsukestega ornament.

Äge asi nr 2.
Ette jäi veel üks köögiteemaline ese, kuid pigem praktilisusest pakatav kui estetiseeritud söögipoolist lubav. Triin Voss ja Indrek Mälton pakuvad uuenduslikku elektripliiti, mis on vaid paar sentimeetrit paks ja pindalalt umbes keskmise lõikelaua suurune. Pliiti saab vajaduse korral kappi ära peita, või tundes, et soovid mekkida kanasupi, seda kapist jällegivist väljavõtta, lükata štepsel pistikusse, ning kokkama asuda. Igati asjalik mõte, kuna tänapäevases ühiskonnas ruumi suurtele pliitidele jääb järjest vähemaks.

Äge asi nr 3.
Köögist garderoobi. Kätlin Kaljuvee kaugete galaktikate elanike rõivakappides uitavad mõtted teevad rõõmu. Töö “Galactic nuclei (Galaktilised tuumad)” on esitatud video kujul – palju mõnusam kui typish moefotod. Video näitab meile, kuidas Kaljuvee õmmeldud kosmonaudišortse kandev modell hüpleb rahvasuus Impotendi unistusena tuntud monumendi lähistel. Kuna monument näeb välja justkui nõukogudeaegse kosmosefilmi “Kassiopeia” üks dekoratsioonidest, töötab Kaljuvee idee oivaliselt. Ilusad asjad, huvitavad lõiked, piisav annus kuraaži.

Äge asi nr 4.
Liisu Arro massiivne kraanikauss, millel roomavad õrnad putukad. Kraanikauss on hallikas, putukad helesinised ja justkui pliiatsiga joonistatud.


Anne Pergele

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

open call PÄRNU FIDEOFEST

Üleskutset on lubatud levitada - levitatagu siis



12.
Rahvusvaheline Pärnu Fideo ja Vilmifestival "Klassiahastus"
Tegemist on järjekordse
videofestivaliga. Neid on nii palju. Meie oma on kõige parem,
kuna seda korraldab maailma
parim kunstirühm Non Grata.
Teema "Klassiahastus" eeldab pigem sotsiaalseid kui poeetilisi,
pigem narratiivseid kui abstraktseid töid. Aga kõige olulisem on, et
te pakuksite meile
huvitavaid ja häid, mitte aga igavaid või halbu töid.

Saada meile e-kiri MITTE ÜLE 2 MB,
mis sisaldab:
esitaja nimi
sünnikuupäev
video
pealkiri
kestvus
sünopsis
aasta
autorite kollektiivi nimed
vajadusel muu oluline
informatsioon
mõned stillid

aadressile
nongrata @ nongrata.ee
(eemalda tühikud @
kõrvalt)

tee seda enne 30. juulit 2006

Žürii valib parimad taotlused ja
kontakteerub autoritega ning palub neil saata videod.
Lõplik valik leiab aset septembris
2006.
Festival toimub 14.-16. oktoobril 2006 Pärnus.

ja siis tulevad auhinnad ja
preemiad, tasuta supp ning kordumatud elamused!

mõningane täiendav informatsioon:
http://www.nongrata.ee/film/film.html

---------------
Mari Kartau
+372 51 14 038
www.hot.ee/siramsiram
www.nongrata.ee
ASK EVERY QUESTION, QUESTION EVERY ANSWER

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

I Must Fashion!

Tallinnas disaini ja Tartus maali õppiv Xenia Jedomskihh esitas TÜ kunstide osakonnas diplomitööna triptühhoni „I Must Fashion!”, mis analüüsib moetööstuse sissetungi tagajärjel muteeruvat maalikunsti, kasutades sealjuures leidlikult ära moetööstuse vastase sotsiaalkriitika retoorikat. Lõplikult selgusetuks jääb aga küsimus, kas tegemist on reaalse ohuga või autori enese kaksikidentiteedist tingitud küsimuseasetusega.
Triptühhoni vasak ja parem tiib kujutavad seisvaid figuure ees- ja tagantvaates. Parempoolsel naine, vasakpoolsel mees. Kompositsiooni iroonia seisneb figuuride riietuses. Kui eestvaates mees on justkui teksades ja T-särgis, siis tagantvaates näeme tõde, mees ei kanna mitte lihtsalt särki, vaid kaubamärki. D on talle otseses mõttes ihusse needitud. Parem lugu ei ole ka naisfiguuriga, kelle häbet katab vahtralehe asemel Armani tikand.
Xenia tööde silmatorkavaim aspekt ongi maali ja disaini põhitöövõtete ühendamine mõlemale distsipliinile ühise kanga/lõuendi töötlemisel. Kusjuures kujuneb väärtushierarhia, mille kohaselt maal on vana ja aus, moedisain aga salakaval ja jõhker. Maal katab figuuri klassikalises mõttes, aga moetööstus ronib vaikselt suisa naha alla. Nagu ihusse lõigatud viisnurk Mao portreega, et juht oleks südamele lähemal või Nike kollektiivi kalduvus enesele firma logo ihule tätoveerida, millele viitas retsensent Kiwa.
Niisiis on Xenia tööde aluseks sotsiaalkriitikast tuntud inimese ja moetööstuse vaheline konflikt, mille ta on kogu selle retoorikas maalile üle kandnud. Maalitud riided asenduvad needitud ja tikitud kaubamärkidega, tähistades nii maali tehnika kõrvaletõrjutust, mis kandub edasi ka figuurile, mille piirjooned on samuti osaliselt tikitud. Iroonilise lisandina on teoste autogrammid tikitud label-ina.
Teose kliimaksi moodustab keskmine töö, kus transformatsioon on lõpule jõudnud. Linane lõuend on asendunud dieseli`i teksadega, mida on siiski klassikalisel meetodil krunditud. Kõige peal ilutseb D kaubamärk. Esmapilgul võikski seda tööd vaadelda kui tühja lõuendit. Suhestades teda aga külgmiste töödega saame kontseptsiooni võtme kätte. Võõrad lõuendi töötlemise tehnikad, nagu neetimine ja tikkimine, on kogu lõuendi endasse neelanud. Figuurid, mis tiibadel hakkasid kaduma, on ammu haihtunud. Nende riideid tähistanud kaubamärk on ainus asi, mida veel kujutada tasub, maali sisus on toimunud omalaadne taandamine või abstraktsioon totaalsele universaalmärgile, mida irooniliselt tähistab Diesel`i gloobuse kujutisega kombineeritud logo.
Iseenesest väga leidlik lahendus kannatab vaid küsimuse vähese konkretiseerituse all, jääb selgusetuks mis oli aga töö eesmärk? Kas solidaarsus sotsiaalkriitikaga ja selle teostamine värskes vormis? Või avaldab moetööstus tõepoolest survet maalikunstile? Või on tegemist autori enese kui disaineri ja maalikunstniku tunnetamisega?


Indrek Grigor
Tartu 2006

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

TARTU KÕRGEMA KUNSTIKOOLI VÄHEM JA ROHKEM TARBITAVAD LÕPUTÖÖD

4 päeva jooksul vahemikus 12.06-16.06 olid Tartus nii Ülikooli kunstide osakonna kui Kõrgema Kunstikooli bakalaureusetööde kaitsmised. Heitlesin siia sinna, kauaoodatud päikeselõõsas, mis botaanikaaias kaktuste vahel Karol Kallase „Paradiisi” maale vaadata püüdes täiesti väljakannatamatuks muutus. Ilmselt oli ka komisjonil higi silmas ja panid hinde lihtsalt harju keskmise järgi.
Hakates otsast arutama pean tunnistama, et fotograafia eriala kaitsmised jäid kuulamata. Mis teha, TÜ maalikunstnikud murdsid suisa ise uksest sisse, ei olnud mahti linnapeale minna, küll aga sai nädala jooksul kuuma eest korduvalt leevendust otsitud Alar Proosa Rael Arteli Tartu galeriisse sisseseatud ilmutusvannis. Filmid on paraku aga tänini vaatamata, kuigi Mati Karu dok. hullumajast, kusjuures juhendajaks on Vaino Vahing, tundub väga intrigeeriv.
Mis mulle Kõrgema kunstikooli juures meeldib, on nende tugev tarbekunstiline hoiak, mida sugugi ei häbeneta. Nii küsiti Pille Rokkilt vitraaži „Ragnarok” kaitsmisel täiesti siiralt: „Kes võiks selle osta?” Ning anti ka kohe soovitus pakkuda põhjamaade nõukogule. Mis teha, minus elab väike idealist, kes ei luba vähegi kunstilise taotlusega taiese juures mõelda, “palju maksab”, nii kohkusin sellise küsimuseasetuse peale esiotsa päris ära. Aga see läks mööda nähes Silver Sikku kujundatud Donald Koppeli fotoraamatu küljendatud lehti seinal ja raamatut ennast postamendil, või näiteks Liisa Kuusiku ilusaid kaubaaluseid. Mis mõlemad said ka kõrge hinde. Ka praktilised asjad peavad ilusad olema.
Liigne kääksumine, ebastabiilne konstruktsioon ning küsitavused materjalide kokkusobivuse ja sobitamise viiside osas said aga olenemata autori enesekindlusest saatuslikuks Kalev Järviku Rippvoodile „Skäm No.8”.
Leidus ka teoseid, mis püüdsid tarbitavust apriori välistada. Andes Maaski „AnimeSkulptuuri” põhiideeks oli olla olematu, st. füüsiliste mõõtmeteta skulptuur jäi aga komisjonile suhteliselt aru saamatuks. Oluliselt paremini läks Janii Malki „Kontseptualistlikul ready-made mööblil”, mis jälgides kontseptualismi parimaid traditsioone ei olnud üldse eksistentne isegi mitte animatsioonina… (Aususe mõttes olgu öeldud, et siinkirjutaja ei olnud lihtsalt võimeline taiest sisaldanud ruumi üles leidma).
Kuskile nende kahe juhtumi vahele võiks paigutada Jass Kaselaane skulptuuri „Armastus”. Mis skulptuurina iseenesest täiesti tarbitav, ilus värviline justkui Navitrolla stilisatsioon kolmemõõtmeliseks aetuna, sai aga kehva hinde, kuuldavasti ühe umbkeelse komisjoniliikme plagiaadi kahtluste tõttu.
Vabandan kõigi autorite ees, kelle suurepärased tööd selles väikses ülevaates mainimata jäid, aga kutsuksin kõiki lugejaid üles läbi astuma lõpetajate ülevaatenäituselt Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas (21.06 – 16.07 2006), kus saate aimu ka restauraatorite ja disainerite tegemistest.

Indrek Grigor

Silver Sikk "Donalt Koppeli fotoraamatu kujundus":

Katrin Ehaste "Köited "Eesti luule kuldne klassika"":

Triin Paumer "Ema sünnipäev":

Ülle Allik "Plastilised vormid nahadisainis":

Martti Kalamees "Valgusskulptuur Q" ja Helena Toots "Ida ja Alli
kostüümid":

Eva Jakovits "Kunstnikuraamat "Väike Eero"":

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kas ma võin edasi maalida või mitte?

Sel kõige valgusküllasemal ajal teeb Tartus oma debüüdi hulk noori kunstnikke: käes on diplomitööde aeg. TÜ kunstide osakonda võõrustavad traditsiooniliselt Tartu Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimaja.
Andrus Raag on tudeerinud filosoofiat ja maali, olles ühtviisi pädev nii sõnas kui pildis. Tumedast kleepuvast fluidumist päästavad sellesse tungivad erksad geomeetrilised avaused. Kuskil on ka tõusta püüdev inimene (“Palvetajad”-“Mõtlejad”-“Extasis”).
Kadri Kaarlõpi muinasjuttudes on siirast värvidekoratiivsust ja šabloonse taimornamendi kasutamine figuurmaalis on huvitav nõks. Kuid keegi oleks võinud Punamütsikest siiski hoiatada…
“I Must Fashion” autor Ksenia Jedomskihh teeb käe valgeks sotsiaalse kunstiga. Brändid, millega vägikaigast veetakse, ei mõju aga irooniliselt, vaid saavad paradoksaalsel kombel fetišeiks ka siin (D teksadest õmmeldud lõuend ja A siksakk kuldsel häbemel).
Olesja Katšanovskaja on valinud lõputu mediteerimise tee („Mina ja teised“) ja jõudnud välja harmoonilisse punkti. Kahjuks jääb vaatajale varjatuks kulgemine ise, kokkupuude teistega ja võimalik konflikt, mida aimub keskmisest diptühhonist.
Maalilisus ei ole siiski ainus võimalus osakonnalt diplomit välja meelitada. Maria Arusoo ennast otsivad truismid moodustavad efektse piltpoeemide komplekti. Vaevarikka verbaalse visklemise (näiteks ”Sees kripeldab midagi, aga väljaütlemiseks on vaja vorm leida“ ja “Ma lähen hulluks”) lõpetab hallist ja mustadest tähtedest tehtud DIPLOMITÖÖ, mille tahutud font meenutab kuulsat tervitust HOLLYWOODLAND. Aga võibolla on kõik on kokku ninanips.
Eva Labotkini ruumitungimine on julge. Neli rahutus laadis maalitud Ivailot pöörduvad nägudega vastamisi ja võtavad nähtamatu tukiga sihikule iseendad (iseenda paranoiad?). Violence paintingut teenib hästi lahtine käsi ja üleelusuurune figuur. Kui tuletaksime siinkohal meelde ütlust si vis pace para bellum, läheks asi muidugi kole globaalseks, aga võidurelvastumisest me täna rääkida ei taha.
Siinsamas Ivailode ümber ajab oma kombitsaid tume kreatuur, kõhedusttekitav, et tegelikult vaid Ruta Paap teab, millele või kellele need kuuvalguses paljastuvad kumerused kuuluvad. Kui uskuda, et tegemist on naispoolusega, siis on selle sarja keskmes liivakella kael – aja voolamise võtmekoht naise elus.
Janek Ruus maalib oma mustvalged automobiilid kustunud tähtede mälestuseks. Miks ikkagi tunneb noor mees kaasa vanadele rüütlitele? Kas selles on hiiliv arusaam iseenda ajalisusest?

Diplomitööde kaitsmise juures viibida oli elamus omaette ja sellest siis loo pealkiri, mis viitab ühele teisele loole, mis viitab ühele…

Liisa Kaljula


Olesja Katšanovskaja:

Eva Labotkin:

Ksenia Jedomskihh:

Janek Ruus:

Maria Arusoo:

Andrus Raag:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back