“Vaimu aristokraatia” Venemaa Suursaatkonna galeriis
Nagu tunnistab juba pealkiri ise, pretendeerib valgevene kunstnikerühmituse “Kartell” näitus tegelema ajatute väärtustega, “ulatudes käsi kõikidele maadele ja kõikidele aegadele”. Sellega erinetakse post-nõukogude riikide kunstisituatsioonile omastest põhitendentsidest: ühelt poolt tärkab rahvusliku teadvuse uus laine, käib vabastamine nõukogudeaegsest nivelleerimisest, juurte otsimine, rahvapärandi ning rahvusajaloo ja -mälu kõnetamine (nt Mõkola Babaki projekt Ukraina paviljonis 2005. a. Veneetsia biennaalil), teiselt poolt püütakse (vahelduva eduga) jõuda järgi viimastele sündmustele kaasaegses kunstimaailmas, eksperimenteerida uute meediatega jne.
Samas assotsieerub rühmituse nimi pigem (käsi)tööliste kui kunstnike tegevusega, ning imelikult kombel õigustab juurimatut kommertskunsti vaimu, mis valitseb galeriiruumis vaatamata ambitsioonikale kontseptsioonile: näitus kui hommage tuntud vene kunstnikule Viktor Borissov-Mussatovile, kes XIX–XX sajandivahetusel viljeles sümbolistlikku hõnguga lüürilis-impressionistlikke maale.
Mõned tööd on siiski võimalik käsitleda vähemalt camp`i võtmes. Mis muud kui camp võiks olla Grigori Nesterovi pildid seurat`likus tehnikas, mis mahedates pastellitoonides kujutavad näiteks väikest maja keset lumekõrbe või kutsut ning kannavad selle juures absurdselt eksistentsiaalseid pealkirju: (vastavalt) “Maailma otsas” ja “Uus maailm”. Kõige muu taustal mõjuvad professionaalselt Sergei Romaševski maalid (“Eksistents”, “Õhtu. Tass kohvi”), mis, kuigi kasutavad kitšilikku ikonograafiat (kassid, tähed, Aamori noolega tabatud süda, lausekatkendid “Loe mu kiri läbi”), suudavad viimast ületada ja toimivad pigem nukralt-irooniliselt.
Jaan de Ruigi “Ebatäiuslikkuse võim” Linnagaleriis
Näitusel on esitatud hollandi kunstniku tööd perioodist 1998–2005. a.: (enamasti) arvutiefektidega videod. Tänu topeltprojektsioonile on efektne installatsioon “Koorem”: mees viskab aknast kivi, mida pärast pikka kukkumisaega näeme seina all põrandal, kummalisel kombel on tal peategelase näojooned.
Grupp neljast tööst näitab, kuidas inimese käsi nutika ja samas minimaalse töötluse juures on võimeline ümber kehastuma erinevateks elusolenditeks. Spiraali keeratud näpud rusikas väljasirutatud labakäe peal moodustavad tigu, kes ronib puulatva peal ülesse, kukub – ja jätkab jälle nagu Sisyphos oma kiviga. Frontaalselt asutatud käelaba viltpliiatsiga lisatud silmade ja teiste detailidega kujutab kala, tervet parve, keda jahib teine käsi: parema ja vasaku käe kasutamine selles protsessis peaks viitama inimese vastuolulise olemusele. Saab näha ka linnuparve, mille kõik liikmed lendavad ühe tiiva abil, ja ennast üles poonud hanesid.
Kirjeldatud tööde põhiline võte lähtub ilmselt teatrist, kui etenduse kõik rollid mängivad kui marionetid näitlejate käed, meenutades ka varjumängu, kus vari teatud asendis kä(t)est moodustab seina peale kõikvõimalikke olendeid (koer, jänes, Buratino jt). Videod on ühteaegu kurvad ja naljakad, neis seguneb infantiilsus, sürreaalsus, fatalism ja absurd.
Kõige vaieldavam on viiest ussikest kokkuliimitud papist peaga “Inimene”, kes vingerdab peapesal. Siin on võimalik näha korraga nii piinlevat kahejalgset kui ka õnnetuid elukaid, kes üritavad vabaks saada. Mõlemad vaated tekitavad abjektsiooni.
Lucia Nimcová “Lahustuvad naised” Kunstihoone galeriis
Slovakkiast pärit kunstniku pikaajalise projekti eesmärgiks on uurimus naistest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest. Uurimuse objektiks on naised kesk- ja (marksistlikku retoorikat kasutades) töölisklassist: vanad, noored, täiesti lapsed – ning nende unistused ja salasoovid kontrastis ümbritseva reaalsusega keerulisel üleminekuajal. Näeme noori paare, modelle, perenaisi, naiskulturiste – olmelises igapäevases situatsioonis. Väga erinevad on tüdrukud – siin on väikeseid lolitasid, rõõmsaid leerilapsi ja valgustatud etenduse osalejaid. Rakse on öelda, kes kasvab neist välja.
Töötavad naised ei ole enam naiselikud – modellid suhtuvad oma meiki või kleitidesse puhtinstrumentaalselt, välistades igasugust esteetilist eneseimetlemise momenti. Galerii keskseinal suurelt näidatud põrandat peseva koristaja poos mõjub kui etteheide inimese alandamisele. Samas pidulikemal hetkedel naiselikkuse atribuutidele – meik, kontsad, soengud, õhtukleidid – pööratakse suurt tähelepanu. Kunstnik on oma dokumentatsioonide komplekti lisanud ka fotosid ikoonilikke naiste kujutistest: Jumalaema usupilt kärbsega peal ja uduselt naeratav Marylin Monroe auto tagaaknast.
Tundub, et projekt keskendub pigem traditsioonilistele naisrollidele: fookusest on praktiliselt jäänud välja edukad naised, intelligentsed, mõtleja tüüpi tegelased, loominguga tegelevad lapsed. Ilmselge on vastandumine sovjetlikule idealiseerivale representatsioonile, kuid üldmulje on siiski teataval määral ühekülgne ja pigem negatiivne. Samas ei ole ka pilte asotsiaalidest, täiesti maandunud naistest (välja arvatud üks kiilaspäine naine, võib-olla vang), mis oleks tekitanud totaalset masendust.
Elnara Taidre
PS. Käesoleva teemaga tekst sai valmis kui tellimus Eesti Ekspressile, siin on võimalik lugeda toimetaja poolt puudutamata ja tähemärkide täismahuga algvarianti
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
