Noorel Tartu maalikunstnikul Kaie Luigel oli juunikuus Tartus Ygaleriis isiknäitus „Paljastus“. Galerii kahes saalis eksponeeris Luik õlimaale, mis oli jätk Kaie Luige nn naised pesus seeriast, kus ta kujutab argises pesus naisi tegemas argiseid toimetusi. Uus on koloriidi taandumine hallikasrohekale ja ookrile.
Need pesus küllaltki vormikad naised Kaie Luige maalidel enamasti kas vaatavad mõtisklevalt kaugusesse (kui neil nägu on antud) või teevad mõnda majapidamistööd – näiteks triigivad. Paljudel piltidel naised õgivad.
Naiste vanust võiks keha järgi hinnata nii umbes neljakümne ligi. Kõik naised on üksi. Ja paistab, et tegemist on ühe ja sama naisega. Söövad naised ahnitsevad. Keegi ei poseeri.
Kompositsioon on häiritud: pead väljas või allnurgas, suured tumedad laigud ripuvad õhus. Stseenid on olmelised, kadreeringud ustkui juhuslikud ja servaga lõikuvad. Ja kui pea ongi peale jäänud ega nägu palju näha polegi. Peamiselt laiutavad piltidel suured roosad kehad ja peetud pesu. Nägudel aga, on kuidagi sissepoole või kaugusesse pööratud pilk, vaatajast ära.
Ja need kehad – jumala eest, kuidas maalitud – igasugune loogiline anatoomia taandub värvilaikude ees! Naisi oleks nagu pahtlilabidaga kraabitud, pintslilöögid on üksteise kõrval, ei mingit hajutamist, ei sugugi pehmet nahka. Faktuur on krobeline, tajutav. Tihti on korduva ülemaalimise käigus nii mõnigi käsi väändunud või jätkust väljas. Käed on käpad, punased ja sõrmed harali.
Naised Kaie Luige maalidel pealtnäha suurt ei teegi: vahivad niisama, nokivad nina, ka töötegemisepildid on rahulikud ja mõtisklevad. Vaimusilmas saame nende naiste juures viibida, ilma, et nad ise meid tajuks. Intiimne ruum on meie ees avatud, me võime sisse piiluda häirimata kedagi. Kuigi roosat ihu on ohtralt, on Luige maalitud pesu pigem erilise intiimsuse ja vabalt iseendaga olemise märkija, kui erootilisuse kandja.
Lakoonilised pealkirjad on vähem või rohkem kujutatavaga seotud.
Maalil „Pesupäev“ istub künkal suur naine, pea kaadrist väljas, pesuväel. Ilma riieteta, ju siis riided on pesus. „Curriculum vitae“ - seljaga tüse keha, nö päevinäinud, ehk elult vatti saanud, kõht voltis; mustad trussikud ja valge rinnahoidja. „Tomat“ - nägu all paremas nurgas õgib tomatit.
Luik on maalinud täiesti rahulikult, ilma erilise kriitikata ja suurelt : pekki, tselluliiti, suvalisi pesukomplektde, tegemata soengut. Luige maalidel on modellid nii kuis juhtub, tegemata väljagi nn klassikalistest poosidest. Kehad on suured, et ei mahu pildile äragi, justkui poleks nende paigutamine kõige olulisem olnudki. Võimalik. Luik on maalinud mõnusat vaikset intiimsust, poseerimata olemist, kus saab olla mõnusalt omaette, mõnusalt mõtlemata kehale ja rõivastele.
Maris Palgi
"Portree"
"Pesupäev"
Köögis
"Töökad käed"
"Tomat"
"Curriculum vitae"
näitusevaade
Need pesus küllaltki vormikad naised Kaie Luige maalidel enamasti kas vaatavad mõtisklevalt kaugusesse (kui neil nägu on antud) või teevad mõnda majapidamistööd – näiteks triigivad. Paljudel piltidel naised õgivad.
Naiste vanust võiks keha järgi hinnata nii umbes neljakümne ligi. Kõik naised on üksi. Ja paistab, et tegemist on ühe ja sama naisega. Söövad naised ahnitsevad. Keegi ei poseeri.
Kompositsioon on häiritud: pead väljas või allnurgas, suured tumedad laigud ripuvad õhus. Stseenid on olmelised, kadreeringud ustkui juhuslikud ja servaga lõikuvad. Ja kui pea ongi peale jäänud ega nägu palju näha polegi. Peamiselt laiutavad piltidel suured roosad kehad ja peetud pesu. Nägudel aga, on kuidagi sissepoole või kaugusesse pööratud pilk, vaatajast ära.
Ja need kehad – jumala eest, kuidas maalitud – igasugune loogiline anatoomia taandub värvilaikude ees! Naisi oleks nagu pahtlilabidaga kraabitud, pintslilöögid on üksteise kõrval, ei mingit hajutamist, ei sugugi pehmet nahka. Faktuur on krobeline, tajutav. Tihti on korduva ülemaalimise käigus nii mõnigi käsi väändunud või jätkust väljas. Käed on käpad, punased ja sõrmed harali.
Naised Kaie Luige maalidel pealtnäha suurt ei teegi: vahivad niisama, nokivad nina, ka töötegemisepildid on rahulikud ja mõtisklevad. Vaimusilmas saame nende naiste juures viibida, ilma, et nad ise meid tajuks. Intiimne ruum on meie ees avatud, me võime sisse piiluda häirimata kedagi. Kuigi roosat ihu on ohtralt, on Luige maalitud pesu pigem erilise intiimsuse ja vabalt iseendaga olemise märkija, kui erootilisuse kandja.
Lakoonilised pealkirjad on vähem või rohkem kujutatavaga seotud.
Maalil „Pesupäev“ istub künkal suur naine, pea kaadrist väljas, pesuväel. Ilma riieteta, ju siis riided on pesus. „Curriculum vitae“ - seljaga tüse keha, nö päevinäinud, ehk elult vatti saanud, kõht voltis; mustad trussikud ja valge rinnahoidja. „Tomat“ - nägu all paremas nurgas õgib tomatit.
Luik on maalinud täiesti rahulikult, ilma erilise kriitikata ja suurelt : pekki, tselluliiti, suvalisi pesukomplektde, tegemata soengut. Luige maalidel on modellid nii kuis juhtub, tegemata väljagi nn klassikalistest poosidest. Kehad on suured, et ei mahu pildile äragi, justkui poleks nende paigutamine kõige olulisem olnudki. Võimalik. Luik on maalinud mõnusat vaikset intiimsust, poseerimata olemist, kus saab olla mõnusalt omaette, mõnusalt mõtlemata kehale ja rõivastele.
Maris Palgi
"Portree"
"Pesupäev"
Köögis
"Töökad käed"
"Tomat"
"Curriculum vitae"
näitusevaade
