nr. 2intervjuu Joonas SildregaKaua oled koomiksiga tegelenud?Vist umbes viiendast eluaastast. Joonistasin lapsena lehekülgede kaupa järgneva süžeega pilte. Ühel hetkel vaatasin, et liiga palju paberit kulub ning seetõttu jagasin paberi ruutudeks. See oligi mu nö esimene koomiks. Koolis toimis koomiks mingil viisil sotsiaalse suhtlusena. Tegime mitme klassikaaslasega lugusid ja vahetasime neid. Eas, kus oleks võinud lapsepõlvehobi pooleli jätta, sattus kätte Soomest pärit heal tasemel kunstkoomiks. Sealt kasvas huvi, mis kestab siiani. Kui esimesed väliskontaktid tulid, festivalidele hakati kutsuma ja töid antoloogiatesse panema, siis hakkasin aru saama, et mujal polegi koomiks vaid enesele ja enda kolmele sõbrale hobikorras tehtav asi.
Mis asi on artcomic? Kas ja kuidas tõmbad veelahet kommertskoomiksiga?Hetkel peab veel Eestis rõhutama, et tegemist ei ole „tavalise” koomiksiga, mille all enamik eestlasi ilmselt mõtleb koomiksiribasid päevalehtedes, vaid pigem kunstilise eneseväljendusega. Meist 80 kilomeetrit põhja poole, Soomes, seda näiteks enam rõhutama ei pea, seal saadakse juba aru, et koomiks on laiem mõiste.
Kuidas näitusel osalejad leiti? Põhipakett moodustus koomiksilehe Koomiks.ee (www.hot.ee/koomiks) baasil, nendele autoritele otsisime ka lisa. Kontakteerusime nendega, kellest teadsime, et tööd on sobivad.
Palju tegijaid koomiks.ee lehe ümber koondunud on? Palju üldse Eestis aktiivselt tegeleb?Eestis tegelevad tõeliselt aktiivselt ainult ajalehtedesse ribakoomiksite tegijad. Paarile on see ka elatis. Aga tuleb välja, et on ka sahtlisse joonistajaid – need ongi peamiselt autorid, kes meie lehel üleval on. Pregu on seal kuus autorit. Näitusel lisandus umbes sama palju tasemel tegijaid. Ja näituse järge ette valmistades on välja ilmunud veel mõned. Nii et autorikoomiksi tegijaid kahtlemata leidub.
Millised on kriteeriumid, et oma koomiksit eksponeerida?Praegu on põhirõhk näitusetegevusel ja kriteeriumid näitusele saamiseks…ütleme, et autoril peavad olema mingid kokkupuuted traditsioonidega välimaal. Sest meil endil siin ju mingit erilist traditsiooni pole. Ja lool võiks olla kandev sisu. Üsna subjektiivsed kriteeriumid on seega, peab tööle peale vaatama, et seda hinnata.
Kas näitus on esimene suurem väljaastumine?Eesmärk esilagu see, et laiemale publikule tutvustada seda, mis väljaspool Eestit on aktsepteeritud eneseväljenduse vorm ja mida meie siin nö. oma lõbuks oleme teinud. Tutvustamise alla käib kindlasti ka raamatukujul väljaanne, mis on ju koomiksi „loomulik” esiltusvorm.
Miks ei ole varem väga palju kuulda olnud?Ilmselt tänu nõukaajale, kui siia ei jõudnud üldse mingid koomiksid, välja arvatud mõningad lastele mõeldud asjad. Isegi ameerikalikud supersangarid ei jõudnud siia. Alles nüüd, kui piirid on lahti, on mõned hakanud seda vormi enese jaoks avastama.
Kuidas mingit baasi ehitada? Mis te edasi teete?Arendada näitust edasi ja korjata üles uusi tegijaid. Selle põhjal, mis seni on toimunud, anda välja kogumik. Eks siis paistab, kas tasub edasipidi veel midagi regulaarselt juba välja andama hakata.
Aga kas kunstkoomiks ei võiks joosta kuskil päevalehe ribana või on see täiesti kunstkoomiksi põhimõtete vastane?Arvan, et see on pigem päevalehe põhimõtetega vastuolus. Minul ilmus Eesti Päevalehes ka lühikest aega ribakoomiks. See oli minu jaoks raske, kes ma olen üles kasvanud lehekülgede viisi pikki lugusid jutustades. Ma olin hädas väikse mahuga ja püüdsin paari-kolme ruutu liiga palju süzeed mahutada. Ribakoomiksi tegija peab ikkagi olema natuke teistsuguse mõttemaailmaga. Ajalehes peab arvestama sellega, et lugeja viskab pilgu peale ning peab momentaalselt asjast aru saama. Novelli formaadis kunstkoomiks kannab tihit nii tekstilist kui pildilist krüpteeritud süzheed, mis teeb lugejale selle haaramise pisut raskemaks. Tihti peab olema ka mingi eelnev „lugemisoskus”, ja arusaamine sellest, et narratiiv pole alati ootuspärane.
Kuidas sa iseloomustad näitusel osalejaid?Kui materjali kokku saime, oli näituse koosseis minu jaoks isegi üllatus. See on varieeruv, tehniliselt ja sisuliselt väga mitmekülgne. Võib-olla on see põhjustatud koolkonna puudumisest – näiteks paljudes USA koomiksikogumikes oleks kõik tööd justkui ühe vitsaga löödud. Näituse koosseis on ses suhtes kahtlemata huvitavam, iseloomustaksin seda sõnaga „värske”. Tegijate äärmiselt eri tausta juures saavutatud hea tase näitab, et Eestil on potensiaal omandada animatsioonimaa kõrval kuulus ka koomiksimaana.
Kas koolkond võiks tekkida?Esialgu võiks olla vähemalt nii, et kui keegi tahab end koomiksi vormis väljendada, siis on tal olemas mingi trükivõimalus ja selle kaudu võimalus saada ka tagasisidet. Näiteks Soomes antakse pidevalt välja autorikoomiksi kogumikke ja aastaraamatuid ning kui kunstnik peab vajalikuks raamatuformaadis koomiksi teha, siis leiab ta ka selleks kirjastused ja eelarve.
Suhe kommertskoomiksisse? Miksitekase, vihatakse, kadestatakse?Kunstkoomiks kasvas välja kommertskoomiksist, mille poolt on ka hetkel kõigi kasutatav võttestik välja aretatud. Kuid sõnum neil kahel suht erinev nagu ka narratiivi kulgemine. Kommertskoomiksi puhul on oluline, et jutustus oleks kiiresti haaratav, kunstkoomiks nõuab vaatja poolt enam aktiivsust. Mõnda kunstkoomiksit peab mitu korda lugema, enne kui haakud autori mõttemaailmaga. Ainuüksi ühe loo raames saab luua spetsiifilise märkide süsteemi, millega lugeja peab haakuma. Nõnda võib väga rafineeritud mänge mängida, mida kommertskoomiks endale lubada ei saa.
Eesti kontekstis neil erilist suhet polegi. Ilmselt on see aga lähitulevikus muutumas, on kuulda olnud, et mitmed kirjastused kavatsevad välja andma hakata lastekoomikseid. Kui nüüd meie pakume välja ka kunstilise poole, siis äkki tekib ka mingi suhe nende vahel. Ma ei usu, et see suhe peaks mingil viisil vaenulik olema - tegu on lihtsalt kahe vormilt sarnase kuid sisult erineva nähtusega. Hetkel on vaid meie näitus ja paar koomiksiriba ajalehtedes; puudub see subkultuuri ja peavoolu suhe.
Kodulehelt leidsin sellised määratlused nagu kvaliteetpohhuism ja alternatiivilu?Koomiks pole ei liha ega kala, ei kirjandus ega kunst. Ta pole kumbki või on siis seda mõlemat... Mind ennast on koomiks juures just võlunud, et seda hübriidvormi saab lõputute variatsioonidena loo edastamiseks tööle panna. Kunstkoomiks on üsna uus suund, kus avastamisala on päris palju – vaja on ainult „raamideta mõtlemist”.
Mis hetkest on kunstkoomiks siis eraldi žanr?Alternatiivkoomiks kasvas välja hipiliikumisest 60-70ndatel USAs, sealt edasi arenes autobiograafiline ja kunstiline suund. USAs
Art Spiegelmani poolt välja antud ajakiri
RAW avaldas esimeste seas tugevat kunstkoomiksit. Hetkel on USAs mitmeid kirjastusi, kes tegelevad puhtalt kunstilise koomiksiga. Raske öelda, kuhu see väljamaal hetkel nihkumas on, igal juhul triivib see lahus mainstreamkoomiksist väga erinevaid radu.
Kas meile kõige lähem sissetöötatud scene, millega on rohkem suhtlust ja sidemeid, ongi Soome?Ise ma kasvasin tõepoolest üles peamiselt Soome koomiksitega. Üllatavalt on aga Sloveenias üks kirjastus, mille mõjud ulatuvad ka Eestisse. 90ndate alguses soovisid mõned sealsed pankurid toetada kunsti... Nõnda „muinasjutuliselt” sündis alternatiivsele koomiksile pühendnud kirjastus
Stripburger. Algul ei aktsepteerinud seda ükski ametlik institutsioon, aga nüüd see on end juba niivõrd üles töötanud, et saab riiklikku toetust kõikvõimalike koomiksiväljaannete ja ürituste jaoks. Nad tellivad töid üle Euroopa, kaasaarvatud Eestis.
Kust sa “erialast infot” saad?Tooks mõned internetilingid.
Soomes on aktiivne koomiksifoorum
Kvaak:
http://www.kvaak.fi/keskustelu/Mõningad USA kirjastuste kodulehed:
Phanteon:http://www.randomhouse.com/pantheon/graphicnovelsDrawn and Quarterly:http://www.drawnandquarterly.comFantagraphics Books:http://www.fantagraphics.comTop Shelf:http://www.topshelfcomix.comKoomiksiajakirja
The Comic Journal koduleht:
http://www.tcj.com/Essee vormis arvustused ja ülevaated koomiksikunstist:
http://www.indyworld.com/indy/Tunnustatud ja tuntud koomiksi-uurija
Scott McCloud’i koduleht:
http://www.scottmccloud.comJa Eestis?Eriti aktiivset koomiksisuhtlust siin muidugi veel ei toimu. Aga vahepeal oli üsna aktiivne koomiksilist (
http://groups.yahoo.com/group/koomiks/). Seal toimus muuhulgas üsna palju arutlust teemal, kuhu liikuda ja mida teha eesti koomiksiga. Tartu Kunstikoolis 4 viimast aastat koomiksiõpe üldainena. 2005. a jaanuaris toimus Tartu Kunstikoolis ka koomsikseminar, kus käis soome koomiksi ajaloost rääkimas soome kirjastus Arktinen Banaani asutaja ja koomiksitegemist õpetamas sealne „staar” koomiksi vallas
Kati Kovac. KUMUs toimus 2006 kevadel Tammsaare koomiksivõistluse raames workshop, kus rääkisid Mari Laaniste (koomiksi ajalugu), Joonas Sildre (koomiks läbi isikliku prisma), Ivar Laus (koomiksite kogumisest), Madis Ots (Pesakond), Meelis Arulepp (koomiksi dünaamika ja võtestik), Alar Pikkorainen (Kosmosemutid). Nii et jää on vaikselt liikuma hakkamas.
