Vaalas on kuni 20. oktoobrini avatud Raoul Kurvitza isiknäitus, millega Kurvitz manifesteerib oma tagasitulekut maali juurde.
„See näitus peaks olema maiuspala kõigile maalikunstigurmaanidele, sest nüüd avaneb võimalus näha alati avangardi lainel olnud kunstniku kokkuvõtet tema omamütoloogiast, mis on viidud üle pika aja taas maalimeediumisse. Samas on kokkuvõtete tegemiseks siiski vara, kuna Raoul Kurvitz lubab hoopis uut manifesti.“ Nii kirjutasin näituse pressikasse. Sellel mõttel ei tohiks siiski lasta end ära petta, sest Kurvitza omamütoloogiat näeb siin siiski, ja mitte vähe. Teiseks on üsna tugev seos Kurvitza 15 aasta taguse maaliga, kuigi kunstnik ise sellele vastu vaidleb.
Näituse vastuvõtt on olnud emotsionaalne: kohati imetlev ja kohati nurisev. K. on päris raskes olukorras, sest peab välja mängima kunstiuuendaja ja lamenti lööva artisti rolli, kes manifesteerib pärast pikka pausi tagasitulekut maalikunsti juurde. Eriti veel kui ta koloriit ei ole enam dramaatiline ja formaat mastaapne. „Lahja kohupiim“, ütles üks kunstisõber. Selline on vorm. Läheme nüüd sisu juurde.
Väljas on sületäis töid, mille K. maalis korraga ja lühikese perioodi jooksul enne näitust. Kujutusviisis tunneme ära ta varasema maali, aga värv on muutunud heledamaks ja figuurid valgel krundil on kohati joonistuslikud. K. on figuratiivsem ja jutustavam kui varem (tööde pealkirjad on kantud lõuendile!). Need maalid räägivad inimkeeli ja kui kuulama hakata, siis isegi enam-vähem artikuleeritud juttu (langedes paiguti küll vabadesse assotsiatsioonidesse – tuleb kiiresti juurde lisada – sellest kohe ka pikemalt).
Näituse pealkiri on „Tädi Klaara ja teised“. Siit algab areng võrreldes K. varasema loominguga: tädi Klaara ei ole lihtsalt sürr kujund, vaid figuur lapsepõlvest, inglise luuraja tädi Claire, kes mudilane-Raouli hoidis, temaga vannis käis jne. See kõik on nüüd täiskasvanu-Raouli maalidel. Tundub, et K. on lasknud minevikupiltidel voolata ja kusagilt sügavalt sisimast tulevad jutustused on leidnud otsekanali lõuendini. Siin on flashbackid minevikku, kus täiskasvanu reaalsus seguneb lapse omaga ja laeb end välja maalidel, kus on olemas ka see kogetu, mis säilis kusagil sõnastamata, reeglistamata kujul (võibolla ei olnud väikesel Raoulil veel piisavalt sõnavara?). Nendel piltidel on sürreaalne tunnetus kõrvuti viimase peal detailitäpsusega (raamatu- ja tänavanimed). Las ütlevad need, kes K. elulugu paremini tunnevad, aga minu arust figureerivad tädi Klaara kõrval ka sireenid ja saatürid K. hilisemast elust. Mälupildid ei hooli kronoloogiast.
Tuleks rakendada psühhoanalüüsi? Muidugi, K. ise ütleb manifestis ka ette, et Lacan, ja ühel pildil ongi visualiseeritud peeglifaas („mina, tema & meie“) ja tädi Klaara on väikesele Raoulile emakuju ja ’väike objekt a’: ihaldusväärne ja kättesaamatu. Jutustuse artikuleeritus, mille enne tuvastasime, sukeldub paiguti mitteteadvuse voogudesse ja ka Lacan ei saa siin enam midagi päästa. Need tööd on täiesti isiklikud ja maalimeediumi puhul ei saa sellest nagunii üle ega ümber. K. on aus ja võibolla sellepärast tundub talle endale, et siinsed teemad on häbitud ja hoiatab „kõrgendatud pahandamiskalduvustega“ inimesi sisenemast. Külastajad K. isiklikku sisekosmost ei jaga ja nende jaoks jääb kujutatu esteetilise sordiini alla, vaid talle endale paistab häbitus teravalt silma.
Kogu näituse kontseptsiooni kokkuvõtmise võtab enda kanda formaadilt kõige suurem töö „aeg&lugu“, kus hiiglaslik ja paks kollane lind keerutab sõnade ja juttude siuglevat saba noka vahel. See töö tundub samas juba konstrueeritud, mõttepingutuse vili, ega ole seetõttu nii huvitav. On ka mõned maalid, mis tahaksid jutustuse lahtrist mööda libiseda, olla pigem mingid tajuseisundid või tarkovskilikud keskkonnatunnetused. Selline on „veel üks uks“ ja mõni veel. Olen kuulnud, et neile, kes ei viitsi K. omamütoloogiasse süüvida, meeldivad just need tööd kõige rohkem. Ülemisel korrusel on väikeseid meditatsioone või hullumeelsusest kantud visioone nagu „kuidas ma kod. Jevgeni K. näolt jäljendi võtsin“ ja „augud minu hommikuses tajumantlis“, aga need ei ole mastaapseks töötatud, jäävadki natuke äratriivivateks vaikeludeks ega taotle suurejoonelist manifestatsiooni.
Lõpuks tundubki, et manifest ei ole tegelikult peamine. Kuigi K. käib sõnadega ümber väga osavalt, räägib näitus ise teist keelt ja teist juttu kui saatetekst, ja räägib, mulle tundub, olemuslikumat, intrigeerivamat ja sisukamat juttu.
Ellu Maar
"mina, tema & meie"
"aeg ja lugu"
"Tädi Klaara ja moosivargad"
