ARMASTUSE LEIDNUD NAISTE KUNST
pildid ja pressiteated
Maret Suurmets „See ongi armastus“
Külli Suitso „Enesele külla“
mõlemad Y galeriis 19 september – 1 oktoober
Y galeriis on pooljuhuslikult kokku sattunud kaks õnnelikku naist: juba tuntud kunstnik Külli Suitso, kes mõned aastad tagasi läks mehele ja elama Taani ning on seal jätkanud ka aktiivset kunstnikutegevust ning noor maalija Maret Suurmets, kes samuti hiljuti abiellus armastatud mehega, valges kleidis ja puha. Suurmetsa näituse pealkiri on ka resoluutne, vastuvaidlemist mittesalliv. Suitso on ambivalentsem.
Maret Suurmets äratas 2004 Tartu Ülikooli maaliosakonda lõpetades tähelepanu kui suhteliselt suuri mõõtmeid ja musti, kollaseid ning punaseid toone kasutav dramaatilisevõitu abstraktsionist, kelle suhtes oldi alguses üsna kõhklevad. Pärast paariaastast ekslemist on Suurmets jõudnud siiski stiili juurde, mis „ootamatult“ on pannud teda kiitma mitmed suured skeptikud. Maalid pole küll suured, pigem keskmist mõõtu, mis justkui vihjaks kommertsiaalsusele (hea poes müüa), nagu ka kindlad värvitud puust raamid. Aga ei, nii suurus kui need ääred mõjuvad Suurmetsa maalidele nagu.... Igatahes paremini kui rusikas silma.
Suurmets on näituse peaseerias loobunud oma varasemast laia pintsli stiilist ja pildile kirjutatud tekstidest (tõsi, näitusel on kaks pilti, mis on veel „vanamoelised“). Lühidalt kokku võttes on need asendatud värviniredega, mis on pandud tihedalt üksteise kõrval üles alla, täisnurga all ja lõpuks kaootiliselt voolama. Lõpptulemus on isegi ootamatult karm, märatsev ja industriaalne, samas muidugi ka emotsionaalne. Enamikel maalidel kasutatakse punaseid, kollaseid ja musti värve, kuid on ka üks sinimust maal, mis mõjub seeria kontekstis eriti efektselt. Kohati meenutab seeria (kõige muu kõrval) natuke 1960-ndate keskpaiga Eesti NSVs populaarset hilist karmi stiili, kus tööstusobjektide kujutamine muutus omamoodi abstraktsionismiks. Igatahes on selge, et armastus on korrastatud ja sõge, lihtne ja arusaamatu, piiritletud ja plahvatav, ilus ja hirmus.
Külli Suitso on Eestis saatnud maalid aastatest 2004, 2005 ja 2006, siis Taani perioodist. Nendel kolmel aastal on kunstniku looming olnud üllatavalt erinev. Isegi mingist arengust on raske rääkida.
2004 tehtud maalid „Triibuline uks“, „Roheline uks“ ja „Aeg kasvatab kaldaid“ on veidi naiivsed-kohmakad abstraktsed klassikalises näituseformaadis (umbes 1,5 X 1,5m) lõuendid, kus kordub võrgumotiiv, kus valgele taustale on justkui natuke suvaliselt tehtud igasuguseid värvilaike. 2005 maalitud „Üks hing“ ja „Sama hing“ on väiksemad ja veel primitivistlikumad, lapsikud maalid, kus kordub händikäplik, erksale taustale asetatud onnikesemotiiv. Lõuendile, värvi alla on kleebitud pisikesi passipilte. Üldmulje justkui vihjaks problemaatilise psüühikaga inimeste kunstile (kuigi Külli Suitsol endal sellega tõenäoliselt mingit pistmist pole). Võimalikke sõnumeid ja tõlgendamisvõimalusi on aga tohtult.
2006 tehtud maalid on hoopis midagi muud. Primist ja abstraktsionismist on loobutud, asemele fotoeksistentsialism. Suitso on maalideks teinud mõnes justkui suvaliselt võetud päevapildid: noormehest („Minu tuba“), Küll isa Külli tütrega („Tuba“) ja vana maakodu õue motiiv („Pruun tuba“). Maalimistehnika on kohati popilikult üldistav („Minu tuba“), teisalt naivistlikult nikerdav („Pruun tuba“). Tavalised argijäädvustused, mida klõpsitakse miljoneid, muutuvad järsku kuidagi müstilisteks, natuke hirmuäratavateks. Tahes tahtmata hakkad mõtlema, mis on ühe või teise pildi taga. Selles mõttes on Suitso tabanud naelapea pihta -- perefotod, koduvideod jms. on muutunud järjest tähtsamaks nii psühholoogias, kultuuris ja kunstis ning kriminalistikas.
Nii Maret Suurmetsa kui Külli Suitso kunst on väga isikliku iseloomuga. Suurmets näitab, et õnn ja armastus on komplitseeritum ja vastuolulisem, isegi kui meile tundub teistmoodi. Külli Suitso piltidest tuleb välja, et isegi (mujal) õnne leidmine on seotud kohanemisraskuste, personaalprobleemide ja koduigatsusega.
Margus Kiis
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
