kolmapäev, november 01, 2006

Jaapani reisimuljed vol4

No va Fuji on nahtud-ykspaev oli kena ilm ja seal ta seisis 150 km eemal!!!! Hirosi, kes yritust korraldab, ehitas oma maja kylge spetsiaalselt veel yhe vannitoa, et selge ilmaga oleks ikka Fuji naha, kui vannis olla. See on veel eriti naljakas seetottu, et ta maja asub maantee lahedal .

Kaisime eile Jaapani saunas-vaega tore, naturaalne allikas kuuma veega, vahepeal tuli nii kuuma vett, et korvetas. Leiliruumis oli suur telekas. Naised-mehed eraldi ja pesemiseks olid vaiksed pingid koos peegli ja kausikesega ja loomulikult massaashiga basseinid.

Vötsin tana puuri katte ja treisin bambusesse auke-olen nyyd bambooartist! kerge superstaari tunne tuli, kui köik pildistamas kaisid ja filmimas ja muidu uudistamas, vaarikad taadid parves ymber ja koogutavad, et kyll on ikka naine - Maririn Monroe-san. Mul muidugi suurusehullustus ja bambused on 10 m pikad ja sadades auke sees :)))

Meile kolis lisaks yhele pisikesele jaapanlannale tuppa veel yks ja nyyd magame nagu silgud pytis. Neile on see loomulik, aa kus siis eestlase suur mina 9 ruutmeetri peale mahub! Nad tegid just voodeid kui ma töstsin toa ringi nii nagu mulle meeldib. Ega ei ole siin midagi, et ma vöi Jane peame oma madratsid ymber keerama-krt meil ei jatku ohku hingata! Me olime ju essad!

Yhiselu on ikka lahe-ootan pönevusega jargmist osa-homme mahub meie pisikesse tuppa veel yks inimene, vahelduseks möni norskav mees akki? Kui nyyd hasti jargi möelda... siis seinakapis on veel ka ruumi!

Kobin kotile-omme paev otsa rassimist.

mann



Mann ja puur

Voldi lahti / Unfold

Jaapani muljeid vol3


super!!!!
ma tulen ara jaapanimaale elama, sest jaapani lapsed on nii nunnud, et ma tahan endale ka uhte sellist:)))))
ilm on meite maa augusti moodi ja soe`vaid yks paev oli kole kylm ja tormine---no nii kylm, et jube, keegi raakis, et see oli front. siberimaa kohalt. kaisime tana Tokyos hangimas ja kolasime 1. shintotempli juures, mis muidugimoista oli tais ameerika turiste jne. Ilusama elamuse saime Imperaatori paleest, kus nagime paikeseloojangut, luiki ja palju seedreid-vott see oli kyll kena.

koos austerlanna Sabinega otsustasime just-just enne poodide sulgemise aega poodelda ja ma sain endale selle aasta parfuumi, mis kahjuks, kurat kyll, polegi jaapani oma, vaid hoopiski ameerika Banana Republik....aga lohn on, ma loodan, mul ja ainult yksinda terves louna-eestis.

Peale juppi ekslemist hakkab juba kerge kujutlus tekkima, kuidas Tokyos seigelda. Neil ju pole tanavanimesid ja alul oli ikka raske-numbrid on, aga ilma mingisuguse loogikata neljakohalised jadad, mis kohati on AINULT hieroglyyfides ja tanu sellele, ma arvan, kasutavad koik turistid metrood, rongi, riksat (nagin kahte), trammi, taksot, sest yhistranspordijaamades on inglismannide keelseid silte parasjagu, et oige soiduki peale saada. nojah-yhistranspordi omanik on puhtas kullas suplev mees... Aga mis veel eriti lahe tundub...mitte kusagil pole prahti maas ja keegi ei syo ja juo avalikult midagi. aga see puhtus on oivaline-avalikke peldikuid reostavad vaid moned yksikud turistid, kes ei leia prygikasti yles, kuhu paber visata. Enamus yhistualette on muidugi nn ''kalevipoja jalajaljed'' st fajansiga vooderdatud syvend porandas ultramoodsa vee pealelaske systeemiga-aga need kohad on ka ylipuhtad!!! koik tanavad ja koogutavad-ma ise muidugi ka. Ingliskeelt raagivad ypris nirult, aga hakkama oleme saand.
Mulle Nippon vaga meeldib-koik varviline tilu-lilu ja nende tohutu vidinaid tais maailm koos traditsioonilise kasitooga ja oivalise riietumisstiiliga on nii tore ja kes teab, mille parast veel tundub siin olek vaga kodune-isegi keel hakkab kylge. Kohalikud inimesed on ikka uskumatult lahked voi viisakad-vahet pole, igatahes abivalmis ja koikjal, kus olme kaind, seal on pakutud korralik magamisase koos kuuma vanniga.

kunstiteost-nagu ikka, proovin ma oma vaikeseid valgeid kasi voimalikult vahe maarida ja palun appi vanemaealisi meeskodanikke bambust saagima ja vosast valja sikutama Aga materjal kui selline!!-no miks ei voiks bambus ometigi eestis kasvada-vaga monus saagida puurida ja maha toppida-sada voimalust! eksponeerimisepaik-ronin oma installatsiooniga tiiki ja sulistan seal koos Shirokawa Masahiroga, kes katab terve tiigi kuldse kangaga. Sh.Ma on paris kuulus siinmaal ja kais eelmine suvi meie juures Moostes ning tegi sinna taevase liumae:)

oeh ma nyyd teen tilllu pausi oma kohutava kirjastiiliga, sest interneti ja muude mugavustega harjunud eestlane ei saa siin kuidagi rhulikult meili saata, sest kord pole netti ja siis arvutit ja siis pole arvuti nupplaud korras ja siis peab kodumaaga yhtimiseks laenama arvutit poolakast kunstipreili Magda kaest ja tema peika nouab, poolakale kohaselt, selle eest renti nagu piirivalvur leedu piiril:) tolle arvutikasutamise rendi yle pean ma veel labiraakimisi ja loodan kena naeratusega hakkam saada.


mann

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, oktoober 29, 2006

Jaapani muljeid vol2

Tervitusi tulevikust. Lisan Manni eelnevatele tähelepanekutele omalt poolt veidi hilinenult noppeid Jaapani reisil silma, kõrva ja mõtte tähelepanu äratanud kunstielust ehk selle poole pealt, milleks siia tulime.
Nimelt oleme MoKSi delegatsioonina vastukülaskäigul osalemas maakunstifestivalil Abiko Open Air Exhibition. 2005 suvel osalesid PostsovkhoZil kolm jaapani kunstnikku-korraldajat, kes seda festivali läbi viivad.
Abiko on väike linnake Tokyost 50 km kaugusel. See jääb täpselt kaugusesse, kust inimesed veel pealinna tööle käivad, nii et tegu on Tokyo eeslinnaga. Eramajad väikeste aedadega, tihe suurele maa-alale laialipuistatud asustus, saastunud järved ja paar salu, mida metsaks nimetatakse. See on keskkond, mis on juba 9ndat aastat inspireerinud korraldama maakunstifestivali, kus suurt rõhku pööratakse keskkonnahoiule ning inimese ja looduse suhetele.
Sel korral osaleb kunstnikke Jaapanist, Eestist, Poolast, Austriast, Rumeeniast ja Koreast. Osalejaid on 20 ringis, täpset arvu ei teagi, kuna jaapanlasi liigub siin palju ringi, kes neist kunsti teeb, kes korraldab, ei saa aru.

Praeguseks on kõik juba usinalt projektide kallal töös, kuid sellest mõnes hilisemas kirjas. Täna kirjutan pikemalt näitusest, mis osalevatele kunstnikele organiseeritud oli. Näitus “MoKS Marginal Art Exhibition” leidis aset Tokyos galeriis Saoh&Tomos. Näituse pealkiri tekitas segadust. Esiteks küsimusega, kas marginaalne tähendab kõrval, ääres olevat või ebatähtsat. Teiseks ei olnud enamus kunstnikest MoKSiga seotud. Saa siis aru, mis korralduslikult nimepaneku taga oli.
Galerii Saoh&Tomos on väike, kahekorruseline kaasaegse kunsti galerii Tokyo kesklinna lähedal. Tööde hulk, mis enne ülesse seadmist ruumis seisis, hirmutas, et näitus tuleb kirju ja ekletiline. Arvestades veel seda, et tööd olid erinevad. Esimestel minutitel ühte ruumi kuhjatuna: austria kunstniku Sabine Müller-Funk’i minimalistlikud teksti kasutavad klaasobjektid ja –pildid, poolaka Magda Bielesz’i kaks fotorealistlikku maali ujuvast mehest, Evelyni maalikomplekt portreede ning kätega, Manni maalid muhu sussimustrite ja kärbseseenega, Evelyni, Johni ja Kozi maskidega heliinstallatsioon, korea kunstniku Ko Seung-hyum’i koto-pillide installatsioon, ühe jaapani kunstniku skulptuurid (mulle seni tundmatute jaapani kunstnike nimesid ma ei ütle, sest hieroglüüfe ei mõista), Hiroshi Egami installatsioon haruliste puujuurikatega, mis nagu ventilatsioonitorudest mööda seina alla roniksid, Shirakawa Masahiro värviline abstraktne graafika, veel ühe jaapani kunstniku peened segatenikas paberitükkidest pildid, kolm peent installatoorset objekti ja kõige tagatipuks minu masohhistlik video unes jooksmisest. Hiljem lisandus töid veelgi.
Aega näituse kujundamiseks ja kõige ülesseadmiseks oli kaks tundi. Jaapanlased on aja suhtes väga täpsed ja nõudlikud. Aga kuna nad on ka ääretult viisakad, siis viis, kuidas ajalisi ettekirjutusi tehakse, jätab mulje, et need on painutatavad. See on tekitanud palju möödamõistmist.

Näitust ülesse seadmas


Osa Evelyni maalikomplektist



Evelyni, Johni ja Kozi heliinstallatsioon. Maskide suust välja kasvavate torudest kostus helisid ja rääkimist


Tagasi näituse juurde. Ma sain taas kinnitust, kui tore on videodega näitusel osaleda – telekas paika, ühenda juhtmed, DVD sisse, vajuta Play ja töö tehtud. Sellal, kui teised pilte sirgeks sättisid või installatsiooni ehitasid. Installatsioonil on muidugi potensiaali olla põnevam, kuna mõjub just selles ruumis ja kontekstis.
Kahe tunni möödudes ei olnudki näituse üldpilt nii hull, tervik oli kujundatud, ükski töö ei domineerinud ruumis, kõik olid vaadeldavad. Minu isiklikud lemmikud olid tundmatu jaapanlase installatoorsed objektid, Sabine klaasobjektid ja Hiro puujuurikad. Peen ja puhas esteetiline värk ühesõnaga. Hiro puujuurikatele andis lisavõlu kerge absurdinoot.


Tundmatu jaapanlase objektid


Sabine klaasobjekti detail


Avamine toimus paar päeva hiljem. Joodi saket ja söödi toorest tuunikala ning kaheksajalgu. Külastajate hulgas domineerisid galeristide ning kunstnike sõbrad ja tuttavad. Kuulsin, et see pidigi tavaline olema. Kunstiliigid jaotuvad küll horisontaalselt, kõigiga tegeldakse ja kõik on populaarsed, kuid publik on konservatiivne ning hindab kunstina jaapani traditsioonilist maali. Galeriide rendihinnad on üüratud, hoolimata sellest on järjekorrad aastatepikkused – läbi lüüa ja loomingust ära elada on väga raske, selle tulemuseks see, et kui juba näitust tehakse, siis on see suunatud (ka) müügile.

Kampai!

Näituse lõpetas eile Evelyni, Johni ja Kozi performance “Clinamen Tides”, millega nad varem Soomes ning Moostes on esinenud. Kolm pruunide katetega varjatud kühmu keset ruumi helisid manipuleerimas. Igaühel valge mask “näona” säramas. Ei näe, kes on kes või kust helid tulevad, aimata võib. Varsti saab liikumisest aru, et maskid on kinnitatud keha tagumisele poolele, ma ei saa lahti assotsatsioonist Harry Potteri kurja jõu Voldemortiga. Kehad katete all nihelevad, abstraktsed helid sulanduvad ja voolavad üle ruumi, puistates õhku seemneid unelemiseks. Siis tõusevad esinejatelt ükshaaval katted, ilmsiks tulevad nende nägudele kinnitatud maskid. Nad haaravad papptorud, mille sisse panevad diktofonid performance’i käigus mängitud helide lindistusega. Ning liiguvad publiku seas ringi, torudest tulevate suunatud helide ruumiliste omadustega mängides. Jätkates sama tänaval, kuhu pärast väikest “auringi” torud helisema jätavad. Performance kandis shamanistlikke algeid, kuid kitsas galeriis, mille seinad piltidega kaetud ning akna taga suurlinn paistmas, jäi kaifi saamiseks paar vinti puudu.


"Clinamen Tides"

Suurlinna esinemised on nüüd läbi ning järgmine kord raporteerin juba Abiko festivalil toimuvast.

tänan tähelepanu eest,

Jane

Voldi lahti / Unfold

Kadri Mägi & Maria Arusoo „Suurmeistrid“ Y galeriis 17 -- 29 okt 2006



MÜÜMISE KUNST


Kadri Mägi & Maria Arusoo „Suurmeistrid“ Y galerii A & E saalides 17 – 29 oktoober 2006


Noore maalikunstniku Maria Arusoo ja väga mitmekülgse graafiku Kadri Mägi näitus „Suurmeistrid“ on vägagi lihtsalt kontseptuaalne, nii et tavalisel Tartu kunstipublikul on sellest vägagi keeruline aru saada. Sest mis kunst see on, kui valgetele lõuenditele on kirjutatud kuulsate Eesti kunstnike nimed, alla mingid segasevõitu pealkirjad, aastaarv, sildiga hind ja kõik. Ning teises toas piisoni pea ja naise kehaga olendit kujutava graafikateose massiliselt koopiad galerii seintele pillapalla kleebitud.

Esimese saali keskel on roheline laud (kogu tuba on valgustatud roheliselt) ja arvutikuvar klaviatuuriga. Klassikaline kunstipoe sisustus. E-salongi taoliste „galeriide“ üle ironiseerimine paistabki olevat point.

Sest mida tegelikult sellistes „elitaarsetes“ salongides ja oksionitel müüakse? Kas nime või dekoratiivelementi. Mõnikord mõlemat.

Need, kes ostavad kümnete, sadade tuhandete ja miljonite eest igavaid maastikumaale, ei huvitu teose sisust vms vaid lihtsalt kunstiajaloo või popmütoloogia poolt suureks paisutatud nimedest ja mõistetest. Muu pole tähtis.

Teine võimalus kaasajal edukalt müüa on teha võimalikult hästi seinaga sobivaid teoseid, mille peal silm puhkab. Mis sobib paremini, kui valge värv? Ei miski. Hele maal, mille all tuntud kunstniku allkiri eurodisainitud heleda offissi või kodutoa seinal – ideaalne. Maria Arusoo on sellised suurepärased kommertshübriidid näitusel välja pannud. Kontseptuaalkunsti ei peeta eriti kommertsiaalselt atraktiivseks aga Arusoo on sellega hakkama saanud. OK, sa tead, et see valge maal seinal pole tegelikult Konrad Mägi „Capri motiiv poolfiguuriga“ või Ants Laikmaa „Rannamaastik“ aga who cares? Ikkagi Mägi või Laikmaa seinal, sa oled võib-olla selle eest head raha maksnud, samas oled moodsa kunsti teadlik, igatahes mingi kekutaja.

Kadri Mägi ühe oma populaarseima graafilise lehe hulganisti tirazheerimine on graafikutetsunfti sisemiste reeglite avalik rikkumine. Teatavasti peab graafilist kunsti paljundama limiteeritult, kseromasinlik hulgitootmine on taunitud. Eduard Wiiraltitki sarjati kõvasti, kui ta paguluses oma menukamaid töid rahahädas juurde tootis. Nüüd on Kardi Mägi Y galerii E saali õilsa kunstiga täis kleepinud...

Igatahes Marie Arusoo ja Kadri Mägi näitus väike ninanipsuke kodanlaste igikestvalt pealiskaudsetele kunstitarbimise tavadele ning on huvitav, mis hinnaga õnnestub oma tööd ka oksjonil maha ärida.

MARGUS KIIS

Näituse pilte näeb SIIT


Voldi lahti / Unfold

laupäev, oktoober 28, 2006

ENNO OOTSINGU ANTIUTOOPIA


ENNO OOTSINGU ANTIUTOOPIA

Enno Ootsing „Näojooned“ Y galeriis 17 – 29 oktoober 2006


Ootsing on kogu oma kunstnikukarjääri jooksul olnud omamoodi kahetine, ehk isegi skisoidne tegelane. Ühelt poolt viisakas, asjalik ja pragmaatiline, juba alla 30sena jõudnud Eesti Kunstnike Liidu juhtkonda, hiljem olnud hinnatud graafikaõppejõud ERKIs ja EKAs. Samas tema looming on olnud sageli tunduvalt sõgedam, isegi hullumeelsem kui näiteks kaaslastel rühmituses ANK 64.

Y galerii näituse pealkiri ja pressitekst on veidi petlik. Pole siin mingeid portreid, ei esinduslikke ega psühholoogilisi. Pigem on tegemist ulmejutuga, mis iseenesest ei olegi nii fantastiline, pigem groteskselt päris.


Igatahes on tegemist mudase lageda soise („Baleriinid rabas“) mudase piiratud platsiga („Oma saar“), kus tegutsevad tõenäoliselt igavusest lolliks läinud inimesed, vähemalt humanoidsed olevused. Igavusest lolliks minek ongi ehk inimkonna kui mitte konstantne siis vähemalt väga sageli esinev olek. Istuge ise kambaga siin lagedal Maal ja proovige korras mõistust säilitada. Kuna Ootsingu pliiatsijoonistused on vägagi hoogsad-mitteökonoomsed ja selged nagu Delfi oraakli ennustused, siis on esmapilgul üpris raske aru saada, mis parajasti täpselt toimub. Igatahes on selge, et käib pidev kisklemine, kägistamine, rappimine, kas võimu („Kapiteel“) või kasvõi ühiste hädade („Öine katastroof“) pärast. Kättemaks on muidugi alati magus („Omakohus“). Tundub, et mõistusega päid eraldadatakse massiliselt kehadest („Ideed õhus“) nii et rahu ja stabiilsust pole oodata. Aga nii pole ju just tore elada, nii selle saare elanikud igatsevad sealt ära lennata („Lennuilm“).


Enno Ootsing on ise vaikne ja viisakas inimene, kes oma muresid ühiskonna pärast ei lähe suure häälega kuulutama. Ta eelistab pigem seda kunstiga väljendada. Kahjuks, rumalad ja nõmedad, nagu me oleme, sellest midagi ei taipa.


MARGUS KIIS


Pilte näituselt vaata SIIT



Voldi lahti / Unfold