Tervitusi tulevikust. Lisan Manni eelnevatele tähelepanekutele omalt poolt veidi hilinenult noppeid Jaapani reisil silma, kõrva ja mõtte tähelepanu äratanud kunstielust ehk selle poole pealt, milleks siia tulime.
Nimelt oleme MoKSi delegatsioonina vastukülaskäigul osalemas maakunstifestivalil Abiko Open Air Exhibition. 2005 suvel osalesid PostsovkhoZil kolm jaapani kunstnikku-korraldajat, kes seda festivali läbi viivad.
Abiko on väike linnake Tokyost 50 km kaugusel. See jääb täpselt kaugusesse, kust inimesed veel pealinna tööle käivad, nii et tegu on Tokyo eeslinnaga. Eramajad väikeste aedadega, tihe suurele maa-alale laialipuistatud asustus, saastunud järved ja paar salu, mida metsaks nimetatakse. See on keskkond, mis on juba 9ndat aastat inspireerinud korraldama maakunstifestivali, kus suurt rõhku pööratakse keskkonnahoiule ning inimese ja looduse suhetele.
Sel korral osaleb kunstnikke Jaapanist, Eestist, Poolast, Austriast, Rumeeniast ja Koreast. Osalejaid on 20 ringis, täpset arvu ei teagi, kuna jaapanlasi liigub siin palju ringi, kes neist kunsti teeb, kes korraldab, ei saa aru.
Praeguseks on kõik juba usinalt projektide kallal töös, kuid sellest mõnes hilisemas kirjas. Täna kirjutan pikemalt näitusest, mis osalevatele kunstnikele organiseeritud oli. Näitus “MoKS Marginal Art Exhibition” leidis aset Tokyos galeriis Saoh&Tomos. Näituse pealkiri tekitas segadust. Esiteks küsimusega, kas marginaalne tähendab kõrval, ääres olevat või ebatähtsat. Teiseks ei olnud enamus kunstnikest MoKSiga seotud. Saa siis aru, mis korralduslikult nimepaneku taga oli.
Galerii Saoh&Tomos on väike, kahekorruseline kaasaegse kunsti galerii Tokyo kesklinna lähedal. Tööde hulk, mis enne ülesse seadmist ruumis seisis, hirmutas, et näitus tuleb kirju ja ekletiline. Arvestades veel seda, et tööd olid erinevad. Esimestel minutitel ühte ruumi kuhjatuna: austria kunstniku Sabine Müller-Funk’i minimalistlikud teksti kasutavad klaasobjektid ja –pildid, poolaka Magda Bielesz’i kaks fotorealistlikku maali ujuvast mehest, Evelyni maalikomplekt portreede ning kätega, Manni maalid muhu sussimustrite ja kärbseseenega, Evelyni, Johni ja Kozi maskidega heliinstallatsioon, korea kunstniku Ko Seung-hyum’i koto-pillide installatsioon, ühe jaapani kunstniku skulptuurid (mulle seni tundmatute jaapani kunstnike nimesid ma ei ütle, sest hieroglüüfe ei mõista), Hiroshi Egami installatsioon haruliste puujuurikatega, mis nagu ventilatsioonitorudest mööda seina alla roniksid, Shirakawa Masahiro värviline abstraktne graafika, veel ühe jaapani kunstniku peened segatenikas paberitükkidest pildid, kolm peent installatoorset objekti ja kõige tagatipuks minu masohhistlik video unes jooksmisest. Hiljem lisandus töid veelgi.
Aega näituse kujundamiseks ja kõige ülesseadmiseks oli kaks tundi. Jaapanlased on aja suhtes väga täpsed ja nõudlikud. Aga kuna nad on ka ääretult viisakad, siis viis, kuidas ajalisi ettekirjutusi tehakse, jätab mulje, et need on painutatavad. See on tekitanud palju möödamõistmist.
Näitust ülesse seadmas
Osa Evelyni maalikomplektist Evelyni, Johni ja Kozi heliinstallatsioon. Maskide suust välja kasvavate torudest kostus helisid ja rääkimist
Tagasi näituse juurde. Ma sain taas kinnitust, kui tore on videodega näitusel osaleda – telekas paika, ühenda juhtmed, DVD sisse, vajuta Play ja töö tehtud. Sellal, kui teised pilte sirgeks sättisid või installatsiooni ehitasid. Installatsioonil on muidugi potensiaali olla põnevam, kuna mõjub just selles ruumis ja kontekstis.
Kahe tunni möödudes ei olnudki näituse üldpilt nii hull, tervik oli kujundatud, ükski töö ei domineerinud ruumis, kõik olid vaadeldavad. Minu isiklikud lemmikud olid tundmatu jaapanlase installatoorsed objektid, Sabine klaasobjektid ja Hiro puujuurikad. Peen ja puhas esteetiline värk ühesõnaga. Hiro puujuurikatele andis lisavõlu kerge absurdinoot.
Tundmatu jaapanlase objektid
Sabine klaasobjekti detail
Avamine toimus paar päeva hiljem. Joodi saket ja söödi toorest tuunikala ning kaheksajalgu. Külastajate hulgas domineerisid galeristide ning kunstnike sõbrad ja tuttavad. Kuulsin, et see pidigi tavaline olema. Kunstiliigid jaotuvad küll horisontaalselt, kõigiga tegeldakse ja kõik on populaarsed, kuid publik on konservatiivne ning hindab kunstina jaapani traditsioonilist maali. Galeriide rendihinnad on üüratud, hoolimata sellest on järjekorrad aastatepikkused – läbi lüüa ja loomingust ära elada on väga raske, selle tulemuseks see, et kui juba näitust tehakse, siis on see suunatud (ka) müügile.
Kampai!
Näituse lõpetas eile Evelyni, Johni ja Kozi performance “Clinamen Tides”, millega nad varem Soomes ning Moostes on esinenud. Kolm pruunide katetega varjatud kühmu keset ruumi helisid manipuleerimas. Igaühel valge mask “näona” säramas. Ei näe, kes on kes või kust helid tulevad, aimata võib. Varsti saab liikumisest aru, et maskid on kinnitatud keha tagumisele poolele, ma ei saa lahti assotsatsioonist Harry Potteri kurja jõu Voldemortiga. Kehad katete all nihelevad, abstraktsed helid sulanduvad ja voolavad üle ruumi, puistates õhku seemneid unelemiseks. Siis tõusevad esinejatelt ükshaaval katted, ilmsiks tulevad nende nägudele kinnitatud maskid. Nad haaravad papptorud, mille sisse panevad diktofonid performance’i käigus mängitud helide lindistusega. Ning liiguvad publiku seas ringi, torudest tulevate suunatud helide ruumiliste omadustega mängides. Jätkates sama tänaval, kuhu pärast väikest “auringi” torud helisema jätavad. Performance kandis shamanistlikke algeid, kuid kitsas galeriis, mille seinad piltidega kaetud ning akna taga suurlinn paistmas, jäi kaifi saamiseks paar vinti puudu.
"Clinamen Tides"
Suurlinna esinemised on nüüd läbi ning järgmine kord raporteerin juba Abiko festivalil toimuvast.
tänan tähelepanu eest,
Jane
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
