kolmapäev, mai 02, 2007

Kaido Ole „Koosolek” ArtDepoos

Esmaspäeval, 23. aprillil avas Kaido Ole oma järgekordse isikunäituse Kalamajas ArtDepoo Galeriis. Ole ei eksponeeri siin ei maale, joonistusi ega videoid, vaid hoopis hiigelsuuri, hiigelpikki vinüülprinte. Ka seekordse näituse sisu erineb Ole senistest kontseptuaalsetest ja kunstniku alterego peegeldavast teemaderingist. Keskikka jõudnud kunstnik on hüpanud hoopis tõsisemale, sofistikeeritud tasandile ning võikski nüüd loorberitele puhkama jääda. Nimelt on Ole keskendunud meid kõiki puudutavale ühiskonna ja seal eksisteeriva liidri positsioonile, selle leidmisele ja otsimisele.

Piklik galeriiruum on haaratud kohaspetsiifilisse installatsiooni, ruum on üleni kaetud seinapikkuste vinüülprintidega. Visuaalselt jätab kogu ruumi täitev töö võimsa ja totaalse ruumi mulje, kuid selle näituse puhul pole niivõrd esmajärguline stiilikriitiliselt väljendusvahendi analüüsimine, vaid kunstniku püstitatud kontseptsioon. Fototrüki tehnika oli ideele, mis hõlmab kümneid ja kümneid erinevaid portreid, kõige lihtsam ja loogilisem lahendus. EKA lähedastest kontoritest ja büroodest kokku kutsutud inimeste portreed pildistati tegelikult eraldi ning „liimiti” hiljem omavahel kokku. Külastaja peaks fotode vahel liikuma justkui koosoleku laual või sees käies, vaadates enda ümber asjalike, vihaste, igavlevate või huvitatute nägudega kodanikke.


Ole on kunstnikule tüüpiliselt sukeldunud utopistlikku maailmapilti, kus demokraatlikul viisil on võimalik erinevatele inimestele õiglane ja sobiv liider leida. Kunstnik kutsus koosolekulaua ümber läbilõike erinevatest otsustus- ja sõnaõiguslikest ühiskonna liikmetest ehk nn võitjate põlvkonnast neile õiglast liidrit ootama. Reaalsuses valitseks sellise laua ümber kaos, mäss ja tohutu segadus. Ole kujutluspildis valitseb aga laua ümber harmooniline ja üldse mitte pingestatud õhustik. „Laua” vahel kõndides võib silmitseda uudishimulike, vihaste, elavalt žestikuleerivate, igavusest haigutavate, raamatuid lugevate, flirtivate või mobiiliga rääkivate inimeste nägusid. Hetkeks võibki tekkida illusioon, et liidriotsingud ongi reaalselt võimalikud. Ja tool laua otsas on endiselt tühi...


Ole jätab õhku rippuma mitmed küsimused – kellel me laseksime end kõigutamatult juhtida, millised omadused ja väärtused peaksid sellisel inimesel olema, kes meist ise tunneb valmisolekut selline vastutusrikast positsiooni enda kätte haarata?

Kas lihast ja luust inimene on võimeline tänapäeva paljurahvuselises ühiskonnas sellist positsiooni enda kanda võtma või peaks see olema üliinimene või kõigeülene püha vaim?


Kuid nagu kunstile omane, ei paku näitus võimalikke vastuseid või lahendusi, vaid esitab esteetiliselt rüütatud küsimuse.

Maris Takk






Voldi lahti / Unfold

Kui plakat maksis 15 kopikat. Punane ja must

Andrei Kormashovi plakatijärjejutt:

Punane ja must värv on utilitaargraafika lahutamatu osa olnud paleoliitikumi aegadest peale. Kinaveriga armastasid käsikirju kaunistada keskaja mungad, vene konstruktivistid ja Bauhaus kasutasid uue vormikeele värvina punast ja musta. Isegi imelik, kui vähe seda värvikombinatsiooni omaaegses eesti kirjastus- ehk siis sotsiaalplakatis kohtab. Kuid mõned näited siiski leiab.
Siis, kui oli vaja olla julge ja avaldada Molotov-Ribbentropi salaprotokoll plakatiformaadis. Tuhandesest tiraazhist jäi siiski väheseks ja nii on paljudel seltsimeestel Eesti ajalootundmine kaks.

Sirje Tooma. Sovershenno sekretno (Täiesti salajane). 1989


Suure Oktoobri tähtpäev oli võõras mure, kuid tuli igal aastal nagu sünnipäevad ikka. Perestroikaaja saabumisega sai rääkida ajaloost natuke avameelsemalt. Nii ongi Ants Tolli oma kaksikplakatis valdava osa sotsialismiriigi ajaloost märkinud mustaga, pisut elamisväärsema või revolutsioonilisema osa punase või valgega ja tuleviku üldse kontuuriga.

Ants Tolli. 1987


Feliks Sarve tõusvas joones kulgev joodiku tee on pühenduv ja teemasseminev. Kõrgenevas meeleolus kulgev skeem "võtame— võtame veel— peaks võtma veel ühe" on tuttav igale alkoholi tundnud isikule. Uks oleks võinud küll koduuks olla.

Feliks Sarv. 1989


NSVL annual report'ile või õigemini viisaastaku raportile loob täpse juhtpildi Voldemar Kullarand. Kuid taolisest nõelravist jääb topise reanimeerimiseks väheks, ja anname ka kunstnikule teemaga tegelemise andeks, aasta on ikkagi 1981.

Voldemar Kullarand. 1981


Lõpetuseks poliitiku igavesed heitlused Rein Mägari käe alt.

Rein Mägar. 1989



Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 27, 2007

?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON


?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON


Multimeedianäitus CHUXION: TELEVISIOON GALERIIS 17. -- 29. aprill 2007 Ygaleriis


Raivo Kannik, Merlis Lätti, Ailis Mäesalu, Enriaue Latuente, Krista Mölder, Birgit Krullo


Fotograafia peamine küsimus on: kas on või ei ole? Fotograafia on selles mõttes kõige eksistentsiaalsem kunstivorm. Tema ülesanne on näidata, kas mingi objekt või nähtus oli või ei olnud ühel hetkel. Raivo Kanniku kureeritud näitusega on see huvitav moment, et rekordarv inimesi on uksest sisse tulnud ja küsinud: „Kas siin on näitus?“

See on väga oma eksistentsi küsitavaks teinud näitus. 2/5 sellest näitusest on foto.

Sisenejaid ajab segadusse esimese saali suhteline tühjus. Seal on ainult üks õhupall või langevari sorgus rippumas elik Birgit Krullo installatsioon „Chuxiong“. Üldiselt ei anna ka seinal olev tekst mingit linki, mis nagu point on. Seal on tekst, mis räägib, mida keegi tegelane teeb. Suvalisi asju. Ongi selline mõtteta installatsioon. Lihtsalt on. Aga kas ka Chuxion?

Fotoväljapanekuid endid on kaks. Krista Mölderi „T. Aquinas / Str. En ente et essentia“ ehk siis Thomas Aquinas, tema traktaat olemisest ja olemusest

ja sellest, et Mölderi sõnul on triptyhhi keskus - nn. "interjöör" pildistatud Aquinase tänaval (Str.) Londonis. („tänav, mis on imeväike ja asub keset business & entertainmenti paabelit ning asub seal oma vaikuses nagu oaas, keskendumaks "õhule, ruumile ning genius loci' (paigavaim) – le.“)

Fotod ongi sellised väga eksistentsiaalsed, vaikelulised, kaks pildistatud kusagil veidi sürr-metafüüsilises kergelt võsastunud pargis, kus isegi üks koer lesib.


Interjöörifotodel on olemise faktid üsna ähmased, osaliselt varjatud, udused, lõigatud.

Kannikult on kaks hulgast väiksematest osapiltidest koostatud kompleksfotot. Samuti olemist tõestavad. „10. oktoober 2006. Mõtlen näitusest televisioon galeriis.“ eksisteerib Kannik Tartus Toome pargis. Lesib ja vahib. Park paistab olevat millegipärast paljude fotograafide lemmikkoht. Filmi „Blow-Up“ mõju?

Teisel seerial „Aednik“ Kannik on parajasti istutamas ühte prantsuse tüüpi korrapärast parki. Millised perspektiivid, milline harmoonia, milline rahu. Milline olemine.

Kannik on teinud ka ühe kahest näituse videost mille mõlema teema on president -- üks ainult alustab ja teine lõpetab. Kannik on endale omase suvakaamera stiilis jälginud Tallinnat päeval, kui valiti Eesti seni viimast presidenti. Linn pakkus tõesti jaburat vaate- ja kuuldepilti: valesti Eesti hümni laulev giid, hämar kohvik närvilised inimesed, tobepateetiline kontsert Estonia kõrval, kus kostavad isamaalised laulud.

Alis Mäesalu & Enrique Lafuente videos „Veel üks ruum“ üks depressiivne noormees, kes kirjutab märkmikku „You`ve git the wrong guy“ vaatab aknast, kuidas JF Kennedyle kuul pähe lastakse.


Selle video kriiskamine ja püssilaskmine ning Kanniku video rahvuslik võitluslaul tekitasid eriti efektse-õõvastava koosmõju päev peale Pronksmehemadinaid, mida sai efektselt vaadata televiisorist. Galeriis televisooni polnud. TV on teadagi kauge maa taha pildi saatmine paljudele. Galeriis tuleb video sealtsamast ja vähestele. Seega ei tea kas oli Chuxiong aga televisiooni polnud küll.


MARGUS KIIS

Näitust vaata SIIT

Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 20, 2007

Kunstnikud räägivad: Liina Siib

Liina Siib. Töö sarjast "Movie Poster".
Eksponeeritud ka e-näitusel "Tüdimuse mõnu".


Väike eelteade kõigile huvilistele.

Neljapäeval, 26. aprillil kell 18.30-20.00 leiab aset järjekordne kohtumine Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskuse sarjast “Kunstnikud räägivad. Isiklikke vaatenurki kaasaegsele kunstile”. Oma loomingut tutvustab foto- ja videokunstnik Liina Siib. Samaaegselt kohtumisõhtuga on Kunstikeskus.ee 24h galeriis avatud tema e-näitus „Tüdimuse mõnu“ (15.04 - 15.06) ning samast leiab ka intervjuu kunstnikuga. Vaata: www.kunstikeskus.ee

Kohtumisõhtul räägib Liina Siib:
- oma arenguteest kunstis - liikumisest graafikast foto ja video suunas
- realistliku kujutise reaalsusest ehk kirjeldusest ja lavastusest fotos ja videos
- tütarlapse ja naise teemal ehk “foto on vaataja silmades”
- dokumentaalsest väljamõeldisest ehk “parem huvitav vale kui igav tõde!”

Juttu saadab rohke visuaalne materjal kunstniku fotodest ja videotest.

Olete oodatud kuulama ja kaasa rääkima! Kohtumine toimub Sally Stuudios, Aia 13B/Uus 16. Osavõtt tasuta. Lähem informatsioon: www.kunstikeskus.ee/sally ja telefonil 6418518.

Teate edastas: Jane Remm, jane [ätt] kunstikeskus.ee

Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 13, 2007

mutato nomine


Võru Linnagaleriis saab 11.-30. aprill näha Triinu Pungitsa ja Alan Prosa installatsiooni "Mutato nomine", mis on remix Triinu Pungitsa moeloomingust ning Alan Proosa loodud/sämpeldatud visuaalist ning helimaastikust. Installatsioon on interaktiivne - näitusekülastajal on võimalik keskkonda, selle atmosfääri teatud ulatuses muuta -- sekkuda. See on keskkond, milles aeg muutub ja teiseneb. Võib jääda seisma või luupi, võib hetkelülitusega viia sajandikaugussegi. Ühesõnaga: Hookus pookus! Osalt justkui puzzle, mõistatus, mille lahendus ent ometigi on alateadlikult aimatav ning halastamatult fataalne.
"mutato nomine" on katkendid erinevaist aeg-ruumidest - nende suhestumine ning uue, suure loo jutustamisega alustamine. Lõpp ent on muidugi tulevikus, kuigi teisalt -- pidevalt kohal ning
lähedal. "mutato nomine" pühitseb elu, ilu ja armastust.


PS Installatsioonil on ka oma trükis, mille on kujundanud Janno Preesalu.


Teate edastas Katrin Ruus, fotod Dmitri Kotjuh
rohkem kõikke:
http://vorukannel.ee/index.php?Menu=26&ID=63


Voldi lahti / Unfold