reede, aprill 27, 2007

?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON


?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON


Multimeedianäitus CHUXION: TELEVISIOON GALERIIS 17. -- 29. aprill 2007 Ygaleriis


Raivo Kannik, Merlis Lätti, Ailis Mäesalu, Enriaue Latuente, Krista Mölder, Birgit Krullo


Fotograafia peamine küsimus on: kas on või ei ole? Fotograafia on selles mõttes kõige eksistentsiaalsem kunstivorm. Tema ülesanne on näidata, kas mingi objekt või nähtus oli või ei olnud ühel hetkel. Raivo Kanniku kureeritud näitusega on see huvitav moment, et rekordarv inimesi on uksest sisse tulnud ja küsinud: „Kas siin on näitus?“

See on väga oma eksistentsi küsitavaks teinud näitus. 2/5 sellest näitusest on foto.

Sisenejaid ajab segadusse esimese saali suhteline tühjus. Seal on ainult üks õhupall või langevari sorgus rippumas elik Birgit Krullo installatsioon „Chuxiong“. Üldiselt ei anna ka seinal olev tekst mingit linki, mis nagu point on. Seal on tekst, mis räägib, mida keegi tegelane teeb. Suvalisi asju. Ongi selline mõtteta installatsioon. Lihtsalt on. Aga kas ka Chuxion?

Fotoväljapanekuid endid on kaks. Krista Mölderi „T. Aquinas / Str. En ente et essentia“ ehk siis Thomas Aquinas, tema traktaat olemisest ja olemusest

ja sellest, et Mölderi sõnul on triptyhhi keskus - nn. "interjöör" pildistatud Aquinase tänaval (Str.) Londonis. („tänav, mis on imeväike ja asub keset business & entertainmenti paabelit ning asub seal oma vaikuses nagu oaas, keskendumaks "õhule, ruumile ning genius loci' (paigavaim) – le.“)

Fotod ongi sellised väga eksistentsiaalsed, vaikelulised, kaks pildistatud kusagil veidi sürr-metafüüsilises kergelt võsastunud pargis, kus isegi üks koer lesib.


Interjöörifotodel on olemise faktid üsna ähmased, osaliselt varjatud, udused, lõigatud.

Kannikult on kaks hulgast väiksematest osapiltidest koostatud kompleksfotot. Samuti olemist tõestavad. „10. oktoober 2006. Mõtlen näitusest televisioon galeriis.“ eksisteerib Kannik Tartus Toome pargis. Lesib ja vahib. Park paistab olevat millegipärast paljude fotograafide lemmikkoht. Filmi „Blow-Up“ mõju?

Teisel seerial „Aednik“ Kannik on parajasti istutamas ühte prantsuse tüüpi korrapärast parki. Millised perspektiivid, milline harmoonia, milline rahu. Milline olemine.

Kannik on teinud ka ühe kahest näituse videost mille mõlema teema on president -- üks ainult alustab ja teine lõpetab. Kannik on endale omase suvakaamera stiilis jälginud Tallinnat päeval, kui valiti Eesti seni viimast presidenti. Linn pakkus tõesti jaburat vaate- ja kuuldepilti: valesti Eesti hümni laulev giid, hämar kohvik närvilised inimesed, tobepateetiline kontsert Estonia kõrval, kus kostavad isamaalised laulud.

Alis Mäesalu & Enrique Lafuente videos „Veel üks ruum“ üks depressiivne noormees, kes kirjutab märkmikku „You`ve git the wrong guy“ vaatab aknast, kuidas JF Kennedyle kuul pähe lastakse.


Selle video kriiskamine ja püssilaskmine ning Kanniku video rahvuslik võitluslaul tekitasid eriti efektse-õõvastava koosmõju päev peale Pronksmehemadinaid, mida sai efektselt vaadata televiisorist. Galeriis televisooni polnud. TV on teadagi kauge maa taha pildi saatmine paljudele. Galeriis tuleb video sealtsamast ja vähestele. Seega ei tea kas oli Chuxiong aga televisiooni polnud küll.


MARGUS KIIS

Näitust vaata SIIT

Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 20, 2007

Kunstnikud räägivad: Liina Siib

Liina Siib. Töö sarjast "Movie Poster".
Eksponeeritud ka e-näitusel "Tüdimuse mõnu".


Väike eelteade kõigile huvilistele.

Neljapäeval, 26. aprillil kell 18.30-20.00 leiab aset järjekordne kohtumine Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskuse sarjast “Kunstnikud räägivad. Isiklikke vaatenurki kaasaegsele kunstile”. Oma loomingut tutvustab foto- ja videokunstnik Liina Siib. Samaaegselt kohtumisõhtuga on Kunstikeskus.ee 24h galeriis avatud tema e-näitus „Tüdimuse mõnu“ (15.04 - 15.06) ning samast leiab ka intervjuu kunstnikuga. Vaata: www.kunstikeskus.ee

Kohtumisõhtul räägib Liina Siib:
- oma arenguteest kunstis - liikumisest graafikast foto ja video suunas
- realistliku kujutise reaalsusest ehk kirjeldusest ja lavastusest fotos ja videos
- tütarlapse ja naise teemal ehk “foto on vaataja silmades”
- dokumentaalsest väljamõeldisest ehk “parem huvitav vale kui igav tõde!”

Juttu saadab rohke visuaalne materjal kunstniku fotodest ja videotest.

Olete oodatud kuulama ja kaasa rääkima! Kohtumine toimub Sally Stuudios, Aia 13B/Uus 16. Osavõtt tasuta. Lähem informatsioon: www.kunstikeskus.ee/sally ja telefonil 6418518.

Teate edastas: Jane Remm, jane [ätt] kunstikeskus.ee

Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 13, 2007

mutato nomine


Võru Linnagaleriis saab 11.-30. aprill näha Triinu Pungitsa ja Alan Prosa installatsiooni "Mutato nomine", mis on remix Triinu Pungitsa moeloomingust ning Alan Proosa loodud/sämpeldatud visuaalist ning helimaastikust. Installatsioon on interaktiivne - näitusekülastajal on võimalik keskkonda, selle atmosfääri teatud ulatuses muuta -- sekkuda. See on keskkond, milles aeg muutub ja teiseneb. Võib jääda seisma või luupi, võib hetkelülitusega viia sajandikaugussegi. Ühesõnaga: Hookus pookus! Osalt justkui puzzle, mõistatus, mille lahendus ent ometigi on alateadlikult aimatav ning halastamatult fataalne.
"mutato nomine" on katkendid erinevaist aeg-ruumidest - nende suhestumine ning uue, suure loo jutustamisega alustamine. Lõpp ent on muidugi tulevikus, kuigi teisalt -- pidevalt kohal ning
lähedal. "mutato nomine" pühitseb elu, ilu ja armastust.


PS Installatsioonil on ka oma trükis, mille on kujundanud Janno Preesalu.


Teate edastas Katrin Ruus, fotod Dmitri Kotjuh
rohkem kõikke:
http://vorukannel.ee/index.php?Menu=26&ID=63


Voldi lahti / Unfold

neljapäev, aprill 12, 2007

GRAAFIKAÜLIÕPILASTE NÄITUS HOBUSEPEA GALERIIS.


Ott Pilipenko


Olivia Verev


Magnus Vulp


Magnus Vulp


Kuldaveärt Karud


Kuldaveärt Karud


Kertu Ehala


Ilmar Kurvits

Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengid on järgemööda esinenud kolmel sellekevadisel näitusel – Wiiralti kunstiauhind Rahvusraamatukogus, “Triviaalgraafika” Hobusepea galeriis ja “Kuldaveärt Karud” EKA galeriis.
Hobusepea näitus oli klassikaline „koolitöödest” koostatud kuraatorinäitus, EKA galerii oma aga tsensuurivaba omaalagatus. Nende järjestikune esitlus hea võimalus mõelda „meie ja nende” sündroomile kunstiõppes. Minus kasvas aga veendumus, et mõlemat näitusevormi tuleks skisofreeniat kartmata harrastada.
Tutvustan kõigepealt Hobusepea väljapanekut, mille initsiaatoriks-diktaatoriks ise olin ja mille osalise alternatiivina on inspireeritud „Karude” ruumiteos EKA galeriis.
Esmalt kohustuslik selgitus mõiste “triviaalgraafika” kohta. See termin on leiutatud märgistamaks üht kahest suunast, milles graafikaõpe Kunstiakadeemias viimasel ajal liikunud on. Paarilisena on kasutuses “elitaargraafika”. Trviaalgraafikaga võiks seostada graafikaga kaudsemalt, kuid siiski olemuslikult seotud linna- ja looduskeskkonna nähtused, samuti mitmesugused subkultuursed avaldusvormid. Elitaargraafika seevastu märgib graafika traditsioonilisi nö. kõrgeid vorme nii vabagraafika, kui graafilise disaini alla kuuluvaid. Sinna viimasesse liituvad ka mitmed vaikselt perifeeriasse tõmbunud graafikaliigid – ex libris, kalligraafia, postmark ning -kaart jne. Arvan, et töövahendid ei määra graafikakunsti kuulumist ühte või teise harru ehk piltlikult – litograafia või kuivnõelatehnikas kondoomipaki disain (Olivia Verev) ei muuda teda automaatselt elitaargraafika valda kuuluvaks ja ebaotstarbekast töövahendite valikust tekkiv nihe ongi see sõlm, mille harutamisel võivad tekkida küsimused graafika olemuse kohta. Muidugi, sageli ei tasu analoogne ponnistus ära ja mõtekam oleks kasutada tavapärasemat tööriista – arvutit.
“Triviaalgraafika” näitus Hobusepeas oligi pigem aruaanne huvilisele, kui vihje mingi uue laine ootusele. Siit sai aimu graafikaõppe hetkeseisust Kunstiakadeemias. Näha oli põhiliselt sügissemestri õppeülesannete vilju, paremaid palukesi tollest perioodist, seda muidugi. Samuti kujundas tervikilmet ka tulevase Tallinna Graafikatriennaali teema “ Poliitiline ja poeetiline”.
Kui võrrelda tudengite töid Rahvusraamatukogus esindatud põhiliselt varasemate põlvkondade tippgraafikaga, siis peamised erinevused seisnesid kahes punktis - tehnilises meisterlikkuses (teadagi kelle kasuks) ja sõnumi selguses. Sõnum, ükstapuha, millises küpsusastmes ta ka ei esinenud tuli Hobusepeas kindlasti selgemini esile, kui Rahvusraamatukogus. Loomulikult ei pretendeeri Wiiralti preemianäituse taolised üritused mingi monoliitse idee väljendamisele ja mitmekesisus/eklektilisus ongi tema loomuses.
„Kuldveärt Karude” üritusel EKA galeriis aetakse aga oma asja. Tänavalt ruumi eksinud vaatajale võiks jääda mulje, et karud on üks bänd, selline totaalne loominguline gäng. Millega nad täpsemalt tegelevad, millist muusikat mängivad, milliseid filme toodavad või milliseid pilte produtseerivad jääb muidugi segaseks. Samas on üks asi selgemast selgem – nad on väga kuulsad ja nende loomingulisele kollektiivile ei ole võõrad ka klassikalised sisepinged, mis tähepositsiooniga kaasnevad. Lai irve staarikultuse üle seguneb korporatiivse kambavaimuga. Päris märkamatuks ei jää ka killuke ambivalentsust – staar võiks end ju päris magusa ja healõhnalisena tunda.
Wiiralti noore kunstniku auhinna laureaadid olid graafikamagistrantidest kunstikaksikud Kertu Ehala ja Ave Teeääre, kelle nahas avaldub graafiku keeruline suhe ümbritsevasse (kunsti)maailma kaunis selgelt – nende tegevus on hargnenud kolme suunda – kunsti ning sotsiaaltöö piirimail balansseeriv tegevus Ravila hooldekodus, graafilise disaini valdkonda kuuluv ajakirjakujundus ning lisaks veel osavad katsetused klassikalise vasesöövitusega. Mitmekülgsus tuleb kindlalt kasuks koristamaks tehnilised barjäärid oma konseptsiooni rajalt. Ja see on olulisem, kui noor kunstnik sageli karta oskab.

Urmas Viik

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, aprill 11, 2007

Kui plakat maksis 15 kopikat. Kevadised toimetused

Päike käib kõrgelt, ööpäevast võeti tund ära ja kevad on hingest tänavale pugenud. Aeg sukelduda plakatikuhja ja vaadata, mida huvitavat päevavalgele tuleb. Põhjuseks, miks see plakatihunnik üldse tekkida sai, oli omal ajal kehtinud riiklik tellimus. Aga sellest kunagi hiljem.

Oli periood, kui autor oma nägemused plakatiks vormis, kas siis vajadusest muuta maailm paremaks, ilusamaks, või lihtsalt rahateenimisvajadusest.

Kalle Toompere. "Mets on elu. Mina istutan metsa". 1986. Plakat autori "käteperioodist", mil käeline tegevus tänasest olulisem ja motiiv eesti graafilises disainis üsna levinud oli. Lihtsam on vist nimetada autoreid, kellel käemotiiv puudub, enim leiab seda Tõnu Soo ja Margus Haavamäe näituseplakatitel.
Kalle Toompere. 1986


Anu Juuraku "Kedagi pole unustatud, midagi ei unustata" on külgeõmmeldud sümboolikast sügavamale vaatav ja võiks tänagi aktuaalsena mõjuda.

Anu Juurak. 1984


Silver Vahtre segab mehe ja naise võrdõiguslikkuse teemal kokku pildi maailma loomisest sirbi ja vasarani välja.
Silver Vahtre. Foto Marius Bogustovs. "Võrdõiguslikkus pole kaotanud sugudevahelisi erinevusi" 1988


Kevadise tuulepuhanguna mõjub Aili Ermeli "Hoia ennast ja oma planeeti".

Aili Ermel. 1984


Tolmused linnatänavad toovad meelde Rein Mägari sotsialismiaja töömehe.

Rein Mägar. "Tööd ei karda ja palka ei põlga" 1983

Plakatikuhja sukeldus Andrei Kormashov

Voldi lahti / Unfold