Kunst ja ühiskond

Kirjutan neid ridu, kui Tallinna kesklinnas käivad tänavalahingud.* Autod põlevad, tsentrum on rüüstatud ja politsei põgeneb huligaanide eest. Kunstinäituse avamisel on inimsumm keeranud ekspositsioonile selja ja jälgib näod vastu akent kivide ja kumminuiade dialoogi. Isegi ärkamisaja ärevustes pole kunstipoliitilised probleemid tundunud nii mõttetud.

Poliitikas teadagi on peale 90-ndate perioodi kirev poliitiline mitmekesisus vahetunud põhiparteide kokkuleppelise võimujaotusega. EU ja NATO liikmestaatusega on kadunud vajadus ideoloogiliselt iseseisvalt mõelda ja kogu tegevuse eesmärgi võib taandada läänelike mängureeglite omandamisele.

Kunstimaastikul väidetakse olevat toimunud samased arengud: "kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega institutsionaalse maastiku paika loksudes, enam-vähem lääneliku instutsionaalse mänguvälja tekke ja selle põlvkonna etableerumisega on kadunud ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel"**. Esitatav retoorika on poliitikas ja artworldis täielikult kattuv - kui 2 võimupartei suurushullustuses liidrit loovad KERA pakti ja seavad oma valiku "garandiks" ajalooliste kogemustega vanuri, kasutavad 2 Kunstihoone ja Kumu mitte vähemabitsioonikat kuraatorit sõna sõnalt sama sõnakasutust, "garandiks" on ühtviisi dementne " iseenda kaasaegse kunstiga töötamise kogemus"**. Nii nagu esimene garantii sümboliseeris iganenud stereotüüpe lokaalses poliitsituatsioonis, põhineb ka teine vaid kohalikul imepisikesel territooriumil tegutsemise ja mujal õpihimulise jooksupoisi rolliga (Või millega seletada kaasaja kunstikontekstis "Young British Art" näituse kureerimist, kus idaeuroopa väikeriigi noorkunstnikud seatakse imiteerima maailmalinna kümnenditaguseid eeskujusid? Kui 21. sajandi kunsti pähe käiakse välja igivana Barclay tubakakontserni "Art is Everywhere" ideoloogia?). Päevauudistes kalasilmsetelt poliitikutelt kõlavad sisutühjad lausekonstruktsioonid ja kultuuriürituste avakõnede orwellikud mõttetused ei erine teineteisest kuigivõrd. Kui televiisori saab uudiste ajaks välja lülitada, siis märksa raskem on katta suurnäituste avamistele kaasa kutsutud sõprade kõrvu.

Formaalsete tegevuste astumine sisuliste asemele on oma enesestmõistetavuses esmapilgul nalja-, pikemaajaliselt lihtsalt tüdimusttekitav. Igasugu ühiskondlikud probleemid - integratsioon, narkomaania, aids arvatakse tõsimeeli lahenduvat proportsioonis targutavate plakatikampaaniate ja värvibrozhüüride trükiarvuga, sisulist diskussiooni asendavad kõlavanimelised projektid, konverentsid, workshopid. Tekkiv frustatsioon ühiskondlikul tasandil on vallandunud barbaarse enesekehtestamisega linnatänavail.Loovinimesed vaevalt nii drastilisi meetmeid kasutavad (kuigi Kivisildnik väidab, et näiteks Londonis mitteadekvaatse luulekriitika tulemuseks on rattaketiga peks***), selle asemel lihtsalt loobutakse igavast läbinähtavast mängust. Poliitikast on otseselt võõrdunud 50% hääletusõigusega kodanikkonnast, rääkimata noortest, kel pole valdkonna vastu mittemingisugust huvi. Kunstihoonest käib kuu aja jooksul 600 inimest ****, kujutava kunsti problemaatikaga pole kursis isegi kirjanikud ja muusikud.

Jaanuaris toimunud kolmetunnise "Big Performance" lõpplahenduses lõhkusid CNOPT rühmituse Ville Karel Viirelaid ja Remo Randver 60-liikmelise pingviiniderea ees üksteise pähe lauatäie pudeleid, saades ise väiksemaid haavu ja kattes kontserdimaja põranda klaasikildudega. Kuigi koguteose üks lavastajaid Non Grata Reaalsuse Uurimiskeskus väitis toimunu olevat sünkroonis reaalses ühiskonnas toimuvaga ja kinnitavat elu uurimisväljal tehtud tähelepanekuid ning ürituse muusikaline juht Andrus Kallastu hoiatas otseselt destruktiivsete jõudude võimaliku esiletõusu eest,

ruttasid nii muusika- kui kunstikriitikud sarnaselt tavameediale taandama toimunut skandaalihimuliseks provokatsiooniks ja matslikuks huligaansuseks. Nüüd, mil sama asi toimus pealinna tänavatel vaevalt 4 kuud hiljem vähemalt 1000 kordses mastaabis nii osalejate arvu, kildude massilt kui inimvigastustelt ning ettekuulutava aktsiooni koristuskuludena korraldajate makstud 40 tuhande asemel käib eesti maksumaksja välja juba 100 miljonit, tuleb noorte kunstnike sotsiaalsele tundlikkusele au anda. Kunst peab käima ühiskonnast sammukese ees ja siinkohal ei ole mõeldud esteetilist ilutsemist. Vana Kalamaja kommuunis, turuveerel, Kopli liinidel ja Lasnamäe ahermaastikel avaneb tegelikkus tõepoolest veidi teistsugusena kui Stenbocki maja või eesti artworldi keskuse Vabadusekuue akendest. Vanalinna katuseid ja neil paterdavaid kajakapoegi silmitsedes, hommikuti äratamas heroiline heliderida ja sinimustvalge tõusmas Pika Hermanni tippu loovad idülli, et siin "paikaloksunud" maailmas on saavutatud igavikuline heaolu ja ülejäänud ühiskonda konstrueeritaksegi kabinetivaikuses vastavalt oma isiklikule äranägemisele. Kui ohtlik on selline reaalsusenihe, on näidanud lähiminevik - ehk tuleks nüüd tulevikustsenaariume plaanides laskuda taas elu polügonile.

Al Paldrok

* viide Thomas Millrothi essee "...they want to socialize you" avalausele

** http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?lang=est&club=1&page=3

*** vestlusest Kivisildnikuga

**** Number on ligikaudselt võetud Ekke Väli teosest, mis loendas KU ekspositsiooni külastanud inimesi

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

NONGRATA KUNSTIKONTEINER & UUS LAINE

26. aprillil avati Polymeri kultuuritehases III korrusel Nongrata Kunstikonteiner: Academia Non Grata Tallinna filiaal ja uus sõltumatu alternatiivgalerii pinnalaotusega 100ruutu ateljeepinda ja 150ruutu galeriipinda.
Kunstikonteiner NG hakkab ilmutama alternatiivseid vaatepunkte ühiskonnas ja artworld'is domineerivatele kinnisideedele ja annab loojate käsutusse eksperimentaalse aegruumi konteineri nii materiaalsel kui ideelisel tasandil. Alternatiivsust ei saa määratleda mitte mingi stiili, teemaderingi, ajavaimu ega institutsioonide kaudu, alternatiivsus on mõtteviis, mis julgeb kahelda kindlalt keskpärasusse viivates sissetallatud radades ja riskida arenemise ja avastamise nimel.

Avanäitus "Uus laine." 21. sajandi Eesti kunst
Nongrata Kunstkonteineris avatud näitus "Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst" on provokatsioon, mille eesmärgiks on tekitada diskussiooni Eesti kunstimaastikul. Pealkiri on copy-paste'itud Tallinna Kunstihoone koduleheküljelt (mida seal hiljem veidi muudeti). NG Kunstikonteiner on alternatiivgalerii ja mis oleks veel loogilisem, kui korraldada seal näitusi, mis pakuvad otsest alternatiivi peavoolu kunstiinstitutsioonide programmile. Kui Kunstihoones oleks NG Kunstikonteineri avamise aegu olnud näiteks Kunstnike Liidu aastanäitus või Graafikatriennaal, siis oleks kaaperdatud nende nimed ja ambitsioonid. Seda tulevikus kindlasti ka tehakse, nii et olge valvsad.
Alternatiivsusega välja tulla praegusel ajal, kus kultuurimudeli ideaaliks on subkultuuride sõbralik kooseksistents, võib tunduda tagurlikuna. Praktika ja ideaalid on paraku erinevad asjad, mida kõige selgemalt näitavad lakkamatud konfliktid maailmas ja Eestiski rahvuste, religioonide, maailmavaadete, sotsiaalsete kihtide vahel. Kunstimaailm kasutab subkultuure oma huvides ära, aga tegelikku totaalset tolerantsi ega üksteisemõistmist ei ole olemas - me võime küll luua kunstisaalis klubimeeleolu, kuid kunstipublik ei mõista seda ja klubiinimesed tunneks end ka oma loomulikus keskkonnas paremini.
Alternatiivsus, mida NG Kunstikonteiner loodab genereerida, vastandub peavoolule, mis võib väljenduda häguste europrojektide, punnitatud esindusürituste, meediaiharate provokatsioonide või kommertslike müüginäitustena, kuid mida ühendab mõtteviis, kus sügavutiminek ja riskantsed eksperimendid uute avastuste nimel on asendatud konjunkturismi ja kompromissidega, mille eesmärk on karjääritegemine ja majanduslik kasu.
Milleks on vaja alternatiivgaleriid, üldse alternatiive siin elus? Ökosüsteemis on reegel, et mida suurem liigiline mitmekesisus valitseb, seda elujõulisem on süsteem. Sama reegel toimib ka inimühiskonnas ja kultuuris. Siiani ei saa küll kuidagi väita, et Eesti näitusekorraldajate maastik oleks liiga mitmekesine. 1990. aastatel seentena kerkinud galeriidest on alles jäänud vähesed, peamiselt suurte institutsioonide näitusepinnad pluss paar eragaleriid Tallinnas. Praktiliselt kõik alternatiivsed tegevused on juba aastaid toimunud väljaspool vabariigi pealinna, mis jätab nii Tallinna kunstitegelastele kui ka meie kodumaa külalistele mulje, et Eesti kunstielu on väga ühekülgne.
Mulje muljeks, see võtab ära ka Tallinnasse kogunenud kunstitudengitelt võimaluse mõista, et oma loomingulise karjääri rajamiseks on erinevaid võimalusi ja ametlike institutsioonide kasutamine on vaid üks neist. Peavoolu tippu jõuavad väga vähesed, ja see tipp ei asu kindlasti Eestis. Märksa produktiivsem praktika on luua ise struktuurid, mis loometegevust soodustavad ja väljundeid tekitavad. See on tegelikult ka sotsiaalne kunstipraktika, mis on selle kunstizanri piires kahtlemata sisult kaalukam ja efektiivsuselt suurem, kui sotsiaalse temaatikaga A4-d näitusesaalis või isegi avalikus ruumis.
Praeguseks on nõudlus alternatiivsete struktuuride järele ilmselge, kui arvestada NG Kunstikonteineri kõrval ka peagi avatavat Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit.
Alternatiivse kunstiga võiks muidugi tegeleda ka seda kellelegi näitamata ja provokatsioone korraldamata. Sel juhul aga ei tekiks mingit diskussiooni kultuuriruumis ja soovitud efekt - erinevustest inspireeritud uued ideed - jääks saavutamata. Piinlik on ju võtta eesmärgiks leida uut vaid eksportimise või turule allumise teel. Isegi kui see tegelikkuses nii välja kukub ja isegi kui eeldada, et midagi kardinaalselt uut ei ole enam kunstis võimalik teha, tuleks vähemalt säilitada see ideaal, et iseenda ajutegevuse ja loomingu kaudu võiks sündida midagi, mis ennast ja teisigi erutab. See ei tähenda, et maailmas ei tuleks ringi vaadata ja raamatuid ei tuleks lugeda, see tähendab, et omandatud informatsiooni tuleks siiski oma peaga analüüsida ja sellest inspiratsiooni saada, mitte selles näpuga järge ajada.
Mis puudutab mõistet "uus" kaasaegses kunstis, siis selle ümber on endiselt suur vastuolu teoorias ja praktikas. Teoorias on alates postmodernismist uus võimatuks kuulutatud, praktikas aga püütakse kõike uut endiselt á priori kui eelnevast paremat esitada. Mis on täiesti loomulik, sest inimesed vajavad kaasajal uusi emotsioone. Uusi brände, uusi marketeid, uusi klubisid, ja ka uut kunsti. Midagi ei ole parata, loodusrahvaste tsükliline ajakäsitlus ja sellega kaasnev alatine rõõm kevade saabumise üle ei rahulda enam turu vajadusi. Sellisele konsumeristlikule mõtteviisile alternatiivne on märksa intelligentsem, terviklik maailmakäsitlus, kus lisaks äsjastele inimtekkelistele tendentsidele arvestatakse ka pikemaajalisi ühiskondlikke protsesse ja loodusseadusi.
Kui peatuda kunstiajaloo kirjutamisel, mida kõik kuraatorid vargsi ja märkamatult kogu aeg teevad, siis tundub, et 21. sajandi kunstist ja olulistest kunstnikest rääkida on veel ilmselgelt liiga vara ja see on üks asjaolu, millele NG Kunstikonteineri avanäitus irooniliselt vihjab. Kunstiajalukku on alati kirjutatud kunstinähtused, mis rajanevad mingil kindlal kontseptsioonil, stiilil, maailmanägemisel – ühesõnaga, mingitel sisulistel sarnasustel. Ajaliselt liigitatakse vaid kõige igavamaid ning väheproduktiivsemaid perioode (muidugi kui me jätame kõrvale tuimalt kronoloogilise kooli-kunstiajaloo, aga see on ju ammu out). Kunstiajalooliselt mõttetu (kuid küllap poliitiliselt tulus) on koguda kokku suvalised koolitööd ja katsetused, eksponeerida need segiläbi juba veidi kogenumate noorte kunstnike küpsemate saavutustega ning üritada neist moodustada ahjusooja peatükki diskursuses. Nii noorte ja väheesinenud kunstnike puhul, nagu on pooled Kunstihoone "Uue laine" näitusel ei saa ka rääkida mingitest kunstnikupositsioonidest, ses mõttes on NG Kunstikonteinerinäitusel eelis, et seal esinevad kunstnikud on tõepoolest nullindatel aastatel aktiivselt kunstiga tegelenud, esinenud ja identifitseerivad end kunstnikena.
Aga NG Kunstikonteineri avanäituse eesmärk ei ole kindlasti Kunstihoonele "ära panna". Esiteks, objekt, millega võistelda või võidelda on sedavõrd hägune, et sellega kui tervikuga ei ole võimalikki suhestuda, ja seda teadvustavad ka selle kuraatorid, kasutades küll ilusamat mõistet "diskursiivne hajusus". Teiseks, NG Kunstikonteineri kuraatorid mõistavad täielikult Kunstihoone "Uue laine" kuraatorite positsiooni ambivalentsust, kus kogu üritusse on sisse programmeeritud eneseiroonia ja kus ambitsioon midagi suurt ja paljuütlevat kokku võtta on selgelt tähelepanu võitmise teenistuses.
Samuti pole ajendiks kibestumus, et Nongrata koolkond seal esindatud ei ole. Kuigi Nongrata vastaks täpselt Kunstihoone "Uue laine" kontseptsioonilõigule, mis ütleb: "Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam instutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha. See kunst kasutab subkultuurseid ja sõpruskondlikke identifitseerumismudeleid väikeste ajutiste omaruumide kehtestamiseks väljaspool institutsioone; peaaegu et loobub näituseformaadist interdistsiplinaarsete keskkondade nimel."
Mille poolest siis nn Pärnu koolkonna esindajad "nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale", jääb küll selgusetuks, kuid kibestumine puudub tõesti, sest valge kuup pole tõepoolest kuigivõrd apetiitne, eriti kui sinna asetatakse teadlikult kunst, milles puudub ajaline mõõde. Kunstnik on siiski elusolend, kel on mingigi enese alalhoiu instinkt ja kui ta vähegi oma peaga mõtleb ega orienteeru vaid kuraatorite taktikepile, siis ta ei taha vabatahtlikult teha asju,
mille väärtus on vaid praeguses hetkes - see oleks energia raiskamine. Miks endiselt räägitakse Pärnu koolkonna kunstnikest kui külahulludest, vajab samuti põhjendamist, sest "hull" kõlab kui diagnoos ja sel juhul tuleks üle vaadata, kellel on vastavad paberid ette näidata.
Üldiselt oli pealkirja kaaperdamise eesmärgiks segaduse tekitamise kaudu uuele galeriile tähelepanu tõmmata. Nongratat süüdistatakse suletuses ja väheses kommunikatiivsuses, ja see mulje on tõepoolest tõene Eesti peavoolu kunstimaastiku seisukohast. Kuna see maastik on üsnagi igav ja ebaefektiivne, siis tõepoolest ei ole "vabadusekuues" kuigi palju tegutsetud. Nüüd on vähemasti geograafiliselt samas piirkonnas ehk siis Tallinnas olemas koht, kus Nongrata midagi teeb, kuhu saab tulla, mille ümber saab diskuteerida. Loodetavasti peletab see igavust ja inspireerib kõiki huvitatud ja ehk isegi mittehuvitatud osapooli.

NONGRATA

sissevaated by maarin:
Margus Tiitsmaa maal ja Avangardi seeneke

otsaseinas Mila Balti, paremal Marianne Männi

nö Tartu nurk - Kaarel Vulla, Kaie Luik ja Jane Remm (vastasseinas) + jällegi Avangardi tuumaseen

Toomas Kuusingu maal + avamispidustused

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kaido Ole „Koosolek” ArtDepoos

Esmaspäeval, 23. aprillil avas Kaido Ole oma järgekordse isikunäituse Kalamajas ArtDepoo Galeriis. Ole ei eksponeeri siin ei maale, joonistusi ega videoid, vaid hoopis hiigelsuuri, hiigelpikki vinüülprinte. Ka seekordse näituse sisu erineb Ole senistest kontseptuaalsetest ja kunstniku alterego peegeldavast teemaderingist. Keskikka jõudnud kunstnik on hüpanud hoopis tõsisemale, sofistikeeritud tasandile ning võikski nüüd loorberitele puhkama jääda. Nimelt on Ole keskendunud meid kõiki puudutavale ühiskonna ja seal eksisteeriva liidri positsioonile, selle leidmisele ja otsimisele.

Piklik galeriiruum on haaratud kohaspetsiifilisse installatsiooni, ruum on üleni kaetud seinapikkuste vinüülprintidega. Visuaalselt jätab kogu ruumi täitev töö võimsa ja totaalse ruumi mulje, kuid selle näituse puhul pole niivõrd esmajärguline stiilikriitiliselt väljendusvahendi analüüsimine, vaid kunstniku püstitatud kontseptsioon. Fototrüki tehnika oli ideele, mis hõlmab kümneid ja kümneid erinevaid portreid, kõige lihtsam ja loogilisem lahendus. EKA lähedastest kontoritest ja büroodest kokku kutsutud inimeste portreed pildistati tegelikult eraldi ning „liimiti” hiljem omavahel kokku. Külastaja peaks fotode vahel liikuma justkui koosoleku laual või sees käies, vaadates enda ümber asjalike, vihaste, igavlevate või huvitatute nägudega kodanikke.

Ole on kunstnikule tüüpiliselt sukeldunud utopistlikku maailmapilti, kus demokraatlikul viisil on võimalik erinevatele inimestele õiglane ja sobiv liider leida. Kunstnik kutsus koosolekulaua ümber läbilõike erinevatest otsustus- ja sõnaõiguslikest ühiskonna liikmetest ehk nn võitjate põlvkonnast neile õiglast liidrit ootama. Reaalsuses valitseks sellise laua ümber kaos, mäss ja tohutu segadus. Ole kujutluspildis valitseb aga laua ümber harmooniline ja üldse mitte pingestatud õhustik. „Laua” vahel kõndides võib silmitseda uudishimulike, vihaste, elavalt žestikuleerivate, igavusest haigutavate, raamatuid lugevate, flirtivate või mobiiliga rääkivate inimeste nägusid. Hetkeks võibki tekkida illusioon, et liidriotsingud ongi reaalselt võimalikud. Ja tool laua otsas on endiselt tühi...

Ole jätab õhku rippuma mitmed küsimused – kellel me laseksime end kõigutamatult juhtida, millised omadused ja väärtused peaksid sellisel inimesel olema, kes meist ise tunneb valmisolekut selline vastutusrikast positsiooni enda kätte haarata?

Kas lihast ja luust inimene on võimeline tänapäeva paljurahvuselises ühiskonnas sellist positsiooni enda kanda võtma või peaks see olema üliinimene või kõigeülene püha vaim?

Kuid nagu kunstile omane, ei paku näitus võimalikke vastuseid või lahendusi, vaid esitab esteetiliselt rüütatud küsimuse.

Maris Takk

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kui plakat maksis 15 kopikat. Punane ja must

Andrei Kormashovi plakatijärjejutt:

Punane ja must värv on utilitaargraafika lahutamatu osa olnud paleoliitikumi aegadest peale. Kinaveriga armastasid käsikirju kaunistada keskaja mungad, vene konstruktivistid ja Bauhaus kasutasid uue vormikeele värvina punast ja musta. Isegi imelik, kui vähe seda värvikombinatsiooni omaaegses eesti kirjastus- ehk siis sotsiaalplakatis kohtab. Kuid mõned näited siiski leiab.
Siis, kui oli vaja olla julge ja avaldada Molotov-Ribbentropi salaprotokoll plakatiformaadis. Tuhandesest tiraazhist jäi siiski väheseks ja nii on paljudel seltsimeestel Eesti ajalootundmine kaks.

Sirje Tooma. Sovershenno sekretno (Täiesti salajane). 1989

Suure Oktoobri tähtpäev oli võõras mure, kuid tuli igal aastal nagu sünnipäevad ikka. Perestroikaaja saabumisega sai rääkida ajaloost natuke avameelsemalt. Nii ongi Ants Tolli oma kaksikplakatis valdava osa sotsialismiriigi ajaloost märkinud mustaga, pisut elamisväärsema või revolutsioonilisema osa punase või valgega ja tuleviku üldse kontuuriga.

Ants Tolli. 1987

Feliks Sarve tõusvas joones kulgev joodiku tee on pühenduv ja teemasseminev. Kõrgenevas meeleolus kulgev skeem "võtame— võtame veel— peaks võtma veel ühe" on tuttav igale alkoholi tundnud isikule. Uks oleks võinud küll koduuks olla.

Feliks Sarv. 1989

NSVL annual report'ile või õigemini viisaastaku raportile loob täpse juhtpildi Voldemar Kullarand. Kuid taolisest nõelravist jääb topise reanimeerimiseks väheks, ja anname ka kunstnikule teemaga tegelemise andeks, aasta on ikkagi 1981.

Voldemar Kullarand. 1981

Lõpetuseks poliitiku igavesed heitlused Rein Mägari käe alt.

Rein Mägar. 1989

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON

?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON

Multimeedianäitus CHUXION: TELEVISIOON GALERIIS 17. -- 29. aprill 2007 Ygaleriis

Raivo Kannik, Merlis Lätti, Ailis Mäesalu, Enriaue Latuente, Krista Mölder, Birgit Krullo

Fotograafia peamine küsimus on: kas on või ei ole? Fotograafia on selles mõttes kõige eksistentsiaalsem kunstivorm. Tema ülesanne on näidata, kas mingi objekt või nähtus oli või ei olnud ühel hetkel. Raivo Kanniku kureeritud näitusega on see huvitav moment, et rekordarv inimesi on uksest sisse tulnud ja küsinud: „Kas siin on näitus?“

See on väga oma eksistentsi küsitavaks teinud näitus. 2/5 sellest näitusest on foto.

Sisenejaid ajab segadusse esimese saali suhteline tühjus. Seal on ainult üks õhupall või langevari sorgus rippumas elik Birgit Krullo installatsioon „Chuxiong“. Üldiselt ei anna ka seinal olev tekst mingit linki, mis nagu point on. Seal on tekst, mis räägib, mida keegi tegelane teeb. Suvalisi asju. Ongi selline mõtteta installatsioon. Lihtsalt on. Aga kas ka Chuxion?

Fotoväljapanekuid endid on kaks. Krista Mölderi „T. Aquinas / Str. En ente et essentia“ ehk siis Thomas Aquinas, tema traktaat olemisest ja olemusest

ja sellest, et Mölderi sõnul on triptyhhi keskus - nn. "interjöör" pildistatud Aquinase tänaval (Str.) Londonis. („tänav, mis on imeväike ja asub keset business & entertainmenti paabelit ning asub seal oma vaikuses nagu oaas, keskendumaks "õhule, ruumile ning genius loci' (paigavaim) – le.“)

Fotod ongi sellised väga eksistentsiaalsed, vaikelulised, kaks pildistatud kusagil veidi sürr-metafüüsilises kergelt võsastunud pargis, kus isegi üks koer lesib.

Interjöörifotodel on olemise faktid üsna ähmased, osaliselt varjatud, udused, lõigatud.

Kannikult on kaks hulgast väiksematest osapiltidest koostatud kompleksfotot. Samuti olemist tõestavad. „10. oktoober 2006. Mõtlen näitusest televisioon galeriis.“ eksisteerib Kannik Tartus Toome pargis. Lesib ja vahib. Park paistab olevat millegipärast paljude fotograafide lemmikkoht. Filmi „Blow-Up“ mõju?

Teisel seerial „Aednik“ Kannik on parajasti istutamas ühte prantsuse tüüpi korrapärast parki. Millised perspektiivid, milline harmoonia, milline rahu. Milline olemine.

Kannik on teinud ka ühe kahest näituse videost mille mõlema teema on president -- üks ainult alustab ja teine lõpetab. Kannik on endale omase suvakaamera stiilis jälginud Tallinnat päeval, kui valiti Eesti seni viimast presidenti. Linn pakkus tõesti jaburat vaate- ja kuuldepilti: valesti Eesti hümni laulev giid, hämar kohvik närvilised inimesed, tobepateetiline kontsert Estonia kõrval, kus kostavad isamaalised laulud.

Alis Mäesalu & Enrique Lafuente videos „Veel üks ruum“ üks depressiivne noormees, kes kirjutab märkmikku „You`ve git the wrong guy“ vaatab aknast, kuidas JF Kennedyle kuul pähe lastakse.

Selle video kriiskamine ja püssilaskmine ning Kanniku video rahvuslik võitluslaul tekitasid eriti efektse-õõvastava koosmõju päev peale Pronksmehemadinaid, mida sai efektselt vaadata televiisorist. Galeriis televisooni polnud. TV on teadagi kauge maa taha pildi saatmine paljudele. Galeriis tuleb video sealtsamast ja vähestele. Seega ei tea kas oli Chuxiong aga televisiooni polnud küll.

MARGUS KIIS

Näitust vaata SIIT

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back