ARTISHOK

kolmapäev, mai 16, 2007

MEHEAU RÜVETAMINE JA NAISE SABA ALLA VAHTIMINE

Erki Kasemets „Riie“ ja Kaarina Ormio „Chinoiserie, baltiquerie“ Y galeriis 2 – 13 mai 2007

„Juhuslikult“ soomlanna Kaarina Ormio ja (just vahi alt pääsenud) eestlane Erki Kasemets panid Y galeriisse üles täiesti eraldi näitused, kus eksponeeriti nende performance`tel kasutatud kostüüme. Jätaks kõrvale näitustega kaasas olnud põhjalikud tekstid, mida igaüks saab lugeda netiaadressil ygalerii.blogspot.com ja pühenduks egoistlikele muljetele ja tõlgendustele.

Mõlemad kunstnikud kasutatasid toormaterjalina elitaartaotlusega rõivaid. Kasemetsa valikus domineeris pintsak, ülikonna tähtsaim osa. Ormio kleite on kasutatud kui printsessi, kõrge aadliku aksessuaarina.

Ülikond peaks nagu olema soliidse, tähtsa MEHE sümbol. Paljude naiste meelest mehelikkuse ja pseufofroidistide jaoks fallose sümbol. Nagu stiilselt kehva kvaliteediga mustvalgetelt fotodelt näha, on Erki oma pintsakuid erinevate aktsioonide (külmas järves ulpimistest Maalikunstnike Liidu koosolekuteni välja) käigus värviga mäkerdanud, pastaka ja markeriga solgerdanud, augustanud, nööbistanud ning leivakilekotisulguritega ehtinud.

Õige ülikond peab olema ühevärviline, eriti must. Siin on ta tõsiseltvõetav, tõeline, võimas, ründav. Võib-olla mingid primitiivsed rahvad ehivad mehe peenist igasuguste vidinatega,

aga pintsak peab olema puhas. Seega on Kasemets tegelenud meheau rüvetamisega. Täiesti teadlikult. Ajalugu on tal kilekotis, kus 50-ndate koolitarbed. 50-ndad oli viimane aeg, kui pintsak tähendas meest ja tema uhkust ja au, see oli MEHE TUNNUS.

Kaarina Ormio kleidid (mis peaksid olema erinevate maade, nagu Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Liivi, Lapi, Hiina prinsesside omad) meenutavad veidi 19. sajandi luterliku pastori proua arusaama elitaarsusest. Igatahes väga rikkalikud nad ei ole.

Kuid omavad (v.a. Hiina) väga tähtsat elementi, nimelt krinoliini, mis kleidi uhkelt puhevile ajab. Mis tekitab igas mehes isu vaadata, mis seal küll all on. Seda võimalust meile ka pakutakse, esiteks kleitide kõrgele paigutamisega ning ühele on pandud ka otse peegel alla.

Muidugi seal suurt midagi näha pole peale krinoliini võrestiku aga ikkagi.

Kinkyd on ka rahvuslippe hoidvad naisejalakujulised alused, rääkimata kleidi serva pealt vaadatavast filmist „Printsess Algieba, Printsess Bellatrixi ja Prints Betelgeuze Reisidest Soome Hämesse, Toolsesse, Laitosaarele Pielise järvele Soomes Põhja-Karjalas ja Rootsi kohale pilvedesse“, kus ühe järve ääres kroonidega pritsessid end kleitidest vabastavad ja paljastavad, et neil nende all suurt midagi polegi.

Erki Kasemets justkui mõnitab meheau, Kaarina Ormio õrritab ning äratab räpaseid ihasid. Mõlemad teevad seda kavalalt, alateadlikult ja -- eelkõige froidistlikult. Aga peale neid kahte näitust saab Viini sõgedast hulluarstist palju paremini aru.

MARGUS KIIS

Voldi lahti / Unfold

Laupäeval 19. mail
Kell 23.00
Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas

Geoffrey Cohen ja Monty Cantsin
PERFORMANCE´I PRAKTILINE LÜHIKURSUS

Laupäeval, 19. mail panevad Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas Muuseumiööle markantse punkti Geoffrey Cohen ja Monty Cantsin. Eve Kiileri fotonäitusesse „Muuseumiteater“ lülitatud häppening „Performance`i praktiline lühikursus ehk kuidas vabaneda muuseumikompleksist ja saada esmaklassiliseks performance kunstnikuks“ saab publikule olema kõike muud kui meelisklev kontemplatsioon. Näitusesaalidesse installeeritud intrigeerivatele rekvisiitidele tuleb alles tähendus anda ja seda traditsioonilises muuseumi paradigmas vististi tabustamise hinnaga…

Tegemist on kosmopoliitse taustaga satiirikute Geoffrey Coheni ja Monty Cantsini esmaesinemisega Eesti kunstiskeenel. Cohen on siiani üles astunud peamiselt Suurbritannias ning suhestunud oma aktsioonides meediaga, Cantsini puhul on tegemist mandriteülese fenomeniga, kelle väljunditeks mail art, performance, mürakunst, plagiaatlus, arvutiviirused…

Muuseumiöö Tartu Kunstimuuseumis 19. mail; näitused avatud kell 19-24; PERFORMANCE´I PRAKTILINE LÜHIKURSUS kell 23.00.

Lisainfo tel: 7441080 Liisa Kaljula
www.tartmus.ee

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, mai 15, 2007

AHNELT Artishokki

AHNE FESTIVAL

Ahne festivali projekt on eesti ja soome kunstitudengite algatus rahvusvahelisel tasandil, mille algne eesmärk oli kogemuste vahetamine ning dialoog. Nüüdseks on Ahne juba traditsioonidega kunstifoorum, mis aastal 2003 algatas seeria rahvusvahelisi näituseid ühe teema all - «kunstiharidus teel kaasaegse kunsti juurde»:

Ahne1. Rahvusraamatukogu, Tallinn, 2003
Ahne2. Taik, Helsinki, 2004
Ahne3. Haapsalu, 2005
Ahne4. Annantalo, Helsinki, 2006
Ahne5. Patarei Kultuuripark (Endine Patarei vangla), Tallinn, 2007

Ahne festivali peamine sündmus on erinevate kõrgkoolide kunstitudengite ühisnäitus Ahne 5 Patarei Kultuuripargis (Kalaranna 2). Näituse kuraatoriteks ning tööde juhendajateks on Timo Kuohukoski, Tuomo Saali, Kim Simonsson, Karolina Kiil (Soomest), prof. Sachinis Xenophon (Kreekast) ja prof. Kai Kaljo, Tiiu Kirsipuu, Renee Aua ja Valev Sein (Eestist).

Rahvusvaheline kunstinäitus Ahne 5 keskendub kohaspetsiifiliselt endise Patarei vanglale, analüüsides seda kasvatusliku ning distsiplinaarse diskursusena. Sarnaselt Foucault teooriaga, kus kinnised asutused (haiglad, koolid, vanglad) on inimese arengu pöördumatud mõjutajad ning samas ka ühiskonnas aktsepteeritud ning valitsevate väärtuste ja reeglite taastootjad. Kunstiprojekti peamine rõhk on asetatud visuaalse kultuuri kriitikale ja teooriale.

Ahne 2007. võtavad osa üle saja üliõpilase fotograafia-, meedia-, filmi-, graafika- ja kunstiõpetuse erialadelt: Helsingi Kunsti- ja Disaini Ülikoolist (Soome), Duisburg-Esseni Ülikoolist (Saksamaa), Thessaloniki Aristotelese Ülikoolist (Kreeka), Tallinna Ülikoolist, Tartu Kõrgemast Kunstikoolist ja Tallinna Kunstiakadeemiast.

Mis on Ahne missioon? Eelkõige soov avastada innovaatilisi lähenemisi kaasaegsele kunstile ja samas ka kunstiharidusele. Tegijate ahnus kaasaegse kunsti ning selle diskursuste analüüsi järele on projekti peamisteks lähtepunktideks. Ahne tuleviku visioon on tekitada diskussioon kunstihariduse erinevatest teostamise võimalustest ning luua omalaadne kunstiõpetuse eksperimentaalne laboratoorium. Tähelepanekuid avatud teadusest on esimene installeering käimasolevast uurimisprojektist küsitlemaks olemasolevaid mudeleid kunstide haridusest ja festivali formaadis kooli kui näituse tegemisest ühildatuna endise vangla konteksti.

Sellisena sündis AHNE 5 idee. Mõelda kunstide haridusest näis sammuna teel adresseerida kunstide roll ühiskonnale ja kommenteerida selle praegust staatust kultuuri loomises. Rahvusvaheline osalus esindab erinevaid suhteid kunstiharidusse. See laiahaardeline valik personaalseid kogemusi on vaadeldavad informatiivsete faktoritena, ühendades erinevaid hariduslikke paradigmasid. Selle aasta festivalis võib näha aga pigem tulevase visiooni pilootprojekti, mis loodetavasti täies mahus teostub juba järgmine aasta Helsingis.

Ahne 5 näitus on avatud iga päev kella 12.00-18.00 (NB! Külastajaid lastakse sisse kella 17.00ni). Näitusel on pilet 10.- ja 25.- krooni (vastavalt näituse alale). Patarei Kultuuripargis on avatud ka kohvik vaatega merele, mida saab külastada ilme piletita.
Ahne festivali raames toimuvad lisaks rahvusvahelisele näitusele ka koreograafia tudengite tantsuetendused Kanuti Gildi SAALis ning Patarei Kultuuripargis. (vaata Ahne festivali ajakava www.tlu.ee/ahne).

Ahne

Avamine ja näitusevaated:

Voldi lahti / Unfold

vol II NG KUNSTIKONTEINERIS

"Uus laine. 21. sajandi eesti kunst" II valik -
PERFORMANCE JA TEGEVUSKUNSTi ERI
alates 11. mai 07

Näitusel osalevad Ville-Karel Viirelaid, Remo Randver, Toomas Kuusing, Marianne Männi, Billeneeve, Tuuliki Avango, Katri Kainulainen, Rodrig Kokla, Andrus Joonas, Tanel Saar, Rubens, Non Grata, Avangard, FLÜ, Cnopt, Siram, Margus Tamm, Sandra Jõgeva, Taje Tross, Meeland Sepp, Erik Alalooga, Olle Meyer, Kaarel Kütas jt.
Näituse kujundaja Tanel Saar
Pildid saatis NG

Kurjam

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, mai 09, 2007

International opportunities for the artists. Boston 27.-29.aprill 2007

Evelyn Müürsepp ja John Griznich esindasid MoKSI ning Evelyn saatis oma raporti ka Artishokile.

Tänapäeva Kunstimaailm on pakitud üsna kivinenud võrgustikesse ja biennaalidesse. Selleks, et olemasolevate võrgustike vahel uusi ühendusi luua, kutsus Bostoni ühenaise organisatsioon nimega Transcultural Exchange, Mary Shermani isikus, koostöös Massachusets College of Arts´iga, aprilli lõpus Boston MAsse erinevate kunstiprogrammide ja residentside esindajaid ning kuraatoreid üle maailma. Ühtekokku kogunes sellesse ülikoolidest tiinesse linna üle 50 erineva organisatsiooni esindaja Jaapanist, Brasiiliani, Soomest kuni Austraaliani. Konverents oli demokraatlik, kaasates nii uusi kui vanu, alternatiivseid ja traditsioonilisi kunstiilma võimalusi ja tegijaid (nt Academie Schloss Solitude, BANFF Center (Kanada, tegev alates 1933 aastast), Fullbright´i ja Unesco programmid, CAMAC Prantsusmaalt, Platform Garanti Istanbulist, Taipei artists village, Instituto Sacatar Brasiiliast jne). Ühtekokku peaet taluvuse piiril kirjumirju kunstiprogrammide ja – võimaluste vikerkaar.

Tegemist oli USAs üsna senikuulmatu konverentsiga (osalejate ampluaa ja põhirõhk justnimelt USAst väljaspool toimuvale) ja nii oli huvi konverentsi vastu oodatult suur. Kuulamishuvilised olid valdavalt USAst endast, osalejate iga varieerus 25- 70 eluaastani.

Üheks konverentsi korraldamise motiiviks näis olevat konverentsi ühe kaaskorraldaja Massachusets College of Artsi idee saata tulevikus iga oma bakalaureuseastmes üliõpilane mõneks ajaks USAst väljapoole kogemusi omandama. Niiet neile oli konverents võimalus kaardistamiseks ja sidemete sõlmimiseks.

Konverents oli organiseeritud äärmiselt tihedalt, üheaegselt käis kuni 5 erinevat paneeldiskussiooni ja need kõik toimusid linna mööda laiali erinevate ülikoolide kampustes. Niiet end kuulama jagada oli üsna paras pähkel. Lisaks toimusid paneelide vahepeal veel tuurid MITis (Massachusets Institute of Technology), Massachusets College of Artsis ja kohalikus ICAs (Institute for Contemporary Arts), samaaegselt toimus ka kunstnike näost-näkku nõustamine ja nende portfooliote kritiseerimine konverentsil kõnelenute poolt. Lisaks kõigele toimus samal nädalavahetusel Bostonis veel teisigi konverentse (MITi korraldatav Creativity, ownership and collaboration in the digital age) ja festivale (Boston Cyberarts Festival) kuhu oleks tahtnud samuti pilku heita, aga mida teha kui ka Bostoni ööpäevas on ikka vaid 24 tundi.

Seega oli konverentsil füüsiline täiemahuline osalemine ilmavõimatu, niiet infot mujal toimunu kohta tuli lisaks hankida teiste osalejate ja kõnelejate käest õhtustel dineedel. Dineed tõid lisaks osalejaile kokku ka konverentsi patroonid, nii et ühel õhtul istusin lauas jaapani kuraatori, tai kunstniku, ekuadori-hiina päritolu Bostonis elava aktivistist kunstitudengi, prantsuse kuraatori, teist põlve ameeriklase, aga Hiina päritolu hambaarsti ning India pankuri ja tema veetleva hindust tüdruksõbraga Londonist. Pankur ja hambaarst olid ühed ürituse paljduest patroonidest ja nende vahel kujunes pinev kõnelus, mis kogu laudkonna kaasas. India mees viskas hiinlase (praeguse ameeriklase) üle pidevalt varjatud hambaarstinalju. Mine tea, kas asi oli selles, et üks oli olnud ürituse heldem sponsor kui teine või et üks oli ameerikas elanud kauem kui teine. Igatahes oli asi piisavalt naljakas ja internatsionaalselt absurdne, millele lisas vürtsi veel India mehe aktsent (vrd hindust Kwik-E-Marti kaupmees Apu Nahasapeemapetilon Simpsonites)

Konverentsi eesmärgiks näis olevat anda USA kunstnikele võimalikult suur ülevaade maailmas olevatest võimalustest, seda ideed kirjeldab juba konverentsi nimigi International opportunities for the artists (Rahvusvahelised võimalused kunstnikele). Kuigi paneelid olid jagatud teemagruppide kaupa, näiteks nagu väikesed residentsid, interdistsiplinaarsed residentsid, teaduse, tehnoloogia ja kunsti sidumisele keskendunud residentsid, ülikoolide residentsid, noortele kunstnikele mõeldud residentsid, jne, jne., tundus selline jagamine olevat üsnagi suvaline (MoKS paigutus interdistsiplinaarsete residentside paneeli, aga oleks vabalt võinud olla ka väikeste residentside või siis koostööle suunatud residentside paneelis). Ühe konverentsil osalenud kunstniku sõnul valis tema paneele peamiselt selle järgi, mis maal üks või teine residents paiknes. Kunstnike resideerumise üheks oluliseks osaks on alati olnud eksootika, põnevus ja uued võimalused, mida uus kultuuri- ja looduskeskkond pakub.

Resideerumisvõimalustele lisaks tutvustati paneelidel, kuidas üldse resideeruma kandideerida ja kuidas portfooliot koostada. Oma võimalusi tutvustasid sellised programmid nagu DAAD, Fullbright, Siemens art program, Unesco, ArtsLink, Trust for mutual understanding, jne. Samuti räägiti ühel paneelil konkreetsete näidete varal sellest, kuidas kunst seostub sotsiaalse ja majandusliku arenguga.

Igatahes maailm on võimalusi täis ja kui kellelgi on huvi või tahab muidu nõu küsida, kuhu resideeruma minna, kuidas minna ja kust rahasid hankida, siis olen lahkelt nõus kogutud infot jagama (eku_AT_moks.ee). Minu sõit sai võimalikuks tänu endiselt suuremeelsele KULKAle.

Interdistsiplinaarsete residentside panel. Carole Anne Meehan (kuraator ICA, Boston), Evelyn Müürsepp (MoKS), Sarah Iley (asedirektor, Banff Centre), Machiko Harada (kuraator Akiyoshiday International Art village)