Narva monumentaalliblikad

(teksti kärbitud versioon ilmus siin http://www.epl.ee/kultuur/387446)

Ühel kenal kevadpäeval pakiti mõned kunstikriitikud koos Endel ja Rutt Tulvinguga mikrobussi ning korraldati Karin Taidre juhtimisel spetsiaalne tuur Narva koolides ja avalikes asutustes, kus pesitsevad Rutt Tulvingu maalitud liblikad.

Aastatel 1996 – 2006 valmis Rutt Tulvingul 17 suureformaadilist, enamasti ühte fantastilist liblikat kujutavad dekoratiiv-pannood kingitusena 12 Narva koolile, Narva Kolledžile, muusikakoolile, lasteaiale, muuseumile ja linnavalitsusele. Väliseesti kunstnik, kes alates 1993. aastast on regulaarselt sünnimaad külastanud, on erilise tähelepanuga suhtunud just Narva linna ning igal aastal, pidades seal modernistlikku kunsti puudutavaid loenguid, valmis Tulvingul ka järjekordne liblikas.

Liblikamission

Kunstniku poolse omainitsiatiivina teostatud, on see üks (töö)mahukamaid keskkonnakunsti projekte, mis taasiseseisvunud Eestis on tehtud. Pikaajalise ja pidevalt suuremaks kasvanud protsessi käigus on kunstnik loonud korduva motiivi kaudu visuaalsed ühenduslülid enamiku Narva ühiskondlike asutuste vahele.

Olulised märksõnad on suhestumine konkreetse kogukonnaga ning oma panuse andmine elukeskkonna estetiseerimisse. Tüüpprojektidena kerkinud koolimajadele on sisseprogrammeeritud võõrandumismaik, inimeste tootmise masina tunne. Lõputud kõledad koridorid, kuhu nende hubasemaks muutmiseks riputatud õpilastööd ära kaovad; laiad trepid, mida mööda voolab käratsev mass ja hurushtsovka-stiilis mõnevõrra lohutamatu välimus. Pluss ebatervelt lopsakad kergelt tolmunud potililled ja toakased-minipalmid; väikelooma-nurgad on tänapäeval kahjuks kadunud. Nende endiselt nõukahõnguliste ja mastaapsete koolisaalide kohal troonivad nüüd Tulvingu maalitud hiigelliblikad ning kokku mõjub see kompositsioon metafüüsilise ruumikogemusena.

Liblikad on olnud keskseks kujundiks Tulvingu maali- ja graafikaloomingus viimased 15 aastat ning nende hulgast on Narvas endale koha leidnud juba üsna tormilised versioonid. Arhetüüpselt kaunist ja kergemeelsest putukast on saanud jõulised ja dominantsed olendid, kelle metsikud tiivad hakkavad edaspidi laperdama üle aastapäevaaktuste ja pidulike koosviibimiste.

Vana daami tagasitulek

Kõik pannood on loodud kohaspetsiifilistena, st silmas pidades konkreetse ruumi mastaape ja värvilahendusi ning on ka valminud kohapeal. Õpilaste jaoks on sellel kahtlemata isiklik ja eriline tähendus, et keegi kunstnik tuli, töötas kohapeal ning rääkis neile oma loomingust ja kunstist üldse. „Tädi Rutt“ on Narvas ilmselt peaaegu poolmüütiline tegelane, keegi, kes tuli kaugelt just nende pärast kohale, õpetas esimesed ingliskeelsed sõnad ning pühendas osa oma loomingust just neile. Ilmselt on igal Eesti väikelinnal oma eriline väliseesti kunstnik, kes koos taassaavutatud vabadusega saadikuna Läänest külla tuli. Haapsalus oli selleks näiteks Ilon Wikland, kelle meeldivat ja leebet isikut iga kord väikese piduliku eeskavaga tervitati. Kohalike mällu on jäänud need, eriti 90ndate algusest pärinevad käigud eksootilise sõnumina juba-kohale-jõudnud ühiskondadest (Eesti kui tollal alles teed alustav ühiskond) ja need “külaskäigud tulevikust” on jätnud kohalikku kultuurikihti tugeva emotsionaalse jälje. Viis, kuidas Tulvinguid koolides ja asutustes vastu võesti, oli kantud tõelisest laiast vene hingest, see kallas meid kõiki üle sellise hoolitsuse ja austusega, mille kõrval kahvatub enamik ametlikke autasustamistseremooniad. Istuda lasteaias miniatuursel mööblil ja vaadata väikseid lapsi esitamas hiiglasliku liblikapannoo all spetsiaalselt ettevalmistatud eeskava Kunstnikule ning deklameerimas luuletusi liblikast, oli kummastav ja liigutav ning sobis suurepäraselt kokku psühhedeelsete liblikapannoodega.

Maarin Ektermann

Rutt ja Endel Tulving + ühed kohalikud liblikad

"Pääsukese" lasteaia lapsed esitavavad laulu- ja tantsukava.

Lasteaiast kingitakse nartissse ja labakuid

Ilmsalt maalitakse Narav koolide kunstitundides rohkem liblikaid, kui kuskil muljal

Karin Taidre räägib lastele Liblikast

Tulvingud pälvisid ka Nara linna ametliku tänukirja

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Monty Cantsin ja Geoffrey Cohen Tartus

Rahvusvahelise muuseumiöö raames 19. mai hilisõhtul viidi Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas läbi PERFORMANCE`I PRAKTILINE LÜHIKURSUS, mida juhendasid Monty Cantsin ja Geoffrey Cohen.

Korrektse akadeemilise veerandi järel lubati rahvas saalidesse ning Monty Cantsin (vasakul) ja Geoffrey Cohen (paremal) tutvustasid külastajatele sissejuhatuseks etappe, mis huvilistel oma performancekunsti oskuste lihvimiseks läbida tuleb.

Ülesandeid oli kolm:

Esiteks:

Penetrating the picture
One of the canons of postmodernism says, that everything has already been said and we currently do no more than cite the past. But by citing you can also create new quality. Therefore, go draw, but not just on a two dimensional canvas, but at the same time create new dimensions to the picture. Create space on your own – dissect the two dimensions by inserting them into a boundless dynamism. Old texts need rewriting, old pictures, rethinking. Both processes desribe dissecting and cutting up. Every description is a new text that oposes the described one. The act on dissecting becomes a performance in itself, constituting itself in activity, not in stasis, in boundlessness, not in borders. Exactly as a surgeon, does the performance artist free the art from the tumour of pathos, cutting the object into a subject.

Teiseks:

Proper Throwing Techniques
Plant the pack foot, on the side of your throwing arm, and step with the front foot toward the stage.

Anxiety of performing on stage is manageable. It is just your body that feels embattled – there is nothing wrong with it. Most excellent performance artists feel the same every time they go on stage. Therapists of theater and performing arts have developed a method to prevail this troubling feeling. It is simple – anxiety has to be channeled out with physical activity. One of the most common techniques is throwing wine-bottles on stage.

Kolmandaks:

Ö
The purpose of this exercise is to overcome ones bodily perceptions and find total inner balance. In the final step in the process of becoming an excellent performance artist you have to concentrate on the feelings and emotions inside you. You have already fired out tension and now you have full control over your body. Unite the strength of your body with the emotions and feelings inside your heart. Instincts and morality will unify in this meditation. If one masters his inner balance, one masters the world.

Ö - exercise is to help you become master of performance art

To form the Ö sound, say a long English "e" sound (as in "dead"), and then purse your lips as you say it, and it becomes a bit like "ea" in English "earn".

Sissejuhatuse järel asusid agarad õpilased, pärast väikest valehäbi pausi Monty Cantsin`i juhendusel klassikuid lõikuma.

Klassika purustamisele järgnes klaasi purustamine Geoffrey Cohen`i valvsa pilgu all.

Ja lõpuks, peab tunnistama, et tõepoolest kõige raskem Ö ülesanne.

Kusjuures kohati tekkisid kabiinide taha suisa järjekorrad
Kursuse õnnestumisest andis märku asjaolu, et mitmed inimesed pöördusid hiljem esimese ülesande juurde tagasi ning lahendasid seda juba märksa loomingulisemalt.

Inimesed tungisid ka ise pilti.
Lihtsa kastratsiooni riitusega alanud tööst sai lõpuks midagi surmaingli taolist.
Ning ka elupõline kunstiteadlane, kellele kunsti-lõikumine muidu kuidagi hinge ei mahtunud, haaras lõpuks noa järele.
Arvestades kursuse läbinute arvu, on Tartus peagi loota suuremat performance kunsti lainet.

Raporteeris Indrek Grigor.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Üleskutse kõikidele, kes on ennast või sõpru muuseumis pildistanud

Seoses Eve Kiileri fotonäitusega „Muuseumiteater“ Tartu Kunstimuuseumis kutsuvad näituse koostajad kõiki osalema põnevas sotsioloogilises uurimuses „Mina muuseumis“. Kiigake oma fotoalbumitesse või sorteerige pildifaile arvutis eesmärgiga leida need fotojäädvustused, mida olete teinud muuseumites või kunstinäitustel mingi teie jaoks olulise eksponaadi kõrval – olgu selleks siis loodusmuuseumi jääkarud või Louvre´i Mona Lisa.

Kontaktandmetega varustatud fotod (nimi, vanus, kontakttelefon, muuseumi ja eksponaadi nimi) palume saata aadressil indrek.grigor ät tartmus.ee või saata või tuua (kas fotodena või CD-l) Tartu Kunstimuuseumi (Raekoja plats 18) kassasse kuni 23. maini.

Üritus lõpeb 30. mail kell 18.00 avaliku pildiesitlusega saadetud fotodest kunstnik Eve Kiileri osalusel. Pildiprogramm jääb näituse „Muuseumiteater“ osana eksponeerituks kuni näituse lõpuni 10. juunil.
Kõik algmaterjalid tagastatakse omanikele esitluse päeval 30. mail.
Info tel 7 441 920.


Reeli Kõiv,
Eve Kiileri fotonäituse „Muuseumiteater“ kuraator

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

KUNSTIRINDEL MUUTUSTETA

Kunstihoone - New Wave/ Uus laine. 21 sajandi eesti kunstnikud
NonGrata Kunstikonteiner - Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst
Vaal galerii - Pomo Sapiens: See on tõesti midagi

Korraga on kolmest erinevast suunast välja tulistatud lubadus UUS! Kõivõrd selline ambitsioon eeldab tugevat kuraatoripositsiooni, loen ja rebin kontekstist välja kuraatoristeitmente ja intervjuukatkeid.

I
Kõigepealt New Wave, kes jõudis esimesena avaldada meedias intervjuu.
Edestades sellega 1 päeva võrra NG näitust ning 2 päeva võrra omaenda näitust.

Niisiis. Mida arvavad New Wave kuraatorid?

iseendast:
"Ma arvan, et oleme esimesed, kes on püstitanud küsimuse nullindate kunsti minateadvusest. Meie lööme mängus esimese kaardi lauale ja vaatame, mis siis nüüd juhtuma hakkab."

Kommentaar: Meenutame: Karin Laansoo raamat 22+ (2005), Kunst.ee erinumber Noor-Eesti (2005).

näitusepealkirjast:
"See on eelkõige marketingi kontseptsioon. See on omamoodi sõnakõlks, mis võimaldab küsida, nagu sa küsidki, kas nüüd on siis uued tingimused."

uuest põlvkonnast:
"Ta tuleb tasa ja targu, ilma suurema kärata."
"Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam instutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha."
"See kunst ei esita ennast selgete vastanduste ja manifestide kaudu."
"Noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis."
"Nullindajatel on kaasaegse kunsti vormikeel juba käes, nad on kasvanud koos sellega."
“Teooria on niigi olemas, see on olemuslikult «läbi seeditud» veel enne, kui tullakse millegagi välja.”
"Noorema kunstnikkonna mentaliteet on üldises plaanis hoopis teistsugune (kui 90ndatel)."
"Viimaste aastate jooksul on tekkinud arvestatav hulk noori kunstnikke, kes dokumentalistlikus režiimis töötavad."
"Kümnendivahetuse üheks huvitavamaks ja aktuaalsemaks nähtuseks on alternatiivse elektroonilise muusika ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunktides tekkinud soundart`i projektid."
"Leidsime Tartust eest aktiivse kaasaegse kunsti scene`i."
"Kui vaadata osalejate nimekirja, ei ole lihtne seda vaadata ühtse «uue lainena»."

Kommentaar: Truth/art/new wave is out there somewhere

teistest:
"Loomulikult on kaasaegse kunsti kõrval absoluutselt küündimatut, provintslikku, teadlikult antiintellektuaalset, dementset kunsti Eestis väga palju, seda näitas meile ilmekalt hiljutine näitus kunstihoones (EKLi aastanäitus "Elamise kunst")."
"Pärnu noor kunst sõidab meie arvates liialt Nongrata ja Kursi koolkonna kiiluvees, mis nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale."
"Pärnu etendab külahullu."

kunstimaailmast:
"Üheksakümnendate lõpul, institutsionaalse maastiku paika loksudes ja kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega, kadus ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel."

KOKKUVÕTE:
New Wave kuraatoritel on väga selged seisukohad EKLi ja NonGrata kohta. Ja suhteliselt udune pilt uuest põlvkonnast v. a. enesepositsioneering, et ollakse esimesed, kes uue põlvkonna teema üles tõstavad ja sellega nö kinda viskavad.

------------------------------------------------------------------------------------------

II
NG kunstikonteiner. "Uus laine." 21. sajandi Eesti kunst
Näitus avati päev enne New Wave´i, millele vastanduti.

iseendast:
Me oleme alternatiiv Eesti kunstimaailma peavoolule.

näitusepealkirjast:
"See on provokatsioon, mille eesmärgiks on tekitada diskussioon Eesti kunstimaastikul. Pealkiri on copy-paste'itud Tallinna Kunstihoone koduleheküljelt."

Kommentaar: Ühtede jaoks on "Uus laine" marketingi kontseptsioon. Teiste jaoks on "Uus laine" provokatsioon. Huvitav, kas on kuskil keegi, kelle jaoks "Uus laine" oleks päriselt ka uus laine?

uuest põlvkonnast:
"21. sajandi kunstist ja olulistest kunstnikest rääkida on veel ilmselgelt liiga vara."

teistest:
"Nii noorte ja väheesinenud kunstnike puhul, nagu on pooled Kunstihoone "Uue laine" näitusel, ei saa ka rääkida mingitest kunstnikupositsioonidest."
New Wave kuraatorid tegelevad sisulise asemel formaalse tegevusega.
P.S. Ise oled hull.

kunstimaailmast:
"Mida suurem liigiline mitmekesisus valitseb, seda elujõulisem on süsteem."
"Totaalset tolerantsi ega üksteisemõistmist ei ole olemas."
"Küsimus ei ole papis, küsimus on meeldivas surinas, mida tekitab teadmine, et sa oled orjastaatusest pääsenud ja niimoodi ühiskonnale paraja nätaka vastu andnud."

KOKKUVÕTE:
Uue Laine kuraatoritel on väga selged seisukohad New Wave ja selle kuraatorite suhtes. Samuti on neil selged sotid ühiskonnaga. Ja be aware, NG messianistlik loojakontseptsioon rokib. Aga ikkagi ehitavad nad oma näitusepromo üles vanale heale vastandumisele Kunstihoonega. Kui Vabaduse 6 on tõesti nii kõdu, nagu nad väidavad, siis milleks ehitada oma kirikut sellele liivale?

-----------------------------------------------------------------------------------

III
Pomo Sapiens: See on tõesti midagi

näitusepealkirjast:
"POMO SAPIENS on postmodernne inimene. Aastaid tagasi tähendas soomlastelt laenatud slängisõna „pomo“ bossi, kedagi tähtsat, ülemust, esimest jne. Kunstivooluna ammendas postmodernism end üheksakümnendate algul, samas pole ka modernism veel kuhugi kadunud. Filosoofilise määratlusena aga on postmodernism endiselt elujõuline. Näituse alapealkiri sai valitud tema sisse kodeerunud võimatuse tõttu. Pole selge, mis on „see“, kui palju on „tõesti“ ja mis võrdub „midagiga“. Amerikanism „this is really something“ väljendab midagi, mis „on tõesti midagi“ – see on saladus, see on määramatu suurus, ent läbini veenev. See on kaasaegne muinasjutt. „See on tõesti midagi“ on kerge ja õhuline, ent noore kunsti kui igikestva fenomeni raames vitaalne."

uuest põlvkonnast:
Esinevad kaksteist autorit, kes tervikuna moodustavad midagi koogilõigu taolist Eesti noorkunsti siiruviirulisest sufleest.

Kommentaar: Elu on nagu shokolaadikarp.

KOKKUVÕTE:
Kas sel aastal ei suuda Vaal ennast kuidagi artikuleerida.

-------------------------------------------------------------------

ÜLDKOKKUVÕTE:
90datel esiletõusnud liidrid (vahet pole, kas riiklike või alternatiivsete institutsioonide) jätkavad omavahelist positsioonisõda, olgu siis ettekäändeks uus põlvkond või mis iganes. Uuest põlvkonnast ei räägi sisuliselt keegi, nooremate kunstnike roll näib olevat olla rohkem nagu kahuriliha omavahelises klaarimises. Ja rindejoon on otsaga jõudnud Tartusse.

Mis. tähendab. Et. Noor, uus, new, 21. sajandi või vms kunstipõlvkond on jatkuvalt defineerimata, nii et kõigil on jatkuvalt võimalus proovida.
See, kes õige vastuse esimesena ära arvab, jääb edasi mängu.

Margus Tamm

allikad:

http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?lang=est&club=1&page=3

http://www.vaal.ee/est/article_id-726

http://www.hot.ee/artcontainer/gallery.htm

http://www.postimees.ee/260407/esileht/kultuur/257243.php

http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=5589&Itemid=2

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

MEHEAU RÜVETAMINE JA NAISE SABA ALLA VAHTIMINE

Erki Kasemets „Riie“ ja Kaarina Ormio „Chinoiserie, baltiquerie“ Y galeriis 2 – 13 mai 2007

„Juhuslikult“ soomlanna Kaarina Ormio ja (just vahi alt pääsenud) eestlane Erki Kasemets panid Y galeriisse üles täiesti eraldi näitused, kus eksponeeriti nende performance`tel kasutatud kostüüme. Jätaks kõrvale näitustega kaasas olnud põhjalikud tekstid, mida igaüks saab lugeda netiaadressil ygalerii.blogspot.com ja pühenduks egoistlikele muljetele ja tõlgendustele.

Mõlemad kunstnikud kasutatasid toormaterjalina elitaartaotlusega rõivaid. Kasemetsa valikus domineeris pintsak, ülikonna tähtsaim osa. Ormio kleite on kasutatud kui printsessi, kõrge aadliku aksessuaarina.

Ülikond peaks nagu olema soliidse, tähtsa MEHE sümbol. Paljude naiste meelest mehelikkuse ja pseufofroidistide jaoks fallose sümbol. Nagu stiilselt kehva kvaliteediga mustvalgetelt fotodelt näha, on Erki oma pintsakuid erinevate aktsioonide (külmas järves ulpimistest Maalikunstnike Liidu koosolekuteni välja) käigus värviga mäkerdanud, pastaka ja markeriga solgerdanud, augustanud, nööbistanud ning leivakilekotisulguritega ehtinud.

Õige ülikond peab olema ühevärviline, eriti must. Siin on ta tõsiseltvõetav, tõeline, võimas, ründav. Võib-olla mingid primitiivsed rahvad ehivad mehe peenist igasuguste vidinatega,

aga pintsak peab olema puhas. Seega on Kasemets tegelenud meheau rüvetamisega. Täiesti teadlikult. Ajalugu on tal kilekotis, kus 50-ndate koolitarbed. 50-ndad oli viimane aeg, kui pintsak tähendas meest ja tema uhkust ja au, see oli MEHE TUNNUS.

Kaarina Ormio kleidid (mis peaksid olema erinevate maade, nagu Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Liivi, Lapi, Hiina prinsesside omad) meenutavad veidi 19. sajandi luterliku pastori proua arusaama elitaarsusest. Igatahes väga rikkalikud nad ei ole.

Kuid omavad (v.a. Hiina) väga tähtsat elementi, nimelt krinoliini, mis kleidi uhkelt puhevile ajab. Mis tekitab igas mehes isu vaadata, mis seal küll all on. Seda võimalust meile ka pakutakse, esiteks kleitide kõrgele paigutamisega ning ühele on pandud ka otse peegel alla.

Muidugi seal suurt midagi näha pole peale krinoliini võrestiku aga ikkagi.

Kinkyd on ka rahvuslippe hoidvad naisejalakujulised alused, rääkimata kleidi serva pealt vaadatavast filmist „Printsess Algieba, Printsess Bellatrixi ja Prints Betelgeuze Reisidest Soome Hämesse, Toolsesse, Laitosaarele Pielise järvele Soomes Põhja-Karjalas ja Rootsi kohale pilvedesse“, kus ühe järve ääres kroonidega pritsessid end kleitidest vabastavad ja paljastavad, et neil nende all suurt midagi polegi.

Erki Kasemets justkui mõnitab meheau, Kaarina Ormio õrritab ning äratab räpaseid ihasid. Mõlemad teevad seda kavalalt, alateadlikult ja -- eelkõige froidistlikult. Aga peale neid kahte näitust saab Viini sõgedast hulluarstist palju paremini aru.

MARGUS KIIS

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back