Diverse Universe III - avamine Kunstikonteineris

01 juuni avati NG KUNSTIKONTEINERIS uus näitus "Aderlassenplatz" ning ühtlasi läks sellega lahti ka kolmas rahvusvaheline performance festival Diverse Universe. Sündmuse õnnistasid sisse järgmised perfokad:

Avangard (Margus Tamm, Aita Tammik, Enrico Barone )
“YOU ARE THE ONE THAT I HAVE WAITED FOR”:

(foto NG)

Kõik tulijad saabusid taksoga ja said piduliku tervituse osaliseks

Cnopt (Liivi Tantaal, Ville-Karel Viirelaid, Remo Randver, Toomas Kuusing, Rodrig Kokla)
"THE INVISIBLE CONTENT OF VISUAL ART" (20 min):

(foto NG)

Non Grata:

(foto J. Klõsheiko)

(foto J. Klõsheiko)

ruumis rändama läinud lihatükk NGst

kasutatud mask, zoom

Non Grata perfokas koosnes jällegi mitmest ruumis üheaegselt toimuvast iseseisvast tegevusest, mis siis ühtseks laineks kokku liitusid. Lisaks aeg-ajalt kõlavatele paukudele, mis pritsisid publiku millegagi kokku ja macho-vibumehele, kes küttis mannekeeni, kasutati ka seekord ühe osana toiduvalmistamist, mis mõeldud manipuleerima publiku haistmismeeltega. Hiljem sai sellest sujuvalt klassikaline kommuuniroog riisiwok, mis ühiselt ära söödi.
(Minu jaoks) uues lisandina oli kakofooliline muusika vanaaegsest tuunitud klaverist ja hüpped peaga vastu ventilatsioonitoru + "pasuna"törtsud, mis erinevad perfokaosad eriti hästi kokku liitsid. Pärnu totaalperfokal, mis iseenesest oligi mõelnud ühendama kunsti ja muusikat, suhtuti muusika kasutamisesse kui bäkki-laulmisesse, mis ei ole tulemuse seisukohalt kuigi viljaks attitude. Veel üks hea komponent oli ka kasutatud maskid - lihtne, aga efektne trikk. Põhimõtteliselt esitas NG järjekordse peatüki oma aastaid kestnud ja edasikestvast performancest (pikka iga neile) ja oli see peatükk oli hea.

(foto NG)

Alex Mora „Corpus Ciudadela” (20 min)

(foto NG)

Yingmei Duan IPG - Independent Performance Group (15-20 min)

ettevalmistused Jasper Zoova perfokaks

Jasper Zoova ekstaatiline "Maasikaraadio"

õhtujuht Al

lisaks produktsiooniüksusele, galeriile, rühmitusele, baarile ja jumalteabveelmillele on NGs nüüd ka avalik saun. kilest sauna oli galeriinurka püsti pannud Rodrig ning nii sai ühendada kunstivaatamise saunaskäiguga

Sorge & Ville-Karel

vihad likku
ja sauna


Kunstikonteineris leidsid tegelikult aset veel järgmised ülesastumised (aga neist kahjuks pilti pole):
SP 38 "NO PROPAGANDA"
Veiko Märka, Andra Teede, Wimberg, Maarja Vaino
Eric Létourneau
SINUEMA (punk band)


pildid saatis Taje
vahendas Maarin (ülejäänud pildid)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Ühepäevanäitus:

30. mail toimus Tallinnas, Pärnu mnt 27 asuvas majas ühepäevane kohaspetsiifiline näitus „Pressioon“.

Näitus hargnes maja fassaadil, trepikojas ja koridorides, paaris korteris ja pööningul ning kunstnikud lähenesid „kohaspetsiifilisusele“ erinevatelt vaatenurkadelt: tegelesid maja ajaloo ja sellega seotud linnalegendidega, käsitlesid isiklikke paigaga seotud mälestusi, intervjueerisid majaelanikke ning võtsid seisukoha kinnisvarapoliitika suhtes. Osalesid Anu Juurak, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Jüri Ojaver, Kaarel Kurismaa, Kirke Kangro, Raoul Kurvitz, Kärt Maran, Lagle Palo, Laura Pählapuu, Marko Mäetamm, Martin Varm, Merle Kasonen, Mikk Freiberg, Pent Talvet, Risto Tali ja Tõnu Narro.

Näitus kasvas välja Anu Juuraku ja Jüri Ojaveri Kunstiakadeemias juhendatavast MA ülekoolilisest valikainest „Kontseptuaalne joonistamine“. „Pressioonile“ tuleb jaanipäeva paiku järg KU-galeriis.

Näituse raames toimus Jüri Ojaveri performance „Luik, haug ja vähjad“, mis kulges Kunstihoone eest Pärnu mnt 27 majani.

Mikk Freibergi „Tähtaeg“ kujutas endast maja akendest välja rippuvaid hiiglaslikke põgenemislinasid. Maja koosneb üürikorteritest ja paljude majaelanike jaoks ongi tegu vahepeatusega ühest kodust teise. Lisaks räägivad mitmed majaelanikud kuulukaid peatsest „kapitaalremondist“, mis on seni küll aastaid kõigest jutuks jäänud.

Majas asub muljetavaldav omaaegne lift, mis on üks vanemaid Tallinnas. Kaarel Kurismaa käis lapsena sellega sõitmas ja „Lõbusõit“ käsitleb tema mälestust sellest. Tänaseks on lifti parandamisest loobutud.

Skulptorid Kirke Kangro ja Lagle Palo maalisid koridori endisi ja praegusi majaelanikke. Vasakult: Kaarel Kurismaa, Raoul Kurvitz, Tõnu Trubetski ja Peeter Laurits. Urbanistlikule elukeskkonnale vastukaaluks oli rõdule installeeritud loodus: „Kunstnikud lähevad metsa“.

Laura Pählapuu fotoinstallatsioon „Aastaringid“ tegeleb ajaloo ja mäletamise temaatikaga. Pärnu mnt 27 maja projekteeriti 1937.a arhitekt B.Tšernovi poolt.

Martin Varm intervjueeris majaelanikke, kes olid üllatavalt altid küsimustele vastama ja maja sotsiaalsest olustikust rääkima. Värvikamateks tegelasteks osutusid profijalgpallur, Keila SOS Lasteküla lapsed, siidimaalijast harrastuskunstnik ja loomulikult – tänuväärselt värvika karakteriga Raoul Kurvitz.

Tõnu Narro pööningule installeeritud „Mees, kellel oli kolm nime“ on ajendatud maja segasest ajaloost II ms ajal, millele pääseb ligi vaid arhiivifragmentide ja segaste linnalegendide abil. Väidetavalt tegutses majas Vene miilitsa staap, räägitakse ka ülekuulamistest ja piinamistest...

edastas Ellu Maar

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kokkuvõte EKA III kursuse vabade kunstitudengite galeriiprojektist "TÖÖ TOIDAB!" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst. 35 Tallinnas) 15. maist

Kohe esimest korda, kui Kunstiakadeemia maali ja graafika III kursusega tulevast näitusehoonet Linnahalli kõrvale vaatama läksime, hakkas Kalamaja-mere-ääre-temaatika idanema. Südalinn on kiviviske kaugusel, kuid ometi kohtasime siin nii rahulikku, rohelist ja sõbralikku miljööd. Suurest austusest ja vaimustusest ümbruskonna, aga ka konkreetselt meie kasutusse antud vana maja ning ruumide vastu, mõtlesime näituse keskkonnaga siduda. Tööd räägivad meist endist, bakalaureust lõpetavatest kunstitudengitest kohas, millesse oleme läbi töö kiindunud, praeguses rabedas olevikus aktuaalsete probleemide keskel. Taiesed juhivad meie pilgud minevikku ning murravad pead perspektiivile mõeldes – mis ootab meid tegevkunstnikena ees, millised on elutee tõusud ja mõõnad ning kuidas jõutakse õnnelikult teisele kaldale.

Tudengeil tuli endise Tallinna Soojuse kontori 2. korrus kõigepealt puhastada vanast mööblist ja prahist ning vabastatud ruumidesse teha näitus õppejõu ehk kuraatori valitud töödest. Spetsiaalselt selle neljakuuse projekti jaoks matsid kümme „suurt isiksust“ oma auahnuse maha ning jagasid kõiki töid ja ülesandeid, seepärast ei olnud ka ükski teos näituseruumides signeeritud. Nii ei jäänud keegi meist näitusel osalemata ning selle kvaliteedi garantiiks sai kõigi koostöö.

Lammutus- ja koristustööde käigus spontaanselt välja käidud mõtted tulevase näituse sisust arutati vabas vormis läbi grupiga. Nõnda need muutusid ja sulandusid. Olme ja päevakajalised sündmused (eriti 27. aprillist alates) jätsid samuti näituse ilmesse oma jälje ning ühtlustasid seda. Palju moondeid elas üle mõte põnevast ja kaasahaaravast videost, mis kujutaks graffiti tegijaid mingit ligimesest hoolimist ja heatahtlikkust sisaldavat sõnumit kirjutamas ning kangelaslikult ja romantiliselt seadusesilmi trotsimas. Selle põhisõnumiks sai "Töö toidab!" ning teostamise kohaks Linnahalli katus. 1. mail tõidki kolm salapärast sinistes tunkedes ja maskeeritud inimest sinna suure lõuendi, kuhu aktiivselt oma loosung joonistati. Tähtede kuju oli muudetud konkreetseteks esemeteks nagu ankur "T" ja käerauad "ÖÖ" asemel, leivapätsid "D" ja "B" kohal. Kokku monteeritud video oli muusika ja montaaži abil tehtud kiireks ja elavaks.

Esimene tähtsam mõte aga oli teha elusuuruses interaktiivne taies nimega "Tsirkust ja leiba!". Ühe suure ruumi põrandale maaliti legendaarsest lauamängust „Tsirkus“ eeskuju võttes läbimängitav tabel. Mäng kujutab kunstniku keerulist eluteed, kus kasutasime inspiratsiooniallikatena erinevate Eesti kunstieluga seotud isikute vastuseid küsimusele: "Mis viib Teid kunstielus tõusujoonele ning mis langusele?". Saadud märksõnad (kiitus, ego, EKA; alkoholism, seniilsus, tähtajad) kirjutasime ruutudesse, mis olid ette nähtud liikumiseks mõnesse teise kohta mängus. Eeskujuks võetud "Tsirkuses" esinenud figuurid nagu hobused, klounid ja hüljesed asendasime vastuseid kõige paremini tabavate piltidega. Eesmärk oli näidata kolleegide saatuste hullumeelsust. Teost võib võtta kui nukrat lohutust või lõbusat kriitikat neile.

Kunstimaailma tegelastelt saadud märksõnad kunstniku karjääri kujundamises läksid käiku ka meie endi kehastatud allegooriate jaoks, mis olid siiditrüki tehnikas sümboolselt samast majast leitud ustele trükitud. Iga tudeng sai valida ühe sõna või väljendi (killustatus, töö toidab, alkoholism), mida kujutada oma keha abil ühtses vormis – tunkedes. Uksed monteerisime ühte ruumi seinte külge. Tuba, kus kõnealused töökad tegelased elutsevad, on aga eraldatud trellidega järgmisest, kus keset ruumi ootab lõikelaual leib.

Teise korruse koridoris asub ka ruumike, mille sügavusse saadab meid pehme punane vaip ning mille tualettpotist loodud altarit valgustab kraanikaussi paigutatud laualamp. Silmatorkavaim element III kursuse tudengite iseennast ülistava installatsiooni juures on aga peeglid. Nendega on palistatud endise uhke WC kolm seina. Peeglitele kollase aerosoolvärviga kirjutatud nimede tagant võime otsida ja aimata ühte ürgsemat keelele omast funktsiooni muuta jutustaja surematuks.

Ainult 2. korrust täitma nõutud töödega meie ambitsioonikas kollektiiv aga ei piirdunud. Näituse dokumentaalne osa leidis koha kolmandal korrusel. Säilitasime seal kolm tuba sellistena nagu need olid enne meie sissetulekut – koristamata ja segadust täis. Vana mööbli ja muu kola valgustasime dramaatiliselt luminofoorvalguse abil, mis oli paigutatud ebaharilikesse kohtadesse. Meeleolukalt eksponeeritud toa aga klaasisime ukseava pealt kinni nii, et tekkis vaateaken või väga suur vitriin. Nõnda sai kolmandast korrusest muuseum. Segadust, millesse meie grupp korda pidi looma, oli külastajatel ohutult ja mugavalt võimalik uurida klaasi tagant. Vaateaknale kleebitud silt soovitas läbipõlemise korral siiski purustada klaas kõva esemega.

Vaateaknad käsitlesid viimati toimunud rahutusi Tallinnas. Teemaga "Töö toidab" oli installatsioon seotud eestlaste vaatenurka analüüsides. Vaataja oli asetatud rahuliku kodaniku rolli, kes näeb enda ümber toimuvat segadust läbi sümboolse distantsiloova klaasi, mille taga ta tööd teeb. Irratsionaalne olukord on muuseumis vitriinis olnud tegelikult juba ammu, kuid läbi mässu valgustati see taas üle. Kuigi aknatagune segadus ei tundu endast kujutavat mingit tõsist ohtu, annaks kellegi abistav käsi klaasihaamriga ikkagi võimaluse selle sisse sattuda. Taoline olukord ajendaks inimesi aktiivsemalt probleemiga tegelema.

Ühest vaateaknast terendab meile vastu võib-olla meie salasoov purustada klaasid. Dokumentaalkaadritest kokku pandud kunstiline video näitab Kunstiakadeemia III kursuse maali ja graafika tudengeid kangutamas lahti vineerist ja laudadest voodrit ning lagesid ja põrandaid. Rituaalne lõhkumine toimub teistsugustes ajamõõtmetes kui harilikult. Aeglustatud liikumine ning hämar muusika muudavad video pidevalt kummitavaks mälestusekilluks, mis on tõmbunud meie teadvuse pimedatesse soppidesse ja on kättesaamatu. See on üks kindel kogemus, mis töögruppi ühendab.

Näituse autorid on Alide Zvorovski, Katarina Tomson, Mari Prekup, Britta Benno, Ott Pilipenko, Riho Kall, Villem Jahu, Eleriin Ello, Rete Jallai ja Saskia Järve. Külastajate hulgas kohtasime palju erinevast rahvusest inimesi. Mitmed neist olid juhuslikud möödujad, kes muidu käivad näitustel harva. Oli huvitav teada saada, mida nemad mõtlevad üritusest, mis neile veidrana võis näida.

Riho Kall ja Britta Benno

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Erik Alalooga „Parakinemaatiline fantasmagooria“

Tartu Kunstnike Majas 16.05-10.06.2007

Mulle on üldiselt film tundunud siiani kõige haaravama meediumina, aga Alalooga näitusel kogetu põrmustab ka parima režissööri, midagi nii (sõna otseses mõttes) haaravat ei ole ma enne kunagi kogenud.

Ultrafenomenaalne agregaatkunst Indrek Grigoriga peaosas

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

INTERVJUU JAAN ELKENIGA

Jaan Elkeni ühiskonnakriitiline DJ-set loomeliitude peol, jaanuaris 2007

09. mail valiti Jaan Elken kolmandat ametiaega järjest Eesti Kunstnike Liidu presidendiks. Sel puhul meili-intervjueerib teda Margus Tamm.

MT: Kõigepealt õnnitlused tagasivalimise puhul. Ja alustakski valimistest.
Kunstnike Liidu sellekordne suurkogu toimus üsna madalat profiili hoides - vaid Sirbis ilmus esimehekandidaatide lühike tutvustus. Näiteks Kirjanike Liidu presidendi valimiste ümber oli küllaltki palju meediakära. Või kui meenutada kasvõi eelmisi, kohati väga teravaks kujunenud EKLi juhatuse valimisi. Ma saan aru, et meediakära toob paratamatult kaasa poriga loopimist, isiklikke solvumisi ja palju muud muret, samas on Eesti Kunstnike Liidu juhatuse valimine ju ometi oluline sündmus, mis võimaldanuks tekitada arutelu EKLi ühiskondliku potensiaali teemadel. Kuidas kommenteeriksid, kas tegemist oli tegemist meedia vähese huviga või oli see EKLi poolt teadlik madala profiili hoidmine?

JE: Ettepaneku 3000-3500 tähemärgiga piiratud sõnavõtuga eelnevalt Sirbis esineda tegi Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane. Meie oludes oli pretsedenditu et Sirp üldse eelneva üleskutsega esines, leheruumi võimalikele esimehekohale kandideerijatele pakkus. Teisalt ausam ja selgem. Eks kirjanikel ole lehetoimestustes pikem käsi sees, ja oma tsunftile ja sealsele "võimuvõitlusele" suurema lehepinna andmine auasi. Meil on ju juhtivate päevalehtede kirjanduslisad, mitte aga kunstilisad, või kui on siis moonduvad nad mõne aja möödudes elustiililisadeks, teisiti öeldes selleks "mis lugejat huvitab". Ja esimeheks saigi kirjanikel ju nö. meediafiguur, telest tuntud saatejuht K.-M.Sinijärv . Palju sellest esimehekampaaniast kirjaduse käekäigule kasu on, küsiks ma vastu? Või kui tösiselt esimehekandidaadid oma küllaltki ülbeid nõudmisi ühiskonnale ise ka uskusid? Kui uskusid, siis on kunstnikel küll rohkem sotsiaalset adekvaatsust ja reaalsusetaju. Seni Eestis kehtiva ühiskondlik-poliitilise süsteemi kontekstis rääkida kirjaniku-või kunstnikupalgast kõigile liidu liikmetele, lihtsalt niisama, liikmelisuseks olemise eest on ju sulaselge populism, kuid sounds good, ja vägagi radikaalne. Kunstnikud räägivad eelkõige võimalusest tööd teha, et seadusandlus toetaks kunstnikkonna potsentsiaali nähtavusele tulemist, viitan siinjuures protsendiseadusele.

MT: Ja kuidas kommenteeriksid seda, et EKLi juhatuse koosseis jäi praktiliselt samaks - tegelikult tundus et polnud ka eriti uusi inimesi, kes oleksid väga soovinud juhatusse kuuluda - näiteks ainus esitatud tiitlipretendent hr Jakovlev võttis ise oma kandidatuuri tagasi. Kas tegemist on osaga Eesti kunstimaastiku üldisest stabiliseerumisest?

JE: Mõnes mõttes on tegemist tõesti stabiliseerumisega, võimu- ja loomeambitsioonide realiseerimiseks on Eestis hetkel hoopis paremini, valdavalt riigi rahastatud mängumaid ja platsdarme - KUMU, Tallinna Kunstihoone, Kaaseagse Kunsti Eesti Keskus, Kultuurkapital. EKL-il pole vähemalt uuemal ajal olnud ambitsioone "kureerida" kunstielu, pigem on lisandunud hulgaliselt sotsiaalseid rolle, mõtlen loomeliitude ja loovisiku seaduse käivitumist, selle täiendamist, meie oma mikro-sotsiaalprogrammi jm.

MT: Mida sa mõtled kunstielu "kureerimise" all? Ehk tutvustad mikro-sotsiaalprogrammi.

JE: Ilmselgelt ei mäletagi sa teistsugust kunstnike liitu kui praegune, “kureerimise” all mõtlesin olukorda enne 1991, kus kunstnike liidu ja kogu kunstielu vahele võis laias laastus võrdlusmärgi panna, kus isegi kunstialaste trükiste kirjastamine ja kunstivahenditega kauplemine (defitsiidimajanduses oli see eelkõige fondeeritud kauba jaotamine, mitte kauplemine tavapärases tähenduses), näitusepoliitika, tööde ostmine näituselt Kunstifondi kogudesse, kogu otsustustäius ostukomisjonidest kuni autoostulubade ja korterite jaotamiseni oli kunstnike liidu pädevuses. Monumentaalkunsti tellimused ja kaklus nende ümber pealekauba, kuid selles vallas nagu ka paljudes muudes kunstiküsimustes oli teine jäme ots kultuurimisteeriumi ja partei keskkomitee käes. Nüüdseks on kultuuriministeeriumi, vähemalt kord nelja aasta tagand poliitilise tõmbetuule käes reorganiseeruva mammuti pädevusse jäänud eelkõige rahastamisskeemide väljatöötamine, kunstimuuseumid on ministeeriumite ripatsitest iseseisvunud, kunstnike liit oma eelarvega säilitanud täieliku sõltumatuse riigivõimust. Kunstnike liidu tootmisbaasidest (end ARS, monumentaalkunstibaas jm) mis tarbekunstnikele ja kujunduskunstnikele vene ajal piiramatult tööd ja leiba andsid (sest turuks oli näljas ja paljas üks kuuendik kogu planeedist) on järel vaid kinnisvarakolossid, kes kunstiga seotud väikettevõtlusele soodsaid pindu rendib. Rendipoliitika läheb paindlikult kunstipoliitikaks, kui valida on kas avada galerii (samas tagada selle funktsioneerimiseks vajalikud vahendid), rentida see eraoperaatorile galeriipinnaks, või meie sihtasutusele Tallinna Kunstihoone Fond näitusetegevuse läbiviimiseks Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone galeriis. Või anda soodusrendile kunstiga seotud väikettevõtlusele vmt, aga ka kommertsrendile – viimase eelistamist erinevalt mitmetest teistest loomeliitudest me EKLi puhul eriti ei näe. Nii on endises ARSi peamajas keraamikute liidu käsutuses põletusruumid nullrendiga, ka Pärnust ülekoliv Litokeskus on 0-rendiga, nagu ka taasavatud regulaarne kunstiajakiri kunst.ee Vabaduse väljak 6 büroopinnal. Monumentaalkunstimaja rendile võtnud endistest töötajatest koosnev aktsiaselts tasub sümboolset renti jne.
Mikro-sotsiaalprogrammiks nimetasin ma EKLi sotsiaalfondi, kust tulevad ka laste jõulupuud ja seeniorite jõulu-, juubeli- ja muud vältimatud toetused. Meil on see käigus üle kümne aasta, siis kui loomeliitude seaduse alusel tagatud toetussüsteemist veel unistadagi ei osatud.

MT: Millised on taasvalitud juhatuse peamised eesmärgid?

JE: EKLi juhatus on kaheliikmeline, koosnedes presidendist ja asepresidendist. Kõrgeim vöimuorgan on volikogu, millest on 2/3 automaatselt erialaliitude valitud esimehed (ja seal toimub rotatsioon ka suurkogude vahelisel ajal), 10 valitavale kohale valiti aga eelkõige need kunstnikud, kes nurinata ühiskondlikku tööd on nõus tegema. Eesmärgid on juhatusel ja volikogul samad nagu liidul, ja töö korraldus ja põhimõtted on kirjas liidu põhikirjas. Seekordseid valimistulemusi iseloomustab veel äraproovitud nägude ja tuntud nimede eelistamine. Ärev poliitiline foon võis niigi õhusolevale tendentsile omakorda vindi peale keerata. Milleks riskida niigi äreval ajal?

MT: Millisena näeb EKL oma rolli eesti kunstimaastikul? Peamised ülesanded? Millega EKL ikkagi tegeleb?

JE: Kui EKL-i majanduspersonal, galeriitöötajad ja haldusega seotud isikud maha arvata (keda on kokku ligi 30), jääb president, asepresident ja ehk pool sekretäri kohta. Nende 2 ja poole isiku kanda on nii majandustegevuse õiges suunas juhtimine, nö poliitilised otsustused, kui ka igapäevatöö praktika. Viimase 8 aasta kohta on ilmunud küllaltki mahukad aastaraamatud, seal on suur osa EKL-i osalusel ja initsiatiivil toimunud kunstiprojektidest, seadusandlikud initsiatiivid, rahvusvaheline suhtlus, kunstielu juhtfiguuridest ja olulistest loojatest tellitud filmiprojektide arendused, vähemalt kahe olulise kunstipreemia väljaandmise iga-aastane korraldamine jm. ülevaateliselt kirjas.

MT: Kuidas on EKL roll muutunud viimase 15 aasta jooksul?

JE: MTÜ-d ja loomeliidud on kodanikuühiskonna alused, vähemalt teoorias. Mulle tundub, et Eesti riigivõimu usaldus loomeliitudes endale head partnerit näha, on kasvuteel. Mingil hetkel oleme kehastunud ka survegrupiks, kõlagu see kui heroiliselt tahes. Nii KUMU läbisurumisel (EKLi ühiskirja üleandmine ja pooletunnine kohtumine peaministriga valitsusistungi ajal, kus uue kunstimuuseumi ehitamise lõplik saatus viimast korda vaekausil oli), loomeliitude seaduse väljatöötamisel, regulaarse kunstiajakirja taasavamisel, 1% seaduse rakendamine avaliku ruumi kunsti kohta jne. Vaid Tallinna linnas valitsev režiim on kunstnike ja skulptorite ühendustes näinud vaenlast oma erakondliku, maitseväärastunud monumentaalkunstiprogrammi pealesurumisel tallinlastele, ignoreerides meie otsustusi ja märgukirju. Erinvalt Eesti riigist ja Tartu linnast, kus kõikides kunstižüriides loomeliitude liikmete arvamust ja kompetentsi vajatakse ning nende arvamusega arvestatakse.

MT: Miks peaksid kunstnikud EKLiga liituma?

JE: Tsunftidel on kõikidel aegadel lisaks praktilisele poolele ja käegakatsutavale kasule ka sümboolne väärtus. Loovisikute seaduse subjektiks saab olla ka loomeliiduga liitumata, ometigi võiks ainüksi see garantii ja tulevikus ehk ka liikmelisuse alusel arvestatav pensionistaaž väärtustada liikmelisust. Meile astuvadki liikmeks keskmiselt paremini sotsiaalset konteksti tajuvad, kuid samas mitte liiga nina uppihoidvad sidusad kunstnikuisiksused, liikmete koguarv on jätkuvalt tõusuteel, mitmed kandidaadid ei läbi volikogu hääletusmasinat, igaüks meie liikmeks ei pääse.
Ja kuigi meil ei ole praegu ette näidata võimalust anda igale soovijale ateljeepind Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6 ja 8 kinnistutel on teatavast üle 40 ateljee) ega ka Hobusepea 2 kinnistul, võime ehk kunagi Pärnu mnt. 154 krundil, end.ARS kompleksi baasil välja ehitada ateljeebloki, kus tõesti iga EKL-i liige soovitud tööruumi kas rentida või osta ka saab.

MT: Milline on efektiivselt toimiv EKL?

JE: Ma arvan, et me olemegi antud tingimustes piisavalt efektiivsed, alati on kasvuruumi, seda küll.

MT: Mis on EKLi nõrgad küljed, mis seda efektiivset toimimist segavad?

JE: Vahendite nappus, mis kogu kunstielugi pärsib. Euroopa Liidu struktuurifondide abiga saaks meie kinnisvaratompude baasil arendada just noortele kunstnikele apetiitseid erialakeskusi ja paindlike ühisateljeede võrgustikku (praegu on meil vaid üks, hetkel jäätatud staatusega NIFCA külalisteljeede võrgustikku kuuluv ateljee Vabaduse väljakul).

MT: Kas on plaanis/on üldse mõtet EKLi kuidagi kaasajastada? Kaasata programmiliselt nooremaid liikmeid otsustamisse-näituseplaanide tegemisse, tagamaks verevahetuse?

JE: Meie kunstisaalides domineerivad noored kunstnikud, EKL-i kolme galerii näituseplaane panevad kokku noored kuraatorid. HOP-galeriid nõustab kuratoorium, mis jälle valdavalt noortest kunstnikes koosneb. Et Kunstihoone Fondi nõukogusse valitakse võimekamad ja kogemustega kunstnikud, kel kolleegide ja erialaliitude volitused-mandaat, ka see on loomulik. Ma arvan et Jaan Toomik, Leonhard Lapin, Mare Mikoff, Mare Saare, Maarja Unduski jpt. kes hetkel nõukogus,on kogenud pedagoogidena noore kunsti potentsiaaliga hästi kursis.
Kui suurkogu valib just need liikmed volikokku kes parajasti valiti, siis on see tema vaba tahe ja mingeid soo- või muid kvoote meil plaanis rakendada pole. Sirja-Liisa Vahtra on ennast võimeka ja empaatilise korraldajana näidanud ja volikokku sai ta probleemitult.

MT: Kirjeldada nö ideaalEKLi.

JE: Ei riski, siis öeldakse, et tee ka ära! Optimaalne, nendes tingimustes mis antud, seda jah. Kas sellessinases maises riigis midagi ideaalset ongi, on köik oma vigade ja miinustega, maksab see kui ideaalidki otsed on, maksab pürgimine.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back