Tartu Kõrgema Kunstikooli õppeprogrammi tugev kallutatus tarbe-, see tähendab antud kontekstis just tarbitava kunsti poole mõjub noorte kunstnike teema ja lahenduse valikule ka puhtkunstilises mõttes märksa positiivsemalt, kui arvata võiks. Eriti tuli see esile meedia- ja reklaamikunsti erialal, kus noored selgelt isiklikele huvidele formaalseid lahendusi otsisid. Nii tunnistas räpparina tuntud S`Poom (kodaniku nimega Martti Poom), et teemaks valitud muusikavideo ta enese loole “Na`Miin” lähtus puhtpragmaatilisest ideest teha oma online-koomiksile reklaami. Tugevat isiklikust huvist lähtuvat motivatsiooni oli tunda ka Asko Kikkuli äärmiselt hästi teostatud muusikavideos Soome ansambli Iconcrash loole “My Sky”, kus autor ei tõestanud mitte ainult suurepäraseid režissööri oskusi, vaid oli ise lahendanud ka grimmi ja kostüümid. Natuke idealistlikumalt positsioonilt lähtus fotosakonna lõpetaja ja tulevane Y-galerii uus juhataja Kaisa Eiche teoreetiline uurimus “Kultuuritehase vajalikkus ja teostatavus Tartus”, mis sai küll komisjoni ja auditooriumi poolt, kellele teema väga korda läks, kohatise naiivsuse tõttu kriitika osaliseks, seda enam võib aga loota, et ka sellesisuline reaalne üritus Tartus ikkagi käivitub.
Praktiliste kaalutlustega tööde kõval võiks teise häid tulemusi andnud tendentsina esile tuua uurimuslikuna lahendatud taieseid. Nii oli Carl-Christian Frey animafilmi “Pärastlõuna” süžee väliseks eesmärgiks stiliseeritud universalistlike ehk nö. harju keskmise väljanägemisega animategelaste loomine. Andrus Lauringsoni uurimuse “Capaskoop” teemaks oli Robert Capa legendaarne foto “Lojalisti langemine”, mille kohta liikuvad erinevad legendid olid kokkuvõetud 360 interdistsiplinaarse panoraamfotona, mille pidevalt muutuvat vaatevälja oli võimalik toolile istudes ja nuppudega manipuleerides paremale ja vasakule pöörata.
Omal veidral kombel haakub sama teemaga ka Berit Talpsepa kineetiline skulptuur “Superheterodüünvastuvõtt”, mis töö käigus algsest klassikalisest mehaanilisest skulptuurist robootiliseks valgusinstallatsiooniks arenes, kehastades nõnda oma tööprotsessis kogu kineetilise kunsti ajalugu, ning haakudes otseselt diplomitööd kohustuslikuna saatva teoreetilise käsitluse sisuga justkui skulpturaalne kunstiajaloo uurimus.
Skulptuuriosakond pakkus sel aastal üldse palju üllatusi, nii tooksin esile ka Eike Epliku pop-kultuuri ikooniliste kujutiste ja õigeusu klassikalist ikoonivormi ühendava plastikreljeefi “Ma saan aru, et ma ei ole orav”, mille kaitsmine veidral kombel just komisjoni poolsete küsimuste tõttu kasvas suhteliselt sisutuks mulinaks teemal “mis tunne on aru saada, et ma ei ole orav”. See aga ei heida varju töö suurepärasele teostusele, kuigi juhendaja Anne Rudanovski suust kuulsin kõhklusenooti, et diplomand kipub taolises vormilises lahenduses liialt kinni olema.
Mööda ei saa ka fotoosakonnast, küll mitte jalustrabavate tööde, vaid pigem meediakära ja loomulikult ka osakonna kõrge reputatsiooni pärast. Iroonilisel kombel kaitses fotode kujul oma diplomitööd vaid üks osakonna lõpetajatest – Anna-Stina Treumund oma valguskastidesse paigutatud fotoinstallatsiooniga “Vaikiv dialoog”, millele andis palju juurde ekspositsiooni kohaks valitud Rael Artel Gallery. Üldse oli TKK-l ka tänavu taas, küll neist sõltumatutel põhjustel, raskusi oma diplomitööde eksponeerimisega. Kuigi tööd olid, nagu ütles pressiteade linnarahvale, näha toodud “otse linna südamesse”, ei saa Athena Keskust paraku kuidagi “vastavatuks” nimetada. Ehitusmüra ja tellingute vahel seiklemine tegi nii mõnegi kaitsmise jälgimise ning sealse väljapaneku näituseks nimetamise võimatuks.
Ülal meediakärale viidates pidasin silmas selgelt taotluslikult juba enne toimumist ootusärevust tekitanud Kalev Vapperi sotsiaalkollaaži “Vapper Kalev lõpetab kooli”. Teostuslikult jäi see siinkirjutaja arvates siiski natuke nõrgaks, kuigi peab möönma, et Tartu marsi saatel avatud tahvel kooli seinal kirjaga “Siin koolis õppis aastal 2003-2007 Kalev Kalevipoeg Vapper” töötas päris hästi ja retsensent Jüri Ojaveer mängis mängu kaasa, samas kui komisjoni esimees Marco Laimre püüdis oma komisjoni esimehe ja professori tiitli kohaselt käituda, nii et kollaaž küll moodustus, aga selle tugevaimaks komponendiks osutus paraku juhendaja Jaan Toomiku videosõnavõtt trellitatud akna taha asetatud teleri vahendusel. Samas, nagu ütleb ühe anekdoodi moraal: ei ole oluline millest te kirjutate, vaid kes juhendab. Nii lõppes Vapperi etteaste formaalne osa sellega, et ta ema luges ette Vapperile laekunud kutse parimate lõpetajate auks korraldatavale presidendi vastuvõtule.
Indrek Grigor
Praktiliste kaalutlustega tööde kõval võiks teise häid tulemusi andnud tendentsina esile tuua uurimuslikuna lahendatud taieseid. Nii oli Carl-Christian Frey animafilmi “Pärastlõuna” süžee väliseks eesmärgiks stiliseeritud universalistlike ehk nö. harju keskmise väljanägemisega animategelaste loomine. Andrus Lauringsoni uurimuse “Capaskoop” teemaks oli Robert Capa legendaarne foto “Lojalisti langemine”, mille kohta liikuvad erinevad legendid olid kokkuvõetud 360 interdistsiplinaarse panoraamfotona, mille pidevalt muutuvat vaatevälja oli võimalik toolile istudes ja nuppudega manipuleerides paremale ja vasakule pöörata.
Omal veidral kombel haakub sama teemaga ka Berit Talpsepa kineetiline skulptuur “Superheterodüünvastuvõtt”, mis töö käigus algsest klassikalisest mehaanilisest skulptuurist robootiliseks valgusinstallatsiooniks arenes, kehastades nõnda oma tööprotsessis kogu kineetilise kunsti ajalugu, ning haakudes otseselt diplomitööd kohustuslikuna saatva teoreetilise käsitluse sisuga justkui skulpturaalne kunstiajaloo uurimus.
Skulptuuriosakond pakkus sel aastal üldse palju üllatusi, nii tooksin esile ka Eike Epliku pop-kultuuri ikooniliste kujutiste ja õigeusu klassikalist ikoonivormi ühendava plastikreljeefi “Ma saan aru, et ma ei ole orav”, mille kaitsmine veidral kombel just komisjoni poolsete küsimuste tõttu kasvas suhteliselt sisutuks mulinaks teemal “mis tunne on aru saada, et ma ei ole orav”. See aga ei heida varju töö suurepärasele teostusele, kuigi juhendaja Anne Rudanovski suust kuulsin kõhklusenooti, et diplomand kipub taolises vormilises lahenduses liialt kinni olema.
Mööda ei saa ka fotoosakonnast, küll mitte jalustrabavate tööde, vaid pigem meediakära ja loomulikult ka osakonna kõrge reputatsiooni pärast. Iroonilisel kombel kaitses fotode kujul oma diplomitööd vaid üks osakonna lõpetajatest – Anna-Stina Treumund oma valguskastidesse paigutatud fotoinstallatsiooniga “Vaikiv dialoog”, millele andis palju juurde ekspositsiooni kohaks valitud Rael Artel Gallery. Üldse oli TKK-l ka tänavu taas, küll neist sõltumatutel põhjustel, raskusi oma diplomitööde eksponeerimisega. Kuigi tööd olid, nagu ütles pressiteade linnarahvale, näha toodud “otse linna südamesse”, ei saa Athena Keskust paraku kuidagi “vastavatuks” nimetada. Ehitusmüra ja tellingute vahel seiklemine tegi nii mõnegi kaitsmise jälgimise ning sealse väljapaneku näituseks nimetamise võimatuks.
Ülal meediakärale viidates pidasin silmas selgelt taotluslikult juba enne toimumist ootusärevust tekitanud Kalev Vapperi sotsiaalkollaaži “Vapper Kalev lõpetab kooli”. Teostuslikult jäi see siinkirjutaja arvates siiski natuke nõrgaks, kuigi peab möönma, et Tartu marsi saatel avatud tahvel kooli seinal kirjaga “Siin koolis õppis aastal 2003-2007 Kalev Kalevipoeg Vapper” töötas päris hästi ja retsensent Jüri Ojaveer mängis mängu kaasa, samas kui komisjoni esimees Marco Laimre püüdis oma komisjoni esimehe ja professori tiitli kohaselt käituda, nii et kollaaž küll moodustus, aga selle tugevaimaks komponendiks osutus paraku juhendaja Jaan Toomiku videosõnavõtt trellitatud akna taha asetatud teleri vahendusel. Samas, nagu ütleb ühe anekdoodi moraal: ei ole oluline millest te kirjutate, vaid kes juhendab. Nii lõppes Vapperi etteaste formaalne osa sellega, et ta ema luges ette Vapperile laekunud kutse parimate lõpetajate auks korraldatavale presidendi vastuvõtule.
Indrek Grigor
