ARTISHOK

esmaspäev, september 03, 2007

VENNAD VETERINAARID

Lembit & Enn Tegova „Mandarinaat“
Tartu Lastekunstikooli galeriis 5 – 31. august 2007

Tuntud Ennul (kuigi Enn meenutab tähte N, mis tähistab Nimetut) on Saaremaal 15 aastat vanem vend Lembit (läti Hendriku poolt meile kingitud üks Eesti vanimaid mehenimesid), kes endatutvustuses teatab, et teda on lapsest saati õnnistatud kunstiandega. Suuliselt ütleb veel, et isa ei lubanud kunstnikuks hakata. Hakkas veterinaariks. Loomadega pidi hakkama jändama ka Enn aga keeras napilt ära. Päranduseks veterinaari kummikindad, millega 1969 üks esimesi Eesti päris installatsioone sai Kabli randa ehitatud. Aga see selleks. Nüüd pole Lembit enam veterinaar vaid veteran, kes Saaremaa sumeduses elust rõõmu tunneb. Uuesti kunsti teeb. Akvarelle ja teatrit. Need tema maastikud ja linnapildid on sellised arheotüüpsed vesivärvipildid, ei saa aru kuidas vana kooli inimesed neid nii ühtemoodi ja nii palju vorpida suudavad. Aga Lembitu loomimgus. Paar täitsa nihkes momenti. Esiteks on tal pliiatsijoonistus sõjaväes olevast Aleksander Heintalust ehk Vigala Sassist. Muud midagi aga kust on vana inimene küll sellise idee peale tulnud. Teine omamoodi kriipi on maal sellest, kuidas päevakeskuse rahvas talvel bussiga kuskile sõitma läheb. Eks naivistid on sageli sellise kummastusega maha saanud, ei teagi kuidas see neil kohe nii hästi õnnestub.

Enn korraga nii modern kui postmodern nagu ikka viimastel aastatel. Teemaks seekord pehmed väärtused elik perekond. Eks ikka on mida tagantpoolt vaadata. Fotorealistlikult ähmaselt on maalideks saanud Lembit, Vanaema, Endla, paljud Ennu sugulased tuttavad korraga 6-aastaselt aga millegipärast ka duublina (kord digitrükina, siis maalitultHeiti Talvik ja kurja näoga Betty Alver. Aga nad kõik vaatavad meid sellise karmi pilguga (välja arvatud lapsed ehk). See legendaarne nõid-vanaema, kes troonib kõrgeimal (tema all ongi Vigala Sass) jälgib õnneks pooleteise silmaga. Nojah, inimesed põlvkond Ennust eespool olid justkui äraneetud, häda ja viletsust jagus neile süle ja seljaga.

Enn Tegova tegeleb Tartus kunstis uue asjaga, nimelt maal-installatsiooniga. See on Tartu maalilembuse puhul selline mõnus kompromiss – nohh, et kui peab tõesti installatsiooni tegema, siis teeme ikka vanadest headest õlimaalidest. Aga Tegova on sel alal maestro.

Aga kui nüüd jälle Lembitust rääkida, siis tema viskas avamisel õhku kahtluse, et hoopis tema on Matti Miliuse isa.

MARGUS KIIS

Enn: BETTY & HEITI

Enn: ENDLA (2007)

Enn: KUI ME KÕIK OLEKSIME KORRAGA 6-AASTASED ÜHEL AJAL

ENN: Vanaema (2007)

Voldi lahti / Unfold

reede, august 31, 2007

20 aastat hiljem

Reedel, 24. augustil toimus Mooni 46a hoovis Siim-Tanel Annuse legendaarse aiarituaali remake `20 aastat hiljem`. Üritus kuulus kohaliku kunstimaailma jaoks must-have kategooriasse ning kui eelmine kord kirjutas Evi Pihlak, et “Elevus sündmuspaiga ümber oli kaugele märgatav. Juba Mooni tänava otsast sisse keerates paistis kätte valguskuma aia kohal.”, siis 20 aastat hiljem on elevus sündmuspaiga ümber juba kaugelt märgatav üüratu autoderivi järgi, mis Mooni tänavaääri palistas.

Perfokas ise algas kasvuhoonest tuleva pehme improvistasioonilise muusikaga, mille juurde näidati aastatetagust dokumentatsiooni. Seejärel ilmus valgusvihku siluetina kuninga kuju, kes toimetas piduliku aeglusega väljapeetud rituaalid – silmade kinnisidumine, krooni peast ära võtmine, strobo sähvivas valguses läbi kileseina välja astumine, silmade lahtisidumine, punaste sidemete eemaldamine randmete ümbert ning väike eneseirooniline tüng, kuna randmetel polnud kraapsugi. Edasi kulges õhtu piduliku lilleüleandmisega, tänusõnadega ning kasvuhoone avamisega.

Peamine küsimus, mis minul kummitama jäi, oli seotud nähtud kunsti asemel selle institutsionaalse kontekstiga. Kuidas olla legendaarne 20 aastat hiljem? Täispangaga loomulikult. Mooni aed oli luksuslikult lavastatud scene, mis meenutas üritusi a la Kadrioru lossi sünnipäev. Perfokas, mis on kohaliku kunstimaailma jaoks niivõrd krestomaatiline ja ristipõiki läbianalüüsitud, ei oleks remakena saanud toimuda kuidagi undergroundimalt, salapärase aiarituaali tunnet poleks enam nagunii suudetud tabada. Asju, mida ei saa taasluua, saab aga teha mitme vindiga piduliku ülekeeratult eneseiroonilise žestina.

oli Maarin

Ants Juske väike ülevaade Eesti Päevalehes (siit ka lõigatud Evi Pihlaku lause)

Teet Veispaku pikem intervjuu Siim-Tanel Annusega

õnnitlusi vastu võtmas

abstraktne maalilooming

maaliloomingu ülevaade

alg-perfoka dokumentatsioonistend + väljavõtted ajakirjandusest

algab muusika

algperfokas

lilled ja tänud
kasvuhoone

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, august 14, 2007

EKS:NÄIB

Infotankistid, Puhas Rõõm, Erki Kannus, Merle Kannus, Mart Viljus, Reimo Võsa-Tangsoo

Võru Linnagaleriis, alates 12. 08.

Kas kõik on nii, nagu meile näib?
Kui suur osa meie elust on illusioon ja kui suur osa tõelisus?
Kuidas hallata kahemõttelisusi?
Kas me usume pigem oma silmi, oma kujutlusvõimet või tõekspidamisi?
Kas inimesed meie ümber on päriselt olemas?
Kas ideed muudavad tegelikkust?
Kui suur on vahe harjumuspärase ja harjumuspäratu vahel?

Külastajad on oodatud vaatama, mõtlema ning ebaharilike muusikariistadega kummalisi helisid tekitama. Maailm muutub iga mõtte ja liigutusega. Meie peades.

(avamispidustused. fotof Dmitri Kotjuh)

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, august 09, 2007

Cheese 23|07

(Kõigepealt väike teadaanne: alljärgnev numbriülevaade juhatab sisse Artishoki ja fotoajakirja Cheese koostööprojekti - igas Cheese numbris ilmub spetsiaalselt selle numbri jaoks loodud Artishoki lehekülg, mille kujundab Margus Tamm. Vastukaaluks avaldab Artishok omakorda uue Cheese numbri värske ülevaate, mille koostab Laura Kuusk. Teabevahetuse eesmärk on siduda omavahel Eestis ilmuvaid omaalgatuslikke väljaandeid ning nende lugejaid.)

Juulikuine fotoajakirja Cheese number on heinaajale ebaomaselt sisutihe. Kaaneloo kangelane on seekord fotograaf Nicholas Sinclair, keda intervjueerib Marge Monko. Küsimuste ja vastuste järgnevusest moodustub vestlus, mille lugemise teeb nauditavaks eriti asjaolu, et jutt on sidus ning küsimused asjakohased, kuna ka küsitleja on portreefoto spetsialist. Lisaks intervjuule ka üheksal leheküljel suurepäraseid üht- või teistpidi portreefotosid Sinclairi loomingust.
andreas w kirjutab oma lapsepõlvetraumadest Anna Hintsi fotoseeria "Lapsepõlve õppetunnid" taustal. Pakkudes kaht erinevat autoripositsiooni, on nii Hintsi fotod kui andreas w tekst siin Isiklikud ja samastumist pakkuvad ühtaegu. Ühesõnaga- autorite duo sobib siin hästi nagu.... rusikas silmaauku (me kõik oleme ju varases lapsepõlves ära õppinud, mida see tähendab, eks?).
Käesolevast Cheese'i numbrist leiab ka nii mõnedki fototudengite tegemisi kajastavad lood. Eesti Kunstiakadeemia fototudeng Karel Koplimets seletab oma fotoseeria "Kahtusalused" tagamaid, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia 1. kursus räägib oma näitusest "Avatud olemus". Vastne moemagistre Kristina Paju võtab kokku oma magistritöö vaikusest moefotograafias, mis valmis koos fotograafide Anna-Stina Treumundi ja Kaisa Eichega.
Kooliteemadel jätkates leiame nende kaante vahelt Ahto Külveti intervjuu Tartu Kõrgema Kunstikooli külalisprofessori Robin Dance'ga (algus varasemates numbrites 19/20).
(Meta)teooria huviliste rõõmuks võtab kunstiteadlane Indrek Grigor sõna semiootikadoktori Peeter Linnapi fotoloogiaseeria teemal, mis läbi seitsme Cheese'i numbri (12/05-19/06) ilmunud.
Kunstisündmustest kirjutab seekordne Cheese Marge Monko näitusest "Uurimusi kodanlusest" Helsinkis Soome fotograafia projektiruumis ning Piret Räni reklaamikriitilisest näitusest "21. saj. aabits" Tartus Y-galeriis, samuti ka Ilja Sundelevitsi ning Anna Altsuki projektist "Tsoon".
Lisaks traditsioonilised pressi- ja loodusfoto ning tehikarubriik, mis seekord siiski veidi proportsionaalsemad. Ehk on aidanud meie ajakirjandusruumi korrastada uue tehnikaajakirja Maatriks ning loodusfotole pühendatud LoFo ilmumine.
Käesolevat Cheese'i numbrit ei kugistanud ma selle sisu tiheduse ning suhtelise ühtluse tõttu alla ühe ampsuga, jättes ebameeldivad tükid taldrikule kuivama, vaid haukasin osade kaupa, kuni kogu number oli läbi seeditud.

Laura Kuusk

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, august 08, 2007

16 osalejaga näitemäng *

Mihkel Kleis

+ seltskond avamisel

Mihkel Kleisi „ Commedia dell'arte“ galeriis 008

28. juunil esitles rohkem ansambli Luarvik Luarvik mootorina tuntud Mihkel Kleis galeriis 008 oma loomingut maali- ja videokunsti vormis - lvalgustite esindussalongi seintel oli eksponeeritud 13 maali ja 2 videoinstallatsiooni.

Kleis on tuntud uusbaroki vői trash-baroki tősise viljelejana. 008 näitustesarja koordinaator Kiwa on pressitekstis portreteerinud Kleisi isikut massikultuurikangelaste, näiteks Rambo ja Michael Knighti läbi, töid seevastu sidunud ketšupi-esteetika mőistega. Pole keeruline arvata, miks Kiwa just seesuguseid assotsiatsioone loob. Piisab paarist pilgust Kleisi piltidele, et saada idee tema teemade mänguväljast. Popkultuur, trash-őudukad, viited erinevatele kultusisikutele ja sündmustele on äratuntavad, aga Kleis ei tegele sedavőrd mitte hommage'iga kui paneb kokku kollaaži. Tema tööd ei ole tegelaskujukesksed: ta ei ava oma objekti ning ei sobita teda õigesse ehk algupärasesse keskkonda ning ei otsi oma kangelasele mustri moodustamise eesmärgil sobivat fooni või kui soovite, konteksti. Kleisi töödes on palju allusioone filmile, muusikale; filmiplakatitele, plaadiümbristele. See annab talle vabaduse muuta kujundit vői tegelaskuju tagasiulatuvalt - sulatades objekti uude keskkonda, muudab ta sellega algomadusi. Seeläbi tekivad tööd nagu kristalliöö - püha öö, kus „päris“ kohtub vale vői absurdiga. Tekib suhe, mis ei pőhine loomulikul sidemel, vaid elustub puhtalt autoripőhiselt.

Nii nőudlik sisu välistab ka Kleisi tööde paigutumist tüüpilisse maaližanrisse. Kui rääkida vormist, siis antud tööd meenutavad pigem algkoolist tuttavlikku „rebi ja kleebi“ tehnikat, mida rakendades erinevatest ajakirjadest ja reklaamplakatitelt väljakistu sai valgel paberil kollaažina uue näo. Seda teeb ka Kleis, mis siis, et maalides, mis siis, et oskuslikumalt. Tekib assotsiatsioon ajakirjahunnikute, plaadivirnade, Egiptuse püramiidide, lumeinimese ja eesti filmiklassika vahel.

Näituse kaks videot- „Lapsepőlvemälestus“ ja „Neli aastaaega“ tunduvad vőrdluses piltidega isiklikumad. Videod ei ole niivőrd läbi pikitud kultuurisüžeedest, vastupidi - „Lapsepõlvemälestus“ oma intiimsuses ei oma mingit sidet massimeedia või kultuuriklišeedega. See räägib esimestest seksuaalaistingutest, mida visualiseerivad pildid Anton Starkopfi skulptuuridest ning ilmestavad teemasseminevad klaveriklimberdused. Starkopf on siinkohal pigem juhslik valik, sest tähtsus on alasti kehal, mitte kunstniku meisterlikkusel vormi-, värvi- vői materjalivaliku puhul. Kui vőtta veel arvesse, et Kleisi lapsepőlv jääb 80ndate algusesse, on kőik iseenesest mőistetav. Polnud siis ju internetti 18+ saitide ning telekanaleid veel päevavalguses algava erootikaprogrammiga, toona vőis raamat kunstiajaloost muuhulgas ka erootilisi aistinguid esile kutsuda.

Teine video „Neli aastaaega“ ei ole hommage Vivaldile, mida vőiks ekslikult arvata. Kleisil on Vivaldist ükskőik, pealegi on antud teemat kujutanud ja lahti mänginud arvukamalt autoreid. Sisuliselt on „Neli aastaaega“ improvisatsioon pildi järgi. Kleis mängib seda, mida ta pildil näeb - kevadist kaasikut, suvist niitu, sügisesi vahtralehti ja talviselt karget maastikku. Ta mängib pilte, mitte aastaaegu endid. Mingis mőttes tsiteerib ka siin, kuna pildid on juba kellegi looming, ülesvőte ja kompositsioon.

Kleis ei pealkirjasta oma töid mingile erilisele sügavusele orienteerudes. Kõik klipid ja motiivid töödest, koos pealkirja, koos teiste töödega, on juhuslik valik mäluspakutavast. Palju süžeesid, sämpleid, mustreid, kordusi, objekte, katkeid, mis leiavad endale ühtse oleku ühel pildil mitte midagi taotlemata, mitte millelegi konkreetsele viitamata. Nii on ilmselt ka kogu näituse endaga. Commedia dell'arte on itaalia näitemäng, komöödia vői rollimäng, kus astuvad üles klišeetegelased tüüpsituatsioonides. See on sobiv pealkiri tervikule, kus iga detail igalt pildilt räägib ühest popkultuurilisest kogemusest ning videod selgitavad autori olemust. Vaatamata klišeeseerumi kogusele Kleisi töödes, on ta isiku/autorina tősine. Lőppude lőpuks pole tema valinud aega ja kohta, kőik on lihtsalt nii välja kukkunud, et Michael Knight, Luarvik Luarvik, Viiuldaja Katuselt ja Jeti kohtuvad Kleisi loomes tema isiku läbi.

Kati Ilves