Artishok NYs (tänud Raul Kalvo, kes spämmis linnaruumi)
esmaspäev, september 03, 2007
VENNAD VETERINAARID
Lembit & Enn Tegova „Mandarinaat“
Tartu Lastekunstikooli galeriis 5 – 31. august 2007
Tuntud Ennul (kuigi Enn meenutab tähte N, mis tähistab Nimetut) on Saaremaal 15 aastat vanem vend Lembit (läti Hendriku poolt meile kingitud üks Eesti vanimaid mehenimesid), kes endatutvustuses teatab, et teda on lapsest saati õnnistatud kunstiandega. Suuliselt ütleb veel, et isa ei lubanud kunstnikuks hakata. Hakkas veterinaariks. Loomadega pidi hakkama jändama ka Enn aga keeras napilt ära. Päranduseks veterinaari kummikindad, millega 1969 üks esimesi Eesti päris installatsioone sai Kabli randa ehitatud. Aga see selleks. Nüüd pole Lembit enam veterinaar vaid veteran, kes Saaremaa sumeduses elust rõõmu tunneb. Uuesti kunsti teeb. Akvarelle ja teatrit. Need tema maastikud ja linnapildid on sellised arheotüüpsed vesivärvipildid, ei saa aru kuidas vana kooli inimesed neid nii ühtemoodi ja nii palju vorpida suudavad. Aga Lembitu loomimgus. Paar täitsa nihkes momenti. Esiteks on tal pliiatsijoonistus sõjaväes olevast Aleksander Heintalust ehk Vigala Sassist. Muud midagi aga kust on vana inimene küll sellise idee peale tulnud. Teine omamoodi kriipi on maal sellest, kuidas päevakeskuse rahvas talvel bussiga kuskile sõitma läheb. Eks naivistid on sageli sellise kummastusega maha saanud, ei teagi kuidas see neil kohe nii hästi õnnestub.
Tartu Lastekunstikooli galeriis 5 – 31. august 2007
Tuntud Ennul (kuigi Enn meenutab tähte N, mis tähistab Nimetut) on Saaremaal 15 aastat vanem vend Lembit (läti Hendriku poolt meile kingitud üks Eesti vanimaid mehenimesid), kes endatutvustuses teatab, et teda on lapsest saati õnnistatud kunstiandega. Suuliselt ütleb veel, et isa ei lubanud kunstnikuks hakata. Hakkas veterinaariks. Loomadega pidi hakkama jändama ka Enn aga keeras napilt ära. Päranduseks veterinaari kummikindad, millega 1969 üks esimesi Eesti päris installatsioone sai Kabli randa ehitatud. Aga see selleks. Nüüd pole Lembit enam veterinaar vaid veteran, kes Saaremaa sumeduses elust rõõmu tunneb. Uuesti kunsti teeb. Akvarelle ja teatrit. Need tema maastikud ja linnapildid on sellised arheotüüpsed vesivärvipildid, ei saa aru kuidas vana kooli inimesed neid nii ühtemoodi ja nii palju vorpida suudavad. Aga Lembitu loomimgus. Paar täitsa nihkes momenti. Esiteks on tal pliiatsijoonistus sõjaväes olevast Aleksander Heintalust ehk Vigala Sassist. Muud midagi aga kust on vana inimene küll sellise idee peale tulnud. Teine omamoodi kriipi on maal sellest, kuidas päevakeskuse rahvas talvel bussiga kuskile sõitma läheb. Eks naivistid on sageli sellise kummastusega maha saanud, ei teagi kuidas see neil kohe nii hästi õnnestub.
Enn korraga nii modern kui postmodern nagu ikka viimastel aastatel. Teemaks seekord pehmed väärtused elik perekond. Eks ikka on mida tagantpoolt vaadata. Fotorealistlikult ähmaselt on maalideks saanud Lembit, Vanaema, Endla, paljud Ennu sugulased tuttavad korraga 6-aastaselt aga millegipärast ka duublina (kord digitrükina, siis maalitultHeiti Talvik ja kurja näoga Betty Alver. Aga nad kõik vaatavad meid sellise karmi pilguga (välja arvatud lapsed ehk). See legendaarne nõid-vanaema, kes troonib kõrgeimal (tema all ongi Vigala Sass) jälgib õnneks pooleteise silmaga. Nojah, inimesed põlvkond Ennust eespool olid justkui äraneetud, häda ja viletsust jagus neile süle ja seljaga.
Enn Tegova tegeleb Tartus kunstis uue asjaga, nimelt maal-installatsiooniga. See on Tartu maalilembuse puhul selline mõnus kompromiss – nohh, et kui peab tõesti installatsiooni tegema, siis teeme ikka vanadest headest õlimaalidest. Aga Tegova on sel alal maestro.
Aga kui nüüd jälle Lembitust rääkida, siis tema viskas avamisel õhku kahtluse, et hoopis tema on Matti Miliuse isa.
MARGUS KIIS
Enn: BETTY & HEITI
Enn: ENDLA (2007) 
Enn: KUI ME KÕIK OLEKSIME KORRAGA 6-AASTASED ÜHEL AJAL
ENN: Vanaema (2007)
reede, august 31, 2007
20 aastat hiljem
Reedel, 24. augustil toimus Mooni 46a hoovis Siim-Tanel Annuse legendaarse aiarituaali remake `20 aastat hiljem`. Üritus kuulus kohaliku kunstimaailma jaoks must-have kategooriasse ning kui eelmine kord kirjutas Evi Pihlak, et “Elevus sündmuspaiga ümber oli kaugele märgatav. Juba Mooni tänava otsast sisse keerates paistis kätte valguskuma aia kohal.”, siis 20 aastat hiljem on elevus sündmuspaiga ümber juba kaugelt märgatav üüratu autoderivi järgi, mis Mooni tänavaääri palistas.
Perfokas ise algas kasvuhoonest tuleva pehme improvistasioonilise muusikaga, mille juurde näidati aastatetagust dokumentatsiooni. Seejärel ilmus valgusvihku siluetina kuninga kuju, kes toimetas piduliku aeglusega väljapeetud rituaalid – silmade kinnisidumine, krooni peast ära võtmine, strobo sähvivas valguses läbi kileseina välja astumine, silmade lahtisidumine, punaste sidemete eemaldamine randmete ümbert ning väike eneseirooniline tüng, kuna randmetel polnud kraapsugi. Edasi kulges õhtu piduliku lilleüleandmisega, tänusõnadega ning kasvuhoone avamisega.
Peamine küsimus, mis minul kummitama jäi, oli seotud nähtud kunsti asemel selle institutsionaalse kontekstiga. Kuidas olla legendaarne 20 aastat hiljem? Täispangaga loomulikult. Mooni aed oli luksuslikult lavastatud scene, mis meenutas üritusi a la Kadrioru lossi sünnipäev. Perfokas, mis on kohaliku kunstimaailma jaoks niivõrd krestomaatiline ja ristipõiki läbianalüüsitud, ei oleks remakena saanud toimuda kuidagi undergroundimalt, salapärase aiarituaali tunnet poleks enam nagunii suudetud tabada. Asju, mida ei saa taasluua, saab aga teha mitme vindiga piduliku ülekeeratult eneseiroonilise žestina.
oli Maarin
Ants Juske väike ülevaade Eesti Päevalehes (siit ka lõigatud Evi Pihlaku lause)
Teet Veispaku pikem intervjuu Siim-Tanel Annusega
õnnitlusi vastu võtmas
abstraktne maalilooming
maaliloomingu ülevaade
alg-perfoka dokumentatsioonistend + väljavõtted ajakirjandusest
algab muusika
algperfokas
lilled ja tänud
kasvuhoone
teisipäev, august 14, 2007
EKS:NÄIB
Infotankistid, Puhas Rõõm, Erki Kannus, Merle Kannus, Mart Viljus, Reimo Võsa-Tangsoo
Võru Linnagaleriis, alates 12. 08.
Kas kõik on nii, nagu meile näib?
Kui suur osa meie elust on illusioon ja kui suur osa tõelisus?
Kuidas hallata kahemõttelisusi?
Kas me usume pigem oma silmi, oma kujutlusvõimet või tõekspidamisi?
Kas inimesed meie ümber on päriselt olemas?
Kas ideed muudavad tegelikkust?
Kui suur on vahe harjumuspärase ja harjumuspäratu vahel?
Külastajad on oodatud vaatama, mõtlema ning ebaharilike muusikariistadega kummalisi helisid tekitama. Maailm muutub iga mõtte ja liigutusega. Meie peades.
(avamispidustused. fotof Dmitri Kotjuh)
Kas kõik on nii, nagu meile näib?
Kui suur osa meie elust on illusioon ja kui suur osa tõelisus?
Kuidas hallata kahemõttelisusi?
Kas me usume pigem oma silmi, oma kujutlusvõimet või tõekspidamisi?
Kas inimesed meie ümber on päriselt olemas?
Kas ideed muudavad tegelikkust?
Kui suur on vahe harjumuspärase ja harjumuspäratu vahel?
Külastajad on oodatud vaatama, mõtlema ning ebaharilike muusikariistadega kummalisi helisid tekitama. Maailm muutub iga mõtte ja liigutusega. Meie peades.
(avamispidustused. fotof Dmitri Kotjuh)
Tellimine:
Postitused (Atom)
