neljapäev, september 20, 2007

Kaevu taga kostab kosmos. Tõravere 01. septembril

*Pressiteade*
*Loovprojekt „Kaevu taga kostab kosmos"*

*Rühm noori erinevatelt kunstialadelt on kogunenud Tõravere observatooriumisse loomingulisse laagrisse, mille lõpptulemusena valmivad seal heli- ja valgusinstallatsioonid ning elava muusika ja liikuvate kehadega performance'id. Neid saavad huvilised kuulda ja näha Tõraveres kahel septembrikuu laupäeval. Pärastlõunal algava ning hilisööni kestva programmi taotluseks on siduda ja panna omavahel suhtlema omapärane Tõravere keskkond, teadus ja kunst.
Õhtune programm koosneb eriilmelistest osadest. 1. septembril alustatakse loengutega astrofüüsik Tõnu Viigilt ja kvantfüüsik Kaupo Palolt, 15. septembril kultuurantropoloog Argo Moorilt ja tähefüüsik Kalju Annukilt. Loengutele järgneb väike kõhutäide ning jalutuskäik observatooriumi pargis ja vanades hoonetes. Sinna on üles seatud loovgrupi heli- ja valgusinstallatsioonid ning näeb lühikesi muusikalisi ja füüsilise teatri etüüde. Selge ilma korral saavad huvilised vaadata läbi teleskoobi tähistaevast. Soovijad võivad jääda telkima Tõravere ilmajaama juurde. Seal valmib kogu öö jooksul raadiojaama Allikas saade „Muusika sputnikule", kus kõlab otseesituses mitmete helikunstnike looming.
Loovgruppi kuuluvad noored muusika-, tantsu-, kunsti- ja humanitaariatudengid Viljandist, Tallinnast,Tartust ning väliskülalised. Rühm alustas tööd juba kevadel, mil kolmel nädalavahetusel toimusid Tõraveres *action*-teatri, hääleimprovisatsiooni , helikunsti ja pärimuskultuuri töötoad.
Projekti elluviimiseks saadi põhitoetus Euroopa Ühenduse programm iltEuroopa Noored ning Hansapanga projektikonkursilt „Tähed särama".


***

Kõigepealt – mulle meeldivad väljasõiduüritused. Need sunnivad ennast ületama – alati tuleb tahtmine kauem magada jne. Inimesed, kes need takistused enda sees on ületanud ja õnnelikult bussi jõudnud, on aga sellevõrra tänuväärsem publik. Teatavast pingutusest, mille sa oled sunnitud tegema, et mingit üritust kättesaada, oskad sa ka sellele rohkem keskenduda (kuhugi pääsu ei ole nagunii enne, kui tellitud buss su jälle tagasi viib). Pealegi toimuvad väljasõidud tavaliselt väikestesse ja nurgatagustesse kohtadesse, kuhu sa muidu kunagi jõudnud ei ole ning nii saab ettenähtud programmist vabal ajal avastada kohalike omaloodud (kummailisi) do-it-yourself keskkondi.
Nii et ma pooldan kunsti kadumist pealiinilt kõrvale, (Tal)linnast välja ja mulle meeldib vaadata, kes on see publik, kes minuga seal koos on. Kes siis Eestis üldse viitsivad kuskile kaugemale kunsti (muusika või mille iganes) järele minna, mis jääb nende harjumuspärasest trajektoorist kõrvale. See vana teema, et Helsingi on lähemal kui Tartu jne.

Teine asi (sissejuhatus jätkub), mis seoses Tõraverega silma torkas – viimasel ajal on kuidagi rohkem pildile jõudnud aktiivsed, grupeerunud noored. Kes viitsivad midagi suurt, avalikku ja mitmekesist korraldada ning saavad sellega väga hästi hakkama (pähe kipub väljend “nooruslik energia”). Kultuurikatlas tegutsevad Noorloomad ja Tõravere ürituse korraldasid Konverteri ümber koondunud noored . + juba varasemast näiteks Non Grata noorem põlvkond. Kui nii edasi läheb, siis ei pea varsti enam üheks siinse maastiku põhiprobleemiks inimresursinappust lugema ja uutele lainetele juba etableerunud kunstnike nimetama.


Tõravere ürituse enda juurde. Tegemist oli pikemaajalise protsessi vahesaaduste näitamisega publikule (teine sessioon toimus 15. sept). Kohaletulnutele pakuti mitmekesist programmi – alustuseks Ööülikooli loengud ja seejärel iseseisev ringkäik mõningate kohaspetsiifiliste installatsioonide manu ning hiljem live-esinemised.

Ülesseatud neljast installatsioonist avaldas rohkemgi mujet just keskkond, kuhu objektid paigutatud olid. Väikesed erikujulised tornikesed, mis majutasid teleskoope, paikesid observatooriumi territooriumil laiali, ühendatuna asfalt-teedega. Teaduspark meenutas klassikalist lossiparki, milles jalutajat suunatakse erinevate vaatamisväärsuste juurde, mis ilmuvad ootamatult ning on mõeldud külaliste üllatamiseks ja imetluse tekitamiseks. Ahaa-efekt. Observatooriumi hoonete arhitektuur oli omaette vaatamisväärsus – miks on üks majake jalaga ja miks teisel on ümber “seelik”, ei osanudki ära arvata. Hajaliasustatus ja patseerimine nende vahel teiktas tõeliselt elitaarse atmosfääri, teadusekultus, kosmos ja progress ei tundunudki pelgalt modernistliku mängumaana. Tõravere mõjus kergelt mahajäetud, elitaarse ja tervikliku keskonnana, mis toimib endasse sulgununa omas rütmis.

Installatsioonidest kõige paremini kasutas olemasolevat keskkonda Patrick McGinely, kes paigutas videovaatajad läbi maja ulatuvate torude väljast sisse vaatama. Kergelt klaustrofoobiline roomamine ja järsku avanes suur tühi ruum, mille suhtes vaataja asus lae all ning video suurelt vastasseinas. Hiljem McGinely poolt koos abilistega lives performeeritud kolm helitükki kasutasid helitekitamispindadena kohalikke materjale nagu observatooriumi antenn, kanalisatsiooniluuk, ruumi erinevad osad jne. Tekitatud helikunst mõjus värskes õhus üllatavalt haaravalt ja võimendas veelgi totaalkeskkonna tunnet seal kuplite vahel seistes.

Õhtu kulminatsioon toimus observatooriumi suurima teleskoobi kupli all. Pimendatud ruumis kõlasid improvistsioonilised helid ja toimusid kontakt-improvisatsioonid ümber teleskoobi (mille kuju meenutas ülepaisunud lauamikroskoopi bioloogiatunnist). Üks kõige efektsemaid osasid etendusest oli tüdruku varju järkjärguline suurendamine mööda kuplit kõrgemalt ronides. Hetkeks väljavalgustatud ruumi mastaapsus oli päris võimas. Ühel hetkel avanes lõpuks kupli lagi ja lasi koos karge sügiõhuga sisse tähistaeva. Hiljem sai kuulata väikest loengut teleskoobi kohta (ehitatud 60ndatel, maailmas võimsuselt ca 60.-70. kohal) ja vaadata läbi teleskoobi tähte Vega. Mis ei paistnud läbi võimsa teleskoobi vaadatuna erinevat palja silmaga nähtavast Põhjatähest. Oli ere tuluke, aga see tunne, et sa vaatad seda läbi teleskoobi, oli küll lahe :) Õhtul hiljem sai veel kuulata muusikat ja vaadata abstraktseid videokunstiprojetseeringuid vabas õhus.

Oli väga armas üritus, mis jättis kuidagi helge tunde tükiks ajaks.


oli maarin





sisenemine installatsiooni

üks installatsioon, mida sai vaadelda läbi augu põrandas

Meteroloogiajaama tuulelipp (?)
Astronoomide installatsioon - kadakad, mis on istutatud tee äära samade intervallidega nagu paiknevad Päikesesüsteemi planeedid.

McGinley piilumistorud

poolpuhastatud sissekäik undergroundi.

meteroloogiajaama metsviinapuudesse mattunud nõuka-eliidilik suvilaarhitektuur
ükskõik, kus suunas vaadata, kuskilt piilub ikka mõni teleskoop

kummalised masinad-objektid, mõjusid oma aiaksesega eraldatuses väga installatiivsena. tegelikus elus vist meteroloogia mõõtmisvahendid

Õhtune heliüritus. katusel McGinley ja Piibe Kokla (kes oli ka ürituse üks eestvedajatest).

helid antennile ja kahele poognale

Suur Teleskoop
Astronoom (ja Piibe isa)
Teleskoobi tagatuba, kuna mõõtmiseid tuleb teha läbi öö

atribuute tagatoast

üks installatsioonidest - väikeses helendavas kuplis võis istudes kuulata, kuidas lapsed seletavad kosmost

muusikatelk
suurima teleskoobi kuplile projetseeritud abstraktne videokunst

Voldi lahti / Unfold


Rahvusvaheline kujundusfika näitus
"Isikupära/Individuality '07"
vol 2
Propaganda

21. septembrist - 16. oktoobrini 2007.a. SooSoo galeriis
avamine 21. septembril kell 13.00.




enne võib vaadata:
06 aasta Isikupära Haapsalus:
http://artishok.blogspot.com/2006_06_01_archive.html
Intervjuu Marko Kekisheviga:
http://artishok.blogspot.com/2007_07_01_archive.html



kuidas jõuda soosoosse:

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 18, 2007

vaheteadaanne

väike vaheteadaanne:

Kuna vahepeal on põhiline energia läinud reaalelus toimuvate sündmuste tootmisele, siis on blogi ees tekkinud mõned võlad, mis nüüd lähiajal saavad loodetavasti kähku üles laaditud.

menüüsse tulevad:
Kaevu taga kostab kosmos - elamuslik Tõraverekülastus ja totaalkunst
Tanja Muravskaja näitus Hobusepeas
Cheese järgmine numbriülevaade by Laura Kuusk

Voldi lahti / Unfold

Mõttepark vol 2. Pildid


Maria Mölder & loovklastrite teoreetiline ülevaade

Loomeinkubaator kujuneb: kõigepealt toetussüst (näiteks avalikust või erasektorist), siis juba pool-isemajandav, lõpuks juba täielikult isemajandav.

Loovklastrit iseloomustab: koostöövõrgustik, teadmiste vahetamine, paindlik struktuur ja ühine identiteet väljapoole. Küsimus Marco Laimrelt: kuidas erineb äriklastrist ehk tavalisest ärilisest ettevõttest a la Eesti Energia?

Loovklastri case study: Katariina Gild & Imre Mürk. Veelkord klastrit iseloomustavad märksõnad.

Katrin Makarov & Ülemiste city

Pille-Triin Männik ja konkreetselt Kultuurikatel:

kes tegid ja mida tegid

Katlast loodetakse siis Eesti esimest loovklastrit. Praegu Eestis ühtegi tegutsevat pole, nagu selgus Veiko Jürissoni ettekandest võib sinna alla liigitada nii CC Plaza kui Draamateatri.

Katla tugevused. Nõrkusteks peeti peamiselt vähest seotust publikuga.

Veiko Jürisson, kes tutvustas Tallinna loomemajanduse visiooni koostamise jaoks kokkukutsutud töögrupi senist tegevust. Esialgu on asjad alles väga alguses ja väga üldsõnalised:

visiooni visioon

Mark Sepp Tallinna Linnavalitsusest

ja tema ettekanne loovast (Tal)linnast

....
Peeter Eerik Ots ja Peeter Jalakas: mis on aastaga siis Katlas juhtunud. Edasi on järgmine oluline hetk, kui sissekolib Kultuuripealinna Sihtasutus ja maja saab esimesed igapäevased elanikud (Kultuuripealinna SA juht kirjutab lepingule alla sept lõpp).

Ragnar Siil Kultuuriministeeriumist

Mõttepargi maraton-päeva lõpetas Berk Vaher, kes rääkis nö outside viewna alustava organisatsiooni vabadustest ja paratamatustest.

Murelik ja kriitiline Marco Laimre

Peeter Jalakas küsib

auditoorium

PS väga vabandan slaidide kehva ülespildistuse eest, suuremalt klõpsates on ehk paremini arusaada.


Kahe mõttepargi lindistatud loenguid ja osa arutelust (mis jõudis mikrofoni) peaks loodetavasti lähiajal saabuma kuulatavate failidena ka Artishokki. Stay tuned!

Voldi lahti / Unfold

reede, september 14, 2007

Mõttepark vol 2 Katlas!

mõtteparkide plakat linnaruumis

17. 09
ehk esmaspäeval
toimub Kultuurikatla sügisprogrammi VERTIKAAL raames
mõttepark vol 2:

"Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused"


Iga alustav organisatsioon peab enda jaoks teatud emaküsimused selgeks mõtlema: kuidas ennast kultuuriväljal positsioneeritakse? Millised on potensiaalsed sihtrühmad? Millised võiksid olla loodava, kolmandast sektorist lähtuva organisatsiooni suhted era- ja avaliku sektoriga?

Klassikalist kultuuritehase formaati edasi arendades soovib alles alustava organisatsiooni Kultuurikatla tuumikrühm loodavat platvormi siduda eelkõige uute tehnoloogiate ja keskkonnateadlikkusega. Linn ootab Kultuurikatlalt ennekõike uute töökohtade loomist (kultuuritööstuse tähe all). Kas enda sidumine kultuuritööstuse mõistega peletab automaatselt eemale osa võimalikke huvilisi? Kas ja kuidas peab potentsiaalne koostöötaja end müüma, et üldse katlasse pääseda? Erasektor on projekti toetamise vastu huvi üles näidanud, kuid kuidas säilitada sõltumatus rahastajate maitsest?

--------------------------------------------------------------

pressiteksti välised isiklikud taustamõtted:

Kultuurikatel on olemas olnud natuke üle aasta ja kogu selle aja on ta ühelt poolt väga pildil olnud ja teiselt poolt, kui hakata lähemalt vaatama, siis ei ole täpselt aru saada, kus maal hetkel ollakse. Avalikkuse ette on jõudnud suuresõnalised ja kohati utoopilised tulevikuvisioonid, nö ideaalplaan, kus Katla puhul ei räägita enam lihtsalt kultuuritehasest, vaid kui "inkubaatorist" (Veronika Valk), "valgustuskeskusest" (Peeter Jalakas) jne. Minu jaoks on põhiline küsimus, et mida need sõnad antud juhul tähendavad? Päevalilled katusel ja oma lasteaed on muidugi igati lahe, aga kuidas seda hoonetekompleksi nüüd konkreetselt täitma asutakse? Kuidas antakse neile sõnadele sisu?
Ilmselt just niisugustele küsimustele vastamiseks sai kokku kutsutud väga prominentse koosseisuga Katla Loomenõukogu (iseenesest väga hea taktikaline samm - suur kogu mõtleb, kuidas võiks tegutseda ja siis tuumikgrupp tegutsebki). Samas nendel paaril istumisel (üldse on vist toimunud 3 tükki), kus ma käsin, sai väga kiiresti selgeks, et nii suure kogu puhul räägivad kõik lihtsalt oma seisukohalt, mis tähendab lihtsalt palju erinevaid arvamusi.
Kogu jagamine gruppidesse (mina kuulusin/kuulun? kunstigruppi) oli juba efektiivsem, vaatasime läbi kõik laekunud teemakohalised taotlused ja arvutasime välja selle sektsiooni tööks kuluda võivad ruumimahud jms. Samas pole sellest midagi hiljem kuulda olnud ja mind uht isiklikult ka huvitab, et mis siis nüüd saab? Millal saab? Taustaks: Artishok taotles Katlasse oma projektiruumi, mida võiks jagada erinevate initsiatiividega. Lause, mida kõik omaalgatuslikud parktikad kasutavad, et "tule ja tee, millal tahad" mulle päris õige ei tundu - Katla puhul ongi võluv just mõte sünergilisest keskkonnast, kus sa võid mitut asja ühe õhtu jooksul koos presenteerida. Ning sul on olemas mingi elementaarne infrastruktuur (mis, tõsi, hakkab Katlasse vaikselt tekkima). Aga ikkagi, kui ma käisin suve lõpus Artishokile siis konkreetselt mingit võimalikku ruumi vaatamas, siis oli suhtumine selline, et jah, tore, aga mida sa toodad? Töökohti? Ei. Toodan midagi sümboolsest, praktiliselt mõõdetamatut ja ei tahaks oma põhirõhku ka kunstialaste huviringide-workshoppide korraldamisele panna (mis kindlasti meeldiks avalikkusele, linnale, erainvestoritele jne, sest "avatud stuudio" ja "kunstnik töötab lastega" on kõige arusaadavamad variandid). Minu üks põhimuresid ongi, et kuidas Katel säilitab selle piiri, et mitte muutuda päris kultuurimajaks (tulles vastu üldsuse soovidele) ja kuidas mitte ära kapselduda? Küsimus pole siinkohal üldse kõrge ja madala vastandamisest.
Ruumi seal vähemalt esialgu tegelikult väga palju ei ole, kuna kaks suurt saali on väga eriotstarbelised, keldri väljaehitamine esialgu tulevikuplaan ning ülejäänud maht on väikeste tubadega endine kontoriblokk. Polymeris on palju avaramad võimalused kohe kättesaadavateks stuudioruumideks, tundub mulle.
Katla puhul on oluline tema seotus konkreetse kohaga - mastaapse hoonetekompleksiga, mis sunnib paratamatult kainelt ja kinnisvaraomanikuna mõtlema. Nii on Katel paratamatult seotud ka kultuuritööstusega, sest peab hakkama end mingil hetkel vähemalt mingil määral ise ülal pidama. Kultuuritööstuse sõna on Eestis endiselt tabu, ning selles nähakse peamiselt poliitikute väljatöötatud kunstlik konstruktsioon, mis vabastab nad vastutusest ning võimaldab kultuuri ennast-ise-ära-majandavaks muuta. Ühesõnaga, a priori halb ja see on uskumatu, milliseid halvustavaid reaktsioone selle sõna kasutamine esile kutsub. Aga kuna Katel ei ole üksnes idee kultuuritehasest (nagu ajas vahepeal Polymeri grupp), mida saaks ükskõik kuhu ümberistutada, siis niisama hakkan-kuskilt-otsast-peale- ja-vaatan-mis-siis-juhtub tegevusplaan ei tööta. Mõttepark püüabki analüüsida, kuhu end siis kahe ülejäänud sektori vahel paigutatakse/kuhu võiks end paigutada.
Positsioneerimise külge käib ka küsimus - mis on Kultuurikatla ja Polymeri omavahelised suhted? Kuigi kumbagi organisatsiooni pikas tulevikuperspektiivis veel päris kindlalt olemas ei ole (Polymer kuulub teatavasti kinnisvaraarendajale Brem), tundub siiski, et Tallinnas tegutseb kohekohe kaks kultuuritehast. On seda Tallinna jaoks liiga palju või mitte? Ametlikult on Polymeri Kultuuritehas MTÜ Kultuurikatel liige - et siis nagu haruettevõte? Alluv? Samas tegutseb Polymer just selle ise-hakkan-kuskilt-otsast-peale loogika järgi juba edukalt mitu aastat.


ajakava:
12.00 Hommikukohv ja tervitussõnad korraldajatelt
I osa Loovuse arendamise keskused
12.15-13.15 Maria Mölder, Katrin Makarov, Imre Mürk, Pille-Triin Männik „Tallinna loovklastrid”
13.15-13.45 Veiko Jürisson „Tallinna loomemajanduse visiooni projekti tutvustus”
13.45-14.15 Mark Sepp Tallinna Linnavalitsusest „Mida ootab linn Katlalt”

14.15–14.45 kerge lõuna Katlas

II osa Kultuurikatla case study
14.45–15.15 Peeter Eerik Ots ja Peeter Jalakas Kultuurikatlast
15.15-15.45 Ragnar Siil “Miks toetab/ei toeta Kultuuriministeerium Kultuurikatelt”
15.45-16.15 Berk Vaher “Kultuurikatla kui alustava organisatsiooni vabadused ja paratamatused”
16.15- Diskussioon


Mõttepark vol 1 toimus 09. sept ja teemaks oli "Kultuuritööstuse praktilisi probleeme intellektuaalse omandi näitel"


Mõtteparke korraldab Artishok (Maarin Ektermann ja Ave Randviir) koostöös Kultuurikatla ja Noorloomaga.


Rohkem kõike:
kultuurikatel.eu
artishok.blogspot.com


Voldi lahti / Unfold