neljapäev, oktoober 18, 2007


Avamine reedel 19.10. 2007 kell 18.00 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas

"Väikesed Puust Inimesed Väikeses Puust Linnas" on näitus, mis tegeleb posthuumori ja uute sotsiaalsete kokkulepetega, praeguse hetke kaardistamisega. Foto ja video. Samuti astub näitusel üles käpiknukk Bill Offrights, kes viljeleb analüüsimeetodit, mille kohta Marco Laimre ise ütleb et "neokriitiline põmm". Varasemast loomingust on vaadeldav sel kevadel laineid löönud teleloeng "Viis kõige idiootlikumat kunstnikupositsiooni."

Voldi lahti / Unfold


Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas alustab sellel sügisel värske loengusari “VÄIKE KUNST”, mis vahetab välja kevadel lõppenud "Piirideta kunsti".

Kui eelmine sari tegeles kunstimaailma peavooludega, siis nüüd vaatame vahelduseks valgusvihust välja. "Väike kunst" sõnapaarina on viide postmodernistlikule "väikesele kirjandusele" ning seostub märksõnadega art brut /toores kunst/, itse tehty elämä /ise tehtud maailm/, do it yourself /tee seda ise/, low-fidelity /madalusaldusväärsus/, noortekultuur, rahvakultuur, ökoloogiline tasakaal, lokaalne identiteet... Nendel ja haakuvatel teemadel ootame kõnelema Sigrid Saarepit, Ants Jusket, Vaino Vahingut, Peeter Lauritsat, Mari Laanistet ja paljusid teisi tuntud eesti mõtlejaid.

Neljapäeval 18. oktoobril kell 17.30 Viltuses majas:
“Laste joonistused, onto- ja fülogenees”
Lektor Ants Juske, kunstiteadlane, raamatu "Joonistav laps" autor.

Laste kunst ei ole "väike kunst". Lugedes autorite õiguse seadust, loetakse autoriteks ka lapsi ja nende joonistused on samuti kaitse all. Pablo Picasso armastas öelda, et lapsena joonistas ta nagu Raffael, kuid ülejäänud elu õppis joonistama nagu laps. Teine huvitav probleem on see, kuivõrd ontogenees (lapse joonistuste areng) kordab fülogeneesi (kogu kujutavad kunsti areng). Siin on hämmastavaid kokkulangemusi. Veel tuleb juttu sellest, millist vajalikku diagnostilist materjali pakuvad laste joonistused: kuidas nad kujutavad oma perekonda, kodu, teed koolist koju, päikest, milliseid värve nad kasutavad ja muud säärast.

Tule kuulama!

Sarja toetab Tartu Kultuurkapital.

Täpsem info www.tartmus.ee/et/yritused
Lisainfo Liisa Kaljula
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja
Raekoja plats 18
tel 744 10 80 või liisa@tartmus.ee

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, oktoober 17, 2007

Palju õnne alma mater

Indrek Grigor
Vahepala: The Doors "Adolf Hitler" live at Boston Gardens 1970

Tartu. Ülikool ja maalikool Tartu Kunstimajas 03.10-11.11 2007

Maarit Murka
THE FIRST PAINTING AFTER MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007



Helina Loid
SA
2006

Imat Suumann
KÕRVAL MAJA KÖETAKSE BRIKETIGA
2005

Margit Lõhmus
NAISED TSOONIS. MINA VASAKULT TEINE
2007
(alumise korruse väikeses galeriis)

Priit Pajos
HULLU KUNINGA POJAD
2005 (vasakul)
KULDSARVEDEGA LEHM
2006 (paremal)

Eda Lõhmus
SÜGAVAMAL
2006

Rait Rosin
M: EIDEGGER
2006

Maarit Murka
THE LAST PAINTING BEFORE MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007 (vasakul)
LAST BUT ONE PAINTING BEFORE MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007 (paremal)
(alumise korruse väikeses galeriis)


Vabandan reprode halva kvaliteedi pärast.







MÖLISE VASTU:

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, oktoober 15, 2007

Ühest uuest videokunsti žanrist

Hiljemalt Kunstihoone "Uue laine" näitusel tüdinesin lõplikult 30-minutilistest ja pikematest süžeelistest, st. enese äravaatamist eeldavatest videokunsti projektidest. Toona oli hea võimalus kõrvale seada Jaan Toomiku näitus Kumus, kus kunstnik ei pidanud küll kinni 3 minuti limiidist, mida ta ise paari aasta taguses intervjuus Heie Treierile maksimaalse näituse video pikkusena nimetas, aga näitus oli sellegipoolest ca. 40 minutiga korraga ja tervikuna äravaadatav, mängides tegelikult siiski juba taluvuse piiridel. Väga iseloomulik on siinjuures Margus Tamme kommentaar "Uue laine" ekspositsiooni juurde: „Mulle endale meeldisid New Wave´l kõige rohkem just dokivõtmes tehtud asjad… Kuigi, ega ma neid tegelikult näitusel vaadata ei viitsinud - enamik välja pandud töid olid nagunii nähtud asjad. Lugesin lihtsalt silti seinal ja mõtlesin: „Jah, see on hea video““ (artishok.blogspot.com, kommentaar artiklile „Kunstirindel muutusteta“ 17.05. 2007).
Samas vaimus jõuti uue kvaliteedini 4. Ars Baltika fotokunstitriennaalil "Dont Worry be Curious" Kumu kunstimuuseumis. "Ars Baltica" kvalitatiivne hüpe võrreldes "Uue lainega" seisnes lühikeste sisu kokkuvõtvate ja kontseptsiooni selgitavate kuraatori tekstide lisamises videotele. Nii moodustus kunstniku ja kuraatori koostöös tahtmatult täiesti uus kontseptualistlik videokunstižanr, millel sobiv nimi küll veel puudub, aga mille sisuline külg on järgmine: kunstnik teeb video, kuraator kirjutab ca. 300-tähemärgilise kommenteeriva kokkuvõtte, külastaja fikseerib näitusel sildilt, et näe, see kunstnik on teinud sellise nimega video, loeb kuraatori kokkuvõtet ja liigub järgmise teose juurde.
Etteheide sellise absurdse olukorra tekkimises on suunatud nii kunstniku kui kuraatori suunas. Ühelt poolt saan ma aru kuraatori kimbatusest, on ju kohatu represseerida kunstnikku, seades videole pikkuslimiidi, see kõlaks justkui kommertsraadiojaam, kus loo pikkus ei tohi ületada kolme minutit. Samas võiksid kunstnikud ka ise püüda oma taiest näitusele esitades arvestada olukorraga, milles seda eksponeeritakse, ehk teha oma projektist ka nö. näituse-versioon. Teisalt võiks kuraator, kui ta näeb end olukorras, kus ta peab sellises mahus ja sellise pikkusega teoseid eksponeerima, seda ekspositsiooni koostades arvestada, võimaldades külastajal enesel käivitada film algusest, mitte seada tunni ajalisi maratone luupima, tehes ruumipuudusel (mis torkas eriti silma "Uuel lainel") esitatud materjalidest rangema valiku või esitades pikemad filmid üldse eraldi filmiprogrammina, tegemist on ikkagi näitusesaali, mitte kinoga. Ning kommentaarid stiilis „aga mujal maailmas on ju sama moodi“ on lihtsalt jaburad, vähemalt käesoleval Veneetsia Biennaalil oli videote hulk ja nende sisuline panus ekspositsiooni tervikusse isegi kiirustava külastaja seisukohalt igati tasakaalus.
Maratonfilmide laine põhjuseks, nagu "Uus laine" ja "Ars Baltika" selgelt näitlikustasid, on nö. kunstniku dokumentaalide puhang, järgmise ja veelgi hirmuäratavama väljavaatena näen kunstisaale vallutavat mängufilmide lainet. Ehtfilmilik (siinidel) kaamera liikumine ja lõputiitrid Jaan Toomiku filmis Armulaud (2007) ajasid täitsa hirmu nahka. Mitte, et Toomik oleks teinud halva filmi, aga nii otsene kinoesteetika tungimine kunstisaali ehmatas. Kui „tahaks-väga“ dokumentaalide paigutamist näitusele võib veel kuidagi vabandada, sest tihtipeale ta oma tehnilise lahenduse tõttu kuskile mujale lihtsalt ei kõlbaks, meenutage näiteks Colonel`i ja Khaled D. Ramadan`i Bio Colonialism`i (2006-2007) tänava salvestust "Ars Balticalt", siis saamatute mängufilmide ilmumine kunstisaalidesse (samalt näituselt meenub kohe Anu Pennaneni kolmele ekraanile jaotatud amatöörlik noortefilm Sõprus (2006)), mis oma (mängufilmi seisukohalt) teostuslikud ja sisulised vajakajäämised sujuvalt kunstiprojekti tiitli taha peidavad, on võrdlemisi trööstitu väljavaade.
Kõige kummalisem tundub siinjuures kuraatorite soosiv suhtumine. Kusjuures, kui "Uuel lainel" võis veel rääkida mingist eestlaslikust probleemist, siis "Ars Baltica" kuratoorium oli täiesti rahvusvaheline. Ei oska täpselt hinnata, kas siin taga on püüe nö. ajaga kaasas käia ja uusi vorme avastada, või ei tee kunstnikud tänapäeval lihtsalt näituslikumaid projekte, mis võib muidugi omakorda olla seotud kuraatorite nõudlusega?
Kuidas ka ei oleks – head kolleegid, tulge palun mõistusele.


Indrek Grigor

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, oktoober 14, 2007

Margus Kiis: ECLECTILISED TÕSIASJAD 4. september -- 12 oktoober 2007

ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES
„Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007


taamal Kalev Saare fotod


ees Maila Käose installatsioon, taga Radi Tegova riie

Peeter Laurits "elu pärast elu", Hando Tamme maal ja korvis Marja Liisa Platsi seebid


Ripuvad Eve Lõhmuse ja Aare Puusi fotod

Seina ääres Erkki Hüva fotod, Kaira Ira "hetked", Liina Loperi joonistus, põrandal KK Vapperi installatsioon

Liina Loperi joonistus, Martiini maal, laual Mariliin Kindsiko ja Kadri Mägi teosed

Seinal Enn Tegova maal


Kalju Kütti fotod, Enn Tegova installatsioon, Mai Sööti maal

veel infot ja fotosid tlkkgalerii.blogspot.com


ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES

Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007


Suuresti Enn Tegova kureeritud näitus oli mõeldud avangardkultuurifestivali ühe osana aga elas selle nädalase ürituse mitmekordselt üle. Vana hea staatiline kunst, kuigi näitus muutus oma nädalate jooksul mitmes kohas.

Kuigi staatiline, on Tartu kohta näha häbiväärselt vähe maali. Samas oli kõike muud Mariliin Kindsiko jumalat otsivast teekomplektist Taavi Piibemanni solvunud kontseptualismini (elik kirjake seinal). Huvitav, et jumal peidab ennast banaalsetes asjades, näiteks Budddha Kadri Mägi toodud vanas mänguasjas, mis puudutamises peale pistab plärisema. Ja Jeesuse armastus on kui plastist mänguvedru, mille peab kokku suruma tõe leidmiseks (või surub ta end ise kokku). Üks näituse vingemaid teosekogumikke, kaheks viimaseks nädalaks Toomas Kalvet asendama pannud Kaspar Jassa hullumeelse fotoseeria „Franz Kafka pereelu“ peamised elemendid on katkised mänguasjad, eriti nukupead koos endasuguse Marko Kompusega.

Martiini leiab zennimehena jumala küll värvides ja lihtsas puus, nagu peab. Aga mida leiab Liis Keerberg võsas, vat ei tea.

(Aga) suuresti on näitus labasest inimesest, tema lihast, verest ja eritistest. Või siis bakteritest, mille tegutsemist kujutab Radi Tegova tekstiilile pandud skeem. Need kolm tegelikkuses aga mitte konservatiivses haisvat komponenti on need, mis meid ühendavad, kõik muu eraldab. Enn Tegova maal ja installatsioon on pühendatud ta sõpradele ja armukestele, kusjuures ei teagi täpselt kes on kumb. Erootiline liha ja veri on ka Maila Käose ähvardavalt pähekukkuval teosel primaarne. Mai Sööt uurib küll näiliselt jänese soolikaid aga jänesed on end aastasadu inimeste uudishimule ohvriks toonud

Tegova õpilane Liina Loper on tänu oma noorusele elitaarsem, elegantne hiigeljoonistus paljastab neiu irooniliselt naiivseid unistusi. Hando Tamm persoonina näib puhas sangviinik aga tema verine maal paljastab hoopis suitsiidikatset, kindel see.

Banaalsustega mängimine, eriti nende suurekspuhumine on mitmete tööde pärisosa. Kasvõi Eve Lõhmuse suuremõõtmelisel fotol väikeavariist Tartus Puiestee ja Roosi tänava nurgal, kuid eriti Aare Puusi kahel fotol, millest üks kujutab jaburalt suurendatud mobiilikaameraga tehtud suvakaadrit ja teine tontteabmis arvutigraafikajublakat. Erkki Hüva kaks fotot on tegelikult tavalised perekondlikud juhukaadrid aga autori eriline oskus teha millestki harilikust veidrat töötab siingi täiega. Kalju Kütti pealtnäha üpris tavaline portreefotoseeria omandab tähelepanelikumal vaatlused „X-failide“ õudsuse. Nagu ka Kalev Saare jäädvustatud apokalüptilised putkad tartu lähedal tühermaal.

Aga maalikunstis pole midagi labasemat kui värviplärakaid täis palett aga see ei takista meediakunstnik Kalev Vapper nooremat neid hulganisti koos näitusesaali lohistada. Kordumatu inimkeha ja pidevalt kasvava prahihunniku ühendas oma fotodel Toomas Kalve. Kõige tipp on muidugi Marja Liisa Plats, kes on tavalistele poeseepidele seebikasüzheed peale mõelnud.

Aga kas siis ongi tõsiasi see, et jumalikkus on tavaline, isegi banaalne, labane. Isegi mitte enam eklektiline?

Margus Kiis

Voldi lahti / Unfold