TÄNA Linnagaleriis Liisi Eelmaa videoinstallatsioon-aktsioon "Õnnekeeks". Võimalus osta värskeltküpsetatud õnnekeekse (erinevad suurused) ning tutvuda kolme värske videoteosega (õnnest, õnne müümisest ja kohustusest saada õnnelikuks).
ja lisaks muidugi 10 kunstikriitilist teksti-intervjuud Liisi Eelmaa värske kogutaiese kohta!
Homme rühmituse Noolegrupp aktsioon "Casting" - konkurss, leidmaks oma rühmitusse uus liige!!!
reede, juuli 11, 2008
TÄNA
neljapäev, juuli 10, 2008
TÄNA
Täna Linnagalertiis Tanja Muravskaja video "Rock - Paper - Scissors" esmaesitlus.
Tanja Muravskajale sekundeerivad kriitikud Anneli Porri, Elnara Taidre, Maria-Kristiina Soomre, Andreas Trossek, Margus Kiis, Indrek Grigor, Ave Randviir, Kati Ilves, Isin Önol, ja Karolina Labowicz-Dymanus.
Homme Liisi Eelmaa videoinstallatsiooni "Õnmne keeks" esmaesitlus.
Artishoki Aastanäituse raames on Linnagalerii avatud õhtuti kella 9ni.
Pildid: Klõsheiko
Tartu poissmaal
Tartu poissmaal
8.7-1.8.2008
Evald Okase muuseumis Haapsalus
Mihkel Ilus
Kiwa
Veiko Klemmer
Peeter Krosmann
Rauno Thomas Moss
Peeter Ora
Riho Pärn
Andrus Raag
Hando Tamm
Näitus on pühendatud Francis Picabiale (1879-1953)
Francis Picabia (January 22, 1879 - November 30, 1953) was a well-known painter and poet born of a French mother and a Spanish-Cuban father who was an attaché at the Cuban legation in Paris, France. Born in Paris, he studied at École des Beaux-Arts and École des Arts Decoratifs. In the beginning of his career, from 1903 to 1908, he was influenced by the impressionist paintings of Alfred Sisley. From 1909, he came under the influence of the cubists and the Golden Section (Section d'Or). Around 1911 he joined the Puteaux Group, which met at the studio of Jacques Villon in the village of Puteaux. There he became friends with artist Marcel Duchamp. Some of the group's members were Apollinaire, Albert Gleizes, Roger de La Fresnaye, Fernand Léger and Jean Metzinger. From 1913 to 1915 Picabia traveled to New York City several times and took active part in the avant-garde movements, introducing modern art to America. Later, in 1916, while in Barcelona he started his well-known Dada periodical 391, in which he published his first mechanical drawings. Picabia continued his involvement in the Dada movement through 1919 in Zürich and Paris, before breaking away from it after developing an interest in Surrealist art. (See Cannibale, 1921.) Again he changed his style in 1925, when he returned to figurative painting. During the 1930s, he became a close friend of Gertrude Stein. In the early 1940s he moved to the south of France, where his work took a surprising turn - he produced a series of paintings based on the nude and glamour photos in French "Girlie" magazines, in a garish style which appears to subvert traditional, academic nude painting. Before the end of World War II, he returned to Paris where he resumed abstract painting and writing poetry.
Picabia loved fast automobiles and is said to have owned as many as one hundred and fifty of them.
Francis Picabia died in Paris in 1953 and was interred in the Cimetière de Montmartre.
Poisilik-poeetiline, erinevalt mehelik-eepilisest, on kvaliteet, mida enamasti leidub seal, kus kohalejõudmisest enam väärtustatakse kulgemist. Kraadelik kunst on harva kõrgviimistletud, superapiilne, kandes sageli lohakuse, räpakuse ja ulakuse pitserit. Tal on kainikuealise lapse, oma uudishimus ja destruktiivsuses imeliselt metafüüsiline, materialismi vastu protesteeriv vaim.
Et siis Haapsallu! Linnagaleriis on hetkel moekunstnik Anne Metsise supernostalgiline isikunäitus ja lossihoovis 11.-13. juuli American Beauty Car Show, mis sel aastal on pühendatud hot rod`idele — fantaasiaautodele — seega...
Liisa Kaljula
näituse „Tartu poissmaal” kuraator
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Poissmaal” on näituse kuraatori pakutud mõiste, mis ei viita autorite elustiilile või hoiakutele, vaid valitud tööde spetsiifilistele poeetilistele kvaliteetidele
kolmapäev, juuli 09, 2008
Uus Veider
Enne Aastanäituse avanemist pakume omalt poolt välja ühe mõiste, mis meie meelest iseloomustab mitmeid osalevaid autoreid.
Termin New Weird tuli aastatuhandevahetuse paiku käibele kõigepealt Briti noorema põlve kirjanduses ning pärast China Mieville 2001 aastal ilmunud romaani Perdido Street Station, kuulutati uus vool sündinuks ja terminit New Weird hakati kohaldama ka mõnede 90ndate autorite seni obskuurselt määratlematuks peetud loomingu suhtes. Kindlasti on üheks tunnuseks loojutustamise tagasitulek; teiseks väliseks tunnuseks on huvi õuduse ja sürreaalsuse vastu; kirjanduslikke paralleele saab siin tõmmata nii viktoriaanliku dekadentsi kui briti 60te New Wavega.
Järgmisena omastas sõnapaari New Weird muusikamaailm, 2003 kasutas popkultuuri ja –muusikakriitik David Keenan esimest korda laiemas pressis terminit New Weird America, tähistamaks selliseid folk- ja outsaidermuusikast tõukuvaid artiste nagu Animal Collective või Joanna Newsom. Kuna nähtus polnud üksnes USAkeskne, hakati seda terminit peagi kasutama ka geograafilise määratluseta. New Wierd muusikud teeva nihkes poplugusid, muusika taustaks on tihti keeruline omamütologia; samas loovad akustilised helid ja lo-fi saund intiimse meeleolu. Ja sellel pole midagi ühist seni popmuusikas valitsenud kahe poolusega - superprodutseeritud popstaaripoosi ega sellele „vastanduva“ punkättituudiga. Vaatamata kogu New Weird ansambleid saatvale veidrusele, mis väljendub nii muusikas kui lavashõus, on nende hoiak rõhutatult siiras. Veidrus pole siin diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm.
Kunstiskeenele sõnapaar New Weird seni veel laienenud pole, kuid küllap on see üksnes aja küsimus – trend on ilmne, popimad galeriid ja värskemad biennaalid on täis noorema põlvkonna autorite loomingut, kummastavaid horrormaailmu, mida võiks väga hästi kirjeldada selle kirjandusest ja muusikast pärineva stiilinimetusega. Näiteks võiks tuua eelmise Berliini biennali "On Mice and Man" ning selleaastase Ateena biennali "Kill the Athens"
Mõningase postmodernismi jääknähuna pole olemas ühtegi NW manifesti ning sellega seostatavad autorid ise on termini – ja üldse igasuguse „lahterdamise“ suhtes – enamasti ootuspraselt skeptilised, ega kipu ennast ise põlvkonnana või liikumisena manifesteerima, mööndes vaid seda, et nad teevad tõesti midagi teisiti, kui varem tehti. Arvestades liikumise ulatust ja ealist determineeritust (ükskõik kui väga ka asjaosalised ise ennast põlvkondlikest määratlustest distantseerida ei püüa), võib öelda, et tegemist on kindlasti omaette koolkonna ja maailmanägemusega ja tõenäoliselt seni ühe tugevama katsega eemalduda ja edasi minna postmodernismist.
Kuigi määratlus New Weird on laialt kasutusel, piirdub enamik vaatlejaid peamiselt terminile osundamisega – neile, kes aru saavad, on sellega piisavalt öeldud, see on äratundmise ja intuitsiooni valdkond. Esimese tõsisema katse saada üle krambist suurte narratiivide (ismide) ees tegid Jeff ja Ann VanderMeer, avaldades käesoleval aastal juba klassikaks kuulutatud kirjandusantoloogia „New Weird“, kus püüavad nähtust ka konkreetsemalt määratleda. Nende hinnangul on NW urbanistlik, kultuuri all- ja kõrvalvooludest kantud fantastika. Erinevalt klassikalisest ulmest või new agest, ei hooli NW aga romantilistest fantaasiamaastikest, NW tõukepinnaks on realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. VanderMeeride aravates on NW täielikult teadlik ümbritsevast maailmast, pigem poliitiline kui eskapistlik, kuid see poliitilisus on varjatud. Teadlikkus võtab alistumise vormi, alistudes veidra ees ja uskudes seletamatusse.
Kuigi enam mitte postmodernistlik nähtus, võib New Weird kasutada ka postmodernistlikke taktikaid, kuid seda juhul, kui need ei lõhu teoste tõsimeelset pealispinda. Tsitaadid ja zhanripiiride ületamine pole kuhugi kadunud, need on lihtsalt muutunud niivõrd elementaarseteks tööriistadeks, et on kaotanud iseseisva tähenduse.
Horrori tagasitulek kultuuri on iseenesest küllaltki loogiline. Kui eelnev kümnend dekonstrueeris ja demüstifitseeris põhjalikult ümbritsevat kultuuriruumi, siis nüüd, mil kõik on äraseletatud, ollakse paratamatult silmitsi seletamatuga. (Siinkohal oleks kiusatus rääkida posstrukturalismi saatuslikust kohtumisest Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, aga me ei tee seda, sest namedropping on saatanast.). Vana tuttav maailm on iseenesest, ilma väliselt midagi muutmata, saanud uueks ja veidraks. Ja uue äratundmise esmaseks sümptomiks on õudus.
Margus Tamm
---------------------------------------------------------------
lisa: Aastanäituse plakati levitamine öö varjus. pildid tegi Madli
esmaspäev, juuli 07, 2008
Artishoki Aastanäitus XxX
Nüüd saab selgeks, miks Artishok viimasel ajal madalat profiili on hoidnud ja avaldanud peamiselt pressiteateid (kuigi kirjutada oleks sündmustest küll ja küll ja mitmed asjad on ikka veel südamel nagu näiteks Diverse Universe ja Minna Hint). Käinud on suur esimese Aastanäituse ettevalmistamine ning sinna on kaasatud kogu meie väike tiim + kirjutajad, kes siin tavaliselt üles astuvad. Nüüd on tööd valmis, installatsioonid kavandatud, plakatid väljas ning kriitikutelt saabuvad tasapisi tekstid. Neljapäevast alates toimub kümme kordumatut ühepäevanäitust, mis on ühtlasti juba ka kunstiajalukku kirjutatud. Vaataja saab kogu komplekti korraga kätte ja seda kujundatuna terviklikuks näituseks-kirjutiseks! Kogu projekti kohta valmib sügiseks ka .pdf vormis kataloog, mida saab Artishokist alla laadida ja soovi korral ise väljaprintida.
Enne üritust ennast toimus ka suur kriitikute-kunstnike kokkusaamine, sealt ka mõned pildid.
Billeneeve, Maria-Kristiina, Liisi käsi
Mihkel, Triinu Noolegrupist, Kati
Remo cnoptist, Elnara, Jaanus, Billeneeve
stay tuned ja kohtume Linnagaleriis!
mmürk
PRESS --->
10.-19. juuli (NB! galerii avatud iga päev 12-21)
Tallinna Linnagalerii
Avamine 10. juuli kell 18.00
- Kümne päeva jooksul korraldab Artishok Linnagaleriis 10 ühepäevast näitust, esitledes iga päev ühe kunstniku/rühmituse värskeimat loomingut ja kümmet selle teose kohta kirjutatud teksti -
Aastanäituse moodustavad 10 Eesti nooremapoolset kunstnikku ja kunstirühmitust ning 10 kunstikriitikut meilt ja mujalt.
10 eksponeeritatavat teost, mis on paigutatud Linnagalerii tagumisse saali, on loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks Eesti nooremate (alles nö emerging) kunstnike poolt,
kelle looming on silmapaistev ning kõnetab aktuaalseid teemasid ja suundumusi värske pilguga.
Kuna Artishok on eelkõige tegutsenud kunstikriitika-blogina, siis näituse teise osa moodustavad
iga eksponeeritava teose kohta kirjutatud tekstid, mida eksponeeritakse Linnagalerii esimeses saalis. Samamoodi nagu teosed, on ka tekstid nö värskelt toodetud ja varem avaldamata. Iga teose kohta on väljas 10 teksti. Eksponeerides tekkivat 10x10 tekstimassiivi eraldiseisva
objektina, peaks sealt välja kooruma lisaks konkreetse töö käsitlusele ka üldisemaid tendentse siinse artworldi kohta – milliste teemadega (teostega) kirjutajad suhestuvad aktiivsemalt, mida välja tuuakse, rõhutatakse, taunitakse. Artishoki aastanäitus keerab tavapärased näituse proportsioonid lähtuvalt oma spetsiifikast ümber ning tõstab lisaks kunstile tähelepanu alla ka kunstist kirjutamise.
Artishoki aastanäitus ei püüa noori kunstnike ühtsete kontseptsioonide alla koondada või "põlvkonnaks" kängitseda. Vastupidi, Artishok taganeb isalikust kuraatoripositsioonist ning jätab egotripi kunstnikele – iga kunstnik astub üles rõhutatult autonoomse üksusena, kelle päralt on üheks päevaks kogu galerii ja kogu kirjutav kriitika.
Projekti nimetamine aastanäituseks toob esile korduva iseloomuga näituseprojektide parimad omadused – see võiks toimida regulaarselt kaasaegse (noorema) kunsti nö vahefinishina, kus astuvad üles viimase aasta-paari jooksul aktiivselt ja nutikalt tegutsenud kunstnikud ja
kirjutajad, kes lühikeseks ajahetkeks kontsntreerivad oma tegevused valges kuubis, et luua kiirelt ja operatiivselt toimiv väike maraton-sündmus.
Osalevad kunstnikud:
10.07 Tanja Muravskaja
11.07 Liisi Eelmaa
12.07 Noolegrupp
13.07 cnopt
14.07 Billeneeve
15.07 Mihkel Kleis
16.07 Sirli Hein
17.07 Maris Palgi
18.07 Minna Hint
19.07 Jaanus Samma
Osalevad kriitikud:
Elnara Taidre, Maria-Kristiina Soomre, Ave Randviir, Anneli Porri, Andreas Trossek, Margus Kiis, Indrek Grigor, Kati Ilves, Karolina Łabowicz-Dymanus (Varssavi) ja Isin Önol (Istanbul)
Näituse tiim:
Maarin Mürk, Margus Tamm, Raul Kalvo
projekti toetab ja osalejaid honoreerib Kultuurkapital
Enne üritust ennast toimus ka suur kriitikute-kunstnike kokkusaamine, sealt ka mõned pildid.
Billeneeve, Maria-Kristiina, Liisi käsi
Mihkel, Triinu Noolegrupist, Kati
Remo cnoptist, Elnara, Jaanus, Billeneeve
stay tuned ja kohtume Linnagaleriis!
mmürk
PRESS --->
10.-19. juuli (NB! galerii avatud iga päev 12-21)
Tallinna Linnagalerii
Avamine 10. juuli kell 18.00
- Kümne päeva jooksul korraldab Artishok Linnagaleriis 10 ühepäevast näitust, esitledes iga päev ühe kunstniku/rühmituse värskeimat loomingut ja kümmet selle teose kohta kirjutatud teksti -
Aastanäituse moodustavad 10 Eesti nooremapoolset kunstnikku ja kunstirühmitust ning 10 kunstikriitikut meilt ja mujalt.
10 eksponeeritatavat teost, mis on paigutatud Linnagalerii tagumisse saali, on loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks Eesti nooremate (alles nö emerging) kunstnike poolt,
kelle looming on silmapaistev ning kõnetab aktuaalseid teemasid ja suundumusi värske pilguga.
Kuna Artishok on eelkõige tegutsenud kunstikriitika-blogina, siis näituse teise osa moodustavad
iga eksponeeritava teose kohta kirjutatud tekstid, mida eksponeeritakse Linnagalerii esimeses saalis. Samamoodi nagu teosed, on ka tekstid nö värskelt toodetud ja varem avaldamata. Iga teose kohta on väljas 10 teksti. Eksponeerides tekkivat 10x10 tekstimassiivi eraldiseisva
objektina, peaks sealt välja kooruma lisaks konkreetse töö käsitlusele ka üldisemaid tendentse siinse artworldi kohta – milliste teemadega (teostega) kirjutajad suhestuvad aktiivsemalt, mida välja tuuakse, rõhutatakse, taunitakse. Artishoki aastanäitus keerab tavapärased näituse proportsioonid lähtuvalt oma spetsiifikast ümber ning tõstab lisaks kunstile tähelepanu alla ka kunstist kirjutamise.
Artishoki aastanäitus ei püüa noori kunstnike ühtsete kontseptsioonide alla koondada või "põlvkonnaks" kängitseda. Vastupidi, Artishok taganeb isalikust kuraatoripositsioonist ning jätab egotripi kunstnikele – iga kunstnik astub üles rõhutatult autonoomse üksusena, kelle päralt on üheks päevaks kogu galerii ja kogu kirjutav kriitika.
Projekti nimetamine aastanäituseks toob esile korduva iseloomuga näituseprojektide parimad omadused – see võiks toimida regulaarselt kaasaegse (noorema) kunsti nö vahefinishina, kus astuvad üles viimase aasta-paari jooksul aktiivselt ja nutikalt tegutsenud kunstnikud ja
kirjutajad, kes lühikeseks ajahetkeks kontsntreerivad oma tegevused valges kuubis, et luua kiirelt ja operatiivselt toimiv väike maraton-sündmus.
Osalevad kunstnikud:
10.07 Tanja Muravskaja
11.07 Liisi Eelmaa
12.07 Noolegrupp
13.07 cnopt
14.07 Billeneeve
15.07 Mihkel Kleis
16.07 Sirli Hein
17.07 Maris Palgi
18.07 Minna Hint
19.07 Jaanus Samma
Osalevad kriitikud:
Elnara Taidre, Maria-Kristiina Soomre, Ave Randviir, Anneli Porri, Andreas Trossek, Margus Kiis, Indrek Grigor, Kati Ilves, Karolina Łabowicz-Dymanus (Varssavi) ja Isin Önol (Istanbul)
Näituse tiim:
Maarin Mürk, Margus Tamm, Raul Kalvo
projekti toetab ja osalejaid honoreerib Kultuurkapital
Tellimine:
Postitused (Atom)
