Täna, 12. 07 Linnagaleriis rühmituse Noolegrupp liveperformance "Casting".
Sisevastuloudest laastatud kuid jatkuvalt kuulus Noolegrupp otsib turgutuseks värsket verd ja noort liha.
Tänase päeva jooksul on võimalik ühel õnnelikul galeriissesisenejal saada eduka kunstirühmituse täieõiguslikuks liikmeks.
Homme, 13.07 Linnagaleriis rühmituse Cnopt heliinstallatsioon "Punklaulupidu". Lisaks toimub kell 18 00 rühmituse performance.
laupäev, juuli 12, 2008
TÄNA
reede, juuli 11, 2008
TÄNA
TÄNA Linnagaleriis Liisi Eelmaa videoinstallatsioon-aktsioon "Õnnekeeks". Võimalus osta värskeltküpsetatud õnnekeekse (erinevad suurused) ning tutvuda kolme värske videoteosega (õnnest, õnne müümisest ja kohustusest saada õnnelikuks).
ja lisaks muidugi 10 kunstikriitilist teksti-intervjuud Liisi Eelmaa värske kogutaiese kohta!
Homme rühmituse Noolegrupp aktsioon "Casting" - konkurss, leidmaks oma rühmitusse uus liige!!!
neljapäev, juuli 10, 2008
TÄNA
Täna Linnagalertiis Tanja Muravskaja video "Rock - Paper - Scissors" esmaesitlus.
Tanja Muravskajale sekundeerivad kriitikud Anneli Porri, Elnara Taidre, Maria-Kristiina Soomre, Andreas Trossek, Margus Kiis, Indrek Grigor, Ave Randviir, Kati Ilves, Isin Önol, ja Karolina Labowicz-Dymanus.
Homme Liisi Eelmaa videoinstallatsiooni "Õnmne keeks" esmaesitlus.
Artishoki Aastanäituse raames on Linnagalerii avatud õhtuti kella 9ni.
Pildid: Klõsheiko
Tartu poissmaal
Tartu poissmaal
8.7-1.8.2008
Evald Okase muuseumis Haapsalus
Mihkel Ilus
Kiwa
Veiko Klemmer
Peeter Krosmann
Rauno Thomas Moss
Peeter Ora
Riho Pärn
Andrus Raag
Hando Tamm
Näitus on pühendatud Francis Picabiale (1879-1953)
Francis Picabia (January 22, 1879 - November 30, 1953) was a well-known painter and poet born of a French mother and a Spanish-Cuban father who was an attaché at the Cuban legation in Paris, France. Born in Paris, he studied at École des Beaux-Arts and École des Arts Decoratifs. In the beginning of his career, from 1903 to 1908, he was influenced by the impressionist paintings of Alfred Sisley. From 1909, he came under the influence of the cubists and the Golden Section (Section d'Or). Around 1911 he joined the Puteaux Group, which met at the studio of Jacques Villon in the village of Puteaux. There he became friends with artist Marcel Duchamp. Some of the group's members were Apollinaire, Albert Gleizes, Roger de La Fresnaye, Fernand Léger and Jean Metzinger. From 1913 to 1915 Picabia traveled to New York City several times and took active part in the avant-garde movements, introducing modern art to America. Later, in 1916, while in Barcelona he started his well-known Dada periodical 391, in which he published his first mechanical drawings. Picabia continued his involvement in the Dada movement through 1919 in Zürich and Paris, before breaking away from it after developing an interest in Surrealist art. (See Cannibale, 1921.) Again he changed his style in 1925, when he returned to figurative painting. During the 1930s, he became a close friend of Gertrude Stein. In the early 1940s he moved to the south of France, where his work took a surprising turn - he produced a series of paintings based on the nude and glamour photos in French "Girlie" magazines, in a garish style which appears to subvert traditional, academic nude painting. Before the end of World War II, he returned to Paris where he resumed abstract painting and writing poetry.
Picabia loved fast automobiles and is said to have owned as many as one hundred and fifty of them.
Francis Picabia died in Paris in 1953 and was interred in the Cimetière de Montmartre.
Poisilik-poeetiline, erinevalt mehelik-eepilisest, on kvaliteet, mida enamasti leidub seal, kus kohalejõudmisest enam väärtustatakse kulgemist. Kraadelik kunst on harva kõrgviimistletud, superapiilne, kandes sageli lohakuse, räpakuse ja ulakuse pitserit. Tal on kainikuealise lapse, oma uudishimus ja destruktiivsuses imeliselt metafüüsiline, materialismi vastu protesteeriv vaim.
Et siis Haapsallu! Linnagaleriis on hetkel moekunstnik Anne Metsise supernostalgiline isikunäitus ja lossihoovis 11.-13. juuli American Beauty Car Show, mis sel aastal on pühendatud hot rod`idele — fantaasiaautodele — seega...
Liisa Kaljula
näituse „Tartu poissmaal” kuraator
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Poissmaal” on näituse kuraatori pakutud mõiste, mis ei viita autorite elustiilile või hoiakutele, vaid valitud tööde spetsiifilistele poeetilistele kvaliteetidele
kolmapäev, juuli 09, 2008
Uus Veider
Enne Aastanäituse avanemist pakume omalt poolt välja ühe mõiste, mis meie meelest iseloomustab mitmeid osalevaid autoreid.
Termin New Weird tuli aastatuhandevahetuse paiku käibele kõigepealt Briti noorema põlve kirjanduses ning pärast China Mieville 2001 aastal ilmunud romaani Perdido Street Station, kuulutati uus vool sündinuks ja terminit New Weird hakati kohaldama ka mõnede 90ndate autorite seni obskuurselt määratlematuks peetud loomingu suhtes. Kindlasti on üheks tunnuseks loojutustamise tagasitulek; teiseks väliseks tunnuseks on huvi õuduse ja sürreaalsuse vastu; kirjanduslikke paralleele saab siin tõmmata nii viktoriaanliku dekadentsi kui briti 60te New Wavega.
Järgmisena omastas sõnapaari New Weird muusikamaailm, 2003 kasutas popkultuuri ja –muusikakriitik David Keenan esimest korda laiemas pressis terminit New Weird America, tähistamaks selliseid folk- ja outsaidermuusikast tõukuvaid artiste nagu Animal Collective või Joanna Newsom. Kuna nähtus polnud üksnes USAkeskne, hakati seda terminit peagi kasutama ka geograafilise määratluseta. New Wierd muusikud teeva nihkes poplugusid, muusika taustaks on tihti keeruline omamütologia; samas loovad akustilised helid ja lo-fi saund intiimse meeleolu. Ja sellel pole midagi ühist seni popmuusikas valitsenud kahe poolusega - superprodutseeritud popstaaripoosi ega sellele „vastanduva“ punkättituudiga. Vaatamata kogu New Weird ansambleid saatvale veidrusele, mis väljendub nii muusikas kui lavashõus, on nende hoiak rõhutatult siiras. Veidrus pole siin diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm.
Kunstiskeenele sõnapaar New Weird seni veel laienenud pole, kuid küllap on see üksnes aja küsimus – trend on ilmne, popimad galeriid ja värskemad biennaalid on täis noorema põlvkonna autorite loomingut, kummastavaid horrormaailmu, mida võiks väga hästi kirjeldada selle kirjandusest ja muusikast pärineva stiilinimetusega. Näiteks võiks tuua eelmise Berliini biennali "On Mice and Man" ning selleaastase Ateena biennali "Kill the Athens"
Mõningase postmodernismi jääknähuna pole olemas ühtegi NW manifesti ning sellega seostatavad autorid ise on termini – ja üldse igasuguse „lahterdamise“ suhtes – enamasti ootuspraselt skeptilised, ega kipu ennast ise põlvkonnana või liikumisena manifesteerima, mööndes vaid seda, et nad teevad tõesti midagi teisiti, kui varem tehti. Arvestades liikumise ulatust ja ealist determineeritust (ükskõik kui väga ka asjaosalised ise ennast põlvkondlikest määratlustest distantseerida ei püüa), võib öelda, et tegemist on kindlasti omaette koolkonna ja maailmanägemusega ja tõenäoliselt seni ühe tugevama katsega eemalduda ja edasi minna postmodernismist.
Kuigi määratlus New Weird on laialt kasutusel, piirdub enamik vaatlejaid peamiselt terminile osundamisega – neile, kes aru saavad, on sellega piisavalt öeldud, see on äratundmise ja intuitsiooni valdkond. Esimese tõsisema katse saada üle krambist suurte narratiivide (ismide) ees tegid Jeff ja Ann VanderMeer, avaldades käesoleval aastal juba klassikaks kuulutatud kirjandusantoloogia „New Weird“, kus püüavad nähtust ka konkreetsemalt määratleda. Nende hinnangul on NW urbanistlik, kultuuri all- ja kõrvalvooludest kantud fantastika. Erinevalt klassikalisest ulmest või new agest, ei hooli NW aga romantilistest fantaasiamaastikest, NW tõukepinnaks on realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. VanderMeeride aravates on NW täielikult teadlik ümbritsevast maailmast, pigem poliitiline kui eskapistlik, kuid see poliitilisus on varjatud. Teadlikkus võtab alistumise vormi, alistudes veidra ees ja uskudes seletamatusse.
Kuigi enam mitte postmodernistlik nähtus, võib New Weird kasutada ka postmodernistlikke taktikaid, kuid seda juhul, kui need ei lõhu teoste tõsimeelset pealispinda. Tsitaadid ja zhanripiiride ületamine pole kuhugi kadunud, need on lihtsalt muutunud niivõrd elementaarseteks tööriistadeks, et on kaotanud iseseisva tähenduse.
Horrori tagasitulek kultuuri on iseenesest küllaltki loogiline. Kui eelnev kümnend dekonstrueeris ja demüstifitseeris põhjalikult ümbritsevat kultuuriruumi, siis nüüd, mil kõik on äraseletatud, ollakse paratamatult silmitsi seletamatuga. (Siinkohal oleks kiusatus rääkida posstrukturalismi saatuslikust kohtumisest Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, aga me ei tee seda, sest namedropping on saatanast.). Vana tuttav maailm on iseenesest, ilma väliselt midagi muutmata, saanud uueks ja veidraks. Ja uue äratundmise esmaseks sümptomiks on õudus.
Margus Tamm
---------------------------------------------------------------
lisa: Aastanäituse plakati levitamine öö varjus. pildid tegi Madli
Tellimine:
Postitused (Atom)
