veel projekte kunsti ja kriitika sidumisest:
CO Berlin, mis on spetsialiseerunud fotokunstile, teeb projekti nimega TALENTS ning eksponeerib selle raames koos ühte noort fotograafi ja noort kunstikriitikut. Maineka institutsiooni egiidi all saavad paarikud korraliku personaalnäituse kesklinnas (ja Goethe instituudi kaudu ka New Yorkis) ja kvaliteetselt trükitud kataloogi, mis koosneb kahest osast - tööde reprod ja mahukas kirjutis-uurimus autori/tööde kohta + intervjuu temaga. Selliseid talente on juba esitatud 12 korral ning nende endi sõnul on tegemist pretsedenditu projektiga kogu Euroopa arvestuses. Eesmärgiks siis toetada-tutvustada noori ning ühtlasi tõsta nii kunsti kui sellest kirjutamist esile võrdväärsetena. Praegu on üleval paarik Janina Wick/Ann-Christin Bertrand ja ausalt öeldes tundusid tööd erakordselt tavaliste, kuid tehnilistelt väga puhaste vaikelu-portreedena. Teemaks 13aastased tüdrukud, no more a girl, not yet a woman, kuidas see Britney Spearsi lugu kõlaski. Kataloogitekst on ka selline halvas mõttes korralik ja rääkis natuke lolita-teemast ja selle tagant tegelikult paistvast ebakindlusest ja haavatavusest. Samas ma ei jõudnud üksikute tööde tõlgendustega tutvuda, nii et võimalik, et kirjutaja jõudis lõpuks ka millegi intrigeerivamani. Olgu ka ära mainitud, et kogu projekti toetab Deutsche Börse Group.
esmaspäev, august 11, 2008
laupäev, august 09, 2008
MINNAGA ja MINNAST
Should I stay or should I go.
Minna või mitte minna.
Minnaga ja Minnast.
Minna Hindi näituseprojektidest „Vestlus vs puudutus“ (20. mai – 3. juuni 2008; Hellemanni torn, Müürivahe 50)
ja „Ainult täna õhtul: Minna Hint" (18. juuli 2008; Linnagalerii)
ISIKLIKUST TASANDIST,
kuna Minnagi on väga isiklik.
Oli aeg, mil ma ei mõistnud, miks George Sorose nimega „filantroop“ alati püsiepiteedina kaasas käis. See pole ju mingi päris amet, mõtlesin, ja kas siis sellise kõige hea ja meeldivaga saavad tegeleda ainult väga rikkad inimesed. Aeg annab arutust. Selgus, et ei pea olema väga rikas. Minna on ka filantroop, mis siis et „vaene kunstnik“ (niimoodi nimetas ta end ise, kuigi jah, hoopis teises kontekstis...sorry). Mitte ainult hea sõber, vaid veel midagi palju enamat - hea inimene. Ja kunstnik.
Massage is the message
"Vestlus vs puudutust“ võib kahtlemata nimetada megaprojektiks (kas peaks lisaklauslina tõdema, et megaprojektina vähemasti Eesti mõistes). Kunstiline kvaliteet on üks asi, aga mõelge ometi nendele tohututele produktsioonikuludele! Hint tegi Hellemanni torni ruumidest, kus toimus ka mu tuimavõitu keskkooli lõpupidu (isiklik tasand ei anna asu) tõelise imedemaa. Roosikantsi. Keskkonna, mis ehk mõnest unenäofilmistriimist tuttav ette tuli.
Minna ütles mul´ kord, et "kunstnik=entertainer" ja Hellemanni tornis oligi ta end klouniks teinud. Kurvaks klouniks. Pierrot´ks.
Kuid üldine meeleolu oli sellest hoolimata romantiline ning helge. Kes mingil põhjusel Hindi näituseprojekti osas infosulus vaevlevad, siis selgituseks nii palju, et näitusekülastaja pidi Internetis eelregistreerides valima, kas ta tahab Minnaga vestelda (nagu kohapeal selgus, kas kunstist VÕI armastusest) või saada puudutatud.
Ja puudutus tähendas sisuliselt jalamassaazi. Mis viib muidugi mõtted igasugustele (jalg)radadele. Kunstnik Minna andis end rahva teenistusse, nagu on seda tehtud ka varem. Nt 1997. aastal Münsteris masseeris kunstinäituse külastajate jalgu Marie-Ange Guilleminot (installatsioon „Le Paravent“). Või veel varem – 1991. aastal tegeles ihuteenuste pakkumusega ka kunstnik Christine Hill. Tema juhtumi vaatlemine ehk aitab ka Minna projekti veidi avada. Ja nimelt, inglane Hill läks 90ndate alguses elama Berliini – ilma tööloa ja keeleoskuseta – ning masseerimine võimaldas tal töötada ja suhelda peaaegu et sõnatult ning teha koduvisiite. Selline äärmine personaalsus ei puudu ka Hindi tööst. Sest kuigi Minnaga oli võimalik ka vestelda ja mingit keelebarjääri tegelikult tekkida ei saanud, siis ju andis ka näitusepealkirjas sisalduv vastandus, vestlus versus puudutus, et Kontakti saavutamiseks piisab vahel ainult human touchist. Määdzik touchist. Saundträkiks sobiks ehk Suiciidne kunstnik Alan Vega ohkimas: "touch me soft, cool as ice,... like I like it, like I like it..."
(Valisin vestluse.)
Vale-Oidipus (mitte ANTI-Oidipus)
Hindi järgmine projekt, „Ainult täna õhtul: Minna Hint“ andis huvilistele võimaluse kohtuda kunstnikuga ainult üheks päevaks ja esitada talle ainult üks küsimus. Kõik toimis, kuid detailina on ehk oluline ära märkida, et isik, keda nägime teisel pool lauda istumas (ja tema nägu samal ajal veel kuuelt veidi erineva värvigammaga (lihtsalt ilus eriefekt) teleekraanilt) polnud mitte Minna Hint, vaid keegi salapärane blondiin.
Nagu selgus, viibis Minna näitusepäeva ajal ise välismaal. Pärisin, kas ta oleks muidu ise külaliste küsimustele vastanud. Sest kui oleks ainult üks küsimus, mida projekti kohta Hindile esitama peaks, siis nähtavasti just see. Vastus oli vastik ja krüptiline, kunstnik väitis, et oleks sellisel juhul veel hoopis midagi muud teinud. Mine nüüd võta kinni.
Ka näiteks Warhol armastas Edie Sedgwicki enda pähe esitleda või saata kedagi Factoryst enda asemel ülikoolidesse popkunstist loenguid lugema Või siis, Barbara Visser, kes ajas asja eriti keeruliseks, palgates enda asemel dublandi kõnet pidama ja dublandile dublandi, või kuidas see oligi („The Lecture“ 2007)...
* * *
Esitada sai niisiis ainult ühe küsimuse
"Kas mina olen nagu Sfinks ja sina nagu Oidipus“, umbes nii kõlas minu oma.
Vastuseks sain „JAH“.
Erinevalt vestlusest ei ole ühe küsimuse esitamine just parim võimalus kontakti saavutada ja hoida jne. Minna Hindi projekti teleshõulik pealkiri ja 6 teleekraani – jääb küsimus, kes on need inimesed tegelikult, keda päevast päeva ekraanilt näeme. Vist kõigile tuttav fenomen, et alati kui intervjuu jõuab huvitavaks minna, lausub saatejuht, et paraku on lõiguks ettenähtud eetriaeg läbi saanud. Minna piiras jutud juba väga eos ja väga konkreetelt. Ja kuigi vestelda sai Hellemanni tornis vägagi vabas vormis, oli ka sealne aeg limiteeritud – igaühele oli broneeritud täpselt 30 minutit.
Ilmselgelt meeldib Hindile salapäratseda ja segadust tekitada, maskeeruda klouniks või esitleda enda pähe kedagi teist. Luua võimatuid olukordi.
Kuid kes kiusab, see armastab.
Või siis - peksab, järelikult armastab – ütlevad klammerduvad vene koduperenaised. Aga Minna ei peksa, vaid masseerib su väsinud jalgu või koputab südamele/mõistusele.
LISA:
KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED
„Mis kell on?“
„Sa ei ole ju Minna?!
-----------------------------------------------------------------------------------------------
PUUDUTUS
VESTLUS
(pildid Anna-Stina Treumund)XXX
Ainult täna õhtul Minna Hint! or not
(pilt: Andris Feldmanis)
Näitus: Vol.2 Fotograaf: Paco Ulman (http://blank.planet.ee/) Koht: Tartu mnt 1 (Eesti Kunstiakadeemia galerii), Tallinn Näituse kestus: 6. august-19. august, 2008 Kuraator: Andreas Trossek
Eesti Kunstiakadeemia galeriis avati 6. augustil näitus, mis
Kunstiakadeemia fuajee- ehk galeriipinnal, mida ei lammutada ilmselt niipea, on eksponeerimisel üle kümmekonna digitaaltrükis kangapannoo. Kvantiteediprintsiibi on asendanud kvaliteediprintsiip, kohaspetsiifilisuse trükispetsiifilisus, fotosid on vähem ja need on
rangemini selekteeritud. Neile, kellele meeldisid
Miks lisada Paco Ulmani fotoleht oma favoriitidesse?
http://blank.planet.ee/
Miks vaadata Paco Ulmani fotode reprosid arhitektuuriajakirjas MAJA?
http://www.solness.ee/maja/?mid=111&id=372
Miks lugeda Paco Ulmani jaanuarikuist intervjuud EPL-ile?
http://www.pressifoto.ee/uudised.php?a=1&vid=127
Miks tuletada meelde Paco Ulmani debüütnäituse pressiteadet?
http://www.muusa.eu/news.php?nid=596
Täname:
Eesti Kultuurkapital, kujutava kunsti sihtkapital
reede, august 08, 2008
KAUTEA
Teie ees on Aive Kalmuse meisterdatud muusikavideo "Kautea". Tegemist on juunikuus Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kaitstud diplomitööga, milles visualiseeritakse Kreatiivmootori laul "Kaubanduslikud teadaanded".
Nii laul kui video on pühendatud kultusrezhissöör Harry Egiptile.
kolmapäev, august 06, 2008
Näitus TARTU POISSMAAL Haapsalus, avanemine!
Kogu ametlik info nagu pressiteade, osalejate nimed, toimumisaeg ja -koht leiab siit:
http://artishok.blogspot.com/2008/07/tartu-possmaal.html
Järgnevalt aga puhas seltskonnakroonika:
avamiskõned kuraatorilt ja muuseumilt
poiss Kiwa lõikab ära kuraatori tuka
ilma tukata on hoopis lõbusam, right!
nägi Maarin
