ARTISHOK

reede, august 15, 2008

VAAL-premeeritud noorkunstnik Kiwa Art Baselil

Jutulink: http://www.vaal.ee/est/uudised/uudiste_arhiiv/uudis_2008/article_id-930
Pildilink: http://spiegelimspiegel.blogspot.com/

Voldi lahti / Unfold

”PEATUS/STOPOVER”

MINNA HINT // MIRJA MAJEVSKI // KATRIN MURBACH // GERDA MÄRTENS

Harju tänaval Kirjanike maja vastas asuvale platsile pargitud haagissuvilas toimuv näitus 1.-8.8.08. Näitust sponsoreerisid Eesti Kultuurkapital ja Haagissuvila OÜ.

------------------------------------------------------------------------------------------------
Nach meiner Heimat zieht`s mich wieder. Es ist die teure Heimat mein
Martin Rünk

Nädala jagu päevi seisis Harju tänaval Kirjanike Maja ees üks haagissuvila, kuhu võis pidevate sademete eest varjule ronida ja samal ajal kunstinäitusest osa saada. Nelja kunstiku töid esitleva näituse "Peatus/Stopover" saatetekst kutsub mõtlema selle üle, mida tähendab tänapäeva maailmas olla pidevas liikumises ja mida see endaga kaasa toob. Kuidas ruumiline pidetus muutub vaimseks ja vastupidi.

Haagissuvila kasutamine näitusepinnana on suvisele ajale igati paslik lahendus. Tuletab meelde Rael Arteli paari aasta tagust suvegaleriid Pärnus, mille formaat lubas teha mõnusaid liigse pretensioonikuseta projekte avalikus ruumis. Suvel ei tohikski kunstiteod olla liiga kõrgelennulised, puhkusest pehmed pead ei kannata suurt välja. Ja kindlasti peaks vältima valgeid kuupe.

"Peatus/Stopover" toimis kõige paremini tervikuna, sest kitsasse suvehaagisesse installeeritud tööd sulandusid oma taustaga nii kenasti kokku, et meeleolu ja tähendusloome seisukohalt ei olnudki erilist vahet esitletud tööde ja haagise pisut koltunud kardinate ja täiesti juhuslike kleepsudega. Tööde vähene eristatavus teeb ühelt poolt nende iseseisva tähenduse vähem kontsentreeritumaks aga tervikuna annab mõnusalt laadna meeleolu.

Illustreeriva vahejuhtumina tuli hetk peale mind haagisesse üks karkudel kekslev tüüp, kes pärast mõningast kohanemisaega lõbusalt küsis, kelle oma see haagis on, kes selles elab. Kui ta teist korda sama asja küsis, siis tundus, et ta ei teinudki nalja. Kunst oli hooletule vaatajale märkamatuks jäänud.

Tundub, et tööd ei olnudki sel näitusel iseseisvalt niiväga olulised, palju olulisem oli külastaja, kes haagisesse siseneb ja võib-olla väikese ebalusega võideldes haagise emmas-kummas otsas maha istub. Selle valiku tegemine ei ole väga raske, sest kahe võimaluse vahel on kõige rohkem kaks ja pool meetrit. Seejärel seisab külastajal ees ruumi paigutatud kunstiobjektide eraldamine taustast.

Ühes otsas saab kuulata muusikat, mille Gerda Märtens lahkelt plaadile on laulnud. Suure asjaarmastajaliku kiindumusega esitab ta tuntud hittšlaagreid fetišeeritud suurlinnadest - London, Pariis, Moskva, New York ja eelnevate seas ka Tallinn. Jaburad taidluslaulud kestavad pikalt ja siis veel natuke.

Muusikamasinaga ühel laual asub dokumentatsioon Katrin Murbachi (Šveits) projektist, mille käigus ta saatis oma maa välisministeeriumi kaudu kirja kõikidele Šveitsi suursaadikutele palvega kirjeldada, mida tähendab nende jaoks kodumaa. Üllataval kombel tuli tagasi üsna palju vastuseid - mõned neist kantseliitsemad, teised südamlikumad.

Leidliku konstruktsiooni abil kokkuvolditaval töötasapinnal asub teler Minna Hindi juba eelnevalt erinevates kohtades nähtud videoga "Dentro o fuera", mis räägib hispaania hulkur-hipidest, kes on leidnud endale sobiva elurütmi tänavalt. Kui soojal maal saab õlle jaoks raha kokku, siis pole elamisväärseks eluks muud vajagi.

Haagise teises otsas on Mirja Majevskilt töö, mis läheb ekstra-hästi eelmainitud kardinatega kokku. Köögilaual on kirju vakstu, millel on laual reaalselt asuvale üksikule söögitaldrikule seltsiliseks kantud graafilised kujutised võltstaldrikutega.

Nomaadlus on teema, millele saab läheneda mitmel moel. Sotsiaalnärvist lähtudes võib teema üsna vihaseks ajada - inimeste rändamistel, sihtühiskonda sulandumisel, mittesulandumisel, edasi liikumisel, paigale jäämisel jne on omad tagajärjed sotsiaalsel, poliitilisel, psühholoogilisel tasapinnal ja programmilisel kunstil on mitmeid vahendeid nende lugude sotsioloogiliselt täpseks edastamiseks.

"Peatuse/Stopover" korraldajaid on valinud nomaadlusega tegelemiseks abstraktsema, tunnetuslikuma ja tõenäoliselt enesele kõige kohasema viisi, mis suvises ja turistiküllases vanalinnas on igati sobilik valik. Samas jääb puudu keskne tugev telg, mis teeks valitud teemas täpsustusi ja võtaks seisukohti.

Lahkusin näituselt väikeste hubaste mõtetega, kus ei olnud ruumi teravamaks probleemiasetuseks. Praktilise poole pealt arutlesin, mis süsteemiga haagises ööseks voodit lahti saab ja et haagissuvilaga mööda ilma kimada tundub täitsa teostatavana.

(Artiklile taustaks võib kuulata instrumentaalversiooni saksa nutulaulust „Nach meiner Heimat zieht`s mich wieder“ http://uk.youtube.com/watch?v=sk8m70C6CV8)

(kogu materjali saatsid Gerda ja Mirja)

Voldi lahti / Unfold

Noorte kuraatorite kokkutulek

Ühel päeval saabus minu postkasti kiri Rael Artelilt, mis kutsus üles noori kuraatoreid tulema kokku ja looma oma iseseisvat võrgustikku. Pärast Sorose keskuse ümberstruktureerumisi ja pärast Nicfa tegevuse lõppemist, avastasin ma ühel päeval, et ma ei tea, kes minu kolleegid on, kirjutas Rael ja tõsi ta on. Niisiis toimus 1-3 august Raeli talus Pärnumaa metsade vahel vabaformaadiline noorte kuraatorite kokkutulek.
Kohal oli ca 14 inimest ja esindatud olid Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa (Peterburg, ArtsLink). Ametlikud voorud koosnesid ettekannetest-oma tegevuse tutvustamisest ning ühise uue projekti arutamisest. Lisaks olid kõik kohaletulnud võtnud kaasa oma trükiseid jms tutvustavaid materjale.
Üllatavalt töötasid pea kõik Lätist, Leedust ja Peterburist kohaletulnud korralike rahvusvaheliste institutsioonide juures - eelkõige kohalikes nö kaasaegse kunsti keskustes, mis moodustati misiganes nime all pärast Sorose keskuste ümberstruktureerimist ning kus kaader on peaaegu täielikult ümbervahetatud. Neil on üsna palju vabadust initseerida ja osaleda (rahvusvahelistes) projektides ning oma tegevuse ühe põhijoonena pidasid nad oluliseks just näitusetegevust kui ühte Sorose keskuste põhiülesande-tegevuse jätakmist, mitte funkstioneerimist ainult infokeskusena. Lisaks tegutsevad kõik ka nö sõltumatute kuraatoritena ning jätkavad enesetäiendamist (da Appel loomulikult, aga nt ka Edinburghi kolledz). Lisaks oli huvitav ja üldisest kohalviibijate trendist natuke hälbiv Läti fotokunstile pühendatud võrguväljaanne, mis toimib paljuski sarnaselt Arishokile.
Eestit esindas lisaks Raelile Maria-Kristiina Soomre Kumust + Artishok (MMürk ja MTamm). Artishoki ettekanne, kus tutvustasime oma eesmärke, tegevust ja lootusi tulevikuks ning aastanäituse projekti, võeti hästi vastu. Näis, kas mingeid konkreetseid kontakte tekib, aga oli huvitav saada tagasisidet nö kõrvaltvaatajatelt.
Ilmselt on Eesti väiksuse ja rollide segunemise juures raske end identifitseerida kui ainult kuraatorit ning seetõttu oli kohalik scene väga hõredalt kohal (millest on -nagu alati- kahju). Samas ma arvan, et selline üritus, just isikliku üleskutse vormis, nö kodanikualgatuse tasandil ja stiilis sõidan-linnast-ära-maale-mõttetalgutele töötas väga hästi. Kokkusaamine võiks saada igaaastaseks, tõmmata ligi rohkem eriilmelisi kuraatoreid, vahetada toimumiskohta näiteks nö külakorda ning olla natuke kindlakäelisemalt ohjatud. Samas on kohalesõitnuna juba igaühe oma vastutusel, kui aktiivselt ta suhtleb ning kui palju ta kontakte loob.

lõkkeõhtu
kuraatorid lõõgastuvad
See kohver on tegelikult uus kunstiprojekt. Hetkel on see veel tühi, aga mõte on selles, et saata ta ise rändama ning iga omanik otsustab ise, kas ja kuidas ta seda kasutab või mida sinna sisse kogub/edasisaadab. Kogu kohvri teekond on täiesti isetekkeline, determined by life ning teelepanijatele jääb rõõm seda kohata juhuslikult, kui see peaks kuskil välja ilmuma. Nii et kui te näete seda kohvrit, ärge kõhelge, vaid tehke selle juurde asja.

raamatumess

Rael (laua alt piilub kohver)

kõik tutvuvad kohaletulnud kirjandusega

ja mis mänge mängivad kuraatorid siis, kui nad on õhtuks väsinud aruteludest? siis kohandavad nad oma eriala-sptesiifiliseks mõne üldtuntud mängu, seekord oli selleks mäng, kus otsaette kleebitakse mingi nimi ja sa ise pead ära arvama, kes sa oled. Egle oli näiteks C. Sherman ja ei kulunud kaua aega, kui ta end tuvastas!

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, august 14, 2008

AVA MAA

AVAMAA
MoKSi rahvusvaheline kunsti- ja ideedesümpoosion

sisene avatud maale” ("enter the open land")

18-24. august, 2008, Mooste, Eesti

Sündmuse struktuur: 5+2

5-päevane AVAMAA sümpoosion, mis koosneb:
- 5 töötoast
- 3 kunstiprojektist

2- päevane AVAMAA festival, mis koosneb:
- näitusest, presentatsioonidest. Tutvustamaks sümpoosionil teostatud projekte ja töötubasid
- kontserdiõhtust

Märksõnad: Avatud platvormid, kogukond, kohaspetsiifilisus, teadmiste jagamine, avalik ruum.

AVAMAA – mitme-eesmärgine, valdkondadevaheline, segameediumite (mixed- media) kontekstispetsiifiline loovsekkumiste sündmus.

AVAMAA – 7-päevane sündmus õhutab ideedevahetust ja kunstiprojektide teostamist. AVAMAA idee lähtub osaliselt MoKSi korraldatud varasematest kunstisümpoosionitest (tuntud PostsovkhoZi nime all ja korraldatud Moostes aastatel 2001-2006). Samas on AVAMAA idee kohandatud vastavaks muutunud kohalikele oludele. Viimasel kümnendil on palju muutunud, toimunud on nihe ebakindla õhustikuga postsovjetlikust perioodist, kiire infrastruktuuri arenguga Eestisse, mille on toonud kaasa riigi liitumine eurotsooniga.

Millega siis vihjatakse pealkirjaga AVAMAA või “avatud maa”. Käimasolevate globaalsete väljakutsega (rahvastiku juurdekasvu, keskkonnasaaste, energiatootmise, looduslike ressursside vähenemise, poliitilise ebastabiilsuse, jne-ga) seoses on küsimus selles, kus on avatud ruum inimestele, kes otsivad võimalusi sootsiumi jätkusuutlikuks arenguks globaalsete massitrendide varjus. Selles valguses võib Eesti maa-tingimusi 21.sajandil pidada viljakaiks, siin on külluses avatud (“kasutamata”) maad, otsitakse ja julgustatakse kogukondade arengut stimuleerivaid ideesid ja projekte. Nende võimalustega seoses on ka vajadus kriitilise analüüsi ja debatide järele, mis puudutavad avaliku- ja eraruumi arengut. Selline on AVAMAA teoreetiline ruum, mis vaatab võimaluste ja kujutluste ruumi, teiselpool füüsilisi ja konkreetseid territooriume.

Mis juhtub...
7-päevane sündmus lähtub varasematest MoKSi korralduskogemustest, korraldajad julgustatavad koostööd kohaliku kogukonna ja ajutise kunstnikekogukonna vahel. Osapoolte kaasatus saab võimalikuks läbi kavandatud tegevuskeskuste külaruumis, töötubade ja kunstiprojektide.

AVAMAA esitab:
väljakutse eksklusiivsele kultuurile, läbi kaasava osaluse
küsimusi kunstniku rollile, loova väljenduse vahenditele ja meetoditele.

Töötubades ja sümpoosionil osalejad katavad ise reisikulud sümpoosionile.
Töötubades osalejad ja kunstiprojektide teostajad varustatakse eelnevalt kokku lepitud vajaminevate materjalidega. Korraldaja poolt on kõigile sümpoosionil osalejaile tagatud majutus ja toitlustus.

TÖÖTOAD
Ootame osalejaid alljärgnevatesse töötubadesse. Registreeru kiiresti, sest hiljem võib olla hilja!

Tero Nauha – "Kolm ökoloogiat"
Tunnustatud Soome tegevuskunstniku ja pedagoogi töötoa raames luuakse töid ja situatsioone, mis põhinevad Felix Guattari ökosoofia ideel. Uuritakse ökoloogia vaimseid, sotsiaalseid ja füüsilisi aspekte. Töötoas ei looda mitte niivõrd valmis kunstiteoseid vaid luuakse tegevuste tarvis ökosüsteeme.
www.teronauha.net

Félix Guattari pani ette arendada ökoloogilist mõtteviisi, “ökosoofiat”, milles omavahel põimuksid füüsiliste, vaimsete ja sotsiaalpoliitiliste ökoloogiate tahud. Selle töötoa alguspunktiks on idee mutatsioonidest, mis oli omane Guattari mõtteviisile.
Mõeldes mutatsioonidest ei ole me eesmärgiks mitte ainult säilitada ja konserveerida olemasolevaid liike, vaid pigem luua platvorme ja ökosüsteeme veel tulevatele liikidele. Siin leiavad kunstiprotsessid ühiskonnas uue tähenduse, olles protsessideks, mis loovad mutatsioone ja sünteesivad ökosüsteeme. Tero Nauha paneb ette töötada viisil, kus antud pakutud platvormi on võimalik kombineerida teiste AVAMAAL aset leidvate töötubadega. Selle ökosoofilise workshopi eesmärgiks on arendada ja tunnustada olemasolevaid füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalpoliitilisi ökosüsteeme ja nende funktsioone igapäevaelus ja kunstiloome protsessides. Elu on iseenesest saanud peamiseks loomisjõuks kõikidel elualadel (sh kunstis). Seega on ökosoofilisest lähenemisviisis saanud märkimisväärne töövahend saamaks aru sellistest igapäevakogemustest nagu tüdimus, künism ja üldine automatism käitumises. Antud workshop on platvormiks uurida ülalnimetatud küsimusi iga osaleja loomingus ja töös üldiselt ning ko-produktiivsel viisil arendada ja “teritada” töövahendeid töötamiseks kaasaegses ökosüsteemis.

Lisalugemist: Félix Guattari: “Three ecologies”; Franco Bifo Berardi: “Info-Labour and Precarisation”; Paolo Virno: “A Grammar of The Multitude”; Gregory Bateson: “Steps to an ecology of mind”Ecosophy

"1m3 elu"
Töötoa idee ja koordinaator Siim Angerpikk (ERM)
Töötoa osalised võtavad vaatluse alla 1m3 maapinda Moostes. Maapinna uurimiseks kasutatakse teaduslikke ja kunstilisi vahendeid. Selleks on töötuppa kaasatud botaanik, entomoloog, zooloog, geoloog, mullateadlane ja kunstnikud.
Kõigi nende huviks on selle kuupmeetri pinna täpsem lahti selgitamine, erinevate vaatlusandmete kogumiselt liigutakse edasi andmete kunstilise kasutamise suunas. Eri alade inimesed panevad mängu oma teadmised ja kogemused, täiendades teineteisi.
Töötoa tingimuseks on, et maastikku ei muudeta rohkem, kui selletundmaõppimiseks vaja. (Või siis - et ei muudetaks üldse).
Meeskond: Ülle ja Olavi Jäe, Silvi Eilart, Aino Kalda, Maksims Shentelevs, Siim Angerpikk, jt

"Ò Silotorni juhtum”
Töötuba koostöös Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnaga. Rühmitus Lahe Atmosfäär (koordinaatorid Anna-Liisa Unt, Terje Ong Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnast, Robert Kähr TTÜ Tartu kolledži maastikuarhitektuuri osakonnast)
Töötuba koondab kolme eesti arhitektuurikooli üliõpilasi. Töötoa otsene eesmärk on otsida dialoogis kohaliku kogukonnaga uusi rakendusi endisele silotornile, töötoa laiem eesmärk on arutleda laiemalt avaliku ruumi ja maa-arhitektuuri tuleviku ja võimaluste üle. Töötoa tulemustest (ideekavandid) koostatakse näitus.

Miles per meal (kilomeetreid toidu kohta) / Kokandus
Juhendaja Patrick McGinley
Selle töötoa tulemusi saavad kõik sümpoosioni osalised viiel päeval õhtusöögi näol maitsta. Pikki vahemaid läbiv toit versus kohapeal kasvatatud ja kasvav toit.
Kaardistatakse toiduressursid (liikuvad poed, talud, aiamaad, metsad, põllud) ja rakendadakse neid ressursse hoolikalt ja loovalt sümpoosionil osalejate toitlustamiseks.

Mutopia
Juhendaja John Grzinich
Töötuba algab kohalike maastike ja struktuuride kohta mütoloogiate kogumisega.
Misjärel töötoalised lisavad neile müütidele isiklikud abstraktsed narratiivid, kasutades selleks eelnevaid teadmisi ja retkedel kogutud materjale. Need interpretatsioonid võivad sisaldada diskussioone, mänge, kohaspetsiifilisi improvisatsioone v performance'id. Töötoa lõpus peaks valmima seeria lühifilme, kus on kasutatud retkedel kogutud fotosid, video- ja helisalvestisi.

SÜMPOOSIONI AJARAAM

(E, 18.08- R, 22.08)

9:00-10:30 hommikusöök
10:30-13:30 hommikusessioon
13:30-15:00 lõuna
15:00-18:00 pärastlõunasessioon
18:30-20:00 õhtusöök
20:00- õhtuprogramm (esitlused, filmiõhtu, diskussioonid jmt)

Laupäeval 23.augustil, alates kella 15st, saab Moostes tutvuda töötubades tehtuga. Kell 18.00 algab eksperimentaalse folkmuusika kontsert Mesi kõrvadele, kus astuvad üles Launau, Lauhkeat Lampaat ja Kuupuu Soomest, Michele Spanghero Itaaliast, Riho Kall, Vaikuse Koosolek, Mari Kalkun ja Tanel Kadalip Eestist ning Bernu Rits Lätist. Launau ja Kuupuu on mõlemad saavutanud rahvusvahelise tuntuse oma ainulaadse muusikaga, kus segunevad
kaasaegne folk, neo-psühhedeelia ja vabas vormis improvisatsioon. Riiast kihutab kohale Bernu Rits, grupp kunstnikke, kes loovad muusikat isetehtud pillidel ja kui vaja siis seda elektrooniliselt töödeldes. Michele Spanghero mängib oma kontrabassil feedback süsteemi, Lauhkeat Lampaat on vennakste Antti ja Jaakko Tolvi ühisprojekt, Mari Kalkun improviseerib hääle ja Tanel Kadalipuga kontrabassil, Vaikuse Koosolek eesotsas Anna Hintsiga jätkab helide salasoppide avastamist.

AVAMAAd toetavad: Mooste Vallavalitsus, EV Kulturiministeerium, Eesti
Kultuurkapital, Kohaliku Omaalgatuse Programm, Haridus- ja
Teadusministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu.

TEAVE
moks@moks.ee
Evelyn Müürsepp, tel 5 138 599

Voldi lahti / Unfold