Ja viimaseks suurmeeste seerias on:
Subcommandante Marcos ja tema zapatistid
Zapatistid
EZLN ehk Mehhiko Zapatistide Rahvuslik Vabastusarmee loodi erinevatel andmetel 1982 või 1983. On peamiselt Mehhikos tegutsev paramilitaarne separatistlik organisatsioon. Hoiab Mehhiko Chiapase osariigis enda kontrolli all ulatuslikke territooriume ning omab suurt toetust kohalike maia-indiaanlaste hulgas. Alustas 1994 relvastatud ülestõusu Mehhiko keskvalitsuse vastu. Hiljem on praktiliselt loobunud militaarsetest aktsioonidest.
First blood
80tel oli Mehhikos üldlevinud seisukoht, et selles riigis pole võimalik teostada sõjalist revolutsiooni. Seda seisukohta jagasid nii Mehhiko trotskistid kui maoistid ja muidugi ka kõik ülejäänud vähemäärmuslikud ja vähemvägivaldsed rühmitused. Võimulepääsemiseks otsiti seaduslikke teid. Sel ajal eraldus Mehhiko vasakpoolsete hulgast väike grupp ultraradikaale, kes suhtusid parlamentaarsel teel teostatava võimupöörde plaani põlgusega. Nende jaoks oli ainus aktsepteeritav võimuhaaramise viis relvastatud võitlus. Võim ja veri olid neile lahutamatud. Sellised seisukohad muutsid grupi paariateks kõigi ülejäänud Mehhiko poliitiliste liikumiste jaoks ning rühmitus otsustas tõmbuda eraldatusse, rajada endale baas Chiapase osariigi läbipääsmatutes dzhunglites. Järgnes hulk aastaid täielikku vaikust, mil tollest rühmitusest polnud enam midagi kuulda. Võis oletada, et nad on kas hukka saanud või täielikult mandunud ning see kinnitas üldist veendumust, et geriljavõitlejate aeg Mehhikos on lõplikult möödas.
1994, pärast seda kui Mehhiko valitsus oli alla kirjutanud NAFTA leppele, mis muuhulgas muutis väiketalunike olukorra senisest tunduvalt ebakindlamaks, katkes Mehhikos ligemale 15 aastat kestnud relvarahu. Kõigepealt saatis tundmatu, end zapatistideks nimetav liikumine Mehhiko valitsusele ametliku sõjakuulutuse. Seejärel alustasid zapatistid ülestõusu. Ülestõus kestis kokku umbes 2 nädalat, sajad inimesed said surma, mõned linnad käisid käest kätte, kuid ülekaalukad valitsusväed surusid pealinna poole marssimist alustanud mässulised kindlalt mägedesse tagasi.
Sellegipoolest oli relvastatud ülestõus – seda peeti, eksole, võimatuks, absurdseks - Mehhiko valitsusele täielik shokk, tekkis üleriikklik paanika. Kuna keegi polnud zapatistidest varem midagi kuulnud, kahtlustas ärahirmutatud valitsus kõike ja kõiki koostöös zapatistidega. Salapärastest zapatistidest sai top-uudis ning Mehhiko valitsuse vastane nr 1. Samas jäi ülestõusu mõte ikkagi arusaamatuks – see tundus olevat hästi planeeritud, see oli täiesti üllatav, kuid samal ajal täiesti lootusetu üritus. On arvatud, et zapatistid lootsid, et ülestõus levib kogu Mehhikos – zapatistide eeskujul tekkiski mitmel pool uusi paramilitaarseid valitsusvastaseid ühendusi, kuid nende sõjaline jõud jäi siiski üsna väikeseks.
Sõjalise avantüüri ning sellele järgnenud märksa edukama meediasõjaga saavutasid seni praktiliselt tundmatud zapatistid kultusliku maine, nende aktsiooni analüüsisid nii sõjanduseksperdid kui meediateoreetikud kogu maailmas. EZLNi sümboolika muutus popikooniks. Lisaks huvitas kõiki muidugi, kust ja kuidas oli selline võimas liikumine üldse ühtäkki tekkinud. Sellest ajast ilmuski meediasse uus nimi – Subcommandante Marcos
Subcommanante Marcos
Tuntumaid ja legendaarsemaid kaasaegseid geriljapealikke. Tuntud ka nime all Delegado Cero - Esindaja Null. EZLNi eestkõneleja. On neoliberaalse globaliseerumise vastane, esindades alter-globalistlikke vaateid. Teda on nimetatud „uueks Cheks“ ja „postmoderseks Cheks“. Marcos ise on korduvalt ümber lükanud väited, et ta on zapatistide juht, nimetades ennast üksnes esindajaks.
Kuna Marcos kõneleb hispaania keelt ilma maia aktsendita, on oletatud, et ta ei ole kohalikku indiaani päritolu, maia külades leviva legendi järgi on Marcos kahvatu nahaga mees, kes tuli nende juurde hulk aastaid tagasi. Paljud külaelanikud on Marcosega kokku puutunud, kiites Marcose askeetlikke eluviise, samas ei suuda keegi kirjeldada tema nägu, ega tea, kust Marcos pärineb, kirjeldades geriljapealikku pigem üleloomuliku olendina: „Ta sööb sedasama toitu mida meiegi sööme. Aga tema nägu pole võimalik näha, ta püsib alati varjus ega sarnane ühegi tavalise inimesega“ (Maia kükvanaem Marcosest ajakirjanikele). Teda on kohalike indiaanlaste poolt nimetatud ka Surnud Meheks.
Marcos ise on ühes intervjuus viidanud linnapäritolule ja akadeemilisele keskkonnale.
Aastatel 1992 kuni 2006 kirjutas Marcos üle kahesaja essee ning avaldas 21 raamatut (nende hulgas, muide ka mõned väga popularsedd lasteraamatud). Marcose kirjutised käsitlevad ühiskondlikke probleeme, kuid on enamasti poeetilised ja mõistukõnelised, tema kirjutamisstiili on iseloomustatud kui segu romantikast, irooniast ja sõnamängudest, viidatud on kai pidevalt tuntavale iseloomulikule kergele distantsile kirjeldatu suhtes, vaatamata poeetilisele keelele ja sotsiaalsele empaatilisusele puuduvad tekstides praktiliselt igasugused viited isiklikule elule ja autori intiimsemale mõttemaailmale.
Kui rääkida isiklikkusest, siis üheks Marcose iseloomulikuks tunnuseks on näokatte suuavast alailma väljatolknev piip. Ka räägitakse, et Subcommandante peab lemmikloomana vigast, tiibadeta kukke, keda ta nimetab Pingviiniks.
EZLNi varjatud aastad
Subcommandante suhe meediaga on mänguline, õrritav-peibutav. Kuigi tema maskistatud nägu ilmub tihti meedias, ei anna ta ennast kergelt kätte. Ta teab oma hinda ja seetõttu peavad ajakirjanikud, kes teda intervjueerida tahavad, üldjuhul tulema ise Chiapase mägedesse, osalema maiade kogukondlikus elus, võibolla mitu nädalat põllul töötama, enne kui Marcos nad vastu võtab.
Ühes pikemas intervjuus räägib Marcos, kuidas EZLN välja kujunes ja mis toimus varjus viibitud aastate jooksul.
Zapatistide tuumik pärines Mehhiko suurlinnadest ning neil puudusid elementaarsed oskused metsikus looduses ellujäämiseks. Pärast kuraazhikat dzhunglisse marssimist, avastasid nad peagi, et nad ei saa tegelikult hakkama, nad ei suutnud isegi toitu hankida ning hakkasid vaikselt surnuks nälgima. Neid päästsid kohalikud maia-indiaanlased. Zapatistidel kujunes indiaanlastega kõigepealt välja kaubavahetus: know-how toidu vastu. Know-how tähendas zapatistide puhul võitlusoskust. Maiad olid sellest huvitatud, sest olid hädas omavolitsevate röövlijõukude ja salakaubavedajatega. Marcos: „maiad olid suurepärased kütid, kui see puudutas jahipidamist, kuid lahingupidamisoskus neil puudus.“ Ühesõnaga, inimeste pihta maiad tulistada ei osanud ning seda oskust hakkasid neile õpetama zapatistid. Zapatistid saavutasid külaelanike usalduse ning asusid oma tegevust laiendama – näiteks hakkasid nad esimese hooga külades välja koolitama lapssõdureid. Tüüpiline geriljamõtlemine – kõik sõja hüvanguks. Kuid maiakogukondade mõju zapatistidele oli kaugelt suurem, kui zapatistid seda esialgu tajusid. Tasapisi loobusid zapatistid isetahtsi sõjaliste rünnakute planeerimisest, sest kartsid põhjendatult, et nende aktsioonid võiksid küladele häda kaela tuua. Kuid külade toetuseta poleks nad toime tulnud. Seega hakkasid nad kõiki oma plaane külakogukondadega kooskõlastama, lõpuks ei teinud nad midagi ilma kogukondliku heakskiiduta ning allutasid ennast vabatahtlikult aina enam kogukonna autoriteedile. Ka zapatistide prioriteedid muutusid – relvastatud võitluse idee taandus tahaplaanile, selle asemel hakkasid mässulised aina enam hindama kogukondlikkuse jõudu. Marcos: „meie rangelt vertikaalse käsuliiniga sõjaline organisatsioon kohandus indiaanikogukondade horisontaalse struktuuriga ja tekkis täiesti uuelaadne organisatsioon.“
Zapatistid läbisid evolutsiooni, mis viis nende algse traditsioonilise geriljapraktika täiesti uuele tasandile. Zapatistid kasvatasid oma sõjalist võimekust kuid see jäi allutatuks külanõukogudele, maia külakogukondades aga puudub autoritaarse juhtimise traditsioon, olulisi küsimusi otsustatakse üldkoosolekutel, kus kõigil kogukonnaliikmetel on võrdne positsioon, on küll olemas külavanema-institutsioon, kuid see ametikoht roteerub regulaarselt ja lühikeste ajavahemike järel. Marco nimetab maia külade juhtimissüsteemi osalusdemokraatiaks, kuid see on juba selline osalusdemokraatia. mis otsapidi läheneb pigem juba kropotkinlikule anarhismile. Seega põimis arenev zapatistlik organisatsioon endas ülimalt hierarhilist täidesaatvat võimu ning anarhistlikku seadusandlikku võimu.
Zapatistliku süsteemi võtsid omaks aina uued külad, moodustades Chiapases lõpuks riiklikest struktuuridest sõltumatu paralleelse haldussüsteemi.
Lisaks lõid zapatistid samal ajal globaalse netipõhise kommunikatsioonivõrgu. 1994 mässu puhkemise ajaks olid neil tugevad sidemed enam kui 900 vasakpoolse organisatsiooni ja aktivistidegrupiga.
Varjust välja tulemine
Zapatistide tegevust iseloomustavad pikad vaikuseperioodid, mida katkestavad ootamatud suuraktsioonid. Zapatiste on korduvalt poliitilise jõuna juba maha kantud, nende liidrit Marcost on korduvalt surnuks või riigist lahkunuks peetud.
Suurimat tähelepanu tekitanud sündmused on 1994 relvastatud mäss, 2000 marss pealinna ja 2005 Teise Kampaania.
Pärast 1994/1995 sündmusi loobusidki zapatistid pea täielikult sõjalisest tegevusest ning keskendusid eelkõige sotsiaalsete võrgustike loomisele. Seda nii reaalses elus kui ka virtuaalses ruumis. 10 aasta jooksul arendasid zapatistid kogu koduosariigis välja oma, paralleelse munitsipaalsüsteemi, mis hõlmab nii toitlustamist, arstiabi kui haridust. 2003 kuulutati süsteem lõplikult väljaehitatuks. See on keskvalitsusest sõltumatu struktuur ning seda haldavad väiksemad üksused, nn „Hea Valitsuse Huntad“ (Juntas de Buen Gobierno). Huntadesse kuulub grupp kogukonna esindajaid, kes on kohustatud loovutama oma positsiooni iga paari nädala järel järgmisele. Huntade lipukirjaks on mandar obedeciendo – valitse kui allud. Töötegemine toimub kollektivistlikel alustel, kogukonna liikmetele on kogukonna teenused tasuta, need, kes mingil põhjusel kogukonnast – s.t. zapatistide hulgast - välja heidetakse, peavad hakkama teenuste eest maksma. Vaatlejate kirjeldusel on kogukonnad väga vaesed ja neis levivad kõikvõimalkud haigused, samas ei panda seda üldiselt zapatistide süüks, sest Chiapas on lihtsalt olnud pikka aega Mehhiko vaeseim piirkond.
Mehhiko valitsus huntade tegevust ei takista ja tundub seda sotsiaalset eksperimenti pigem huviga jälgivat.
Mitmed vaatlejad nimetavad Mehhikos hetkel toimuvat maailma esimeseks postmodernistlikuks revolutsiooniks.
Teise Kampaania
2006 toimusid Mehhikos presidendivalimised. Vastukaaluks eelseisvatele valimistele, kuulutas Subcommandante Marcos 2005 välja Teise Kampaania ("La Otra Campaña"). Kampaania eesmärgiks polnud seada üles oma presidendikandidatuur, vaid tutvustada zapatistide vaateid, diskuteerida konstitutsioonimuudatuste vajalikkuse üle ning luua üleriigiline dissidentlik infrastruktuur. Ühtlasi võõrustasid zapatistid mitmesaja rahvusvahelise organisatsiooni vaatlejaid.
Selle tuuri puhul on reaalsed sündmused põimunud ohtrate legendidega, mis omistavad Kandidaat Nullile peaaegu et üleloomulikke võimeid. Teated Marcose lähenemisest tekitasid linnades rahvarahutusi, inimesed kogunesid tänavatele ja skandeerisid, et „nemad on Marcos“.
Zapatistlik ideoloogia
Marcos ise on öelnud, et tema ideoloogia on sündinud teoria ja praktika kokkupõrke tagajärjel.
Üldjoontes võib öelda et zapatistidel puudub ideoloogia traditsioonilises mõttes. Marcose zapatism on üsna raskestikategoriseeritav, seda on kirjeldatud marksistlikuna, kuid, kuna ta vastustab nii riiki kui eraettevõtteid kui narkoparuneid, nähes neis kõigis ühesuguseid repressiivseid struktuure, on tema õpetus pigem anarhistlik, kuid ka siin on vastürääkivusi - Marcos on korduvalt võtnud sõna matriarhaadi toetuseks ning rõhutab oma tegevuses kogukonna kontrollivat autoriteeti.
Marcose kõned on emotsionaalsed ja romantilised, täis võitlusvaimu õigluse nimel, ka on need intelligentse ja haritud inimese kõned, Subcommandante valdab ilmselgelt akadeemilist leksikat, kuid kriitikute sõnul ühtset loogiliselt artikuleeritud programmi need sõnavõtud ei moodusta. Kõige programmilisem osa tema seisukohtadest väljendub antiteesides – on üsna selge, mille vastu Marcos on – ta vastustab neoliberaalset globalismi, kuid see, mida ta pooldab, jääb suhteliselt ebamääraseks, eelkõige emotsionaalsel tasandil mõistetavaks.
Zapatistide nõudmisi saaks kriitikute sõnul kokku võtta tautoloogias: nad nõuavad õigust omada õigusi.
Seega võib Subcommandante Marcose vastuolulise poliit-retoorika põhjuseks pidada ka lihtsalt võimetust pakkuda välja konstruktiivset programmi või populistlikku ambitsiooni meeldida kõigile, ka vastandlikele gruppidele.
Enamik vaatlejad siiski rõhutavad, et zapatismil on oma terviklik ideoloogia, kuid see ei mahu tavapäraste kategooriate alla ega ole seega väljendatav parteiprogrammis või mõnes muus sarnases traditsioonilise formaadis.
Nagu märgib ajaloolane Antonio García de León: „Marcos ja zapatistid on viinud poliitilise diskursuse poeetilise diskursuse vormi, nad on algatanud poliitilises võitluses keele ja informatsiooni radikaalselt uuendusliku kasutamise.“
Niisiis, fakt on, et zapatistlik ideoloogia pakub kõigile midagi, ka neoliberaalidele. Sest Marcos on avalikult kuulutanud, et ta ei kavatse neoliberaalset valitsust kukutada. Ta tahab sellele oponeerida, seda küll, kuid mitte seda asendada.
Meediateoreetikud on avaldanud arvamust, et zapatismi püsimine sõltubki justnimelt sellest võimest vältida olemasolevaid kategooriaid, selge poliitilise programmi esitamine muudaks zapatistid üheks järjekordseks poliitiliseks organisatsiooniks ning nende maagia kaoks. Zapatistlik ideoloogi toimib vaid siis, kui see säilitab irratsionaalse, poeetilise tasandi.
Leegion
Marcose puhul on huvitav tema balansseerimine ühe konkreetse persooni ja kollektiivse pseudonüümi piiril. Kuigi ainuüksi tema kirjanduslik produktiivsus on kahtlustäratav – analüütikud on leidnud Marcose tekstidest näiteks perioodilisi stiilimuutusi – on üsna tõenäoline, et Marcose puhul on keskseks persooniks üks kindel isik, kellel on ka omad harjumused, isikuomadused, minevik ja eraelu. Nii näiteks avalikustas Marcos mõned aastad tagasi, et ta astus abiellu. Ka Subcommandante nimi, kuigi pseudonüüm, viitab keerulise tähistamisskeemi kaudu siiski Subcommandante varjatud identiteedile – nimi Marcos ei viita Subcommandante Marcosele vaid tolle surnud sõbrale, surnud mees omakorda, sõprussideme kaudu, viitab tagasi Subcommandantele kui konkreetsele inimesele.
Seega on Marcos üks kindel isik. Lihast ja luust Mehhiko kodanik, kes turvalisuse kaalutlustel varjab oma passiandmeid.
Samal ajal on Marcos ka metapersoon.
Ilma näota ja nimeta esinev Subcommandante tõmbab musta auguna enda poole erinevaid tähendusi. Ta on avatud tähistaja, valmis olema mida iganes soovitakse, et ta oleks. Näiteks on Marcos, kelle keha ega nägu pole avalikkus kunagi näinud, valitud Mehhiko aasta seksikaimaks meheks.
Marcose anonüümsus on ekshibitsionistlik, ta eksponeerib oma varjatust täiesti pealetükkivalt. Ta on fotograafide lemmik, ta käitub meedias enesekindla ja ülbe pop-staarina, ta elab nö avalikku elu - Marcos teavitas oa abielust loomulikult ka pressi. Ta on meediale kättesaadav ja samas täieti suletud.
See eristab Subcommandante Marcost tavapärastest staar-revolutsionääridest. Nii juhib analüütikute-aktivistide grupp autonome gruppe a.f.r.i.c.a oma artiklis „All or None“ tähelepanu sellele, kuidas tuhanded inimesed inimesed meeleavaldustel skandeerivad „Meie oleme Marcos!“. Selline loosung oleks olnud täiesti absurdne näiteks Che Guevara puhul. Eksataatiline rahvahulk ei saaks arvata, et nad on kõik Che, sest Che on üks inimene.
Samas saab Marcos ise vabalt esineda Che Guevarana. Kui Marcos imiteerib Ched, siis sellel hetkel ta ka on Che - sest võistlev, laenatud identiteeti välja tõrjuv „autentne identiteet“ tal puudub.
Marcos rõhutab oma kollektiivsust, näiteks ütleb ta: „Marcos on gei San Franciscos, must Lõuna-Aafrikas, asiaat Euroopas, anarhist Hispaanias, palestiinlane Iisraelis, juut Saksamaal, patsifist Bosnias, kommunist külma sõja järgsel ajastul (…jne. jne. loetelu jatkub samas vaimus)…Marcos on iga allasurutud vähemus, kes ütleb, „Aitab!“ ja hakkab vastu.“. Niisiis, Marcos manifesteerib, et ta on avatud persoon, kõik võivad saada osa tema ihust, tema võib võtta ükskõik kelle kuju.
Marcos on topeltmärk, mitte tühi tähistaja vaid avatud tähistaja. Pooleldi inimene, pooleldi puhas kommunikatsioon.
Kuhu edasi? Ikka edasi.
Kas Subcommandante Marcost on võimalik peatada?
Ei ole.
Mehhiko võimud tunduvad küllalt hästi mõistvat, missuguse ebatavalise vastasega neil Marcose näol tegemist on. Loomulikult poleks mingit kasu püüdlustest Marcost füüsiliselt hävitada. See oleks igal juhul kaotus – Marcos kas keelduks suremast, ilmutades ennast lõputult taastulevate Marcoste ja vale-Marcostena, või siis valiks ta märtripoosi. See oleks halvim, mis saaks Mehhiko valitsusele juhtuda - niigi kujutatakse Marcost gräffititel nimbusega ümber pea.
Nii käibki valitsuse ning zapatistide vahel põnev semiootiline mäng. Mehhiko võimude igati loogiliseks strateegiaks sellises olukorras on toppida täis see pelutav tähendusetühimik, tühistada Marcose ambivalentsus ja omnipotentsus. Haakida tähistatav tagasi Marcose külge.
Selleks püüavad nad paljastada Marcose „tegelikku“ persooni. Nii teatasid Mehhiko võimud, et nad on Marcose tegeliku isiku kindlaks teinud - tegemist on aastaid tagasi teadmata kadunuks jäänud filosoofia- ja kommunikatsiooniprofessor Rafael Sebastián Guillén Vicentega. Zapatistid ei jäänud võlgu. Vastuseks sellele valitsusepoolsele väljakutsele toimus hulk aktsioone, kus iga osaleja väitis, et tema ongi Marcos.
Marcos?
Kas Subcommandante Marcos saavutab võidu?
Ei.
Marcos on lubanud jätkata tegutsemist seni, kuni on „saavutanud oma eesmärgid“, pärast seda „Marcos kaob, sest teda pole siis enam vaja“. Üllas lubadus, kuid arvestades, et neid oma eesmärke pole zapatistid kunagi kuigi konkreetselt määratlenud – „õiglus“ ei ole kindlasti eesmärk, milleni oleks võimalik jõuda ja siis peatuda - puudub ka igasugune võimalus, et zapatistid kunagi oma eesmärgid saavutaksid.
Marcos näib sellest paradoksiga arvestavat, sest väidab teisal, et EZLNi eesmärgiks polegi haarata võim ega ka mitte hävitada võim, vaid tema eesmärgiks on osutada võimule vastupanu. Oluline on seega vastupanu kui protsess, sest fikseeritud lõpptulemuseni jõudmine on mõeldamatu.
Sestap püsivad zapatistid seni, kuni nad suudavad vältida reaalselt võimule pääsemist. Eelnevast lähtudes omandab nende käitumismuster ratsionaalse loogika - nad alustavad võitlusi, mis on määratud läbi kukkuma. Nad on võidukad kaotajad. Seda nii 1994 relvastatud ülestõusu puhul kui 2005/2006 presidendivalimistel. Subcommandante Marcos oleks võinud tegelikult presidendiks kandideerida, tal oleks isegi olnud võimalus (ükskõik kui groteskne ka poleks ettekujutus näomaskistatud presidendist), mitmed suured opositsiooniparteid tegid talle ettepaneku asuda nende esikandidaadiks. Kuid esinumber olemine ei saanudki olla Marcose jaoks olla absoluutselt vastuvõetav, ta tahtis enamat, tahtis olla number null, kes esindab Teist. Ükskõik, mis, aga mitte saada number üheks. Ning nii viis ta läbi Teise Kampaania, mis välistas tema valimise, välistas võidu, kuid oli seetõttu samal ajal edukam ning kindlasti palju tähendusrikkam, kui vaieldavatel asjaoludel tegelikult võitnud president Felipe CalderónI kampaania.
Subcommandante Marcos algatas Mehhikos postmodernse revolutsiooni ning mängib nii, et teda pole võimalik selles mängus võita ja ka tema ise ei saa selles mängus võita, sest võit on lõks, ummik, võit oleks kaotus. Selle mängu eesmärk on mängu jätkamine. Perpetual revolution. Limbo. Dead Man.
Interview with Subcomandante Marcos
Päris lõbus intervjuu. Pikk ja põhjalik, algab korralikult, juttu on zapatistide arenguloost, erinevatest organisatsioonidest, poliitilistest vaadetest, zapatistide ühiskondlikust nägemusest, esindusdemokraatiast ja osalusdemokraatiast. Siis tulevad küsimused soolisest võrdõiguslikkusest, naiste osaluse määrast, siis tuleb juttu abielust, siis vabaabielust ja intervjuu lõpus räägitaksegi ainult seksist. Kas kondoomid on partisanidele kättesaadavad? Kas võib pidada mitut partnerit? Mis juhtub kui teil seksivad sõdurid jäävad ülemale vahele? Kas teil armees on palju lesbisid?
http://affinityproject.org/theories/marcos.html
http://www.marxsite.com/emergence.htm
-----------------------
Margus Tamm
