Mida Yes Men selle rahaga tegi

Neile, kes vastasid üleskutsele ja annetasid jesmenitele raha ja neile, kes seda ei teinud.
Siin see on, seda te oma raha eest saite/ei saanud.

http://news.xinhuanet.com/english/2008-11/13/content_10353551.htm

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

ART FORUMi aegne Berliin

Artishoki akrediteeringuga käisid Maarin ja Elnara külastamas Art Forumi aegset Berliini, kus ca nädala jooksul toimus „täielik hullumaja“, kui kohalikke tsiteerida. Reede õhtul oli näiteks 37 avamist (tavapärane on ca 0-10) üle terve linna ja nagu rändrohutirtsuparv liikus rahvusvaheline kunstimaailm objektilt objektile. Samas muljed on üsna ühte väravasse ja kokkuvõttes tekitas nii suure hulga eelkõige müügiks suunatud kunsti nägemine kiiresti küllastuse, abjektsiooni ja tahtmise põgeneda (masendunult). Seetõttu põhiliselt siis kildudest koosnev pildireportaazh ja mõned isiklikud highlightid.


Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis tuleb tunnistada, et läksime Elnaraga sinna täiesti süütult, kuna kumbki ei olnud varem kunstimessi attendinud. Lisaks poshile artworldile oli lootus näha ka lihtsalt head kaasaegset kunsti, kuna AF paneb kogu ülejäänud Berliini kunstielu kihama ning oma etteasted teevad nii for- kui non-profit kunstiinstitutsioonid. Samasse aega oli näiteks rihitud ka Berliini ajutise Kunsthalle avamine Muusemisaarel (tähendustest laetud asukoht, eks ole), kus sai väljaspool näha Gerwald Rockenschaub´i pilvi (jah, tõesti, need pikslised on PILVED mis õhutavad Wittgensteini tsitaadi kiuste siiski unistama) ja sees Candice Breitz`i lõputuid ekraane gruupidest, kes igaüks eraldi, kuid kokkuvõttes sünkroonis oma lemmikpoptähe loomingut esitasid. Väljapanek mõjuski nii ettearvatvalt kui see kõlab: peale ekshibitsionismi ja küsimuste a la iidoli-fänni passiivne/aktiivne suhe ja rollijaotus midagi muud pinnale ei jäänudki. Tehnilise teostuse eest tuleb muidugi au anda – kaheks aastaks ehitatud kuubik mõjub soliidsemalt kui enamik kaasajal ehitatud igavikulise perspektiiviga kunstitempleid. Money talks.



Art Forum ise püüdis siis viimaste aastate messitrende järgides lisada oma müügilikkusele ka mingit lisaväärtust ja rõhuda rohkem endale kui kaasaegse kunsti ekspertide kokkusaamiskohale. Messi kamuflaažitakse juba aastaid väikeste ümarlaudade sarjaga ning lisaks toimub kureeritud kunstinäitus – sel aastal „noore tõusva tähe“ Hans-Jürgen Hafneri kureeritud „Erinevus, mis erinevus?“. Viimane oligi kõige AFi kõige meeldejäävam rosin ja eelkõige oma mängulise ülesehituse poolest – kuraatorivalik oli hajutatud galeriiboxidesse ning asjaolust, et antud töö kuulub hoopis eraldi komplekti, andis märku vaid delikaatne silt. Näitus tõstatas juba oma kohaloleku kaudu eelkõige küsimusi kunsti väliste tunnuste järgi klassifitseerimise kohta (müügi- ja mittemüügikunstiks). Kuigi selline ülesehitud ühelt poolt hajutas kuraatorinäituse ilmselget külgepoogituse-maiku (ja sundis terve messi läbivaatama, et töid üles leida), siis teiselt poolt saagis ta oma ambivalentse enesepositsioneeringuga ka oksa, millel ise istus ehk siis kunstimessi spetsiifikat. Kokkuvõttes nutikas kuraator, kes ei allunud lihtsalt etteantud formaadi diktaadile, vaid suutis selle ülemängida.

Vadim Zakharov, näited seeriast "Vene portselan"


Aga ärgem kaotagem fookust ehk lühikokkuvõte teemal "mis siis müüb":
- suureformaadilised poolabstraktsed - poolfiguratiivsed maalid. Badpaintinglikuks võtmes. Porised toonid.
- FOTO. Märka igapäevast! Märka, et argielu hallus on väga sügavmõtteline ja tähendusrikas.
Pildista estetiseeritud võtmes võõrandunud urbaanseid vaikelusid. Pildista subjektiivseid mikronarratiive. Maitsekas must-valge on out, eneseteadlikult lo-fi "polaroidi-stiil" in!
- materjali/formaaditrikid. A la Alice kahanenud/kasvanud asjade maailmas. Hiiglaslik mahasadanud (ja põlenud) lühter. Laev, mis on tehtud riidest. Normaalmõõdust kohutavalt ülepaisutatud tavalised riidenagid, mis täidavad kogu galerii. Tikitud padi, mis võtab enda alla pool boxist jne.
- Ilmselt trendikamad galeriid promosid popikaid dekoratiivobjekte, nt neoontorudest kompositsioone jms. Rõõmsalt meenutan kohe gesamtkunstwerki ja nõukaaegsed keraamikute, tekstiilikunstnike, maalijate, tarbekunstnike jt -kunstnike ühised pingutusi mingi hoone üleüldiseks estetiseerimiseks. Muutun aga kohe jälle kurvaks, sest galeristid on kaasaegsed dekoratiivobjektid oma loomulikust keskkonnast (nt klubid, kultuurikeskused jms) välja rebinud ning valgesse kuupi toppinud. Kus nad lahustvad, hakkkavad mõjuma ülearu pretensioonikalt ja siis juba jõuetult...Siis ma alati mõtlen, et et kunstimaailm (kommertskunstimaailm siis eriti) on nii kohutavalt jõuetu ja ajast maha jäänud suhtumisega võrreldes muude meelelahutusvaldkondadega. Ikka üritab asju enda formaati toppida, kuigi need objektid elavad juba ammu oma elu kuskil paralleelmaailmas. Väga hästi elavad. Miks peaks üritama seda "kunsti" alla suruda? Miks peab asju tänavalt galeriisse tassima? Ainult pedagoogiline ja rahvavalgustuslik missioon kõike ka välja ei vabanda.

messivaade

Sarah Ortmeyer O Tannenbaum, 08.

hiljaksjäänud itaallased, kes alles seavad end üles

on alles hommik, külastajaid pole veel ja galeristid igavlevad

Ibid galerii box

nimega "Permanentne vaataja", st noormees sinises oli samal kujul nähtav ka foto pealt ja nii ta need neli päeva seal seisis lives ka.

kassipadi
Berta Fischer
tehno-interjöör
Jennifer & Kevin McCoy, Scary Things I, 06. Sellest mikromaailmast päris üksikud sõnad jooksid kõrval videoprojektsioonilt, moodustades kokku veidraid lauseid.

Paar stiilinäidet ka Artville`lt, mis tundus lootustandvam, kuna a) kuulutas, et on kunstnikele b) asustas terve vana kortermaja – paindlikum formaat ja lisaks suhtume me kõik ju positiivse eelarvamusega korternäitustesse. Kahjuks see, mida näha sai, kõikus skaalal kahtlane-väga kahtlane-piindlik.
Kilekottidest tuulelohed-inimesed. Vt ka kollased kilejukud, kes hullude päevade ajal stockmani katusel tõmblevad. Päeval veeti neid mööda Berliini ringi.



Preview, mis oli mõeldud alles tõusva ja noore kunsti messina, erines Art Forumist kui totaalsest etableerumiskeskusest ainult selleläbi, et oli natuke trendikamalt kujundatud (tehasemeeleolu), töödes esines rohkem neoonvärvi ja rohkem oli käsitööd a la tikitud sõnumeid stiilis "vanaema veimevakast". Innovatiivne ja piire ületav käsitöölisus on üldse YLÖS.


Preview saalivaade
Bernhard Bischoff & Partner galerii valikust tupsutöö

Üks vaimukamaid nähtud töid - kuna need igavesti käpaga head õnne viibutavad kassikesed olid pandud pokaalitornidest erinevatele kaugustele, siis tekkis kokku nende kõlksumisest helikunst. Dieter Lutsch, Sound of Fortune, 08

Gudrun Hasle
Al Masson
Fred galeriist

Karsten Konrad
vahusammas ja selle publik Stederfreundi galeriiboxis

Vastukaaluks linnas valitsevatele müügimeeleoludele oli nt KW tootnud ühiskonna ja disaster kapitalismi kriitilise näituse „Suletud ühiskonnad“, mis lahkas ennekõike vanglate (erilise rõhuga Guantanamol) problemaatikat. Lahkama on tegelikult vale sõna, näitus lihtsalt esitas andmeid, mis selle publiku jaoks, kes KWsse üldse satub, ei ole ilmselt enam mingiks uudiseks – vanglad ja kogu turvasüsteemi kasvamine kõige tulutoovamaks äriks USAs, sellesse masinavärki sattumise juhuslikkus ja julm suvalisus jne. Korporatiivne äri vs täielikult pisendatud üksikindiviid, kes on süsteemi ees võimetu a la Kafka „Protsessis“. Näitusel püüti siis selle üksikisiku NÄGU näidata, suunata tähelepanuluup rohujuuretasandile jne.

kirjutas ja pildistas Maarin

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Rühmitused: koostöö võimalikkusest kaasaegses Eesti kunstis

7. november 2008
TÜ Akadeemiline Raamatukogu
Korraldus Elnara Maarin
Ettekandjad Anu Allas, Maarin Ektermann, Elnara Taidre, Airi Triisberg



Reedel, 7. novembril 2008 toimub Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu konverentsisaalis (Rävala pst 10) Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 5. ettekannetepäev sarjast "Lisandusi eesti kunstiloole" pealkirjaga "Rühmitused: koostöö võimalikkusest kaasaegses Eesti kunstis".

Ettekandepäeva eesmärgiks on kunstirühmituste tekkimise võimalike põhjuste kaardistamine ja rühmitusi koondavate ideede uurimine taasiseseisvumisjärgses Eestis. Ettekannetepäeva esinejad keskenduvad koostöö erinevatele aspektidele ja probleemidele 1990ndate ja 2000ndate aastate kunstiväljal, tuues esile kollektiivse autorluse toimemehhanisme ja -loogikaid. Oluline rõhk on kohalike nähtuste kontseptualiseerimisel, asetamisel laiemasse, interdistsiplinaarsesse konteksti ning seostamine kultuuriteooriatega.

Võiks eeldada, et kaasaegse kunsti puhul, kus individuaalset loomingut rõhutav modernistlik traditsioon siiamaani tugev, on kunstirühmituse formaat üsna ebapopulaarne – rühmitus, mis eeldab kunstnikult mingil määral anonüümsust ja ego mahasurumist, piiraks justkui subjektiivse lähenemise ja isiklikku eneseteostuse manifesteerimist läbi loomingu. Samas on müüt kunstnikust kui individuaalsest geeniusest tasapisi hakanud kaduma ning nii rühmituste moodustamine ja kollektiivne töö on muutunud oluliseks suunaks kaasaegse kunsti globaalareenil.

Elnara Maarini korraldatav ettekandepäev lülitub Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse egiidi all organiseeritud ettekandepäevade ja konverentside nimistusse. Ettekandepäeva põhjal kirjastab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tavakohaselt eraldi artiklikogumiku sarja "Lisandusi eesti kunstiloole" raames, kuhu on lisaks üritusel osalejatele lubanud esitada oma artiklid Eve Kiiler, Mari Laanemets ja Karin Laansoo. Trükise toimetab Andreas Trossek ja kujundab Margus Tamm (vt: Tabel 1 – rühmitused kaasaegses Eesti kunstis).





Päevakava

11.00-11.15 Sissejuhatus

11.15-12.00 Anu Allas: Kes keda? Lahustuv autor ja lõhutud teos

Ettekanne vaatleb hübriidse autori mütoloogiat, selle visuaalseid väljendusvorme ja suhet kollektiivse loomingu praktikaga 1990. aastate alguse eesti kunstis, eelkõige rühmituse Destudio (Herkki Erich Merila ja Peeter Maria Laurits) elukäigu ja teoste näitel.

12.00-12.45 Elnara Taidre: Fiktsiooni roll kollektiivses autorluses

Koostöö serveerimise üks mängulisemaid viise on meetod, mis seisneb olematu tegelase leiutamises, kelle nime all esitatakse ühiselt valminud töid. See müstifikatsioonile rajatud strateegia läheneb kohati müüdiloomisele. Kollektiivse autori nime loomisega sageli ei piirduta, fiktsiooni konstrueerimine kasvab omaette projektiks: näitustele lisanduvad kunstniku portreed ja muu visuaalne dokumentaalne materjal, sõnavõtud ja avaldused, formaalne CV muutub põnevaks biograafiaks. Eesti kontekstis võiks leiutatud tegelaste näidetena esile tuua John Smithi (Marko Mäetamm ja Kaido Ole), Tiit Soku (Marili Sokk ja Ulvi Tiit), Nelli Rohtvee (Raivo Kelomees ja Tiia Johanson), aga ka Valeri Vinogradovi “Ivan Schmidti” projekti.

12.45-13.00 kohvipaus

13.00-13.45 Maarin Ektermann: Non Grata: alternatiivne kunstipraktika kui uushõimlus

Vaatamata Eesti väikestele mastaapidele on siin välja viimistletud otseselt vastandumisel baseeruv kunstipraktika, koondumispaigaga Edela-Eestis. Üks selgema identiteedi ja tegevusplaaniga rühmitus Eestis koondus juba üheksakümnendate algul, olles seega sama vana kui ametliku kunstimaailma kese, nn vabadusekuus. Uue sajandi alguseks on nii ametlikud kui alternatiivsed praktikad oma positsioonid kindlustanud ning Non Gratast on saanud etableerunud ja autoriteetne üksus. Rühmituse noorem põlvkond (näiteks hägusate vormidega rühmitus c.n.o.p.t) kombineerib oma praktikates juba tunduvalt ambivalentsemalt erinevaid strateegiad. Uusi vaatenurki Non Gratat kui Eesti kõige vitaalsema ja selgepiirilisema antiinstitutsiooni käsitlemiseks annab sotsioloogiast-antropoloogiast laenatud meetodite ja kontseptsioonide rakendamine, mis võimaldab oma uurimust laiendada kunstist kogukonna (uushõimluse) eluviisile.

13.45-14.30 Airi Triisberg: Kollektiivne töö, rohujuuredemokraatia ja opositsioonikultuuri visuaalsed vormid tänapäeva Eestis

Kaasaegses kunstis on viimasel aastakümnel toimunud nn “sotsiaalne pööre”, mis on teatud ulatuses hargnenud rööbiti globaliseerumiskriitilise liikumisega ning loonud aluse uute alliansside tekkele kaasaegse kunsti ja poliitilise aktivismi vahel. Poliitiliselt ja sotsiaalselt anga_eeritud kunstipraktikad põhinevad radikaalsest teooriast pärineval väitel, et kunst ei ole üksnes ühiskonnas valitsevate sotsiaalsete suhete peegeldus, vaid peab osalema sotsiaalse tegelikkuse kujundamises. Ettekanne otsib kokkupuutepunkte sotsiaalsete liikumiste ja kaasaegse kunsti vahel tänapäeva Eestis, keskendudes kollektiivse ja sekkuva iseloomuga praktikatele avalikus ruumis ning analüüsides metodoloogilisi raskusi, mis on seotud kaasaegse kunsti ja poliitilise aktivismi ristumiskohtade uurimisega.

14.30-... ... avatud vestlusring

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishoki küsitlus - vahekokkuvõte!

Artishok on viimasel ajal tegelenud sisekaemuse ja meditatsiooniga. Oleme püüdnud kõnetada oma tõelist olemust ning tunnetada kosmost. Sisemonoloogi esilekutsumiseks, meilisime pisut enne Artishoki Aastanäitust ca 50nele, peamiselt siinses kunstimaailmas tegutsevale inimesele laiali väikese küsimustiku, et saada tagasisidet oma senise tegevuse kohta ning ehk ka viiteid, kuhu suunas võiks areneda - mida võiks muuta. Enamik adressaate teeskles surnut, kuid me saime siiski piisavalt infot, et hakata seda protsessima.
Siin mõningad nopped ja kokkuvõtted.

Ja neile, kes ka tahaksid avaldada oma arvamust või Artishoki mingis suunas tüürida - VEEL ON VÕIMALIK. Kell ei ole kukkunud, me alles töötleme infot, see siin on loodetavasti vaid vahekokkuvõte. Kuna Artishok püüdleb selle poole, et olla avatud platvorm, siis igasugune tagasiside teemal, kuidas ja mida paremini korraldada, on ülimalt teretulnud. Laekunud info põhjal planeerime Artishoki arengut, nii et hüppa peale, kohti on!





1) Mis asi on Artishok sinu jaoks, esimesed assotsiatsioonid? Kuidas positsioneerub kunstiväljal? Mis vahe on teiste kunstist kirjutavate väljaannetega?

Märksõnad: väike meedia, kiire, netis, alternatiivne (kuigi selle sõna kasutamisel mööndi selle problemaatilisust Eesti kontekstis).
Positsiooni suhtes oldi eriarvamusel – „hetkel veel suht marginaalne“ kuni „arvestatav“.
Vahe teistega: „ei tule postkasti“, pole vist erilisi mahupiiranguid, demokraatia teemade suhtes. Pilte on muidugi ka rohkem kui mujal, pluss helid“. Võrdluses jooksis läbi Latera, eelkõige kui aktiivse suhtlusvälja eeskuju, kuhu poole Artishok võiks püüelda.

* Seostub osalt ka kunstiga, mis juhtub kuskil metsas, põllul või keldris, kuhu ma enamasti ei satu või ei viitsi minna, aga kus toimuvaga kursis olemine kuulub hea tooni, eneseväärikuse, professiooni, „ree peal” püsimise jmt juurde, mistõttu on Artishok äärmiselt tänuväärne kanal sellega kursis olemiseks.

* Kuna sisuline fookus puudub, siis v6iks v6rrelda ehk artinfo listiga - k6ik saavad kirjutada, mis nad näinud on jne.

* Artishok on lehekülg internetis, kuhu ma vahel satun. Ilmselt on tal "positsioon kunstiväljal", aga mitte minu jaoks aktiivses tsoonis. St. Mind pole ta eriti erutanud, ta on pigem nagu telefoniraamat või laupäevahommikune ajaleht .-) Sirbis ja kunst-ee-s vahel harva ilmub asju, mis on rohkem väljal, aga Artishok on minu jaoks olnud alati natuke second hand tekstide poolest. Aga nagu me teame, leiab kaltsukatest vahel pärle. Ja on aegu, kus mujal ei jaksagi shopata :-)

* Mulle on Artishokist mulje jäänud kui alternatiivsest ja kiirelt reageerivast Eesti kunstielu kajastavast organiseeritud aga suuremate toimetusesõela aukudega teksti-heli-pildikogumikust, mille väärtus tulevikus kindlalt ainult kasvab. Tema kleepuvale ja näljasele 24h tundi avatud pinnale jääb ehk pidama rohkem kui Sirbi või Areeni tõsistele või populaarsetele lehekülgedele.


2) Kui tihti loed Artishokki?

Keskmiselt loetakse kord nädalas. Lugemine ka varieerub väga: „mõnikord iga päev, mõnikord ei loe kuude viisi."

3) Kuidas hindad kirjutiste taset?

Taset hinnati enamasti „(üllatavalt) OK“, mitmel juhul lisati juurde ka eriti arvestades, et tegemist on netti suubuva kanaliga /et inimesed kirjutavad vist enam-vähem vabatahtlikult ja otsest kasu (ehk siis raha, tuntud loomigulise energia vallandajat) saamata“.
Oli ka arvamusi, et tase on „erinev“ ja „varieerub kõvasti“, aga pehmendavalt lisatakse juurde, et „see peegeldab kirjutajate mitmekesisust“

4) Millised tugevad küljed?

Peamiselt see, et üritus ei ole soiku vajunud.

* Potensiaal olla KIIRE väike meedia, ühendada kõiki väikseid meediaformaate (raadio, podcast, TV, wiki, jne...)

* Operatiivsus ja sõltumatus, st s6ltub ainult tegijaist ja nende v6imetest ja maitsest

* Piiramatu avaldatava artikli maht, visuaalsete materjalide rohkus, ootamatud fookused ja huvitavad (hea mõttes mittekohustuslislikud) valikud. Väga hea bränd on Artishok records, ning ka laienemine puhtalt kirjutamispraktikatest näitusetegevusele, selge oma alternatiivi väljapakkumine, mitte lihtalt kriitiliste tekstide produtseerimine. Sõbralikkus fotoreportaažide ja arhiivimaterjalide suhtes, isegi kui pole saatvat teksti, on sellise info “avaldamine” väga kasulik.

* Tekst+pilt+heli+liikuv pilt; huvi ka kujutava kunsti väliste tegemiste vastu ja püüe erinevaid alasid linkida (seda võiks olla aga rohkem)

* Tehniline lahendus on nii tugev kui nõrk külg. Kontseptuaalselt on lahe nii Artishoki ambitsioonitu kujundus kui tehniline pool, aga samas kasutatavuse kohapealt tahaks kuidagi paremat liigendatust. Suuremat konkreetsust kategooriate osas. Võib olla suisa jaotamist alamblogideks, et ilmuvad kõik reas nö. pealehel aga siis on ka eraldi vaadatavad (nt. raamatututvustused, näitused, jne), aga konks ongi siin selles, et head võimalust nii mitmepalgelist materjali jagada on väga keeruline leida. Ehk võiks öelda, et tühja kah, aga samas on ikkagi väga keeruline kui sa ütled kellelegi, et see asi on Artishokis, siis millegipärast ei suudeta seda tihtipeale leida (tihtipeale asi ka otsijas paraku)


5) Millised nõrgad küljed?

Peamiselt tehnilised lahendused: lehe halb srtuktuur; ei saa aru, kui pikk tekst on – peab lõputult alla kerima, liiga palju pilte (peab lõputult kerima). Seega – artiklid võiksid avaneda eraldi aknas. Otsingumootori puudumine!

* Piiratud kirjutajate resurss => ei jõua kõike kajastada, kohati puudub range toimetaja käsi (viimane on samas olla ka plussiks, sõltub tõesti situatsioonist!), ning mõned spekulatiivsemad teksid lipsavad ka sisse. Mõned reisikirjad olid toredad, kuid põhiteemast (st visuaalkultuurist ja kunstist) kuidagi mööda... Kohati on kahju, et mõned väga head tekstid ei saa mingit tasu, ning samuti ka toimetaja tegevus pole tasustatav.

* Ebajärjepidevus.

* Võiks olla "katvam" ehk laiapiirilisem. Või siis diibim ehk insaiderim. Aktiivsem :-) ?

* Ma saan täiesti aru, et see on blogi formaadi (ja ilmselt ka minu) probleem, aga minu katsed Artishokiga kuidagi süsteemselt suhelda ehk siis lugeda midagi nö järjest või teadlikult lõppevad alati ekslemisega kuskil soos, kus ma ei saa enam aru, kus ma olen, kust ma tulin ja kuhu ma lähen, nii et kõik, mida ma loen, on lõpuks see, mis mulle kuidagimoodi ette satub, mitte see, mida ma olen plaaninud otsida. Aga võibolla see on isegi tore omal moel


6) Mida võiks paremini teha (eeldusel, et tegevus jätkub non-profitina ja tegijate vabatahtliku panustusena)?

* Lehe struktuur mõistlikuks, eri meediate toimetajad (mitte sisulised vaid tehnilised vabatahtlikud, kes hoiaksid ntx Artishok-raadio, Artishok-TV tehniliselt lihtsa ja toimivana), rohkem ristreklaami teiste sarnaste väljaannetega, ehk peaks vahelduseks tegema ühe paberil BEST-OF Artishoki numbri?

* 1. Peaks eraldama leheküljel pressiteated + organisaatorite omapromo ja tagasiside.
2. Tagasiside osakaal peaks tunduvalt tõusma, hetkel on seal valdavalt esimesena mainitud.
3. Tagasiside võiks netilehe formaadis ilmuda väga ruttu ja jooksvalt. Viimasel ajal on tagasiside osakaal langenud.
4. Kujundust võiks muuta nii et info oleks esimeses aknas selekteeritud. praegusel hetkel siis oleks lingid Taiki lõputööd, Graaf. disaini konverents. Pildimaterjali võiks panna sinna linkidena. Näiteks Mats Õun ja Ahto Meri teevad selliseid linke, kui kuskil pildistavad, kus on kõik pildid üleval. et ei peaks kerima lehel nii palju.
5. kuidagi peaks motiveerima eri kirjutajaid kirjutama rohkem tellima eri inimestelt, kes yritustel varbaalselt oma hinnanguid avaldavad, et paneksid lühidalt kirja.

* Võiks võibolla rohkem ja laiemalt reklaamida, nii lugemise kui ka kirjutamise võimalust.

* Ei tea isegi, v6ib-olla peaks end kuidagi rohkem maksma panema. Tegema hästi konkreetseid sisulisi valikuid. Kui k6igest kirjutatakse, siis k6ik ju k6iki niikuinii ei huvita. Ma ise ei paneks yldse nii palju ja nii pikki asju yles, pigem vähe, aga fokuseeritud ja teravat. Ausalt 6eldes on infot nii palju, et kui kuskil kirjutatakse k6igest, siis tsekidki ainult pealkirju. Nt transform paneb 1, äärmisel juhul 2 korda kuus midagi üles, teatab sellest artiklist meililisti kaudu, ja siis lähed ja loed. ja tead, et on hea asi.

* Võiks proovida leida välis-kirjutajaid ja otsida kontakte analoogsete blogi-ajakirjadega mujal, teha vahetust vms.

* See on küll emakeelne blogi, aga miks mitte julgustada ka teiste keelte oskajaid blogisse kirjutama. Samuti võiks julgemalt linkida rahvusvaheliste ja kohalike kunstnike blogidesse ja tegemistesse.

* Rohkem. Ei usu, et kvaliteet sellega oluliselt langeks.

* Paremat toimetajatööd ehk (mis ei tähenda tsensuuri).


7) Kas Artishok peaks oma tegevust rohkem fokusseerima? Keskenduma mingitele teemadele (millistele)?

Üldiselt oli arvamus, et ei peaks: „“fokusseerimatus” ongi Artishoki üks eeliseid ja omapärasid“. Siin tuleb muidugi mängu see küsimus, et Artishok on nö tegijate nägu:

* Kindlasti fokuseerima. Nendele teemadele ikka, mis teid ennast k6ige rohkem huvitavad ja milles pädevad olete.

* Kohati on selline tunne, et isiklikku positsiooni võiks rohkem olla. Ei mingit fookust mitte mingil juhul. Minu jaoks on põnevaim olukord näiteks see, et ma ei kujuta ette kui palju on autoreid kes omavad Artishokki administratiivset ligipääsu, ja ma tõenäoliselt ei tunne neist enamusi. Uskumatu olukord, on väljaanne ja justkui toimetus, aga keegi ei tea mis teine teeb ja asi ikkagi toimib ja hästi.

* Ei, mina olen laiapõhjalisuse poolt. Ma võibolla ei tea teie hingeelu nii hästi muidugi. Võibolla oleks Artishok palju huvitavam kui te kirglikult kirjutaksite ainult ühest asjast, mis teid tõeliselt erutab... Aga siis see kirjutajate ring peaks olema ka selle teemaga piiratud.


8) Millised blogiväliseid tegevusi soovitaksid? Kas peaks üldse liikuma blogist välja?

Mitmel juhul soovitati ikkagi mingit paberväljaannet/kogumikku. Veel leiti, et peaks tegema ükskõik mida, peaaasi, et nimi ringleks rohkem ja tooks ka blogisse uusi lugejaid/kirjutajaid - „kokkutulekud, näitused, kontserdid, etendused, igatahes kõike kus saab kasutada seda kaubamärki.“ - "siis saab blogi ka „katsuda““.

* Kindlasti peaks Artishok olema Internetiväliste tegevuste katalüsaatoriks - seda nii otse kui kaudselt - olgu siis ürituste korraldajana või taganttõukajana.

* Mitte tingimata. Või siis hoopis ilmtingimata. Üldiselt on ju nii, et institutsioon teeb omale blogi, et omada mitteametlikku ja vahetut väljundit. (Poliitikute blogid jne.). Artishok aga toimib teisiti, see ongi blogi ja selliselt positsioonilt väljapoole töötamine annab äraspidise võimu…. Artishok kui sõltumatut meedia toimib ka väljaspool kui sõltumatu ja vahetu. Konkreetse asjana: Näiteks tahaks vikerraadios teha saadet kus kultuuriajakirjanikud istuksid koos ja arutaksid nädala või no olgu kasvõi kuu sündmusi, nagu on praegu kõigi sisuga raadiote eetris nö. vihkamise tunnid, kus ajakirjanikud istuvad ja poliitika ning muud teemad vestluse vormis läbi võetakse.

* Kui, siis võibolla mingit kõnekoosoleku formaati. Mitte pidulikku seminari, vaid mingeid fleksibiilsemaid diskussioone. Võime siinkohal koostööd teha, hea meelega. Aga ideaalis võiks selline asi välja kasvada blogi sisust, näiteks mõnest eriti kuumast erutavast teemast. Aga vist kunsti teemal eriti ei kiputa eestis diskuteerima enam? Ei igatse taga Latera-aegu, aga jah... Kuidagi Artishok on suht promo-keskne, ja mitte ainult Artishok. Võibolla olekski A. Jaoks väljakutse püüda seda murda. Võibolla turvaline oleks alustada siinkohal mitte kohalike ja hetke näituste vaid kas ajalukku jäänud nähtuste või välismaa näituste üle rääkimisega, mida piisavalt mitmed mäletavad või on uurinud või näinud. Et harjutada arutelu-muskleid. Muidu - päevakajaliste nähtuste puhul - läheb äkki liiga isiklikuks lahmimiseks.


9) Kas peaks institutsionaliseeruma (luues näiteks organisatsiooni, kokku kutsuma loomenõukogu vms) või vastupidi, seda täielikult vältima ning lootma endiselt isetekkelisusele?

Üldiselt leiti, et mitte (MTÜ ja kontonumber ei peetud veel institutsionaliseerumiseks). Loomenõukogu suhtes oldi pigem skeptilised, kuna see on ebamäärane üksus, otseselt vastutust pole ja seega ka raske motiveerida - kasulikuna hoida.

* Loomenõukogu on juba praegu olemas kõigi seni Artishokki kirjutanud/kommenteerinud inimeste näol.

* Jätma mulje isetekkelisusest ja spontaansusest ning vajadusel looma varjatud konstrukti selle toetamiseks

* Eks see ole valikute küsimus, praegu tundub küll, et pigem peaks vältima. Kuigi pikemas perspektiivis kipub iga vabatahtlik energia otsa saama ja kui tahta siis finantstuge jmt hüviseid, oleks organiseerumine ilmselt abiks küll. Loomenõukogu puhul ka küsimus, et mis sellest kasu oleks või kas see suudaks toota mingeid mõtteid, mis muidu jääkski tekkimata ... Ühesõnaga, esialgu ei ole vist vajadust institutsionaliseeruda, aga tulevikuperspektiivis ei peaks seda välistama.

* Ma ei tea, mis selle artishoki lõppeesmärk on - st miks seda sulle endale vaja on. Kui lõppeesmärgi saavutamisele loomen6ukogu kaasa v6iks aidata, miks ei. Samas - kui sa oskad ette näha, et loomenõukogu v6ib hakata su vabadust piirama (nt ytleme, et ma olen selle liige, ja tahan, et kirjutataks vahel ka poola kontseptualismist, ja käin peale nagu uni jne, pole vist eriti meeldiv).

* Ei oska täpselt öelda. Mulle isilikult nõukogud ei istu – kohe tekib rohkem juttu ja vähem reaalset tegevust, samas see võib tagada laiemat fookust ja loodetavasti ka kvaliteedi – või põhjustada allakäiku. Sõltuks liikmetest, nende huvitatusest – võib-olla tuleks selle tegevuse eest maksta? Praeguses olukorras tasuks minu olust oodata veel kuskil aasta ja siis otsustada.

* Mitte mingil juhul. Aga kui see juhtub, siis loodan-arvan, et Artishoki asemele tekib uus isetekkeline populaarteaduslik kunstiblogi.

* Mul on tunne, et ma olen kunagi tõsiselt rõhunud vajadust institutsionaliseerituse järele. Aga hetkel ei pea seda nii oluliseks. Töötas siiani, ehk töötab ka edasi. Kui kirvega lüüa siis on ilmselt kaks võimalust, kas eksisteerib kõigest hoolimata vabast tahtest nii kaua kui eksisteerib, või siis muuta täiesti konkreetseks, (mitte projektipõhiseks) pool kapitalistlikuks ürituseks, kus kalkuleeritakse tulutootlikust, sõlmitakse reklaami lepinguid jne. Ja eksisteerib kuni pankrotini või mõne teise instantsiga liitumiseni. Kumbki pole halb. Aga mulle on eriti hiljutiste sündmuste taustal (mis ei ole seotud Artishokiga) hakanud üha rohkem meeldima isetekkelisus. Institutsionaliseeritust rõhusin ennekõike vajadusest Artishokile tekitada ta enese riistvaraline baas. Kaamerad, diktofonid. Aga see on tegelikult mõttetu ja tarbetu, ning hakkab lõpuks üritust piirama, tekitades kohustuse toota. See on muidugi jälle minu seisukoht. Ning nagu aastanäitus näitab on ka ilma ametliku olekuta võimalik kulkast raha saada. Web2.0 ja majandus on üldse väga segane küsimus ka suurtele teoreetikutele, nt. millist tulu saad google yotube-ist? Keegi kurat täpselt ei tea. Või kuidas kasutajana youtube-is või twitteris raha teenida? Head lahendust pole. Seda ei ole veel tekkinud. Nii siis laseme aga edasi ja vaatame mis tekib. Tuleb muidugi möönda, et siin on üks konks, nimelt liising 8-) ehk on täiesti reaalne võimalus, et palgatöö või tulusamad otsad hakkavad autoreid ära viima, aga ega krt ei jõua kõigepärast muretseda. Ja ka palgatööd vahetatakse tihtipeale. Artishokis ei ole see lihtsalt lepinguline lähed ja tuled millal tahad.



Kes tahaksid sõna sekka öelda, siis kommentaarium on avatud + või julgelt meilile: artishok@hot.ee

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Doings or Not

(plakat)
(projekti statement - kliki lahti!)

Osa 1: Eesti noorte kunstnike näitus, videoprogramm ja sümpoosium Ljubljanas. Osalesid: 

Art Security, Maria Arusoo, Liisi Eelmaa, Minna Hint, Johnson & Johnson, Krõõt Juurak, Iti Kasser, Tõnis Kenkmaa, Karel Koplimets, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Triinu Lille, Erkki Luuk, Helen Melesk, Marge Monko, Kristina Norman, Martin Pääsuke, Taavi Piibemann, Ott Pilipenko, Taaniel Raudsepp, Fideelia-Signe Roots, Martin Rünk, Jaanus Samma, Indrek Sirkel, Anna Škodenko, Triin Tamm, Laura Toots, Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo. 
Osa 2: Töötoad EKA Muhu baasis.


Head Doings’it ei saa toimuda ilma vajaliku Not’ita. Margit Säde (MS) ja Laura Kuusk (LK) seletavad asja ära:


MS:Kaasaegse kunsti super-struktuur laenab oma armastatud diskussioonid ja metodoloogia tihtipeale sotsioloogiast, filosoofiast ja etnograafiast. Nii otsustasime meiegi sel suvel Ljubljanas toimunud Doings or Not näituse-, videoprogrammi- ja sümpoosiumi-saagale lisaks korraldada augusti lõpus Doings or Not töötubade ja seminaride nädala Muhu saarel. Kutsusime kohale erineva taustaga inimesi, et arutleda ja uurida materjalide, ideede ja teadmiste taaskasutust ja ümberpositsioneerimist.

LK:Iga kunstiprojekt ilmselt õnneks või kahjuks propageerib midagi. Me ei ole väga varjanud, et Doings or Not propageeris/propageerib selliseid ideid nagu taaskasutus, ideede miksimine ja skrätsimine, mittekramplik kinnipidamine kunstimaailma kirjutamata reeglitest. See väljendus nii Ljubljanas toimunud näitusetööde valikus kui ka Muhu saare töötubade esinejate ning teemade valikus.

MS: Loodud kontekstis tuli kõne alla nii valge kuubi võrdlus A4-ga (Maria-Kristiina Soomre), institutsionaalne kriitika (Margit Säde), kapitalistliku ühiskonna kontrollmehhanismid (Andres Kurg), erinevad aktivismi ilmingud kaasaegses kunstis (Airi Triisberg) ja new weird põlvkonna loomine (Maarin Ektermann). Arutlemisele tulid ka utoopia kommuunid ja ökokülad (Lill Sarv), immigratsioonipoliitika (Ott Toomet) ja tuumaenergia käitlemine (Alan Tkaczyk). Neid eklektilisi teemasid ühendas küsimus: "Mida me kunstnikena saame teha ja mida mitte?" Lisaks senisele Eesti-Sloveenia akadeemia vahelisele sõprusele ja koostööle, otsustasime laiendada oma väikest Doings or Not võrgustikku ja tekitada veelgi avatumat õhkkonda, kutsudes praktilisi töötubasid läbi viima Pelle Brage (Parfyme) Taanist ning Clôde Coulpier’i Prantsusmaalt.

LK: Doings or Not osalised said intensiivse nädala jooksul arutleda ja tegutseda. Või siis seda mitte teha. Osalesid peamiselt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide tudengid, tegutsevad noored kunstnikud ja Ljubljana Kunstiakadeemia tudengid. Töötoa puhul oli tegelikult see oht, et kari noori kunstnikke läheb saarele ja isoleerib end välismaailmast ja tegeleb seal oma endassesulgunud õukonna kunstiasjadega. Väga kunstlik, eksole. Ma pidasin oluliseks, et kunstnikud ja õpilased, kes sinna tulevad, saaksid aru, et toimuvad küll loengud ja töötoad erinevatel teemadel, aga põhiline töö toimub nende endi vahel ja sees. Mitte et tingimata suhestuda kohaliku kontekstiga, vaid et kui ise ei tee, mõtle või taha, siis ei toimu ka kuigi paljut. Töötubade omavahelised seosed olid üsna vabadel assotsiatsioonidel põhinevad, välja arvatud siis need siduvad märksõnad, mis ülal mainitud.

MS: Töötubasid oli kaks. Doings töötuba viis läbi Pelle Brage keskendus tegevusele sõna otseses mõttes. Pelle Brage on kunstnik, kes recycling esteetikat ja erinevaid sotsiaalseid probleeme silmas pidades tegeleb kõikvõimalike kõnetavate installatsioonide ja olukordade tekitamisega (projektid „Living Restaurant“, „Street Canoes“, „Tent City“, „The Office of the Future“ - lähemalt http://www.parfyme.dk) Muhus viis ta läbi kollektiivse matka, kus osalejad pidid ise leidma võimaluse teha ja näha kunsti igapäeva situatsioonides. Teine töötuba oli prantslase Clôde Coulpier’i juhendada. „Not“ markeeris siis projekti kontseptsiooni järgi otsesest tegevusest hoidumist ning keskendus rafineeritumale ja kontseptuaalsemale lähenemisele. See tegeles „Not’iga“, aga usun et mõttetööd sai tehtud keskmisest rohkem. Clôde Coulpier ise oma loomingus tegeleb popkultuuri märgikeele sampel‘damise ja miksimisega, tegeledes nii kontseptuaalse plaadifirma Dickheadman Records’i ja kunstnike residentsidega ning seda kõike veidi fluxuslikus meelsuses. Clôde’i töötoa boonuseks kujunes see, et töötuba tuli ka juhendama sõber ja kolleeg Camille Laurelli. Osalejatele anti kogu nädala vältel vaid üks ülesanne, teha midagi ühe valge A4-ga. Ülejäänud aja jätsid Clôde ja Camille nii öelda vabaks ajaks ja elamiseks - suhtlemiseks, mõtlemiseks, söömiseks, magamiseks ja milleks iganes. Sellega rõhutasid nad igapäevase kunstitegemise ja selleks vajaliku jõudeaja vajalikkust ning oskust töötada iseseisvalt ilma „õpetaja“ antud ülesandeta, nii nagu see päris elus käib.

LK: Kohapeal selgus, et reaktsioonid taolisele korradusele olid üsna erinevad. Oli neid, kes kasutasid nädala joonistamiseks, lugemiseks, näiteks Flo Kasearu kleepis päevade kaupa oma tööd ja kaasas ka teisi. Osad õppisid muusikat monteerima, osad sõitsid mööda saart ringi. Osad käisid saunas ja sõid. Tegelikult oli vaba aega palju ja see kohustuste puudumine põhjustas vaimse alastuse meile endile märkamatult. Alles siis, kui kunstitudengid hakkasid küsima, mis nende ÜLESANNE on. Et mida nad PEAVAD TEGEMA. Meil ei olnud sellist asja, kuna tahtsime, et Doings or Not püüaks natukenegi kõrvale astuda akadeemilisest õppevormist tsüklis ülesanne-tulemus-hinne. Võib isegi nii öelda, et me tahtsime distantseeruda sellest koolilikust atmosfäärist ja tekitada situatsiooni, kus inimesed aktiviseerivad end ise.

MS:Muhu Doings or Not töötubade ja seminaride peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kunstnikele, kunstitudengitele, kuraatoritele ja teadlastele hea õhkkonnaga kohtumispinda, et arutleda oluliste teemade üle ja õppida iseseisvalt enda initsiatiivil tegutsema.

Varsti lisa : http://www.doingsornot.blogspot.com

 

Jaanus Samma
Clode Coulpier
Carmen Lansberg
Anze Jurovsek
Andrus Lauringson
Marge Monko

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back