Madis Mikkor Kultuurikatlast kirjutas järgmise kirja, mida ma arvan, et võiks siinkohal ka Artishokis avaldada:
Palju tänu kodanikuaktiivsuse ülesnäitamise eest, linnavalitsus mõtiskleb teie soovituste üle.
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=54737
ERR: abilinnapea sõnul on kultuuriobjektide hääletus pelgalt soovituslik
04.12.2008 10:04
Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni sõnul on Linnateatri või Kultuurikatla poolt häält andma kutsuv internetihääletus soovitusliku iseloomuga, sest lõpuks teeb otsuse ikkagi linnavalitsus.
«Loomulikult me arvestame selle internetihääletuse tulemusega väga tõhusalt, aga otsuse teeb lõpuks ikkagi linnavalitsus,» vahendas Jäppineni poolt ETV saates «Terevisioon» räägitut ERR Uudised.
Abilinnapea kinnitusel on selge, et Linnateatri soovitud 200 miljonit on liiga suur summa. «Ma usun, et see summa võib jääda sinna 40 kuni 70 miljoni kanti,» lausus abilinnapea.
Samas ei välistanud ta, et linnavalitsus eraldab lõpuks raha mõlemale objektile.Jäppineni sõnul ei ole internetihääletuse puhul küsimus Linnateatri ja Kultuurikatla vastandamises, vaid inimeste eelistuses.
esmaspäev, detsember 15, 2008
Linnateater / Kultuurikatel - väike tillikas?
Puud on maa käed
kuraator Maarin Ektermann
Hobusepea galerii 17. detsember 2008 - 05. jaanuar 2009.
Avamine 17. detsember kell 18.00 - olete üliväga oodatud!
Maris Palgi on kahtlemata üks omanäolisemaid maalijaid, kes on võrsunud Tartu Ülikooli maaliosakonnast. Võib üsna julgelt öelda, et kaasaegse Tartu maali puhul on endiselt tunda “Pallase” maalitraditsiooni kohalolu. Lahjendatud ja kaasajastatud kujul annab see tänastele maalidele kaasa maalitehnilise meisterlikkuse, pool-abstraktse-pool-figuratiivse kujutamisviisi (kohatise bad paintinglikkuse) ning teemaderingi, mis tegeleb üksikisiku subjektiivsete kogemuste talletamisega. Üldiselt on selline minevikukoorem taagaks, millest püütakse vabaneda, minnes kas popilikkuse teed (Kursi koolkond) või luues müstilisi omamaailmu (“Varjukülje” näitused). Selle taustal tundub Maris Palgi valik maalida justnimelt maastikke ja natüürmorte üllatav, lausa “vale”.
Maris Palgi teemad ongi lihtsad, isiklikud ja mõjuvad oma argisuses mõnevõrra õõvastavalt. Palgi kujutab seda, mis on meile kõigile omane ja tuttav, aga millele tavaliselt (kunstis) tähelepanu ei pöörata. Väikekodanlik argipäev, mis flirdib kitšiga (“Vana puu ehk kuradile pitslinikud”, 2004) ja paneb proovile vaataja taluvuse, kaugele võib halva maitsega laskuda (võigas “Shining”, 2007). Erinevalt traditsioonilisest argielu kujutamisest, ei poetiseeri ega ülenda Palgi seda kuidagi, vaid keerab võõrandumise vinti juurde. Samas ei kasuta ta võõrandumise-efekti taotlemisel - nagu oleks ootuspärane - popi cooli pinnapealsust ja ebaisikulisust, vaid hoopis klassikalist läbimaalitust, tundlikku värvipaletti, ekspressiivset pintslitööd ja intiimset jutustust. Liig-lihtsate ja üldaktsepteeritud strateegiate vältimine annab Palgi töödele erilise sisendusjõu, neid on raske dekonstrueerida, seega ka demüstifitseerida.
Pallaselik romantiline kapseldumine natüürmortidesse ja tühjadesse linnavaadetesse tuleb Palgi maalide kaudu hirmutavalt lähedale ja muutub äratuntavaks trööstituse-kogemuseks – aknast välja vaadates on näha jupikest rõduäärest, porist-lumist maapinda, mõnda raagus põõsast ja mittemidagiütlevat alajaama. Või ühte antenni ja jälle rõduäärt (“Alajaam” ja “Antenn”, 2007). Eestlaslik “igav liiv ja tühi väli” elab edasi mitte ainult üliesteetilistes loodusvaadetes a la Eda Lõhmus (kui jätkata parallelide tõmbamist Tartu maalijatega), vaid varitseb igal sammul.
Püüdes Palgi käekirja seostada üldiselt kultuurivaldkonna suundumustega, sobitub ta ideaalselt liikumise New Wierd ehk uusveidrus alla, mille tõukepinnaks on samuti realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. Veidrus pole siinkohal diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm. Paroodia on teed andnud rõhutatud siirusele.(1)
Nö “mittemillegi erilise” kujutamine mõjubki Palgi puhul eriliselt rafineerituna, peenenenud uuslihtsusena ja väikeste isiklike narratiivide kujutamine teraapiana ühiskondlike-sotsiaalsete rollipainajate vastu. Palgi varasemaid näituseid (enamasti koos Kaie Luigega) on käsitletud peamiselt naiseks-olemise-kogemuse temaatikast lähtudes, nimetatud on isegi “Tartus pead tõstvast feminismi koolkonda” (2). Samas piirab “naiskunsti” alla liigitamine tõlgendusvõimalusi, nähes maalidel ainult röstereid, õmblusmasinaid ja triikimislaudu kui naiselikust traumast kõnelemise atribuute (3), redutseeruvad Palgi maalid ühetasandilisteks ning tähelepanuta jääb nende nostalgiahõnguline (enese)iroonia.
Hobusepea näitus „Puud on maa käed“ eksponeerib Maris Palgi magistriprojekti ja selle edasiarendust spetsiaalselt selle isiknäituse jaoks. Jätkates tuunitud Pallase vormis otsimist väikeste teemade hulgast, kuhu enamasti ei tihata vaadata, maalib Palgi seeria puid ja puuvõresid.
Hea kunstnik on see, kes oskab maalida puid ja käsi. Nii rõhutati Palgile algkoolis. Teine rahvatarkus – puud on maa käed. Niisiis taotleski Palgi oma magistrikraadi maalis, sooritades lapsepõlvest sissejäänud tõekspidamiste alusel maksimaalse tuleproovi kunstnikuks saamisel. Kõigil meil on selliseid sissejäänud tarkuseteri, mille mahasurumine on kohustuslik, saamaks välja ahistavast lapsepõlvest ja noorkuieast. Palgi camp seisneb nende kasutamises, mida enamus tahab koos piinlike ja kodukootud teeviitadena unustada.
1. http://artishok.blogspot.com/2008_07_01_archive.html
2. http://noorteaken.tartu.ee/?form=kuulutused&list=kultuur.teated&disc=1083338762
3. http://www.postimees.ee/130504/esileht/kultuur/134104.php
Tekst Maarin Ektermann
kolmapäev, november 26, 2008
Eesti autorikoomiks reisib
Joonas Sildre pildireportaaz kolme Balti riigi koomiksikunstnike ja uue põlvkonna illustraatorite ühisnäituselt Riias, kus ta ka ise osales.
/>
Näitus: Baltijas komiksu un ilustratoru izstade - Tris Mazas Masas
Koht: Tasty Shop, Martas iela 1, Riia
Aeg: 15. - 30. november 2008
Osalejad: Martins Zutis, Roberts Galvins, Oskars Pavlovskis, Kriss Salmanis, Liga Koklace, Ingrida Picukane & Kaspars Grosevs Lätist, Joonas Sildre, Elina Sildre, Kristel Maamägi, Sander Taal Eestist, Elena Dvoretskaya (Maya), Aiste Mo, Eikantas Pakalka,Gediminas Siaulys, Guste Karkalaite, Rasa Sabutyte Leedust
Korraldajad: www.tastyshop.lv; www.komikss.lv
Taustalugemist: http://artishok.blogspot.com/2008/04/dont-tell-moma.html
neljapäev, november 20, 2008
He's coming!
Ta tuleb! Ta on juba teel. Ta on juba Helsinkis. Ja kui te arvate, et Helsinki on meist kaugel, et meid kaitseb merepiir, siis ei, lambukesed. Sest see mees kõnnib vee peal. Sest tema on pastor Billy. Ja tema on teel ja temal on teile sõnum!
(jala üle Soome lahe tulles, oletame et ta liigub ca 5 km/h, Helsinkist Tallinani on 65km, siis järelikult jõuab pastor Billy Eestimaa randa mitte enne kui täna öösel kell 4.)
loe ja vaata
esmaspäev, november 17, 2008
Sinu valik - kas Linnateater või Kultuurikatel!
Härra Tallinna Linnapea palub linnakodanike abi - nüüd on just SINUL võimalus otsustada, kellele eraldatakse rahaline süst - kas Tallinna Linnateatrile või Kultuurikatalale!
Nagu mismõttes?!
Kultuur on majanduselanguse tingimustes ebapopulaarne kõneteema, ja seega on siis Eesti poliitikud otsustanud, et keegi võiks musta töö nende eest ära teha. Loe: kultuuriinimesed võiksid omavahel asjad ära klaarida ja siis jääks tõesti üle ainult mugavalt paberile alla kirjutada.
Mind ajab marru peamiselt kaks punkti:
a) kui panna omavahel rahva valikul vastamisi alles tegevust sisseseadev, Eesti kontekstis uut mudelit juurutada püüdev Kultuurikatel ja masside lemmik Linnateater - siis vabandage, aga see ei ole aus võitlus! Olles paar päeva tagasi kuulanud raadiost intervjuud Linnateatri juhiga, kes kinnitas, et nad saavad hakkama, siis ma tõesti usun, et nad saavadki hakkama. Sest kui on kultuuriliik, mida Eesti rahvas on valmis ka rasketel aegadel toetama, siis on see kahtlemata teater. Mina ei käi teatris ja kui kõrvale jätta minu isiklikud kultuuritarbimise maitseeelistused, siis ei käi ma seal ka sellepärast, et ma ei jaksa maksta piletiraha 275.- per face. Linnateatr on juba oma piletihindu tõstnud ja vaatamata sellele publik käib.
Kultuurikatla näol, teiselt poolt, on tegemist kodanikualgatusega, ning selliste initsiatiivide toetamine peaks olema Eesti kultuurimaastiku mitmekesisuse huvides mõnes mõttes iseenesestmõistetav, kuna on selge, et nad vajavad algatamiseks oma non-profit profiili juures mingit tuge (ja ma ei räägi siinkohal ainult toetuste küljes rippumisest, Katlal on ka omafinantseeringu osa läbi mõledud, me räägime siin ikkagi jaluleaitamisest). Kui aga absoluutselt igal skriiningul, prestentasioonil ja ümarlaual, mida seal korraldatakde, oleks per face 275.- pilet ja inimesed käiksid seal ikkagi, siis ma usun, et ka Kultuurikatel oleks end avalikkuse silmis palju tugevamini kehtestanud ja tal oleksid palju tugevad shansid leida antud võrguleheküljel endale toetajaid.
b) MISMÕTTES ÜLDSE pannakse kultuuriinstitutsioonid omavahel kaklema, astutakse ise samm tagasi ja vaadatakse lihtsalt pealt, kuidas veri lendab? Täpselt sama skeemi järgib praegu ka minister Lukas, kes laseb Tallinna Ülikoolil ja Eesti Kunstiakadeemial omavahel laua taga kakelda selgeks, kummale eurorahasid eraldada. Kui koolid omavahel kokkuleppele ei jõua (EKA oleks valmis pakkuma oma uue katuse all ka kohta Balti Filmi- ja Meediakolledzhile, rektor Raud on sellele aga abs vastu ning soovib ehitada omale Kunstide Instituuti vms osakonda), siis ei saa raha kumbki. Ja minister Lukas magab ilmselt rahulikult nagu lapsuke, sest MIDA TA IKKA TEHA SAAKS, tema pole ju süüdi kui need kultuuriinimsed sellised pujäänid on ja üldse kokkuleppele ei jõua. Ilmselt ka Savisaar magab rahulikult, sest tema on teinud avaliku pöördumise, ehitanud üles spetsiaalse kodulehekülje, pesnud oma käed puhtaks, ja rahvas, see demokraatia tõeline kandja valigu nüüd!
Ja mis meile siis jääb? Peale vusside poliitikute, kes oma käsi ei taha määrida (sest millegipärast on ikkagi levinud arvamus, et kultuur on kind of tähtis...) on meil veel populistik presidendipaar, kes trügib keset lugu baaris Juuksur lavale, et katkestada kontsert ning teha imal enesekehtestus ja hüpata kaela-patsutada õlale parajasti soolokontserti andvale artistile. Minu meelest parasjagu toimuvate protsesside valguses päris hea kommentaar sellele, kuidas tüübid, kes otsustavad lõppkokkuvõttes Eesti kultuuri arengu üle, kultuuri siis suhtuvad.
Niisiis, see lehekülge: http://www.sinuvalik2011.eu/
Muide, kohe tekib ka isiklik dilemma: kui olla põhimõtteliselt sellise vastandumise vastu, ja põhimõtteliselt mitte osaleda, siis on suht tõenäoline, et rahvas valib Linnateatri ja omaalgatuslik kultuur jääb ikkagi toetuseta (mida ta tõenäoliselt oleks jäänud ka Savisaare enda otsustusega, aga ilmselt oli talle piisavalt palju suudetud siiski peale käia, et meil on vaja ka teistsugust kultuuriloomise mudelit toetada, et ta ei saanud nii lihtsalt Katelt välja jätta). Ühesõnaga, mina valisin Katla ja kokkuvõttes toetasin siis seda nõmedat skeemi. Aga kui mittevalida, siis kokkuvõttes ei muutu ka mitte midagi...
Maarin
