Video oli ülevalt võetud öine kiirteevaade, kus katkematus autovoolus tekib tasapisi error – autod aeglustavad eri hetkedel oma sõitu kuni täieliku peatumiseni, nendest väljuvad inimesed (kogu pilt on selleks hetkeks liikunud täielikku aegluupi) ja – nagu arvata võibki – asutavad mõne hetke pärast autosse tagasi ning taspisi väljub kogu pilt mitmekordsest aeglustusest ning lõputu rivi jätkab oma teed. Iseenesest ei ole sellises juhtub-ei juhtugi-midagi ikka nagu juhtus-süžees midagi rabavalt uut (meenub näiteks nt Ene-Liis Semperi video praokil uksega). Kuid nendel hetkedel on oma võlu just seetõttu, kui suuta end tagasi hoida ja mitte püüda hakata tõlgendama toimunu tähendust (kindlasti on raske vastu panna ratsionaaliseerivale ja kõike ära seletada püüdvale tungile), saab vabalt nautida nende tähendusrikast mõttetust. Mitte midagi (tähelepanuväärset) ei juhtnud, olgem ausad, ja selles peitubki asja võlu. Kui mitte hakata seda Bartana videot tõlgendama (tema teise videosid vaadates peaks tõlgendus ilmselt sisaldama midagi näiteks tehnitsistlikuks muutunud ühiskonna kriitikast), jääb kummitama tunne, et sa oled just osa saanud väikesest, casualist äratrippimishetkest. Selliste hetkede tähistamiseks võiks kasutada ka sõna „drive“, tähenduses, et sa lased end mingil meeleolul kanda; eesti keelede raske head vastet leida – kulgemine, kandumine mingi meeleolu harjal. Ka „trippimine“, mis on intensiivsem ja seostub ära kerimise ja ära kammimisega...Ühesõnaga, Bartana oli jäädvustanud väikese koguse maagilist realismi, mis on kättesaadav tasuta meelelahutus igaühele, kui vaid osata potensiaalseid momente ära tunda ning nendega kaasa driveida. Vt ka meeleharjutused, new age, meelelahutuslik tarbimine, Alice imedemaal Nii poomi kui peegelketta ees on abitus seisus eelkõige vaataja – pahaaimamatult ruumi sisenenud, saab temast ekspositsioonipinnal ainuke liikuv kujund, ainuke tähendusrikas osa. Sul ei olegi seal midagi peale iseenda peegelduse vaadata ning you can run but you can`t hide peegelpoom/ketas jälitab sind kõigisse ruumi nurkadesse välja. Ning samas on mõlemad Eliassioni tööd esteetiliselt nii puhtad ja viimistletud, et esialgse teolt-tabatud tunde asemele hiilib vaikselt edevus. Sa hakkad end ise ruumis liikudes silmanurgast peeglist piidlema; vaatad, kuidas peegel lõikab sinust välja täiuslikke tükke (fragmenteerunult on kõik ju nii eriline, nii tähendusrikas!). Nii et long live the peeglifaas! leia pildilt peegelpoom. Avamine Künstlerhaus Bethanienis, sept 08 * New Museum, mille koduleht postuleerib missioonina NEW ART NEW IDEAS (eivõiolla!) on üks värskemaid lisandusi NY institutsioonideritta, just hoone mõttes siis. Detsembris 2007 avatud uus hoone jätkas institutsiooni 30 aasta pikkust tegutsemist uue hooga (ja mõjudes viljastavalt ka lähinaabruse galeriikontsentratsioonile). Näitusevalik tundus vaatamata kogu tavalisele jutule "muuseum kui inkubaaotr/laboratoorium/uurimiskeskus jnejne" väga turvaline - üks koostööprojekt mitmete institutsioonide vahel stiilis "tunne oma naabruskonda, kuhu end ehitad", E Peyton (okei, kõik saime juba tema põhilisest naljast aru, maalida kuulsusi casualilt nagu ka oma ilusaid androgüünseid sõpru) jne. Mis aga jäi maja puhul silma, olid hoopis selle omandatud osised - nimelt oli absoluutselt igal näitusepinnal, aga ka trepil, liftil, korruse, kohvikul ja isegi muuseumipoel juures kiri, kellele need kuuluvad. Mitte umbmäärane tänutahvel, kes on panustanud raha maja rajamisse, vaid konkreetselt kellele mis kuulub. Põrgates nende siltidega pidevalt kokku, tekkis sellest palju intrigeerivam rida kui kõik püüdlikult "sotsiaalsed" teosed, mida valges kuubikus muidu esitati. Ühelt poolt on see muidugi päris agressiivne bränding (tegemist on ikkagi USAga, kus kunstimaailm tänu eratoetustele elabki ja sellised sildid ilmselt mingi erand ei ole), kuid samas mõjus see päris hea statementinda. Milleks püüdagi kamuflaažida antud turumajanduslikke suhteid ja peita neid "muuseumi sõprade klubi" vms kergelt-end-häbeneva sildi taha! Rohkem muuseumit kõigile! 
---> MoMA, PS1, New Museum, Guggenheim, Point B --->
* MoMA - vabandust, aga ma ei suutnud seal tänu rahvamassidele absoluutselt olla. Tabas kombinaadi tunne ja seega ma põgenesin sealt kiiresti (tundsin end oma vähese vastupidavuse pärast natuke pahasti, ikkagi MoMA ju...). Jaksasin tungida ainult ühele pisikesele näitusele "Looking at Music" (60/70ndate meediakunstist, muusika ja kujutava kunsti ristumistest), aga vaatamata potensiaalselt huvitavale teemapüstitusele, ei selgunud sellest kahest toast midagi rabalt uut (oleks tahtnud tõesti huviga lugeda kuraatori uurimust juurde, agakõik saatetekstid olid väga sissejuhatvad). Muidugi on tore, kui kunstimuuseumid on populaarsed, aga see oli minu intorvertse põhjamaise loomuse jaoks juba üle piiri. Nii ma siis peakski vist ütlema, et olen käinud NYs, aga pole tegelikult käinud MoMAs (ja ma sügavalt kahtlen, kas ma sinna üritaks ka tagasi minna). Aga algajatele Karin Laansoo ellujäämis-vihje: seda saabki visiteerida ainult väikeste sutsakute kaupa – tõmbad kopsud õhku täis, teed ühe kiire sukeldumine ja siis välja õhu kätte tagasi. Näitus näituse kaupa.
Pippilottil oli võimas videokahur
Pippiloti Risti ruumiinstallastioon ("Pour Your Body Out") MoMA aatriumis rõhus kontseptsiooni järgi intiimse ruumi loomisele, kus sa saad oma kingakesed jalast ära võtta, ja minna pehmete vaipadega ruumisüdamikku (nn silmaiirisele) lebasklema, olles ümbritsetud värvilise ja kerget sürreaalse mastaapse videokeskkonna poolt. Ideena tore, ja youtube videoklipid MoMA kodulehel näitavad seda ka väga mõjusa totaalse keskkonnana/skulptuurina, kuid päris elus oli ruum pidevalt nii ülerahvastatud, et polnud üldse ohtugi, et sind mingi (tehno)meditatiivsus tabada võiks.
hoov
Yael Bartana video „Trembling Time“, mis erines tema ülejäänud sotskriitilistest videonäitusest märgatavalt oma poeetilisuse tõttu.
***
Teine ere hetk PS1 väljapanekust oli Olafur Eliassoni kohaspetsiifiline installastioon. Astudes ruumi (ja teades, et seal peaks midagi olema), ei torka samas esimesel hetkel silma mitte midagi. Sa ei lase end aga nii kergelt teelt eksitada ega puhka enne, kui oled sealt mingi sekkumise leidnud. Seekord vaatas see vastu laest – hiiglaslik, kogu saali kattev ümmargune peegel, mis tiirles aeglaselt. Ruum, milles midagi ei olnud, muutus läbi oma peegelduse äkki tähendusrikkaks. Berliinis Künstlerhaus Bethanienis (kus Eliasson oli suvel-sügisel residentuuris) nähtud peegelpoom võiks kuuluda samasse sarja – ruumi paigutatakse pind, mis lõikab sellest tüki välja. Või peegeldab selle iseendasse tagasi. Jõuab kohale teadmine, et peeglitagust maailma ei olegi olemas, on ainult igavene kohalolu, olemasoleva maailma peegeldus, kuid juba sedagi on raske taluda...
PS1-s (tükk ümarat äärt ülal märgib peeglit)
Guggenheim piilub vaikselt majade vahelt
ajutine tähistaevas Guggenheimi kohal
* Point B - viimase kunstiga seotud kohana külastasime Karin Laansood tema uuel töökohal, residentuuriprogrammis nimega Point B, asukohaga Williamsburgis. Point Bsse kuulub kaheksa eri suurusega stuudiot, ümberehitatuna vanast laohoonest. Visiteerivad nii kunstnikud kui kuraatorid, valitakse välja saabunud taotluste põhjal. Eeldatakse, et (mid-career) kandidaadil endal on juba olemas mingi ettekujutus, mida ta oma New Yorgis veedetud ajaga soovib saavutada ning Point B poolt püütakse talle siis pakkuda võimalikult palju kontaktiloomissituatsioone. Lisaks korraldatakse avatud stuudioid ja näituseid. Praegu haub Point B laienemisplaane.
Pildid Karinilt:
Järgmine peatus - Miami Beach!!
maarin
reede, detsember 26, 2008
USA näitusepäevik, vol 2 - New York
USA näitusepäevik, vol1 - eelpeatus Moderna Museetis
Miami taevasOlles suutnud ka endale krabada mõned piletid Estraveli muinasjutulisest USA-sooduskampaaniast, ei jäänudki muud üle kui ülejäänud 5500 eestlase kombel jalad selga võtta ning kolmeks nädalaks evakueeruda. Üsna plaaniväliselt jäi aga meie teele ette suurtes kogustes kunsti, ja oleks lihtsalt patt kogu see silmailu teini toomata jätta! Edasipidi siis neli osa (et oleks lihtsam lugeda): eelpeatus Moderna Museetis ---> NY ---> Miami ---> New Orleans! Here we go!
Moderna Museet, mis kindlasti vääriks eraldi reisi, väärib siinkohal eraldi postitust peamiselt kahe töö tõttu, millest esimene kõneall kuulub Alexander Calderile.
Enne kui edasi loete, vaadake linki (kuna pildistada seal ei tohtinud):
http://www.modernamuseet.se/emuseum/code/emuseum.asp?style=Browse¤trecord=13&page=search&profile=objects&searchdesc=calder...&newvalues=1&newstyle=single&newcurrentrecord=16
Niisiis, modernistliku esteetika parimas vaimus tehtud geomeetrilise kompositsiooni osad liikusid pidevalt ettemääratud trajektooril ning see insenertehniline täius oli surutud korrektselt raami, tekitades igavesti iseendas liikuva pildi. Okei, on täiesti arusaadav, mis see töö kunstiajalukku kuulub (elluärganud kujundid, mis defineerivad kompositsiooni pidevalt ümber, luues nõnda tuhandeid pilte üheainsa asemel, OMG).
Aga, mis andis antud teosele vunki juurde aastal 2008, oli hoolikalt konstrueeritud masinavärgi kohtumine proosaliste välismõjudega – vedrud, hoovad, mutrid jms. olid roostetanud ning teos tekitas näitusesaalis oma toimimisega pidevalt võimsat helikunsti . Sügav drone, rütmiline krigin jms lisandused muutsid töö koos selles liikuvate puhtavärviliste geomeetriliste kujunditega üsna hüpnotiseerivaks. Loodusmõjude koostoimel oli tekkinud täiesti uus teos ning Calder liitunud hopsti kõige tänapäevasemate kunstisuundadega!
On üsna huvitav, et selline täiendusega või nö kahest osast koosnev teos on saanud tekkida kunstimuuseumi kontekstis. Museaalsed põhimõtted teoste säilitamise kohta võimalikult algsel kujul on kindlasti andnud endast kõik, et Calderi kujundite liikumine suhtleks vaatajaga samamoodi alates selle loomisest 1934-igavesti. Nii et rangelt võttes on tegemist VEAGA (oi kuidas helikunstnikud seda sõna armastavad!), erroriga süsteemis, konserveerimisalase läbikukkumisega. Õnnelik õnnetus, mismuud.
Muide, väga ägedad ja jõulised on ka Calderi "Neli elementi" (1966) muuseumi ees. Olles harjunud Calderit seostama põhiliselt õrnade tuules heljuvate nö tasakaaluharjutustega, mõjuvad ülielusuurused rauast värvilised kolakad üsna üllatavalt ja ülekaaluliselt oma keskkonna suhtes. Tegemist oleks nagu hiiglaslike veidrate instrumentidega (pakuks näiteks ilmaennustamist), mis loob MM-st mulje kui kummalisest laborist...St lahe on see, et need ei meenuta sulle kohe Kunsti (erinevalt nt Niki de Saint Phalle skulptuuridest sealsamas kõrval, mis kohe tunduvad nii ebapraktilised, et järelikult peab tegemist olema kunstiga).
***
Teine vanameister, kes Modernas üllatas, oli härra Duchamp. Kuigi ma ei ole end kunagi otseselt tema fänniks pidanud, ühegi communityga ei Orkutis ega Facebookis liitunud, tuleb tahes tahtmata talle ikkagi au anda – on uskumatu, kui paljude nähtuste käsitlemise puhul kerkib ajaloopimedusest ikkagi esile tema kuju, kes oma kavala pilguga vaatab alla kõigile lapsukestele, kelle ta sünnitanud on, enamuse neist planeerimatult.
Ühesõnaga, Duchamp oli loodunud teose („Rotoreflier“, 1935), mis nägi välja nagu ehtne tööriist visual disc jockey jaoks. Seinale paigutatud „mängijas“ võis vahetada erinevaid „plaate“ - erinevaid optilisi mustreid, mis käivitamisel hakkasid hüpnotiseerivalt keerlema. Silme ette kerkis kohe dekadentlik ja psühhedeelne tantsupidu (vt ka nt Hukkunud alpinisti hotell), kus rahvast hullutavad droogide, youtube, tantsutüdrukute jms asemel härra Duchampi väljamõeldud optilised mustrid selles visuaalses plaadimängijas! Wow!
Järgmine peatus - New York!
Maarin
reede, detsember 19, 2008
Tartu kunstnike aastanäitus
Katkend näituse žürii arutelult:
link (3:16)
Tartu Kunstimajas avatakse neljapäeval 18. detsemril kell 17.00 Tartu kunstnike aastanäitus.
2008. aasta Tartu kunsti aastanäitus kulgeb jõulukuule kohaselt pühalikus meeleolus. Altarimaalis võistlevad Rauno Thomas Moss ja Enn Tegova, esimesel rõhk sisul, teisel vormil. Vastne Vabbe preemia laureaat Jüri Kask üritab kätt ikooni maalis ja Nadežda Tšernobai (sõna otses mõttes) kehastub ingliks, et peatset sündi kuulutada. Rikkaliku peolaua, mis õõvastava irooniaga paljastab meie pühade söömaorgia tegelikku palet on katnud Ahti Seppet.
2008. aasta Tartu kunsti aastanäitus kulgeb jõulukuule kohaselt pühalikus meeleolus. Altarimaalis võistlevad Rauno Thomas Moss ja Enn Tegova, esimesel rõhk sisul, teisel vormil. Vastne Vabbe preemia laureaat Jüri Kask üritab kätt ikooni maalis ja Nadežda Tšernobai (sõna otses mõttes) kehastub ingliks, et peatset sündi kuulutada. Rikkaliku peolaua, mis õõvastava irooniaga paljastab meie pühade söömaorgia tegelikku palet on katnud Ahti Seppet.
Irina Krivonogova "Juubel"
Ahti Seppet "Peenelt kohitsetud paradiis II"
Näituse põhiosa dominant on sürreaalsel vormi tunnetusel, mis avaldub väga erineval viisil nii kompositsioonides kui figuuris. Sealjuures tekib tugev vastuolu maaliliste abstraktsioonide: nt. Sütevaka, Kaire Nurk või Helle Vahersalu, sümbolistlike portreede: Peeter Krossman, Priit Pajos, Per William Peterson ja jõhkrate kehakunstini minevate võikuste vahel: ennekõike Ahti Seppet ja Ülikooli maalikunstiosakonna intermediaalsele suutlikusele uue mõõtme andev Nadežda Tšernobai. Kõike seda saadavad vormiklassikud Kasemaa seenior ja juunior, Enn Tegova ning klassikalise vormiga Andrus Peegel, Eero Ijavoinen jt.
Esimese korruse väikeses saalis mis koondab eneses vanamesitreid nagu Lembit Saarts, Endel Taniloo, Juhan Paberit ja ka vähem tuntud autorite pigem traditsionalistliku vormikäsitlusega töid, tekib paradoksaalne ajakapsli efekt. Tartu kunst aastal 2008 on justkui segu II maailmasõja eelsest maalilisest maastikust, väliseestilikust siseringi enesereflektsioonist, 60-ndate sula kubistliku modernismi taasavastamisest ja määratlematu olemusega asjaarmastuslikkusest.
Ehk võib rõõmuga tõdeda, et Tartu kunsti põhiprobleemiks on endiselt kunst, poliitilistel küsimustel, sotsiaalsetel probleemidel, majanduskriisil ning teistel populistlikel teemadel meie hoovile asja ei ole.
Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini.
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud kolmapäevast esmaspäevani, kell 12.00-18.00.
Näitusi Tartu Kunstimajas toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriminisiteerium ja Tartu Linnavalitsus.
Näitusi Tartu Kunstimajas toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriminisiteerium ja Tartu Linnavalitsus.
Teksti koostas Indrek Grigor
Siiri Kukk "Miina ja Fiona"
Endel Taniloo "Metsavaim"
Rühm Duul "Golem"
Kristina Viin "LOVE"
Peeter Krosmann "Teab"
Kristina Kivirand "Mälestused lapsepõlvest"
Priit Pajos "Külvaja"
Art Security "Tükike puud"
Jass Kaselaan "Miki Hiir"
Nadežda Tšernobai "Nimetu"
Ahti Seppet "Peenelt kohitsetud paradiis II"
Irina Krivonogova "Täiskuu neljapäev"
Andrus Kasemaa "Taust on roll"
Eero Ijavoinen "Möbleeritud tuba"
Markus Kasemaa "Südameta mees"
VÄIKE SAAL
notsu ja kutsa
ehk
Endel Taniloo "Metsa loom" ja
Märt Rannast "Hiidlase koer"
esmaspäev, detsember 15, 2008
Linnateater / Kultuurikatel - väike tillikas?
Madis Mikkor Kultuurikatlast kirjutas järgmise kirja, mida ma arvan, et võiks siinkohal ka Artishokis avaldada:
Palju tänu kodanikuaktiivsuse ülesnäitamise eest, linnavalitsus mõtiskleb teie soovituste üle.
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=54737
ERR: abilinnapea sõnul on kultuuriobjektide hääletus pelgalt soovituslik
04.12.2008 10:04
Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni sõnul on Linnateatri või Kultuurikatla poolt häält andma kutsuv internetihääletus soovitusliku iseloomuga, sest lõpuks teeb otsuse ikkagi linnavalitsus.
«Loomulikult me arvestame selle internetihääletuse tulemusega väga tõhusalt, aga otsuse teeb lõpuks ikkagi linnavalitsus,» vahendas Jäppineni poolt ETV saates «Terevisioon» räägitut ERR Uudised.
Abilinnapea kinnitusel on selge, et Linnateatri soovitud 200 miljonit on liiga suur summa. «Ma usun, et see summa võib jääda sinna 40 kuni 70 miljoni kanti,» lausus abilinnapea.
Samas ei välistanud ta, et linnavalitsus eraldab lõpuks raha mõlemale objektile.Jäppineni sõnul ei ole internetihääletuse puhul küsimus Linnateatri ja Kultuurikatla vastandamises, vaid inimeste eelistuses.
Puud on maa käed
„Õhtu“, akrüül, lõuend, 140*190cm
kuraator Maarin Ektermann
Hobusepea galerii 17. detsember 2008 - 05. jaanuar 2009.
Avamine 17. detsember kell 18.00 - olete üliväga oodatud!
Maris Palgi on kahtlemata üks omanäolisemaid maalijaid, kes on võrsunud Tartu Ülikooli maaliosakonnast. Võib üsna julgelt öelda, et kaasaegse Tartu maali puhul on endiselt tunda “Pallase” maalitraditsiooni kohalolu. Lahjendatud ja kaasajastatud kujul annab see tänastele maalidele kaasa maalitehnilise meisterlikkuse, pool-abstraktse-pool-figuratiivse kujutamisviisi (kohatise bad paintinglikkuse) ning teemaderingi, mis tegeleb üksikisiku subjektiivsete kogemuste talletamisega. Üldiselt on selline minevikukoorem taagaks, millest püütakse vabaneda, minnes kas popilikkuse teed (Kursi koolkond) või luues müstilisi omamaailmu (“Varjukülje” näitused). Selle taustal tundub Maris Palgi valik maalida justnimelt maastikke ja natüürmorte üllatav, lausa “vale”.
Maris Palgi teemad ongi lihtsad, isiklikud ja mõjuvad oma argisuses mõnevõrra õõvastavalt. Palgi kujutab seda, mis on meile kõigile omane ja tuttav, aga millele tavaliselt (kunstis) tähelepanu ei pöörata. Väikekodanlik argipäev, mis flirdib kitšiga (“Vana puu ehk kuradile pitslinikud”, 2004) ja paneb proovile vaataja taluvuse, kaugele võib halva maitsega laskuda (võigas “Shining”, 2007). Erinevalt traditsioonilisest argielu kujutamisest, ei poetiseeri ega ülenda Palgi seda kuidagi, vaid keerab võõrandumise vinti juurde. Samas ei kasuta ta võõrandumise-efekti taotlemisel - nagu oleks ootuspärane - popi cooli pinnapealsust ja ebaisikulisust, vaid hoopis klassikalist läbimaalitust, tundlikku värvipaletti, ekspressiivset pintslitööd ja intiimset jutustust. Liig-lihtsate ja üldaktsepteeritud strateegiate vältimine annab Palgi töödele erilise sisendusjõu, neid on raske dekonstrueerida, seega ka demüstifitseerida.
Pallaselik romantiline kapseldumine natüürmortidesse ja tühjadesse linnavaadetesse tuleb Palgi maalide kaudu hirmutavalt lähedale ja muutub äratuntavaks trööstituse-kogemuseks – aknast välja vaadates on näha jupikest rõduäärest, porist-lumist maapinda, mõnda raagus põõsast ja mittemidagiütlevat alajaama. Või ühte antenni ja jälle rõduäärt (“Alajaam” ja “Antenn”, 2007). Eestlaslik “igav liiv ja tühi väli” elab edasi mitte ainult üliesteetilistes loodusvaadetes a la Eda Lõhmus (kui jätkata parallelide tõmbamist Tartu maalijatega), vaid varitseb igal sammul.
Püüdes Palgi käekirja seostada üldiselt kultuurivaldkonna suundumustega, sobitub ta ideaalselt liikumise New Wierd ehk uusveidrus alla, mille tõukepinnaks on samuti realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. Veidrus pole siinkohal diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm. Paroodia on teed andnud rõhutatud siirusele.(1)
Nö “mittemillegi erilise” kujutamine mõjubki Palgi puhul eriliselt rafineerituna, peenenenud uuslihtsusena ja väikeste isiklike narratiivide kujutamine teraapiana ühiskondlike-sotsiaalsete rollipainajate vastu. Palgi varasemaid näituseid (enamasti koos Kaie Luigega) on käsitletud peamiselt naiseks-olemise-kogemuse temaatikast lähtudes, nimetatud on isegi “Tartus pead tõstvast feminismi koolkonda” (2). Samas piirab “naiskunsti” alla liigitamine tõlgendusvõimalusi, nähes maalidel ainult röstereid, õmblusmasinaid ja triikimislaudu kui naiselikust traumast kõnelemise atribuute (3), redutseeruvad Palgi maalid ühetasandilisteks ning tähelepanuta jääb nende nostalgiahõnguline (enese)iroonia.
Hobusepea näitus „Puud on maa käed“ eksponeerib Maris Palgi magistriprojekti ja selle edasiarendust spetsiaalselt selle isiknäituse jaoks. Jätkates tuunitud Pallase vormis otsimist väikeste teemade hulgast, kuhu enamasti ei tihata vaadata, maalib Palgi seeria puid ja puuvõresid.
Hea kunstnik on see, kes oskab maalida puid ja käsi. Nii rõhutati Palgile algkoolis. Teine rahvatarkus – puud on maa käed. Niisiis taotleski Palgi oma magistrikraadi maalis, sooritades lapsepõlvest sissejäänud tõekspidamiste alusel maksimaalse tuleproovi kunstnikuks saamisel. Kõigil meil on selliseid sissejäänud tarkuseteri, mille mahasurumine on kohustuslik, saamaks välja ahistavast lapsepõlvest ja noorkuieast. Palgi camp seisneb nende kasutamises, mida enamus tahab koos piinlike ja kodukootud teeviitadena unustada.
1. http://artishok.blogspot.com/2008_07_01_archive.html
2. http://noorteaken.tartu.ee/?form=kuulutused&list=kultuur.teated&disc=1083338762
3. http://www.postimees.ee/130504/esileht/kultuur/134104.php
Tekst Maarin Ektermann
Tellimine:
Postitused (Atom)
