ARTISHOK

teisipäev, jaanuar 06, 2009

Foto Kvartals 5/08

Indrek Grigor (3:25)

Foto Kvartals

Eiženija Anna Freimane
In memoriam. Imants Puriņš (1930–2008)

Alnis Stakle
Staņislavs Grahoļski

Irēna Bužinska
Andris Vītoliņš

Ilona Brūvere
Aivars Liepiņš

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Kaljo Põllu „Abstraktsuse mõtestamine“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 9. detsember 2008 – 9. jaanuar 2009

Eesti kunstiajaloo üks suuremaid uuendajaid ja põhimõttemehi Kaljo Põllu on üle hulga aja jälle Tartus – linnas, kus ta enam kui 40 aastat tagasi pioneeri ja skaudi staatuse enda peale ju võttis. Aga seeon tõesti juba ajalugu...
Kuid, hmm, läheme siis veidi rohkem kui 42 aastat tagasi. 24. juunil 1966 Edasis ilmus Niina Raidi artikkel “Kaheteistkümnes, üsnagi meeldiv kohtumine”, kus ta käsitleb 1966. aasta Tartu kevadnäitust ja Põllu kohta kirjutab: “Kunstnik aga hülgab kõik elava ja esineb hoopis range mustvalge ornamentikaga (“Struktuur”, “Kosmpositsioon”, “Tasakaal”).” Kultuurilehes "Sirp & Vasar " ilmus samal päeval Eve Pihlaku artikkel “Kevadnäitus Tartus”, Põllu tööde kohta on kirjas : "Juba tööde nimetused Struktuur", "Tasakaal", jne räägivad nende puhtdekoratiivsest optilisest eesmärgist. Neid omalaadsete katsetena vaadeldes kipuvad nad siiski jääma veid lihtsustatuks ja sisemiselt pingelt lõdvapoolseks." Põllu esines mõni kuu hiljem ka legendaarsel noorte kunstnike näitusel Tallinna Kunstihoones, mille peale Leo Gens 30. septembril Rahva Hääles ägestus: “Me ei tohi rahulikult pealt vaadata, kuidas näiteks äsja instituudi lõpetanud andekas noor kunstnik K. Põllu esitab näitusele “op-art” harjutusi “a+a” ja “a+b”. Need on iseenesest efektsed mänguasjad, samas tähendab see loobumist realistlikust vormisüsteemist.”
Nonoh, vanahärra Põllu, või efektsed mänguasjad. „Abstraktuse mõtestamine“ koosneb 21 abstraktsest, värvikirevast, enamasti rõõmsameelsest aga ka sageli sigrimigrist maalist. Aga Põllu pole kunagi silmarõõmumees, vastupidi, ta ju pigem vana silmavaevaja (kui ta just meie mõtlemisega tegelevat ajupoolkera ei piina). Nii et ärge lootkegi, et nii vaid pallikestega piirduda saate.
Maalide kohal on kaks punkti või kriipsu. Neid vaadates tuleb silmad kõõrdi ja punktid omavahel kokku ajada. Ja siis püüda vaadata maali. Ja siis kui te olete püüdnud seda seisu suure vaevaga hoida, saate näha...imeilusat ruumilist maailma, kus hõljuvad igasugu kujundid, olendid, tarindid. Kuni teil pea sumisema hakkab ja silmalihased valutama.
Kaljo Põllu pole Kaljo Põllu, kui ta poleks Eestis mingis asjas esimene. Ei mäleta, et stereopretensiooniga maale keegi siin varem teinud oleks. Aga maailmas muidugi on see tehnika juba 30 aastat vana – seda saame teada näitusel rippuvast suurest Kaljo Põllu artiklist. Christopher Tyler leiutas selle kui arvutiga toodetud nähtuse (mis popkultuuris üsna levinud), AGA šveitslane Alfon Schilling olevat selle mitu aastat varem leiutanud paljalt maalikunstniku loominguna. Nii et inimaju siiski lõi tookord arvutit (noh, tegelikult teeb ta seda ka tänapäeval, kui just males nad ei võistle).
Kas Kaljo Põllu vajas oma näituse tegemiseks arvutit, pole teada. Igatahes silmade ja aju koostööd elik süvenemist on tema piltide vaatamiseks ikkagi vaja. Leo Gens ehk ütleks ka nüüd, et efektsed mänguasjad aga noh, Lastekunstikooli galerii ja miks mitte. Niikuinii „normaalne“ täiskasvanud inimene tänapäeval moodsat kunsti ei vaata, jõllitagu siis tema vaimsele tasemele vastavaid lelusid.

MARGUS KIIS

Voldi lahti / Unfold

reede, detsember 26, 2008

Spetsiaalnäitus Kunstikonteineris

Üks tuttav arhitekt võrdles hiljuti Kultuuritehase kehandi orgaanilist arenemist Kevin Costneri suurejoonelise kassaflopi "Veemaailmaga", kus ökokatastroofijärgne inimkond oli kohanenud uute oludega vanasid ressursse võimalikult suures mahus taaskasutades. Pidin nentima, et tõepoolest võib Polymeri uusarhitektuuris leida hulganisti sarnaseid jooni Suur-Sõjamäe aiandusagulitega. Mõlemas on entusiastid oma elamised kokku klopsinud peamiselt leitud materjalide ja rikkaliku fantaasia varal. Suurim erinevus on, et enamasti on tehase iseehitajatel visuaalkultuuriga seonduv kõrgharidus ja eeldatavasti kajastab seda mõningal määral ka lõpptulemus.

Vernakulaarkultuur on minu suur nõrkus ja see mind Kultuuritehase juures kõige rohkem köidabki. Pole ime, et sel aastal oli Kultuuritehase Festivali üheks peamiseks toetajaks Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. Polymer on näide rahvakultuurist, milletaolist teist Eestis naljalt ei kohta. Siin on leidnud koha inimesed, kes võiksid ehitada kamina ainult selleks, et selle taha salakäik teha ja kelle jaoks ei oleks probleem paneelmajatagusele murulapile bareljeefi ja toimiva purskkaevuga suitsuahi ehitada. Kummagi kohta ei saa väita, et need meil majas olemas oleksid. See-eest on rohkesti muid kodukaunistusnippe.

Selleks augustiks tegime festivali raames valmis oma katuseaia, mis oli otsapidi seotud Linnalabori linnaaianduse projektiga. Neilt laenasime ka festivali jaoks apokalüpsisejärgse aja järgi lõhnava diviisi - kõdub, kasvab, õitseb. Alguses kaunite lilledega ja nüüdseks juba mitu kuud sügistalviselt kolletuv aed lõi ühe hooga asfaltplatsile uue mõõtmega avaliku ruumi ja muutis kohmetu ja laguneva tehasehoone vaatemänguliseks.

Pärast nelja-viit aastat tegutsemist on tehas nii kaugele jõudnud, et ateljeeboksid on enamvähem valmis ja isetegemisrõõm hakkab tubadest välja jõudma. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Viimase aasta jooksul on see rõõm tänavale jõudnud ja oma erilise panuse on sellesse andnud Ernest Truely tudengite poolt teostatud ruumiinstallatsioonide seeria, mille dokumentatsiooni võib näha NG Kunstikonteineris näitusel "Special Exhibition". Ja originaalid on muidugi hoovi pealt kohe võtta.

Karin Link ja Helen Unt teostasid viiemeetrise langusega vabaõhukiige, mis toimib väga edukalt liiklusreguleerijana. Kiik lõikas kiirelt majaliste seas loorbereid ja kui anda välja Aasta Parenduse tiitel, annaks mina oma hääle selle projekti kasuks. Näituse raames on galeriiruumi lakke pandud rippuma minikiik originaalist vaid kümnekonna meetri kaugusele, mis tekitab mõnusa topeldatud reaalsusefekti.

Teine huvitav töö on Ralf Rammulilt, kes võttis käsile Polymeri hoovil asuva mahajäetud kaubiku ja valas sellel välja kogu oma neoonilembuse. Pärast lasi sõbral aknad sisse peksta, et kodukaunistusliikumine liiga ilmalaks ei läheks.

Siseruumides tegi Šveitsist pärit NG akadeemia tudeng Léa Girardin poeetilise valgusinstallatsiooni trepil ja Liina Jäger & Kristi Kukk poeetilise, kuid äärmiselt ebapraktilise installatsiooni värviliste niitidega, mis pimeduse jõudude poolt oli juba järgmiseks päikesetõusuks ära hakitud.

Küll Tim Davise antud kursuse raames, aga haakuv ja samavõrd tore on Epp Kubu ja Eva Labotkini "1234-FINISH" - absurdihuumorit jooksutav sprindirada katuselt tänavale.

"Special Exhibition" näitusel on näha ka Ernest Truely ühe teise kursuse tööd, mis tegelevad karakterloomega reaalsetes ja virtuaalsetes suhtlussituatsioonides, kuid oma visandlikkuses ja lõpule viimata mõttearendusega jäävad need ruumiinstallatsioonidele alla. Lisaks on püsivatel ruumiinstallatsioonidel eelis anda visuaalseid stiimuleid kauem kui lihtsalt performatiivsel aktil. Ja Polymeri-laadses kohas leiavad need stiimulid loodetavasti sobiva vastukaja.

Umbes aasta tagasi tegid Edith Karlson ja Jass Kaselaan Diletantide Avangardi jaoks ruumiinstallatsiooni "Üksmeel". Suurte pruntis huulte ja suure nokuga šokolaadikarva meesnaine oma kolme plinkiva ajuga oli selle peo visuaalne nael. Urmas Viik ütles kunagi, et Polymeri suur potentsiaal on noored, kes käivad siin üritustel. Nad tulevad valmisolekuga tarbida kultuuri viisil, mis neile on mugav - väljaspool galeriikrampi. Võin julgelt väita, et see plinkiva ajuga maailmaharmooniale ja ürgprimitiivsele üksteisemõistmisele apelleeriv hermafrodiit ütles oma sõnumi tunduvalt suuremale publikule kui enamus kunstigaleriides toimuvad näitused seda teha saavad. Iseasi, kuidas kunstnik on rahul puhta autonoomse ruumi kaoga pidude kaootilises ja kontrollimatus keskkonnas.

Samas ei tohiks üks rahvalembene kunstnik sellest väga hoolidagi.

Martin Rünk

Voldi lahti / Unfold

USA näitusepäevik, vol 2 - New York

---> MoMA, PS1, New Museum, Guggenheim, Point B --->

* MoMA - vabandust, aga ma ei suutnud seal tänu rahvamassidele absoluutselt olla. Tabas kombinaadi tunne ja seega ma põgenesin sealt kiiresti (tundsin end oma vähese vastupidavuse pärast natuke pahasti, ikkagi MoMA ju...). Jaksasin tungida ainult ühele pisikesele näitusele "Looking at Music" (60/70ndate meediakunstist, muusika ja kujutava kunsti ristumistest), aga vaatamata potensiaalselt huvitavale teemapüstitusele, ei selgunud sellest kahest toast midagi rabalt uut (oleks tahtnud tõesti huviga lugeda kuraatori uurimust juurde, agakõik saatetekstid olid väga sissejuhatvad). Muidugi on tore, kui kunstimuuseumid on populaarsed, aga see oli minu intorvertse põhjamaise loomuse jaoks juba üle piiri. Nii ma siis peakski vist ütlema, et olen käinud NYs, aga pole tegelikult käinud MoMAs (ja ma sügavalt kahtlen, kas ma sinna üritaks ka tagasi minna). Aga algajatele Karin Laansoo ellujäämis-vihje: seda saabki visiteerida ainult väikeste sutsakute kaupa – tõmbad kopsud õhku täis, teed ühe kiire sukeldumine ja siis välja õhu kätte tagasi. Näitus näituse kaupa.

Pippilottil oli võimas videokahur

Pippiloti Risti ruumiinstallastioon ("Pour Your Body Out") MoMA aatriumis rõhus kontseptsiooni järgi intiimse ruumi loomisele, kus sa saad oma kingakesed jalast ära võtta, ja minna pehmete vaipadega ruumisüdamikku (nn silmaiirisele) lebasklema, olles ümbritsetud värvilise ja kerget sürreaalse mastaapse videokeskkonna poolt. Ideena tore, ja youtube videoklipid MoMA kodulehel näitavad seda ka väga mõjusa totaalse keskkonnana/skulptuurina, kuid päris elus oli ruum pidevalt nii ülerahvastatud, et polnud üldse ohtugi, et sind mingi (tehno)meditatiivsus tabada võiks.

hoov

* PS1 – 1971 eraalgatusena loodud non-profit näitusepaik, 2000 MoMA ülevõetud ja nn kaasaegse kunsti filiaaliks muudetud osa (meilt kollektsioon, teilt eksperimentaalsed kaasaegse kunsti näitused). Vana maja, pikad koridorid, toad täis ühiskonnakriitilist kunsti. Üldiselt jättis valik külmaks, aga jällegi kaks tööd kogu väljapanekust:

Yael Bartana video „Trembling Time“, mis erines tema ülejäänud sotskriitilistest videonäitusest märgatavalt oma poeetilisuse tõttu.

Video oli ülevalt võetud öine kiirteevaade, kus katkematus autovoolus tekib tasapisi error – autod aeglustavad eri hetkedel oma sõitu kuni täieliku peatumiseni, nendest väljuvad inimesed (kogu pilt on selleks hetkeks liikunud täielikku aegluupi) ja – nagu arvata võibki – asutavad mõne hetke pärast autosse tagasi ning taspisi väljub kogu pilt mitmekordsest aeglustusest ning lõputu rivi jätkab oma teed.

Iseenesest ei ole sellises juhtub-ei juhtugi-midagi ikka nagu juhtus-süžees midagi rabavalt uut (meenub näiteks nt Ene-Liis Semperi video praokil uksega). Kuid nendel hetkedel on oma võlu just seetõttu, kui suuta end tagasi hoida ja mitte püüda hakata tõlgendama toimunu tähendust (kindlasti on raske vastu panna ratsionaaliseerivale ja kõike ära seletada püüdvale tungile), saab vabalt nautida nende tähendusrikast mõttetust. Mitte midagi (tähelepanuväärset) ei juhtnud, olgem ausad, ja selles peitubki asja võlu.

Kui mitte hakata seda Bartana videot tõlgendama (tema teise videosid vaadates peaks tõlgendus ilmselt sisaldama midagi näiteks tehnitsistlikuks muutunud ühiskonna kriitikast), jääb kummitama tunne, et sa oled just osa saanud väikesest, casualist äratrippimishetkest. Selliste hetkede tähistamiseks võiks kasutada ka sõna „drive“, tähenduses, et sa lased end mingil meeleolul kanda; eesti keelede raske head vastet leida – kulgemine, kandumine mingi meeleolu harjal. Ka „trippimine“, mis on intensiivsem ja seostub ära kerimise ja ära kammimisega...Ühesõnaga, Bartana oli jäädvustanud väikese koguse maagilist realismi, mis on kättesaadav tasuta meelelahutus igaühele, kui vaid osata potensiaalseid momente ära tunda ning nendega kaasa driveida.

Vt ka meeleharjutused, new age, meelelahutuslik tarbimine, Alice imedemaal

***
Teine ere hetk PS1 väljapanekust oli Olafur Eliassoni kohaspetsiifiline installastioon. Astudes ruumi (ja teades, et seal peaks midagi olema), ei torka samas esimesel hetkel silma mitte midagi. Sa ei lase end aga nii kergelt teelt eksitada ega puhka enne, kui oled sealt mingi sekkumise leidnud. Seekord vaatas see vastu laest – hiiglaslik, kogu saali kattev ümmargune peegel, mis tiirles aeglaselt. Ruum, milles midagi ei olnud, muutus läbi oma peegelduse äkki tähendusrikkaks. Berliinis Künstlerhaus Bethanienis (kus Eliasson oli suvel-sügisel residentuuris) nähtud peegelpoom võiks kuuluda samasse sarja – ruumi paigutatakse pind, mis lõikab sellest tüki välja. Või peegeldab selle iseendasse tagasi. Jõuab kohale teadmine, et peeglitagust maailma ei olegi olemas, on ainult igavene kohalolu, olemasoleva maailma peegeldus, kuid juba sedagi on raske taluda...

Nii poomi kui peegelketta ees on abitus seisus eelkõige vaataja – pahaaimamatult ruumi sisenenud, saab temast ekspositsioonipinnal ainuke liikuv kujund, ainuke tähendusrikas osa. Sul ei olegi seal midagi peale iseenda peegelduse vaadata ning you can run but you can`t hide peegelpoom/ketas jälitab sind kõigisse ruumi nurkadesse välja. Ning samas on mõlemad Eliassioni tööd esteetiliselt nii puhtad ja viimistletud, et esialgse teolt-tabatud tunde asemele hiilib vaikselt edevus. Sa hakkad end ise ruumis liikudes silmanurgast peeglist piidlema; vaatad, kuidas peegel lõikab sinust välja täiuslikke tükke (fragmenteerunult on kõik ju nii eriline, nii tähendusrikas!). Nii et long live the peeglifaas!

PS1-s (tükk ümarat äärt ülal märgib peeglit)

leia pildilt peegelpoom. Avamine Künstlerhaus Bethanienis, sept 08

* New Museum, mille koduleht postuleerib missioonina NEW ART NEW IDEAS (eivõiolla!) on üks värskemaid lisandusi NY institutsioonideritta, just hoone mõttes siis. Detsembris 2007 avatud uus hoone jätkas institutsiooni 30 aasta pikkust tegutsemist uue hooga (ja mõjudes viljastavalt ka lähinaabruse galeriikontsentratsioonile). Näitusevalik tundus vaatamata kogu tavalisele jutule "muuseum kui inkubaaotr/laboratoorium/uurimiskeskus jnejne" väga turvaline - üks koostööprojekt mitmete institutsioonide vahel stiilis "tunne oma naabruskonda, kuhu end ehitad", E Peyton (okei, kõik saime juba tema põhilisest naljast aru, maalida kuulsusi casualilt nagu ka oma ilusaid androgüünseid sõpru) jne. Mis aga jäi maja puhul silma, olid hoopis selle omandatud osised - nimelt oli absoluutselt igal näitusepinnal, aga ka trepil, liftil, korruse, kohvikul ja isegi muuseumipoel juures kiri, kellele need kuuluvad. Mitte umbmäärane tänutahvel, kes on panustanud raha maja rajamisse, vaid konkreetselt kellele mis kuulub. Põrgates nende siltidega pidevalt kokku, tekkis sellest palju intrigeerivam rida kui kõik püüdlikult "sotsiaalsed" teosed, mida valges kuubikus muidu esitati. Ühelt poolt on see muidugi päris agressiivne bränding (tegemist on ikkagi USAga, kus kunstimaailm tänu eratoetustele elabki ja sellised sildid ilmselt mingi erand ei ole), kuid samas mõjus see päris hea statementinda. Milleks püüdagi kamuflaažida antud turumajanduslikke suhteid ja peita neid "muuseumi sõprade klubi" vms kergelt-end-häbeneva sildi taha! Rohkem muuseumit kõigile!

* Guggenheimi muuseum tekitas elamuse just oma arhitektuuri poolest, käesolevad väljapanekud jätsid suht külmaks. Aga arhitektuur on muljetavaldav - orgaaniline, külastajat arvestav, inimmõõduline. Eriti nauditavad on väikesed, praktilised detailid, mis on kõik juba ettemõeldes sisseehitatud a la garderoobis, tualettides jne. Just teeninudsruumides avaldub modernistliku arhitektuuri kogu võlu - kõigele on võrdselt tähelepanu pööratud, kõik detailid on peensusteni läbimõledud.

Guggenheim piilub vaikselt majade vahelt

ajutine tähistaevas Guggenheimi kohal

* Point B - viimase kunstiga seotud kohana külastasime Karin Laansood tema uuel töökohal, residentuuriprogrammis nimega Point B, asukohaga Williamsburgis. Point Bsse kuulub kaheksa eri suurusega stuudiot, ümberehitatuna vanast laohoonest. Visiteerivad nii kunstnikud kui kuraatorid, valitakse välja saabunud taotluste põhjal. Eeldatakse, et (mid-career) kandidaadil endal on juba olemas mingi ettekujutus, mida ta oma New Yorgis veedetud ajaga soovib saavutada ning Point B poolt püütakse talle siis pakkuda võimalikult palju kontaktiloomissituatsioone. Lisaks korraldatakse avatud stuudioid ja näituseid. Praegu haub Point B laienemisplaane.

Pildid Karinilt: