teisipäev, jaanuar 13, 2009
Loeng "Kosmonaudi kujutise tõus ja langus Eesti kunstis"
Sissepääs muuseumipiletiga.
"Kosmonaudi kujutise tõus ja langus Eesti kunstis":
Kosmonaudil kui 1960. aastate iidolfiguuril on Lääne kultuuri visuaalsete mälestuste hulgas oluline koht. Erinevaid Nõukogude Eesti kunstis loodud kosmonaudipilte lähemalt analüüsides võib näha, kuidas toimub ideoloogilise kujundi konstrueerimine ja milline on selle kujutise suhe
reaalsusega. Hoolimata väga konkreetsest ajaloolisest taustast saab kosmonaudi kujutamist kunstis vaadata kui mütoloogilise ja poeetilise teksti loomist. Ühe kõige soosituma ideoloogilise figuuri taha oli koondatud kogu Nõukogude Liidu eesrindlik eneseteadvus, kosmonautikast sai
Nõukogude Liidu teaduse, tervishoiu ja ideoloogiliste püüdluste garant.
Ettekanne vaatleb ikonoloogilise analüüsi abil, millisele traditsioonile tuginevad kunstnikud kosmonaudi kunstilisel kujutamisel, milliseid lisatähendusi Eesti kunstnikud oma kosmonaudipiltidega edastasid ja millised tõlgendamisvõimalused on vaatajal.
Veel infot: http://www.ekm.ee/kalender.php?event_id=1769&d_fili=2
IN GRAAFIKA - KISS MY PRINTS!



IN Graafika + Pärnu Nüüdismuusika Päevade Suur Festivalipäev laupäeval, 17. jaanuaril algusega kell 14.00 Pärnu Kunstihallis!
AJAKAVA
12.00 Festivalibuss väljub Tallinnast G.Otsa tänavalt Estonia teatri poolsest otsast bussile registreerimine: schoenberg@schoenberg.ee
14.00 Näituste avamine Pärnu Kunstihallis
15.00 Näituste avamine Pärnu Linnagaleriis ja Kontserdimajas
16.00 Näituste avamine Endla teatris
17.00 Pärnu Muuseum ja Port Artur
17.30 Näituse avamine TÜ Pärnu kolledzhis
18.00 Näituse avamine Pärnu Kunstnike Majas
19.00 performance. MEELED JA MEELETUS. Pärnu Kunstihall
21.00 Festivalibuss väljub Pärnust tagasi Tallinna
kogu info kodulehel www.nongrata.ee ja otselink
http://www.schoenberg.ee/SB_060_Arhiiv/ARH_PNP_2009/PNP_2009_KUJUNDUS/InGrPnp09.html
IN GRAAFIKA
KISS MY PRINTS!
Kui eelmise aasta In Graafika põhinäitus oli New Yorgist, siis tänavuaastane toob Eestisse ambitsioonikate ja vastuoluliste nimetustega kunstnikeryhmitusi Ameerika eri paigust, mis
eestimaalastele ja üldse eurooplastele teada rohkem naftapuurtornide, indiaanisõdade ja jackassi kaudu ning mida kunstiga tavaliselt ei seostata – Texasest „The Amazing Hancock Brothers", Knoxvillest „Hee Haw Prints", St Louisist „Evil Prints, Sean Starwars and „OutLaw Prints".
Ja kordame siinkohal juba varemkinnitatut: "Ajal, kui Ameerika on Euroopa kultuuri- ja uusvasakpoolsetes ringkondades täiesti out ja kogu maailma kurjus ja allakäik delegeeritakse ühendriiklaste kaela, kipub euraasias ununema fakt, et valdav osa maailma alternatiivkultuuri pärlitest pärineb just sellest keskkonnast. Ja midagi ei ole muutunud - alternatiivne mõtlemine ja kodanikualgatus produtseerib läänepoolkera lõpmatutes avarustes ennenägematuid eripalgelisi kooslusi, millest eurostandardiseerunul õhtumaal undki ei osata näha." Ja nüüd, kui samaaegselt festivaliga 2009 astub ametisse Barack Hussein Obama II, tervitab In Graafika omalt poolt uut messiast selle mitmekesise fenomeni jõudemonstratsiooniga.
Tom Huck, karismaatiline meister Kesk-Läänest teeb suurepäraste mastaapsete puulõigete kõrval printe nabapluusidele, püksikutele ja T-särkidele. See tundub kuuluvat sealmail ameti juurde. Evilprint Brand ja Howling Print on laienenud ka Vans´i tossudele ja stringidele. Valik sellest kaubaartiklite kirjust kollektsioonist saab esitletud Pärnu Kunstihallis, kus muidu laiutab uhkelt Sean Starwars New Orleansi lähedalt Lousianast. Tema tonnidesse ulatuv produktsioon
interpreteerib perealbumite lõpmatut materjali. Läbi prisma, mis kõkutamaajava vormi varjus julmalt sorib tavareaalsuse telgitagustes. Graafikud on sealmail kleenukeste loovtrükkalite asemel täistätoveeritud suured mehemürakad, kes sarnanevad pigem põrguinglitele. The Amazing Hancock Brothers - 50% jaapani verd Texase vennad põmmutavad oma näituste avamisel kauboidele kohaselt tulirelvi ja deklameerivad luuletusi. 150- kilone Sacramento DJ Mike Rodriguez - pool nativeameeriklane ja poolmehhiklane keerutab leivatööks plaate
ja kokkab. Ja teeb graafikat. Davise linna Väike Pixel kasvatab eriloaga tervislikel põhjustel oma kommuuni tagaaias 6 kanepitaime. Ja teeb ka graafikat. Muidugi ei ole see graafika meie tähenduses, nad polegi kunagi eksponeerinud oma teoseid valges kuubis ega tea midagi
trienaalidest ega bienaalidest. Fondidest rääkimata. Black Cat Press´i Bruce Gossett armastab kuuekümnendate stiilis autosid putitada ja ka elab sellest. Väike nurgake siidiraami ja tõmmiseriiuliga 2 tasandil pooleliolevate masinate vahel on tema teine tegevusala. Mis on
sünkroonis laheolemise eluviisiga. Stiilsed 4-värvis kohati ruumilised plakatid panevad iga asjatundja suu vett jooksma. Siiski ei ole see väärtus ekspluateeritav - Bruce teeb iga ürituse jaoks 50 kuni 80 tõmmist ja hoiab neist vaid mõned endale. Sõpradele näitamiseks. Ja
jagamiseks. Ta ei tea, mis asi on CV. Festivalikutsele ei vasta ta tavaküsimusega, et kas ise saab ka kohale toodud. Teda ei huvita. Ta pole kunagi käinud New Yorgis. Elu jooksul tahaks Miamis ära käia. Aga pole vist aega - Californias on niigi mõnus ja nautlemine kulutab ajaressursi. Kui 52-aastase mehe lemmiksündmus aastas on Halloween, peab see olema mingi teine reaalsus.
Seda hullumeelset alternatiivplejaadi jälgides ei tasu unustada, et nii nagu muu maailm on ka Ameerika eelkõige mitmekihiline – ja IN Graafika ei katsugi seda varjata. Eesti Litograafiakeskuse kureeritav USA kõrgeimate kunstiõppeasutuste professorite "Ajamasin/Time Machine" tõestab, et ka sealsel kunstimaastikul käib kompromissitu võitlus
oma koha eest päikese all ja jalatäitki ei ole antud niisama käest. Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa lisavad osalejate nimedele ka institutsionaalse taustsüsteemi, mis peaks paiskama põrmu eelpool
üleskiidetud loovmetslased: Jenny Schmid, Assistant Professor of Art, University of Minnesota; John Hitchcock, Associate Professor of Art, University of Wisconsin at Madison; Dusty Herbig, Assistant Professor of Art, Printmaking, Syracuse University; Kate Copeland, Instructor,
Pacific Northwest College of Art, Portland, Oregon; Endi Poskovic, Associate Professor of Art, Whittier College; Michael Krueger, Associate Professor of Art, University of Kansas, Lawrence; Mark Hosford, Assistant Professor, Vanderbilt University; Tim Dooley, Associate Professor of Printmaking, University of Northern Iowa, in collaboration with Aaron Wilson, Associate Professor of Art, University of Northern Iowa; Ruthann Godollei, Professor of Art, Macalester College, St . Paul, Minnesota, USA.
Kontserdimaja on tervenisti Eesti Noore Graafika päralt. I korruselinnagaleriis teostab vabariigi täiskohaline piirivalvur ja Pärnumaa Sigaste küla Vaike talu perepoeg Kaarel Kütas oma esimest art management kuraatoriprojekti "Viie aastaga viie rikkama riigi sekka", osalejateks lisaks talle endale kamraadid Kaliningradi bienaalilt – Villem Jahu, Lauri Koppel, Jaanika Okk ning sugupooltevahelise tasakaalu tagamiseks täiendusena Eva Ikart ja Marian Kivila.
Noored ja maavillased ei ole sellega ammendatud. Tartu Ülikooli Pärnu kolledzis seab oma uue isiknäituse üles Põlvamaa noor multiintellektuaal - kirjutaja, muusik ja trükikunstnik Riho Kall. "Sylt's *not ДЕД! Let's make life reasonable!" kutsub ta siiralt üles maailmaparandamisele:
"...Ei ole ükskõik, missugune on tee, mille süsteemis kulgeja valib. Eesmärk pühitseb abinõu, nagu öeldakse, kuid inimesele peaks olema oluline ka see, kuidas sihile jõutakse, sest elueesmärk pole mingi obelisk, mis maastikust esile peaks tõusma. Tähtis on ka säde kaasinimeste silmis. Projekti abil muugin sisse kollektiivsesse mällu, milles võime leida tubli mahu pimedate aegade meelelahutust - krimisaateid, sädelevaid ja glamuurseid süldipidusid ja seletamatut eufoorilist laamendamist ning käratsemist - sama vana jama. Ja ikka loomulikult ka kommertsi, turundust ja korporatiivseid nähtusi, ma ei väsi pakkumast! Sisse jõudnud, üritan ma sinna oma suures lootuses tuua ka lõpuks mingi korrastava ja rahustava Mõtte." Riho Kall, 20. nov. 08. a.
Et noortefestivalil ei oleks kõik ülearu hästi üleplaanitud, pääsevad wild kaardiga osalema Kontserdimaja III korrusel Eesti Kunstiakadeemia IDK tudengid Liina Siibi juhtimisel
piltidega, mis valmivad vahetult enne ülesriputamist. Fotonäitusel "Mälutagused" käsitlevad IDK tudengid Anna Aua, Villem Jahu, Eva Labotkin, chaneldior, Olivia Verev, Kirke Kangro, Andrus Lauringson, Mai Sööt, Teresa Novotny, Susi M. Scheucher ja Epp Kubu reaalsuse
tunnetamist läbi mäluliste lavastuste ja läbi mälutaguse struktuurituse ja unenäolisuse: "Maailma tajumine on mineviku tajumine mälu kaudu. Vahetu elu, oleviku kogemine on võimatu. Me ei ela elu, vaid mäletame- üldiselt, fragmentaarselt, ähmaselt. Ülejäänu haigutab sügava reaalsusemerena meie ümber, kaugetes mälutagustes paikades, kuhu vaid harvadel kordadel sattuda võib."
Sandra Jõgeva on koostanud noortesektsiooni koosluse"Fair Trade": Sinine lamp aitab nohu vastu. Kunst aitab sinise lambi vastu. Kõige eest tuleb maksta ja tegelikult on kõik asjad õiglase hinnaga. Kunstiteose sümboolne hind või väärtus koosneb sel juhul muu hulgas kunstniku elukogemusest, analüüsivõimest, järjepidevusest, millega on omandatud ja täiendatud niinimetatud tehnilisi oskuseid; intelligentsist, empaatiavõimest ja konkreetse teose loomiseks kulunud töömahust: ajast ja energiast. Õiglast kaupa vahendavad Meeland Sepp, Katrin Piile, Remo Randver, Samuel Hasler (UK), Krista Sokolova ja Lembit Sarapuu.
Klassika laiutab sel In Graafikal Pärnu konventsionaaltemplis Endlas. Põlvkondadevahelist sidet hoiab teiste hulgas eesti graafika grand old lady Vive Tolli, kelle juubelinäitus jõuab Pärnusse Sammassaali 2009 - paarinädalase hilinemisega peale kunstniku 85. sünnipäeva-aastat. See
on tänavuaastase festivali kodumaine pärl, noorte edelaeestianarhistide sügav kummardus oma pika-ajalisele sügavtrüki õppejõule. Need tavaliselt limiteeritud jaanuarikuised pimepäevad
maestra juhatusel suurposti või riia maantee pingpongilaual olid ainukordsed hetked, mil nurka lendasid nongratalaste hiiglaslikud lõuendilahmakad ja kapiuksed ning nimetatud kiilusid end
vastuvaidlematult pisikestesse metalliruudukestesse. Ja kui kadunud ANKi Vello Tamme trükipress nägi muudki peale kapiukse ja sussipõhja. Vive Tolli kuulub põlvkonda, mis 1960. aastatel kujundas rahvusliku kunstikoolkonna ilme. Selle põlvkonna naiskunstnikele olid tunnuslikud subjektiivsus ja idealism, esteetiliste printsiipide austamine ja klassikaline perfektsus tehnilistes küsimustes. Kuue-seitsmekümnendatel kuulus iga kommunaalkorteri kohustuslikku ossa Vive Tolli graafiline leht kõrvuti pruuni sektsioonkapi ja beezi diivanikomplektiga - fenomen, mille ülelöömiseks tuleb tõenäoliselt oodata järgmist aastasada.
Korraldajate salaplaan on meelitada Pärnu teada tuntud konservatiivne püsielanik kohale Eesti Vabagraafikute Ühenduse raskekahuritega, kelle loometööd ei pidurda artworldi trendivirvendused. Avo Keerend, Leonhard Lapin, Silvi Liiva, Ülle Marks, Jüri Kass, Naima Neidre, Maret Olvet, Kaljo Põllu, Tarmo Roosimölder, Sirje Eelma, Tiia Elken, Inga Heamägi, Maie Helm, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Katrin Kaev, Tõnis Laanemaa, Reti Saks, Gita Teearu, Evi Tihemets, Maria-Kristiina Ulas, Kelli Valk, Eveli Varik, Benjamin Vasserman, Mare Vint, Marje Üksine peaks kummutama iga maksumaksja skepsise, et eesti kunst on tühi kargamine. Täielikud jokkerid on Ülejõel Agape Keskuses ja Port Artur 1s soomlased Visa Norros, Juho Karjalainen, Tuula Lehtinen, Reijo Mörö, Jan-Erik Kullberg, Kaisa Järvien, Svetlana Lunin, Outi
Peippo, Ville Rossi ja Päivi Eronen.
Kunstnike Maja eksponeerib Eesti läänekalda kunstiklassikat. Pivarootsi maausku Raul Meel jätkab In Graafika ja Nüüdismuusika Päevade raames oma iga-aastast müstilise konseptualismi võidukäiku, mis PNP jäägitu modernismikultusega kokku käib kui sukk ja saabas. Avangardismi suurmeister avaldab Pärnu festivali raames osa oma neljakümnest uuest konkreetse luule raamatust, mis kõik on käsivarre jämedused ja valminud viimase paari-kolme kuu jooksul. Meel on täiesti pidurdamatus hoos! Just siin teeb come backi vabakutselisena vahepeal 10 aastat kunstibürokraatiale pühendanud Muhumaa rojalistist taevatäheldaja Reiu Tüür. Suuresilla esoteermüstik Joonas paneb välja oma 10 aastase CVtriloogia - enesekehtestamise, sellest loobumise ja siis jälle sellest loobumise. Sest vahet pole. Samuti nagu ütles suvel oma pulmapäeval peale kolm viisaastakku kestnud vabaabielu legendaarne punklaulik, "Kurjami" solist Sigus küsimusele, miks ta nüüd siis abiellus: "Noorena on ideaalid, nüüd on juba kama kaks".
HOIDU INNI EEST!
Anonymous Boh
teisipäev, jaanuar 06, 2009
esmaspäev, jaanuar 05, 2009
VANA SILMAVAEVAJA TAGASITULEK

Kaljo Põllu „Abstraktsuse mõtestamine“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 9. detsember 2008 – 9. jaanuar 2009
Eesti kunstiajaloo üks suuremaid uuendajaid ja põhimõttemehi Kaljo Põllu on üle hulga aja jälle Tartus – linnas, kus ta enam kui 40 aastat tagasi pioneeri ja skaudi staatuse enda peale ju võttis. Aga seeon tõesti juba ajalugu...
Kuid, hmm, läheme siis veidi rohkem kui 42 aastat tagasi. 24. juunil 1966 Edasis ilmus Niina Raidi artikkel “Kaheteistkümnes, üsnagi meeldiv kohtumine”, kus ta käsitleb 1966. aasta Tartu kevadnäitust ja Põllu kohta kirjutab: “Kunstnik aga hülgab kõik elava ja esineb hoopis range mustvalge ornamentikaga (“Struktuur”, “Kosmpositsioon”, “Tasakaal”).” Kultuurilehes "Sirp & Vasar " ilmus samal päeval Eve Pihlaku artikkel “Kevadnäitus Tartus”, Põllu tööde kohta on kirjas : "Juba tööde nimetused Struktuur", "Tasakaal", jne räägivad nende puhtdekoratiivsest optilisest eesmärgist. Neid omalaadsete katsetena vaadeldes kipuvad nad siiski jääma veid lihtsustatuks ja sisemiselt pingelt lõdvapoolseks." Põllu esines mõni kuu hiljem ka legendaarsel noorte kunstnike näitusel Tallinna Kunstihoones, mille peale Leo Gens 30. septembril Rahva Hääles ägestus: “Me ei tohi rahulikult pealt vaadata, kuidas näiteks äsja instituudi lõpetanud andekas noor kunstnik K. Põllu esitab näitusele “op-art” harjutusi “a+a” ja “a+b”. Need on iseenesest efektsed mänguasjad, samas tähendab see loobumist realistlikust vormisüsteemist.”
Nonoh, vanahärra Põllu, või efektsed mänguasjad. „Abstraktuse mõtestamine“ koosneb 21 abstraktsest, värvikirevast, enamasti rõõmsameelsest aga ka sageli sigrimigrist maalist. Aga Põllu pole kunagi silmarõõmumees, vastupidi, ta ju pigem vana silmavaevaja (kui ta just meie mõtlemisega tegelevat ajupoolkera ei piina). Nii et ärge lootkegi, et nii vaid pallikestega piirduda saate.
Maalide kohal on kaks punkti või kriipsu. Neid vaadates tuleb silmad kõõrdi ja punktid omavahel kokku ajada. Ja siis püüda vaadata maali. Ja siis kui te olete püüdnud seda seisu suure vaevaga hoida, saate näha...imeilusat ruumilist maailma, kus hõljuvad igasugu kujundid, olendid, tarindid. Kuni teil pea sumisema hakkab ja silmalihased valutama.
Kaljo Põllu pole Kaljo Põllu, kui ta poleks Eestis mingis asjas esimene. Ei mäleta, et stereopretensiooniga maale keegi siin varem teinud oleks. Aga maailmas muidugi on see tehnika juba 30 aastat vana – seda saame teada näitusel rippuvast suurest Kaljo Põllu artiklist. Christopher Tyler leiutas selle kui arvutiga toodetud nähtuse (mis popkultuuris üsna levinud), AGA šveitslane Alfon Schilling olevat selle mitu aastat varem leiutanud paljalt maalikunstniku loominguna. Nii et inimaju siiski lõi tookord arvutit (noh, tegelikult teeb ta seda ka tänapäeval, kui just males nad ei võistle).
Kas Kaljo Põllu vajas oma näituse tegemiseks arvutit, pole teada. Igatahes silmade ja aju koostööd elik süvenemist on tema piltide vaatamiseks ikkagi vaja. Leo Gens ehk ütleks ka nüüd, et efektsed mänguasjad aga noh, Lastekunstikooli galerii ja miks mitte. Niikuinii „normaalne“ täiskasvanud inimene tänapäeval moodsat kunsti ei vaata, jõllitagu siis tema vaimsele tasemele vastavaid lelusid.
MARGUS KIIS




reede, detsember 26, 2008
Spetsiaalnäitus Kunstikonteineris


Üks tuttav arhitekt võrdles hiljuti Kultuuritehase kehandi orgaanilist arenemist Kevin Costneri suurejoonelise kassaflopi "Veemaailmaga", kus ökokatastroofijärgne inimkond oli kohanenud uute oludega vanasid ressursse võimalikult suures mahus taaskasutades. Pidin nentima, et tõepoolest võib Polymeri uusarhitektuuris leida hulganisti sarnaseid jooni Suur-Sõjamäe aiandusagulitega. Mõlemas on entusiastid oma elamised kokku klopsinud peamiselt leitud materjalide ja rikkaliku fantaasia varal. Suurim erinevus on, et enamasti on tehase iseehitajatel visuaalkultuuriga seonduv kõrgharidus ja eeldatavasti kajastab seda mõningal määral ka lõpptulemus.
Vernakulaarkultuur on minu suur nõrkus ja see mind Kultuuritehase juures kõige rohkem köidabki. Pole ime, et sel aastal oli Kultuuritehase Festivali üheks peamiseks toetajaks Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. Polymer on näide rahvakultuurist, milletaolist teist Eestis naljalt ei kohta. Siin on leidnud koha inimesed, kes võiksid ehitada kamina ainult selleks, et selle taha salakäik teha ja kelle jaoks ei oleks probleem paneelmajatagusele murulapile bareljeefi ja toimiva purskkaevuga suitsuahi ehitada. Kummagi kohta ei saa väita, et need meil majas olemas oleksid. See-eest on rohkesti muid kodukaunistusnippe.
Selleks augustiks tegime festivali raames valmis oma katuseaia, mis oli otsapidi seotud Linnalabori linnaaianduse projektiga. Neilt laenasime ka festivali jaoks apokalüpsisejärgse aja järgi lõhnava diviisi - kõdub, kasvab, õitseb. Alguses kaunite lilledega ja nüüdseks juba mitu kuud sügistalviselt kolletuv aed lõi ühe hooga asfaltplatsile uue mõõtmega avaliku ruumi ja muutis kohmetu ja laguneva tehasehoone vaatemänguliseks.
Pärast nelja-viit aastat tegutsemist on tehas nii kaugele jõudnud, et ateljeeboksid on enamvähem valmis ja isetegemisrõõm hakkab tubadest välja jõudma. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Viimase aasta jooksul on see rõõm tänavale jõudnud ja oma erilise panuse on sellesse andnud Ernest Truely tudengite poolt teostatud ruumiinstallatsioonide seeria, mille dokumentatsiooni võib näha NG Kunstikonteineris näitusel "Special Exhibition". Ja originaalid on muidugi hoovi pealt kohe võtta.
Karin Link ja Helen Unt teostasid viiemeetrise langusega vabaõhukiige, mis toimib väga edukalt liiklusreguleerijana. Kiik lõikas kiirelt majaliste seas loorbereid ja kui anda välja Aasta Parenduse tiitel, annaks mina oma hääle selle projekti kasuks. Näituse raames on galeriiruumi lakke pandud rippuma minikiik originaalist vaid kümnekonna meetri kaugusele, mis tekitab mõnusa topeldatud reaalsusefekti.
Teine huvitav töö on Ralf Rammulilt, kes võttis käsile Polymeri hoovil asuva mahajäetud kaubiku ja valas sellel välja kogu oma neoonilembuse. Pärast lasi sõbral aknad sisse peksta, et kodukaunistusliikumine liiga ilmalaks ei läheks.
Siseruumides tegi Šveitsist pärit NG akadeemia tudeng Léa Girardin poeetilise valgusinstallatsiooni trepil ja Liina Jäger & Kristi Kukk poeetilise, kuid äärmiselt ebapraktilise installatsiooni värviliste niitidega, mis pimeduse jõudude poolt oli juba järgmiseks päikesetõusuks ära hakitud.
Küll Tim Davise antud kursuse raames, aga haakuv ja samavõrd tore on Epp Kubu ja Eva Labotkini "1234-FINISH" - absurdihuumorit jooksutav sprindirada katuselt tänavale.
"Special Exhibition" näitusel on näha ka Ernest Truely ühe teise kursuse tööd, mis tegelevad karakterloomega reaalsetes ja virtuaalsetes suhtlussituatsioonides, kuid oma visandlikkuses ja lõpule viimata mõttearendusega jäävad need ruumiinstallatsioonidele alla. Lisaks on püsivatel ruumiinstallatsioonidel eelis anda visuaalseid stiimuleid kauem kui lihtsalt performatiivsel aktil. Ja Polymeri-laadses kohas leiavad need stiimulid loodetavasti sobiva vastukaja.
Umbes aasta tagasi tegid Edith Karlson ja Jass Kaselaan Diletantide Avangardi jaoks ruumiinstallatsiooni "Üksmeel". Suurte pruntis huulte ja suure nokuga šokolaadikarva meesnaine oma kolme plinkiva ajuga oli selle peo visuaalne nael. Urmas Viik ütles kunagi, et Polymeri suur potentsiaal on noored, kes käivad siin üritustel. Nad tulevad valmisolekuga tarbida kultuuri viisil, mis neile on mugav - väljaspool galeriikrampi. Võin julgelt väita, et see plinkiva ajuga maailmaharmooniale ja ürgprimitiivsele üksteisemõistmisele apelleeriv hermafrodiit ütles oma sõnumi tunduvalt suuremale publikule kui enamus kunstigaleriides toimuvad näitused seda teha saavad. Iseasi, kuidas kunstnik on rahul puhta autonoomse ruumi kaoga pidude kaootilises ja kontrollimatus keskkonnas.
Samas ei tohiks üks rahvalembene kunstnik sellest väga hoolidagi.
Martin Rünk




























