Kas teie teadsite, et just praegu on Tartus järjekordne Kunstikuu? Loetagu edasi:
Iga uue aasta alguses on Tartu linna kultuurikalendri järgi pühendatud kunstile terve kuupikkune festival. 32. jaanuarist kuni 29. veebruarini toimuva Tartu Kunstikuu alapealkirjaks on ART IST KUKU NU UT. Seekordse kunstikuu eestvedajaks on Y galerii ja peakorraldajaks
Kaisa Eiche.
Tartu kunstikuu toimub sel aastal kuuendat korda: „Kunstikuu on surnud, elagu kunstikuu!" arvas abilinnapea Jüri Sasi eelmisel aastal kunstikuud lõpetades ja Raimu Hanson viskas kinda ka Tartu Postimehes: „Usk peab olema ikka väga suur, et loota järgmise aasta kunstikuu tõusmist surnust üles."
Mis võimaluste vahel mul üldse valida oleks? Lumivalgukest suudles Prints; Pinoccio hakkas lõpuks ausaks ja temast sai päris poiss; Jeesus ütles Laatsarusele, et tõuse üles ja kõnni jne.
Eelistan selle aasta festivali nimetada teadusfantastiliselt frankenstein-projetiks, sest ma ise ka väga täpselt ei aima, mis monstrumit me ellu kutsume. Usk on suur, võib öelda. ART IST KUKU NU UT on anagramm sõnapaarist Tartu Kunstikuu – lammutatud sõnatükkidest uuesti kokku traageldatud kehand on võetud kontseptsiooni aluseks, millest lähtuvalt hargnevad kunstikuu
programmis olevad üritused.
Suuremaks suunamuutuseks võrreldes varasemate aastate festivalidega ongi projektijuhi ametiga kaasnev kuraatoripositsioon. Programmi koostati sel korral ikkagi kitsamalt teemat silmas pidades. Ehk üldisemalt masinad, teadlased, kommunikatsioon või selle puudumine,
veri – kõik, mis ühe frankensteini ellu äratamiseks vajalik peaks olema. Usun, et elustamiseks ja elus püsimiseks vajabki kunstikuu ennekõike värsket verd nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Kunstikuu 2009 teeb koostööd TÜ Kliinikumi Verekeskusega, kus oodatakse kõiki lahkelt igal tööpäeval loovutama seda maagilist elueliksiiri terve veebruarikuu jooksul ja kindlasti ka edaspidi. Palun enne tutvuda doonoriks olemise küllaltki rangete tingimustega - ka heatahtlikkus nõuab ohvreid.
ART IST KUKU NU UT tihe näitusprogramm toimub nii Tartu Kunstnike Liidu galeriides, Saksa Kultuuri Instituudis, Tartu Kaubamajas, Y galeriis kui ka linnaruumis eksponeeritud valgusobjektidena. Ning kui galeriide ringkäik juba ette võtta, siis võib külastada ka kõiki teisi
linnas olevaid näitusepindu, sest Kunstikuu ajal toimub põnevat nii mõneski neis.
Sõltumatu Tantsu Ühenduse toodanguna 3.veebruaril Sadamateatri kavas olev tantsuetendus „hoffmann–promenade" ja Tartu uue teatri ning Kanuti saali 25. – 28. veebruarini korraldatavad „Uue kunsti päevad" toovad Tartu alternatiivlavadele nii mitmeid uuslavastusi kui ka siinsele publikule Kanuti saali tantsuetendused põhimõtteliselt koju kätte.
Kuna jutud igast monstrumist meediasündmusena jõuvad ka kaugete metsade ja merede taha, siis sõidavad Tartusse kokku kõikvõimalikud teadlased, professorid ja muud seiklejad.
Tartu Kunstikuu avaürituseks on 31. jaanuaril kell 17 Y galeriis (Küütri 2) avatav Meelis Luksi aka Mella nätus. Mella maalib varvastega. Sõbramajas toimub 11.-14. veebruarini MTÜ Ruumilabri Eeter ja Berliinist pärit kunstniku Derek Holzeri läbiviidav helitöötuba „Ouroboros.Orchestra", mille lõpptulemit saab ka avalikkus näha-kuulda. 21. veebruaril kell 13.15 algab TÜ aulas Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents 2009, mille raames peavad teadlased ettekandeid kõige erakordsematel teemadel. 28. veebruaril annavad Triinu Pungits ja Riia avangardmoeduo MareunRols vanas anatoomikumis unustamatu moeetenduse.
Seekordsel festivalil mõeldakse ka kriitikutele. Ehk nende praegusele peaaegu et puudumisele Tartus. Lemmit Kaplinski modereeritav kunstikriitika töötubade sari peaks kunstikuu lõpuks olema fabritseerinud piisaval hulgal teksti, et anda välja kogumik.
Kõigest lisanduvast ja ka siin loetletust palju täpsemalt peagi kunstikuu kodulehel: www.tartu.ee/kunstikuu
Kaisa Eiche
peadoonor
7 37 60 36
51 055 75
ygalerii@gmail.com
*
ART IST KUKU NU UT
32.01.-29.02
põhiliselt Tartus
www.tartu.ee/kunstikuu
Doonorid: Y galerii, Tartu linnavalitsus, Tartu Ülikool, TÜ Kliinikumi Verekeskus, Sõbramaja, Tartu Kultuuritehas, MTÜ Ruumilabor Eeter, Genialistide klubi, Tartu Uus Teater, Kanuti saal, Tartu Kõrgem Kunstikool, Art Security, Tartu Kunstnike Liidu galeriid, Tartu Kaubamaja, Saksa Kultuuri Instituut, Sõltumatu tantsu ühendus, Valgusfestival, OÜ Võluri tagasitulek, TÜ
Raamatupood, MTÜ Uusnoorus, Triinu Pungits, pood Pits, Gabriela Järvet, Ando Orav, Madis Mikkor, Rael Artel, Erkki Luuk, Rene Tamm, Taavi Varm, Rauno Thomas Moss, Martiini, Andrus Lauringson, Madis Katz, Sveta Bogomolova, Meelis Luks, Ove Maidla, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Lastekunstikooli galerii, Tartu Kunstikool, Tampere maja, vabatahtlikud
jpt.
kolmapäev, veebruar 04, 2009
Tartu Kunstikuu 2009: ART IST KUKU NU UT
esmaspäev, veebruar 02, 2009
DE-IKEA
Möödaminnes lehesabast loetud uudis De-Ikea nimelisest näitusest Hop galeriis, mille tarvis rühm disainereid Ikea tooteid ümber kujundas, käivitas mu peas hetkega massiivse mõtteahela. Oo, kui lahe! Ometi on keegi tulnud lihtsale, aga olulisele mõttele. Et oleks ammu aeg võtta seisukoht ja sõna tuhandeid elamisi New Yorki üürikorteritest Joensuu äärelinna eramuteni vallutanud üheülbalise sisustuse suhtes. Kuidas see küll jälle nii läks, et me viskasime just äsja välja oma üleriigiliselt identsed polüesterkapid, aga lubasime oma tuppa asemele kummutid, kapid ja toolid, mis teistes peredes juba seina ääres reas?!
Kurjustasin mõttes ja tõdesin uuesti, et ikka tõesti hea näituseidee. Oleks tahtnud ise selle mõnusa mõtte autor olla... või siis lihtsalt teemas kaasa lüüa. Silme ees jooksid kujutluspildid uuteks funktsionaalseteks objektideks kokku sulatatud plastiktoolidest. Pealispinda puuritud
kodumaisete-rahvuslike mustritega laudadest-toolidest. Pooleks saetud ja nihestatuna kokku pandud kappidest...
Teiseks uudishimusütitajaks oli disaineritekamba loetelu ise. Ojavee, Järg ja Ruumilabor ja muud, kõik korduvalt imestamisväärselt heade disainiideedega meelde jäänud tegelased.
Tol külastamise-pühapäeval ootas Hobusepea tänava Hop galerii toakeses ees lapile rohelisele kunstmurule seatud kompositsioon tekkidest ja patjadest. Oodatud häälekas hõikamine osutus vaikseks tasaseks sosinaks. Oli rahvusmustrilise kandiga täiendatud tekk ja narmastatud tekk. Mõttelt toredad, aga ometi liialt tagasihoidlikud lisandid ja sekkumised, et üheülbastumise probleemi märgatavalt kõnetada.
Tõenäoliselt on päris Ikea üheks edu saladuseks soodsa hinna kõrval hiidkaupluste struktuur, kus teemade kaupa täiesti päris tubade moodi ruumid sisustatud. Neis ringi jalutades tekkiv kellegi toredasse koju sattunu tunne aitab ostusoovide loomisele hästi kaasa. Äkki oleks võinud Hopi näitus külastajatele ka nö osalemisvoimaluse pakkuda? Võimaluse murulapil piknikku
pidada voi teki serva all natuke tukkuda...
Tekst ja pildid Maris Kerge
reede, jaanuar 30, 2009
tulekul Kriitikavabrik!
plakat käib suuremaks lahti, näeb rohkem lugeda, aga lühidalt:Lemmit Kaplinski on Tartu Kunstikuu raames korraldada võtnud neljast kohtumisest koosneva õpitubade sarja, kuidas kirjutada kriitikat. Nii et midagi siis neile, kes külastavad kultuuri ja kellel tekib selle kohta mõtteid. Mille kohta neile vahel tundub, et võiks ka neid mõtteid kuidagi väljendada. Kuidas, kust ja kuhu alustada - sellele võiksidki need neli kokkusaamist vähemalt mingil määral vastata.
Etteruttavalt võib muide öelda, et Artishoki on korraldada neljas ehk kõige viimane raund ja keskenduda tahaks omaalgatuslikule meediale ehk DIY perioodika.
Nädalavahetuseks Barcelonasse!
FESTIVAL INFLUENCERS
5-7. veebruar
Center of Contemporary Culture Barcelona.
Carrer de Montalegre 5, Barcelona
Kuna festivali taga on suuresti 0100101110101101.ORG , siis peaks juba iseenesest üsna selge oleama, mis laadi üritusega tegemist on.
Ja kuna inglise keelt oskavad kõik lugeda, siis ei hakka ma pressiteksti ümber lööma. Vaid lihtsalt kopipeistin sealt ühe lõigu lõigu (pealegi kõlavad “ebakonventsionaalsed massikommunikatsioonirelvad” ja “klassifitseerumatute projektide galerii” eesti keeles tobedalt).
Welcome to the fifth chapter of the Influencers project, a festival dedicated to exploring unconventional weapons of mass communication. Over the past few years Influencers has been defined as a gallery of unclassifiable projects, an investigation on guerrilla communication, a demonstration of present-day science fiction and even a talk show that can't be seen on TV, but in the end, Influencers is simply a laboratory of ideas, a think-tank which for three intense days tries to interweave tales of subversion, manipulation and the transformation of live elements from contemporary culture.
Täpsem info: www.influencers.org
teisipäev, jaanuar 27, 2009
Peatus nr 3 – Miami
Väikese vaheajaga saabub lugeja ette kolmas osa USA näitusepäevikust. Seekord külastame Miamit ega suuda oma silmi nende kahe päeva jooksul uskuda.
Täiesti ettekavatsematult sattusime Miamisse kunstimaailma mõttes suurepärase ajastusega – Art Basel Miami Beach oli just oma uksi avamas ning selle mammuti sappa olid end haakinud veel 22 eriprofiililist üritust, nii et linn kihas trendikast kunstirahvast nagu mesliastaru (rannaliival). Üldiselt pärast Art Forumit olin ma kindel, et minu ja kunstimessi (ükskõik kui ambitsioonika) teed enam vabatahtlikult tükil ajal ei ristu, kuid ma pean tunnistama, et Miami kogemus oli täiesti uskumatu ja just nimelt selles mõttes, et Miamis tundus kõik nii ... loomulik. Ja õige. See, mis Berliinis mõjus nagu kohutav, pealiskaudne kommerts, oli Miamis seda täiesti varjamatult ja ehitis end veel kulla ja karraga! Ja adekvaatse enesekuvandi ees olen ma alati relvitu...
Selgituseks peab ütlema, et Miami oli kõige totaalsem installatiivne keskkond, kus ma käinud olen. Linnana täiesti uskumatu kogemus – see ei olnudki nagu linn, vaid pigem dekoratsioon, totaalne lavastus. Lavastuse sisuks on loomulikult Rand oma kogu pahelise päikesekummardmisega, kehade tuunimine päeva veetmiseks beachil palmide all ning öösiti lugematutes neoonvärvilistes ööklubides (jah, feels like Miami Vice, tõepoolest!). See on linn, milles täielikult puuduvad muud funktsioonid peale hedonistide teenindamise; vähemalt legendaarsel South Beachil, saarel, mida ühendas maismaaga pikk sild (mis on kahtlemata n o r m a a l s e m koht). Puudubk igasugune muu arhitektuur, välja arvatud see, milles saab end tuunida (lõputud salongid), süüa, vihmavarjukesega kokteile juua, tantsida ja magada (eelkõige loomulikult sajandialguse lukskuslikult valges kuurortarhitektuuris, nn art decto piirkond).
Kunstimaailma kalendris märgib Miami eelkõige raju lõõgastumishetke. Detsembri alguseks on enamikes suuremates kunstikeskustes jahe/vihmane/sombune/tuuline sügis/talv juba mõnda aega kestnud ning aeg on sõita sinna, kus vesi on alati sinine, kokteilid alati värskelt sheikerist tulnud ja palmid...well, palmid on ikka palmid.
Miami on koht, kus kunst on vast kõige selgemini osa meelelahutustööstusest. See on värviline, fun ja maitseb nagu Cosmopolitan. Või mõni crazy iseleiutatud kokteil, mida juua, kandes Prada kingi ja ümbrikusuurust Gucci ridiküli. Pole olemas kunsti kunsti pärast ja elevandiluutornist on saanud mitmekorruseline electro/post-punk/indie/rockklubi. Esimesed märgid Art Baselist jõudsidki kohale plaadipoes, kus kõik pidude falierid kuulutasid end Art Baseli vms messi eelpeoks, avamispeoks, avamispeo aftekaks, lõpupeoks. Miami oli koht, millega slogan "Fuck Art, Lets Dance" klappis täielikult ja ilmselt käis kõva rebimine, kes sellise nimega peo endale korraldada napsab.
Miamis messidel kunstnik olla ongi raju ja seksikas. Ei mingit halinat teemal, et ühiskond ei väärtusta sind. Ei mingit rollikonflikti, kui sa tahad riietuda nagu psychobitch, aga teha „ühiskonnakriitilist“ kunsti. Jumala eest, mine võta üks kokteil basseiniveerel, relax, ja olegi osa kunstimaailma vaibist. Ei pea end photoshopis ühele pildile lõikama, just have fun ja küllap sa kuhugi kaamera ette lõppkokkuvõttes ikka jääd. Miami on elamus kõigile, kes usuvad, et kunst on osa meelelahutustööstusest ja et sinu tõsiseltvõetavust ei pruugi kahandada fakt, et sulle meeldib kanda tikkkontsi. Ja et kunst ei pea olema ainult kannatus. Aeg-ajalt on seda ka hea endale meelde tuletada. Sõnum jõuab kohale ja doos saab täis päris ruttu, aga ei tasu eitada (kunsti)hedonisti endas. Hea pidu on alati oluline!
Kunstniku rolli juurest kunsti juurde pöördudes, tuleks erladi tuleks välja tuua, et eht-miamilikult ei näidatud kunsti mitte kõledates messikeskustes (sest isegi see, kus AB MB toimus, kujutas endast naljakat postmodernistlikku moodustist), vaid hotellides. Üks mess oli endale borneerid terve hotelli mõneks päevaks ja sellises dekadentlikus õhustikus liiguti siis numbritubadest numbritubadesse, kuhu galeriid end ära mahutada olid üritanud. Lobbydest kostus pidevalt meeldivat suminat, pakuti kokteile ja jalga sai puhata basseini veerel. Hotellid oli siis loomulikult üleni tärnilised ja see keeras kogu kunsti pakkumisele veel võimsalt vinti peale.
Loomulikult oligi Miami totaalne kommerts, just oma attitudeilt. Ja muidugi oli seal kohutavalt palju piindlike momente ja kohutavalt palju uksi, millest tagurdad välja selg ees. Aga samal ajal oli osa sellest kommertsist palju parem ja läbimõeldum kui suur hulka asju, mida tehakse „tõelise kunsti“ sildi all. Miamis olid välja arendatud (ilmselt oma võimete piirini) need trendid, mida juba Art Forumi puhul sai välja toodud, eelkõige näiteks popikas käsitöölisus. Kunstnikud nikerdavad detailisete piltide kallal, ehitades mikromaailmu, mis on läbipõimunud tsitaatidest ja viidetest ... hmm, millele iganes. Popkultuurile, filmidele, koomiksitlele, muusikale, elustiilidele, ühiskonnale laiemalt, you name it. Palju neoonvärve, eneseteadlik ja eluterve üldmulje. Ja pange tähele – müüvad ikkagi veidrad omamaailmad, kus on kõik eelnevalt nimetatu on kokku miksitud omal nihestatud moel. Kunstnikud kui trendikad friigid.
Kui vaadata jälle korra tagasi Eestisse, siis kes võiks õige agendi korral hästi nendes satelliitmessidel müüa, oleksid näiteks Mihkel Kleis (kuigi maalide välimus peaks olema korralikum, a la tehtud korralikumale alusele, läikivate värvidega, aga suund on 110% õige), Jaanus Samma (oo kui tabav oleks kunagine basseiniseeria!) ja Sirli Hein – suured formaadid ja nikerdamine + veidrad tegelased. Alati müüvad fotod ja hüperrealism (enamvähem sõltumata sellest, mis seal peal on), need kaks tehnikat on juba kõigile kohale jõudnud.
Emamess ise ehk AB MB üllatas mõnevõrra oma kunstiajalooklassikute suure kontsentratsiooniga. Lugematuid iluoppe läbiteinud daamid koos oma boytoydega eelistavad minna kindlapeale välja ja võimalusi selleks oli neile loodud rohkesti.
Raha paneb rattad käima ja loomulikult varjutas majanduslangus kergelt ka Miami igikestvat päikest ning palju oli juttu sellest, et kuna eelnevate sündmuste müügitulemused polnud olnud nii head, siis on Miamis toimuval nüüd kaalukeele roll. Hingevärinal oodati punaseid täppe ilmumas tööde kõrvale, tähistamaks õnnelikult sooritatud tehinguid. Kuid veel paistis päike ja pidu kestis, isegi kui üle kokteiliklaaside vahetati murelikke pilke. Nooremat kohalesõitnud seltskonda see üldiselt ei morjendanud, peamise nähtava mõjuna toodi välja narkootikumide kättesaadavuse vähenemine pidudel, aga üldiselt peeti majanduslangust isegi heaks asjaks. Et äkki pööratakse rohkem tähelepanu siis jälle kunstile endale või nii. Ja et äkki siis pakivad pillid kotti odavelnnufirmad, mis NYst kõik wannabed samuti kohale lennutasid (minu kõige lemmikum „tüütu asi AB MBi juures“).
Miami kogemuse moraal:
kuna kunstimessid ei kao maailmast kuhugi, siis võibolla olekski parem nad koondada vastava genius lociga kohtadesse. Ibizale võiks see ka näiteks uue tulemise anda. Kuhugi, kus koha enda kultuurikiht on piisavalt õhuke ja monofunktsionaalne, aga samas piisavalt glamuurne, et raha ligi meelitada. Sellisel pinnasel tärkavad messid uuele hingamisele, vabanevad süütundest oma müüdava natuuri pärast ning heidavad endalt kõik kohustuslikus korras juurdepoogitud „kuraatorinäitused“ ja „kaasaegset kunsti kriitiliselt mõtestada püüdvad arutelu-üritused“. Sest vana ja tõsine kunstimaailm on jäänud ohutusse kaugusesse ning lõpuks ometi võib tunda end vabalt, igavesti noore ja hedonistlikuna, heita kingad jalast ning sukelduda helesinisesse ookeani. Ning pärast minna peole, soovitavalt samasse klubisse, kuhu lähevad Art Basel Miami Beachi ajal ka Paris ja Nicky Hilton...
Järgmine peatus: New Orleans ja uus biennaal Prospect 1
Maarin
palmide tagant paistab kunstimaailm
pildid seinal
Kui üldse teha aastal 2008 veel hüperrealistlike toidunalju, siis ainult nii, et neid saaks eksponeerida hotellitoas.
Väga huvitav oli vaadata, kuidas galeriid üritasid hotellitoas kohaneda. Tihti oli kogu inventar sisse jäänud ja läheneda tuli kreatiivselt. Mul ei oleks muidugi midagi selle vastu, kui ka niisama hotellis peatudes saaks telkust vaadata kunstivideosid.
galerii esindaja lõunapaus
üks kitshim mess
Dave Murray
Üks minu lemmik-väljapanekuid. Kuidas Ipodist ja Macist kasvavad välja psühhedeelsed neoonvihud. Nagu 3ds jätkatud arvutigraafika.
nagu muhu tikandiga sadomaso kostüüm, vihje vihje teie noored Eesti disainerid!
Tadashi Moriyama
Billy Shire ehk kommertslikum Mihkel Kleis
Jen Stark
postmodernistlik ABMB toimumiskoht
üks kiiruga tehtud Obama portree, et olla ikka up to date
galerist, kes oli eraldanud end kuldsesse puuri
osta endale uus serviis, made by PPicasso
osta Debuffet
Plages - üks huvitavamaid projekte kunstiajakirjade minimessilt ABMB sees. Iga numbrit on ca 600 eksemplari ja meenutab see külluslik komplekt rohkem hoolikalt valmistatud kunstnikuraamatut kui lihtsalt ajakirja. Ajakirjal on ca 120 kunstnikku, kellele siis iga kord saadetakse numbri teema, ja kes toodavad vastu kaastööd. Numbrid sisaldavad kollaazhe, väikseid esemeid, käsitööd jms. Meenutavad natuke Vedeliku almanahhe. Muide, sisust ei tohtinud pilti teha ja üldse mõjusid Plagesi esindaja (umbkeelne vana hipi ja tema väga skeptilise näoga naistõlk) kogu Miami easygoing attitudei kõrval ülimalt paranoiliste ja kahtlustavatena. Kõik vastused oma küsimustele sain kätte vaid pika ja kannatliku pinnimise järal.
lihtsalt ühed jalad
jää pildile koos erinevate kuulsustega
eksponeeritud ladu ehk oli võimalik näha ka messi köögipoolele
