Reedel, 20. veebruaril kell 1700 Y galeriis.
Kriitikavabriku töölisnoored lõpetavad rääkimise ja lasevad kõneleda kahuritel. Aitab sõnadest, käes on tegude aeg! Kunst viib kriitiku barrikaadidele! Kohale tuuakse datakahur, mida laevad kogenud suurtükiväelased Eha Komissarov (KUMU, programmijuht ja kuraator) ja Jelena Grigorjeva (TÜ semiootika, vanemteadur ja lektor).
Sihtmärkide valimisel ja tulekäskude andmisel on abiks välisinstruktor Denis Soloviev-Friedmann. Denis tegutseb Peterburis, Tel-Avivis ja Berliinis kuraatori, kunstikriitiku ja semiootikuna. Tema töid on avaldatud väljannates Grammophon (UK), Theory and Critics (Iisrael), Theory of Fashion (Venemaa) jne. Ta on olnud kaasautor mitmete rahvusvaheliste visuaalkunsti projektide juures.
Osa väljaõppest toimub inglise keeles.
Kriitikaseminaride sari “La Fabrique Critique” toimub Tartu Kunstikuu raames igal nädalal veebruaris. Oma erialas pädevad esinejad tutvustavad (kunsti)kriitika probleeme ja ülesandeid. Eesmärgiks on ärgitada noori kultuurihuvilisi kirjutama arvustusi ja ülevaateid Kunstikuu
sündmustest. Laekunud töödest moodustatakse ning antakse välja Kunstikuu ülevaatekogu.
Senised esinejad: Ants Juske (EPL), Indrek Mesikepp (Looming), Al Paldrok (Non Grata), Heie Treier (Kunst.ee), Mart Velsker (TÜ).
Lisainformatsioon ja eelmiste kohtumiste lindistused aadressil:
http://www.v6lur.ee/lafabrique
Võimalus liituda arutelu jätkamiseks meilinglistiga!
neljapäev, veebruar 19, 2009
Kultuurikahurid kriitikavabrikus!
teisipäev, veebruar 17, 2009
Residentuuriaruanne:
vaade luksusliku büroohoone 7.korruse ateljeesse koos John Grzinichiga
Eku, kes katsetas oma Kudumit ruumis, lisades sellele kuuldeaparaate
presentatsiooniõhtuTervitustega seitsmendalt korruselt!
Seitsmes korrus ehk 7.Stock on kunstnike korraldatav rakuke (artist run space) Dresdenis. Üksus ise asub DDRi aegse kontorihoone 5.- 7.korrusel: viiendal ja kuuendal korrusel paiknevad 7.Stocki kunstnike ateljeed, seitsmes korrus sisaldab projektiruumi ja ateljeed külaliskunstnikele. Hoone ülejäänud korrused on aga täis totaalset tühjust. 2003. aastal noorte arhitektide, kunstiterapeutide ja kunstnike poolt asutatud 7.Stock alustas kunstnike resideerumisprogrammiga 2007. aastal. 2008. aastal kutsuti Dresdenisse loovisikud, kes ise kunstiorganisatsioone veavad. Nii sattusid sinna ka John Grzinich ja eku MoKSist:
7. Stock on märkimisväärne nii oma tegevuse kui ka asukoha tõttu, paiknedes Dresdeni südames, baroksete turismimagnetite vahetus läheduses. Linnaisade arvates lõppes kunsti tegemine Dresdenis 18.sajandil - seda tõendavad Dresdeni reklaambuklettidest vastuvaatavad ohtrad reklaamid ja kiidukõned kohalike klassikaliste kunstimuuseumide (tükki 11!) ainulaadsusest, millest tuntumad on Gemäldegalerie Alte Meister ja Grünes Gewölbe. Mida aga reklaamides ja ajalehtedes silma ei torka, on kaasaegse kunsti platvormid. Kui aga teha kohalike kunstnike seas ristküsitlus, siis selgub, et siin on Kunsthaus Dresden, rida väiksemaid sõltumatuid galeriisid ning Helleraus isegi Euroopa Kaasaegse Kunsti Keskus.
19. saj lõpul kuni 20. saj 20ndate aastate keskpaigani oli Dresden progressiivse intelligentsi tõmbekeskus, siin katsetasid arhitektid esimese aedlinna ideed (Hellerau), siin sündis Die Brücke, siin töötasid nt Ernst Ludwig Kirchner, Otto Dix, Oskar Kokoschka, Richard Strauss, Gottfried Semper, Gret Palucca jpt. See ajajärk aga lõppes natsionaalsotsialistide võimuletulekuga. Sõja lõpus pommitasid liitlasväed Dresdeni südalinna armetult tulepommidega (loe n Kurt Vonnegut , Slaughterhouse Five).
7. Stockil on nii praktiline kui ka ideeline väljund. Kunstnikud saavad soodsalt rentida ateljeepindu linnasüdames ja samas kutsuvad nad linna külla, kas siis esinema või resideeruma, loovisikuid kogu maailmast. Vaba(üli)kooli formaadis loengud ja diskussioonid, mõnikord ka kontserdid leiavad aset vähemalt kord kahe nädala tagant.
7. Stockis on aga juba mõnda aega olnud segased ajad. Põhjus proosaline - maadejagamine hoone omaniku linnavalitsuse x osakonnaga, kellelt stuudioid renditakse ja kes tahab pidevalt ateljeede renti tõsta. Solidaarsusest Tartu tuletõrjega (vt Genklubi case) keelas ka Dresdeni tuletõrje ära avalike sündmuste korraldamise kõnealuses tornmajas - kuna hoones ei ole võimalik kasutada teist tuletõrjeväljapääsu. Kuigi meie sealviibimise ajal hakkasid asjad selginema (lepiti kokku rendis) tõmbuvad 7.stocklased siiski mõneks ajaks tagasi ja kasutavad ateljeesid vaid oma tarbeks. Seetõttu suletakse ka mõneks ajaks kunstnike residents. Tuleb loota, et Grzinichil ja Ekul ei olnud au olla viimased residentkunstnikud 7.Stockis.
Vajalikke linke:
7.Stock: http://www.stock7.de/
Jgrzinich (kus üleval ka Dresdeni helid): http://maaheli.ee
MoKS: http://moks.ee
John Grzinich ehitas 7-korruselise maja trepikotta traatidest ja mootoritest heliinstallatsiooni.
Eku veetis aega sirgeldades
Kuigi Berliin on Dresdenist paaritunnise rongisõidu kaugusel, imedes ohtralt ja jätkuvalt endasse kunstiinimesi, leidub Dresdenis siiani põnevaid kuntitegelasi. Dirk Lange (http://www.prozacco.de/)maniakaalsed fraktalitest koosnevad joonistused.
sisevaateidTekst eku, pildid eku ja John.
Ja muidugi tänud Kulkale!
kolmapäev, veebruar 11, 2009
Eneseiroonia või sotsiaalkriitika?
näitusevaadeMaarit Murka näitus “0.43”
Korjaamo kultuuritehases Helsingis 09.01. – 08.02.2009
Ei juhtu just väga tihti, et Eesti kunstnikul toimuks välisriigis isiknäitus. Viimaseid päevi on Helsingi Töölö linnaosas asuva kultuuritehase – endise trammidepoo – galeriis avatud Maarit Murka näitus „0.43“, kus eksponeeritakse kunstniku värsket loomingut. Hiljuti põhjalikult renoveeritud kultuurikeskuse avaras galeriis on üleval Murka kaheksa õlimaali ning videoruumis näidatakse tema nelja videot.
Maarit Murkast on viimase paari aastaga saanud üks populaarsemaid Eesti noori kunstnikke. Murka, kelle fännide hulgas on ka suhteliselt palju kunstikaugeid inimesi, edule on kindlasti kaasa aidanud tema silmatorkavalt kaunis välimus, kuid suureneva soosingu peamiseks põhjuseks on vaieldamatult tema intrigeeriv loominguline tegevus. Murka on põhiliselt tegev maalikunstnikuna, kuid oma praktikas on ta kasutanud ka videokunsti pakutavaid võimalusi. Samuti on ta teinud kontseptuaalse rõhuasetusega projekte („Stalker“).
Korjaamo galeriis eksponeeritava näituse kaalukamaks osaks on galerii peasaalis paiknevad suureformaadilised õlimaalid. Fotorealistliku maalijana tuntud Murka esitleb kaheksat suhteliselt sarnast frontaalse kompositsiooniga autoportreed. Maalid on teostatud erinevate füüsiliste eksperimentide käigus – kunstnik on järjest proovinud tundma õppida inimese meelte toimimist ning täpsemalt seda, kuidas mõjutab mõne konkreetse meele kadumine või kahjustus maalimisprotsessi. Nii on Murka katsetanud maalimist hämaras (nägemine), vaikuses (kuulmine) ja lõhnatus ruumis (lõhnataju). Puutemeele pani ta proovile teostades ühe portree mitte pintsli, vaid sõrmeotstega. Maitsmismeel läks käiku ühe värskelt valminud maali ülelakkumisel. Samuti on Murka alkoholi abil katsetanud oma tasakaalumeelt – lisaks maalile „Tasakaal“, on galerii sissepääsu juures, kus üleval näituse tutvustus ja kunstniku CV, kaks väikeseformaadilist kapa-plaadile prinditud fotot, kus kujutatud kunstnikku politsei alkomeetrisse puhumas. Neist esimene foto „0.43“ sai kogu näituse kontseptsiooni liitvaks teoseks ning viitab kunstniku joobeastmele pärast teadlikku alkoholitarvitamist.
Meelelised eksperimendid, olgu need vähem või rohkem teadlikud, on osa kunstiajaloost ja –praktikast. Olgu alkohol või narkootikumid, teadvusseisundi manipuleerimiseks on neid kasutanud nii staarkunstnikud kui autsaiderid. Murka, olemata staar ega ka autsaider, vaid, ütleme, professionaal, on oma tajuaparaadi proovile pannud täiesti teadliku otsusega. Ta käsitleb erinevaid meeli ja nende seisundeid mitte niivõrd teoste loomise eesmärgil, kuivõrd tajumehhanismide endi paistesse toomise sooviga. Nii on ta korraga asunud kahetisse rolli. Maalijana tunneb Murka vahetult meelte manipulatsiooni, tundes näiteks joobesolekust isegi teatud naudingut. Kõrvaltvaatajana registreerib ta tähelepanekuid hälbivuste ja iseärasuste kohta loomeprotsessi käigus. See, mida Murka eksperimentidest õppis ja teda sai, on lisaks maalidele kui vahetule eksperimendi tulemile, ära toodud ka iga maali kõrval asuval seletuskirjal.
Kuigi Murka näib huviga jälgivat ühiskonnas toimuvat, on tema kunst mitte niivõrd kriitiline kommentaar, kuivõrd isiklik peegeldus. Ta pole toimuva suhtes mitte niivõrd tundlik kuivõrd teadlik. Kuigi oma viimaste aastate töödes on ta käsitlenud nii natsismi, üksikisiku privaatsust kui muid teravaid teemasid, puudub tema teostes eksistentsiaalne äng ja maailmavalu. Murka on suhteliselt enesekeskne ja kohati isegi lõbus. Ta on intellektuaalselt kahtlemata „kohal“, kuid ta ei võta üheselt mõistetavat positsiooni ning talle justkui ei läheks korda see, mida tast seepärast võidakse arvata. Korjaamos eksponeeritavate tajueksperimentide „tulemusi“ vaadates, ja eriti neid saatvaid selgitusi lugedes, tekib tahtmatult tunne, et kunstnik viskab vaataja üle peent nalja. Tundub, et tegemist pole päris eksperimentidega, vaid hoopis teatud tajuprotsesside ja neist kõrvalekaldumiste sildistamisega, markeerimisega, mille tõttu jääb mulje nagu polekski kunstnik reaalsuses neid „katseid“ teostanud. Näiteks on üsna vähe usutav, et kunstnik maalis purjus olekus nii adekvaatse maali nagu seda on „Tasakaal“. Kuigi selle pind on tema teistest töödest ebateravam, ei näe see siiski oluliselt erinev välja. Samas on kõrvalsaalis näidatavatel videotel selgelt näha, et vähemalt maali „Maitse“ lakkus Murka tõepoolest üle.
Murka tajueksperimentide sarja viimane maal kannab nime „Artistic“, mis kujutab tema sõnul kunstniku nö lisameelt – seda, mis eristab loovat isiksust tavalisest inimesest. Ma isiklikult ei näe selle teose puhul muud tõlgendusvarianti kui see, et tegemist on Murka otsese naeruga kunstniku-müüdi üle. Murka näikse tõdevat, et hoolimata sellest, et romantiliste ärklikambri-kunstnike aeg on ammu möödas, käibib avalikkuses ja isegi professionaalses kunstikriitikas ja –ajalookirjutuses tugev arusaam sõltumatust loovnatuurist, kes kõigi ühiskondlike sidemete kiuste pürib puhta eneseväljenduse ja argitegelikkusest rikkumata kunstitõe suunas. Sellise tõlgenduse valguses omandavad ka Murka tajueksperimendid vallatleva mõõtme. Murka justkui püüaks (pseudo-) teaduslike meetoditega kindlaks teha seda, mis teeb kunstnikust kunstniku. Kas see kui loojalt võtta ära kogu tajuvõime teeks temast vähem kunstniku? Miks peab kunstnik olemiseks tingimata mingeid väliseid atribuute või iseloomuomadusi omama?
Murka kunstniku-identiteedi konstrueerimise ja dekonstrueerimise teema on olnud üheks läbivaks jooneks tema loomingus. Mis võiks olla kunstnikule mõnusam kui rääkida iseendast ja näha, et teised naudivad seda? See kunstimaailma ja kunstnike siseringi probleemidega tegelemine kaasaegses kunstis aegajalt mind isiklikult häirib. No kaua sa arutad selle üle, mis roll sul kunstnikuna konkreetsel hetkel ühiskonnas on? Miks arvata, et see ühiskonnale ja vaatajale oluline on, kui sa oma positsiooni püüad mõtestada ja endale rohkem kõlapinda ja tuge leida? Võib-olla võiks kunstnik hoopis ühiskonnast ja selle probleemidest liikvele minna ning vaadata, mida sa ise loojana suudaks panustada. See pole minupoolne üleskutse kunstnike ühiskasulikuks tööks värbamisele, vaid pigem soov, et kunstnikud võiksid senisest enam võtta seisukohti maailmas ja meie igapäevaelus toimuva, mitte enda kui isiksuse ja selle rolli kohta. Samas võib muidugi vastu väita seda, et ega kunstnik ei saakski millestki/kellestki muust kui iseendast rääkida. Loomingu subjektiivsus on alati vahetu, ükski teos pole objektiivne kommentaar. Ka Murka maalide puhul on tunda tugevat eneseimetlust ja eksponeerimissoovi, (sotsiaal-) kriitilisest teravusest jääb vajaka.
Näitusel „0.43“ eksponeeritud videod haakuvad tervikkontseptsiooniga minu arvates ainult osaliselt. Kuigi „Viieminutiline käepigistus“, kus kaks meest peavad viie minuti jooksul teostama ühe käepigistuse, on tabav kommentaar mehaanilise (stopper) ja bioloogilise (inimene) kella erinevusele, ei näe ma sellel sügavamat sidet eelpoolkäsitletud kunstniku identiteedi ega kunstniku ühiskondliku rolli teemaga. „Musta huumori“ nime kandev lühivideo on mingi nali Malevitši teemal, aga selle kontekst jäi mulle samuti tabamatuks. See-eest „Maitse“ ja „Maitse II“, mis kujutasid tajueksperimentide käigus teostatud maalide valmimisprotsessi – konkreetsemalt seda, kuidas Murka lakkus oma värsket õlimaali – oli huvitav ja intiimne, isegi erutav sissevaade kunstniku ja tema valmiva lõuendi psühhosomaatilisse lahutamatusse. Taolise vahetu füüsise ja loomeakti pakatavus pole maali pelgal visuaalsel hindamisel tajutav. Videote kohta veel niipalju, et esimest korda neid nähes oli pildikahur fookusest väljas. Sellisel moel meeldisid need mulle oluliselt rohkem kui teistkordsel, fokuseeritud vaatlusel. Pildi ebamäärasus ja hägusus muutsid Murka videod abstraktsemaks ning sellest tulenev distants võimaldas mitmekesisemaid tõlgendusvõimalusi kui fokuseeritud tegevuse esitlus.
Murka on kunsti tegemist kirjeldanud kui eksperimentaalset katsetamist ümbritseva keskkonnaga, mille käigus peab ta oluliseks enda piiride proovile panemist. Pretensioonikana kõlav lause saab Murka teoseid vahetult kogedes oodatust erineva tähenduse. Tema näol pole tegemist sotsiaalkriitilise radikalismi ega indiviidi-keskse fanatismiga, vaid muheda (enese-) irooniaga. Sellega ei taha ma öelda, et Murka viimatine looming oleks ainult fun ja pinnapealne eneseimetluses. Pigem on tegemist kunstiga, mis peegeldab teadlikku, kuid elutervest huumorist pakatavat suhtumist ümbritsevasse, ahistusest känguvasse ja rahutusse maailma.
Kõik näitusel „0.43“ eksponeeritud teosed on üleval Maarit Murka kodulehel: www.murka.ee
Carl-Dag Lige
Helsingis,
06.02.2009
teine
kolmas
kuues
alkomeeter
(pildid saatis M Murka isiklikult, tänud!)
Kriitikavabrik taas!
Kriitkavabrik “La Fabrique Critique” jätkab tootmist majandussurutisele vaatamata!
Tartu Kunstikuu 2009 programmiga ellu kutsutud intellektuaalkapitalistlik tootmisüksus “La Fabrique Critique” jätkab tegevust, koondamisi plaanis ei ole, vabade töökohtade osas pöörduda
http://www.v6lur.ee/lafabrique
Reedel, 13. veebruaril kell 1700 toimub Y Galeriis (Küütri 2, Tartu) järjekordne õhtu kriitikaseminaride ja vestlusõhtute sarjast “La Fabrique Critique”. Esinevad Ants Juske (EPL), Al Paldrok (Non Grata) ja Heie Treier (Kunst.ee). Arutletakse kunstikriitika ja selle probleemide üle kolmest erinevast vaatenurgast, jätkatakse eelmisel õhtul vastamata jäänud küsimuste lahendamisega ning esitatakse uusi küsimusi.
Kohtumiste sarja eesmärgiks on kutsuda kirjutama noori loovaid autoreid. Toetavat mõtlemisainet pakuvad kunsti- ja kriitika kirjutamise ning toimetamise vallas tegutsevad professionaalid. Laekunud tööde alusel koostatakse ja antakse välja Tartu Kunstikuu
ülevaatekogu. Kuula, aruta, kirjuta ja saa avaldatud!
Osalema on oodatud kõik huvilised, Registreerimine ei ole vajalik, üritus on tasuta. Info ürituse kohta ja eelmise kohtumise helisalvestised http://www.v6lur.ee/lafabrique
--
Lemmit Kaplinski
Võluri tagasitulek OÜ
tel 51 18619
kolmapäev, veebruar 04, 2009
Tartu Kunstikuu 2009: ART IST KUKU NU UT
Kas teie teadsite, et just praegu on Tartus järjekordne Kunstikuu? Loetagu edasi:
Iga uue aasta alguses on Tartu linna kultuurikalendri järgi pühendatud kunstile terve kuupikkune festival. 32. jaanuarist kuni 29. veebruarini toimuva Tartu Kunstikuu alapealkirjaks on ART IST KUKU NU UT. Seekordse kunstikuu eestvedajaks on Y galerii ja peakorraldajaks
Kaisa Eiche.
Tartu kunstikuu toimub sel aastal kuuendat korda: „Kunstikuu on surnud, elagu kunstikuu!" arvas abilinnapea Jüri Sasi eelmisel aastal kunstikuud lõpetades ja Raimu Hanson viskas kinda ka Tartu Postimehes: „Usk peab olema ikka väga suur, et loota järgmise aasta kunstikuu tõusmist surnust üles."
Mis võimaluste vahel mul üldse valida oleks? Lumivalgukest suudles Prints; Pinoccio hakkas lõpuks ausaks ja temast sai päris poiss; Jeesus ütles Laatsarusele, et tõuse üles ja kõnni jne.
Eelistan selle aasta festivali nimetada teadusfantastiliselt frankenstein-projetiks, sest ma ise ka väga täpselt ei aima, mis monstrumit me ellu kutsume. Usk on suur, võib öelda. ART IST KUKU NU UT on anagramm sõnapaarist Tartu Kunstikuu – lammutatud sõnatükkidest uuesti kokku traageldatud kehand on võetud kontseptsiooni aluseks, millest lähtuvalt hargnevad kunstikuu
programmis olevad üritused.
Suuremaks suunamuutuseks võrreldes varasemate aastate festivalidega ongi projektijuhi ametiga kaasnev kuraatoripositsioon. Programmi koostati sel korral ikkagi kitsamalt teemat silmas pidades. Ehk üldisemalt masinad, teadlased, kommunikatsioon või selle puudumine,
veri – kõik, mis ühe frankensteini ellu äratamiseks vajalik peaks olema. Usun, et elustamiseks ja elus püsimiseks vajabki kunstikuu ennekõike värsket verd nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Kunstikuu 2009 teeb koostööd TÜ Kliinikumi Verekeskusega, kus oodatakse kõiki lahkelt igal tööpäeval loovutama seda maagilist elueliksiiri terve veebruarikuu jooksul ja kindlasti ka edaspidi. Palun enne tutvuda doonoriks olemise küllaltki rangete tingimustega - ka heatahtlikkus nõuab ohvreid.
ART IST KUKU NU UT tihe näitusprogramm toimub nii Tartu Kunstnike Liidu galeriides, Saksa Kultuuri Instituudis, Tartu Kaubamajas, Y galeriis kui ka linnaruumis eksponeeritud valgusobjektidena. Ning kui galeriide ringkäik juba ette võtta, siis võib külastada ka kõiki teisi
linnas olevaid näitusepindu, sest Kunstikuu ajal toimub põnevat nii mõneski neis.
Sõltumatu Tantsu Ühenduse toodanguna 3.veebruaril Sadamateatri kavas olev tantsuetendus „hoffmann–promenade" ja Tartu uue teatri ning Kanuti saali 25. – 28. veebruarini korraldatavad „Uue kunsti päevad" toovad Tartu alternatiivlavadele nii mitmeid uuslavastusi kui ka siinsele publikule Kanuti saali tantsuetendused põhimõtteliselt koju kätte.
Kuna jutud igast monstrumist meediasündmusena jõuvad ka kaugete metsade ja merede taha, siis sõidavad Tartusse kokku kõikvõimalikud teadlased, professorid ja muud seiklejad.
Tartu Kunstikuu avaürituseks on 31. jaanuaril kell 17 Y galeriis (Küütri 2) avatav Meelis Luksi aka Mella nätus. Mella maalib varvastega. Sõbramajas toimub 11.-14. veebruarini MTÜ Ruumilabri Eeter ja Berliinist pärit kunstniku Derek Holzeri läbiviidav helitöötuba „Ouroboros.Orchestra", mille lõpptulemit saab ka avalikkus näha-kuulda. 21. veebruaril kell 13.15 algab TÜ aulas Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents 2009, mille raames peavad teadlased ettekandeid kõige erakordsematel teemadel. 28. veebruaril annavad Triinu Pungits ja Riia avangardmoeduo MareunRols vanas anatoomikumis unustamatu moeetenduse.
Seekordsel festivalil mõeldakse ka kriitikutele. Ehk nende praegusele peaaegu et puudumisele Tartus. Lemmit Kaplinski modereeritav kunstikriitika töötubade sari peaks kunstikuu lõpuks olema fabritseerinud piisaval hulgal teksti, et anda välja kogumik.
Kõigest lisanduvast ja ka siin loetletust palju täpsemalt peagi kunstikuu kodulehel: www.tartu.ee/kunstikuu
Kaisa Eiche
peadoonor
7 37 60 36
51 055 75
ygalerii@gmail.com
*
ART IST KUKU NU UT
32.01.-29.02
põhiliselt Tartus
www.tartu.ee/kunstikuu
Doonorid: Y galerii, Tartu linnavalitsus, Tartu Ülikool, TÜ Kliinikumi Verekeskus, Sõbramaja, Tartu Kultuuritehas, MTÜ Ruumilabor Eeter, Genialistide klubi, Tartu Uus Teater, Kanuti saal, Tartu Kõrgem Kunstikool, Art Security, Tartu Kunstnike Liidu galeriid, Tartu Kaubamaja, Saksa Kultuuri Instituut, Sõltumatu tantsu ühendus, Valgusfestival, OÜ Võluri tagasitulek, TÜ
Raamatupood, MTÜ Uusnoorus, Triinu Pungits, pood Pits, Gabriela Järvet, Ando Orav, Madis Mikkor, Rael Artel, Erkki Luuk, Rene Tamm, Taavi Varm, Rauno Thomas Moss, Martiini, Andrus Lauringson, Madis Katz, Sveta Bogomolova, Meelis Luks, Ove Maidla, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Lastekunstikooli galerii, Tartu Kunstikool, Tampere maja, vabatahtlikud
jpt.
