Mõned mõtted Veneetsia Biennaalist

Gregor Taul avadaldab esimese postituse Veneetsia Biennali käsitlevast tsüklist. Ja ülejäänu postita siia

In fact the experience of going round an exhibition of Outsider Art is often exhausting: so many microcosms to penetrate, so much intense secresy to trespass into.

David Maclagan raamatus “Outsider Art. From the Margins to the Marketplace”

1

2013. aasta Veneetsia Biennaali kuraatorinäitusest kõige üldisemalt: meeldiv kirjutada, ebameeldiv vaadata. Massimiliano Gioni viskab autsaideritest kunstnike jm perifeersete pildiliste nähtuste poole pöördudes justkui põnevaid vimkasid, kuid loob sellise loomingu kogemiseks lämmatavalt stereotüüpse tähendusvälja. Umbes nii, et autsaiderite kunst: on tihti seotud psühhopatoloogiatega; on enamasti individualistlik; on individualistlik, kuid näib, et selle tõukejõud on tihti universaalselt instinktiivsed; on nagu katkine leierkast, s.t et kunstnik tuleb ikka ja jälle tagasi ühe motiivi juurde; on äkiline, s.t kunstnik töötab visanditeta, asudes suvalisel hetkel kohe asja kallale; on tõeline loovus; on oma olemuselt melanhoolne jne jne.

2

Kuulsin tuttavalt, kuidas ta oma astronoomist šveitsi sõbralt oli külmalt küsinud, et mida kuradit te seal taevasse vahite, kas te tõesti loodate seal kedagi kohata? Mille peale astronoom lõbustatud muigega vastas, et nad saavad iga päev kosmosest signaale, kuid paraku ei oska nad seda informatsiooni veel dešifreerida. Sellega seoses meenus MITi hullu teadlase ja geniaalse kunstniku Joe Davise aktsioon, kel õnnestus nõusse saada trupi jagu New Yorgi baleriine, et nende tupe kokkutõmbeid etenduse ajal pisikeste mikrofonide abil salvestas, et siis kinni püütud võnkeid hiljem ülivõimsast antennist avakosmosesse pilduda. Seda ta ka tegi, kuniks väärikamad kolleegid ta peatasid ja antennilt juhtme välja tõmbasid. Milline infokild võiks teistele kosmoseelukatele veel arusaadavam olla? Lihtsalt seks? Kas on tõesti nii, et ei NASA ega ükski teine oluline antenniomanik pole sellist jama otse   eetrisse veel lasknud? Igal juhul on see paeluv, mida ja miks me inimestena intergalaktlise suhtluse puhul kõneaktiks peame. Niisama huvitav kui see, mida ja miks me kunsti kui adaptiivse käitumise puhul märkimisväärseks peame.

3

Suurlinnades viibinud inimesed jagavad tihti tagantjärele oma kogemusi stiilis: ...ja siis ma läksin sinna baari ja seal oli Matti Miliuse koopia ja kui ma seal näituse avamisel käisin, nägin seal nende Eha Komissarovit ja seal peol esines Lotte ja… Tõsi, olen ka ise nii rääkinud ja kavatsen seda ka edaspidi teha: suure ja väikese plaani, mikro- ja makrokosmoste jms võrdlemine on rahustav tegevus, mis muuhulgas ka identiteeti toetab. Näiteks joonistuvad kohalikud vaimuinimesed detailsemalt välja, mis on iseenesest hea. Biennaali rahvuspaviljonidele retrospektiivselt lokaalselt mõeldes, kipuvad pähe sarnased mõtted, nii et lausuks:

3.1

Sloveenia paviljonis ei eksponeeritud sel aastal mitte Jasmina Cibici mulle nii meelepärast näitust “For Our Economy and Culture”, vaid äkki hoopis Aliina Astrova, Eero Epneri, Paul Kuimeti, Tõnis Saadoja, Indrek Sirkli ja Gregor Tauli ühisprojekti, mis lahkas sovetiaja avalikku ruumi. Kunstnik(ud) taasesitas tänapäevasesse konteksti asetatuna sotsialistliku (kunstiteose) loomise. Äärmiselt värvikat materjali eksponeeriti rangelt mustvalge pildikeele, et mitte öelda tapeedi, taustal. Projektiga kaasnenud kataloogi tekstide autorid püüdsid kõigest väest kirjutamisel vältida oma maa kultuuriloo ümberjutustamist, kuid ponnistused olid juba ette määratud põruma. See tulenes vist stigmatiseeritud sünekdohhidest.

3.2

Sarnases imaginaariumis edasi uidates:

Läti paviljonis eksponeeriti Kaspars Podnieksi ja Krišs Salmanise asemel ehk Tanja Muravskaja fotosid ja Johnson & Johnsoni installatsiooni, mille kohta kuraator võinuks kirjutada:

“The presence of the artist in the photography is elimininated – the photographs look machine-made, “totally devoid of style”, as Thierry de Duve has put it while discussing the ouvre of the Bechers. The smooth surface of the photographic print gives away an impression of a finished and polished object, a black-and-white high quality fine-art print. That unsightly human factor, which, for instance, is the subject matter of works by Ragnar Kjartansson, one of the most successful artists of Muravskaja’s generation, is completely left out of the picture. Life itself has been eliminated from the photographs, indicative of the artistic practices of Jeff Wall, Philip-Lorca di Corcia, Gregor Crewdson, and many other artists who produce impeccable and impenetrable photographic tableau. Using the same methods, instead of a monumental and elaborate mise-en-scéne, Muravskaja produces a series of seemingly bleak and expressionless images. In Muravskaja's’s case, you may as well never notice that the figures are not actually standing on the ground. Muravskaja's images are more like a puzzle or question addressed to the viewer rather than a breathtaking spectacle, a source of visual pleasure.”

Tsiteeritud Läti paviljoni kataloogist, lk 24 (Alise Tifentale, Just What Is It That Makes Latvian Art So Different, So Latvian?). Muravskaja nime asemel on originaaltekstis muidugi Podnieksi oma.

3.3

Või mõelda Joanna Warsza kureeritud Gruusia paviljoni taustal:

Tänavuse Gruusia paviljoni näituse vaese mehe pravda- ja pradaarhitektuurist kureeris Rael Artel, laveerides vaimukalt kunstiinstitutsioonide õlul – kaldudes kohati nupukasse parasiitlusesse, siis jälle konventsionaalsemasse sümbiootilisse suhtesse. 

3.4

Otsides Veneetsia Biennaalilt veel siinse välja peegeldusi (ja vastupidi), siis ei peagi nii kaugele vaatama, sest:

Ungari paviljoni kureeris endine Kadrioru elanik Gabriela Uhl (või võinuks see olla Reet Varblane?), kes Zsolt Asztalosi miinide asemel võinuks mutatis mutandis esitleda Mati Karmini miine. Plahvatavatest pommidest saavad pehmed pommid.

3.5

Veel:

Leedu/Küprose paviljoni ei oleks saanud keegi siit maalt kureerida, kuna siin absoluutselt puudub Raimundas Malašauskase tüüpi suure tähega eurooplane. Asi ei puuduta konkreetse personaaži olemasolu, vaid et laiemas plaanis on taoliste nähtuste tekkeks taustsüsteem natuke malbe. Või siiski – kokku tuleks panna Margit Säde ja kümne aasta tagune Andres Härm. Oma aju perifeersete soppide täielik usaldamine.

3.6

Reflekteerin edasi:

Mis puutub Gioni “Entsüklopeedilisse paleesse”, siis no problem, Margus Tamm tegi seda “juba” eelmisel aastal Köler Prize’i nominentide näitusel (nagu Gioni tegi seda juba poolteist aastat enne teda Gwangju Biennaalil jne). Seiklev meel, ülevoolav vajadus Teist kirjutada ja kõrge joon.

3.7

Kui mõelda Veneetsia Biennaali rahvuspaviljonide kontekstis mõningatele aspektidele, millele siin on raske vastet leida, siis paistab nii, et Eesti kunstis ei pöörata just väga palju tähelepanu üksikinimesele. Puuduvad hingepiltnikud või nii. Võetakse küll ette venelasi ja eestlasi, turuliberaale ja teisi vähemusi, kuid persoone kunstiliste vahenditega just kui ei portreteerita. 

4

Tagasi Gioni kuraatorinäituse juurde

Kas pole irooniline, et ajal, mil (kaasaegse) kunsti maailm ja turg on saamas globaalseks nähtuseks, on (lääne inimeste) kunsti mõiste minetamas oma eluõigust ja –jõulisust (mainigem siinkohal distsipliine nagu visual studies, cultural studies, world art studies jne). Nõnda paistab, et Gioni kuraatorinäitus on europotsentristliku kunstimaailma püüe entroopia enda kasuks mängida: veel on ehk võimalik igasugused perifeersed kunstilised nähtused, aga ka täiesti teist masti ettevõtmised (nagu Jungi joonistused oma unenägudest) kaasaegse kunsti ühisnimetaja alla tuua?  

Samas, kui vaadelda kaasaegse kunsti maailma Niklas Luhmanni sotsiaalsete süsteemide valguses, siis kunstil on iseseisva süsteemina kõik õigused ümbritsevat maailma oma äranägemise järgi ilusaks/koledaks, kunstiks sobivaks/mittesobivaks lahterdada. Seda teatavate hierarhiliste mängu- ja väljareeglite järgi. Eestis, kus veel ei ole võimalik kõneleda Luhmanni mõistes iseseisvast kunstisüsteemist, on Gioni-laadsed Veneetsia Biennaali mastaabis ümberstruktureerimised võimatud ja mõttetud. Seda tõestas kõnekalt Margus Tamme/autsaiderkunstnike osalus Köler Prize’i nominentide näitusel, mis ei leidnud mingisugust adekvaatset tagasisidet. Siinne Kunstwissenschaft tegeleb paratamatult ja hädavajalikult rahvusliku kunstiloo üleskirjutamise ja sekka kompava tõlgendamisega. Suurest ilmast laenatud võtted on ägedad, aga kodutud.

Kokkuvõttes võitlen ma vist kultuurihegemoonia vastu, mis oli Gioni kuraatorinäituse rohkem või vähem peidetud tuum.

5

Olukorrale teise nurga alt lähenedes – lääne kunsti vaatepunktist on autsaiderkunstnike, vaimuhaigete maalijate, kunstnik-meediumite (Hilma af Klint) jt sarnaste kunstinähtuste biennaalimällu kaasamine samasugune kodustamisprotsess nagu dekaaditagune hiina ja muu aasia kunsti integreerimine siinsesse kunstisüsteemi. Millega seoses asjakohane lõik Kitty Zijlmansilt:

During the 1990s, to the frustration of Chinese artists, the outside world had a blind spot where modern Chinese art was concerned, a situation which contrasted blatantly the helter-skelter rush to embrace contemporary Chinese art by the international art world in the past few years. Whereas in the mid-1990s not a single Chinese artist was listed as invitee for the prestigious Documenta X international exhibition in Kassel (Germany) in 1997, only two years later, contemporary Chinese art was suddenly catapulted into the orbit of the international art scene in the 48th Venice Biennale in 1999 at the instigation of Harald Szeemann. A greater contrast would be hard to imagine. Only a few years before, the absence of Chinese artists on the Documenta X list had prompted the artists Hong Hao and Yan Lei to fake an invitation for an additional, entirely Chinese exhibition allegedly adjoining the Documenta. Many Chinese artists responded eagerly, even incurred expense to be able to participate, and they were not at all pleased when they found out that  it was all a hoax. The “Invitation” (1997) is now presented at such exhibitions as On the Edge, and is seen as a conceptual artwork referring to the capriciousness of the dominant art institutions. Within the art system, the art  institutions seem to have won an increasing authority; they are – contested as it may be – entrusted with the power to decide what is to be included and hence excluded of the dominant discourse. By incorporating “Invitation” as an artwork immediately signifies the “artification” of the protest, now creating and elaborating information about the art system within the art system, and the inclusion of contemporary Chinese art as part of the system’s self-description. It also shows the contingency of the art system’s differentation and evolution. Unlike any other functional system, it has the capacity to integrate the most heterogeneous modes of operation into an “autopoietic functional nexus.” In a way the art system is surprisingly isolated from other f unctional systems, and this might explain why modern art is capable of developing a symbolization of fundamental social problems of modern society. Art is “playful” doubling of reality; this is both the result and the condition of its evolution, and offers a plurality of possible self-descriptions.

Kitty Zijlmans, The Discourse on Contemporary Art and the Globalization of the Art System” raamatus World Art Studies (toim. Kitty Zijlmans ja Wilfried van Damme).

6, 7, 8 ja sealt tõukuvad ülejäänud punktid järgmises postituses.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Seiklusjutte maalt ja merelt II

Jätkub Margus Tamme järjejutt



II osa: uuringud ja utoopiad

Piraadiuuringud

Christopher Hilli autoriteet muutis 17. sajandi mereröövlid 20. sajandi lõpul salongikõlbulikuks. Piraatidele avanesid akadeemilised diskussiooniruumid, ainest mõttelennuks oli, seda enam, et usaldusvärseid ajalooallikaid piraatide kohta peaaegu et ei olnud.

Kas piraadid olid proto-sotsialistid? Igatahes seilasid 17. sajandi piraadid valdavalt punaste lippude all (laevastiku signaallipu-keeles tähendas punane lipp rünnakuks valmisolekut; surnupealuulipp on hilisem disain.) Ja Pariisi Kommunis ilmus ajaleht “Le Pirate”. Isegi sõna “streik” - strike - pärineb purjelaevanduse oskuskeelest. Või olid nad proto-anarhistid? 18. sajandi alguseks olid enam levinud mustad piraadilipud (musta lipu signaalkeelne tähendus oli, et laeva meeskond kannab nakkust).

Kas Kariibi mere piraadid võitlesid valgustuse nimel? Käivitasid Inglise kuningavõimu vastu Uues Maailmas kodanliku mässu, mida tuntakse Ameerika Iseseisvussõjana? Asutaja Isa Benjamin Franklin kirjutas piraate ülistavaid poeeme; ainsalt kindlalt teadaolevalt piraadilaeva vrakilt leiti – ükskõik kui maitsetult see ka ei kõla - vabamüürlikku sümboolikat.

Kas seejärel imbusid demokraatlikud radikaalid laevadelt tagasi Euroopasse ja korraldasid Prantsuse revolutsiooni? Mõnede allikate väitel suunasid Pariisi mässavat inimmassi merelt tulnud mehed, kes muuhulgas kasutasid rahva juhtimiseks mereväe signaallippude süsteemi – ehk siis vehkisid mustade ja punaste lippudega. Ja kas ka Haiti revolutsiooni mahitasid piraadid? Isesisvunud Haiti Impeeriumi moto oli “Vabadus või surm” ja lipp mõistagi punamust.

Kas piraadid võitlesid orjanduse vastu? Nad röövisid orjalaevu, see on kindel, edasise osas on erinevaid arvamusi.

Kas piraadid võitlesid rassiliste diskrimineerimise vastu? Võib vist öelda, et vähemalt kaudselt küll. Kui esialgu käsitleti piraadilaevalt tabatud mustanahalisi kui varastatud kaupa ja kohtu alla negroide ei antud, siis piraatluse kuldaja lõpul hukati kõik kinnipüütud piraadilaeva meeskonnaliikmed, nahavärvist hoolimata.¹ Mis kahjuks on tõesti üks varasemaid näiteid valgete ning mustanahaliste võrdsest kohtlemisest uusaegses Euroopalikus õigusruumis.

Kas see oli üks suur ujuv geikommuun? Või tegid piraadilaevadel ilma hoopis emantsipeerunud naised, kes “päeval röövisid laevu ja õhtul vaaritasid oma lastele süüa,” nagu väidavad Ulrike Klausmann ja Marion Meinzerin.² Kas piraadid olid crossdressarid? Kas tegemist oli subkultuuriga? Või kodanikeühendusega? Kas egalitaarne elukorraldus pärines valgustuse filosoofidelt, või võeti see üle hoopis vabastatud neegerorjade tribal-kultuurist?

Või olid piraadid hoopis globaalkapitalismi avangard?

Huvitaval kombel on piraadikogukondade oletatav demokraatlikus leidnud kinnitust just majandusteaduslikes käsitlustes. Viimaste aastate võibolla populaarsemad sellekohased kirjutised pärinevad majandusteadlane Peter T. Leesonilt (kes pakub muuhulgas välja mõiste “nähtamatu konkskäsi” - Invisible Hook). Leeson võtab ainsaks eelduseks, et piraadid lähtusid omakasust. Nad tahtsid võimalikult edukalt röövida. Punkt. Poliitilised ideed ja ideaalid ei puutu asjasse. Asjasse puutuvad 17. sajandi meresõiduspetsiifika (suured meeskonnad, pikk merelviibimine), see, et piraadilaevadel polnud väljaspoolseid omanikke (erinevalt kauba- ja kaaperlaevadest, mis kuulusid kompaniidele ja kuningatele) ja et piraadikogukonnad ei saanud tugineda ametlikele institutsioonidele ning kõik elukorralduseks vajalikud institutsioonid tuli ise otse laeval luua. Ladusa analüüsiga³ jõuab Leeson järeldusele, et kui legaalses laevanduses valitses brutaalne autokraatia – a la jumal taevas, kapten laevas -, siis piraadilaevade puhul oli kõige efektiivsemaks elukorralduse vormiks osalusdemokraatia. Konstitutsioon, valitavad ja vahelduvad juhid ning võimude lahusus - see oli eduka röövlielu alus.⁴

Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et nende äritegevusele tuli kurikuulsus ainult kasuks.

Aga võibolla kasutati piraate lihtsalt ära?

Janice E. Thomsoni 1996 aastal avaldatud küllaltki mõjukas teoses “Mercenaries, Pirates and Sovereigns: State-Building and Extraterritorial Violence in Modern Europe” vaadeldakse piraatluse mõju rahvusvahelisele õigusele. Järeldus on, et piraatidevastase võitluse egiidi all suurendasid koloniaalriigid oma õiguslikku kontrolli ja legitimeerisid globaalset sõjalist kohalolu ning kokkuvõttes oli piraatlusel väga oluline – kuid täiesti instrumentaalne - roll uusaegse imperialismi väljakujunemisel.

Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et Impeeriumile oli kasulik neid niimoodi kujutada.

Eelnevaga mõneti sarnane on ka autoriõiguste ja piraatluse seos.

1774 kohtuprotsessis Donaldson vs Becket nimetas Inglise kohus esmakordselt raamatute ilma loata tiražeerimist “piraatluseks” ja illegaalseid raamatutrükkaleid “piraatideks”. Miks just selline sõnavalik, pole tegelikult täpselt teada, kuid on oletatud, et veel 18. sajandi lõpul oli sõna “piraat” piisavalt mõjuv retooriline kujund, peletamaks korralikud kodanikud eemale illegaalsest raamatuturust ja sellega seotud isikutest.⁵

Ehk siis, piraatluseks nimetati autoriõiguste rikkumine seepärast, et piraatidel oli erakordselt halb maine.

*

Praeguseks saab rääkida omaette interdistsiplinaarsest akadeemilisest harust - piraadiuuringud (Pirate Studies).⁶ Aastatuhandevahetuse paiku nimetas C. R. Pennell selle kolme peamise allharuna poliitilis-ideoloogilist, majandusteaduslikku ning queer- ja naisuurimust.⁷ Kümmekond aastat hiljem konstanteerib kirjandusteadlane Laura Rosenthal, et piraadiuuringud kipuvad olema ebasüstemaatilised või lausa anti-süstemaatilised ning tihti on nende puhul raske teha vahet ilukirjandusel ja uurimusel.⁸ Aga see ei ole ju tingimata halb, eksole.

 

Kas kapten Crossdressar?

Selle poolt kõnelevad mõnede autorite arvates asjaolud, et piraadikapten Bartholomew Roberts Roberts oli nõtke kehaehitusega, oli karsklane, ei kasutanud vandesõnu, veel hoolsamalt kui oma sõnu, valis oma riideid – iga lahingu jaoks koostas uue kostüümi, ka õmbles ta ise laeva lipu ja vange piinas harva ning kui, siis mõõdukalt.

Kariibi mere Obamacare 

(Leesoni järgi)

Piraatlik organisatsiooni-dünaamika 

(Redikeri järgi)

Maailma esimene piraattoode 

James Thompson "The Four Seasons"

Piraadiutoopiad

1990ndad teatavasti tõid kaasa anarhistliku mõtte renessansi lääne kriitilstes intellektuaalsetes ringkondades – põhjuseks ühelt poolt traditsioonilise vasakpoolsuse kriis ja teisalt äratundmine, et mitmetele poststrukturalismi kesksetele ideedele võib leida varasemaid vasteid klassikalisest anarhistlikust poliitfilosoofiast.

1991 aastal avaldas Ameerika post-anarhistlik⁹ vabamõtleja Peter Lamborn Wilson autorinime Hakim Bey¹⁰ all esseedekogu “T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorism.”, väljaandjaks kultuslik USA akadeemiline kirjastus Autonomedia.¹¹ Stiililt ja paatoselt võiks Hakim Bey esseede puhul tõmmata paralleele selliste 1980ndate/1990ndate manifesteerivate, uue meedia vaimustusest kantud tekstidega nagu “The Hacker Manifesto”¹², “A Cyborg Manifesto”¹³ või “The ABC of Tactical Media”¹⁴. Bey sõnavõtud on fragmentaarsed, poeetilised ja krüptilised, põimides nii erinevaid loomismüüte, anarhismiteooriat, french philosophyt kui ka ohtralt uue meedia leksikat. Kogumiku nimiteema - ajutised autonoomsed tsoonid - nimiteema juhatab sisse miniessee pealkirjaga Pirate Utopias. Selles tekstis viskab Bey õhku teadaande, et tal on piraatide kohta “täiesti oma teooria”, lisab paar udust vihjet ja hüpleb siis edasi järgmistele vabadele assotsiatsioonidele.

Aga ta ei bluffinudki. 1995 aastal avaldas Peter Lamborn Wilson oma nime all tervikkäsitluse “Pirate Utopias: Moorish Corsairs and European Renegadoes”. Wilson, kes oli oma noorpõlve veetnud erinevates hipikommuunides, nimetab lähteinspiratsioonina Christopher Hilli ideed, et piraatide näol oli tegemist radikaalsete kommuunidega, mikroskoopiliste eksperimentaalühiskondadega. Tuginedes mitmekülgsele allikmaterjalile, kirjeldab Wilson oma raamatus piraatide poolt asutatud linnu, mis nautisid välist tunnustust ja sisemist vabadust ja mida Wilson nimetab Piraadiutoopiateks.

Mõistagi kirjutab ta Kariibi mere piraatidest, aga huvitavaid näiteid leidub ka mujalt.

Näiteks 17. sajandil Maroko rannikul eksisteerinud Sale vabariik, kus segunesid kristlik ja islamikultuur. Vabariigi asutajateks olid tsivilisatsioonide konflikti renegaadid, ristiusku astunud maurid ja islamiusku pöördunud Eurooplased. Erinevus rikastas, kaubandus õitses, mereröövimine läks ka kenasti. Vabariigi juhtimine oli üsna omapärane versioon parlamentaarsest demokraatiast, kehtis usuvabadus, riigikeelena käibis Hispaania, Itaalia, Portugali, Prantsuse ja Araabia keelte põhjal kunstlikult loodud kreoolkeel. Sale vabariigil õnnestus suurvõimude vahel laveerida paarkümmend aastat, aga lõpeks, 1660ndatel sõlmisid Inglise kuningas ja Maroko sultan omavahel kokkuleppe, et see häiriv palagan rannal ära lõpetada.

Veelgi kuulsam on Madagaskari rannikul asunud Libertalia, mille 17. sajandi lõpul asutasid piraadikaptenid James Misson, Thomas Thew ja Itaalia õpetlane Caraccioli. Libertalia oli väga multikultuurne, eri rahvaste omavahelise läbisaamise huvides käibis ka seal kreoolkeel, mis sedapuhku kujutas endast itaalia, portugali, prantsuse, inglise, hollandi ja Aafrika malagasi keelte segu. Kehtis usuvabadus¹⁵, ühisomand, olulisemad otsuseid võeti vastu üldhääletusel, juhtorganite valimised toimusid kord aastas. Wilson ise nimetab Libertalia ühiskonnakorraldust kommunismiks või proto-kommunismiks.¹⁶ Piraadiriigi motoks oli “Vabaduse ja Jumala nimel”, ja seda motot rakendati, kui vaja, siis ka jõuga ja ekspansiivselt. Näiteks kapten Missoni isiklikuks missiooniks oli orjandusevastane võitlus ja ta jahtis Aafrikast Uude Maailma suunduvaid orjalaevu. Kättesaadud orjadele kingiti nii vabadus kui ka Libertalia kodakondsus.

Libertaliat mainivad mitmed ajaloolised autorid kuid mingeid jälgi seesugusest asundusest Madagaskaril leitud ei ole, sestap peetakse Libertaliat tänapäeval üsna üksmeelselt väljamõeldiseks. Wilson ise on seisukohal, et kuigi tegemist on tõenäoliselt fiktsiooniga, olid jutud Libertaliast nii laialtlevinud, et juba ainuüksi kaudse mõjukuse tõttu ei oleks õige Libertaliat ignoreerida.

Eraldi väärib märkimist, et Wilson/Bey kõneleb ka “maismaa-piraatidest” (ta käsitleb Asassiinide seksti, mida ta ise nimetab Assassiinide demokraatiaks). Seega tekib kiusatus öelda, et Wilson jõuab ringiga tagasi maa peale, Christopher Hillist lähtudes naaseb Eric Hobsbawmi juurde, mereröövlite juurest maanteröövlite man – kuid tegelikult jääb üsna selgusetuks, kas või mis aspektides saab Wilsoni “maismaa-piraatlust” samastada Hobsbawmi sotsiaalse banditismiga.¹⁷

*

Võimalikku kriitkat ennetas Wilson ise, kinnitades, et tema piraadiutoopiate-käsitlus tugineb suuresti fiktsioonile (mis, nagu mainitud, on piraadiuuringute puhul tüüpiline). Ta tõmbab sündmuste vahele huvitavaid seoseid, tuginedes ajalisele kokkusattumisele jm kaudsetele tõenditele, kuid päriselt tõestada ega ümber lükata neid seoseid ei saa, sest pole juba piisavalt allikmaterjali (mis, nagu mainitud, on samuti piraadiuuringute puhul tüüpiline). Vaatamata asjaolule, et Wilsoni näol on tegemist harrastusajaloolasega, leidis tema kirjapandu küllalt heatahtliku vastuvõtu ka akadeemilisemates ringkondades ning sellele andis oma õnnistuse teiste hulgas Christopher Hill isiklikult. Samas võib öelda, et Wilsoni asjalik piraadi-käsitlus ei lisanud varemkirjutatule sisuliselt kuigi palju uut. See-eest aga osutus vägagi teedrajavaks tema piraadiutoopiatega paralleelselt väljatöötatud ajutiste autonoomsete tsoonide (Temporay Autonomous Zones) kontseptsioon.

Sale piraadivabariigi lipu-pluralism

Libertalia piraadivabariigi lipp

 

Assassiinide demokraatia peakorteri varemed

Assassiinide eluolu kohta on vähe teada. Tuntuimaks allikaks on Itaallane Marco Polo (1254 -1324). Maadeuurija kohtus Assassiinide esindajatega oma Hiina ekspeditsiooni alguses. Kõik sujus viisakalt, rändaja lubati Assassinide kindluslinna, pakuti head ja paremat, nauditi tubakat. Peale seda muutuvad Marco Polo kirjeldused ebausaldusväärseteks, kuid eufoorilisteks. Talle väga meeldis Assassiinide juures, ta kasutab sõna “Paradiis”, ja omade juurde naases Marco Polo omaenda kirjapaneku järgi tiivulise ahvi seljas. Ka ülejäänud reisikiri, kaasaarvatud Hiinas käik sisaldavad hulgaliselt kummastavaid kirjeldusi, mistõttu on mõned hilisemad uurijad kahelnud, kas Marco Polo tegelikult ka kunagi Hiinasse jõudis või mitte.

Peter Lamborn Wilson

... ja tema piraadiutoopiad

 *

... JÄTKUB ...

 ----------------------------------------------------------------------------------------

1Lavrence Osborne, A Pirate's Progress. How the Maritime Progue Became a Multicultural Hero. Lingua Franca 1998

2Ulrike Klausmann, Marion Meinzerin, Gabriel Kuhn (Tyler Austin and Nicholas Levis,trans.), Women Pirates and the Politics of the JollyRoger. MontrŽal, 1997), lk. 62

3Vt näiteks: Peter T. Leeson, An‐arrgh‐chy: The Law and Economics of Pirate Organization, Journal of Political Economy, Vol. 115, No. 6 (December 2007), lk. 1049-1094

4Peter Leeson rõhutab, et tema arutlus lähtub 17. sajandi ja Kariibi mere kontekstist, ja näiteks kaasaegsete Somaalia piraatide puhul see ei kehti.

5Salvatore Poier, Hostis humani generis. History of a multi-faceted word, Darkmatter Journal, 2009, Issue-5, lk 45

6Mitte segamini ajada selgelt praktilise suunitlusega piraatluse uuringutega (Piracy Studies), mis tegeleb eelkõige 21. sajandi piraatluse probleemiga (Somaalia jmt).

7C.R. Pennell, Who Needs Pirate Heroes?, The Northern Mariner/Le Marin du nord, VIII, No. 2 (April 1998), lk 67

8Laura J. Rosenthal, Cultural Studies and Pirate Studies: Straight on ’til Morning. The Eighteenth Century, vol. 53, no. 3, 2012 University of Pennsylvania Press, lk 385

9Mõistet post-anarhismi tuleks tõlgendada mitte kui anarhismi-järgne, vaid kui anarhism-pluss-poststrukturalism. Termini pakkus välja Hakim Bey aastal 1987 oma manifesteerivas tekstis “Post-Anarchist Anarchy”.

10 “Hakim” viitab häkkimisele, “Bey” on türgikeelne vaste tiitlile “pealik”. (Simon Sellars, Hakim Bey. Repopulating the Temporary Autonomous Zone, Journal for the Study of Radicalism, Vol. 4, No. 2, 2010, lk 89

11Autonomedia asutati 1974 kui ajakirja Semiotexte(e) väljaandja. Kirjastus keskendus “radikaalsele teooriale”, provokatiivsetele poliitfilooofidele ja uue meedia teoreetikutele, Autonomediast sai muuhulgas ka üks peamisi Prantsuse poststrukturalistlike filosoofide tutvustajaid Põhja-Ameerikas. Peter Lamborn Wilson kuulus ka ise kirjastse asutajate hulka.

12The Mentor, Hacker Manifesto, 1986

13Donna Haraway, A Cyborg Manifesto: Science, Technology, and Socialist-Feminism in the Late Twentieth Century, 1985

14David Garcia ja Geert Lovink, The ABC of Tactical Media, 1996

1518. sajandi allikatel olid Libertalia asutajad ateistid, kuid Wilson juhib siin tähelepanu sellise määratluse vastuolule piraadivabariigi motoga “Vabaduse ja Jumala nimel” ning pakub et õigem määratlus oleks deism, mis 18. sajandi kontekstis võis tõsikristlaste jaoks ka võrduda jumalasalgamisega.

16Antud määratlusele vaidleb vastu näiteks piraadiuurija Gabriel Kuhn, kes väidab et Libertalia kohta kirjapandu viitab pigem Thomas Hobbesi ideestikule ja äärmisel juhul võib Libertalia riigikorda nimetada liberaal-demokraatlikuks, kuid kindlasti mitte kommunistlikuks (Kuhn, lk 132-136).

17Wilson kasutab oma piraadi-tekstides muu hulgas ka väljendit “sotsiaalsed bandiidid”, kuid teeb seda üsna möödaminnes, avamata mõiste sisu või viitamata Eric Hobsbawmile.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Seiklusjutte maalt ja merelt I

Margus Tamm alustab kolmeosalist järjejuttu.
Pihta hakkame bandiitidest, kolmanda osa lõpuks jõuame välja jalgratturiteni.



  
 
I osa: bandiid ja piraadid

Mainekas Briti sotsiaalajaloolane Christopher Hill avaldas 1985 aastal essee “Radical Pirates?”¹ Hill pakub välja hüpoteesi, et 17. sajandi, nn kuldaja Kariibi mere piraadid polnud mitte lihtsalt kurjategijad, vaid et tegemist oli poliitilise liikumisega. Põhjus, miks piraatide kohta öeldi hostis humani generis – kogu inimkonna vaenlased, polnud mitte see, et piraadid röövisid ja tapsid (sest seda tegid 17. sajandil kõik), vaid seepärast, et ajal, mil tsiviliseeritud maailm pidas ideaalseks valitsemisvormiks absolutismi, levitasid piraadid demokraatiat.

Bandiid

Christopher Hilli piraatluse-käsitlus tugineb teise, samuti äärmiselt olulise Briti ajaloolase Eric Hobsbawmi sotsiaalse banditismi (social banditry) kontseptsioonile.² Lausesse kokku võttes, määratleb Hobsbawm sotsiaalse bandiidina isikut, kes seaduse silmis on kriminaal, kuid keda rahvalikult nähakse kangelasena. Hobsbawm keskendus oma töös peamiselt Prantsuse revolutsiooni ning tööstusrevolutsiooni aegsetele (Hobsbawmi järgi oli tegemist kaksik-revolutsiooninga) populaarsetele lindpriidele, kuid ta leidis, et sotsiaalse banditismi näol on tegemist universaalse nähtusega, mille näiteid võib leida läbi ajaloo kogu maailmast. Populaarsed kurjategijad markeerivad ühsikondlikke murranguid, seni kehtinud tootmis- ning allutamissuhete fundamentaalseid ümberkorraldusi, mis toovad kaasa “uute kaotajate” laine, kuni tervete traditsiooniliste kogukondade hävinguni välja. Sellistes oludes kerkivad löögi alla sattunud agraarkogukondades esile robinhoodid ja pantšovillad.

Kaugeltki mitte iga kurjategija ei saa rahvakangelaseks, mitte iga bandiit ei ole sotsiaalne bandiit.³ Sotsiaalne bandiit pärineb kohaliku kogukonna hulgast, ta ei vali bandiidielu vabatahtlikult ning ka lindpriina jääb ta oma kogukonnaga tihedalt seotuks: kohalikud talunikud toetavad ning varjavad teda ning tema omakorda järgib ka kuritegevuses küla kirjutamata reegleid - näiteks ründab üksnes neid, keda kogukond tajub välise repressiivse võimu esindajatena. Sotsiaalse bandiidi tegevus on reeglina poliitliselt teadvustamatu, ta võitleb omaenda ellujäämise nimel, ta ei püüa sõdida “süsteemiga”, tema sihtmärgid on konkreetsed ja nö orgaanilised - tema tahab tappa Nottinghami šeriffi või süüdata mõisahärra residentsi. Kuid, rünnates neid, kes omavad ja kontrollivad ressursse, osutab banditism ühtlasi vastupanu majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele korrale ning sotsiaalse bandiidi tegevus omandab sümboolse väärtuse.⁴ Rõhumist selline vastupanu ei kõrvalda, kuid näitab, et ka vaesed ja nõrgad ei pea sugugi olema abitud ja vagurad.

Hobsbawm nimetab sotsiaalset banditismi proto-poliitliseks organiseeritud protestiliikumiseks, ning rõhutab, et (kuri)kuulsusrikkale ja (anti)kangelaslikule ajaloole vaatamata on sotsiaalne banditism vaevu enamat kui kriisi sümptom, ega kvalifitseeru revolutsiooniliseks tegevuseks. Sotsiaalne bandiit tahab traditsioonilist õiglust, mitte uut ja täiuslikku maailma.

*

Hobsbawmi käsitlust on peamiselt kritiseeritud lähtuvalt tõigast, et kirjeldades “õilsat röövlit”, tugineb ta suuresti folkloorsetele ja ilukirjanduslikele allikatele (millede juured ei ulatu tihti kaugemale viktoriaanliku linnakodanluse lugemislauast).⁵ Hobsbawm võttis kriitika teadmiseks ja mõningal määral viimistles oma seisukohavõtte, kuid üldiselt jäi arvamusele, et kõneldes ajaloolistest arhetüüpidest, on müüdid vähemalt samaväärne allikas kui ajaloofaktid.

Jättes kriitika kõrvale, saab öelda, et ühelt poolt leiab Eric Hobsbawm viisi, kuidas käsitleda outlaw'd poliitilise subjektina, teisalt aga on tema kirjeldatud sotsiaalse bandiidi poliitiline tegevus ebaproduktiivne, ette läbikukkunud mäss moderniseerumise vastu. Hobsbawmi nägemuses jääb rahvaliku kangelase ajalooliseks rolliks võimalikult dramaatiliselt hukkuda (folklorist Graham Seali järgi on kõige soovitatavam “hukkumine reetmise tagajärjel”⁶), et seeläbi markeerida ajaloorajal kohta, kus progress mõnest konkreetsest kogukonnast üle on sõitnud. 

 

Röövel Rumcajs - arhetüüpne sotsiaalne bandiit

 

Jüri Rumm - kohalik proto-poliitik

Piraadid

Essees “Radical Pirates?” arendab Christopher Hill Hobsbawmi käsitlust oluliselt edasi.⁷ Ta mitte üksnes ei laienda võitlusvälja maalt merele, vaid täiendus on sisuline. Hilli kirjeldatud piraadid on tunduvalt kõrgemaltarenenumad poliitilised subjektid, kui Hobsbawmi pastoraalsed bandiidid. Hilli piraadid ei ole moderniseerumise hammasrataste vahele jäänud külarahvas, tema piraadid on reformide ja revolutsioonide käivitajad, need piraadid on uue kodanluse avangard.⁸

Essees käsitleb Christopher Hill piraatluse kuldaja 17. sajandi Kariibi mere piraadikogukondi. Teadupoolest allutasid inglased 17. sajandi keskel, lühikest aega eksisteerinud vabariigi ehk Commonwealthi ajal endale rea Kariibi mere saari. Hill spekuleerib, et pärast seda, kui Inglise kodanlik revolutsioon Oliver Cromwelli surma järel kokku kukkus ning monarhia aastal 1660 restaureeriti, põgenes hulk poliitilisi radikaale, dissidente, kveekereid ja rantereid⁹ värsketesse Kariibi mere asumaadesse. Uus Maailm pakkus baasi vana võitluse jätkamiseks. Ja kui ka kuningavõim järjest tugevdas oma kontrolli asumaade üle, jäi lõpeks võimalus täielikult deterritorialiseeruda ja asutada liikuvaid vabariike. Ehk siis, mehitada piraadilaevad. “Endised radikaalid pidid kohanema maailmaga, kus nende ideed olid kaotanud ja nende mõju lootusetult kokku kuivanud. Piraadielu karm võrdsus võis nende jaoks olla psühholoogiliselt vastuvõetavam kui orjatööd ekspluteeriv ühsikond ja kuninglike lavastike karm distsipliin,” leiab Hill.¹⁰ Viiteid sellel leiab Hill kirjapanekutest, millede järgi “võis piraatide seljas tihti näha Cromwelli Uue Armee (New Model Army) viledakskulunud mundreid”.¹¹ Ka väljendasid toonased Inglise kuninglikud ametnikud muret, et “piraadid võivad püüda asutada mingisugust uut Commonwealthi.”¹² Ju siis oli selliseks kartuseks põhjust.

Tõenditeks Kariibi mere piraatide valgustuslike ideaalide kohta aga võib pidada ajalooliste autorite kirjeldusi, kuidas piraadilaeva elukorralduse aluseks oli meeskonna poolt kinnitatud “konstitutsioon”, piraadikaptenid olid valitavad (ja ümbervalitavad) ning pidid oma võimu jagama pootsmani ja tüürimehega (võimude lahusus, eksole), saak jaotati võrdselt (või vähemalt ei olnud sissetulekute erinevus nii drastiline kui näiteks kuninglikus laevastikus), ka eksisteeris piraadikogukondades midagi primitiivse sotsiaalhoolekande-süsteemi laadset. Lisaks olid piraadimeeskonnad oma ajale ebatüüpiliselt multikultuursed, neisse kuulus nii eri rasside kui eri usutunnistuste esindajaid. Seega – viskab Hill õhku spekulatsiooni – ei vihatud ja põlatud piraate omal ajal mitte seepärast, et nende eluviis oli röövellik, vaid seepärast, et nende elukorraldus oli vaba, võrdne ja vennalik.¹³ Christopher Hill ise ei lähe oma sõnastustes kunagi nii kaugele, kuid tema ideedest innustunud ajaloolane Marcus Rediker ütleb otse: “Piraadilaevad tekitasid hirmu, sest nad kehastasid positiivset eeskuju.”¹⁴

*

Christopher Hilli piraatide-käsitlust on kritiseeritud kui romantiseerivat, samuti on talle ette heidetud lähtumist pigem marksistlikust dialektikast kui ajaloolistest faktidest.

Küllap see on nii, kuid ühtlasi toob kriitika välja Hilli käsitluse vast kõige suurema tugevuse. Kui Hobsbawmi sotsiaalsed bandiidid jäid eikuhugiviivate eitustena ajaloo peavoolust välja rippuma, siis Hill lõimib otsad uuesti kokku, tema piraadid sünnivad sünteesist.

Pigutates neid kahte käsitlust dialektilisele raamistikule, võiks Hobsbawmi kontseptsiooni skematiseerida viisil:

kogukond + traditsioonid (tees)

vs

riik + reformid (antitees)

--------------------

outlaw kogukond + traditsioonid (antitees)

Hilli kontseptsioon näeb välja aga:

kogukond+traditsioonid (tees)

vs

riik+reformid (antitees)

-------------------

outlaw kogukond + reformid (süntees)

Võib oletada, et justnimelt tänu töökõlbulikule dialektilisele mudelile, osutus Christopher Hilli outlaw'de käsitlus väga produktivseks ning uusi diskussiooniruume avavaks.

 

Eric Hobsbawm

 

 ... ja tema bandiidid

 

Christopher Hill

 

 ... ja tema piraadid

*

JÄRGNEB...

 -----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

1Ilmus kolmeosalise kogumiku “The Collected Essays of Christopher Hill” (esmatrükk 1985) esimeses köites “Writing and Revolution in 17th Century England”.

2Sotsiaalse banditismi mõistet tutvustas Eric Hobsbawm uurimuses “Primitive Rebels: Studies in Archaic Forms of Social Movement in the 19th and 20th centuries” (esmatrükk 1959), sotsiaalsele banditismile keskendus tema teos “Bandits” (esmatrükk 1969).

3Folklorist Graham Seal loetleb 12 nõuet, millele bandiit peab vastama, et muutuda folkloorseks kangelaseks. Vt.: The Robin Hood Principle: Folklore, History, and the Social Bandit, Graham Seal, Journal of Folklore Research, Vol. 46, No. 1 (Jan. - Apr., 2009), pp. 67-89, Indiana University Press, lk 74-75.

4Eric Hobsbawm osutab muuhulgas Mihhail Bakunini teesile, et “kuritegu on juba iseenesest üks revolutsioonilise aktiivsuse vorme”. (“Bandits”, lk 178)

5Vt. näiteks: Richard W. Slatta, Eric J. Hobsbawm’s Social Bandit: A Critique and Revision, A Contracorriente, 2004, North Carolina State University

6Ibid.

7Antud väide on mõnevõrra poleemiline. Näiteks Christopher Hill ise päris otseseid seoseid enda ja Eric Hobsbawmi käsitluste vahel ei näinud. Essees “Radical Pirates?” kirjeldas ta põgusalt Hobsbawmi sotsiaalse banditismi kontseptsiooni, kuid leiab, et piraatide puhul tasub tõmmata seoseid pigem suurlinnade libertäänliku undergroundi, kui talupojakultuuriga. Tõsi, hilisemas teoses “Liberty Against the Law” (1996) nimetab aga Hill piraate samas loetelus koos maanteröövlite ja talupojasalkadega. Enamik kolmandaid autoreid aga käsitleb Hilli ideid Hobsbawmi tööde loogilise jatkuna.

8Christopher Hill ei olnud oma ideedega üksi ja ta ei olnud ka esimene, Sarnaseid mõtteid oli juba aastal 1981 väljendanud noor ajaloolane Marcus Rediker artiklis “Under the Banner of King Death: The Social World of Anglo-American Pirates, 1716 to 1726”. Akadeemiliselt kaalukuselt võib aga Hilli käsitlust pidada tunduvalt olulisemaks.

Samal, 1985 aastal avaldas ka staažikas Briti ajaloolane J. S. Bromley’s essee “Outlaws at Sea, 1660–1720: Liberty, Equality and Fraternity among the Caribbean Freebooters”, kus ta käsitleb Prantsuse päritolu Kariibi mere piraate, ning jõuab mitmete sarnaste mõttekäikudeni, kui Hill.

9Ranterid on Inglise Vabariigi ajal tekkinud panteistlik sekt, mille liikmed ei tunnustanud hierarhilist kiriku-institutsiooni ning pidasid muuhulgas ka 10 käsu järgimist iganenuks.

10Christopher Hill, "Radical Pirates," in Collected Essays of Christopher Hill (Brighton, 1985), lk 26.

11Ibid. Lk 173-174. Antud väite autentsuse osas on siiski mõningaid kahtlusi: vt.: Gabriel Kuhn, Life Under the Jolly Roger: Reflections on Golden Age Piracy, PM Press, 2009, lk 114-115

12Marcus Rediker, “Liberty beneath the Jolly Roger: The Lives of Anne Bonnyand Mary Read,” in Bandits at Sea: A Pirates Reader, ed. C. R. Pennell (New York: New York University Press, 2001), lk 224

13Marcus Rediker toob välja, et kaasaegsete kirjeldusel puudus piraadilaevadel “igasugune normaalne juhtimine” ning tõlgendab seda kui hämmeldust, mida 17. sajandil tekitas egalitaarsetel alustel toimiv kogukond. Marcus Rediker, “Liberty beneath the Jolly Roger: The Lives of Anne Bonnyand Mary Read,” in Bandits at Sea: A Pirates Reader, ed. C. R. Pennell (New York: New York University Press, 2001), lk 209

14Lavrence Osborne, A Pirateś Progress. How the Maritime Rogue became a Multicultural Hero. Lingua Franca, märts 1998

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Online Art Criticism: South

Artishok meets Arterritory

In the beginning of May 2013 Arterritory.com – “art and culture website in Latvian, Russian, and English, which focuses on Baltic, Scandinavian, and Russian art and its manifestations elsewhere in the world.” - came to Tallinn and to Estonian Academy of Arts to introduce itself to the scene and find contributors who would cover local art life. Artishok in the team of Maarin Mürk and Gregor Taul sat down and made an interview with Latvian editor Anna Iltnere, Russian editor Sergej Timofejev and Art Market editor Elina Zuzane to talk about their experience with Arterritory and about art criticism, its audiences, online writing etc.  

First of all – what is your background and how did you get involved with Arterritory? 

Anna Iltnere: I came from an artist family, my grandfather is a famous Latvian painter and my father is also an artist, so everybody paints around me. I didn't want anything to do with art because it`s such a pain and struggle, so I went away from art and wanted to study journalism. My teacher told me that it`s better to study something with content and then study journalism, so I went to study philosophy. But I started to write about aesthetics – so somehow I got back to my roots. I worked in art book publishing house and then was invited by initiators of Art Territory to become involved. 

Elina Zuzane: I come from a family of art collectors, we always had artworks in our house, so I wanted to study something creative. I studied fashion forecasting in England in University for the Creative Arts and started working in same sphere, but then I moved back home. Some acquaintances were just about to open a gallery and invited me to join them – Gallery 21 in Riga. Daiga Rudzate, who also is behind The Purvitis Prize, asked me to help her with that and later on invited me to join Arterritory. This is how I stepped into a role of art market editor of English section. 

Sergej Timofejev: I am actually a poet. But already ten years I'm involved with a project that is very multicultural and mixing texts with music, video, sound installation etc; we are actually pioneers of this post-soviet poetry-video. We started this already in the mind 1990s, but from 1999 with the name Orbita – everybody has their own planet, but we are all moving on the orbit. Now we were slowly moving from live performances to art installations, we even participated Cesis art festival last summer and were nominated to Purvitis art prize, but didn't get it this time! So I am from literary field, but have always been interested in all other things going on in visual culture, music etc and I know quite many people in Russia and in Baltic states, who could be invited to write something, so probably that's why I got involved.  

Is it typical in Latvia, that backgrounds of the people who write about art are so diverse? In Estonia, most people come from the discipline of art history. 

Anna Iltnere: Not so typical. That was also one of the ideas of Arterritory that Latvia is missing a different way how to talk about art. We also have art history department in the academy of arts and it represents one certain school of teaching. But it is not art criticism and not art writing, it is just art history. They are not very critical. One of the best art critics in Latvia is actually an artist! Overall there is also lack of writers, so we write ourselves, but also translate from Baltic-Russian-Scandinavian writers just to show the other way of writing – besides giving information of course. We also give opportunities to young writers. We want to talk about art in a not very dry or just an historical way.  

But there is no specific art criticism education in Latvia, it is just learning-by-doing? 

Anna Iltnere: Yes. 

Last autumn we had a huge discussion here about how the wider audience is alienated from contemporary art and one thing (among others) to blame for that was lack of art criticism. What is the position of contemporary art in Latvian society and what kind of criticism is needed? In Estonia we just and first of all seem to need more, more, more! 

Anna Iltnere: We also need more, not just one or two good art critics! What I am missing besides evaluating analytical side is the writing that would give to the visitor the feeling to go to the exhibition, to see art! How great that could be, what we could find there! 

Elina Zuzane: In Latvia we do not only need contemporary art criticism, but also contemporary art museum! There is definitely also a gap between contemporary art and society, there is just very narrow group of people who are interested in contemporary art, who are willing to read reviews etc. Mostly people are just not that interested in contemporary art, although they might read about design and architecture. 

Anna Iltnere: There is this feeling that “here am I” and “here is the culture”, but we are not connected. People don't understand that culture can effect society and the other way around and that we are the culture! 

Elina Zuzane: This gap is quite hard to bridge, it must start with children. 

Sergej Timofejev: Exactly, children must be taught how to like a work of art! And art criticism should talk about culture more generally, try to find things that relate from other fields, what is the Zeitgeist. Culture is about context, if you can get this context, if you are feeling this context as something close to you, then you are feeling comfortable around art, music, whatever.  

Arterritory is created as a response to the lack of this type of criticism you described earlier. But how much coverage does art get in Latvian mainstream media – dailies, weeklies, radio, TV? 

Anna Iltnere: Two newspapers have cultural supplement, one weekly is dedicated to culture, and there is one art magazine that has been around for ten years or more – they have also online version and archive as well. And then we have magazine for photography, Fotokvartals. 

Sergej Timofejev: Arterritory is actually not “in position” to Latvian cultural media, but to international one, trying to bring information together from different regions, give wider perspective.  

Have you written to those channels yourself? Is this something you would like to do?  

Anna Iltnere: I haven't thought about it, because when I started to write I already started working for Arterritory. But I think it would be sad if I could write only one text per week or two weeks, and short ones! I don't think I am “ready” as a writer so I need writing, writing, writing. 

You as art critics – how do you start, what are your writing rituals? 

Anna Iltnere: Deadlines are really-really good things and I mean REAL deadlines – I know that in the morning everybody will look at the website and there must be something there! It really educates to mobilize. Of course there are texts that you need to write within a week or two weeks, but there are texts that don't need that much time. When I am at an exhibition I don't think what I'm going to write about this, it`s when I come home I start asking myself questions like – why I liked that, what it evokes in me, what do I know from other fields that relates to this etc. I may not use all the treads eventually, but it helps me to put things into context. Then I do a collage of thoughts and when I put it all to paper I see how it could be structured. And then it`s necessary just to start writing, not to ponder too much, but to write and then you see, how it goes together and what is missing. But first you need somehow to talk it through in your head – if you start with writing immediately, you'll struggle. Sometimes I think and read about it a whole day and in the evening it`s half an hour and it`s done! If I have found the main idea, it all comes together very quickly. 

Elina Zuzane: Anna explained quite well, how website mobilizes you to publish something every day. We have such a varied content – news, reviews, interviews etc so you just have to see what you can do in one day or one week. I just try to stick to my to-do list and if I manage something more than was planned for that day it makes me really proud of myself. I really like doing interviews, every interview is a bit like a therapy – as you go through them you go back to the initial place of conversation. 

Anna Iltnere: Critic Bo Nielssen once said to me that the best school he got was when he was working for the newspaper where he had to write short texts about every opening and to decide is it good or bad and why. Maybe it`s not the best art criticism because it is for the newspaper, but it`s a great school – you have a deadline and you have to formulate your opinion. 

What kind of demands do you have for your writers? 

Sergej Timofejev: To write a good text! (laughter) 

Elina Zuzane: Not to be just descriptive, but to provoke thought-processes reader could think about afterwords. More personal approach. 

Sergej Timofejev: Because we can`t review all the exhibitions that are happening, so for one review about an exhibition for example in Tallinn we have to get an idea what is going on there on more general level as well. 

Anna Iltnere: I need to see a story, not just a description, what did you as a writer get out from that experience, but what did it provoke in you? Maybe it could then provoke more universally too!  

How far does your work as an editor go? Do you send texts back and forth, give lots of feedback, work with the writer etc? 

Anna Iltnere: I don't spend much time with completely new writers, because it demands lots of effort. But if I see that he has potential, he just needs a bit of guidance how to put it together then I will work with him. 

Elina Zuzane: Sometimes we work with a writer only once. 

Sergej Timofejev: We had one write in St Petersburg and when he started to write to us, we had quite big discussions with him. But with the time he started to write more and more perfectly and now new portal for visual art in St Petersburg has hired him and we have to find new reporter from there! (laughter) 

All your editing and all your writing and commissioning-editing-giving feedback-holding it all together takes a lot of time. Usually your own practice is the first thing you sacrifice. How do you manage to keep things balanced for yourself? 

Elina Zuzane: You need to structure your day. If you answer to all your emails in the morning, rest of the day is yours. 

Anna Iltnere: You just have to limit the editing part to, lets say, two pieces a day and then concentrate on your own stuff. It`s totally possible to edit and publish and edit and publish whole day long, but what`s the point? 

Sergej Timofejev: It is also a question of how much information can your audience read? One or two articles a day is enough. 

Anna Iltnere: Exactly, now we have started to collect for example short news like opening of this week etc. together and we publish them all at once. One entry every day takes more time and also our readers like it more how we do now. 

I just wanted to ask you this – how well do you know your reader? 

Anna Iltnere: It is quite hard to know precisely. We know how many people visit the page from each country. 

Elina Zuzane: We know the statistics. 

Anna Iltnere: We would definitely like to get more students, reach younger audience – they are growing with that information, so they are the most important audience we could have. 

Sergej Timofejev: I think Facebook is also quite good way to get at least some overview of the audience we have. Like for me it seems there are more women then men. 

Anna Iltnere: Women are just more active in FB, they are “liking” more stuff. Generally, it is interesting to see, what is getting “liked” - if you share something with more humor, not just beautiful, everybody are like “hmmm...”, but if you go with something “inspirational”, it`s going to get very many likes. So it`s actually pretty easy to understand what FB will like. 

Sergej Timofejev: Sometimes you try to construct this response, but it`s not always possible. Some material that you don't expect anything from are getting lots of “likes”. 

Anna Iltnere: I remember when we published article about Tallinn cultural capital experience – lots of people shared it, but very few actually opened the article. When I looked into statistics, it really surprised me.  

But to ask about numbers: how many visitors do you have per day? 

Anna Iltnere: Around thousand, together from all the countries. Proportionally most from Latvia, so now we try to get more from other countries, having more reporters spread out. 

Elina Zuzane: We have to be realistic as well – we know the audience in Latvia better. People in the Baltics are keeping the information to themselves, they don't give you the feedback, but we would like to know our other audience members better as we do in Latvia. 

Anna Iltnere: Good thing is that everything that is published, is there and if in the future you search for some name, you are able to find that article, it`s not getting outdated. 

Sergej Timofejev: It`s also interesting how those search systems as Google and Yandex work – if you are popular, you'll turn up via search, which makes you even more popular etc. FB is quite meaningful, breaking those systems. Anna Iltnere: Our visitors come also mostly through FB, it`s not like they are sitting in front of the computer and think “what to do” and then type in www. arterritory.com.  

About writing online – do you feel this technological framework influences the way you write? And there is always a question about how lengthy articles people are willing to read online. Do you have any writers who don't want to write online? 

Anna Iltnere: That`s why we have “Interview” magazine, because long conversations are more comfortable to read when printed. But generally, when we started, we had more shorter entries – short news, articles were shorter etc, but now we have found balance between theoretical, long articles and short news entry. When writing is interesting enough, it keeps you to it! But if it`s boring, it will be boring also in short and in printed version! (laughter) 

Elina Zuzane: Online you can always add something extra, like a video. We also post more and more images. 

Anna Iltnere: With those two years we also learned more about how to use this online medium, like using video we didn't do at first. We also changed page design – first it was long and narrow like a sausage and with many pages, but our readers said, that they would rather scroll. So now it is wider, everything is bigger etc.  

Do you rewrite history as well what online allows you to do so easily? 

Anna Iltnere: Sometimes I edit mistakes, a letter missing for example. I find it a great opportunity! 

Elina Zuzane: We also publish interviews very quickly and this means that if the person later discoverers that he doesn't like anything, we can edit it later on. But it doesn't happen so often. 

Do you get lots of comments? 

Anna Iltnere: At first we didn't have any comments and now we have very few. We thought that we have to write first comments ourself, because if people see that there are no comments, they also don't dare to be the first ones. More discussion happens under FB posts, people feel it`s more “their” space. 

Sergej Timofejev: I see also that all those stupid comments that flooded under political news are also starting to happen in cultural media. There is another cultural website in Latvia, quite interesting, more about politics, theatre, literature etc and comments get quite stupid there already. Interesting comments just drown. In our Latvian section where we now have more comments, we have quite a good balance. 

Elina Zuzane: In Arterritory if there is very critical review of an exhibition, people start defending it, making conversations and arguments – this is an ideal! But it only happens when author has been brave enough to have a judgement.  

On your page you also have sections like “Art market”, “Lifestyle” etc. Art criticism in the context of art market has very specific role, and lifestyle feels more like easy browsing. How do you balance the more serious and the more promotional, easy readings? 

Anna Iltnere: This “Lifestyle” is a bit misleading, because we mostly don't write about design and architecture and cinema, but it goes all into there. But what is important to me is that everything we publish is a good text, it should be interesting, have a good language and give some information. 

Sergej Timofejev: There is a lack of understanding among the audience that we are not looking for information, but for understanding. How to put pieces together. 

Do you already see some gaps in the art writing scene in Latvia generally, that you have decided you are not going to fill? Is there space for something else? 

Anna Iltnere: Maybe because there is Fotokvartals, we rearly write about photo exhibitions. 

Elina Zuzane: Same thing with architecture – we only choose from this field the topics that are interesting to the broader audience.  

What about sharing the Baltics with Echo Gone Wrong? 

Elina Zuzane: They publish press releases more or less, so it`s already slightly different.  

So you don't feel like overlapping or competing with them? 

Elina Zuzane: Not really. 

Anna Iltnere: What`s good in Echo Gone Wrong is that they very equally represent all countries in English – we have in English more about the exhibitions in Stockholm than in Riga. 

Do you have role models, both personally as writers and also for Arterritory, how to develop it? 

Elina Zuzane: It`s a very difficult question because nowadays you get information through very different sources. I like to read books about art and art market, about people who are key figures in the art scene. I don't think there is one single person or single outlet. I did and interview with Hans Ulrich Obrist and there is this moment when you meet someone you have been reading a lot and who has been involved with so much and he is finally sitting in front of you – it is a surreal moment. I was probably a bit starstruck, ooh, celebrity… and disappointed, because we didn't have enough time. But we have this mission now to find those key personalities and do interview with them. That's when you learn something about yourself as well. 

Sergej Timofejev: I myself also lack the understanding of what is going on in the world like everybody else, so maybe that`s why interviews are interesting. Of course nobody gets the whole answer, picture is composed out of small pixels. It`s just our time now with no big ideologies, no big pictures. So it feels much more meaningful to have more channels, small rivers of information – this is also what Arterritory does. 

Anna Iltnere: When I write I check out lots of nowadays art criticism in different media. I really like Guardian Adrian Searle, he knows how to give you a circle of knowledge and context and he is so inspirational, with all of his knowledge! At the end of one review he said very nice thing that he wants to finish this writing now and go back to view exhibition more. Other one I like is Dave Hickey, I like that he is not from the typical pristine background of how to write. He says that most important is to write well, because you are a writer. It`s not only what you say, but how you say it, because your medium is words. For Arterritory it`s important to see other art websites globally, that are very colourful, have easy feeling to them, but with great content. Because it`s life, it doesn't have to be super serious, it`s not what art is. In Latvian language it`s hard to express something with humour, but with great content, in English it is more easy. I don't know why it`s harder in Latvian to be playful, but also meaningful!  

What are the next steps for Arterritory? 

Elina Zuzane: We want to do second edition of Arterritory conversations magazine in autumn, so we have to have strong enough content to publish it in a magazine again. 

Anna Iltnere: First edition we complied from the already existing material, but now we knew that we had one year and we contacted lots of people. Our long term goals are to increase audience outside Latvia, in Russia for example. 

Sergej Timofejev: It could be also good to get some more funding! I still do some other jobs to get through, but it would be totally desirable to dedicate oneself only to Arterritory!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back