teisipäev, juuli 01, 2014

Invading the Manifesta 10 Invasion

This edition of the biennale is about the art of making compromises, finds anthropologist Francisco Martínez

FIG 1 My friend Ksenia in front of Aslan Gaisumov's Elimination - presented in the parallel exhibition of the Cadet's corpus

Once in Russia, the bus driver turned the mic on and said a laconic ‘congratulations’, which was succeeded by senseless expressions in a language that does not have a dictionary. Probably, he just forgot to turn the mic off, but this liminal experience, at the border between Narva and Ivangorod, made me think about three never ending debates in art practices: 1. Object or effect, what has the primacy? 2. The right to the non-sense. 3. Does the aesthetic phenomenon have a purpose?

St. Petersburg, the city hosting this edition of the European biennale, is a good place to explore the limits of non-sense and the limits of rights. Perhaps this is one of the most interesting points of Manifesta 10 – the way art is looked with suspicion from all sides.

Most of the assessments I heard about Manifesta 10 were not positive. Anders Härm describes it as ‘poorly curated’. Maria Arusoo shares that the exhibitions did not fulfil her expectations, since ‘Manifesta should not act as a museum, it should risk more’. Also Andres Kurg considers that the quality is quite unequal, with some good pieces but a low average level.

FIG 2 Marlene Dumas made a series of ink portraits of great men that happened to be gay







FIG 3 Erik van Lieshout's project for Manifesta focused on the mysterious cats who live in the basement of the Hermitage to dispel rats



Manifesta 10 is not about experimenting, but about the art of making compromises, some of them awkward, as the ‘+16’ signs on the videos warning Russian teens of ‘pervert’ European propaganda. Constrained by political and economic circumstances, the organizers tried to play safe and make compromises on many fronts, managing to include just a few provocative ‘gestures’.

Outstanding works with ‘activist’ touch are Erik van Lieshout and Marlene Dumas’ contributions. M. Dumas prepared a series of delicate ink portraits of great figures, whose achievements can be celebrated above their identification as homosexual men.

Otherwise, E. van Lieshout’s project is so far the most commented among all the art works. At the basement of the Hermitage, there have been cats here since the days of Catherine the Great, keeping the mice down. Van Lieshout spent weeks there building better living quarters for these felines (that obliquely reference to the Pussy Riot). The highlight of this installation is a video in which the Dutch artist shows his subterranean adventures with animals, ghosts and staff members of the great Russian museum (the director appears admitting that he does not like “cats or dogs. Or people”).

Frank Ammerlaan (Dutch artist, currently participating in an exhibition in KUMU) explains it in this way: “Van Lieshout’s work evolves around social and political themes; he is not shy depicting Putin or hinting at Pussy Riot in his large installation. Through a reconstruction of the basement tunnels, mounted with drawings and photographs, you find the video work where the artist himself is the entertaining protagonist asking all sorts of anthropological questions about his role in The Hermitage at Manifesta”.

Other piece that I liked a lot, in spite of not being complete, is Aslan Gaisumov’s ‘Elimination’ (located in the fantastic Cadets’ Corpus, parallel program). This installation is composed of metal gates from Chechnya strewn with bullet holes and lit from behind. As the description explains, gates are a sign of status in Chechnya, designed to be a source of honour (in this case with Olympic motives). The material remaining speaks up forgotten stories in an archaeological way, confirming, once again, that war has no respect for local traditions, people and plans.

I went to the biennale willing to learn from supposedly vanguardist and transgressive ideas; also to get a glimpse of what is going on in contemporary art. After a long and intense weekend visiting exhibitions (well, partying too), I have the feeling of having missed something.

Unfortunately, I did not manage to attend the lectures about ‘art as domestic resistance’ and ‘street poetry’ organised within the Public Program at Marata 33/7 (we were stuck two hours in Narva processing a new visa for me). Also, due to my no skills in Estonian language, I could not learn from the two hours discussion about Manifesta that took place on the bus, coming back from Piter to Tallinn.

FIG 4 Discussing Manifesta 10 on the bus, on the way back

In Narva, the bus driver unexpectedly decided to play on the bus TV an old documentary about the magnificent beauty of Leningrad. Maybe, he was tired of musings on the future of art; or perhaps he just wanted to remark, once again, the threshold of this rite of passage. Later I was told that this already seems to be a common pattern among drivers that go to art events, since in the previous excursion the chauffeur delighted the passengers with several seamen’s songs as if the bus were a karaoke.

My experience visiting this sort of events is very small, so during the weekend I had the feeling of not seeing enough, in spite of running from one spot to another. I have not been in the Hermitage for ten years, so it was grotesque that I dedicated my visit to find contemporary pieces spread out all over the museum, rather than calmly enjoying the collection. Even worse, I did so in an accelerated way: since I had just 45 minutes to see that part of the biennale, I grabbed a volunteer (Alyona) and asked her to help me in my hopeless endeavour. Consequently, I felt like taking part of Alexander Sokurov’s film ‘The Russian Ark’ (2002), yet in a 3x speed, surrounded by people that approached these pieces as a joke and with attendants shouting ‘No photographs!’ and ‘No touching!’ when one comes too close.

In a way, Manifesta 10 might seem to function as a tribute to the Hermitage’s 250 years anniversary – a birthday piñata adapted to the needs and priorities of the museum. But the interplay between foreign expectations, local needs and political and economic circumstances is richer than this. Also, the exhibitions have benefited from being hosted in unique venues.

FIG 5 Ivan Plusch's Process of Passing - Ruins of the Soviet and Post-Soviet eras in 18th century interiors - Displayed at the Cadets' Corpus

In the opinion of Olga Temnikova, it is not possible to understand this Manifesta without paying attention to self-censure, economic issues (local staff had to work without payment for two months) and diverse traditions and expectations. In this sense, Andres Kurg notices that press releases by Manifesta 10 are different in Russian and English language and that the main curator, Kasper König, demonstrates a wide ignorance of Russia and local codes in many of his statements (“the ink on my contract was still wet when that appalling anti-gay law was passed”; or “I was working in a country where there is no civil society”).

This process of translation, negotiation, or interplay, it is exemplarized by a colleague of mine in St. Petersburg, Vladimir, who has progressively changed his view on the biennale:

- The first evening, in a non-officially programmed event, he presented Manifesta 10 as an example of colonialism, accusing the organizers of exhibiting dead Russian artists that would not have agreed in participating in this sort of event and blaming them also for bringing their own crew without establishing much dialog with contemporary local creators.

- The second day, we randomly met in the General Staff building, and then Vladimir acknowledged that there is some ongoing negotiation, which has more value than the quality of the works exhibited. Later, at night, in the official opening organized in the Hermitage (a party with free cocktails of Beluga vodka), Vladimir substitute the word ‘colonialism’ for ‘celebration’.

For Vladimir, Manifesta 10 is being an invasion, yet invasions are not negative in absolute terms. The political and artistic implications within the Russian society are yet to be seen, but this is only one of the many points of interest of the event.

In this regard, I agree with Rebeka Põldsam that to judge Manifesta 10 as toothless and nail-less is naive and vain, since exhibitions have value even if not solving the end of the world crisis. Hence, I prefer the exercise proposed by Rebeka: ‘what if it was in Estonia?’, acknowledging that this Manifesta is particularly close to us (both geographically and culturally), and that these exhibitions are not just another stardust show, but an engaging and inspiring event, an example of negotiation and trans-location that might encourage Estonian artists and institutions to organize the biennale of contemporary art in 2018 or 2020.

Furthermore, the participation of artists like Kristina Norman and the Rundum group, as well as the visit and contacts established through initiatives like the trip organized by the Estonian Centre of Contemporary Art (Thanks Solveig!), help to re-draw the Manifesta 10 territory and, in a way, the art scene of St. Petersburg.

I met people from Estonia in most of the events and places associated with Manifesta 10. In the case of Olga Temnikova, I encountered her at least in 15 different places – almost 5 times per day. In this sense it has been an invasion of the invasion.

Of course, there were also dispiriting points as, for instance, to be forced to suffer police controls and ‘be part’ of the official activities organized for ‘Day of Young People’ at the Palace square, where rappers, skaters and basket players were hired (by the City Hall?) to celebrate youth. But, in a way, this was part of the experience of being in St. Petersburg, as the expensive prices, the canals, and the lively nightlife.

Russia is quite a poly-logical country, and Manifesta 10 is obviously affected by that. Within the biennale, there are not only different worlds coexisting but also parallel galaxies. I noticed that, for instance, in the Garage party that I attended with Andres, my friend Ksenia and Frank’s crew. Good looking people, cool DJ’s, expensive drinks (Andres was unlucky to pay all of them), photographers all over the place... Moscow high-society after all, that considers a coincidence to meet in the art-fashion parties, independently if taking place in London, Berlin or Piter.

FIG 6 Selfie at the Garage party - courtesy of Andres Kurg
FIG 7 Garage party nearby a Giorgio Armani shop - courtesy of Andres Kurg
Overall, to be contemporary is linked with not feeling good with your contemporaneity, with the world we live in. In other words, a search of something else that does not exist at the moment. If we take this way of discerning, most of the works exhibited in Manifesta 10 were not contemporary. Indeed, Henri Matisse (exhibited at the General Staff Building) seemed to be more contemporary than many of the ‘fresh’ contributions. Likewise, when facing certain works (as for instance, those by Vladislav Mamyshev-Monroe), I rhetorically asked what the f*ck is this stuff doing here. Also, the never-ending glorification of the 80’s underground art in Leningrad was annoying, becoming a bit tiring, if not stinky. Yes, Kuryokhin, Novikov, Tsoi and Grebenshikov were great, but one cannot feed oneself for 30 years always with the same meal. Indeed, this might be a symptom that art practice has not moved forward much from that time in Russia. Or perhaps, it is rather a sign of Manifesta staff’s colonialism and the lack of knowledge of what is going on nowadays in that city, in that country.

All in all, Manifesta 10 deserves a visit, particularly by those living on the other side of the Narva River. Besides the list of big names, such as Joëlle Tuerlinckx, Thomas Hirschhorn, Ilya and Emilia Kabakov, Joseph Beuys, Gerhard Richter and Kazimir Malevich, we can also find artists such as Pavel Pepperstein, Lado Darakhvelidze, Ivan Plusch or Deimantas Narkevičius, as well as parallel events with different degree of artistic interest and critical engagement. Is that enough? Probably not, but it is worth to see it and to host it. Let us believe that art resides in the attempt, and not always in the result/product.

FIG 8 Gerhard Richter Ema, Akt auf einer treppe exhibited in the Hermitage yet forbidden by Facebook pornography policy
FIG 9 Ugolovnik by Pavel Pepperstein




 
I almost forgot it, but during the weekend we have also talked about the non convenience of boycotting and about Chto delat? This Russian art group had the difficult task of taking a single final position, caught in between the demanded coherence of critical discourses, the political decisions and practices of Putin’s regime, the binary approach of Western institutions and the diverse expectations of its members and audience. In this regard, most of the people agree that communication and interaction function better than boycott; likewise, Manifesta 10 serves as a platform to engage, participate and contrast ideas, even if a limited and contradictory one. In this sense, I take it as a social laboratory, particularly valuable because of the ongoing negotiations between local and foreign agents and the cultural implications of this interplay. Let us remember that Crimea, Anti-LGBT Laws and Political repression are hardly discussed in Russian institutions and media; and let us not forget that Manifesta 10 provokes reflexion and debates, not aggression.

This biennale of contemporary art brought to my mind thoughts on transgression, on an escalating sense of obsolescence, on the need to defy traditional classifications and free from power structures, on the need of awkward compromises in order to make visible what has been silenced, on the anxiety of not seeing enough, on re-creations, expectations and the expiry date of art-works, on the process of living, on repositioning ideas, on borders as transition, on the value of connections and mobilization (rather than conflicts and insensitivity), and, overall, on the contradictions of cultural work.

We arrived in Tallinn at midnight. Walking home under the rain I felt I had learned about contemporary art and not only.

FIG 10 Kristina Norman's Souvenir, courtesy of K. Norman


* This article is a quick description of the trip to the opening of Manifesta 10, organized by the Estonian Centre of Contemporary Art. The biennale of contemporary art features over 50 artists from nearly 30 countries and is complemented by an array of performances, public programs, and education projects. For more information, visit Manifesta home page.

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuni 30, 2014

Kilometre of Sculpture, opening day



On Saturday, 28th of June when most of the Estonian art world was packed into one bus and heading to St Petersburg to attend opening of Manifesta, something else took place - opening of the out-door exhibition Kilometre of Sculpture in Rakvere. It is a brainchild of Michael Haagensen and this year curatorial team consisted Niekolaas Johannes Lekkerkerk + Rebeka Põldsam, Marie Vellevoog, and Merilin Talumaa. Short travel guide brought to you by Maarin Mürk.


So, lets jump right in:
(because all the official stuff like quite ambitious project description, history of the idea, curatorial statement, practicalities, process etc you can read here: http://sculpture.ee/)
(and proper art world type of interview you could read here: http://arterritory.com/en/news/3720-the_kilometre_of_sculpture_in_rakvere)

What is good about it:
- Public art / land-art / out-door installation (however you name it) could always flourish more in Estonia, so it is very welcomed initiative to support this kind of practices here and bring together artists from whatever field interested in creating works in public space. Not only from Estonia, but also regional and why not, from anywhere in the world.
- Connections with Baltoscandal - it gave it most fruitful "site-specificity", expressed as a quite logical theme or guideline in curatorial statement: KoS works can be read as "staged" - staging a situation, view, motion etc. Connecting this new initiative with established on means more to see and do for this mixture of visual art / theatre / performing arts etc audiences who visit Rakvere during this week / weekend.
- Which brings to another good thing about it - time to get yourself together and leave Tallinn and Tartu white cubes behind! Estonian art world always have had events during the summer somewhere outside usual trajectories, which pushes art world little bit out of its comfort zone and hopefully KoS will be one of the new "drawing-centres".
- It is all in all playful and accessible experience. Works are easy to grasp, but at the same time nifty, so it is certainly good communicator with wider audience. They could induce good conversations, but can also be viewed only on a pure entertainment mode.

One could always ask for more works, tighter selection, longer opening period etc, but hey! it was great excuse for a day trip and completely satisfying as that - art works in specific environment to explore and to discover. Recommended.


Before you find KoS - there is an exhibition worth visiting in Rakvere gallery: "Witnessing / Mirroring the Nameless" by Henri Hütt and Evelyn Raudsepp.






When does something becomes valuable enough to name it (and to tame it with that), ask the artists? Collection of lieu`s and non-lieu`s, within surprising environment. Together with super sweet guardian of that particular lieu.



But walk further and there are signs of KoS becoming more visible ...


Tomi and Vesa Humalisto (Findland). The Thin Red Line.




It will probably be one of the most popular works in KoS - attractive, simple gesture, playful and eye-catching from a distance and from a close-up a like. Who wouldn’t like big red balloons, nicely following the curvature of old castle hills?


For those who enjoy moving images:






Gundega Evelona (LV). Cloud.


Recommended setting for the following video is 1080p HD, otherwise too many pixels!







Anastasia Parmson (EE). Straight Line.

Reminds of all the great land art works that mark the territory around them in a delicate way, not intruding rapidly into it. Great work to show that in order to embrace the space one doesn’t need to build something huge and resource-consuming - well-targeted take can do all the work and provide fresh look at the surrounding.






Kristin Reiman (EE). Shower Stage.

The singing stage, obligatory element in all Estonian towns hosts during the KoS another stage - everything is set ready for trying out the cliché of "singing under the shower". Narrow bathroom has expanded under the summer sun, breeze gently moving the curtains, while public and private experiences mix.



Minna Pöllänen (FI). Platform.

Desire to see something not graspable for bare eye allures walkers to try out those spyglasses...only to found world as we know it.




Pire Sova (EE). Transision Site.

One of the favourite works, randomness as a statement, bluntly installed, makes one smirk.


 

Patrik Aarnivaara (SE). Pan-Retention (after Edwin S Porter)


Arthur Arula (EE). Mute Swan (detail)


Streets of Rakvere (detail)


Rakvere (cobble stones and extravagant architecture; detail)


A tree - could be listed as great land art piece, monumental and engrossing and so on.



Flo Kasearu (EE). Landscape Painting.

One of the most strongest works in KoS - painting that was first installed to Flo Kasearu House Museum courtyard in order to cover the ugly view of new buildings in her milieu-valuable neighbourhood, works even more apocalyptic level in this small church. It looks like a miracle has happened, the Flood exposes itself to the sinned ones during hot summer days when nothing seems to predict the divine catastrophe already bound to happen. This divine vaticination takes suitably place exactly in this simple and rather humble house of God, out of religious capitals, like proving that God is really everywhere. Like art.



Some additionally peculiar installative foundlings from a same location: 



Take it easy!


Water park tubes, stretching out of the building - could be also listed as architectural installation, if you now look at them suspiciously through KoS glasses! Reminds to local out-door art lovers for example Tetsuo Kondo "A Path in the Forest"?



And while in Rakvere - don`t forget to remind yourself how wild and weird does city central square looks like, created by architectual company "Kosmos"!.





Some street art from Rakvere as well - creative scratching of political advertisement-boards. Layers, layers, layers and at the end of the it is all still there, buried.



And - greetings from Rakvere food store to Sigrid Viir and to her series of Routinecrusher, Wanderlust, Tablebear, and so on (2009–11)! New members adding, perhaps - Sausage Modeller?



Finally our walk through Rakvere got crowned by box Estonian strawberries - there are very good salesman in Rakvere, so instead of buying a kilo, you might end up with three!

Voldi lahti / Unfold

Kulinaarkriitika. Kim? Elza Sīle ja Väike Vera



Kulnaarkriitik Markus Toompere käis Riias ja sattus Kim?-is kahele näitustele:

Elza Sīle "Enlarging Original"
13.06.-28.07.2014
ja
"Little Vera" Sanya Kantarovsky, Ella Kruglyanskaya.
Curated by Zane Onckule
13.06.-27.07. 2014

NATO toidupakk nr 2 on kõikidele sõduritele tuntud kui üks halb nali, nimelt on seal pearoaks maksakaste. Üldiselt ma jumaldan maksa, see on minu meelest üks põnev kuid veidi alahinnatud tooraine, millest on võimalik teha võrratuid roogasid. Kuid antud juhul on maksaga tehtud midagi kujuteldamatult jubedat. See ei ole pelk ütlus, vaid olen praktikas ka ise korduvalt kogenud, et sõdur ei pirtsuta, vaid sööb mida antakse. Nii on. Ent NATO toidupaki maksakaste kõlbab vaid üheks - mahamatmiseks. Peale esimest korda sedasinast maksakastet proovides jõudsin järeldusele, et nälgimisel pole ka suurt midagi viga. 
Igatahes olen ma arvamusel, et sellised tigedad naljad sõdurite kulul ei kõlba kuhugi.

Markus Toompere
Kulinaarkriitik

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, juuni 24, 2014

Kulinaarkriitika - Maalikunsti eriala lõputööde näitus

Kulinaarkriitik Markus Toompere mekkis Tartu Ülikooli maalikunsti eriala lõpetjate näitust Tartu Kunstimajas.

Vaatasin Kunstimajas lõpetajate tööd üle - tegu on värskekapsasupiga. Suhteliselt igav ja etteaimatav, selline, mida vanaema tegi, keegi seda väga ei oodanud, aga samas süüa kõlbas. Ega vanaema ise ka väga ei vaimustunud seda tehes, lihtsalt mingit sorti vanakooli kohusetunne sundis teda aegajalt seda keetma. Juba lapsest saati hämmastas mind, et kuidas vanaema suudab erinevaid koostisosasid kokku pannes alati ühe ja sama maitse välja võluda.

Üldjoontes on suppidega nii, et kui nad päeva seisavad, siis lähevad nad paremaks, värskekapsasupp on selles osas erand, see läheb iga järgneva päevaga kehvemaks. Teine fenomen värskekapsa supiga oli see, et mingil põhjusel ükski koer seda ei söönud. Kõike seda öelnult on mul igatahes kapsasupi isu.


Markus Toompere
Kulinaarkriitik

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, juuni 15, 2014

Haapsalu Graafilise Disaini Festivalist

HGDF




HGDF
I

Haapsalu Graafilise Disaini Festival on omaalagtus, mis on toiminud juba 9 aastat. Eesti Kujundusgraafikute Liit, Kultuurkapital ja Haapsalu linn on olnud selle juures suureks abiks.
Võib öelda et tegemist on väga selge poliitilise agndaga festivaliga. Festivali eesmärgiks on pakkuda paljusust. Haapsalu on seejuures suurepärane eikellegimaa, tilluke kuurortlinn, mida ei läbista distsiplinaarsed kooldumised ega esteetlisi-ideoloogilised võimusuhted. Nii on HGDFi poliitline agenda olla autonoomne tsoon, kus saab esile tõusta graafiline disain kui võimaluste rohkus, hargnev ja arenev, emantsipeeruv distsipliin. Antud agendat toetavad HGDFi osanäitused, kus on seni eksponeeritud tugevate ja isepäiste disainimaade, nagu Poola, Hispaania või Venemaa kaasaegset plakatikunsti. Lisaks rahvusvahelisusele püüab HGDF esile tuua ka kodumaise graafilise disaini võimalikult erinevaid tahke. Leidmaks tasakaalu paljususe ja professionaalsuse vahel, on HGDFil erialainimestest koosnev žürii. Peale Haapsalut eksponeeritakse festivali osanäitusi ka mujal kodumaal ja välisriikides, Pärnust Berliinini.
Peab tunnistama, et mitte kunagi ei ole olnud ühtegi HGDFi, mille puhul saaks ekspositsiooniga rahul olla. Pilt on selleks alati liiga kirju, liiga ebaühtlane, distsiplineerimatu. Kuid erinevus rikastab ja nii jäävad tihti meelde mõlkuma pigem tööd, mis tekitavad esmavaatamisel kummastust ja isegi võõristust. Alati mitte, aga mõnikord. See on see kalkuleeritud risk, mis paljususega kaasas käib.

II
Vastus Eesti Kunstiakadeemia Graafilise disaini õppetooli professor Ivar Sakkile (vt. eelmine Sirp)

Tere, Sakk. Kirjutan sulle esimest korda. Loodan, et see kiri leiab Sind hea tervise juures, rõõmsameelse ja rahulikuna.
Sa teed ettepaneku, et koliks ürituse Tallinna ja siis alustaks diskussiooni ka selle sisulise kvaliteedi üle. Ettepanek on armulik, aga vaata, pean ma sulle ütlema, niimoodi need asjad omaalgatuste puhul ei käi. Formaalsed hierarhiad siin ei kehti. Ma ei tea enam ammu kui palju professoreid, dotsente, ainemeistreid, õppekava juhte jne. on HGDFil käinud. Aegajalt öeldakse ühe või teise kohta, et ta on legendaarne jne. See ei ole määrav, see on loomulik ja see on voolav. Kui sa kutsud enda juurde aru andma, siis ma olen mõnevõrra hämmingus. Kutsuda võib. Mind võib kutsuda Kormašov, mind võib kutsuda Kekišev, võib Anderson, võib Rästa ja veel mitmed, kes on järjepidevalt disainifestivali panustanud, kes käivad kohal, kes omast vabast ajast panevad näitust üles, ja ka need, kes alati ei esine, kuid kes teevad aastast aastasse suurepärseid töid, kelle disainitud plakatid või raamatud ikka ja jälle silma hakkavad. Sest vaata, ma räägin sulle, omaalgatused toimivad karismaatilise kapitali peal, ja see kapital koguneb töö käigus, see tuleb välja teenida. See ei ole ette ega kaasa antud. Vaata, Sakk, kui sa kutsud, siis ma ütlen sulle – tule. Tule, järgmisele HGDFile, mis toimub järgmisel aastal ja järjekordselt Haapsalus. Tule ja võta seekord kaasa mõned enda tehtud suurepärased tööd. Ja kui saab nii, siis ma ka kuulan sind.


Margus

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, juuni 08, 2014

Kunstiministeeriumi siseaudit 2014 (tsenseeritud lõigud)

Raadioeeter on teadupärast piiratud resurss ja nii jääb igast Kunstimministsteeriumist kuni pool salvestatud materjali välja. Kuivõrd 09.06. 2014 Klassikaraadios eetrisse minev Kunstiministeerium tegeleb ministeeriumi enese auditeerimisega, siis mõjub igasugune toimetamine - olgu või objektiivsetel põhjustel - saate sisu suhtes paratamatult ideoloogilise tsensuurina. Taolise etteheite vältimiseks toob Artisthok teieni kõik ERR-i eetrist välja jäänud saatelõigud: miks ministeeriumil on vähe sõpru? Miks saade nii igav on? Markus Toompere teeb Lembitu Kuuset. Haritud neeger, kahepeaga jaanalind ja raseerimata jalgadega naine.

Audiitorite Markus Toompere ja Peeter Krosmanni küsimustele ja etteheidetle vastab kantsler Indrek Grigor.



Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, juuni 04, 2014

Artishok Records esitleb / presents: HELLO KILLU





Kuulamiseks ja allalaadimiseks: https://soundcloud.com/artishok/sets/hello-killu

Tervist, kas te mäletate sellist asja nagu Artishok Records? Ei ole hullu, kui ei mäleta, sest Artishoki harud kaovadki ja ilmuvad taas üsna sporaadiliselt... Kunagi sai see ellu kutsutud mõttega kaardistada “kunsti ja muusika ja helide” vahelisi kohtumisi, kunstnike eksperimente muusikaga jne; lisaks võibolla ehk ka levitamaks audiofaile salvestatud intervjuudest ja diskussioonidest... Vahepeal oligi juba täitsa võimalik leida Artishoki lehelt Mihkel Kleisi, Riho Kalli, Stellat, Kreatiivmootorit jpt. Aga siis juhtus meil tehniline fopaa ja enam pole seal juba tükk aega midagi; mõned lood leidsid endale koha päris maailmas, sattudes plaatidele jne. Aga mõte sellest väljakuulutatud “recordsist” elas kusagil edasi.

Õnneks on Hello Killu – Hello Upan ja Killu Sukmit, kellele sai see mõte kunagi õhku visatud ja kes ei lasknud sel enam päriselt meelest minna. Nii et tegelikult ei peaks olema “Artishok Records esitleb”, vaid “Artishok Records tänab tagant torkimast”.

Hello Killu on bass & drum, mitte drum & bass. Hello Killu muusikat on iseloomustatud kui ajaviitepunki, doomi või intellektuaalset rokkmuusikat ja olgugi, et osalistele meeldib väga Kim Gordon ja Kate Schellenbach, sarnanevat nende muusika ühe fänni arvamuse järgi ikkagi kõige rohkem Hello Killule. Enne Hello Killut mängiti koos bändides Extrafine ja Paul Cole & Ring My Bell – Hello bassil, Killu trummidel.

Hello Killu nelja looga EPd esitletakse 05. juunil Kultuuriklubis Kelm. Artishok Recordsi taas-ilmnemisel on lisaks veel esinemas Marita Lumi oma kandleseelikutega – see on performance, eksperimentaalne muusika ja vaimukas sketš; mänguline ja teatraalne etteaste ning innovatsioon nii seelikute- kui ka kandle-maailmas!

Orienteeruv Ajakava:
19.00 hakkab kõlama taustamuusika
20.00 esile astub Marita Lumi kandleseelikute-duo!
20.30 mõned küsimused Marita Lumile ja tema kandleseelikutele ning jätkub taustamuusika
21.30 Hello Killu!!
22.30 mõned küsimused Hellole ja Killule! Seejärel lõppeb ametlik osa ja algab jälle taustamuusika! Võimalus külastada baari, sotsialiseeruda ning arendada vesteluseid kunstist ja muusikast!



Ürituse leht FBs: https://www.facebook.com/events/245112062355472/

Hello Killu fänniks saab hakata siin: https://www.facebook.com/hellokillu?fref=ts 




Kohtumiseni Kelmis,
ikka teie
Artishok

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuni 02, 2014

Kulinaarkriitika - Köler Prize 2014

Nii nagu parim vein võib osutuda iseloomutuks joogiks, kui veini kõrvale söödav ei toeta veini iseloomu, nii võib juhtuda, et ka parima õhtusöök on maitsetu, kui enne seda on külastatud valet näitust. Et selliseid intsidente vältida jagab Artishok oma lugejaile soovitusi mida ühe või teise näitusekülastuse järel koju siirdudes lauale panna.



Tänavune Köler Prize on minu meelest kiirtoit, täpsemalt kuninglik burger, selline hoolega tehtud, mida kiirtoiduks ei julgeks enam kutsuda. Kui öeldakse burger, siis mõeldakse seda kapsaporgandi salati, nätske saia, jahuse sügavkülmast kotleti, kurat ka ei tea mis juustu ja räiges koguses burksikastmes ujuvat ollust. Ma noorest peast juba mõtlesi, et mis kuri inimene vihkab sööki sellisel moel, et toorainetega nii teeb, aga hoitku selle eest, minu sõpruskonnas on endiselt inimesi, kellel selline burks ajab suu vett jooksma ja nutavad seda taga. Igatahes kuninglik burger: Minu kujutuses midagi sellist või sellist. Liha puhul on siiski oluline, et loomulikult ei ole tegu valmishakklihaga, vaid seks puhuks ilusast tükist ise tehtud hakkliha. Kuninglik burger on midagi imelist ja selle tegemisse pandud aeg ja pühendumine võiks justkui välistada selle nimetamist kiirtoiduks. Samas jääb burger burgeriks ja süüakse see sama kiiresti kui ülal mainitud kastmesse uputatud ollus.

Markus Toompere
Kulinaariakriitik

Voldi lahti / Unfold

reede, mai 09, 2014

Critics lullabies to Jevgeny Zolotkos exhibition “Lukewarm”


Art critics Šelda Puķīte, Valts Miķelsons and Indrek Grigor have assembled and annotated a selection of songs, intended as kind of conceptual soundtrack to their soon-to-be-published article “The Truth”, which analyses Jevgeny Zolotko's exhibition “Lukewarm” (01.04.-19.04. gallery Noorus, Tartu)




1. James Brown “This Is a Man’s World”

Zolotko's artistic world is very much centered on the masculine conflict. The fallacy of mankind rests on the father-son relationship. The woman is pushed into the background, or if she appears as for example in the 6th part of the installation “Things” on the attic of Tartu Art House, she is the representation of divine purity, not part of the temporary world.


2. 2pac - Changes [That’s Just the Way It Is]

The chorus of 2pac’s Changes repeats “That's just the way it is. / Things are never gonna be the same”. The world is corrupt and there is nothing we can do about it. The people are as indifferent towards each other as they are towards their things, as Zolotko has pointed out. Inspiration for including this track came from Zolotkos’ audio installation “Dialogue on the staircase”. It is an neverending story (the narrative literally goes in a loop), of two dudes meeting on the stair of an apartment building and having a small talk about work - which nowadays means working abroad, and life - which means mainly domestic violence.

3. Lady Gaga “Judas”


“I am just a holy fool…” Here comes the christianity theme… Lady Gaga is is like Nescafe 3in1 instant coffee. She bears all the facets of the desire that gives meaning to the world and determines its value. The unconditional, but blind love of Virgin Mary, the submissive desire of Mary Magdalene and the ambition to own the monopoly of truth and justice that lead to the betrayal of Christ. “Jesus is my virtue and Judas the demon I claim to”

4. Dead Ringers “The Last Supper”

This is a Man’s World Pt. 2. Judas is a strong symbol for the weakness of mankind, both Lady Gaga as well as Dead Ringers video stress it. While in Gaga’s video Judas is a macho led by different passions, in Dead Ringers he is more of a trickster with cash, which is obviously more in line with how Zolotko himself would like his betrayal to be seen. An individual redemption (“I will go and hang myself”) instead of an open trial, by a crowd who thinks they are without sin.

5. USA For Africa - We Are the World

“We can't go on pretending day by day / That someone, somewhere will soon make a change / We all are a part of God's great big family”. Jevgeni uses children as the pure, undamaged souls, to whom we try to pass our knowledge failing to accept that in their sincerity they understand more of the world than we do. 2pac’s Changes featured the lyrics “I’d love to go back to when we played as kids / but things changed, and that’s the way it is”. This inability to reach back to one’s own childhood seems to trigger an interest in one's father, to him you will always be a child. It seems to be no coincidence, that the fifth part “Ecce Homo” of the installation “Things” in Tartu Art House attic depicted a son carrying his father back from the realm of the dead, formally resembling Pieta where Christ's body is lying on Virgin Mary’s knees. It is a depiction of total hopelessness – the sincere and pure child in us is dead. But as we know from the story, Christ was revived! The whole theme of “Lukewarm” actually starts from the question whether we can wash the sin from our hands, and be revived like the fish in a children's science fiction TV show in “Lukewarm. Prologue”.

6. Sabrina “Boys, Boys, Boys”

The visual impact of Zolotko’s exhibition without any question relies on the aesthetic language introduced to the art scene by Joseph Beuys. So again it’s all about boys boys beuys.

7. Snap “The Power”


Zolotko may claim, that all of us, including himself, who is incapable of articulating what he wants to express, are corrupt. But his attitude towards the viewer, who, to understand or judge his work, must, in his opinion, be the one without sin, proves that, despite everything, Zolotko [thinks that he] has got the power.


Voldi lahti / Unfold

reede, aprill 25, 2014

EKLi "Kevadnäitus" 2014 kohtub kunstikriitika seminariga

Järgnevad tekstid valmisid EKA Kunstiteaduse Instituudi magistriõppe esimese aasta üliõpilastega kunstikriitika seminari raames. Reet Varblane palus meil võtta üheks oma kirjutamisülesandeks Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Kevadnäitus” ning mis sellest välja tuli, saab alljärgnevalt lugeda. Kuna kursus on suur, siis igaühele jäi üsna väikene tähemärkide ruum ning kogu komplekti, mis siia paberile siiski ära ei mahtunud, saab lugeda Artishokist. Lisaks sai iga kirjutaja ka teatava ülesande või vaatluspunkti: vaadata aastanäitust jooksva kunstikriitika võtmes; vaadata aastnäitust “kunstiajaloolase pilguga”, ehk et mis seekordsest huvitavat või väärtuslikku võiks tulevastele põlvedel välja noppida; pakkuda välja toimunule totaalselt uus kategooria, rakendada mõnda teoreetilist raamistikku jne. Lähteülesanded kajastuvad lõpptekstides siiski vaid väga õrnalt ning kahtlemata näitab antud tekstikogum teatud meelsust ja hoiakuid. Tegeletakse peamiselt formaadi endaga ning kes selles kaotajaks jääb, on kunst, keda eriti ei maini keegi. Millest on kahju, sest nagu igal suurel ülevaatenäitusel, on ka “Kevadnäitusel” häid töid. Aga ilmselt see ongi sümptomaatiline, et need mattuvad ülemulje alla. Iseenesest ei ole ju “Kevadnäitusel” kui sellisel midagi viga, las olla üks selline näitus ka, kuid probleem on pigem selles, et laiem avalikkus seostabki kaasajal tehtavat kunsti kaanoniliselt antud formaadi, esindatud meediumite ja alati-kohal-olevate-nimedega. Nii et võib-olla ei too aastanäitused kokkuvõttes mitte kunsti ja publikult ükesteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi?
Maarin Mürk


Näitus, mis proovib meeldida 
Eva-Erle Lilleaed
Eesti Kunstnike Liidu ülevaatenäitus on kirju nagu kevadine metsaalune, esindatud on üle seitsmekümne autori taiesed, mis teoste žanrit või kunstniku vanust arvestamata saalidesse laiali on paiskunud. On selge, et eksponeerimise eesmärk ei ole luua hierarhiad, eristusi ega ka seoseid, mille alusel teosed omavahel suhestuda võiks – eesmärk on anda ülevaade kunstnike viimase pooleteise aasta tegemistest ning autorid on kõik asetatud ühele horisontaalsele joonele. Sellises visuaalses kakofoonias orienteerumine õhutab üllatusmomendi (l)ootust, ilma töid koondavate jaotusteta ei oska aimata, mida järgmises saalis näha võiks. Kuid väga palju üllatusi siiski ei ole, pigem on külastaja kunstiiha püütud rahuldada kohustuslike suurte nimede kohaloluga, keda täiendavad mõned nooremad kunstnikud. Juba kaugelt tunneb ära Jüri Arraku, Enn Põldroosi, Jaan Elkeni, Leonhard Lapini, Tiit Pääsukese ja mitmete teiste tuntumate eesti maalikunstnike taieseid. 
 Ülevaatenäituse puhul on õigustatud salongi-tüüpi eksponeerimisformaat, kuid väljapanekust ei puudu ka mõni muiet tekitav vimka, näiteks teise saali ukse kohal olev Grisli Soppe absurdselt narr interpretatsioon nutvast Lindast kivi otsas. Näitusesaalides olevate teoste lõbusat seltsielu lõhub aga Anna Kaarma video “Dreamland”, mis mõjub oma pimedas intiimsuses niivõrd eristuvalt (kindlasti mängib siin rolli ka meedium), et traditsioonilisema kunsti vaatamise taustaga külastajad ei tihka isegi väikesesse “pimikusse” sisse astuda ning piiluvad põrandale projitseeritud vähkrevat neiut üle ukseläve.
Kaarma töö on sealjuures pea ainus video näitusel, samuti on vähe ka fotot. Peamiselt maali, graafika ja skulptuuri eksponeerimine tekitab küsimusi kaasajal, kus juba on muutnud endastmõistetavaks, et maailm ei seisa vaid nende kolme vaala turjal, eriti veel kui näituse ambitsiooniks on pakkuda mingisugust ülevaadet. Noored kunstnikud, kes uuemate meediumitega töötavad, ei tunne ilmselt lihtsalt huvi erinevalt iga-aastaste kohustuslike staažikate osalejate kõrval aastanäituse kriitiliste väljakutseteta eksponeerimisformaadi vastu, nii et ega žüriil ei jäägi muud üle kui valida nende hulgast, kes osaleda soovivad.
Tuttavlike meediumite eksponeerimise rohkusest tulenevalt võib tõdeda, et näitus üritab vastata tavakülastaja ootustele ning meeldib oma klassikalise formaadi ja armastatud kunstnike kohalolu tõttu suurele külastajahulgale. Konflikte, kriitilist dialoogi või provokatsioone pole mõtet otsida, küll aga võib väljapanek õhutada külastajate sisemise monoloogi ja emotsionaalsete isiklike tõlgenduste esile kerkimist.

Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik! 
Evelyn Raudsepp 
EKLi 14. aastanäitus ei lõhna halvasti, ei ärrita sotsiaalset närvi, ei küsi arvamust näituse kui sellise olemuse kohta ega palu kunsti oma peas ise välja mõelda. Ta on sõbralik ja värviline nagu kevadine bio-elu-ilu. „Niisama loomupärane nagu taimede tung kevadel nina mullast välja pista, on ka kunstnike soov oma töid avalikult näidata ning publiku huvi saada aimu kunstivaldkonnas toimuvast, kohata vanu lemmikuid ja avastada uusi üllatajaid,“ – nii avab pressiteade näituseformaadi funktsiooni; ilma pretensioonideta, selle vajalikkust kinnitades. Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik; siit-nurgast ja sealt-nurgast, saagem kõik sõbralikult keskpõrandal kokku!
Kevadnäitus on neutraalne ülevaatus, kus on olulised kaks dimensiooni: vertikaalne ehk vanuseline, põlvkondade kohtumine ning horisontaalne – avatud skaala igast soost ja päritolust kunstnikele. Osaleb 76 kunstnikku (pressiteatel väljakuulutatud 78-st kunstnikust loobusid 2 tööde ülespanemise ajal), kelle keskmine vanus on 54 aastat ning vanima (s. 1928) ja noorima (s. 1992) vanusevahe on 64 aastat. Naiskunstnike kaader tundub esmalt üsna jõuline, kuid tegelikkuses on siiski meeste-naiste osakaal lääneliku tolerantsitundlikkusega täpselt 38/38 (naiskunstnike teoseid on küll rohkem).
Nii pressiteade kui publikuprogramm on kohandunud ennast laiemale publikuringile, kes võib-olla ainult kord aastas näitusel käibki. Ametlik tutvustus garanteerib kindla peale minekut mitme aspektiga – näituse pani kokku žürii: arvamuste paljusus tagab mitmekesisema valiku võrreldes kuraatori ainuisikuliste eelistustega; „nagu hea tava ette näeb, esitatakse „värsket kraami”“ – kevadnäitus võimaldab laiemal publikul kunstiasjadega päevakajaliselt kursis olla; eksponeerimiseks valitud “salonginäituse” formaat pakub eelkõige traditsioonilisi meediumeid nagu maal, graafika ja skulptuur. Kõikidele vanuserühmadele kohandatav publikuprogramm „Kokkulepete aeg“ keskendub traditsiooniliste kunsti- ja näituseformaatide püsimajäämisele ning arenemisele. Oma vormilt jääb ka publikuprogramm traditsiooniliseks, pakkudes ekskursiooni giidiga.
Aastanäitus on oma funktsioonilt turvaliselt paigas: see on sotsiaalne ettevõtmine, kus kohtuvad sõbramehelikult kunstnikud ning mille raames jõuab kunstile lähemale ka publiku võõristavam pool. Kogu näitust saadab demokraatlik „Kõigil on võimalus!“ ja põue poebki soe ja pehme tunne nagu igal kevadel õietolmu sädeleval lendlemisel...

Positiivsusest kaasaegses kunstis 
Helen Ikla 
Aastanäituse sõnum on positiivne: kunstnikele pakutakse võimalust eksponeerida oma viimase aja loomingut ning külastajatele luuakse ruum, kus taaskohtuda vanade lemmikutega ja avastada enda jaoks uusi nimesid. On loodud meeldiv, sõbralik ja isegi nostalgiline keskkond, kus kunsti ja rahva vahel puuduvad harjumuspärased vastandused ning leitud on teatav tasakaal ja rahulik kooseksisteerimine. Ja tõesti, ka näituseruumis valitseb omamoodi idüll, milles soliidsed härrad ja kaunid daamid kulgevad rahuliku keskustelu saatel kunsti vaadeldes. Nii luuakse aga Kunstihoones teatav nihestatus reaalsusest. Kui tegemist peaks olema läbilõikega kunstist ja ühiskonnast, tekib küsimus, kas Eesti kunsti hetkeolukord selle suhetes üldsusega on tõesti nii probleemivaba?
“Kevadnäitus” loob nägemuse sootsiumist, kus kunst ja ühiskond puutuvad kokku vaid kord aastas, et siis sama targalt oma liistude juurde naasta. Žürii eesmärk ei olnud koostada kriitiliselt suhestuvat näitust ning sellise otsusega asetub näitus aga kaasaegses kunstielus pigem marginaalsele positsioonile. Tänane näitusekülastaja on tõenäoliselt juba harjunud ekspositsioonidega, mis esitavad talle väljakutse ning seavad kõige ilmsemaid eeldusi kahtluse alla. Kunsti ühiskondlik roll on juba pikemat aega olnud üldtunnustatule vastutöötamine, mis tähendab, et olemasolevate väärtuste taastootmine on muutunud suurimaks paheks. Pole põhjust uskuda, et Eesti kunst ei reageeri hetkel avalikkuses toimuvale, kuid valitud esitamisviis summutab võimalike kriitiliste tööde hääle ning hakkab hoopis takistama kunsti suhestumist ühiskonnaga. Esitades teoseid ilma konkreetse eesmärgita kõikvõimalikes suundades liikuva hoomamatu massiivina, muutuvad tööd lihtsalt objektideks.
Eelnev ei tähenda, et kaasaegses kunstis või selle eksponeerimises ei võiks esineda positiivsust või isegi lihtsat rõõmu loomingu üle, kuid aastanäituse-laadne eksponeerimisviis võib oma demokraatlikus paljususes muuta tööd ise täiesti vaikivaks. Kuigi teemaga piiritletud kuraatorinäituste puhul eksisteerib oht olla suunatud vaid väga konkreetsele osale publikust, saab siiski ehk väita, et see publik lahkub näituselt veidi teistsugusena kui sinna saabudes.

Tühistatud kokkulepped 
Brigita Reinert 
Kunstihoones tervitab kevadnäituse külastajate Robin Nõgisto töö „Love Folk“, mis iseloomustab hästi kogu näitust: kirju, mitmetasandiliste pindade ja erinevate võimalike maailmade kohtumine. Tervikut ei moodusta teadlikult ka kogu näitus ise nagu sätestab pressiteade: „Kevadnäituse teeb põnevaks kindla kontseptsiooni puudumine ning püsimine klassikalise formaadi ja n.ö. traditsiooniliste meediumide piires, samas neid piire uudishimulikult kombates“.
 Kuidas mõtestada näitust, mis on laetud ühise toetuspinnata lugudega? Marc Augé on rääkinud ülimodernsusest, mille tunnuseks on liiasus. See seisneb sündmuslikus, tähenduslikus ja ruumilises külluses. Nii on kujunenud kohad ja mittekohad, kus kohta seostatakse identiteedi, suhete ja ajalooga ning ruum, mida ei saa vastavalt määratleda, moodustab mittekoha (nt lennujaamad, supermarketid). Mittekoht on laetud tähenduslikust ja ruumilisest üliküllusest ning muutunud ebaisikuliseks.1
Kuigi infoküllust on tihti mõistetud negatiivses võtmes, võib siit leida ka teistsuguseid aspekte. Teoreetiliselt on mittekoht individuaalse vabaduse absoluut ehk ruum, millest ei saa välja lugeda sotsiaalseid suhteid – antud juhul võiks seda mõista siis kui võimalus, kus iga sisenev näitusekülastaja saab oma vaatajakogemuse lähtuvalt oma minast määrata.
Augé järgi on tänapäevases maailmas kohad ja mittekohad põimunud. Nii on ka Kevadnäituse puhul: ühelt poolt tõstab see esile klassikalise näituseformaadi; teisalt leiab tööde seast paar intrigeerivat sisselõiget. Tiiu Kirsipuu skulptuur „Koodid: Leonhard Lapin“ ja Grisli Soppe „Linda“ mõjuvad mõlemad leebelt irooniliselt ja osutavad näituse võimalikele varjatud hoovustele, kuid need paar viga mustris vajavad aga kogu muu ülikülluse hulgas tähelepanelikku märkajat. “Kevadnäitus” võib toimida nii koha kui mittekohana, sõltuvalt külastaja enda taustast ja suhestumisest antud väljapanekuga.

1 Augé, Kohad ja mittekohad. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012, lk 101.

Võimatu kohtumine 
Anne Vetik 
See kevad tuli Kunstihoonesse teisiti, tavapärase Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse asemel ootab uudishimulikke külastajaid üllatus. Kõigil huvilistel on võimalik 4. maini tutvuda 78 autori ühistöös valminud installatsiooniga, mis samas küll osavalt teeskleb, et ta seda pole. Ilmselt valis tundmatuks jääda soovinud kuraator näitusepinnaks Kunstihoone sooviga paigutada oma suurteos “Kevadnäitus” dialoogi seal eelnevalt aset leidnud Kunstnike Liidu Aastanäituste traditsiooniga. Traditsioon säilib, kuid jätkusuutlikuse nimel oli see sunnitud kaasaegse kunsti poolt esitatud nõudmiste valguses muutma oma vormi, saadeks totaalseks installatiooniks.
Uksel kohtab külastaja suurteost sissejuhatavat performance’it “Piletiost”, mis on tähendusrikkaks eelmänguks näitusesaalides toimuvale. Tegemist on interaktiivse lahendusega, mis reageerib vastavalt iga külastaja ühiskondlikule positsioonile. Näiteks kui teatud ühiskondliku elu sektorites tundub, et publik vanuses 50+ on tõrjutud, siis Kunstihoones võetakse neid vastu avasüli, ilma piletita. Kunsti väljapaneku ruum – Eesti ühiskonnas magrinaliseeritud ala – on mõeldud eelkõige teiste marginaalide vastuvõtmiseks. Kõle eestuba, kus performance aset leiab, võimaldab marginaalidele füüsilisel tasandil samastumist talle harjumuspärase ebamugavustunde tekitamise kaudu.
Installatsiooni territooriumil edasi liikudes jõuame klassikalisse valgesse näituseruumi, mis on minetanud neutraalse pinna tähenduse. “Kevadnäitusel” on valgetest seintest saanud kunstiteose lahutamatu osa, ühtlasi nii selle kaitsev kest kui ka õrn sisikond. Publikul on võimalik jalutada näituse elutähtsate komponentide vahel, mis moodustavad tervikuna rahvusliku kunstikeha ning tunda end täiel määral selle olulise organina. Kunst ei muutu kunstiks ju enne kui ta saab nähtavaks, enne, kui ta ei puutu kokku publikuga. Installatsiooni osiste vahel ringi liikudes kohtame kriitilisi viiteid laiema publiku väljaarendamata kunstimaitsele, Eesti kunstimaailma ühele lemmikprobleemile. Maalid, skulptuurid ning graafika mõjuvad artefaktidena vanast heast ajast, mil ei pidanud süvenema kehva kvaliteediga ülesvõetud videotesse ja kui isegi foto polnud veel oma “kunstipabereid” kätte saanud.
Paralleelselt 20. sajandi kunstimoode tutvustava butiigi õhustiku loomisega jätkub ka marginaliseeritud rühmade esiletoomine: kui publikus on selleks vanem ning vähem varakam generatsioon, siis kunstis on selleks uuemad vormid, mille poolhäbelik kohalolu tekitab pigem kaastunnet kui usku võimalikku retseptsioonimuutusesse. Nende kahe „teise“ – uutmoodi kunsti ja vanamoodi inimese kokkuviimises läbi esimese peitmise ja teise esiletoomise – seisnebki “Kunstinäituse” suurim võlu ja paradoks.

Hea tava 
Marten Esko 
Juba kolmandat korda kannab Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus nime “Kevadnäitus”, mis on märk sellest, et aastanäituse formaat on asunud tunnistama oma sisu. Juba kolmandat korda ei soovita olla pseudo-kaasaegne kuraatorinäitus, vaid on lähtutud Ants Juske ettepanekust proovida demokratiseerida tänapäevast kunstielu. Kuid kuidas seletada üldse sellise traditsiooni jätkumist näiteks Anders Härmile, kes on olnud aastanäituste formaadi üks tulisemaid kriitikuid? Seda vastust oleks olnud raskem anda kolm aastat tagasi, kui näitusel oli veel kuraator, kuid nüüd, kus näituse formaat ei ole enam midagi muud kui kõige laiemas mõttes kunstnike hiljutise loomingu esitamine, on vastus konkreetsem: tegemist ei ole kaasaegse näituse, vaid eheda nüüdiskunsti traditsiooniga.
Nüüdiskunst ehk kunst praegu on igasugune kunst kõige laiemas mõttes, mille ühisnimetajaks on ühtne hiljutine valmimisaeg. Sinna hulka kuuluvad ka 21. sajandi kubistid, impressionistid või neo-pallaslased – igasugune nostalgiline, kunagisi paremaid aegu romantiseeriv kunst. Ühe kitsama osana kuulub nüüdiskunsti hulka ka kaasaegne kunst, kuid selle ajamääratlus ei viita otseselt valmimiskuupäevale, vaid lihtsustatult öeldes reaalsele kriitilisele suhestumisele enda kaasajaga ning eneseteadlikule, mitte nostalgilisele või senist kunsti arengut eitavale autoripositsioonile.
Siit tekivadki seosed EKLi aastanäituste stereotüüpse põlvkondadevahelise kriitikaga, sest enne viimast kolme aastat üritati näituse formaati veel kaasaegsena hoida, kuid sisult oli tegemist siiski ainult ühe aastanumbri või motiivi grupeerimisega. Aastanäitus üritas siis veel aktuaalsena näida ning oma killustatuses mingisugust positsiooni formuleerida, sellest hoolimata valmis sisu ja formaadi vastandumisel lõpptulemuseks alati midagi veidrat. Kuid nüüd, kus formaat on sisuga leppinud, ei ole enam otseselt kriitikaks põhjust, sest näitust kui ideelist tervikut või midagi konkreetset, mida oleks veel võimalik kritiseerida, ei eksisteeri – on ainult seisukohata traditsioon; hea tava.

Status update 
Epp Õlekõrs
Võrreldes hiljuti Kunstihoones aset leidnud ANK '64 retrospektiivi ekspositsiooniga, on “Kevadnäituse” kujundus napp: lihtne etiketaaž, näitusel osalejaid ja meeskonda loetlev seinatekst ning valged seinad. Näituse kerget ja ajutist iseloomu rõhutab asjaolu, et külastajaid ei varustata saaliplaani, tööde nimekirja ega pressitekstiga. Samuti jäävad tähelepanuta kunstnike CV-d. Rohkearvulise publiku silme eest käib läbi värskelt valminud looming, tekib 76 status update'i, mille hulgast leiavad kõik külastajad pikemat juttu vajamata oma lemmikud.
“Kevadnäituse” tööde kogumit ei köida tugevalt üheks ei kuraatori sõnastatud ega kujundaja vormistatud positsioon. Näitusekujundaja tagasihoidlikul ärgitusel näeb vaataja väljapanekus vähemal või rohkemal määral omavahel ühenduses olevaid vormilis-tonaalseid gruppe. Välja pole toodud põlvkondlikke eristusi ega sügavamaid ühendavaid sõnumeid. Kaasaegse näituse formaadi juurde kuuluvad lisaks kunstiteostele ka muud komponendid, alustades kunstnikuga tihedas koostöös tegutsevast kuraatorist ja näitusekujundajast ning lõpetades publikuprogrammi loojatega.
“Kevadnäitus” töötabki teises süsteemis, nõukogude ajal publikumenu nautinud ülevaatenäituse formaat ei vajanud kuraatorit. Ka graafiline disain ei olnud end veel ülevaatenäituste traditsiooni kinnistumise aegu eraldiseisvana kehtestanud ning sellest lähtuvalt ei kuulu näitusemeeskonna tuumikusse ka nüüd vaikimisi graafilist disainerit. Nii pole ka fookuses olnud küsimused, mis graafilise disaini seisukohalt tähelepanu vääriksid nagu esitatavate seinatekstide asetus ja loetavuse mugavus. Kuid kuna “Kevadnäitusel” pole kuraatorit, siis kipub tema roll mõnel määral näitusekujundajale üle kanduma. Just kujundaja peab otsustama, milliseid visuaalseid kooslusi moodustada ning mida tuua esile tüpograafia ja infograafika abil.

Kevadnäitus tavavaataja pilgu läbi
Maritta Tukk
 21. märtsil avati Tallinna Kunstihoones eesti Kunstnike Liidu traditsiooniline, nüüd juba 14. aastanäitus, mis kolmandat aastat järjest „Kevadnäituse“ nime kannab. Kuna olen olnud selle näituse iga-aastane külastaja, läksin mõningaid „sahinaid“ ette kuuldes uudishimust elevil näitusele juba avamise päeval lootusega, et seekordne näitus on eriline.
Nagu ikka oli näitusel esindatud maal, graafika ja skulptuur, nooremate autorite poolt ka installatsioonid, videod ning fotod. Kõik oleks nagu paigas – kunsti igale maitsele, millest südamest rõõmu tunda. Vastupidiselt ootustele vajus aga näitus suure laviinina peale, mõjudes pealetükkivana ja jättes välja võimaluse igat taiest eraldi nautida, vähemalt proovida seda teha. Ka kunst, nagu inimene vajab oma privaatruumi. Selline killustatus ja virr-varr ei soodustanud mingit dialoogi teket vaataja ja kunstiteose vahel. Taieste eksponeerimisel puudus igasugune loogika või stiilitunnetus. Uudsemate, põnevamate, kaldun arvama ka nooremate autorite kõrval tundusid vanemate kunstnike tööd nii „ülituttavlikena“ (näit. J. Arraku, T. Pääsukese ja T. Vindi teosed). Kuigi teoste valmimise aasta oli peaaegu käesolev, mõjusid need noorte autorite tööde kõrval koopiamasina eksemplaridena – varasemate töödega võrreldes esineb endiselt sama teema. Siiski ei taha ma vanameistreid maha materdada, eks igal kunstnikul on oma käekiri ja ka lemmiktemaatika. Minu arusaam kunsti eksponeerimisest eeldab, et õiges kontekstis võiks erinevate generatsioonide teoste paigutus paremini esile tulla. Eriti kurb oli vaadata, et suures saalis oli hiljuti meie seast lahkunud Andres Toltsi teos taha nurka otsekui surutud.
Järele mõeldes, ei tohiks kindla kontseptsiooni puudumine olla tervikut lõhkuvaks teguriks. Enne näitusesaalist lahkumist pakkus mõtteainet Maria-Kristiina Ulase „ Tähenduste otsija…“ – kellamehhanismil töötav jäse andis hoogu ja lootust. Ootan 2015. aasta kevadnäitust!

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, aprill 10, 2014

Tallinna Graafikatriennaali noortenäitus Rundumis

Intervjuu Tanja Muravskaja, Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus/kirjaoskamatus“ noorte kunstnike näituse (6.-16. märts 2014, Rundum artist-run space) ühe kuraatoriga

Elnara Taidre, 16. märts 2014. Fotod: Tanja Muravskaja



Mis oli selle näituse kureerimise puhul oluline, milliste küsimustega sina ja Marko Nautras, näituse teine kuraator, tahtsite tegeleda?

Meie kui kuraatorite jaoks oli oluline n-ö sekundeerida tänavuse Graafikatriennaali põhiideele: käsitledes, kuidas kunstnik, kunstnike kogukond töötab ja suhestub tekstiga. Mulle endale pakkus huvi mõtiskleda ka selle üle, kuidas saab „lugeda“ kujutist. Tahtsin näha, kuidas kunstnikud töötavad keelega, selle mõiste nii otseses kui kaudses tähenduses. Triennaali põhiteema – kirjaoskus/kirjaoskamatus – seostub, nagu mulle tundub, kaasaegse kunsti teatava kriisiga, kus toimuvad katsed leida järgmine „keel“ kõlavate poliitilise ja sotsiaalsete loosungite asemele. Vähemalt sellisena näen kunstiprotsessi siin, Tallinnas. Toimuvad nimelt katsed leida ja mõtestada oma keel, oma väljendusvahendid. Minu jaoks on oluline, et näitus toimub ruumis, mida veavad EKA fotoosakonna vilistlased: sisenesime uue materjaliga soojendatud territooriumile, vaadeldes, kuidas kujutis avaneb näituseruumis.

Noortenäitus Graafikatriennaali raames on saanud teatavaks traditsiooniks, väljakujunenud formaadiks.

Jah, Triennaalil on omad traditsioonid, muuhulgas noortenäituse traditsioonid. Praeguseks on juba väärikas nimekiri tegijatest, kes on panustanud noortenäituse korraldamisse: näiteks üks varasematest kuraatoritest Jaanus Samma on tänavu rahvusvahelise rändnäituse „Password: Printmaking“ (08.02.–16.03.2014, Tallinna Kunstihoone) kaaskuraator. Ühe sõnaga, noortenäitus on kindlakskujunenud žanr, mis võib osutuda ka hüppelauaks. See on vajalik meie kunstimaailmas, kus toimub võrdlemisi vähe suuri rahvusvahelisi sündmusi: näiteks Anneli Porri ja Rael Arteli 2007. aastal kureeritud Noorte Kunstnike Biennaal ei juurdunud. Kuigi Graafikatriennaal on osalt konservatiivne formaat, leian, et see on samas aktuaalne ja Tallinnas omal kohal – mastaapne sündmus, omamoodi aruanne, mis on avatud pikalt Tallinna kesksetel näitusepindadel. Tuleks esile tuua, et Triennaal pakub võimalusi eneseväljenduseks kaasaegses vormis, muuhulgas fotokunstnikele, aga ka laiemalt multimeediakunstnikele. See on suuresti avatud ja kunstnike jaoks huvitav formaat.

Kuidas suhtud sellesse, et Graafikatriennaalile võetakse vastu fotosid või uusi meediaid? Selle meediumivaliku laiendamise aluseks on võetud tiražeeritavuse printsiip, mis on üks graafika olemuslikke jooni.

Siin on isegi olulisem loomisprotsess ja -tehnoloogia: teos kujutab endast tõmmist. Meie näitusel on graafikapressil loodud tõmmiseid ja sarnasel viisil luuakse ka fotot, fotogrammi meetodil saab fototõmmise otse paberile, fotofilmi kasutamata. Selles mõttes graafika ja foto on väga sarnased. Aga sa mõtlesid vist pigem avatust teistele meediumitele? Mis sa ise arvad?

Minu meelest on see huvitavaks võimaluseks laiendada Triennaali meediumipiire: nõukogude ajal oli eesti graafika üsna avangardseks nähtuseks (kuigi radikaalsemad tööd Triennaalile siiski ei jõudnud) ning tänapäeval võimaldab teiste meediumite kaasamine säilitada selle staatust aktuaalse sündmusena kaasaegses kunstis.

Olen nõus. Kuid minu arvates on nii Triennaalil Kumus, kui ka noortenäitusel Rundumis eksponeeritud videod sisult suuresti graafika, mis on viidud liikuva kujutise formaati. Teiste meediumite esindajate aktsepteerimine Triennaalile annab graafikutele märku, et meediumipiirid on avatud. Arvan, et see on kunstnike jaoks positiivne tõukepunkt. See oli hea määratlus Triennaali videovaliku kohta: paljud neist töödest on olemuslikult graafilised, seega ei muutu väljenduse keel, vaid laienevad esitluse vahendid. Jah. Kujundlikult rääkides, kunstnikud ei viska oma traditsioonilisi tööriistu nurka: nad jäävad ikkagi oma loominguruumi, lihtsalt kasutavad uusi kaasaegseid võimalusi. Sellised eksperimendid on kindlasti väga kasulikud kunstniku individuaalse kasvu jaoks.

Sinu ja Marko kureeritud näitus oli algusest peale planeeritud Triennaali satelliitväljapanekuna. Kuidas tundub sulle praegu, kui mõlemad näitusel on lahti, kas planeeritud dialoog õnnestus? Mulle endale näib see hästitoimivana, sest see eriline meelelaad, mis valitseb Kumu näitusel – ühelt poolt, tähelepanu visuaalse keele vastu, kuid teiselt poolt kriitilisus selle „lugemise“ suhtes, samuti rõhk teostusel ja kvaliteedil – on tunnetatav ka Rundumi näitusel. Kuivõrd teadlikult te saite luua selliseid seoseid?

Kui hakkasime Graafikatriennaali president Eve Kasega arutama tulevast noortenäitust, said läbi räägitud käesoleva Triennaali aluseks olnud ideed, mis ei kadunud kuskile ka praegu. Teatud ideed ja tähendused on kohal nii Kumu kui Rundumi väljapanekutel, justkui voolates ühelt näituselt teisele, isegi kunstnikud korduvad. Meie näitus räägib sellest, et on olemas noorte kunstnike põlvkond, kes mõtleb Triennaali kontseptsioonis tõstatatud probleemide peale. Kuid tundus, et suure, vaatajat enda „sisseneelava“ formaadi taustal oleks kohane väike, kammerlik formaat: ka seetõttu, et graafika kutsub vaatama ennast lähedalt.

Põhimõte „vähem on rohkem“?

Jah, väikese formaadi eelis on vaataja suurem tähelepanu. Väike näitus ja väike ruum on justkui noore põlvkonna metafoor, kuigi ehk natuke liiga otsene, kuid samas sümpaatne.

Kuid samas see osutab ka potentsiaalsele kasvuruumile.Kuidas leidsite töid näitusele? 

Tutvusime Marko Nautrase ja Eve Kasega noorte kunstnike portfooliotega, samuti viibisime EKA graafikatudengite suurel kevadeksamil, kus olid kohal ka teised kuraatorid, nii et sellest sai omamoodi suur ülevaatus enne Triennaali avatud konkursi väljakuulutamist. Osa tööde valmimise juures olin algusest peale, näiteks juhendasin kursuse „Sissejuhatus kaasaegsesse fotograafiasse“ raames Ede Raadiku ja Johan Elmi töid, mis on praegu väljas Kumus (kuigi tahaksin neid ehk meie näitusele). Tegime kursuse raames mitu erinevat projekti ning näituse kureerimine oli siin loogiline järgmine samm. Olen graafikatudengitega töötanud ka varem, minu kontakt graafikaga toimub lähtudes fotokunstist, kus kujutis on üsna ühemõtteline – ma saan aru, kuidas seda lugeda, kuidas see üles ehitatakse ning kuidas sellega saab töötada; graafika aga on minu jaoks uus valdkond, kuigi fotole üsna lähedane.

Mul oli isiklikult nauditav vaadata, kuidas graafikatudengid loovad kihthaaval oma töö tähendust. Mu enda tööprotsess algab näiteks sellest, et sõnastan kontseptsiooni, ning alles seejärel leian võimalusi selle teostamiseks, visuaalseks kehastuseks. Graafikatudengite töö toimub aga mõnes mõttes vastupidises suunas: kunstnikud otsivad tähendusi tööprotsessi käigus, kohati isegi näitusel. Kõigepealt siin on kujundi otsing – inspiratsioon, loomise rõõm, tugevalt muljed õnnestunud kujunditest. Selle näituse puhul keskendusin eelkõige just naudingule, mille saab fotograaf, olles tunnistajaks uute tööde loomisprotsessile, mis on teostatud fotole lähedases meediumis, ning nende transformeerumisele näituseprojektideks.

Kas valisite näitusele lisaks valmistöödele ka ideed või projektid, millega edasi töötada?

Oleme töötanud koos Mairi Mölderi, Eda Raadiku ja Ann Pajuvälja projektidega. Mind ennast intrigeerivad Mairi Mölderi tõmmised – võime nimetada neid portreedeks või maastikeks – graafikapressidelt kui tööpinnalt, millel töötasid kohati terved graafikute põlvkonnad. Hiljuti avatud Kumu kunstimuuseumi graafikapressi „kultuurikiht“ on väiksem, kuid EKA graafikapress on täis kõikvõimalikke täkkeid ja tähendusi: nagu kortsud vana inimese näol, mis kõnelevad ajajälgedest, mälust. Ja see haarab kaasa. Mind kui portreežanri austajat see kõnetab, naudin, kuidas üsna lihtsalt tajutava meetodiga, näilise lihtsusega saab vaatajani viia sügavaid tähendusi: graafikapress kui laud, millel sünnivad ja saavad teoks kõik ideed. 




Mairi Mölder peab graafikuna tegema sedalaadi tööd, mida kaasaegne kunst kohati ei eelda: käe monotoonsed liigutused, füüsiliselt rasked pingutused. Tema sarjaga tekitab põneva dialoogi Ede Raadiku sari: võttes üle füüsilise töö teema, mis on eespool kirjeldatud töös pigem implitsiitsel kujul, tõstatab see küsimuse, millist tööd on kunstnik sunnitud tegema elatise teenimiseks. Eelmisel suvel töötas Ede Raadik kaubanduskeskuses, kus ühe pika töövahetuse jooksul pidi ladustama erinevaid lihatooteid, töötades selle aja jooksul läbi sadu tooteühikuid. Siinkohal tekib küsimus, kas see on kunstnikule sobiv tegevusvaldkond ning mida ta võib sellega peale hakata. Mõtleva kunstnikuna transformeeris Ede Raadik oma emotsioonid tööst külmas laoruumis imelistesse skeemidesse, mingisugustesse õitsevatesse aedadesse.



Ann Pajuväli esitas ainsana videotööd, mida tahaks ehk eksponeerida tehniliselt paremini. See on töö igivanal teemal: kuidas kunstnik vaatab aknast välja. Ann Pajuväli nägi magalarajooni naabermaja akende sisse- ja väljalülituvas valguses akna taga toimuvat maailma: pimeduse saabumise ja valguse teema nagu Magritte’il. Ta hakkas tegema visandeid aknavalguse skeemidest, töö käigus otsustasime, et video kui animatsioon oleks nii graafilisem kui ka vaatajale köitvam. Kaasaegne fotograaf ei pea palju joonistama, kuid töötades fotofilmiga, pidin tegema visandeid kaadritest, sest stuudios oli vähe aega ning tähendusi oli vaja luua enne fotosessiooni. Mul oli huvitav teatud äratundmisega jälgida, kuidas Ann Pajuväli tegi käsitsi joonistusi, mida hiljem transformeeris elektroonilistesse mustritesse.


Räägi Ats Parve tööst, mis valmis sinu juhendatud kursuse raames.

Mul on hea meel, et Ats Parve osaleb näitusel, sest tema suhtumine fotokunsti on üsna spetsiifiline, keereldes küsimuse ümber, milleks täiendada kujutistega neist niigi üleküllastunud maailma. Tema töö toimib kommentaarina sellele skeptilisele suhtumisele visuaalsesse toodangusse. See on märkmik portreefoto kursuselt, mille andsin teise kursuse fototudengitele: see näitab tudengi tööd eri valgustuse skeemidega, kus ta proovib läbi, milliseid tulemusi annab klassikaline, dramaatiline, teatraalne, n-ö hi-key ja low-key valgustus. Üks osa on siin fotoklassikast pärit lahendus ning tudengid peavad oma töös taastama, kuidas see on saavutatud. Ats Parve märkmik demonstreerib, kuidas kaasaegne fotograaf õpib visuaalsete kujutiste tootmist, selleks, et olla selle visuaalse maailma osa. Meie ees on justkui käsiraamat, mille järgi igaüks võib õppida, sisenedes visuaalsete kujutiste tootmise keskkonda. Kursuse lõpuks valdab tudeng mitmeid võtteid, hiljem saame näha, kas ta oskab seda tööriistakasti kasutada: töötada visuaalse kujutisega, täites oma töid visuaalse „kirjaoskusega“. Või ta saab seda eitada. Intrigeeriv on see, et Ats Parve märkmikus me ei näe taaslavastatavaid eeskujusid, vaid tema tehtud versioone, saame imetleda ainult tema tööd. Selles on põnevat ambivalentsust, mitmekihilist lugemist, mis on omal kohal nii kunstis kui ka fotos. Seetõttu tundus see töömärkmik vajalikuks täienduseks graafikateostele ja mul on hea meel, et Ats Parve tunnistas selle eksponeerimist väärivaks tööks. 


See on küll põnev küsimuste sulam: kui sul on kunstnikuna sõnum, kas leiad selle jaoks vahendeid, ja teisalt, isegi kui valdad visuaalsete kujutiste loomise „keelt“, kas sul on midagi selles öelda. Ning lõpuks, mida vaataja sellest välja loeb. Näitusel oli kaks tööd, mis puudutasid n-ö valelugemist – düsleksiale pühendatud Jenny Grönholmi sari, aga ka Søren Herscheli hajuva tähendusega poolabstraktne kompositsiooni-kiri.

Jah, need tööd illustreerivad üsna vahetult ülal puudutatud teemasid. Mulle õpetas see kuraatorikogemus ka seda, et näitusele on vajalikud nii tööd, mis kõnetavad peateemat otse, heas mõttes illustreerides seda, kui ka tööd, mis ei ole sellega ühemõtteliselt seotud, kuid väljendavad soovi seda toetada, alustada dialoogi. 


 
 


Sain aru, et plaanite teha väikese kataloogi?

Jah, see on plaanis, ning ideaalis võiks see pakkuda põhjalikumat käsitlust, analüüsivaid tekste – vaatame, mis sellest lõpuks saab.

Voldi lahti / Unfold