II
ULM REALE
Kui
on plaanis asuda teekonnale, mille käigus tuleb illegaalina ületada
piiri, siis kuidas selleks valmistuda? Võtmesõnaks on sobiv
varustus. Reisimoon peab olema maksimaalselt kompaktne. Võimalikult
multifunktsionaalne, kokkupandav ja lahtivõetav. Lihtne ja
vastupidav. Konverteeritav ja hõlpsasti peidetav. Suurepärane näide
on lauake-kata-end, aga ka näiteks šveitsi nuga, magamiskott,
pommivöö või kokaiini täis kondoomid. Või ka näiteks
kirjutusmasina monospaced-kirjatüüp.
Esimesed
teosed, millega Raul Meelel õnnestus 1960ndate lõpul ületada
distsiplinaarne piir ja edukalt kunstimaailma välja jõuda,
kujutasid endist nn kirjutusmasinajoonistusi.
Kes
töötanud erinevates meediumites, teab, et tekst on väga ökonoomne
meedium. Teksti tegemine nõuab minimaalselt ressursse ja valmistekst
on seejuures äärmiselt kompaktne (laota põrandale laiali
Tammsaare kogutud teosed ja sa saad ühe keskmise Valdur Ohaka
maastikumaali pinnalaotuse). Võrdsete
tähelaiustega monospaced-kirjatüübi
kasutamine muudab teksti ka äärmiselt vastupidavaks: et täheruum
on kõigi häälikute puhul sama, saab tekstiosiseid vabalt asendada
ja ümberkombineerida, ilma et teksti tervikstruktuur laguneks.
Ainus, mis sel juhul veel teksti jäigaks ja kohmakaks muudaks, oleks
narratiiv. Ja sellest Raul Meel ettenägelikult loobus. Tema
kirjutusmasinajoonistuste semantilised üksused on kas morfeemi või
sõna, harvem fraasi pikkused, täislauseid kohtab haruharva.
Tekstijupikestest või üksikutest kirjamärkidest moodustatud
kompositsioonid leidsid 1960ndate-70ndate Eesti kunstiavangardis
sooja vastuvõtu ja tõesti, imelisel kombel, insenerist saigi
kunstnik.
Suutmata
kunstimaailmas siiski püsivalt kanda kinnitada, jäi Meel mitmeks
aastakümneks (täpsemalt, aastani 1987) kahe maailma vahele
edasi-tagasi sõeluma, töötades Projekteerimisinstituudis
insenerina ja osaledes aktiivselt kunstielus. Pidev kahe maailma
vahel laveerimine oli kindlasti stressirohke, kuid ka piisavalt
tulutoov, lubamaks Raul Meelel kasvatada nii vaimset kui materiaalset
sõltumatust. Lisaks tekkis edasi-tagasi üelpiiri-liikumisest
arvestatav kogemus, kuni lõpuks suutis Raul Meel koguni terveid
insenertehnilisi käsiraamatuid kunstiväljale sisse smugeldada. Kuid
see oli alles algus.
Raul Meele
teine müüdimõõtu tegu on - ta suutis oma kunsti toimetada läbi
raudse eesriide.
ENSV
oli oluline illegaalse transiidi keskus. Lisaks märkimisväärsetele
heroiinikogustele (vt. Vladimir Wiedemann, “Maagide kool”),
liikus üle ENSV piiri kapitalistlikku Läände ka kõige kõrgema
avangardisisaldusega kunstiprodukt, mida toonases N Liidus valmistada
suudeti. Läänemaailmas oli selle vastu arvestatav nõudlus, kuid ka
Nõukogude piirivalve oli valvel: kui varem kasutasid avangardistid
võimalust saata oma graafilisi teoseid Läände posti teel, siis
1970ndatel tõhustati kontrolli ja ka graafilisi teoseid sai
edaspidi välismaale postitada üksnes eriloa alusel. Oma loometöid
üle piiri toimetada õnnestus nüüd vähestel. Räägitakse, et
ENSV-s oli üks avatud meelega ametnik, kes aitas kunstiteoseid
lihtkirjadeks vormistada. Räägitakse, et see ametnik olla olnud
koguni J. K-M. ise (nimi toimetusel
teada). Igal juhul läbis hulk
ümbrikke kõige kvaliteetsema Nõukogude avangardkunstiga ikkagi
takistamatult tolli ja jõudis Läände. Kuid ka see pidu sai läbi.
Oli vaja midagi nutikamat välja mõelda.
Raul Meel
lävis kohaliku autoriteedi, Tõnis Vindiga, kelle kaudu arenesid
välja kontaktid Moskva põrandaaluse kunstimaailmaga. Meel hakkas
läbi käima Ülo Soosteri grupeeringuga, nende kaudu tutvus ta
Moskva ühe mõjukama allilmaliidri Ilja Kabakoviga. Metropolis
koondunud üleliidulise põraandaaluse kunsti võrgustik omas
mõningaid hästitoimivaid kontakte Lääne diileritega ja Raul Meel
suutis avanenud võimalusi edukalt ära kasutada. Küllap tuli kasuks
nii praktiline insenerimõtlemine kui ka varasem kogemus, mis saadud
kunsti- ja insenertehnilise maailma vahelise piiri ületuste käigus.
Arusaadavalt
suutis aina raudsemaks muutuvast eesriidest läbi lipsata vaid kõige
kompaktsemalt pakendatav avangardkunst: seeriapõhine, minimalistlik,
abstraktne ja kontseptuaalne. Raul Meele geniaalseimaks leiutiseks
antud kontekstis tuleb pidada 1970ndatel alustatud graafilist seeriat
“Taeva all”. Teoreetiliselt kuulub seeriasse 5328 graafilist
lehte, mis kõik aga on kirjeldatavad üherealise valemi
variatsioonidena. Hiiglaslik teos, mida oli võimalik transportida
täiesti nähtamatult, ehk nagu Raul Meel ise meenutab: “enda sees,
minu peas, minu südames” (vestlus Andres Kurega, 2014). Võis
jalutada üle piiri, muretult lasta end tolliametnikel läbi otsida,
endal kuustuhat graafilist lehte südames.
Nii juhtuski,
et paar lehte sellest seeriast jõudis välja Lääne-Saksamaale, kus
need pälvisid 1974 aastal Frecheni graafikatriennaalil II preemia.
Seda võitu võibki tinglikult lugeda Raul Meele teise kangelasteo,
veelgi imelisema piiriületuse äravormistamiseks.
III
ERE MULLA
Oli ka
sissekukkumisi: Raul Meele diilid Sao Paolo Biennaali, MoMA ning
Flash Artiga õnnestus Nõukogude korravalvel nurjata. Kuid – tegu
oli tehtud, süžee kandis ja pikemas perspektiivis polnud müüdi
kulgu väärata enam võimalik. Järgnes see, mis järgnema pidi.
Vladimir
Proppi kirjeldusel seisneb imemuinasjutu finaal kangelase ära
tundmises, mispeale kangelane asub troonile. Ja tõesti, 1980ndate
lõpus tunti Raul Meel viimaks ometi ka kodumaal ära. Järgnes
laviinina ametlik tunnustus ning tõus klassikustaatusesse. Raul Meel
istus väljateenitud troonile.
Raul Meele
viimaste kümnendite loomingu – rituaalsete tuleinstallatsioonide,
kunstnikuraamatu “Saalomoni Ülemlaul” jm – kaudu kõnelebki
publikuga uus, varasemast kangelasest erinev arhetüüp, kõneleb
preester-kuningas.
Aga see on
juba üks teine lugu...
... ja tema teekond
Meelevaldne tõlgendus Kuningas Saalomoni ülemlauust.
Arhetüüpiline preester-kuningas Mesopotaamiast
DIALOOGID LÕPMATUSEGA
Kumu kunstimuuseum, 09.05 – 12-10. 2014
Näitusevaade: Kumu
Antud näituse kohta on raske öelda midagi peale ülivõrrete.
Geniaalne
kunstnik – Raul Meel – check.
Kindlakäeline kuraatoritöö – Eha Komissarov, Raivo Kelomees –
check.
Perfektne näitusekujundus – Raul Kalvo, Helen Oja – check.
Kaunis kataloog – disainer Tuuli Aule – koos hulga nauditavate
esseedega – Eha Komissarov, Raivo Kelomees, Virve Sarapik jt. –
check.
Tervik, mis on suurem kui eelloetletu summa – check.
Isiklik
ahhaa-elamus saabus lugedes kataloogist Eha Komissarovi teksti, kus
mulle korraga juhatati kätte seos 20. sajandi avangardi ja
metallsõrestikest näitusekujunduse vahel. Peale seda läksn näitust
kohe uuesti vaatama.
-------------