teisipäev, september 09, 2014

IV Artishok Biennale A+B=AB14




IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas Street 42, Riga


This year from September 17 till October 11 Artishok Biennale (AB) titled “A+B=AB14” will take place at the Mūkusala Art Salon, Riga. This is the first time for AB to take place outside of Estonia.

AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments will be presented in the exhibition alongside the newly made artworks.

Schedule:

17.09.
18:00 Presentation of work by Krišs Salmanis “Ode to Joy”
18:30 Critic talk with Peeter Talvistu. Discussion led by editor in chief of magazine Kunst.ee Andreas Trossek.

18.09.
18:00 Presentation of work by Margus Tamm „YOU AND ME”
18:30 Critic talk with Anna Salmane

19.09.
18:00 Presentation of work by Arturs Bērziņš „Untitled (book)”
18:30 Critic talk with Mari Kartau. Discussion led by art editor of cultural weekly Sirp Reet Varblane

20.09.
18:00 Presentation of work by Kristi Kongi „Bright Light”
18:30 Critic talk with Jānis Taurens

21.09.
18:00 Presentation of work by Jana Briķe „The day when time stood still”
18:30 Critic talk with Elena Šmakova. Discussion led by member of editorial board of Artishok Liisa Kaljula

22.09.
18:00 Presentation of works by Laura Kuusk „Letter” and „Candle”
18:30 Critic talk with Maija Rudovska

23.09.
18:00 Presentation of work by Ivars Grāvlejs
18:30 Critic talk with andreas w. Discussion led by Editor in chief of magazine Estonian Art Liina Siib.

24.09.
18:00 Presentation of work by Jass Kaselaan „Untitled”
18:30 Critic talk with Pauls Bankovskis

25.09.
18:00 Presentation of work by Kristīne Alksne „Unrealised project”
18:30 Critic talk with Tanel Rander. Discussion led by Editor of radio show Ministry of Art.

26.09.
18:00 Presentation of work by Martiini „View 2”

18:30 Critic talk with Valts Miķelsons


The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. Artforum magazine contributing editor, artist and gallerist John Kelsey writes that nowadays the critic has chosen to become a hack or a cook and criticism as such remains tied to outmoded social relations. As the way out of closed circle Kelsey suggests finding a new critical distance, or learning to deal with the loss of distance. Once the critic has renegotiated distance, it is nevertheless very probable that she will return, even though she might not be recognizable as such. (John Kelsey Rich Texts: Selected Writing for Art. 2012). Accepting the problems surrounding the so called old criticism and taking into consideration Kelsey's ideas, AB tries to follow the same idea of renegotiated distance. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program will open on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces is presented. Each artwork will be accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening will be closed with a Critic Talk involving participants of AB14. The program will continue – following the same formula – for ten days until all the works have been added to the exhibition and hundred critical texts presented, thus the exhibition can be considered ready. As such the show will stay on display for two more weeks from September 27 till October 11, 2014.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia and State Culture Capital Foundation of Latvia.


Info:
Šelda Puķīte
selda.pukite@gmail.com
+371 282 100 81

Indrek Grigor
indrekgrigor@gmail.com
+372 555 914 25

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, august 05, 2014

Kutse kriitikahuvilistele - registreerimine Kriitikakooli Vormsil!


Kõik joonistused pärinevad Joonmeedia ülestähenduste hulgast aastast 2011 "Kunstikriitika päev - diagnostika" MÄRZ projektiruumis


20. - 23. augustil leiab Vormsil aset omaalgatusliku kultuurimeedia korraldatav Kriitikakool, mis toob kokku nii alles alustavad kirjutajad kui ka need, kellel juba rohkem või vähem kogemusi ette näidata.


TEEMAD, MIS KÄSITLEMISELE TULEVAD:
* Kriitika kui avalik kõne – kriitik kui avalik intellektuaal
* Kriitika objektiivsuse võimalikkusest, “kriitikateadus”?
* Hinnangulisuse kriis * Kriitika keeled. Erinevad kanalid, käsitlemisviisid ja -hääled.
* Diagnostika – kriitika seisund meil ja mujal
* Kriitikute taustad – kunstnik kriitikuks / kunstiajaloolane kriitikuks jne



Algatus lähtub olukorrast, kus Eestis on viimastel aastatel tulnud juurde küll kanaleid, kuhu kirjutada, kuid järjest enam mõjutab jooksva kultuurielu kajastamist just kirjutajate puudumine. Erinevates ülikoolides õpetatavad kriitika-alased kursused ei ole piisavad, et anda kirjutamisest huvitatutele nii taustateadmiseid, praktilisi näpunäiteid kui ka võimalust mitte-akadeemilise teksti kirjutamist järjepidevalt harjutada. Ning kuigi kohti on, kus avaldada, kannab kultuuriväli väga harva välja kriitiku kui elukutse – toimetajatel ei ole tihti aega „töötada“ koos autoritega teksti kallal, anda korduvat tagasisidet jne, mistõttu jääb ka learning-by-doing areng hüplikuks.


KRIITIKAKOOLIL ON KOLM OSA:
* Tekstiseminarid, kus püütakse saada ülevaadet, millised arutelud kriitika kui sellise ümber lähiajal on toimunud;
* Harjutused – tekste kirjutada kohapeal ei jõua, kuid kavas on erinevaid väiksemad sõnade ja tekstidega seotud ülesanded, nii ise kui kollektiivselt tegemiseks;
* Kohtumised kriitikutega – Vormsile on kutsutud ka mitmeid praegu tegutsevaid kultuurikriitikuid, kes jagavad oma kogemusi ja vaateid kriitikale. Tulla on lubanud Tõnis Kahu, Ingrid Ruudi, Anders Härm, Andreas Trossek, Margus Tamm, Jaak Tomberg, Tristan Priimägi, Triin Ojari, Aare Pilv jt.

Osalejad saavad kriitikakooli lugemiku, kus sees on seminarideks vajalikud lugemismaterjalid ning kokku kogutud soovituslikud artiklid.

KODUSE TÖÖNA VÕIKSID OSALEJAD:
* Lugeda läbi tekstid, valmistudes nende üle arutama (iseenesest jõuab lugeda ka kohapeal, jooksvalt)
* Lugeda kodus või jooksvalt kohapeal läbi külaliskriitikute soovitatud artiklid
* Saatma ise ühe soovitusliku lugemise – hea kriitika näide, ükskõik mis ajast või ruumist
* Saatma ühe oma teksti näite – kohapeal analüüsitakse neid anonüümselt


PRAKTILIST:
* Kriitikakool on osavõtjatele tasuta, kuid eelregistreerimisega – kokku ainult 20 inimest! Eelregistreerimine kuni 17.augustini omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
* Üritus leiab aset Vormsil, Rumpos talukompleksis; ööbimine väljaehitatud katusealuses ühes suuremas ruumis. Olemas on voodid-voodipesud-käterätid. Meri lähedal. Süüa saab kolm korda päevas. On saun ja dušš.
 * Transport – Vormsile tuleb sõita ise bussiga – käigus on otseliinid Tallinn-Rohuküla. Bussipiletid tuleb endal soetada. Praamipiletid osaluse sees ning Vormsi sadamast ürituse toimumiskohta on ka transport korraldatud. Oma autoga tulijatel tasub kindlasti broneerida autole praamil koht.


Kriitikakooli Vormsil teeb võimalikuks omaalgatuslike kultuurimeediate koostöö ja Hasartmängumaksu nõukogu 2014. aasta suurprojekti toetus. Vormsil kohtuvad Artishoki [1], Müürilehe [2], Rada7-e [3], U [4], Värske Rõhu [5], ÕU-e [6], Lasteteatrite blogi [7] jt (omalgatusliku)kultuurimeediaga tegelejad.

Kõik küsimused, ettepanekud jms: omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
Kohtumiseni Vormsil,
Maarin Mürk ja Keiti Kljavin,
Kriitikakooli toimkond

[1] http://artishok.blogspot.com/[2] http://www.muurileht.ee [3] http://www.rada7.ee/ [4] http://www.urban.ee/ [5] http://www.va.ee/ [6] http://ou.edicy.co/[7] http://lasteteater.wordpress.com/

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, juuli 31, 2014

“I cannot become obsolete from being important, because I never was important”


Interview with Dr P. Laviolette (Anthropology Professor, EHI, Tallinn Univ.)
Francisco Martínez


Patrick Laviolette still gets tense when turning on the voice recorder and avoids confessing the country where he was born. He speaks low and eludes my gaze. Including a few interruptions, our conversation lasts for two hours. Immediately afterwards, Patrick tells me that it have been different than what he expected. He seems to be unaware of controversies around him as a public figure. Some people would answer that Patrick is a humble person, not willing to impose himself over anybody and reluctant to get involve in power games (somehow like a pilgrim, a sign of intelligence). Others would argue that the reason is his naivety, irresponsibility or lack of strength though.
Over thousand anthropologists are coming to Tallinn these days to take part in the European biennale of social anthropology organised by the Estonian Institute of Humanities (http://www.easaonline.org/conferences/easa2014/); another extra reason to meet this intriguing bricoleur.








- Do you think it is a good idea that I make an interview with you?
I think it is a good idea. This is how we learn from each other.
- Once you told me that if

not an anthropologist, you would have liked to become a sport trainer...
Yes, it is true, I don't deny it. Or also, other than an academic, an 'artist' might have suited; I guess with either I would now be sitting in the street, begging for money (instead of virgin marys). I think these professions fit to my physique and my character. I'm hyperactive and if I get no physical exercise my brain 'falls' in different directions and I get funny.
- Do you consider yourself a man with good or bad luck?
I have many lacks. [laughs]
- You like to play, you like games...
I am more an opportunist than a strategist. I react to things. Of course, I do plans also, but I am not good at it. I am better in adjusting to, in adapting to. And perhaps you are asking about why do I like to play strange and risky games? I like these games because risk adds something that we cannot predict in advance. And it makes you believe that you control something which is uncontrollable, or not totally. When we succeed in it, this experience gives you a joie de vivre. But I am playing less and less.
- You mentioned plans and I think that many people would be interested in reading what is the vision that you have for the department of anthropology in Tallinn University.
I do not think that this is just my vision. I'm fitting into the vision of what has been the department from the beginning. Some of the people graduate, some of the people leave, and some others come back. I guess that the vision is to make the graduates and the people who initiated the department feel welcome. And the second bit is to make it bigger and more international. Also to have some coherence, since we cannot do everything, even if we might lose ties with archaeologists or biologists. Visual anthropology, sensual experiences and social issues might be at our core. Our vision depends also on the support we get and for us it is important to create stability.
- And in which way will the EASA conference that we're organising make the department stronger?
Well, in answering before the event occurs... perhaps the organising has raised some tensions, some rivalries. But also, this has brought people together. We have a common enemy, which is organisational chaos, and a common goal, which is to make things happen. For us, this is more than a conference. We are getting attention and good exposure, at a whole different level.
- Good anthropologists get naked in the field?
Yes. All anthropologists get naked in the field. The good ones get naked more often. Anthropology is a label, a disciplinary title that we give to people. The bad anthropologists are those who pretend to be so and they are not. But there might be good anthropologists who do not present themselves as such, or that have not studied anthropology. Bad anthropologists are also those who want to become famous, who do not help the field, students, younger colleagues to progress, because they are more interested in themselves and their small niche.
- You mentioned art. So I will ask you the question I had listed as the last... you have been interested in art for many years. And my question is, until what point our work, our research, is conditioned by the interests and profession of our partner?
[laughs] I was flirting with art before I began to flirt with a particular woman who is involved with art, if that's where you want to go with this. Of course, I became more interested in the anthropology of art as well as creative interdisciplinary projects, when I moved to New Zealand with an artist and worked in an art college. I was then teaching material culture and visual culture studies. But also my colleagues were artists, not only my partner. I learned a lot from that. Yet at the time I probably undervalued what I was getting out of it. In spite of being passionate about art, it frightens me a bit; I do not want to get too close to it, I do not want to understand it too much, because I do not want to become an art critic. Perhaps I prefer to live it vicariously through others.
The influence of the partner is a tricky question. Is the interest before the choosing, or the choosing before the interest. But anthropology is quite influenced by art, as any bourgeois activity.
- Your first book, which is based on your fieldwork in the Cornish peninsula, explores the combination of abstract ideas and sensual experiences. In the first chapter, you present that region as in/on the margin of modernity... who else is in that margin?
We are right now. We are sitting at some form of modernity, post-modernity, pre-modernity and post-capitalism. But margins of modernity sounds good, doens't it? It is poetic... that chapter is influenced by Victor Turner and his paper ‘The Centre Out There’, published in the journal History of Religions. And it is a paper about pilgrimage, a theoretical overview trying to understand liminality between centre and margins, trying to understand structure and anti-structure and core concepts such as community and status quo. Cornwall is certainly not London, Brussels, Paris or Berlin. Not even Plymouth, which might be a centre of a region. Perhaps like Estonia.
I cannot get away from Victor Turner. I think it is one of the reasons I became an anthropologist.
- I remember that you mentioned this paper to me when we were in Narva, and that city is a good example of a margin of modernity. But can we say the same about Tallinn?
It depends on what modernity you refer to. In Estonia, Tallinn is very central, where a lot of stuff happens.
- But Tallinn is also ‘a centre out there’...
But also Narva is a centre, particularly in historical matters, as a border region. And one of the things that make Estonia interesting is being a border country, connected to Russia and to the other Baltic countries. So yes, but the centre shifts depending on the question.
- You also told me that Michael Jackson inspired you to become an anthropologist, particularly his book ‘The Accidental Anthropologist’.
The memoirs [laughs]... I saw you were reading it recently. And what does not inspire you in that book? It is just brilliant. Already the title is inspiring. The man just writes superbly. And as a character, he takes all these boxes of the discussion about being an anthropologist, about being at the margin, being a poet, a philosopher and a field worker; someone who struggles to understand the world. But what strikes me the most is the way he can tell stories, his gift for writing and his gift for observation. And what he has done for the discipline of anthropology is fantastic, sometimes following a very lonely route.
- We have talked several times about the implications of living in an academic bubble and also about fulfilling academic responsibilities. But how would you describe the social responsibility of a researcher or a professor?
That bubble is a safe bubble. We do not want to become completely vulnerable but at the same time the bubble cannot become a fortress, because it turns into a prison. There should be a right distance.
It is a tough question. Universities are elitist institutions, but our responsibility is to try to make knowledge accessible, available. Here, in Estonia, I still see a lot of people around me with good will in this capacity, perhaps because of the recent history of the country.
- In one of your articles you say that ruins talk back. What do they say to you?
They say fix us, because we are falling apart [laughs]. They say play with us. Also they say a lot of dark things. I try not to listen to that. Otherwise we end up by talking to death.
- In your second book, you talk about the increasing passion for recreational risks. In late-modern societies, may we take this new passion for risks as symptomatic of something else?
We have talked about breakdowns, about people feeling overworked, so people end up risking in stuff that they would not have done otherwise. We are under more pressure, individually, but there are also institutional risks and natural risks, perhaps as never have been before. On the other hand, society is getting quicker... but people always took risks. Today’s reactions to risks are quicker too.
- Everything seems to be not just faster, but also extensively obsolete. Also Professor Laviolette meets the obsolete?
Yes, absolutely [laughs]. But I cannot become obsolete from being important, because I never was important [laughs]. I hope I do not become obsolete for the people I am supervising, at least before they finish their thesis. My work on risk, which I believe is exciting, becomes more and more mainstream. You've invited Bradley L. Garrett to endorse your book, and he is being doing that stuff in a more serious and rigorous way than I have.
My take on obsolescence is that I do not really believe in it, or I do not want to.
- Urban exploration and tourism. What is the difference?
Tourism is institutionalised and urban exploration is at the margins, exploring the limits. It can be done by your own. Also the set of practices, the rational, is different. Urban exploration is about people who want to see the world as explorers, wanting to know what is on the other side. Tourism is easy to reproduce, but the experience of exploring cannot be repeated, it is unique. Then explorers are individual and independent characters; you are now writing about it, presenting explorers as flâneurs and tricksters breaking and setting certain rules. In my mind, tourism is connected to social industries and institutions. It is difficult to be an accidental tourist. But some explorers might also be misanthropes who do not like people.
- Last question. How do you see authorship?
As you know, we try to acknowledge the author of certain ideas through quotes and references. But authorship also brings the question of open-access and on how people might live from their creation, which means copyrights. It is not a new debate, but the form of technology is new, and, perhaps, the form of obsolescence is also new.
- I see that you are getting tired, but I cannot avoid this question, because people are asking me about...
Ah, for how long is Patrick staying in Tallinn? [laughs]
- Yeah...
My contract is until 2017. So for sure until then. Techincally it's longer because I'm involved in a IUT project with Hannes Palang until 2018. So four years I guess. It is a tricky question yet it feels like I'm halfway through in Tallinn since I've been in Estonia for four years, officially. Not really counting the days I was here. [laughs]
- And what would you answer to the critics that say that the department of anthropology is always half empty?
That it is better to be half empty than two-thirds empty [laughs]; another tricky question...


 

Voldi lahti / Unfold

reede, juuli 25, 2014

Kuhu kuulub Kunstiteaduse Instituut?


Kehva kvaliteediga, aga ajalooline foto: pilt EKA Tartu mnt majas toimunud viimaselt peolt, kus ampsati tükke ka EKA kujulisest tordist. Parajasti siis just selle koha pealt, kus asus KTI. MMürk.


Kolmapäeval, 23. juuli hommikul paiskas Eesti Rahvusringhääling (ERR) avalikkuse ette uudise, millest on kunstiteadlased varem rääkinud peamiselt kuluaarides. See puudutab EKA Kunstiteaduse Instituudi (KTI) võimalikku institutsionaalset muudatust:

TLÜ tahab EKA-lt kunstiteaduse instituudi üle võtta: http://uudised.err.ee/v/eesti/7fbbb3a3-d2dd-47bf-81ab-097e7eaab6e9

Mari Kartau: Kunstiakadeemia lahustumine on märgiline: http://kultuur.err.ee/v/kunst/94b0abff-d1f1-4633-ae13-4adfd3eb4240

Kui Postimees pöördus kommentaari saamiseks algallika ehk Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi poole, osutus sõnum võrreldes eelmiste artiklitega pigem vastupidiseks:
Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta: http://www.postimees.ee/2865395/tallinna-ulikool-ei-planeeri-eka-instituuti-ule-votta

Miks on ERR-il vaja keset suvepuhkust üles võtta teema, mille kohta puudub lõplik otsus ka asjaomastel instantsidel? Uudise laiemaks kontekstiks on varasem arutelu nii Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli plaanitavatest reformidest, mis on päevakorral mitmes kõrgkoolis üheaegselt ja mille objektiivse põhjenduse toob ära Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land: „Kuna tulevikus võib tudengite arv langeda küllaltki dramaatiliselt, siis on loomulik, et teadusgruppide vahel tehakse koostööd“ (viidatud artiklis).

Võib-olla on KTI-ga seotud vastuolulistel meediauudistel vähemalt üks positiivne külg – sotsiaalmeedia ehk Facebook on täis arutlusi, milles osalesid nii kunstnikud kui kunstiteadlased.

Artishok paluski FB diskussioonide jätkuks kirjutada lahti-täiendada võimalikke vaatenurki KTI rollile ja positsioneerimisele. Heie Treieri artikkel käsitleb kunstiajaloo / kunstiteaduse eriala õpetamist nii Tartu Ülikoolis kui EKAs; Maria-Kristiina Soomre toob välja vähemalt kolm põhjust, miks KTI kuulumine EKA juurde on oluline. Lõpukommentaarid lisaks Maarin Mürgilt. 





Kunstiteadus: haridus ja eriala.
Kuidas tänane haridus konstrueerib homset eriala

Heie Treier

Seni on kunstiteadlaste avalik erialane arutelu toimunud põhiliselt ettemääratud formaadis Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastakonverentsidel, millest on ilmunud Sirbis ülevaateid. Küsimuse all pole olnud võimalikud eriala tulevikustsenaariumid, ometi võivad just need kaasa tuua palju pöördelisemaid muutusi kui näiliselt formaalne mõne kõrgkooli siseelu ümberkorraldus.

Kunstiteaduse enda lähiajalugu asub peamiselt asjaosaliste mälus ning see kõik tundub „endastmõistetav“. Kui võtta aga periood alates 1980ndate algusest kuni tänapäevani, saame ca 30 aastat, mille käigus on toimunud kolossaalseid muutusi, paralleelselt kunsti enda muutustega ning rahvusvahelise teoreetilise baasi muutustega.

Seda, kuivõrd suured muutused tõi jooksvas kunstielus tervikuna kaasa KTI asutamine EKA juures 1992. aastal, tuleks märgata. Kuna lähtekoht, 1980ndate kunstiteaduse haridus, või tegelikult kogu pakett „kunst(iteadus) + haridus“ on analüüsi potentsiaalina alahinnatud, kirjutan tänaste päevauudiste kontekstis just sellest, et aidata küsida ja kaasa mõelda: milliste mudelite alusel on Eestis kunstiteadlasi õpetatud ja kuidas mõjutavad muutused kõrgkooli pedagoogikas ning institutsionaalses raamistuses eriala edaspidist arengut tervikuna.

Muutusi on võimalik märgata millegi suhtes. See tähendab, vajalik oleks adekvaatne lähtekoht ja komparatiivne lähenemine. Käesoleval juhul paneks siis kõrvuti kaks mõneti vastandlikku kõrgharidusmudelit kunstiteadlaste õpetamisel Eestis – 1980ndate Tartu (TRÜ), nimetagem seda tinglikult modernistlikuks, ning sellest väljaarenenud 1990ndate jj Tallinn (EKA KTI), nimetagem seda tinglikult modernismijärgseks. Vaatluse alt jäävad siinkohal kõrvale teised võimalused omandada kunstiteadlase kõrgharidust Eesti Vabariigis.

Kõrvutuse mõte on arutleda kunstiteadlaste mõju üle nüüdiskunstielu kujundamisel. Siit tulenevalt võiks küsida, mis on aastakümnete jooksul muutunud, millised on praeguseks muutunud vajadused ja tingimused ja millised oleks võimalikud tulevikumudelid. Ja rõhutagem veelkord – fookus on eelkõige kunstiteadlaste suhestumisel kaasaegse kunsti väljaga.


Modernistlik mudel, 1980ndad. Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ), Ajalooteaduskond, ajaloo osakond

1980ndatel (nagu ka varasematel aastakümnetel) oli Tartu Alma Mater ainus kõrgkool, kus õpetati eesti keeles kunstiteadust. Riigikord oli võrreldes praegusega teine, paradigma oli teine. Tulenevalt institutsionaalsest kuuluvusest defineeriti kunstiteadust (kunsti)ajaloona, st Ajalooteaduskonna külge haagitud alam-erialana. Ainus palgaline õppejõud, dots. Mart Eller rääkis, et Nõukogude võimu tulekuga olla tahetud kunstiajaloo eriala Tartus üldse sulgeda kui mitteoluline. Huviline mingu õppima Leningradi või Moskvasse – ja mõned tõesti läksid. Aga emakeelne kunstiajaloo haridus jätkus ikkagi tänu prof. Voldemar Vaga ja dots. Mart Elleri missioonitundlikule võitlusele oma närvide hinnaga. Neile tuleb au anda.

Kunstiajaloo üliõpilased läbisid ajalookursuse ilma hinnaalanduseta (vana-, keskaja-, uusaja ajalugu, uusim aeg, Eesti ajalugu, Aafrika ja Aasia maade ajalugu), nad õppisid ladina keelt, arhiivindust, allikakriitikat, pedagoogikat, filosoofiat. See viimane oli 1980ndatel erakordne – ajalootudengid olid terves Eestis ühed vähestest, kellele õpetati filosoofiat, sest üldiselt peeti seda ainet väljaspool marksismi „ohtlikuks“. Õppejõud imestas, et filosoofia eksamil said kõrgeid hindeid enamasti kunstiajaloo tudengid.

Aga põhiprofessorid olid ikkagi ajaloolased, kes rõhutasid tsunftisisest üliolulist printsiipi „sine ira et studio“ („ilma viha ja erapoolikuseta“). Eriliselt rõhutati, et ajaloolane ei tohi võtta pooli ning ta ei tohi olla motiveeritud vihast.

Ajalooteaduse puhul tekib loogiline küsimus: millal algab ajalugu? Sellele vastati tookord lihtsa matemaatilise tehtega: praegune reaalaeg miinus 50 aastat. Alles selle astme minevikust saab rääkida tõsiseltvõetavast uurimistööst „sine ira et studio“. Selleks ajaks olid ajaloosündmustes osalenud isikud enamasti lahkunud, nii et sõltumatu uurimine võis alata. Niisiis vahetu kaasaja teemade, sh kunsti uurimist ei peetud teaduseks, vaid koguni ebateaduseks.

Ajaloolaste tsunfti „sine ira et studio“ ideaal läks ometi vastuollu valitseva marksistliku paradigmaga, mis oli informeeritud ideoloogiatest ja nende mõjust uurimisele. Marksismi ennast kui materialistlikku filosoofiat peeti riiklikus paradigmas ainsaks „objektiivsuse“ alustalaks, millel seista („tõde“). Tema vaenlasteks olid idealistlikud filosoofilised voolud („religioon“). Kuna esteetikal ja kunstiteadusel pole võimalik piirduda kitsa materialistliku maailmapildiga, tekkis pidevalt konflikte. Näiteks kui eksamikomisjonis istuv kommunist küsis kunstiajaloo üliõpilaselt: milline on selle või teise graafikatehnika klassikuuluvus? [Toona polnud Walter Benjamini, kellele viidata.] Probleem oli koguni Eestimaa pinnal asuva mõisa- ja kirikuarhitektuuriga, kuna see asus ajalooliselt ja ideoloogiliselt „valel poolel“. Just nendele hoonetele keskendusid tavaliselt Kunstilooringi suured ja väikesed ekskursioonid.

Objektiivseks ajalooallikaks peeti põhiliselt vanu pabereid ja arhiivimaterjale, klausliga, et nendesse tuleb suhtuda allikakriitiliselt. Elava inimese tunnistus langes kategooriasse „subjektiivne“. Pilt või foto või esemeline kultuur langes kategooriasse „ajaloo narratiivi passiivne illustratsioon“ – eriti aga kunstniku loodud pilt langes kategooriasse „subjektiivne“. Piltidega ja visuaalsusega tegelejaid peeti varjatult „imelikeks“, sest see oli tõsise ajaloolase silmis kontrollimatu „uina-muina“. Kunstiteadlased omasid enamasti ka fotoaparaati ja pildistasid enda tarbeks näiteks ekskursioonidel, aga suhteliselt vähe – toonase fototehnoloogia tingimustes.

Kunstiteadust tehti suuresti stiilianalüüsi põhiselt, kunstiajalugu (maal, graafika, skulptuur, arhitektuur) allus stiiliajaloole. Kuna see ei olnud marksistlik (materialistlik) käsitlus, võimaldas see vabaneda pealetükkivast kommunistlikust retoorikast ja tunda end oma ala eksperdina – sõna „stiil“ jm spetsiifiline kunstiteaduslik terminoloogia ja teooria legitimeeris mittemarksistliku retoorika.

Ometi oli probleem seoses stiilianalüüsiga suur – stiiliajalugu oli tugevalt kaldu metropolide ja suurrahvaste poole, kuna just sealt said alguse kõik suured stiilid ning just seal asusid füüsiliselt kõik „stiilipuhtad“ teosed. Väärtushinnanguid langetati vastavalt sellele, kui „stiilipuhas“ oli üks või teine hoone, maal, skulptuur jne. Kuna Eesti kohta oli juba ette teada, et siin pole ega saa ka iial olema ühtki stiilipuhast teost, oli kogu siinsel territooriumil asuv arhitektuuri- ja kunstipärand juba ette „väheväärtuslik“. Olla eesti kunstiteadlane sellises paradigmas tähendas olla n-ö tähtsusetu, seda enam et originaalis sai „stiilipuhtaid“ teoseid vaadata ainult niivõrd, kuivõrd nad asusid füüsiliselt Nõukogude Liidu pinnal. Riigipiiridest väljapoole reisimine oli välistatud. [Näiteks sotsialistlikus Jugoslaavias elav noor Marina Gržinić sai küll 1980ndatel terve Euroopa läbi rännata.] Nii tehti Tartus igal kevadel refräänina nalja, et järgmine Kunstilooringi ekskursioon tuleb Lõuna-Prantsusmaa kirikutesse (millest prof. Vaga oli loengus rääkinud oma isiklike mälestuste põhjal 1920ndatest). Garanteeritult õnnestunud nali.

Kunstiteaduses kajastus marksistlik vaatenurk aga siiski. Selleks tuli kätte võtta toona kehtiv mitmeköiteline „Eesti kunsti ajalugu“, mille käsitlus jõudis välja 1965. aastani ning kus perioodiseerimine oli tehtud mitte stiilide alusel, vaid poliitilise ajaloo alusel.

Kunstiajaloo üliõpilaste uurimishuvid kaldusid enamasti 1920-30ndatesse kui „keelatud“ perioodi, sest see legitimeeris arhiivi ja raamatukogu erifondi pääsemise. Selles ajavahemikus tegutses ka mitmeid „ideoloogiliselt ohtlikke“ kunstnikke, kes olid välismaale emigreerunud; nende valimine uurimistööks nõudis otsustavust. Arhiivi pääsemiseks tuli võtta ametlik luba osakonna pitsati ja õppejõu allkirjaga. Arhiivitöötajal oli käsk kontrollida üle märkmed, mida uurija arhiivis oli teinud, et takistada keelatud info väljapääsemist. Kopeerimismasin oli kümne luku taga kui potentsiaalselt ohtlik aparaat. Kogu vajalik materjal tuli käsitsi ümber kirjutada.

Elava kunstieluga puututi kokku näituseavamistel, Kunstikabinetis (ülikooli peahoone keldris), üritustel, väljasõitudel. Selles osaleti vabatahtlikult, õppetööväliselt, seltskondliku läbikäimise korras. Vahel kirjutati selle põhjal kunstikriitilisi artikleid ja harva valiti isegi kursusetöö uurimisteemaks. Aga üliõpilase elukorralduses jooksev kunstielu ei domineerinud, see oli pigem Tartus elamise lisaväärtus, nagu põhitoidu juurde kuuluv maitseaine.

Valitses kirjutamata reegel, et kunstiteadlane „ei tohiks“ olla kunstnik. Need kaks identiteeti tuli hoida lahus, et jääda kolleegide silmis tõsiseltvõetavaks. Seetõttu tabas kõiki paras šokk, kui prof. Voldemar Vaga tuli 1980ndate algul n-ö kapist välja kunstnikuna. Tema noorpõlve ja hilisema elu värvipliiatsi joonistused, mis kujutasid Prantsusmaa loodust ja ehitisi, pandi välja Kadrioru lossi. 1899. aastal sündinud üle 90-aastane austatud professor oli juba niivõrd väljaspool hinnanguid, et võis teha, mida süda kutsub.

Viie ülikooliaasta lõpetuseks anti igale noorele „ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja“ diplom. Ametlik kord nägi ette lõpetajate töölesuunamise kooli õpetajaks, mõnede eranditega. Kõikide Eestis õppinud kunstiteadlaste haridus-cv oli nagu copy ja paste, vaheldusid vaid aastaarvud – niimoodi nägi välja modernistlik universaliseerituse ideaal. Need kunstiteadlased rääkisid omavahel enam-vähem sama keelt, neil olid ühised mälestused ja enam-vähem ühesugused arusaamad.


Modernismijärgne mudel, 1990ndad jj. Kunstiteaduse Instituut ehk KTI

Tartu Alma Materi kunstiajaloo taustaga kolleegid panid 1990ndate saabudes aluse eriala laienemisele. Idee tasandil oli asi õhus juba kaua aega varem, 1980ndatel. Siis aga muutus korraga kõik – riigikord, humanitaarteaduste paradigma, kunst jm.

Mida muutis [praeguse nimetusega] KTI asutamine ja kunstiteaduse eriala toomine [praeguse nimetusega] EKA alla, mille eesmärk oli ja on koolitada noori kunstnikke? Nimetagem mõned: praktilised ümberkorraldused, liikumine tulevikku, vaatamine väljapoole eri suundadesse (nii geograafilises kui ka teiste erialade mõttes), n-ö piiride laiendamine, ekspansioon eriala sees (uued spetsialiseerumised, näiteks kureerimise defineerimine nõudlikul ja kaasaegsel tasandil), formaatide laiendamine (uurimuslike näituste tulek) jms.

Võttes võrdlusaluseks eelneva mudeli märksõnad, vaatame neid siis ükshaaval uuel ringil:

- Kunstiteadlaste suhtlemine kunstnikega?
EKA kontekstis oli uudne ehk see, et ametliku õppeprotsessi raames suunati kunstiteaduse tudengid läbi proovima erinevaid materjale ja kunstitehnikaid. Samas koolis õppimise käigus kuidagi tihenes ka suhtlemine kunstitudengitega. Strateegiliselt on see kaasa toonud suurepäraseid tulemusi reaalses kunstipraktikas ja publitseerimises. Ent tekitanud ka teatud tendentsi elada vaid omaealiste reaalsuses, metafoorselt öeldes „mullis“, kus valitsevad teatud kokkulepped, mille kohaselt on varasem paradigma ja sellega seotud edasiarendased kunstis või suhtlemises midagi arusaamatut, kauget ja võõrast, välistades dialoogi.

- Suhestumine nõukogude aja ning marksismi / marxismiga?
Loeti ingliskeelsest vm kultuuriruumist pärinevat kirjandust, mille ajaloolisest taustast puudub sügavam suhestumine nõukogude ajaga. Või siis vastupidi – (läänepoolsel) marxistlikul kriitilisel teoorial põhinev ingliskeelne vm kirjandus laseb tagantjärgi kogu nõukogude perioodil paista uuel ringil hoopis šikimana kui see tegelikkuses ehk oli. Teisalt on kena, et KTI-s on esile tõusnud mitu lainet nõukogude perioodi kunsti ja arhitektuuri uurijaid. See materjal ongi objektiivselt oodanud oma järjekorda. Aga 1920-30ndate kunst on uurimisteemana jäänud, vastupidi, vaeslapse staatusesse.

- Kujuteldav ühiskeel ja arusaamad?
Samas jooksevad eakaaslaste endi vahel teatud erinevused keelekasutuses. Need, kes on õppinud erinevates rahvusvahelistes tõmbekeskustes, kus on igal omad kunstiteaduse koolkonnad, konventsioonid ja traditsioonid – tuues õpitu tagasi eesti keelde ja konteksti, ei pruugi see siin konverteeruda, et luua viljakat dialoogi. Isegi Eesti siseste kõrgkoolide kunstiteadlastel omavahel võib tekkida suhtlemisraskusi, kuna siingi tulevad esile juba keeleerinevused.

- Ajalugu või kunstiajalugu?
Õpetuses on rõhk nihkunud KUNSTIajaloole ja vastavale rahvusvahelisele teooriale. See haagib kunsti rohkem lahti ajalookäsitlustest, konstrueerib kunstiajalugu nii, et keset üldisi majanduslikke, poliitilisi jms protsesse tõuseb kesksele kohale kunsti kujuteldav autonoomia. Samas on uurimise meetodite ja allikate menüü otsustavalt laienenud, samuti koostöö erinevate ekspertidega. Pigem võivad tahaplaanile jääda vanad head arhiiviuuringud koos oma spetsiifikaga. Ent sõltub muidugi teemast.

- Millal algab kunstiajalugu?
Seda küsimust pole vist isegi mitte küsitud. Järelikult pole ka vastatud. Kui püüda kangekaelselt ikkagi küsida, siis ilmselt ühemõtteline vastus puudub. Aga võib-olla defineeritakse asjade kunstiajalooks muutumise algust juba eelmise aastaga või möödunud kuu või päeva või tunniga? Ajataju ongi teisenenud. Võib-olla koguni tagurpidiseks, st minevik suhestub tänapäeva noore silmis mitte toonase reaalaja konteksti kaudu, vaid praeguse reaalaja konteksti kaudu?

- Kunstiajalugu kui stiiliajalugu?
No sellel punktil pole mõtet peatuda, niisugune püstitus on ammu eilne päev. Pigem võib küsida, mida „kunstiajaloo kui stiiliajalooga“ tagantjärgi peale hakata, kui sellest on raamatukogudesse ja inimeste peadesse salvestunud nii palju kinnismõtteid? Äkki õpetatakse tavakooli kunstiajaloo tundides stiiliajalugu ikka veel edasi? Ja mida peaks tänapäeva kunstiteadlased stiiliterminitega peale hakkama – kuulutama need tabuks või panema jutumärkidesse või mida? Kui stiiliterminid üldse elimineerida, kas siis muutub modernistlik kunstiajaloo-käsitlus omakorda arusaamatuseks, taastootes lisaks olemasolevatele veelgi rohkem arusaamatusi?

- Sine ira et studio?
Eesti iseseisvumine 1991. aastal langes kokku ajastusega, kus rahvusvaheliselt tõusis esile nn postmodernistlik ja poststrukturalistlik teooria, millesse on omakorda kodeeritud teatud nihilism. Mis on selles kontekstis saanud „sine ira et studio“ printsiibist? Kas kaasaegse kontseptuaalse kunsti ja sellega seotud kunstiteaduse kontekstis võib äkki olla legitiimne rõhutada nihilistlikku „viha“ ja „erapoolikust“?

Foto tõus kogu kaasaegse kunsti keskmesse [senise maalikunsti asemele] on kaasa aidanud arusaamale, et „üleüldiselt“ ja „erapooletult“ pole võimalik kunsti teha ega vaadata, vaid iga kunstnik / kriitik / kunstiteadlane peab alati lähtuma teadvustatud vaatenurgast. Nii nagu fotograaf oma kaameraga ei saa konkreetse foto pildistamisel füüsiliselt viibida erinevates ruumipunktides samaaegselt [maalikunstnik näiteks saab küll lõuendi taga maalimisel esindada eri vaatenurki samaaegselt] – kas analoogiliselt fotograafile peab siis ka kunstiteadlane ja -kriitik valima ühe väga kindla vaatenurga?

- Kunstiteadlane kui kunstnik?
Kuna kaasaegses kontseptuaalses kunstis saab edukas olla suuresti teooria ja filosoofia baasil, olid eriti 1990ndatel ja 2000ndate alguses eesti ühed huvitavamad kunstnikud pigem kunstiteadlased, sest nende kunstitegemine lähtus kaasaegsest teooriast ja analüüsist.


Seisuga 2014 on olukord ses mõttes tasakaalustunud, et EKA kõrgharidus on tasandanud vahet kunstnike ja kunstiteadlaste informeerituses. Praegu lähevad juba ka kunstnikud ühiselt ja edukalt rahvusvahelisele areenile, samas kui kunstiteadlased ei pretendeeri enam niivõrd kunstnikuks olemisele, vaid tegelevad taas oma liistudega (kureerimine, manageerimine, uurimine, kriitika jms).

***

Tulles tagasi algusesse ehk ERR ja Postimehe artiklite juurde, siis õhku on heidetud ikkagi küsimus võimalike tulevikustsenaariumide kohta. Tundub, et mingil tasandil ollakse kunstiteaduses jõutud teatud spetsialiseerumise soovini, kus teooria (akadeemiline uurimus) tahab institutsionaalselt vabaneda seni enda poolt alahinnatud praktikast (kureerimine, kunstikriitika, kunstiajakirjandus, haridus, museoloogia jms), mis aga omakorda tahaks spetsialiseeruda, et jõuda mingigi uue eneseväärikuseni. Samas on Eesti riik kõigi näitajate järgi väike ja kunstiteadlaste tellimus selline nagu on. Samas on kaasaegse kunsti rahvusvaheline standard muutunud võrreldes 1990ndatega veelgi rohkem teooria- ja filosoofiapõhiseks ning vajab oma seljataga igal juhul kunstiteaduse tuge. Eesti väiksuse juures on unikaalne see, et varasemate sajandite uurijadki on niivõrd lähedalt informeeritud kaasaegsest kunstist ja vastupidi.

Kunstnikke õpetatakse EKA-s ning senine KTI toimimine EKA-s on olnud täiesti unikaalne ja viljakas. Mis sest, et seestpoolt vaadates ei pruugita seda alati tajuda, kuna ideaalid on alati kuskil silmapiiri juures. Et kui praegune EKA ei tundu enam olevat seesama institutsioon, mis varem, kui KTI armas hoone vanalinna serval pannakse müüki, kui struktuurid tunduvad lagunevat, äkki ikka osutub see ajutiseks raskuseks, kui vaadata kujuteldava tuleviku perspektiivist. Olla kunstiakadeemia üks ja ainus asendamatu kompetentsikeskus on ehk parem kui sulanduda suurema struktuuri konteksti ja olla lihtsalt üks paljudest? Äkki annab kokku ja lahku liitmisi tekitada KTI enda sees ja koostöös teiste vajalike struktuuridega?

23.-24. juuli 2014, Tallinn


--------------------------------------------------------------------------------------

Maria-Kristiina Soomre
Autori poolt täiendatud versioon algselt Facebooki arutelus avaldatud kommentaarist

(Vastuseks Markus Toompere küsimusele): argumente, miks KTI võimalik „üleminek“ TLÜ alla oleks problemaatiline, on vähemalt kolm.

Esiteks. KTI koordineerib ja tagab suures osas EKA üldainete õpetamise, st kõik kunstiajaloo, -teooria jm kursused tulevad läbi selle üksuse.
1990ndatel tähendas see teiste seas näiteks Leo Gensi, Boris Bernsteini, Mart Kalmu, Krista Kodrese, Jaak Kangilaski, Kaia Lehari, Johannes Saare, Heie Treieri, David Vseviovi, Juhan Maiste jpt kohalike superstaaride kohati legendaarseid loenguid. See muidugi on aeg-ajalt tähendanud ka “sõda” teiste osakondadega teemal, et mida siis ikkagi kunstnikud, disainerid jt peavad teooriast ning ajaloost teadma ja kui mitut raamatut lugema; aga usun, et üldjuhul on see olnud ikkagi vastastikku väga kasulik koostöö. Kõik sõltub inimestest, õpetuse tase sõltub nii õppejõududest kui üliõpilaste motivatsioonist, sealhulgas koolis laiemalt valitsevast mentaliteedist (kui oluliseks teadmisi, sh teoreetilise mõtlemise oskust peetakse).

Iseenesest on ülemajaliste teooriaainete koordineerimine lihtsa liigutusega muudetav vastutusala, nende pakkumine toimiks ilmselt sama edukalt eraldi mingi uue allüksuse kaudu EKA struktuuris; küllap jätkuks ka häid loengupidajaid, kunstnikud otseselt ilmselt harimata ei jääks. Aga päris suur kogemus ja mitu väga head oma ala eksperti läheks kahtlemata ära. Ega sellestki midagi suurt lahti oleks, eks siis saaks ärksamad kunstnikud nende ja nende kolleegide loenguid TLÜs kuulata, nagu praegu käiakse Marek Tamme, Tiina Kirsi, Tõnu Viigi jpt ainetes. Massilist “kompenseerimist” üldainete osas ei suuda aga kõrvalseisjana ette kujutada, EKAski on tänapäeval siiski päris suured õppegrupid. Seega on siiski ka oht, et keskmine tase lihtsalt langeb (veelgi) ja ongi kõik. Suure pildi ehk EKA teooriaainete tervikliku, läbimõeldud ja läbivalt kõrgetasemelise õpetamise osas sõltuks seega kõik inimfaktorist ehk sellest, kuidas ja kes täidaks KTI-st jääva lünga.

Teiseks. Küsimus kaasajast.
KTI on algusaegadest peale lähtunud nö sünergilisest lähenemisest kunstiteadlaste õpetamises. 90ndatel ja 00ndate alguses käisid kunstiteaduse BA tudengid läbi kõik EKA osakonnad ja said erinevate erialade, valdkondade ja tehnikate osas "käe valgeks", aimu sellest, kes, kuidas, mida ja võibolla isegi, et miks teeb. Eri kunstialade baastehnikaid õpiti EKAs töötavatelt noortelt ja vanadelt klassikutelt, seda toetas omakorda eriala ajaloo ja teooria, kunsti- ja arhitektuuriteose analüüsi baaskursus. Ühes majas õppimine, kuni seda maja oli, aitas kunsti-arhitektuuri-disainimaailma sukeldumisele muidugi veelgi kaasa: kunstiteadlased õppisid ja kasvasid koos (kohati tõesti pead-jalad koos - ühiselamus, sööklas, raamatukogus, üldloengutes) tulevaste kunstnike, arhitektide ja disaineritega. Kooskujunemine käis tihti läbi vägagi sisuliste vaidluste, vaimustuste, põhimõtteliste vastasseisude ja päris inspireeriva dialoogi. Mingit “mulli” on siinjuures siiski raske näha - vaid kitsalt oma põlvkonna “hääletoruks” ei ole KTI lõpetanud kunstiteadlastest jäänud ju keegi.

Suureks plussiks (ilmselgelt luksuseks) on alati olnud EKA / KTI väikesed õppegrupid ja peaaegu individuaalne lähenemine enamikes ainetes. Tudengitele on vist tänaseni küll ette antud küllaltki selge õppekava ehk struktuur, selle sees aga jäetud, sõltuvalt igaühe võimekusest ja uudishimust pea täielik vabadus nii oma uurimisobjekti kui ainese leidmiseks ja defineerimiseks. “Kaasaeg” kui KTI kunstiteaduse õpetust ehk märksõnana iseloomustav väärtus ei ole kunagi tähendanud instituudi või õppejõudude poolset survet ega programmi tegeleda “tänapäevaga”, vastupidi, metodoloogiliselt oli vähemalt Bologna-reformi eelse õpetuse esialgne tööriistakast mitmekesine ja selle kasutamist harjutati ikka just sügaval kunstiajaloos. “Moodsamad” teooriad ja uus kunstiajalugu kui paradigmaatiline muutus toodi KTI-s sisse samuti just vanema kunstiajaloo uurimisega ja ka siin võib KTI toimimist “tänapäevas” pidada instituudi suureks plussiks, mida kindlasti on soosinud ka positsioneerumine klassikalisest (ja paratamatult konservatiivsemast) teadushierarhilisest süsteemist pisut “väljas”, “perifeerses” kunstiakadeemias, kus tulevastel kunstiajaloolastel on võimalik olnud õppida kunstnikega koos. Ehk - kui sa ka lõpuks keskaega uurima hakkad, on kaasaja mõtteviiside ja kaasaegse kunsti otsingute tajumine ning neis osalemise kogemus ikkagi suureks plussiks. Suutes siduda kaasaegse teooria ja ajalooteadmised loomingulise mõtlemisega, on sul potentsiaali olla parem teadlane.

Üks KTI õpetuse vaieldamatu tugevus on enesemääratlemise võime, mis sellises süsteemis õppinud kunstiteadlasi on aidanud hästi reageerida muutuvale maailmale, positsioneerida end vajalikuks lüliks, tihti ka vedavaks mootoriks nii omaalgatuslikes situatsioonides kui institutsionaalsetes kõrgepingetes. Selle eest suur kummardus KTI õppejõudude (elu)tarkusele mitte tingimata tudengite aktiivsust ja uudishimu liiga kitsasse teemasängi suruda, säilitades nii avastamisrõõmu ja -motivatsiooni (saan rääkida muidugi ainult iseenda eest). Suures ülikoolis, kus sa oled ka üliõpilasena küll suure ja mitmekesise ainevaliku ees, aga oma otsingutes rohkem üksi või vastupidi - instituudi uurimisteemadega selgelt piiratud - tähendab see lihtsalt teistsugust lõpptulemust. Ei saa eeldada, et noor inimene, kellele tänane haridussüsteem pigem keelab “eluaegse üliõpilase” luksust, teeks 3+2 kiirjooksu süsteemis ainult õigeid ja tema hariduspildis tingimata teineteist täiendavaid valikuid, mis aitaks kaasa enese adekvaatsele positsioneerimisele tänases kunstimaailmas; või - ammugi - kasvaks kirglikuks ja informeeritud uurijaks täites vaid juhtiva professori arhiiviülesandeid.

Enesemääratluse vabadus kollegiaalses vastastikku toetavas õhkkonnas oli vähemalt kunagi KTI võlu, mis hoidis eriala juures ka paljud need, kes EKAsse esialgu vaid huvitavat üldhumanitaarharidust otsima tulid (räägin jällegi iseenda nimel). Alahinnata ei saa ka paljuski kunstiajaloo-, kriitika- ja muuseumipraktikutest vanemate õppejõudude/kolleegide mentorlust ja individuaalsema õppetöö käigus omandatud kogemusi, sealhulgas nö õppetööväliste teadmiste ja kontaktide kapitali. Võibolla on puht-akadeemilise kaleidoskoop-hariduse tulemus lõpuks küll huvitavam ja ka kunstiteadust rikastavam uurijapositsioon, aga ei julgeks väita, et kogu praktilisele kutsevaldkonnale (kuraatoreid, galeriste, kriitikuid jt silmas pidades) tingimata sobiv ettevalmistus (kuigi muidugi - kõik sõltub lõpuks inimesest endast, nagu näitab ka põgus mõtisklus erinevate ülikoolide vilistlaste ainetel). Tartu ja Tallinna ülikoolides oma eripäradega on kunstiajalool igal juhul kunstipraktikast kaugem, distantseeritum roll. See ei ole tänapäeva kunstiteaduses aga ainus võimalus, millest jõuamegi kolmanda argumendini:

Kolmandaks. Kunstiteaduse ja kunstiajaloo mitmekesistamine ja kaasajastamine.
Nö arhiiviteaduse kõrval on KTI senine roll kunstiteadusliku mõtte mitmekesistamisel olnud kahtlemata teedrajav. Seda on paljuski tehtud teiste ülikoolide teiste erialade kogemustele (nt väga oluline 1990ndate Praha ja Budapesti täiendkoolituste laine) ja isegi uurimustele toetudes, kuid siiski iseseisvat positsiooni kujundades ja defineerides. Kunstiteadlane, kes on kunstiprotsesside sees üles kasvanud, on tihti - üllatav või mitte - kriitilisem ka ajaloolasena neid protsesse kirjeldades, ühelt poolt olles paremini (mitmekülgsemalt) informeeritud nii kaasaja kui lähiajaloo "inimlikust mõõtmest", teiselt poolt suutes erinevate kunstivaldkondade teooriat paremini seostada. Tähelepanuväärne on näiteks KTIs välja kujunenud nõukogude perioodi uurimise koolkond, mis on selgelt eristatava kriitilise diskursuseanalüüsi profiiliga, keskse ajaloolise narratiivi kõrval nähakse teisi ja kolmandaid paralleeljutustusi, staari- ja geeniusmüüte täiendatakse kollektiivsuse ja kontekstuaalsuse analüüsiga.

Siinkohal on aktuaalne lisaks Heie Treieri (siinses vestluslõngas välja toodud) küsimusele, millal algab ajalugu (täna miinus 50 aastat), nö KTI-kunstiteaduse puhul küsida ka - millal algab kaasaeg? Ja üllatav küll, aga hoolimata nõukogude-uuringute küllaltki selgest positsioonist nö minevikku vaatava kunstiajaloo praktikana, on küllalt ilmne, et ka meie kaasaeg, kunstiteaduse “kaasaegne” objekt, dateerub enam-vähem samadel alustel. Eesti kaasaegsest kunstist täna võib küll rääkida ilma 1990ndatele eelnenut mäletamata, seda mõista eelnenud kümnendite kunsti ja kunstipoliitikat tundma õppimata on aga keeruline.

Seega - oma küllalt erilise, eriala sees kahtlemata eri suundades avatud interdistsiplinaarse positsiooniga on instituut täna tugevdanud nii kaasaja kui mineviku tänapäevast uurimist ja tõlgendamist, suure ülikooli instituudiks “sulgudes” võib juhtuda, et teadusgrantide kaudu juba täna küllalt selgelt ja kitsalt piiritletud “fookus” kitseneb veelgi ja sellest oleks kahju nii kunstiteaduse arengut kui eriala professionaalset järelkasvu silmas pidades. Palju täna olulist kunstiteaduslikku mõtet sünnib kunstiprotsessi seest ja selle muutumisi jälgides (konkreetse näitena nt minu enda uurimisvaldkond näituste ajalugu, mis on maailmas arenenud paralleelselt näituseformaadi esiletõusu ja kuraatorikutse professionaliseerumisega). Eesti oludes on akadeemia vähemalt oma ideaalkujul sellele reageerimiseks kindlasti parem ja mobiilsem paik, kui suur ülikool (kus eriala ühe väiksena peab oma olemasolu ja ressursi eest palju suuremat olelusvõitlust pidama ja keskenduma teistele, kindlasti samuti viljakatele dialoogidele) või näiteks muuseum (sest muuseumiteadus on juba olemuselt midagi muud).


Kokkuvõttes on kogu see võimalik “üleminek” muidugi eelkõige konkreetsete inimeste ja nende inimlike ootuste ja valikute küsimus ega peaks tingimata liiga suurt paanikat külvama, eriti kuna mõlemad ülikoolid on juhtkonna tasemel instituudi täieliku ja lõpliku ülemineku lähiaastatel välistanud. Kahjuks on Eesti liiga väike, et kasvõi ühest inimesest jääv tühi koht oleks kindlalt veel paremate ja motiveeritumate tegijatega täidetav. Kui vaadata kunstiteaduse seisu täna, siis minu jaoks tundub see paljulubav, aga võimalus KTI "üleminekust" on siiski väga suur ohu märk. EKA KTI-d võib paljuski võrrelda kunagise EHIga, mis samuti ühel hetkel Tallinna Ülikooliga liitus, kindlasti on see äratundmine üks liitumissoovi kõige sisulisemaid võimalikke argumente. Ometi teeb küsimus EHI saatusest TLÜ suures organismis täna, ettevaatlikuks ka igasuguse puht-akadeemilises plaanis ehk loogilise optimismi KTI võimalikust akadeemilisest õitsengust suurülikooli tiiva all.
Ei tasu unustada, et Tartu Ülikoolis on kunstiajaloo osakond olemas, “akadeemilisem” kunstiajalugu ja -teadus vähemalt teoreetiliselt seega kaetud. Võiks siit edasi spekuleerida, et miks ei võiks ka KTI see osa, kes end EKAs järjest vähem "kodus" tunneb, ühineda hoopis Tartu kunstiajaloo osakonnaga ja seda positiivselt täiendada? On mõneti märkimisväärne, et TÜ kunstiajaloo osakonna õppetöös ei osale täna teadaolevalt peaaegu mitte ükski KTI taustaga kunstiteadlane. See on eeldatavasti ka vastus, miks KTI-l Tartusse kolimisest mitte midagi võita ei oleks - Tallinna ülikooli humanitaarteadlaskond on kahtlemata inspireerivam pesa, kuhu võimaliku pereheitmise korral maanduda. Tartu koolkonna huvides oleks seega igal juhul seda mitmekesisust võimalikult kiiresti omalt poolt tekitama asuda (väita, et Tallinnas piisavalt häid või kvalifitseeritud spetsialiste ei leidu, ei ole tänase kunstiteaduse objektiivseid lähteandmeid vaadates küll mitte kuidagi võimalik), sest kunstiajaloo eri koolkondade ja teooriate hõlmamise osas peab seal lähiaastatel paratamatult nihkumisi ja arenguid toimuma. Tundub paratamatu, et Tallinna Ülikoolis kujuneks kunstiteaduse eriala tänases määratluses kindlalt uurimuslikumaks (vormiliselt võttes seega Tartu-sarnasemaks, kunstipraktikast distantseeritumaks) ja küsimus erialade kattuvusest muutuks esimest korda tõeliselt aktuaalseks. Dubleerimist välistava kõrghariduspoliitika tingimustes ei ole kolmes ülikoolis suhteliselt sarnase profiiliga eriala õpetada igal juhul mitte mingisugust mõtet. Niisiis kerkib siit lõpuks hoopis küsimus, kuidas mõjutaks KTI võimalik kolimine Tallinna Ülikooli alla Tartu kunstiajaloo osakonna käekäiku? Täna, ülikooli kunstiajaloo osakonna ja akadeemia kunstiteaduse instituudi erinevatest kunstiteadustest rääkides võiks ju ikka veel rõhutada pigem teineteist täiendavat haridusmudelit, mida tõestab ka päris aktiivne rist-tolmlemine BA-MA tudengite osas ning põlvkonniti erinev kuid siiski märgatav koostöö eri taustaga kunstiteadlaste vahel (hea näide siinkohal kasvõi seesama Artishok). Tartu ülikooli teiste osakondade (eelkõige semiootika) KTI vilistlaskonda kujundav mõju (nii vahetusõpingute kaudu kui olulise MA-õppesse tulijate baasina) on aga täna hinnanguliselt olulisem - ja ka see iseenesest väga positiivne inter-distsiplinaarsust rõhutav fakt võiks ehk kunstiteaduse professoritele olla oluline, miks mitte inspireeriv mõttekoht.

KTI tulevikku kujutledes vaataks mina aga Tallinn-Tartu teljest kaugemale ja otsiks loomingulisema ja kiir-reageerivama kõrghariduse inspiratsiooni kusagilt Malmö (kunagise kunstiteooria-kuraatorluse magistrantuuri) - Amsterdami (Sandberg Institute) ja miks mitte ka hoopis Peterburi (Smolny) liinilt. Tänane Eesti kunsti, arhitektuuri ja disainielu väärib kindlasti kõrgemal tasemel teoreetilist, ajaloolist, korralduslikku ja kuratoorset mõtet, et samm kõrgemale tänasest tublist keskpärasusest võiks olla võimalik. Ja muidugi - mitte kuidagi ei tahaks alahinnata ka välisülikoolides omandatud võõrkeelse kunstiteaduse “tõlkimise katseid”, mille puhul kutsuks kolleege üles kannatlikkusele ja avatumale dialoogile - kahjuks see küll mitte kuidagi tulla ei saa.


Maria-Kristiina Soomre on olnud nii KTI tudeng kui õppejõud vahelduva eduga alates 1997. aastast, täna doktorant. 2001-2003 töötas Soomre KTI juhataja abina. Välisõpingute kogemus pärineb nullindatest - Turu kunstiakadeemiast (kunstikorraldus) ja Veneetsia kunstiakadeemiast (magistriprojekt).


Maarin Mürk. Mõned kommentaarid lisaks. 
Olles KTIs õppinud kogu oma ülikooliaja (2001 BAsse sisseastumisest otse MAsse, edasi otse doktoriõppesse, olles õpetanud nii KTIs kui EKAs ning koordineerides hetkel EKA ülemajalisi teooriaaineid), püüaks segase ja palju kirgi kütva seostepuntra mõningate õhku jäänud küsimuste kaudu ära märkida.

• Arvestades mitmekesise haridussüsteemi hüvesid, mis võimaldab praegu nii akadeemilist hulkurlust, ülikoolide-ülest koostööd uurimisgruppide põhiselt, sisseastumis-võimalusi TLÜ kultuuriteooria MAsse ja doktoriõpesse (mida ka tehakse) peale KTIi lõpetamist - miks ikkagi peaks terve instituudi, millel on selge kujunemislugu, oma selge profiil, valdkondlik tellimus ja ajaloolised põhjused just EKA juures tegutsemiseks, tervenisti üle kolima teise ülikooli? Nagu ütles Margus Ott FB kommentaariumis tabavalt: Selles valguses ei tule KTI ühendada mitte TLÜ ega TÜga, vaid EKA-ga, ehk teisisõnu, et lõpeks aaviksoolik ja esterpalmilik limbo ning ta oleks jälle ühes majas kunstidega koos, luues oma eripärast sünergiat.

• Kas selle arutelu taustana peaks nägema EKA viimaste aastate nõrgestatud seisundit haridusmaastikul ja KTI enda kõikuma löönud identiteeti? Sest pigem võiks KTI ju just jõudsamalt EKA külje all laieneda ja kasvada, tuues oma õppekavas selgemalt välja ka selle valdkonna muutunud vajadused – kuraatorite, teoreetikute, kriitikute, galeristide – st laiaprofiililiste kunstitöötajate kasvatamise. KTI võiks rohkem vastata kunstielu muutunud vajadustele, käia ajaga kaasas ka muus kui kitsas ringis teadusliku uurimistöö arendamise vallas.

• Kes satuvad õppima kunstiteadust EKA kunstiteaduse instituuti ja miks? Mulle tundub, et enamasti tullakse KTIsse ebamäärase sooviga mõtestada ja uurida kunsti, suhestuda sellega teisti kui seda ise luues, „teha asju sõnadega“, aga siiski piisavalt lähedalt, olla kunsti ümber ja sees, mõelda kriitiliselt, orienteeruda erinevates kunsti puudutavates teooriates. Tihti on peamine valiku argument ka lihtsalt laiapõhjaline humanitaarharidus. See kõik on tänaseni EKA allüksusena ka väga hästi toiminud. Ilmselt vaid vähestel tudengikandidaatidel on ettekujutus kunstiteadusest kui sellisest, isegi doktoriõppes, on põhiliseks impulsiks ikkagi aines ise. Teadus on teatud väli, millel on oma reeglid, konventsioonid jms; vorm, millesse vahetevahel oma uurimisteemat valada. Küsimus ongi, millises kontekstis keegi mängida tahab, millisesse vormi oma pühendumus valada. Akadeemilises bürokraatias ja “grandisõjas” on ilmselt lihtsam võistelda “puhta teaduse” kategoorias, paljud teemad on aga sellelt positsioonilt lähenedes ligipääsmatud. Ning kas ei oleks erinevaid grandirahasid lihtsam saada just mitme kõrgkooliülestel uurimisgruppidel? Korraks tasub mõelda ka laiemalt humanitaaralade teadustegevuse „hindamise“ problemaatikale. Kas ei oleks KTI jaoks mõistlikum pigem töötada teadlikult vastu ülikoolidele pealesurutavale valdkondliku lahterdamise protsessile ja jäädagi millekski healoomulise kasvaja laadseks kunstiakadeemia küljes, sobitumata päriselt ühtegi etteantud vormi, ühendades teadustöö, süvauuringud, kunstikorralduse, -kriitika ja kuraatorluse pidevalt kohti ja autoripositsioone vahetavaks erialasiseseks paljususeks?





Voldi lahti / Unfold

teisipäev, juuli 15, 2014

Kulinaarkriitika. Must maja. Märkmeid arhitektuurist


Kulnaarkriitik Markus Toompere käis EKKMis näitusel "Must maja. Märkmeid arhitektuurist" (21.06.-27.07. 2014)
Kõigil Kaur Alttoa õpilastel on arhitektuuriga oma, romantilise-nostalgia ja igavese armastuse segune suhe, millele reeglina väljundit ei leita. See peegeldub ka Toompere kommentaaris.





Koogelmoogelit tehakse tänapäeval harva ja sellest on neetult kahju. Igatahes, värsketest talu kanamunadest eraldada hoolikalt munakollane. Lohakus maksab siin karmilt kätte, koore puru ja munavalge võivad kogu asja untsu keerata. Soovitav on rohkem teha, kuna süües ei saa kuidagi pidama. Nüüd on valiku koht: kui eelistad puhast muna maitset ja värvi, siis kasutada tavalist valget suhkurt, aga mina eelistaksin pruuni suhkurt, annab sügavama värvi ja maitsenüansi. Oluline koht on kloppimisel, ainult barbar kasutaks mikserit. Kui austad toorainet, võtad hea vispli ja paraja kausi ja hakkad tunde järgi kloppima. Mitte mingil juhul ei ole eesmärk munakollasele peksa anda, selline mõnuga ja rütmiline kloppimine. Tasapisi lisada suhkurt, mulle väga magus ei istu. Klopid ja lisad pisitasa suhkurt, hindad konsistentsi tõstes visplit kausikohale, et imetleda kuidas koogelmoogel venib ja venib, järkjärgult märkad kuidas muutub värv . Aegajalt maitstes, kas on küll ja siis igaksjuhuks suts veel kloppida. Kui tahta, võib koogelmoogeli sisse ühe hea suraka konjakit lisada, või ka lihtsalt kõrvale trimbata. Iseenesest võiks ju kogu sellele asjale anda mingi uhke prantsusekeelse magustoidu nime (kes teab äki isegi on olemas) , aga mulle meeldib nimi koogelmoogel konjakiga. Sellles nimes on ühestküljest midagi nostalgilist ja maalähedast, teisalt dekadentliku aadellikust. Paraku aga koogelmooogeli tegu võtan ise harva ette, sest olen minagi ära rikutud tänapäevastest toidualastest ohutusnõetest ja kardan salmonelloosi. Küll aga tunnustan julgeid kokkasid, kes ei hooli tondijuttudest toorainete ohtlikuse kohta, ELi direktiividest ning kogu muust jamast, mis on teinud normaalse söögitegemise keeruliseks.

Markus Toompere
Kulinaarkriitik

Voldi lahti / Unfold