Õudsed lood

Raymond Pettiboni ja Marko Mäetamme ekspositsioonist Kumu kunstimuuseumis kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.

“Sa kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees oli paha mees. Mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis eidanud muu. kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunud ühtäkki meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle teine hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku virutanud talle selja tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.”

Vanavanaema Maali Marie Gürenbergi tarkuseterad.

Kumu, 28. mai 2015. Tegemist on sündmusega. Nimelt, mõne aasta eest õnnestus eesti kunstiteadlastel tuvastada ühe maailma top saja hulka kuuluva kunstniku verest 50% ulatuses eesti geene. Nüüdseks on riikide, pankade ja muuseumite vaheline logistika vilja kandnud ja kadunud poeg (täpsemalt, tütrepoeg), kel nimeks Pettibon, tagasi koju toodud. Vähe sellest, koos Pettiboniga astub Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel üles üks tuntumaid põliseesti kunstnikke, Marko Mäetamm.

Kuigi eelteavitus kõneleb näitusest nimega “Kodus ja võõrsil”, on tegu siiski kahe täiesti iseseisva ekspositsiooniga. Ka ruumiliselt on kunstnikud löödud kahte lehte lahku, üks vasemale, teine paremale. Kindlasti on Mäetamme ja Pettiboni formaalse paaripaneku taga suuremad strateegilised eesmärgid, aga sisuliselt on tegu eraldi ühikutega. Paberil kõlab mõlema kunstniku looming sarnasena – koomiksliaadne, popimõjuline, teksti ja pilti koos kasutav jne, aga olles käinud mõlemal näitusel, tuleb nentida, et hingesugulastega tegemist pole. Üks ei eelda ega täienda olulisel määral teist. Tegu on niisiis mõistuseabieluga, aga mis siis ikka, võib ju võtta ka nii, et vaataja saab ühe näituse asemel kaks. Võibolla ainult see, et meedias kipub ilmakuulsa väliskülalise saabumist ümbritsev elevus varjutama asjaolu, et sealsamas kõrval on näha Marko Mäetamme üht kõige tihedamat ja suurejoonelisemat, viimase kümnendi loomingut kokkuvõtvat ekspositsiooni.

Helter

Marko Mäetamm alustas 1990ndate hakul biitkultuuri vaimust kantud värvirõõmsa graafikaga: The Beatles, The Jesus, vabaarmastus, lilled ja liblikad. Millenniumivahetuse järel aga toimus tema loomingus pööre. Lillelaps Mäetamm ühtäkki enam muud ei teinudki, kui plaanis, joonistas ja meisterdas seadeldisi, milledega sajal eriti võikal moel surma saata oma kõige lähedasemaid kaaskondlasi, neid kõige nõrgemaid, usaldavamaid ja armastavamaid. Mäetammest oli saanud Manson. Ta vaatas oma lapsi, ja tema pilgus oli surm. Ta vaatas oma naist, ja tema pilgus oli surm. Aga mitte kauaks. Kas oli süda liiga hell või ei käinud jõud üle. Igatahes, praeguseks on orgastilised vabaduse- ja vägivallafantaasiad Mäetamme loomingus suuresti asendunud pildikestega olmenääklemistest. Lärmavad lapsed, väike palk, karvaste jalgadega naine. See on tavaline, madala intensiivsusega koduvägivald. Stseenid argipäevast, kus teineteisel süüakse hinge seest, mäludes seda aeglaselt, entusiasmitu kohusetundega, nagu peedisalatit.

Mõistmaks, miks Marko Mäetamme looming ja kunstnikupositsioon seejuures nii sümpaatselt mõjuvad, tuleks neid vaadelda kaasaegse pihtimuskulturi (confessional culture) kontekstis. Pihiinstitutsioon teadupoolest on vägagi pikkade traditsioonidega. Sajandeid on see toiminud kui üks olulisemaid instantse, kinnitamaks ja hoidmaks üksikisiku ja ühiskonna vahelist sidet. Kaasaegset (demokraatlikku, post-freudistlikku, hüpermedialiseeritud) pihtimuskultuuri on kirjeldatud eelkõige läbi akseleratsiooni. See on avameelsete autobiograafiate, vuajeristlik-ekshibitsionistliku seltskonnaajakirjanduse ja enesealandusel põhinevate reality-showde kultuur. Patriarhaalne pihisaladuse hoidja on asendunud piiramatu publikuga, enam kui kunagi varem, kehtib nõue kõik üles tunnistada: ükski patt pole liiga väike, pattude puudumine ei ole vabandus, kui ei ole tegusid, on mõtted, kui ei ole mõtteid, siis tuleb välja mõelda. Antud kontekstis käitub Marko Mäetamm märkimisväärselt eeskujulikult: ükski nääklus pole liiga väiklane või ükski fantaasia liiga jube - kõik laotatakse publiku ette laiali. Selle jõleduse keskel võib vaataja olla kindel, et autori näol on tegemist meeldiva inimesega, kes ei tee kärbselegi liiga. Bon, très bon!

Skelter

Väljarändaja poja, Raymond Pettiboni kunstnikukskujunemisel mängis suunavat rolli vanem vend Greg “Black Flag” Ginn. Venna jälgedes sukeldus Pettibon Ameerika hardcore ja vastukultuuri põrandaalusesse maailma, iseõppinud taidurina joonistas plaadiümbriseid ja faliereid, kuni kõikvõimas artworld ta avastas ja oma panteonile naelutas.

Tausta ja mainet arvestades on Pettiboni väljendusviis tegelikult isegi üllatavalt viisakas.

Ta ei ähvarda ega ürita otseselt šokeerida. Tekstis obstsöönsusi ei kasuta. Otsest vägivald kujutab pigem harva. Jah, tal on ilmselge tõmme antikangelaste poole, mis väljendub kümnetes Charles Mansoni, samuti ka näiteks Jossif Stalini portreedes. Aga veelgi rohkem näivad teda paeluvat pesapallurid, Supermänid, lainesurfarid ja auruvedurid.

Ometi on kogu Petttiboni loomingus midagi sügavalt kurjakuulutavat. Asi on selles, et pildid ja tekstid ei lähe kokku. Korduvate motiividega teosed ei rühmitu kulgevateks jutustusteks, isegi grafomaansuseni küündiv produktiivsus ei lisa selgust. Iga töö on justkui vihje mingile pikemale loole - loole, mida aga mitte kunagi välja ei räägita. Aga millised on lood, mida ei räägita? Jah, me teame. Need on need kõige hirmsamad lood.

Pihtimuskultuur, nagu öeldud, tugevdab ja taastoodab ühiskondlikke sidemeid. Kriitilisemast vaatepunktist on tegu võimu ja kontrolli instrumendiga. Ülestunnistamise akt ei vabasta, vaid sunnib ülestunnistajat seda akti aina uuesti ja aina intensiivsemalt läbi tegema. Tsüklisse sattunud pihtija hakkab tegutsema selliselt, et tal oleks, mida üles tunnistada, eneseotsingute asemel tegelikult allutab end võimu kehtestatud reeglitele. Sestap räägitakse kaasajal ka mitte-pihtimuskultuurist. Keeldumine end ja oma eraelu avada on käsitletav poliitlise aktina, võimule vastandumisena. Et vaikimine on samane kuriteoga, illustreerib vast kõige ilmekamalt lause, mida Ameerika filmis tüüpiline politseinik ütleb tüüpilisele kurjategijale: “You have the right to remain silent.”

Pettibon, pahapoiss, vaikib. Vaadates Pettiboni pilte pesapalluritest, tekitab paratamatult õudusjudinaid aimdus sellest, kui kohutavad, kui põhjatut kurjust täis on need pildid, mida Pettibon mitte kunagi üles ei joonista. Pas bon, pas bon du tout!

M.M.

 R.P.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artur Lääts - "Punane planeet" soundtrack

Veebruarikuu teiseks ja viimaseks postituseks on Marta Stratskase näituse "Punane planeet" helikujundus, mille autoriks on Artur Lääts.

Artur Lääts  on vabakutseline muusik, kes elab ja töötab Tallinnas. DJ-na on ta esinenud aastast 2008 erinevates kohtades, nagu näiteks Leedu, Läti, Inglismaa, Poola ning loomulikult Eesti. Oma esimesed lood avaldas ta 2010. aastal artistinimega Glitchfxxx plaadifirma Contrast-r (Belgia) alt. Samuti plaadifirmade Electrax music ja Gynoid Audio (Austraalia) alt.

Muuhulgas on ta seotud ka plaadifirmadega nagu näiteks Plastiq, Naked Lunch, Afrotek Records, Translucent, Ex-tracted records ja Darknet. Artur Läätse muusikat on mänginud ning oma mixides kasutanud ka sellised nimed nagu Joris Voorn, Thomas Hessler jpt. Artur on olnud seotud ka erinevate kunstiprojektidega, nt heliinstallatsioon Ats Parve näitusel Draakoni galeriis "Fixing the Silence" ning heliinstallatsioon Marta Stratskase näitusel "About Rooms" Vaal galeriis. 

Artur Lääts soundtrackist:

"Nende konkreetsete lugude puhul lähtusin selle näituse töödest. Näitusel oli siis valdavaks kujundiks  sõdurid  ning näitust võttis kokku punane planeet-mida võib erinevat moodi tõlgendada. Jälgisin maalide valmimis protsessi ja tegelikult lugusid tegin samas ruumis kus Marta neid maale maalis. Arutasime koos maale ja muusikat üheaegselt..."

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Mārtiņš Eņģelis a.k.a VADi - Building Noise Mixtape

Sellekordseks heliinstallatsiooniks on 2013. aastal Tartus  UIT festivali raames kuulajateni jõudnud 
Mārtiņš Eņģelis a.k.a VADi - Building Noise Mixtape.  VADi näol on tegu elektroakustiliste, ambienti  ja eksperimentaal rütmide projektiga, mille taga on Mārtiņš Eņģelis Riiast, Lätist.

Pressitekst:

"Lätist pärit Kunstnik  Mārtiņš Eņģelis  ühendab interaktiivse heliinstallatsiooniga "Building Noise" oma kaks suurt kirge - füüsilise teatri ja helikunsti.

"Building Noise" on ühteaegu heliteos, mis kasutab eelnevalt linnakeskkonnas lindistatud sämpleid ja käegakatsutav füüsiline installatsioonteos, mille interaktiivne loomus annab vaatajale võimaluse nautida pärast helietedust loodud süsteemi omal käel.

Martins Engelis (1988) on Läti päritolu kunsntik ja kultuurikriitik, kes alustas linna-ja orienteeriumismängude ning alternatiivsete tuuride korraldamist 2008.aastal. 

Kevadel 2012. loodud VADi projekt on Engelise esimene heliga tegelev teos. 

VADi missiooniks on lasta inimestel siseneda teistsugusesse maailma, olles juhidunud eelkõige helist, unustades kõik füüsilised jõud kasvõi hetkeks."

Mārtiņš Eņģelis:  

"Building Noise mixtape (2013) is a compilation of, at the time, previously released and unreleased VADi musical material and some extracts specially constructed as sound accompaniment for sessions of poetry readings back in the day. The mixtape was specially built as a soundtrack for the performance, it's nature was strongly subordinated to the dramaturgy of "Builing Noise", hence this shape of outcome not any other. Musical cloth of the whole is knitted from live recorded instrument tunes, electro acoustic pieces (e.g. analogue synthisizer), digital acoustic effects (such as rendering images as sound files on computer), many sorts of vocals, field recordings etc. and was firstly inspired by musique concrete movement."

https://www.facebook.com/VADi.music

https://vadi.bandcamp.com

https://soundcloud.com/vadimusic

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kunsti, kunsti kõigile...ptüi, JÄÄTIST, jäätist kõigile!

Tere Artishoki lugejad,


asi oli tegelikult väga lihtne - Maarin Mürk maitses pop-up JÄÄTISEKOHVIKU "Jäätis" erinevat toodangut ja see maitses väga! Siis tekkis mõte, et võiks uurida, kuidas ja miks see kõik toimib - ning nii saatiski uuriv ajakirjandus Artishoki näol hulga küsimusi kunstnikele Sigrid Viirile ja Kristiina Hansenile, kes seda jäätist valmistavad ja voila, siin see intervjuu ongi + ahvatlevad pildid ka juures.
Kas nüüd on Artishok elustiili-, kokanduse- ja trendiblogi? Võib-olla! Kahjuks peab tunnistama, et tegemist ei ole kinnimakstud postitusega, aga reklaam on see kindlasti! Leidke neid FBst: https://www.facebook.com/pages/pop-up-J%C3%84%C3%84TISEKOHVIK-J%C3%A4%C3%A4tis/497583037042339?fref=ts



- Kuidas teie organiseeritud jäätisetegu alguse sai?

Kõigepealt, kunagi ammu, oli selline intsident, et Juku tegi Vabriku tänava köögis kardemonisaiu. Juhuslikult sattus Sigrid, kellele väga maitsevad Juku tehtud kardemonisaiad, sealt mööda kõndima. Lõhnast lummatuna ja lootuses mõned saiad saada, loopis Sigrid lumepalle akna pihta. Juku oli lahke ja viskas Sigridile aknast mõned kardemonisaiad. Sellest kuuldes tekkis Kristiinal idee, et võiks järgmistel Kalamaja päevadel midagi teise korruse akna kaudu müüa. Mõni aeg hiljem kinkis Juku Kristiinale sünnipäevaks jäätisemasina ja siis sai selgeks, et see miski, mida aknast müüa, on jäätis. Teiselt korruselt korviga jäätise müük tundus lahe ühekordne aktsioon, aga kuna seda oli mõnus teha ja see osutus popiks ehk tundus inimestele maitsvat, siis otsustasime jäätise sortidega edasi eksperimenteerida. Nii see kõik algaski täiesti juhuslikult, ootamatult, planeerimatult ja õnnelikult.





- Teil on väga huvitavad maitse-kombinatsioonid. Kuidas ühe maitse väljatöötamine käib? Mis teie enda lemmikud on?


Mulle (S) maitseb matcha-tee jäätis ja hapukoorene jäätise põhi. Mina olen pigem selline, et üks maitse pluss miskit võiks veel olla. Kui on matcha-tee jäätis, siis pisike moositörts peaks ju ka olema või siis rabarberijäätise peal krõbe leivapuru. Mulle meeldib maitsekombodele lisaks ka tekstiline isuäratav kokkukõla nagu kollase ploomimoosi törtsuga või siis karamelliste kreekapähklitega. Kõlab kuidagi isuäratavalt. Krõbisev koos jäätisega, erinevad tekstuurid ja teineteist täiendavad maitsed on mulle meelepärased. Vastandid täiustavad teineteist. Samas meeldib mulle nuputada ka selliseid natuke teistsuguseid maitseid, mida poes naljalt ei kohta ja nendega eksperimenteerida. Nagu pihlakajäätis või siis seesamijäätis, mis on lisaks maitsele ka super ilusat imelikku värvi (jäätise kohata). Maitse kombod tekivadki nii, et istume Kristiinaga köögilaua taga ja mõtleme, mida oleks endal huvitav proovida, vahel arvestame ka sellega, kuhu jäätist parasjagu müüma läheme või oleme netiavarustes mõne huvitava retsepti otsa komistanud ja ei saa mitte proovimata jätta, kuidas see maitseb. Kombineerime konteksti ja maitseid.

Mulle (K) meeldivad ka teistsugused maitsed ja kombinatsioonid, kuid ma olen rohkem selline puhta maitse austaja. Mulle tundub, et kui liiga palju mingeid väga omapäraseid ja õrnu maitseid teistega segamini ajada, siis kaob see vaevutuntava maitse võlu ära. Me peame päris palju kompromisse tegema omavahel, aga see ongi hea, tulemus tuleb huvitavam.


- Tänapäeval on väga oluline, millest toidud koosnevad. Te ei ole kasutanud kõlavaid epiteete nagu "laktoosivaba", "rasvavaba" "öko", "käsitöö" jne. Kui palju te pidite end viima kurssi mingite toidutehnoloogiliste nüanssidega ja kas te püüate (nt tulevikus) pakkuda ka midagi muud kui lihtsat kodu-tehtud jäätist?

“Käsitsi valmistatud” ehk “käsitöö” on meil aegade algusest kasutuses. Tänaseks on olemas ka veganitele ja laktoositalumatutele šokolaadijäätis maapähklivõiga ja kui keegi avaldab soovi, siis saab alati tellida seda, mida hing ihkab ja tervis lubab. Oleme paidlikud ja vastutulelikud. Samuti oleme jäätistes enamasti kasutanud Kristiina tädi peetavate kodukanade mune, kuid me ei reklaami seda välja, sest mõnikord ei ole kodumune saadaval ja tuleb ikkagi kiiresti lähimasse poodi joosta, et tellimus täita.

- Kas jäätist on koos teistmoodi teha kui kunsti / näituseid? Lihtsam / raskem?

Teistmoodi küll, sest eesmärk on hoopis muu või siis suhtumine ses mõttes, et jäätisetegu on ikkagi pigem hobi ja kunst töö/elukutse. Hobi on tegutsedes kindlasti 100% pühendumist, aga saab kuidagi kergemalt, vähema vastutustunde ja kaugema eesmärgita võtta. Samas ilmnevad sarnased jooned, sest asju teed sa ikka nii nagu oled harjunud tegema.
Raskusi esialgu ilmnenud pole, mõnus on ja toormaterjali kulu saab tagasi. Kunsti puhul on enamasti ikkagi rahamure, et ei jagu selleks, kuidas tahaks teostada, tuleb pidevalt otsida alternatiive... vahel on see hea, aga kui seda pidevalt tegema peab, siis on see väsitav, ebaaus ja tohutult nö. vale aja kulukas.
Jäätise puhul ei ole kompromisside tegemine ka nii hell kui kunsti puhul, sest jäätist tehes oled ikkagi rohkem kellegi teise teenistuses, maitse-eelistused on täiesti arusaadavalt erinevad, aga kunsti puhul on see kunstniku visoon/tõlgendus ja maitse-eelitused teiste arvestades teisejärgulised.



- Mis oskuseid te oma kunstniku jm tegevustest üle saate kanda? Tootefotod on fotokunsti taustaga tegijatel väga kenad, aga veel?

Kõik oskused. Panustada ilma tulu lootmata, detailidele tähelepanu pööramine, kummalisena tunduvate ideede ellu rakendamine, kontekstiga arvestamine, analüüsimine, metsik ebapraktilisus, loogika eitamine, ettekujutusvõime, lendavad ideed, mida saab ja mida pole võimalik ja võibolla ikkagi on ja samas on meil jalad vägagi maas. Jäätiseputkat ehitades või kusagile üles pannes lähtume ruumist, kontekstist nii nagu näitusegi puhul. Mitte midagi ei saa teha ülejala ega suvaliselt. Kui me oma putkat püsti paneme või teise korruse aknast jäätist müüa otsustame, siis siiani on selleks kulunud tohutu aeg ja eeltöö, et kõik ikka lisaks maitsvale ka äge välja näeks ja tervikuna hästi kokku kõlaks ja meile endile meeldiks. Oleme nii mõnegi öö saagides-värvides-meisterdades veetnud. See on väga mõnus osa kogu sellest protseduurist ja seal saame kindlasti oma kunstnikuoskuseid kasutada, sest kunstnik ju teab kuidas trelli ja haamrit käes hoida.

- Sildistamisest ka - kas see on nüüd loovmajandus (kunstnikud loovad omale elatusvahendeid) või epikuurlus või ootamatult suureks kasvanud hobi või kalamaja-hipsterite väikeärindus? Ja kui Visible Solutions on üsna iroonia-põhine, siis kas jäätisetegu on näiteks uussiirus?

Elatusvahendeid seni sellega loonud ei ole, miinusesse ka ei ole jäänud. Meile lihtsalt meeldib seda teha ja paistab, et sööjatele meeldib ka. Eks see on nii hobi kui ka “kalamaja-hipsterite väikeärindus”, kuigi pool meist ei ela Kalamajas. Tore ju kui ei pea kõike supermarketist ostma, vaid saab naabertänavast ja teise mekiga. Me ei näe sellel sildistamisel väga mõtet.

- Kas teil on mingid tootearenduse plaanid? Pop-up jäätisemajake teil juba on, aga veel plaane? Kui palju aega see teilt praegu võtab proportsionaalselt, kas sellest võiks kujuneda ka põhiline sissetuleku-allikas?

Meie tootearendus tekib spontaanselt. Jäätise-majake tekkis sellest, et meile tehti ettepanek osaleda ühel müügiüritusel, kus teiselt korruselt korviga jäätise müük nii nagu seni olime teinud, ei olnud võimalik. Niisama laua tagant müümine ei tundunud meile endile aga huvitav ja seega otsustasime ehitada natuke veidra jäätisekioski. Ideid meil jagub. Eks näis. See on meie mõnu, võlu ja eelis, et me ei pea midagi tegema ja võime pea kõigega katsetada.
Aega võtab see täpselt nii palju kui meil aega on. Teeme siis, kui jõuame ja hetkel on see üsna hüplik, ebaregulaarne. Vahel peame ka ei ütlema, sest miskit muud on teoksil ja selleks, et ühepäevasele üritusele müüma minna, on üsna palju organiseerimist ja ettevalmistamist, nii u poolteist nädalat.
Põhiliseks sissetuleku-allikaks saamiseks oleks vaja ikkagi palju suuremat tootmist kui meil praegu on ja see tähendab ruumi, sügavkülmikut, masinat ja aega.

- Millised on teil plaanitud järgmised maitsed, mille üle juba vaikselt vesistama võib hakata?
Jõuludeks plaanisime teha piparkoogi-sinihallitusjuustu jäätise, aga ei jõudnud. Veel on arendamisel mandariinisorbett õunaveini ja natuke švipsis granaatõunaseemnetega, üks vegan-jäätis, midagi soolast ja eile andis Krista meile ühe hea idee, mis peab küll kevadet ootama. Katsetasime kardemonise hurmaajäätisega, aga see ei vastanud ootustele.




- Ning last but not least - miks mooniseemned tulevad pihlakajäätisel eraldi kaasa, mitte ei ole kohe sisse segatud?

See on üks meie paljudest kompromissidest. Kuna Sigridile maitsevad kombinatsioonid ja Kristiinale puhtad maitsed, siis otsustasime, et paneme mooniseemned eraldi kaasa ja nii saab igaüks ise valida, kas ja kui palju neid jäätisega manustab. Sama on näiteks matcha-tee jäätise juures ploomimoositörtsuga ja rabarberijäätise rukkileivapuruga.





PS. Just for the record - intervjueerija lemmikud on pihlaka jäätis KOOS mooniseemntegea ja hapukoore jäätis krõbeda leivaga!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back