Artishok Records esitleb: Kiwa "Vaikus"

Tere kõigile!

Oleme kõvasti hoogu kogunud, et lõpuks Artishok Recordsi alt esimene näituse-soundtrack avaldada.  

Helimaterjalidele saab ligi meie Soundcloudi keskkonnast: https://soundcloud.com/artishok

Artishok Recordsi eesmärgiks on levitada ja tutvustada huviliste seas eesti kunstimaastikul esinevaid põnevaid ja tähelepanuväärseid muusikateoseid, helikompositsioone, heliinstallatsioone ja muid näitustega kaasnevaid helisalvestisi,  seda nii tänapäevast kui ka võimalusel vanemast perioodist. Meie huvi oleks esile tõsta just näitustele ja kunstile loodud heliteoseid – tihti säilib näitustest visuaalne dokumentatsioon, kuid mitte sellega koos esitatud heli. Soovime Artishokis need kaks meediumit rohkem ühendada ja „arhiveerida". 

Artishok Recordsi nimel 

Triin Niinemets

Esimeseks teoseks on kunstnik Kiwa loodud installatsioon "Vaikus" 2013 aasta kevadel Tartu Kunstimuuseumis toimunud  näitusele "Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”.  Teos kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.

Kuulamiseks (+fragment Kõksi teosest): 

Näituse kuraatori Tiiu Talvistu saatev tekst:

Kiwa kohaspetsiifiline heliinstallatsioon

Teose tellimiseks Kiwalt andis idee Endel Kõks, kelle eelistus kuulus elektroonilisele muusikale ning kes hindas kõrgelt eesti paguluses elava avangardistliku helilooja Udo Kasemetsa (s 1919) loomingut. Kõks ja Kasemets elasid mõlemad Saksamaal Geislingeni põgenike laagris, kust Kasemets asus 1950. aastatel elama Kanadasse, Torontosse. Seal kujunes temast üks John Cage’i eksperimentaalse muusika ideede järgijaid. Tema heliteosed on tegelenud aja ja ruumi ning muistse ja modernse vahekordadega. Kõksi hilise maaliloomingu ajendiks on paljuski sarnased küsimused, kokkulangevusi leiab ka kahe autori teoste pealkirjades.

Kiwa salvestas installatsiooni alusmaterjali Tartu Kunstimuuseumis toimuval Endel Kõksi näitusel ajal, mil ekspositsioon oli suletud. Helikandjale jäid vaid juhuslikult näitusesaali kostvad sekundaarsed helid ja vaikus. Neid vaikuse salvestuse faile protsessueeris ta  elektrooniliste vahendite abil. Nii muutus masinate sisendis olev vaikus masinate väljundites kuuldavaks heliks, seega on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potentsiaalide kuuldavaks tegemisega, nende väljaspoolse taasesitamisega. Teisalt on see omamoodi varitsuspraktika, nähtus, mida tänapäeval kutsutakse  the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu.

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile, kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Heliinstallatsioon muudab Kõksi maalide filosoofilised tagamaad aistitavaks, nö tajutavaks läbi Kiwa helide ning tekitab näituse saalides uusi seoseid aja ja ruumi vahekordades. Kõksi maalid saavad koos Kiwa heliinstallatsiooniga juurde uue dimensiooni, tekib erinevate ajastute ja meediumite dialoog. 

Kunstnik Kiwa teost saatev tekst: 

heliinstallatsioon näitusele „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga! Endel Kõks“ 

stereoheli, 16'38 ''

Kohaspetsiifiline soundscape-installatsioon Endel Kõksi näitusele püüab ühendada Pallase-taustaga maalija loomingus olevaid kaugeid peegeldusi huvist elektroonika ja elektroonilise muusika ning väliseesti helilooja Udo Kasemetsa vastu (kes oli üks esimesi John Cage ideede järgijaid), Cage'i post-muusikalisi ideid seoses vaikusega ning Kõksi näituse toimumise fakti kontseptuaalselt vulgaarmaterialistlikust aspektist. 

Installatsiooni alusmaterjali tarbeks salvestatakse Tartu Kunstimuuseumis toimuva näituse ajal näituse vaikust ja juhuslikult näitusesaali kostvaid sekundaarseid helisid. Vaikuse salvestuse faile protsessueeritakse elektrooniliste vahendite teel. Kuna masinate sisendis on vaikus ja masinate väljundites saab sellest kuuldav heli, on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potensiaalide kuuldavaks tegemise, väljaspoolse representatsiooniga. Teisalt on tegu omamoodi varitsuspraktikaga, nähtusega the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu. 

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Selle asemel on tajumise subjektiivsus ja sisekõne iseärad, kestev ja pidevalt modifitseeruv tajumus. 

Kiwa

2013

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artsi sünnipäeva! Art`s Birthday!

(please scroll down for English!)

Juba sel reedel, kell 21.00 - 22.00 tähistavad 
Klassikaraadio ja Artishok taas Artsi sünnipäeva, rahvusvaheliselt tuntud kui Art`s Birthday! Seekord loob Artsi sünnipäevale heliteose Raul Keller.

Raul Keller on helikunstnik, muusik ja nüüd ka uuemeedia osakonna professor Eesti Kunstiakadeemias. Tema senine looming on keskendunud peamiselt kohaspetsiifilistele heliinstallatsioonidele, heli-performance`itele, muusikalistele improvisatsioonidele ja eksperimentidele raadiolainetega. Keller on huvitatud helist, kuid eelkõige vahendatud ja paljundatud helist, tehnoloogiliselt filtreeritud helist, signaalist, mürast ja informatsioonist selles.
Ruum, kus Kelleri teosed eksisteerivad, on arhitektuurne. Tavapäraselt staatiline ruum on transformeeritud kogemuslikult akustiliseks ruumiks, mis on iseeneses lõpmatu. Kuna Keller töötab ainult minimaalselt eristuvate helidega ja rütmiliste kordustega, on ajaline faktor siinkohal täielikult arbitraarne. Vaataja-kuulaja transporditakse ajavälisesse heli-ruumi suhtesse.[1] Läbi heli muutub ruum kombatavaks ja meie inimlik ruumitaju hakkab tunduma mitte enam nii iseenesest-mõistetav.
Artsi sünnipäeva tähistamine toimub Eesti Raadio legendaarses I stuudios, mis aga varsti ohverdab remondile oma ajastutruu eheduse. Hommage`na nii sellele kohale kui Artsile loob Keller koos publikuga mõjuva live-ruumiinstallatsiooni, mis edastatakse raadiolainete kaudu ka kõigile kunsti sõpradele üle planeedi Maa.

See saab olema Kunsti 1 000 052 sünnipäeva tähistamine, vähemalt kui uskuda Fluxuse kunstnikku Robert Filiou, kes 1963. aastal teatas – “Kunst sündis täna, 17. jaanuaril, miljon aastat tagasi.” Uskumatu, kuid tõsi - Filiou tüüpiliselt fluksuslikust naljast on tänaseks välja kasvanud võrgustik, mis igal aastal edastab raadioeetri vahendusel sünnipäevatervitusi Kunstile. Ole siis tervitatud, Kunst!


NB! tegemist on soovitavalt lamamiskontserdiga - st võimalusel võtta kaasa oma matt, maas on ka vaibad. Kes aga üldse lamada ei taha, võib ettevaatlikult ruumis ringi jalutada ning sellega helimaastiku loomisel osaleda!

Rohkem Raul Kelleri kohta:
http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller

Rohkem infot sündmuse kohta:
Maarin Mürk
artishokmovement ät gmail.com


[1] Ragne Nukk. Raul Kelleri võimas tulemine. Sirp, 26.09.2014;http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/


------------------------------------------------------

Klassikaraadio and Artishok present:

Art`s Birthday 2014: Soundscape of Raul Keller!

This year Art`s Birthday in Estonia is celebrated with participatory sound-installation by Raul Keller at old studio space in National Radio building.
Raul Keller is sound artist, musician and head of New Media Department in Estonian Academy of Arts. His work has focused mostly on site-specific sound-installations, sound-performances, musical improvisations and experiments with radios. Keller is interested in sound, but mediated, multiplied sound, technologically filtered sound; sound as a signal, as a noise, information in it and lack thereof, tidbits on the empty frequencies.
Through sound space becomes tangible and human perception of it is placed into doubt. Keller has been interested in physical space`s continuity, infinities and questions of possibility. Minimal, industrial elegance that creates immerse spaces that manipulates with common understanding of the space and brings forward shortcomings of understandings of the spacial physics. While working with minimally differentiated sounds
and rhythmical repetitions, time doesn't have any role here; participant-listener-viewer is transported into sound-space outside time.

During Art`s Birthday, people present can lie down and focus on their different senses or walk around and influence with their bodies the soundscape that becomes alive. Birthday guests in front of the radios all over the world are also create comfortable situation and prepare to be carried away by minimal poetry of abstract sound.

(Synopsis uses texts by Andreas Trossek - http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller and Ragne Nukk - http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/)

NB! Because it is suggested to lie down during soundscape, please bring your yoga-mat, if possible! We have also carpets and if you do not want to lie down, you can walk around and influence live with your movement :)




Eesti Raadio esimese stuudio fantastiline lagi, mida saab siis ka lamades vahtida:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kujutamatu kujutamine: IGATSUS

Kaia Otstak kirjutab Kadri Toomi (1984) protsessinäitusest „TELK“, mis oli MoKSi galeriis üleval 7.-30. juunini 2014. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali (BA) ning Eesti Kunstiakadeemia graafika (MA) erialal.

„Näituse keskseks kujundiks on TELK kui piiratud, kergesti tekitatav (elu)ruum. Telgi ümber ja sisse kujuneb keskkond, millest hargnevad nihkes narratiivid. Telk on kui miniatuurne vorm, kaitsekiht ja peidupaik.“ (Kadri Toom)

Milline näeb välja igatsus; milline tema kuju on? Kui kuju on sisu väline avaldus (1), siis pole muud, kui küsida, mis on igatsus; mis on igatsuse sisu? Vahetevahel igatsetakse midagi, kuid kas see mida igatsetakse on ise igatsus? Kas igatsust üldse saab raamida soovi sisuga? Kadri Toom hülgab raamid. Need peegliraamid, millised ta on kipsi valanud, on raamita. Toom soovib vabaneda maali peal mõtlemisest ja nii astuvad tema maal ja graafika tasapinnaliselt seinalt otse ruumi, kus ehitub ruumiliste objektide maailm.

Ruumilise kogemuse otsinguil sündis Toomi näitus „TELK“ MoKSis kohapeal ja selle arendamine jätkus mitu nädalat ka näituse lahtioleku ajal. Selline eksperiment andis kunstnikule võimaluse arvestada koha eripära ja mõjuga. Toom leidis Moostest uusi objekte, mida kombineeris varasemate töödega, et varasemad tööd leiaksid oma uue koha. Ülespanek sai viimase kuju alles näituse finnisage’iks. Seal nägi Draakoni galeriis esitatud kunstniku 90ndatest pärit peegliraami sisse valatud kipsist aluseid, millel on koopiatrükk visuaalsetest fragmentidest, töödeldud atsetooni ja nitrolahusega ning mille lõpptulemust on täiendatud maalingutega. Õrn ja habras kips seob kunstniku jaoks igatsuse mateeriaga; kips puruneb kergesti, mille juures Toom nendib, et tal ei oleks kahju, kui need tööd katki läheksid, kuna siis täidaksid nad iseenda eesmärki kõike täpsemini. Sel näitusel olid need tööd asetatud kipsiga harmoneeruvatele valgest puidust karkassidele, et „idee liiguks pildi pinnalt edasi välja“ ja nii lisasid need ülespoole liikuvad kujundid kõrgust ka galerii madalatele maakivist keldriseintele.

See oli ekvivalent Toomi teema ja värvilahenduse sünnipaigale, milleks oli must talv, kus kunstniku jaoks „pimedus vaheldus igatsusega“. Erksate ja heledate toonide mäng tõi keldriruumi uue ruumi – maakivi seintest sai Eesti maastiku tume pinnas, millele Toomi telk särava juulikuu taeva lõi. Lisaks eelnevale avas näituse kohaspetsiifilisus end ka kolmandast küljest: „Käisin ise ka siin telgis. Päris kummaline tunne on olla omaenda maali sees. Valgus kumab läbi. Võiksin selles ühe öö ka magada; äkki tuleb mõni imelik unenägu või juhtub midagi.“ (Toom)

Selliselt pakub tema installatsioon „TELK“ varju igatsusele, mis kuulub Toomi senise loomingu mõttelisele peateljele, mille kandejõuks on tühjus, vaikus ja hetkelisus. Teisisõnu Toomi kujutamise peamiseks motiiviks on kujutamatu. Kuidas kujutada kujutamatut ehk milline on tühjuse nägu või vaikuse või hetkelisuse ning antud kontekstis ka igatsuse nägu, kui neil pole kuju, mida esitada?

On selge, et igasugune üritus seletada eimiskit, on juba alguses hukule määratud, kuna see ei näe mitte millegi moodi välja.(2) Tühjusest rääkides omistatakse tühjusele vorm, millist tal pole. Kuidas ka ei püüaks tühjust tabada, proovides eimidagi näha, tunda, säilib kasvõi teadlikkus enese olemasolust.(3) Laialdaselt kohtab tühjuse kinnipüüdmist tumeda eimiski, teravate piirjoonteta abstraktse häguna (4), aga Toom asub helgele rajale, millel kohtab selgepiirilisi kujundeid. Toomi tööd ei seleta, mida igatsetakse, küll aga kujutavad nad igatsust; ilma viimase sisuta. Ta pole seadnud eesmärgiks tühjust ja vaikust tühja ja vaiksena kujutada, vaid edastada impulssi nende olemasolust või olemusest. Kuna tühjuses midagi ei ole ja ei ole midagi ka selle ümber, siis püütakse teda esile tuua millegi muu kaudu. Tühjust ei taba talle otse lähenedes – tuleb minna ringiga. Martin Heideggeril on selleks ristamisi läbitõmmatud Olemine (mida ei saa hääldada, kuna pole sõna, mis aga nõuab temaga erilisemasse kontakti astumist), Colin McCahon ja Mark Rothko loobuvad traditsioonilistest maalitehnikatest, et keskenduda nö uutele vormidele; selleks, et selline visuaalne eristumine üldisest kontekstist mõtlemist teistsugustele radadele suunaks. Toom soovis esialgu loobuda värvist, kuid selle loobumise ebaõnnestumises ta leidis, et nende värvidega saab seda sama heleda valge tunnet samamoodi, kui mitte pareminigi edasi anda.

Toomi looming esitab erinevaid tühjuse nimetusi. Viide surmale on märgitud tema delikaatses ent ausas pildiseerias „Botaanilised“, kus „inimene ja floora on juba segunenud.“ Kujutatud pole küll surma ennast, millest me ei tea, milline ta on (surnu on miski, mitte eimiski (5), kuid avatus teispoolsusele on mõistetav. Teispoolse otsinguil püüeldakse siinpoolse tähenduse poole. Kogu siinpoolne on avatus teispoolsele, mille läbi tühjus autoriteetseks saab. Kuigi asisus varjutab tühjust, siis see varjutamine ise viimasele osutabki. Varjatud struktuurid, nähtamatud ruumid ja tühjad väljad näitlikustasid „Hidden inside’s“ inimese sisemisele tühjusele, sisemisele häälele ja muule samast seeriast. Inimese sisemisteks tühjadeks kohtadeks võib lugeda ka mõtetevahelisi hetki, mille tundmust Toom visuaalselt „Silent Nonthoughts“ maaliseerias portree kujusse valas. Aeg peatub „Vaikses linnas“ ja vaikus ilmub ruudustlikulises pinnastruktuuris „Pikslitesse lahustunud maailm“ ehk sissesuumitud ekraanipildi sisulises tühjuses.

Toomi töödel „TELGIS“ on väljalõiked millestki suuremast – detailid millestki, millest ei tea, millega on tegu: „Kas need hobuse jalad on Pegasuse omad või ei ole?“ Nii väljendab fragmentaarsus Toomi sõnul kaugendatust, distantsi. Fragmentide jutustusjõud loob terviku, mis samas ise teadmatuks jääb. Nii viitavad ühel pildil kujutatud puutüved metsapanoraamile, kuigi pole midagi teada nende latvade ja nende juurte iseloomust ja olemasolust. Need kunstiteosed koguvad olemasolevate vormidega kokku tarviliku, et lasta paista sellel, mis paista ei saa. Kui tuttavad esemed on eriliselt välja pandud, siis nad koondavad vaataja tuttavliku olemise erilisega. Selline kokkukoonduvus, laseb teadvustada kujutatud kujutamatut. Nii pääseb esile selle kujutamatu mõjuvõim, tühjuse autoriteet. (6)

Toomi fragmentaarsus avab tervikut kujul, kus tühjus on kohal; installatsioon kujutab seda, mille kuju ta ei ole – igatsus saab nähtavaks ilma teda nägemata. Peamine motiiv, mille kaudu Toom igatsusele viitab, on romantistlikud lauajala moodi puidust nikerdused, mis kõik olid juppidena laiali pillutud. Soome kunstnik Emma Fält nägi näitusetöid lahtivõetud vanaema lillelise lauana, nii et võib vaid mõista, mida siinne igatsus igatseb või mida keegi igatsema võib hakata.

Telk kui rändamise sümbol markeerib Toomi jaoks igatsust ja unesust: „saad selle igale poole kergesti püsti lüüa“. Telk on ka eskapism, kuhu saab muu eest varjule minna, kuid sama kergelt kukub telk kokku, on õrn kui igatsus. Näitusel oli telgil kolm erinevat faasi, millest vaid viimane oli varem ette planeeritud. See telk oli neist kõige konkreetsem – suletav ja kindel telk, millele maalitud taevas oli sisemust varjav, nii et peitis telgisolija omaenda maailma. Telk kandis aja- ja paigakohaselt juunikuise Eestimaa looduse ja ööpuudumise värvitonaalsustega abstraktseid kujundeid. Ühelainsal õhtul spontaanselt sündinud teine telk kujutas eesti džunglit. Varjualuse-kujuliselt seatud roosaka alusvärviga Moostest leitud materjalil oli musta joonega taimestik. Kõige jõulisemana eristus esimene telk samaaegse õrnuse ja otsesusega teisisõnu valgetest lintidest telgikujuline raam. See meenutas liivakastimängu, kus toa piirid joonistatakse ning väljuda ja siseneda saab vaid vastavalt märgitud avaustest.

Toomi ülespanek oli veelgi mõjusam suletud aegadel, mil tuled kustus, mil töid valgustas vaid videvikuhahetus. Tumedate maakivide taustalt eemaldus müstiliselt kipsi hele kuma; meenusid Leonhard Lapini sõnad: „Hämarik on seotud (...) maailmalõpu kujundiga – hämarikuhetked on mitteolevaks saamise hetked, milles nähtava ja nähtamatu mäng loob tunde vaimse absoluudi ulatusest ka meie üürikesse ellu.“ (7) Üürikeste elumälestuste, tulevikuootuste ja minevikumälestamise „märkmetega“ nö altarit meenutav installatsioon „Longing for...“ jätkas igatsuse kujutamist Lätis, Aizpute maakonnas ühe vana kino seinal. Toomi sõnul millegi puudumine mõjutab meid akuutsemalt, kui see mis käesoleval hetkel aset leiab. Punasest tellisest hoone suur sissekäigu õõnsus oli täidetud pastelsetes toonides geomeetriliste kujundite, tahukatega, millel taas leidus ka kilde hobustest, puudest, aga ka majadest. Endiselt pole maal täielikult lahkunud, vaid täidab osa ruumilisest mängust.

Üha enam teadlikumalt sünnib Toomi looming tühjusest enesest. Kunstnik kasutab ära vaikust, et lasta sündida millelgi uuel, milleks poleks muidu ruumi: „Tühjus annab ruumi juurde; vaikuses tekivad mõtted; võimalus edasi olla“. Tühjus on kui ruumiandev funktsioon, ühelt poolt. Toom nendib, et see on riski võtmine, kuna: „Mõnes mõttes on natuke õudne ka, kui midagi ei toimu, kuid see on punkt, kus asjad saavadki juhtuda.“ Teiselt poolt on tühjuse kujutajad ise tühjuse poolt kujutatud, nii nagu kõik muugi. See tähendab, et näeme maailma ja kõiki asju eimiski vaatepunktist ning selline nägemine on see, mille all mõeldakse „eimiski optikat“. (8) Tühjus dikteerib olemise vormi; tühjus on piirjoonte piiriks. Kuid, kui ei teaks piirjooni, ei teaks ka tühjust. Tühjus on Toomi objekt ja ka meetod – lisaks selle kujutamisele, on see ka midagi, mida ta loometegevuse võimaldajana teadvustab. Kujutamatu kujutamine tähendab üheaegselt kahte tegevust: kujutamatu poolne kujutamine ja/või kujutamine kujutamatut.

Tühjuse haaramatus on õudne – teadvustab, et selle loomust on võimatu teadvustada. „Tühjus, vaikus ja hetkelisus on nagu tühjad – selles mõttes on nad jah kohutavad. Karm öelda oma loomingu kohta, et see on tühi, kuid see on poeetiline tühjus.“ (Toom). Toom ei heitu sellest ning jätkab püüdlusega kujutada kujutamatut, kuigi on küsitud, et miks me ei jäta tühjust rahule, kui ta sedaviisi kohutab? (9)

Ihab Hassan märgib, et need, kes tühjust rahule ei jäta, teavad midagi tema kohta. (10) Me ei jäta tühjust rahule, sest ta on meie jaoks juba, nii palju kui võimalik, olemas; teda on võimatu eirata. Elu tervikut otsides, leiab teiste hulgas eest ka tühjuse; ta kuulub tervikusse; nii palju, kui kuulumine talle omane on. Nii jääb alati igatsema...

„Kui näitus läbi saab, saan selle telgi põhimõtteliselt õue panna ja seal magada. See minu kunstitegemine on nagu uneskõndimine.“ (Kadri Toom)

Viited

(1) „Vorm on sisu väline avaldus ja struktuur“ (Eesti Entsüklopeedia)

(2) O. Clark, The Optics of Nothingness. Philosophy Today, 1972, vol 16, lk 244

(3) N. Kosoi, Nothingness Made Visible: The Case of Rothko's Paintings. Art Journal, 2005, Summer, lk 21

(4) Näiteks Rothko maalid kujutavad nähtavust mittevajalikust, nagu poleks seal midagi näha; kaotavad individuaalsused, eristavad jooned. Nii on tahtlikult harjumuspärane pildilise ruumilisuse lugemine segadusse aetud, mille eesmärk on kõrvaldada igasugune ruumiline aisting. Segadust külvab ka Rothko värvikasutus, kust ei leia värvipindade vahel tegelikke piirjooni. (N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 26-28)

(5) N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 25

(6) Tühjust on võrreldud mõjuvõimu, autoriteedina (I. Hassan, The Authority of the Void: A Kenotic Meditation in Five Parts. Third Text, 2005, Vol. 19, lk 1-13), mis ei ole tühi võrdlus, sest tühjus on see, mis seab piirid ja on vormiandvaks jõuks. Tühjus ise suunab tühjust uurima. Mõjuvõim haarab kaasa maailma, kutsub välja maailma asjad. Kui üldse miski, siis on see lihtsalt mõjuvõim, mis valgub ära temast enesest, millegi poole, mida me ei saa teada, ega millest rääkida (Ibid).

(7) L. Lapin, Tühjus ja ruum II. Tallinn: Printon, 2004, lk 28

(8) O. Clark, The Optics of Nothingness..., lk 245

(9) I. Hassan, The Authority of the Void..., lk 1-13

(10) Ibid

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishoki aastakokkuvõtted 2014

Kristina Normani "Suveniir" Manifesta raames Talvepalee väljakul. Pilt pärit siit.

Lõppeva kunstiaasta tähtsündmused, säravamad näitused, teosed ja publikatsioonid võtavad kokku kollektiiv Uus Materjal ja kodanikud I. Grigor, L. Kaljula, R. Põldsam, T. Randel, E. Taidre ja G. Taul.


UUS MATERJAL (E. Raudsepp, M. Esko, E. Õlekõrs, M. Ehasalu, B. Reinert, E. Lilleaed, H. Ikla)

SÜNDMUS
• Mereäär kultuurile (Kalaranna / Kultuurikatla detailplaneeringu ümber koondunud diskussioon, sündmused)
• Kunstihoone uue juhataja valimine
• UVKE loomine ja senine tegevus

NÄITUS
• „Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“ (kuraator Maria Arusoo, Tartu Kunstimuuseum)
• „Must Maja“ (kuraator Anders Härm, EKKM)
• Pilvi Takala „Rõivad ja rühid“ (kuraator Rael Artel, Tartu Kunstimuuseum)

TEOS
• Neeme Külm „Maja“ („Must Maja“, EKKM)
• Johannes Säre „Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku“ („Köler Prize 2014“, EKKM)
• Anu Vahtra „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I/II/III“ („Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“, Tartu Kunstimuuseum)

PUBLIKATSIOON
• Jaanus Samma „Hair Sucks!“, Kirjastus Lugemik, 2014
• „Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust“, Kirjastus Lugemik ja Eesti Arhitektuurikeskus, 2014
• Merike Estna „Blue Lagoon / Pattern Book“, Kirjastus Lugemik, 2014


I. GRIGOR

SÜNDMUS
1. Omaalgatuslike kultuurimeediate kriitikakool Vormsil
2. Kiwa rahvusvahelise kirjastuskonserni Paranoia lansseerimine
3. ISFAG galerii avamine

NÄITUS
1. Jevgeny Zolotko „Leigus“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Margus Tamme „Esimesed kolm minutit“ Kunstihoone galeriis
3. Tanel Randeri kureeritud „Halli laeva oodates“ Y-galeriis

TEOS
1. Anu Vahtra ja Na Kim „120409–120511“ Kunstihoone näitusel „Password: Printmaking“
2. Peeter Krosmann „Kunstiteose arutelu Tartu Kunstnike Liidus“ näitusel „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860-2014“
3. Flo Kasearu kujundus näitusele „Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis

PUBLIKATSIOON
1. Ilmar Malin „Kunsti pärast“
2. Laura Kuusk „Pop Up Book“
3. Kunst.ee erinumber „Eesti noor skulptuur“


L. KALJULA

SÜNDMUS
1. Konverents "East European Art Seen from Global Perspectices: Past and Present" Lublinis, Poolas
2. Geopoliitilise faktina Manifesta kunstibiennaali toimumine Ermitaažis, Peterburis, Venemaal
3. Ajakirja-kunstiprojekti „Uus Materjal“ ilmumine, MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis ellukutsumine ja Kultuurikatla piirkonna detailplaneeringu avalik arutelu

NÄITUS
1. Jaanus Samma isikunäitus „Hair Sucks!“ Kunstihoone galeriis ja Maarit Murka isikunäitus „Kontakt“ Tartu Kunstimajas
2. Näitus „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Maria Arusoo) ja rändnäitus „Kohatu“ Eesti erinevates väikelinnades (kuraatorid Anders Härm ja Marten Esko)
3. Alfredo Jaari isikunäitus „Tonight No Poetry Will Serve“ Kiasma kunstimuuseumis, Helsinkis (kuraator Pirkko Siitari)

TEOS
1. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik“ Tartu Kunstimuuseumi näitusel „Arheoloogiafestival“
2. Maria Kapajeva „Interjöörid“ Fotokunstimessil
3. Merike Estna „Sinine laguun“ Kumu kunstimuuseumi näitusel "Merike Estna ja mina kui maal"

PUBLIKATSIOON
1. „Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ Eesti Kunstiakadeemia Kirjastuselt (toimetaja Mart Kalm)
2. EKKMi näitust „Kõhe tunne?!“ saatev kogumik Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt (toimetaja Rebeka Põldsam)
3. Jean-François Lyotard`i „Postmodernsusest lastele“ eestindus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt


R. PÕLDSAM

SÜNDMUS
1. „Feeling Queezy?!“ performance’id
2. Londoni Haywardi galeriis oli esmakordselt tõesti hea näitus, „MIRRORCITY“
3. Manifesta 10 Peterburis  

NÄITUS
1. Valimisstuudio „Aga kuhu lähevad vaesed?“ Nancy Nakamura Ideederiiulis
2. Dorothy Iannone'i näitus Berlinische Galeries
3. „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (Malle Leisi pole veel näinud, aga üleüldiselt TKMi aastaprogramm ja uued suunad vaimustavad)

TEOS
1. Kaja Kannu „Be Real My Dear“ Kanuti Gildi Saalis
2. Merike Estna ruumilahendused ja mustriraamatud Kumus
3. Amos Gitai „Ananass“ (1982)  

PUBLIKATSIOON
1. Clarice Lispectori kõik raamatud, mis näppu on jäänud
2. Adult Magazine
3. Kaisa Eiche tekst raamatus „Entry Points“


T. RANDER

SÜNDMUS 
1. Indrek Grigori ja Šelda Puķīte Artishoki Biennaal Riias
2. 16. augusti protest-teejoomine Luunja paplialleel, mida õnneks ei võetudki maha
3. Cubus Larviku, Ratkilleri ja Rin la esinemised Sõpruse kinos 3. oktoobril

NÄITUS
1. Anna Marie Rockwelli „Helesinine Unistus“ MoKSi galeriis
2. Maria Arusoo „Arheoloogiafestival - kihistusi pildist ja ruumist“ Tartu Kunstimuuseumis
3. Raul Kelleri „What You Hear Is What You Get (Mostly)“ EKKMis

TEOS
1. Jass Kaselaane nimetu, laeva meenutav skulptuur Artishoki Biennaalil
2. Kriss Salmanise helikunstiteos „Ood rõõmule“ Artishoki Biennaalil
3. Anna Hintsi Eesti-Vene piiril tehtud video „Tuul“ Y-galerii näitusel „Halli laeva oodates“

PUBLIKATSIOON
1. Maria Arusoo „Entry Points“
2. Kiwa „Olematute raamatute antoloogia“
3. Piret Karro ja Kristin Orava „Sõbralik semiootika“


E. TAIDRE

SÜNDMUS
1. EKA uue hoone teine konkurss ja selle tulemused
2. EKKM-i hoone ja tegevuse ohustamine seoses ebakorrektselt muudetud linnaplaneerimisplaaniga
3. EKA 100. sünnipäev ja üritused selle tähistamise raames
4. Rundumi tegevuse teine ja UVKE tegevuse esimene hooaeg
5. Manifesta Peterburis ja sellega kaasnenud kunstipoliitiline diskussioon

NÄITUS
1. Kazimir Malevitši retrospektiiv „Kazimir Malevich: The Revolutionary of Russian Art“ Tate Modern`is, Londonis
2. Matthew Barney „The River of Fundament“, Haus der Kunst`is, Münchenis
3. „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst“ Kumu kunstimuuseumis
4. „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis
5. Juri Sobolevi retrospektiiv „Juri Sobolevi saared“ Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumis
6. Dialoog uue maali võimalustest näitustel „Merike Estna ja mina kui maal“ Kumu kunstimuuseumis ning „Võimatu minna, kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones

TEOS
1. Anu Vahtra installatsioon „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Kristina Normani „Suveniir“ Manifestal
3. Tõnis Saadoja „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ Kreenholmi kvartalis

PUBLIKATSIOON
1. Kogumik „Kunstitööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014
2. Kauaoodatud Juri Sobolevi loomingut tutvustav raamat „Острова Юрия Соболева“. Москва: Московский музей современного искусства, 2014
3. Andres Kure doktoritöö „Boundary Disruptions: Late-Soviet Transformations in Art, Space and Subjectivity in Tallinn 1968-1979“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014 


G. TAUL

SÜNDMUS
1. Mare Vint „Arheoloogiafestivalil“, Jüri Okas „Mustas majas“, Jüri Arrak „Õudsetel lugudel“, Leonhard Lapin „Vaba ruumi“ kataloogis jt („Kaasaegse kunsti põlvkond“ ulatab (üle)eelmisele generatsioonile käe)
2. Enn Põldroosi muuseum, EKA galerii, R Paul Firnhaberi galerii Imagi, Isfag jt (regulaarse ruumi laienemine)

NÄITUS
1. „Kõigest hoolimata“ Riia KGB majas (žanrist risttuules)
2. Harun Farocki Hamburger Bahnhofis (nii sümpaatne)
3. Koopamaalingute fotode näitus galerii „Imagi“ kogudest (kulgev tarkus)

TEOS
1. Jass Kaselaan „Nukkude väljak“ (mahuti; nõutusega mõtlesin, et olen enamus oma artiklitest sellest teosest kirjutanud)
2. Kadri Noormets, Kadi Maria „an hour of“ (kogetust kõige etem platvorm ideede genereerimiseks) 
3. Anu Vahtra tugitalad Tartu Kunstimuuseumile (näide monumentaalsulptuuri võimalikkusest 21. sajandi Eestis)

PUBLIKATSIOON
1. „100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ (väga tihe)
2. „NO99 kunstikool“ (kolleegipreemia Eero Epnerile)
3. Sternberg Pressi „Sweet Sixties“ (lugemismõnu kaanest kaaneni)
4. Lauri Sommer „Sealpool sood“ (Käthe Kollwitzist Jämejala surnukuurideni; raamat, sõnades küll, kuid minu jaoks visuaalne kogemus)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Lühike suvetöö Kondase tarbijaühistus ehk tootmises olevate uute materjalide käsitlemine

Aeg meenutada sooja suve kust kõik alguse sai! 7.-10. juulini oli grupp insenere Viljandis Kondase Keskuse verandal intensiivis. Teemaks uus materjal: nõudluse prognoos, turu-uuring, tootearendus, toorme ladustamine, materjali käsitlemine, pakkimine, toodangu ladustamine, veo planeerimine, tellimuste käsitlemine, transport, klienditeenindus jms küsimused.

Artishokile läkitati järgmine fotoreportaaž ning kui see kõik liiga krüptiliseks jääb, siis selle lingi alt saab selgust, millega see "grupp insenere" intensiivis olles ikkagi tegutses: http://www.muurileht.ee/ekkmis-esitletakse-novembri-lopul-uut-ajakirja-kunstiprojekti-uus-materjal/ 

Niisiis:

Proloog tootearendusele ja personali kogunemine

Tootearendus on saanud hoo sisse - selekteeritakse materjale, hinnatakse nõudlust ning kombitakse piire

Lõviosa inseneridest on ringi kogunenud ning aktsioonis. Esimesed prototüübid on genereeritud, kuid toimub pidev defektide kõrvaldamine ning välja töötatud materjali lihvimine

Tooriku detailid on laotatud tasapinnale ning järjestatud vastavalt oodatavale konstruktsioonile. Prognoositakse võimalikud materjalikulud ning pakkimismeetodid. Hoolimata toote tasapinnalisest füüsilisusest on tegemist suure sammuga edasi, mis tõmbaks iga inseneri suunurgad kõrgemale..

Kondase Keskuse veranda õhk on mõtetest paks - ideid kontsentreetitakse, visatakse õhku, püütakse taas teise nurga alt kinni, peegeldatakse üksteisele ning laidetakse maha kui esiplaanile tõstetu ähmaseks jääb

Toimub individuaalne mõtete sorteerimine. Vahepeal tuleb koguda tekstide ja piltide rägastikust lisaproove, et tulemus saaks tulekindlam

Kolimine verandalt loodusesse ei peata tööprotsessi muutumist järjest tehnilisemaks. Mõtted vajavad õhku!

Vaikselt hakkab tekkima rahulolu (kellel hakkab, kellel mitte) ning tsehhi lõpust paistab esimene keevitusvalgus

Tootearendus on jõudnud esimese etapi lõpuni. Materjalide prototüübid on sorteeritud ning ootavad edasisi välisekspertide testimisi

Insenerid lahkuvad, igal ühel tükike toormaterjali taskuis….. Edasi!

Tööde ülevaataja Gregor Tauli analüüs: naivism oli Paul Kondasel ainult suitsukate millegiga päriselt tegelemiseks

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

ARTISHOK RECORDS kogub kunstinäituste soundtrack`e! / Exhibition soundtracks wanted!

Artishok recordsi "Pidu ja teooria" 2010, EAST project sapce

(please scroll down for English!)

Artishok Records küsib nõu!

Netis tegutsev nö label on üheks oma eesmärgiks võtnud näitustele loodud oringaal-soundtrackide kogumise ja avaldamise. Tihti on just heli see, mis näituse dokumentatsioonist fotode, videoklippide, kunstikriitika jms kõrval kajastamata jääb.

Seega küsibki nüüd Artishok Records just sinu käest: millistel näitustel / kunstiprojektidel on olnud eriti sugestiivselt meelde jäänud helilised lisandid? Otsime inimesi, kes on ise loonud näitustele originaalhelisid või kes teavad kedagi, kelle töid võiks kajastada. Artishok ei ole endale kunagi muret teinud aja möödumisest, seega oodatud on ka näited lähemast ja kaugemast minevikust.

Ning lisaks näituse / kunstisündmuste helilisele kaardistusele on väga oodatud ka kõik muud ettepanekud ja ideed, kuidas Artishok Records võiks uurida heli ja kunsti ristuvaid teeradasid! Väljundiks on internet ja mõnikord ka lived.

 Kõik pakkumised ja ideed palume aadressile artishokmovement at gmail dot com

oleme üks suur kõrv,
tänud ette ja tervitades,
Triin Niinemets ja AR

***

Artishok Records is looking for your advice!

One goal of this so-called label is to collect and make available original soundtracks created for exhibitions. Quite often is this the part that gets left a bit aside from documentation and archiving the exhibitions.

So we are here to ask - what exhibitions / art events have had sounds that you can`t get out of your mind? We are looking for people who have created sounds or who have a suggestions where should we turn to! Artishok has never minded time passing by so we welcome sounds both from past and present.

Besides that all other recommendations how could we approach to crossroads of sounds and art (yes, we are familiar with sound art as such, but more) are also very much appreciated. Our output are virtual and occasional live events, formats depending.

Please let us know artishokmovement at gmail com
looking forward hearing from you,
Triin Niinemets and AR

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Vaata kööki!

Disinikuu, disainiöö ja disainigaalaga seoses arutleb Margus Tamm disaini olemuse üle.

Kirjutis valmis Eesti Ekspressi tellimusel.  

Viimaste kümnendite jooksul on disaini maine teinud läbi märkimisväärse tõusu. Disainist räägitakse nii majanduse, kultuuri, tehnika, isegi religiooni (intelligent design) kategooriates. Disaini mõtteline territoorium on kasvanud ja kasvab veel. Võtame või näiteks loomememajanduspoliitika uue lemmiklapse - teenusedisaini (service design). Sisuliselt võiks seda tegevusharu nimetada teenuseplaneerimiseks, service enginering-uks või lihtsalt heaks teeninduseks, kuid uudseks muudab selle kategoriseeriv sõna disain. Hiljuti sattus mulle raamatuletil silma album „Ancient Egyptian Design.“ Albumis olid juba kooliõpikutest tuttavad arheoloogilised atefaktid: potikillud, bareljeefid, sarkofaagid, kaelaehted, odaotsad... Ajalooõpikutes liigitati kogu see kirju kraam Vana-Egiptuse kunstiks. Kuid nüüd, nagu näha, on disain tunginud ka muistse Niiluse delta-aladele. Tutankhamonil võib olla ükskõik, kas hauarüüstajate järeltulijad liigitavad tema surimaski kunstiks või disainiks, kuid meil tänapäeval on tegemist kahtlemata märkimisväärse muutusega mõtlemises. Veel näiteid. 21. sajandi esimesest aastast pärinev gamechanger – iPod. Antud vidinale omistatakse muusikatööstuse kardinaalse reformimise või koguni päästmise au. Küllap õigusega, kuid kõrvalnähtusena. Muusika oli selle vidina juures teisejärguline, muusika kuulamine oli pigem igamehele sobiv sotsiaalselt aktsepteeritav ettekääne, varjamaks oma tegelikke fetišistlikke tarbimisajendeid. Kuulamiseks oli teisi, tunduvalt helikvaliteetsemaid, rääkimata kaugelt odavamaid vahendeid, kuid ükski neist ei näinud nii hea välja, ei olnud nii ihaldusväärsena eksponeeritud. Hilisem gadgetite areng on tendentsi üksnes süvendanud. Disain on nihkumas vahendist/vahendajast lõpp-produkti staatusesse. Teisisõnu: kui varem peeti õigeks, et disainimise kui protsessi tulemuseks on teatav rakendus, siis tendents on suunas, et disainimise kui protsessi tulemus ongi disain.

Antud tendentsi taustal tekib küsimus, et miks siis ikkagi räägitakse vajadusest disaini märgata.

Probleemile lähenemiseks, tuleks esmalt üritada määratleda, et millest me ikkagi räägime, kui me räägime disainist.

English Oxford Dictionary pakub disainile kui mõistele kaks definitsiooni:

1) disain on dekoratiivne muster.

2) disain on mingi tulevase objekti või ehitise planeering.

Esimese määratluse põrmustas juba 1910 aastal Austria arhitekt Adolf Loos oma, modernistliku esteetika jaoks alustrajava esseega „Ornament und Verbrochten“ (Ornament ja kuritegu). Olgugi, et ornamentaalne dekoor on praeguseks rehabiliteeritud, on tegemist ikkagi üksnes ühe disaini võimalusega, mis kaugeltki ei suuda määratleda kogu valdkonda.

Arusaam disainist kui planeerimisest ja seejärel plaanipärasest tegutsemisest oli tunduvalt elujõulisem (inglise keeles on planning ja designing tunduvalt lähedasemad, kui nende eestikeelsed vasted, eesti keeles kannab seda sidet paremini disaini vähemglamuurne sünonüüm „kujundamine“). Kirjutises „Recentness of Sculpture” arutleb Ameerika juhtiv kunstikriitik Clement Greenberg minimaalkunsti üle. Aasta on 1967, Greenberg pole enam see, kes ta oli, uus, pealetulev minimalismi-laine jääb talle võõraks, ta ei saa sellest aru, kuid ta püüab oma vastumeelsust varjata neutraalse analüüsi taha. Väide, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub, on, et minimaalkunst on väga hästi disainitud. See tähendab, Greenbergi kirjeldusel, et minimaalkunst, sarnaselt disainile, viib perfektselt ellu varemkoostatud ratsionaalset plaani, ja tulemus on tuletis (kus puudub spontaansus, vastuolulisus ja aistingulisus). Greenberg muidugi eksis minimaalkunsti osas, kuid veelgi enam eksis ta disaini osas. Oma kaasaja osas Greenberg siiski ei eksinud. 1960-70ndatel oli üldaktsepteeritud, et disaini metodoloogia seisneb ratsionaalses probleemilahendamises. Selle mõtteviisi üheks mõjukamaks ja säravamaks sõnastajaks oli mitmekülgne Ameerika intellektuaal Herbert Simon. Simoni käsitluses oli disaineri esmane ülesanne korrektselt määratleda disainiprobleem (Simon eristas hästistruktureeritud ja halvastistruktureeritud probleeme). Kui disainprobleem on ära määratud, on sellest disainilahenduse tuletamine juba ühesuunaline loogiline protsess.

Simoni käsitlus oli oma aja laps, selles heiastuvad kõrgmodernistlik puritaanlus, lisaks vaimustus nii toonaste biheivioismi-uuringute kui küberneeika edusammudest. Hilisem analüütiline kriitika näitas, et tegelikult ei eksisteeri ideaalset, Simonlikus mõttes – hästistruktureeritud disainiprobleemi. Selle asemel tegeleb disainer paradoksidega, vastuoluliste ülesannete kogumiga, mida pole võimalik taandada üheks probleemiks. Kuna ei eksisteeri üht disainiprobleemi, pole ka olemas üht disainilahendust, on hulk võimalikke lahendusi. Milline täpselt neist realiseerub, sõltub jumal-teab-millest.

Nn. ratsionaalse mudeli suurimaks nõrkuseks oli, et see ei tahtnud kuidagi sobituda reaalse disaineripraktikaga. Juba üks modernistliku disaini isafiguure, George Nelson deklareeris 1957 aastal ilmunud essees „Good Design. What is it for?”: „Funktsionaalsus on ülehinnatud /.../ Disain on seisukoht, mitte vidin,” (a statement and not a gadget). Nelsoniga eesotsas, ongi paljud disainipraktikud ise käsitlenud oma tegevust kommunikatsioonina.

Võib öelda, et iseenesest ei välista disaini kommunikatsioonimudel ratsionaalse probleemilahenduse mudelit. Viimast tuleb sel juhul käsitleda üksnes kui esimese erijuhtumit. Kommunikatsiooni vaatepunktist veel lisaks erakordselt ebahuvitavat erijuhtumit: probleemi lahendamisel 1) esitatakse probleem, 2) disainer annab probleemile lahenduse. Kõik. Aga saab ju palju rohkemat: kommunikatsioon saab olla kestev dünaamiline dialoog või debatt, mille osapooled omavahelise suhtluse käigus omandavad aina uusi oskusi. Lisaks veel lugematud retoorilised võimalused, mida pakub elav mänguline dialoog. Näiteks ei pruugi disaini eesmärgiks olla probleemi lahendamine. Saab ka vastupidi, disain võib teadlikult probleeme esile tuua või konstrueerida täiesti uusi probleeme. Seesugused disainipraktikad on täiesti olemas, neid on nimetatud lõhestavaks aka disruptiivsest disainiks (disruptive design). Tegemist on kontseptsiooniga, mida võib vaadelda 1964/2000 aasta First Things First manifestide kontekstis. FTF teadupoolest kutsus üles (graafilisi) disainereid võtma suuremat ühiskondlikku vastutust ning turunõudluse täitmise asemel haarama ise initsiatiivi ühiskonna ja elukeskkonna muutmisel. Disruptiivne disain sekkub proaktiivselt elukorraldusse, teadlikult eirates reegleid ja seadusi, eesmärgiga muuta inimgruppide või kogu ühiskonna käitumist. Disruptiivne disain võib kujutada endast näiteks komplekti „vigaseid” lauanõusid, mis läbi oma ”kasutajavaenulikkuse” sunnivad einestajaid omavahelisse suhtlusse astuma. Disruptiivse disaini alla võib liigitada näiteks gerilja-aianduse, mis küll kaunistab keskkonda, kuid teeb seda kirjapandud avalikku korda rikkudes.

Disaini kommunikatsioonimudel aitab kindlasti mõista disaini paljusust: erinevas suhtlussituatsioonis väljendume me ju erinevalt, akadeemilises vestlusringis ühtviisi, koduses seltskonnas teisiti, meeleavaldusel hoopis teisiti.

Ühes jääb kommunikatsioonimudel siiski hätta: see kirjeldab hästi disaini kui protsessi, kuid ei mõtesta disaini kui singulaarsust. Ei ütle meile kuigi palju disainiobjekti kohta. Näiteks ei selgita, kuidas saab üks ja sama objekt olla samaaegselt igapäevane tarbeese ja museaalne kultuuri-ikoon.

Essees „The Etymology of Design: Pre-Socratic Perspective” avab arhitektuuriteoreetik Kostas Rerzidis sõna disain päritolu. Algne, ladinakeelne designare võiks ümbertõlgituna tähistada olukorda, kus ilmsiks tuuakse midagi, mis on tegelikult juba olemas. Veelgi varasem kreekakeelne tüvi seob disaini avastamisega. Justnimelt avastamise ja mitte näiteks leiutamisega.

Rerzidise lingvistiline analüüs pakub huvitavat ainest edasiseks aruteluks. Tema tekstist lähtuvalt saab väita, et disain ongi vastuolul põhinev tervik: disain on küll juba olemas, kuid selleks tema olemasoluks ei piisa, disain saab olema alles siis, kui see, mis on, avastatakse ja esile tuuakse.

Antud järeldus võib olla esmapilgul segadusttekitav. Tegelikult kirjeldab see aga täpselt käesoleva kirjutise alguses esitatud olukorda: vaatamata asjaolule, et meid pidevalt ümbritseb disainitud keskkond, ei kipu me disaini märkama. Rerzidise keeleanalüüsi põhjal võib spekuleerida, et antud olukord ei ole disaini toimimishäire, vaid see ongi disaini seesmine mootor, tema dünaamika mehhaanika: olla ühtaegu etteantud ja samas ilmneda üksnes kui erakordne. Et esemest saaks disain, peab see ese olema midagi igapäevast ja iseenesestmõistetavat, kuid seejuures peab antud esemel säilima võime muutuda korrraga ka võõraks. Näiteks sünniks disain siis, kui sa tõuseksid toolilt, kus äsja mugavalt lebasklesid ja vaataksid sedasama tooli ühtäkki suurisilmi, võõristaval pilgul: „Miks see nii on?!” „Mida see minust tahab?!” „Kes selle tegi?!”. Tõsi, sellist situatsiooni on kodustes tingimustes küllaltki raske ette kujutada, veelgi enam, esile kutsuda.

Õnneks on produktiivse võõrandumise esilekutsumiseks olemas lai valik kultuurilisi abivahendeid. Mõjusamad neist on näiteks valgete seintega galeriid, koos igapäevaelust kõrgemaletõstvate postamentide ja etikettidega, mis puulastele-tohtlastele elu sisse loitsivad: annavad esemeile nime, sünnidaatumi, loojad. Lisaks kataloogid, kus disainerid avavad probleeme ja teevad steitmente, sedaviisi, täht-tähe, rea-rea pikku veelgi kasvatades distantsi eseme ja kasutaja vahel. Või gaalad, kus võib selguda, et piip pole lihtsalt piip, vaid on auhinnatud piip. Ja mõnikord piisab ka hinnasildist, et tarbeeseme suhtes tekiks võõrandumistunne.

See kõik on vajalik. Need kõik on abivahendid, mis aitavad meil märgata seda, mis juba olemas.

Kokkuvõtteks ja disianikuu alustuseks* – eelneva arutelu tulemusel saab öelda, et hüüdlausete „Daisain on kõikjal!” ja „Märka disaini!” vahel puudub vastuolu. Need on disaini kaks poolt, mis käivad kokku nagu tik ja tak, nagu zip ja zap, nagu abraka-dabra või tsap-tsarap.

Niisiis, tsap-tsarap - kõik disianikuul näitusesaali ja gaalale asju vaatama, sest siis, abraka-dabra – saab olema ka disain!

 ---------------

* artikkel ilmus esmakordselt 2014 septembri alguses

 

 
Sõna "disain" kasutussageduse hüppeline suurenemine teoloogilises arutelus

 
FTF (1964 edition)

 
Eesti Disainiauhinnad 2014 gaala

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back